Aeg igavikku langeb…

Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…

Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.

Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.

KRISTI TAMMIK (1941—2025, neiuna Kärmas — PILDIL: 33a enne BRD-sse emigreerimist) oli ajakirjanik, moelooja, tantsija, laulja ning Eesti levimuusika ringkonnas ka hinnatud laulusõnade looja, kes heliloojast abikaasa Raivoga kevadel 1975 Läände jäi. See juhtus teisel külaskäigul Kristi ema Elsa-Irene juurde Põhja-Saksamaal. Mais esitatud poliitilise varjupaiga taotluse järel ulatus sõnum põgenikepaarist tuttavailt RL-ini Saksamaa teises otsas. Sinna, eesti raadiotoimetusse kutsutigi Kristi, nii et temast augustis 1975 sai uue kollektiivi kolmas kaastööline, kel loomulikult tuli kohe kibedasse raadiotöösse lülituda. Esimesel tööaastal kasutas ta eetrinime Heli Kallas, järgmisest aastast esines ta raadios oma nime all.

Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".

≫ I S E K I R I  : KRISTI TAMMIKU DŽÄSSILIK TEE ≪

«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS

Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:

Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)

Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.

(…)

Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.

≫ I S E K I R I  : PETERSONI TAGASITULEK ≪

TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST

EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana saabus kuu pärast regulaarkava algust Tammik;
• augustis tuli ka Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki. 

Kristi esimene esinemine RFE—RL-is 16. VIII 1975 Heli Kalda nime all vaatles ta olukorda Portugalis, sisuks osundused 3 ajalehest (NYT, Stuttgarter Zeitung ja IHT) Tema lõik uudistesaates kestis 3 minutit (siin Hooveri Instituudi digikogu salvestise 5'44" juurest alates)

Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks, ligemale paarilt rohkem kui 4½ tunnile ööpäevas. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:

"S i i n   V a b a d u s e  R a a d i o !

Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"

Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.

Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…

Pandipaganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝᛗakǝ—Ǝǝstiᛗaad meile uut ᚡaldo ℘anti sünnitamaie…

Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.

KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…

V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s

Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?

Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192♲-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.

FAKE-NEWS AD1954… AD1969… Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.

Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi ⬇ ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.

Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet  v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.

Sovetlik kolonialism & kollaboratsioon

 KES  OLI  SEE  MEES?

See juhtus täna 50 aasta eest, kui maailm sai numbritega kinnituse sellest, et "headuse impeerium" NSVL oma liitlasi mitte ei toida, vaid neid hoopis riisub.


EESTI KÜTT… Esmaspäeval, 9. IV 1962 toimus New Yorgis pressikonverents, kus sovettide oma statistikaga — so puust ja otse punasega — selgeks tehti, et venelased kaubavahetuses satelliitmaadega on liigkasuvõtjad ja oma liitlaste majanduslikud kurnajad. Need arvutused, mis pöörasid segi senise idülli, esitas maailma üldsusele eesti majandusmees nimega Aleksander Kütt. Samal ajal kui Lääne eriteadlased ja poliitikud toona sageli võtsid tõe pähe pigem propagandistide udujuttu, nagu toetaks Moskva vennalikult oma liitlasi või et nood võivad talle koguni koormaks olla. Ehkki sellega ei olnud päri igaüks, k. a Idast pärit pagulased, kelle hulka kuulus ka Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu (EIRE) majanduskomisjoni tollane esimees Aleksander Kütt.

Kütt oli sarnaseid seisukohti avaliku diskussiooni raames korduvalt kaitsnud varemgi, aga läbimurre saabus just aprillis 1962, pärast tema ülesastumist USA Välisajakirjanike Klubi pressikonverentsil.

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:

… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.

Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:

50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"

Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.

Lisandusi Villem Tominga eluloole

William Tomingas «Mälestused» (Leck, 2010, 320lk) Niisiis William ehk Villem Tominga (1895-1978) mälestused iseseisvuse sünniajast kolmat korda: ilmunud varem 1970 Toronto kirjastuse Kultuur ja Tallinnas Olioni väljaandel 1992 ning nüüd Eesti Päevalehe & Akadeemia ühise Eesti Mälu sarja XVII raamatuna.

Viimase ümbrise tagakaas märgib WT "töötamist Ameerika Hääle toimetuses ja kindlustusalal" See teade WT 1950. aastate ja kõigi järgnevate kümnendite kohta on võrdlemisi napp, et mitte öelda eksitav.

Eesti rahvas Külmas sõjas

Autori-kuraatori Kristjan Lutsu

🀙 näitusest & 📘 raamatust: kriitikat ja lisandusi

Kes on Külma sõja veteran? Eesti riikliku sõjandumuuseumi kaks vaadeldavat projekti tõstatavad just sellise küsimuse nii külastaja kui ka lugeja jaoks. 

KOMMUDE ± RU KÜLM JÄTKUSÕDA. Kahetseb Sov-Armija (NA) sõdur ehk seda, et ta Külmast sõjast e’pääsend lööma tõelise ilmasõja = IIIMS-i pärislahinguid? Või miks muidu Johan Laidoneri nimelise Eesti riikliku sõjandusmuuseumi egiidi all on jõnga hoolimatusega usurpeeritud teema + pealkiri "Külm sõda ja Eesti" ‽ 

Ühes enda uuritava ainevaldkonna tutvustuses on Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadurist juhataja Kristjan Luts öelnud nii:

Eesti Sõjamuuseumi projekt "Eesti & külm sõda" käivitus rahvusvahelise teaduskonverentsiga "Eestlased külmas sõjas" (9.9.2005), mis loogiliselt jätkus ESM-i näitusega "Eesti & külm sõda" (11.11.2005) Selleks valmistumisel tekkis hulk teksti- ja pildimaterjali, mis […] jõudis […] raamatu "Eesti ja külm sõda" kaante vahele (Tln, 2007, 301lk — edaspidi E&KS)

Luts kipubki Külma sõja (KS) eesti-aspekti käsitama teemana — ta enda sõnastuses — "eestlased lääneriikide ja Nõukogude relvajõududes", mis paraku on õõnes ja eksitav kontsept, sest KS ei tähenda tingimata ega enamastigi sõda—relvi—kroonut. Suisa vastupidi! Külma sõja mõiste hõlmab pigem rahu ja tolle hoidmist ehk "rahuvõitlust", ennemini heidutust või sõjaseisundi vältimist, selmet külma sõja paradigmas suhteliselt marginaalseid asju—kehameid—nähtusi, nagu väekoondid, ohvitserkond, sõdurid, moon ja lahingutehnika — ühesõnaga mitte sõda relvakonflikti või ses osalemise mõttes. Pealegi vaadeldakse ses raamatus vaid üht paljudest külma sõja mitmekülgseist ilminguist, ühte tihedalt hõlmatud ajalõiku, mis on kõigile hästi tuntud ajaloosündmus (mida siin jj eristab suur algustäht)

Põhiliselt rakendabki Luts XX sajandi KS-i sündmustiku ajalist raamistut, mille ta siiski jätab piisava asjakohase ainesega sisustamata. Sestap on raamat E&KS lünkadest lüüme ja läbinisti logiseva kronoloogiaga. 

ESITEKS SÜNDMUSTIKUST. Nimelt jagab Luts oma KS-i vaegkäsituses laialt tunnustet ajalõigu (1945-91) omakorda "esimeseks …", "teiseks …" ja "kolmandaks külmaks sõjaks", tekitades nii KS-i ajajoonde paar "külma rahu" lünka: 1954-58 ja 1963-79. Kui esimese pimepunktidega Ungari ülestõusu ja Suessi-kriisi kohal AD 1956 veel võiks leppida, siis teine on arusaamatum KS-i vastasseisu ägenemise tõttu tollasel ajavahemikul. 

Nii koges kogu maailm, k.a Eesti 1960-ndil ühelt poolt kommunismi laialdast pealetungi kolonialismile ja kirikule, sovettide edemust "kosmose võidujooksu" stardis, "Praha kevade" lämmatamist; ent teisalt Lääne vastupanu KS-is, mh USA Rahukorpuse käivitamise, sotsiaalse propaganda evitamise, mehitet lendudega Kuule jm sarnasega. Eesti puhul võiks siia lisada Moskva ideoloogilist survet neutraliseerivate Soome TV ja Lääne—Ida sihil sugenenud turismi mõjusid. Samal ajal muutusid kompartei ja KGB tagurlikumaks just Tallinna olümpiaregatiks valmistumise ajal 1977-80 — massilise immigratsiooni — nn migratsioonipumba käivitamise, venekeelsuse ja sürdrahvustamise survega, noore põlvkonna ägeneva rahutuse, meeleavalduste ja ideoloogilise erimeelsuse mahasurumisega, sh uue aja vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Mart Niklust jt vangi pannes.

TEISEKS KRONOLOOGILISI VEAÕIENDUSI. Eesti rahvuslipp toodi üldsuse ette — tänavale ja rongkäikudele hiljemalt AD 1987, mitte aga aasta hiljem, nagu seisab E&KS-is (lk 259) Siis, juunis 1988 SMV-trikoloor legaliseeriti juba nukuvõimu‐tasandil… Ka KS-i kontekstis üliolulisi vaba teabevoolu ja inimõigusi soodustav Helsingi-protsess algas aasta—paari võrra varem kui augustis 1975, nagu väidab E&KS (lk 257) kuna siis sõlmiti pikema CSCE nõupidamiste protsessi järelmina juba pidulikul tippkohtumisel Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamise Helsingi lõppakt…

Juunis 1953 toimus hilisemat sündmustikku arvestades ülimalt õpetlik ülestõus Berliinis, mis nurjus ja mida E&KS pole tähelegi pannud…

Vaba Eesti Komitee olnuvat kaastegev (lk 148) veebruarist 1955 (nimelt kelle?) "kodumaale suuunatud eestikeelsete raadisaadete" juures. Raadio nimetust miskipärast ei ole. Jah, raamatus mainimata Eesti Vabaduse Hääl saatis Hispaaniast vahelduva eduga tõesti alates 1955… Lõpetas tegevuse AD 1975. Ent VEK-iga sel palju pistmist pole olnud…

Hirvepargi esimene kogunemine protestiks MRP vastu eelnes ERSP-algatusele ja mitte teisipidi, millele eksitavalt osutab E&KS (lk 142)

KÕIGE SISULISEM EKSIVÄIDE: Nihu läinud on ka võidurelvastumise tähenduse adumine — see oli tuumarelvastuse rakendamisest peale AD 1945 KS-i ilmet + sisu kujundav + põhjuslik + olemuslik nähtus, selmet "kõrvalnähe" (lk 246) ning SALT ehk Strateegilise Relvastuse Piiramise lepingud on Eestis tuntumad lühendiga: SRP (või vk OCB)

Ja lõpuks AD 1919 — Kominterni asutamine — ei tähistanud kurssi "sotsialismi ülesehitamisele ühes riigis" (lk 236) — vaid täiesti vastupidiselt: maailma-revolutsiooni! Ühtlasi oli see kommunismi-tondi + Moskva külma sõja globaalse avangu enim usutav tärmin. Kunas lõppes see sõda… Enam-vähem selge, et Eestile lõppes KS kui mitte augustis 1991… Siis Kristjan Lutsu moodi sõjaväe-keskselt võttes ehk 3 aastat hiljem — augustis 1994, kui siit viidi ära RU-väed.

Aga ärklevate neokommude üleilmse möllu kestlikku jätku kaedes… Mine tonti tea!

Eesti sõjamuuseumi (Knd Laidoneri M-i) püsiekspositsiooni kuraditosinast näitusest üht tähistab pealkiri  》Külm sõda: 1946-91《

LAIDONERI NIM ESM-i VÄLJAPANEKU TUTVUSTUSEST: Külma sõja näitusel vaadeldakse, kuidas kulges IIMS-i ekspositsioonist tuttavate meeste elusaatus pärast [kuuma] sõda. Kajastatakse eestlaste teenistust nii lääneriikide relvajõududes, sh [nii] Korea ja Vietnami sõdades kui ka NA-s, ja metsavendlust. Näituse osaks on ka metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia. Kaardi abil saab aimu Nõukogude vägede paiknemisest Eesti territooriumil. Samuti käsitletakse argielu militariseeritust [sovetliku/tsivii-] okupatsiooni ajal, nii saab tutvuda tollaste põlvkondade laste militaarsete mänguasjadega ja sõjalise algõpetuse tunniga üldhariduskoolis. Välja on pandud Ühendriikide kindralmajori Tiiu Kera ja kolonel Enn Tietenbergi vormid.

ISIKUD. KEHAMID. RIIGID. Raamatu ajajoon järgib läänelikku narratiivi Külmast sõjast XX saj ajaloosündmusena, mida alustasid ja mille võitsid valged jõud ehk Lääs eesotsas USA-ga. Ühendriike mainitakse raamatus täpselt sada korda, Saksamaad isegi paarikümne võrra enam. Nõukogude Liidu nimetus tuleb ette ligi sada, Hiina ja Suurbritannia ligi poolsada korda, Afganistan, Kuuba, Ungari ja Poola 25×, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia 20×. See peaks iseloomustama Külma sõja osalejaid ja tallermaad, kus Eestil polnud silmatorkavat rolli ega eestlasil palju kaasa rääkida. Isikuist on enim ära mainitud Henry A Kissinger tolle teoste sagedase osundamise tõttu. Teisel kohal on Stalin. 

Ent neid eestlasi, keda Kristjan Luts oma raamatus E&KS välja toob ja kes nende seas KS-i päevilt tõsist tähelepanu ja austust vääriksidki, on siinse arvustaja hinnangul kõigest kuus: Aleksander Einseln, August Rei, Edmund Valtman, Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Mark Enari. Samaväärselt Eesti lähiajaloos olulisemaid institutsioone, organisatsioone ja asutusi on esitlet peaaegu piisavalt. Aga Ameerika Hääle, BATUN-i, CIA, KGB, Kominterni, Raadio Vaba Euroopa, Vaba Eesti Komitee ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kõrvalt siiski on puudu, raamatus nimetamata või autori poolt tähelepanematult üle astutud ses kontekstis küllalt olulise tähenduse ja/või tähtsusega Eesti Vabaduse Häälest, Tallinna raadiost ehk nn E(R)R-ist, rahvusvahelisest usuringhäälingust eesotsas Vatikani Raadioga, samuti nagu legendaarseist Vabadusraadiost ja moskoviitlik-gebistliku KS-i panuses olulisest VEKSA-komitee/ühingust. 

Külma sõja eestimeelses ja -keelses käsituses sõjamuuseumi toimetiste sarjas №2 all ilmunud trükiteosest on välja jäänud ka mitu teistkümmet nii kaalukaid kujusid kui Aarand Roos,¹ Alfons Rebane,² Arthur Haman,³ Hellar Grabbi,⁴ Imre Lipping,⁵ Jaan Pennar,⁶ Kaarel R Pusta,⁷ Lennart Meri,⁸ Leo Park,⁹ Marju Lauristin,¹० Toomas H Ilves,¹¹ Tönu Parming,¹² Vaino Väljas,¹³ Vello Ederma,¹⁴ Vello Salo¹⁵… Tõsi, Parmingut, Pennarit ja Merd mainit on, aga kaht eespoolsemat vaid autoreina lähteainese loetelus ja kolmandat üksnes kindral Einselni USA-st EV teenistusse kutsujana. Ja kummati on Meri arusaamatult sattunud samma leotellu raamatu lõpus Virkko Lepassalu teose pealkirja "Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri…" (Tln, 2005, 232lk) tõttu, kuna E&KS siiski Georgist enam üldse ega Lennartist tolle vaatenurga alt mingit juttu ei tee.

Külma sõja teema lahkamine — lisaks puudulikule Estonicale — jääb Lutsul ka globaalselt ¾ osas ilma reemata. Seletus, mitte aga vabandus võib olla nii näituse kui ka raamatu kokkuklops Eesti sõjamuusemi (Vikipeedia: Eesti riiklik sõjandusmuuseum) sõduriköögis. Eks arvatagi lembi sõjamuuseum enne kuuma kui külma sõda.


EESTI KÜLMA SÕJA TANDRIL. Tuleks ent kiita 🀙 üht saali tervikuna hõlmavat KS-i näitust teavikuna, mis palju väärtuslikum ja mõjusam on sama ainesega raamatust. Loodan, et E&KS jäi puudulikuks ikkagi näituse proovitöö toortoote, pseudoteadusliku kirvetöö ja mitte pühkmeprügina.

Lutsu KS&E-trükise sedavõrd pretensioonikas pealkiri, mis ju peaks andma lugemisele ärgitamise ja sisukirjelduse lisaks — vähemalt ideaalis — ka teose sisu avava võtme, tõstab selle ülesande autori jaoks kahjuks kättesaamatuisse sfääridesse, kus liikumiseks ESM-i projektijuhil puuduvad niihästi keps kui ka tiivad. Eestil ja eestlasil on puna-Moskvaga esimese välislepingu (Tartu rahu) sõlminud riigi ja rahvana aga olemas oivaline kogemus ning seni kasutamata võimalused olla kommunistide külma sõja (üheks pea-) tunnistajaks. Need on seni, jah, lõpuni kasutamata, mida näitab ka…

Täiesti mannetu Eesti vastupanu‐liikumise käsitlus E&KS-is (lk 137, 142-3) Ometi vastustas sovetirežiimi Eestis…

• ≥6500 relvis partisani incl…

• 15-25 tuhat põrandaalust (nn illegaali) ning eelmistele lisaks…

• ≈300 erimeelset (sh ⅛ dissidente) stalinliku ning siirdeaja vahel.

Hulganisti oli 1968-85 sporaadilisi proteste, k.a meeleavaldusi, kuhu siirdeaeg AD 1990±3a nii massi kui organiseeritust lisas.

Külma sõja rindelõike küündis siiagi. Siingi sündis Külma sõja sangareid.

✸

¹ Aarand Roos (1940-2020) keeletadurist kirjanik, raadio-, usumees, diplomaat, kes 1975-78 tegutses Ameerika Hääle Eesti Osakonna (VoA EO) juures; oli EV konsul New-Yorgis 1982-95; 22 raamatu autor.

² Alfons Rebane, aka Alf (1908-76) sõjaväelane, kes KS-i ajal juba a-st 1946 tegutses mestis Lääne salatalitustega, sh ~15a koostöös UK-ga, a-st 1948 ka Rootsi salaluurega, üritas luua püristut ühenduseks metsavendadega anastet EV-s jm Baltimail, tuvastamaks NL-i sõjavalmidust ja mehitamaks antisovetlikku relvavastupanu, mistap Alfi osalusel BRD-s, UK-s, Rootsis valmistati ette 61 meest, nn rebasepoissi, kelle (lõviosas nuri)tegevuse kõrgaeg oli AD 1951±3a.

³ Arthur Johan Haman, aka Juhan Tuldava, KGB agendinimi Skvorcov (1922-2003) keeleteadurist spioon KS-i ajal KGB lähetusel Rootsis 1955-63; üritas infiltreeruda Vaba Euroopa Komiteesse (NCFE) USA-s; töötades USA teabetalituses AP ja osaledes Rootsi Eestlaste Esinduse tegevuses lõpetas Stockholmi ülikooli, läbikukkumise ohus pages tagasi NL-i.

⁴ Hellar Grabbi, aka Kalju Põder, aka Toomas Rand (1929-2018) keeleteadurist kriitik, kirjastaja, ajakirjanik, töötas USA Kongressi raamatukogus a-st 1959 Vaba Euroopa Komitee (NCFE) projekti raames; Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE—RL) ek saadete kaastööline USA-st 1975-89, poliitika ja spordi puhul K Põdra, kirjandust käsitledes T Ranna varjunime all, oma häälega ja nime all esines RFE-s a-st 1988; üllitas 1965-99 ajakirja Mana; 7 raamatu autor.

⁵ Imre Lipping (*1943) 3. põlve sõjaväelane. Tema isa Elmar Lipping (1906-94) oli EVabsÜ tegelane, kes töötas a-st 1957 Eesti Vabaduse Hääle NYC-büroos — CIA koodnimi AEBASIN-4. Vietnami sõjast naasis IL kapteni auastmes, viimati kol-lnt. Ta on saavutanud bakalaureuskraadi Virginia Militaarinstituudis, teinud magistri- 1967 Toronto ja doktoritöö 1980 Marylandi ülikooli juures — kõik ajaloo alal. Enne raadiotööd teenis IL 3a USA sõjaväes ja oli valdava osa teenistusajast eriülesandega Vietnamis (n-ö laipu lugemas) Varemgi VoA ja eesti pagulas-ajakirjanduse kaastööline, sai VoA koosseisuliseks sügisel 1970, tõusis lõpuks 1½ kuuks — kuni 12.8.1974 VoA EO juhataja kt kohale. Seejärel naasis teadustööle doktorandi ja õppejõuna eri ülikoolides, põhiteema Eesti XX saj ajalugu. Töötas 1980-81 USA Riigiarhiivi arhivaarina, 1981-85 Massachusettsi ülikooli sõjaajaloo õppejõuna. Asus 1985 USA konsulaar-teenistusse (LAV-is, DDR-is, Ukrainas jm), oli USA Ida-Berliini suursaatkonna esindajana 9.10.1989 Leipzigi rahu-meeleavalduste koldes, mille mullistusse kiirelt kadusid nii Berliini müür kui ka DDR; töötanud 1990-ndil ka USA Tln-saatkonnas.

⁶ Jaan Pennar (1924-99) USA politoloog, kes KS-i käigus on töötanud 1953 VoA uurimis-osk-s, jätkanud 1953-70 nõuniku jmt ametis Amcomlibis, mis ohjas mh Vabadusraadiot (RL); 1975-90 oli RL-i juhtivjõuks, mh 1975-76 RL-i EO p-toim ja 1. juh. Tema abikaasa oli RFE—RL-i EO 3. juh Eva Merike Kangro-Pennar (1950-97)

⁷ Karl, aka Kaarel Robert Pusta (1888-1964) juristist riigimees, diplomaat, ajakirjanik; Paneuroopa‐liikumise edendaja Eestis, silmapaistev rv-õiguse tundja, Rv Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige ja Haagi Rv Õiguse Akadeemia eluaegne liige. Külma sõja ajal EV New-Yorgi Peakonsulaadi eriesindaja, kes visalt, ent edutult taotles EV saatkonna avamist Washington DC-s; elas 1952-64 Madridis, kus temaga ajutiselt jagas korterit Eesti Vabaduse Hääle juh Villibald Raud (1898-1982)… Pusta poeg oli 1942 asutet VoA algrivist VoA EO juh-ks kerkinud Kaarel Robert Elias Pusta (1922-2000) aka Charles Elie Puusta, aka Pusta Jr, aka "Popi".

⁸ Lennart Georg Meri (1929-2006) kirjanik, filmimees ja riigitegelane (EV 2. president) Külma sõja ajal töötas Tln raadios = nn E(R)R-is; samuti oli NL-i, UK + USA + Rootsi mitmik‐agent.

⁹ Leo Park on Eesti NSV MN-i j.a KGB uurimis-osk ülema, Peipsi lääneranniku vene vanausulist päritolu Leonid Barkovi (1928-2020) varjunimi. Park—Barkov oli 1960-ndi keskel ENSV TA aspirandina Eesti sovetiseerimist õigustava kontsepti autoreid, kehtestajaid ja propagandiste. Ta töötas NKVD/MGB/KGB-s 1946-88, alustades hävituspataljonist Tartumaal, jätkas märtsi-küüditajana, sai 1958 kapteni pagunid, samal ajal juurdlus-osk ülema at-na uuris tudeng Mart Nikluse, hiljem rv-liselt tuntud inimõiguslase esimest süüasja (järelm MN-ile 8a#); taasalgatas + uuris teist korda varem sama roima eest juba karistet Verner Tomba (Omakaitse, järelm †) asja; uuris 1969 Balti Laevastiku ohvitseride, sh erimeelse Sergei Soldatovi süüasja. Hiljem, 1969-77 oli juhtiv uurija Leningradi obl KGB-s, knd-mjr… Viimati 1977-89 NL-i KGB uurimisvalitsuse ülema at ja dets-st 1986 ülem, knd-Itn. Barkov tegeles CCCP\VF-is mh nii Lng/SPb kui ka Moskva haritlaste vaenamisega, kevadel–suvel 1987 nn Kremli-piloodi Mathias Rusti kr-asjaga (NL-i ülemkohus mõistis MR-ile 4a#)

¹⁰ Marju Lauristin, aka Marjustin (*1940) poliitik, meediateadur ja teabur; karjäär algas 1962 Tallinnas E(R)R-i salajases eritoimetuses VoA EO saadete seirest. Marjustin lõi endast kommuna ja sovetliku nukurežiimi esi-kollaborantide Johannese (1899-­1941) ja Olga Lauristini (1903-2005) järglasena "Avaliku kirja Eesti NSV-st" allakirjutajate neljakümnega liitudes dissidendi musternäite…

¹¹ Toomas Hendrik Ilves (*1953) psühholoogist ajakirjanik, diplomaat ja riigitegelane (EV 4. president); RFE—RL-is oli THI teadur ja RFE EO 4. juh; Arvo Pärdi Keskuse (2010-18) rajatise algatajaid; kuulunud antiputinistliku Free Russia nõukokku; lisaks on THI 195 tuh jälgijaga Twitter\X-teabur.

¹² Tönu, aka Tõnu Parming (1941-99) sotsioloogist õpetlane, ajakirjanik, poliitik, sõjaväelane; 1962-67 ohvitserina USA sõjaväes, sh USA erivägede (US Army Special Forces) allüksuse ülem 1965-66 Vietnami sõjas. Parming oli VoA EO teadustaja 1973-86; oli 1988-91 RFE eesti saadete sage usuteldu ja kaasautor Kanadast; a-st 1990 oli ajalehe Meie Elu toimetaja.

¹³ Vaino Väljas (1931–2024) NL-i diplomaat, NLKP jt vasakkoondiste, samuti ideoloogilise võitluse = KS-i pomo E(NS)V-s; Gorbačovi lähiliitlane (tuttav a-st 1956); Väljase eriteeneid KS-is: Moskva huvide edendamine Ladina-Ameerikas (nt Nicaragua) ja siirdeaja Eestis nii kodu- (agitprop, ajakirjandus) kui välismaal (nt 20.2.1990 Sorbonne'is)

¹⁴ Vello Ederma (1934-2023) VoA ja USIA töötaja; eksiilpoliitik.

¹⁵ Vello Salo, aka Endel Vaher (1925-2019) sattus IIMS-i lõpus nn čehhi põrgu, kus ta andis end itaallasena üles ja jõudis nii Roomasse Püha Birgitta ordu (OSS) kloostrisse. Vatikani Raadio — IIMS-i järel esimesena Läänes regulaarsaateid Eestisse andva raadio eesti sektsiooni ainus töötaja = toimetaja + teadustaja 1948-52 ja 1961-65; "Maarjamaa" ühemehe-kirjastuse omanik ja katoliku-jesuiidist usumees.