Kuvatud on postitused sildiga По-русски. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga По-русски. Kuva kõik postitused

laupäev, 14. mai 2022

12 KUULSAT VENELAST OMA RAHVAST


Mihhail Lermontov
( 3.10.1814 — 15.7.1841 )
М. Ю. Лермонтов: Прощай, немытая Россия, страна рабов, страна господ… | Hüvasti, orirahva ja härraste maa — va kasimata Venemaa…


Nikolai Nekrassov ( 28.11.1821—27.12.1877 )
Н. А. Некрасов: Люди холопского звания - сущие псы иногда: чем тяжелей наказание, тем им милей господа. | Orjaseisuses inimsaast, peniloomus sügaval sees: mida rängemalt nuhelda saad, seda armsam on peremees.
Fjodor Dostojevski ( 30.10.1821—28.1.1881 )
Ф. Н. Достоевский: … Варвар[ы], шатающихся по Европе и радующихся, что что-нибудь и где-нибудь можно разрушить - разрушить лишь ради развлечения…* | Euroopas ringi ekslevad metslased, kes otsivad, mida saaks siin pelgaks lõbuks lõhkuda ja hävitada…
Ivan Bunin ( 10.10.1870—8.11.1953 )
И. А. Бунин: Я с ужасом думаю, кого нарожает это пьяное кровавое быдло, захватившее власть России и что будет с моей страной через два три поколения. Впрочем, что тут думать. Всё более или менее ясно. Всё злобно, кроваво донельзя, лживо до тошноты, плоско, убого до невероятия. | Mõtlen õudusega selle Venemaal võimu haaranud purjus verejanulise lojusekarja järelpõlvele, mis kahe-kolme põlvkonna järel ootab mu maad. Kuid on mõtlematagi ilmne, et kõik on kurjust täis, verdtarretava iivelduseni silmakirjalik, uskumatult armetu ja lame.
Maksim Gorki, m.n. Aleksei Peškov ( 16.3.1868—18.6.1936 )
А. М. Горький: Наиважнейшею приметою удачи русского народа есть его садистская жестокость. | Sadistlik julmus on vene rahva kordaminekute ülitähtis tunnus.
Sergei Aksakov ( 20.9.1791—30.4.1859 )
С. Т. Аксаков: Ох, как тяжко жить в России, в этом смердючем центре физического и морального разврата, подлости вранья и злодейства. | On ikka ränk see elu Venemaal, keset ihulise ja vaimse kõlvatuse, valskuse ja kuritöö-nurjatuse lehka.
Aleksandr Puškin ( 26.5.1799—29.1.1837 )
А. С. Пушкин: Народ равнодушный до наименьшей обязанности, до наименьшей справедливости, до наименьшей правды, народ, что не признает человеческое достоинство, что целиком не признает ни свободного человека, ни свободной мысли? | Kas sellele rahvale vähimalgi määral ei lähe korda kohuse-, õiglus- ja tõetunne, kas see rahvas hülgab inimväärikuse, vaba inimese ja vaba mõtte täielikult?
Ivan Turgenev ( 28.10.1818—22.8.1883 )
И. С. Тургенев: Русский есть наибольший и наинаглейший лгун во всем свете. | Venelane on üleilma kõige suurem ja jultunum valetaja.
Ivan Šmeljov ( 21.9.1873—24.6.1950 )
И. С. Шмелев: Народ, что ненавидит волю, обожает рабство, любит цепи на своих руках и ногах, грязный физически и морально… готовый в любой момент угнетать все и вся. | Rahvas, kes vihkab priiust, jumaldab orjust, armastab ahelaid oma käsil ja jalul, on räpase ihu ja moraaliga… iga kell valmis kõiki ja kõike vaenama.
Aleksei Tolstoi ( 29.12.1882–23.2.1945 )
А. Н. Толстой: … Русь Московская — это Русь тайги, монгольская, дикая, звериная. Эта Русь сделала своим национальным идеалом кровавую деспотию и дикую ярость. Эта Московская Русь издавна была, есть и будет полным отрицанием всего европейского и заклятым врагом Европы. | Moskoovia — see on taiga ja mongolitega asustatud metsik ja loomastunud maa. See Venemaa [erinevalt Kiievi-Venemaast] tõstis oma riiklikuks aateks verise despotismi ja metsiku raevu. Iidseist aegadest valdas, valdab ja jääbki valdama Moskva-Venemaad kõige euroopaliku eitus ja leppimatu vaen Euroopa vastu.
Ivan Pavlov ( 14.9.1849—27.2.1936 )
И. П. Павлов: Должен высказать свой печальный взгляд на русского человека - он имеет такую слабую мозговую систему, что не способен воспринимать действительность как таковую. Для него существуют только слова. Его условные рефлексы координированы не с действиями, а со словами. | Pean vene inimese kohta kurvastusega ütlema, et tema aju nõrguke süsteem ei suuda tegelikkust kui niisugust tajuda. Talle on olulised üksnes sõnad. Tema tingitud reflekse koordineerivad tegevuse asemel sõnad.
Aleksandr Solženicõn ( 11.12.1918—3.8.2008 )
А. И. Солженицын: Нет в этом мире мельче, сволочнее и хамовитее особи, чем кацап.* Рождённый в нацистской стране, вскормлённый пропагандой нацизма, этот ублюдок никогда не станет Человеком. У его страны нет друзей - либо холуи, либо враги. Его страна способна только угрожать, унижать и убивать. И за сохранение этого статуса Рассеей рядовой кацап готов пожертвовать собственной жизнью, жизнями своих родителей и детей, качеством жизни собственного народа. Воистину: кацапы - звери. Лютые, кровожадные, но… смертные. | Ei kohta maailmas tühisemat, närusemat ega mühaklikumat olevust kui katsaap.** Sellisest naziriigis sündinud, nazipropagandaga toidetud värdist kunagi Inimest ei saa. Tema riigil puuduvad sõbrad — on vaid tallalakkujad või vaenlased. Tema maa suudab ainult ähvardada, alandada ja tappa. Ja oma Vandimaa sellise staatuse säilitamise eest on rea-katsaap valmis ohverdama nii enda, oma vanemate ja oma ainsa lapse elu kui ka kogu rahva elutaseme. Katsaabid on tõepoolest kiskjad. Tigedad, verejanulised, ent… Surelikud.





MÄRKUSED JA VIITED
  * Fëdor Dostoevski osunduse täpsustus: jutt on eurooplase usaldamatusest venelase vastu. Dostojevski üritas olla oma rahva suhtes kriitiline natsionalist, ent siiski jäi vene imperialistiks. Nii kirjutas ta oma kuukirjana ilmunud Kirjaniku Päeviku 1876. a juuninumbris: [---] Они [в Европе] видят в нас скорее варваров, шатающихся по Европе и радующихся, что что-нибудь и где-нибудь можно разрушить, — разрушить лишь для разрушения, для удовольствия лишь поглядеть, как всё это развалится, подобно орде дикарей, подобно гуннам, готовым нахлынуть на древний Рим и разрушить святыню, даже без всякого понятия о том, какую драгоценность они истребляют. [---] |
Eestindus: "Nad [Euroopas] näevad meis pigem Euroopas ekslevaid barbareid, keda rõõmustab mistahes ja kustahes leitud lagastamata koht, et siis hävitada seegi — vaid hävitamise nimel ja lõhkumise lõbust nagu metslaste hord hunnide kombel, kes antiik-Rooma üle ujutasid ja rüvetasid — hävitatu hinda isegi adumata." Vrd Dnevnik pisatel’jaГЛАВА ВТОРАЯ I. МОЙ ПАРАДОКС )

 ** kacáp ukraina jmt idaslaavi keeles = vene ( habetunud ) mats, mužik, vant, tibla; vrd turgi keelte kassab ja ar qaşşăb = lihunik, mõrtsukas.

Allikaosutusi vt igal juhtumil eraldi autori kirilltsas nimega seotud veebilinkides või siin: Lev Postolov, Gor'koe lekarstvo kritiki klassikov ( Stihi.RU 1. Ⅻ 2017 )

Värsid on tõlkinud Jüri Napalm.


VLADIMIR SOKOLAEVI FOTODel 1980-kümnendi Venemaa.

pühapäev, 1. mai 2022

Vaba maailma ja veneala tulevikust

Putini reaktsiooni video — täpsema tõlke ja kommentaariga

KRIMMI HÕIVE⋅ga 20. Ⅱ 2014 alanud sõda ja tänavu aprillis luhtunud ( retooriline ) tuuma-ähvardus nurjas Venemaa ( RU ) seni toiminud ulja tuumasantaaži ( Patruševi doktriin ), miska Putini globaalse ülevõimu pretensiooni ainus tugi on varisenud põrmu. Järelmeiks RU olematuseni kahanev võime tuumasõda valla päästa, süvenev imperialistlik kaotusvaim ja järjest valjenev hammaste krigin.

Kremli tuumaretoorika murre 27. aprillil peegeldab mingi hiiobisõnumi, olgu siis otsese või kaudse telgitaguse hoiatuse mõju Putinile. Vt ülal tolle päeva AK uudislõiku, milles Vladimir Putin ex prompto teavitab꙳ maailma oma otsusest vastata taktikaliste tuumalöökide ( 1. ja 2. ) vahetamisele strateegilise ( 3. ) tuumalöögiga.

Too hoiatus võis olla niisiis kaudne – nt RU äpardunud katse anda taktikalist tuumalööki millalgi k. a aprilli kestel, või otsene – nt samal ajal USA ühendstaabi ülema kindral Milley tehtud telefonikõne RU relvajõudude peastaabile teavitamaks Moskvat USA kavatsusest adekvaatselt vastata venelaste taktikalisele tuumalöögile.

Tuumastrateegia-spetsialist CCCP-st, praegu Washingtoni lähistel elav Putini-pagulane Andrei Piontkovski kirjeldab ( vk kirjutis "Z" ) ta enda eetel toimunud kindral Mark A Milley telefonikõne RU peastaabi esindajale [asekaitseministrile Valeri Gerassimovile]

HOIATUS
"… Me teame hästi Putini–Patruševi plaani piiratud tuumasõjaks USA ja NATO-ga, milles te kavatsete meid võita… Vaagisime seda üksikasjalikult dokumendis А Strategy for Deterring Russian Nuclear De-Escalation Strikes: Limited Nuclear reprisal. Juhuks, kui alluvad teile sellest pole ette kandnud, saadan selle teile. Strateegia põhiolemuseks on vastata teie esmasele tuumarünnakule mitte alistumisega, nagu teie ülemus millegipärast kindlalt usub, vaid piiratud tuumalöögiga. Tagamaks piiratud tuumavastust vaenlase tundlikele sihtmärkidele oleme evitanud uue tuumarelvamudeli, paigutades madala võimsusega ( 5-7kt ) tuuma-lõhkepead W76-2 rakettidele Trident-Ⅱ ja varustanud nendega, nagu hästi teate, Ohio-klassi allveelaevad. Muide, Trident-Ⅱ-l on võime tabada süvapunkreid. Teen tungiva ettepaneku, et võimalikes konfliktides piirduksime üksnes tavarelvastusega. Mis tahes tuumaeskalatsioon ei loo teile mingit eelist. Keegi teist ei lähe taevasse. Eriti teie ülemus. Palun andke see talle edasi!" Washingtonis on – Piontkovski sõnul – teada, et selline silmapaistvate sõjaväejuhtide kõnelus tõepoolest aprilli algupoole toimus. Ühendriikide elektron-luure andmeil jättis see tarviliku mulje ka punkriplanktonile, mis seni pimesi Patruševi doktriini usku oli…
Presidendi kt Putin ja tuumakohver
Tuumakohvri üleandmine
Moskva Kreml 31. Ⅻ 1999
Putini vastus hoiatusele kuulub muidugi "tahte ja kujutluse maailma" ( superreaalsusse ) See on ärritatult ropagandaalne. Ja mustima kihtustöö vehkijad jätkavad näivtõelikku santaaži ikka Kremli noodist — veel kõrgemas registris — edaspidigi:
Meie tuumasõjata ei alistu! Kui ei ole tulevikku meil, siis ei jää seda ka muule ilmale! Mõttetu on maailm ilma RU-ta!
Tõeluses on tuumaründe ohu realiseerumisel enne k.a lõppu väike く 5% tõenäosus — st ei saa välistada RU taktikalist tuumalööki Ukraina ( UKR ) pihta. Seda enam rünnakut radiatsiooni-räpaga ( く15% ) Ent UKR-i kohutada neist kumbki enam ei suuda. Viimase üritamist juba nähti ZAE-s. Tuumasantaaži mõju raugeb nii lähedal kui ka kaugel.


VABA MAAILMA VARJUSURMAST ÄRATAJA⋅(i)na mõjus(id) strateegiline pööre sõjas ( lipulaev "Moskva" märgiline hukk ) ja USA selle järel üleilma mobiliseerit militaarüldsus = NATO 30 liiget + UKR + Austraalia + Uus-Meremaa + Qatar + Jordaania + Tuneesia + Maroko + Libeeria + Keenia + Rootsi + Soome + Lõuna-Korea + Jaapan + Iisrael = UDCG ehk rahvusvahelise UKR-i kaitse nõukoja 44 osalise esimene kogunemine 26. Ⅳ 2022 Ramsteinis. Ühendriikide sõjalise abi siirusest ( loe: piisavast mahust ≥2mlrd$ kuus juhul, kui see moodustaks minimaalselt ⅓ kogu abist ) Ukrainale sõltub seejuures, kas USA jääb vaba maailma lipulaevaks… ( Putin kulutab sõjategevusele Ukrainas hinnanguliselt ~250mldr$ AD2022 )

Kuni Ramsteini konverentsideni paistis liitlasena UKR-i kõrval seisnuist reljeefselt välja "tilluke Eesti". Ja seda kolmel moel või alal…
  • … materiaalsel abistamisel — Eesti valitsus saatis UKR-ile 2022. aasta jaanuarist aprillini suhteliselt enim moona ja relvaabi muude välisriikidega võrreldes, panustades pea 8‰ oma majanduse aastasest kogutoodangust ( IFW graafik ); samuti
  • … moraalselt — Eesti parlament kutsus 14. Ⅲ 2022 esimese välismaise esinduskoguna EU-d ja NATO-t kehtestama lennukeeldu UKR-i õhuruumis, üleskutse jäi küll viljatuks; ja
  • … õiguslikult toetades — riigikogu 21. Ⅳ 2022 avaldus nimetas Venemaa sõjategevuse genotsiidiks ukrainlaste vastu — esimese välisparlamendina.

MIKS EI OLE PUTINIL TULEVIKKU. Esiteks, tema ajalooline loogika lonkab. Väites et UKR-i ( punavene ) rahvast ega riiki pole kunagi olnud, ei tohiks siiski välistada võimalust nende tekkeks. Selline loogika ( historism ) peaks ka eeldama, et UKR-i(de) sünd võib olla leel. Mida tegelikkus nimelt näitabki. Vladimir Putinile on oluline üksnes minevik.

Teiseks on ta retrograadne valitseja. Alates stalinliku hümni, isikukultuse jms "uuendusega" selget sovetlik-gebistlikku restauratsiooni juba AD2000, ruttas Putin tänavu punalippude all sõitvate kolonnidega UKR-i ründama — sobivalt CCCP 100. aastapäeva eel, mis saabub detsembris AD2022 ja võiks putinlikku tagurpidi-liikumise 22 aastat sümboolselt kroonida. Samal ajal, kui teised hirmus või armus postsoveti-maad liitumise kursile suunistuks…

Praegune "suur sõda" pidi sujuma kui ( gebistlik ) erioperatsioon, mille pealöögiks Putini kavades oli alla nädala vältav Kiievi-hõive sõnakuulmatu Ukraina asendamiseks moskoviitliku satraapiaga. Nurjunud Blitzkrieg paisus aga täies mõõdus sõjaks. Ja osutus nõnda tolleks pikisilmi kardet/oodatud "mustaks luigeks", mis ajalugu katalüüsides ergastab ja kiirendab nii Putini enda kui ka Venemaa käekäiku tervikuna.

Putini poliitilise tagurluse ( loe: tagurdamise ) ägedushoo ajaskaala on praegu ( mai 2022 ) kosmilise kiirenduse faasis ja jõudnud aastasse 1957. Tol aastal oli Moskva vaagimas otsust, kas rünnata rakettidega kosmost ja/või Läänt; kas massirepressioone lõpetada või jätkata? Nõukogude Liidu taastamise tempokas graafik nõuab muu seas ka leivakaarte, normipäevade, GULagi ja lööktöö kehtestamist — seda kõike juba järgmise kuue kuuga! Selline regress eeldaks nii muinasjutulise tahte triumfi, millist on raske omistada Putinile…
Täiendus 1. X 2022. Juba sügiseks jääb CCCP-juubeli-graafikust mitu kuud maha. Mopi väljakuulutamisega 21. septembril — võrdne sõjaseisukorra tunnistamisena — ja UKR-i alade uue anneksiooniga 30. septembril — võrdjoon Balti riikide hõivega — lähenes WP retrograadne sööst oma tagurpidi-ajaskaalal 1940—1930-kümnedi piiri ületamisele. Samas tempos saavutaks ta oma sihtmärgi heal juhul märtsiks 2023… Detsembri 2022 asemel.
Putini valitsemise ( ≥2⅓a ) ja ta võimujärglaste käekäiku määrab peale militaarkatastroofi UKR-is suurvene + valgevene liitriigi mullistuste kolle Valgevenemaal ( BR ), kus ühiskonna tõrksail riismeil orjapiitsa maitse tunamullust juba suus. Kuid erinevalt suurvene orjameelele valdab BR-i ikkagi diktatuuuri-vastane vaim. Lukašenko on nüüd lisaks sõjakammitsais, mis ähvardab sõjaväe kaasamisega tema kukutamise üritusse.

esmaspäev, 10. detsember 2018

RIP Ljudmila Alekseeva

LJUDMILLA ALEKSEJEVA 20. Ⅶ 1927 — 8. Ⅻ 2018

Moskva linnahaiglas nr 15 suri tunnustatud ajaloolane, publitsist, kodaniku-ühiskonna eest võitleja ning eksdissident ( kompartei liige 1952-1968 ) kes oli tihedasti seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuščih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate Sündmuste Kroonikaga ( ilmunud 1968-1982 )

Aleksejeva juured ulatusid XVIII sajandil Katariina II ajal tärganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on ta enda sõnutsi oma eestlannast vanaema kasvatusest külge jäänud protestantlik töömoraal. Krimmi anneksiooni AD2014 aga luges ta oma kodumaa häbiks.
Saksa Laine ( @ DW_russian ) venekeelne säuts kell 16:46 teisipäeval, 11. detsembril 2018: "Krimmi annekteerimine oli pöörane, kaalutlemata ettevõtmine, mis maksab meile pikalt kätte," ütles inimõigusteaktivist Ljudmilla Aleksejeva intervjuus DW-ile. Mälestame oma kaasaegset tema vestluste eredamate videolõikudega

Koos akadeemik Andrei Sahharovi jt inimõiguslaste/dissidentidega sai Ljudmilla Aleksejevast 12. V 1976 Moskva Helsingi-grupi üks rajajaid ja eestkõnelejaid. Sunnitud sovetirežiimi poolt peatselt AD1977 välispagulusse pani ta USA-s kirja sovetirežiimi vastasleeri esimese ajaloo ning naasnud sajandi lõpus Venemaale hoolitses viimse päevani, et CCCP-i/РФ-i erimeelsete tagakiusamine saaks dokumenteeritud. Aleksejeva tegi nii välismaal kui ka aastast 1993 taas Venemaal viibides alalist kaastööd USA välisringhäälingule.

Veel kõrges eas osales Aleksejeva mitme inimõigusühingu töös ning, kuni tal oli jaksu, lõi kaasa ka meeleavaldusil, mille käigus teda mõnikord, viimati aastavahetusel 2009/2010 isegi vahistati. Juuresolev foto Ljudmila Alekseevast on pärit tollest samast päevast. Kolm kuud hiljem 30. märtsil ründas Aleksejevat Kultuuripargi metroojaamas, kuhu ta äsjase terroristliku rünnaku ohvreile lilli tõi, agressiivne meesisik, kes hiljem selle eest tingimisi sai 1-aastase karistuse.

Ljudmilla Aleksejeva on pälvinud mitme maa, k. a Eesti, aumärke ja rahvusvahelisi preemiaid  nimestikud inglise ja vene Vikipeedias.

LÕPUKS osundus Aleksejeva AD1983 kirjutisest Eesti kohta tema "Nõukogude erimeelsuse ajaloos" ( Moskva, 1992, 352lk  terviktekst veebis v PDF-veebifail + rmt-u veebi-sisukord )
Püüdlusilt võib eesti [vastupanu]liikumist määratleda kui rahvuslik—demokraatlikku. Seejuures iseloomustab seda liikumist osalejate noorus. See võib olla NSVL-i ainus [vastupanu]liikumine, kus osalejate enamiku moodustavad tudengid ja keskkooli-õpilased. Eesti noorte rahvuslike tunnete üheks väljendusviisiks on rahvuslippude heiskamine, seda eriti Eesti iseseisvuspäeval 24. Ⅱ. Selle eest võeti 1980. aastal kinni ja süüdistati "huligaansuses" 5 Eesti noorukit. Hiljem on rahvuslippe heisatud juba vahet pidamata iga aasta iseseisvuspäeval. Aastail 1981-1983 on niihästi selle eest kui ka punalippude maharebimise ja isegi põletamise eest mõistetud süüdi 22 inimest. Oma rahvusliku meelsuse avaldamise kõige levinumaks viisiks on Eesti noortele saanud aga demonstratsioonid…
Vt selle vk rmt-u kogu ptk-d Éstonskoe natsional'no-demokratičeskoe dviženie/Eesti rahvuslik—demokraatlik liikumine või sama kirjutise varasemat redaktsiooni ➝ siin

neljapäev, 22. märts 2018

Kinoklassika ERR-is ehk operatsioon Priboi jätkub

«Eesti Rahvusringhääling» tähistab märtsiküüditamise LXIX aastapäeva heroiseerides VČK/OGPU/NKVD/MGB/KGB-d

 " 1 7  K E V A D I S T   H E T K E "   E T V - s
KÜÜDITAMISE MÄLESTUSPÄEVAL 25. III 2018 heisatakse riigilipp leinalipuna. Kell 18 süüdatakse mälestusküünlaid Tallinna Vabaduse väljakul, Tartu ja Narva raeplatsidel ja Pärnu Rüütli platsil.

Täpselt samal ajal jookseb riigieelarvelise ETV ekraanil aga «Seitsmeteist kevadise hetke» 1/12 avaosa. Kogu päeva saatekavas pole ainsatki saadet küüditamisest. Küüditamise aastapäeva tähistamisest räägib ETV+ venekeelne uudistesaade vaid kaks minutit.

SOVETIAJA TEINE MASSIKÜÜDITAMINE leidis Eestis jt Balti riikides aset 25.-30. III 1949 MGB, MVD jt N Liidu ministeeriumide ühise operatsiooni Прибой raames. Selle käigus viidi sunniviisil N Liitu Eestist 21 tuhat, Lätist 42 tuhat ja kõigilt Baltimailt kokku 95 tuhat inimest. Eesti NSV nukuvalitsuse nimel vormistas Nikolai Puusepp ENSV MN esimehe asetäitjana oma allkirjaga 14. Ⅲ 1949 küüditamiskorralduse MGB julgeolekuministrile Boris Kummile ( Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest ) Julgeolekuminister Kummi 17. märtsi teatise järgi plaanis võõrvõim saata Eestist sundasumisele N Liitu 7570 perekonda ∷ 22000 inimest. Ent kõiki ei saadud korraga kätte. Järelriisumine küüdilainest pääsenute otsingute ja üksikvahistamise juhtumeiga ei lõppenud enne talve 1949-1950. Kui N Liidu julgeoleku juhid Moskvas aprillis 1953 arutasid, mida teha küüditamisest pääsenutega, siis märgiti jätkuvalt Eestis elavate, märtsiküüditamise lainest „kõrvale hoidnud“ isikute arvuks 9152 ( GARF R-9479—1—611—260 ) Enamus Baltikumist väljasaadetuid — 93% — oli sundasumisel Siberis.

Moskva korraldatud massideportatsioonid Baltimailt on Euroopa Inimõiguskohus määratlenud 2006 inimsusvastase roimana — vt KarS §89 !


  》 I S E K I R I :   K Ü Ü D I T A M I S E  E E L K U U L D U S 《  
 V Ä L I S R I N G H Ä Ä L I N G U   A J A L O O L I N E   P A N U S


KVALITEETNE KINOKLASSIKA! — Sellise klassifikatsiooniga õigustab ETV+ märtsi- ning juuniküüditamise aastapäevadele ajastatud sarja kanali juht Darja Saar ise.

Riigieelarvelise ETV juhtkonnale on sel puhul 22. III 2019 edastatud järgmine läkitus.

Kõigile asjasthuvitatuile
«Eesti Rahvusringhäälingus»


Ettepanek tele- ja raadiorahvale omistada Valdo Pandi preemia seekord ETV+ peatoimetajale Darja Saarele.

Darja Saar (*13. 6. 1980 Sinimäe) on sõjaväelase perekonnast pärit magistrikraadiga ajakirjanik, endine sportlane ja ettevõtja, kes aprillist 2015 on mainitud telekanali peatoimetaja.

Tema 3-aastase ajakirjandusliku panuse kirjeldamisega ERR-is tuleks arvatagi toime kolleegid. Allakirjutanu kõrvalise isikuna, kellel statuudi kohaselt puudub preemiakandidaadi esitamise õigus, sooviks vaid osutada peatoimetaja Darja Saare kõige viimasele töövõidule.

See on NKVD-lik meelelahutus Maksim Issajevi, aka von Stirlitzi seikluste taastoomine ta oma juhitavasse kanalisse. Eesti Televisioonis nii armastatud kultussari jõudis ETV+ ekraanile nüüd ka õigel ajal: kolmapäeval, 21. märtsil edastatud avaosa kordus jõuab eetrisse pühapäeval, 25. märtsil — justament küüditamispäeval, misjärel sisustab kogu me kevade, küllap juuniküüditamise aastapäevani välja!

Nii astub Darja Saar täpselt Valdo Pandi jälgedes. Ta varjutab võib-olla ka enamikku seniseid Pandi-preemia laureaate. Tahaksin lausa küsida, millega teenis ära Pandi-preemia näiteks Toomas Uba (1998) või siis Lieven-Mihkel Kärmas (2009) — pean silmas asja moraalset, mitte materiaalset külge⁉ Pean silmas seda, et Pandi-preemiat on vahel jagatud ülimalt kergekäeliselt. Kuid Darja Saare kandidatuuri õigsuses allakirjutanu ei kahtle.

Olen analüüsinud Valdo Pandi ajakirjanduslikku jm pärandit ja võin Teile seda kõhklemata kinnitada. Lähemalt huvitatuile lisan käesoleva kirja lõppu asjasse puutuva ülevaate.

Darja Saar suudab lühidast ETV-karjäärist hoolimata järgida ka ETV-s sel sajandil kujundatud tavu Eestist N Liitu deporteeritute programmilisel lõimimisel meid represseerinud organisatsioonidega MGB / NKVD / KGB jms.

Tuletaksin siinjuures näitena meelde ERR-i teleprogrammi 7 aasta eest, kui…
  • küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV-1 pompöösse, kuigi silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aegamööda liikuvaist raudtee-liipreist (neid oli 10, kuid kordusega saavutati lõputu teekonna kujund), liiprite kohale kuvati NKGB küüdiohvrite kaugussekaduvaid nimesid (neid oli üle 10 tuhande = 1 liiper 1000 hukkunu kohta)… Huvitav miks selle triki välmijale ei antud VP preemiat⁈
  • samal ajal kiitis ETV-2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi aastatest 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km» …
  • küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõudnud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam …
  • gebistlikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» — 2. jagu näidati aga just sel samal õhtul, kui 70 aastat varem loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid.
  • sama sarja eelviimast, 11. jagu näidati aga päeval, mil 20 aasta eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine.

Ei ole kahtlustki, et Darja Saar on ETV uues kanalis algusest peale oma kohal.

Lisaksin tähelepaneku 1990. aastaist, mil iga aasta järjepanu 25. märtsil kohalikud venelased poode tortidest tühjendasid. Ma ei saanud kohe aru, milles asi, kuid aastatega mõistsin seaduspära ja ajaga sünkroonis toimivaid rahvuslikke anti- ja sümpaatiaid. Loodetavasti sobib ETV+ tänavune kava kui mitte päris tordi asemele, siis tordi kõrvaseks.

Julgeksin arvata, et Darja Saare saavutused ületavad igas mõttes kõigi rahvuslikult meelestatud inimeste ootusi (vt nt Sirje Kiini 3a tagust kirjutist «Keel kui julgeolek»!)

Preemiasumma 7300€ tõstaks Darja Saare tänases Eestis Nõukoguliku ajakirjanduse valdopandilikuks musternäiteks.


Tähelepanu eest
siiralt tänades

Holger Kaljulaid,
maksumaksjana
Pandi-preemia sponsor.


TÄIENDUS MAIS 2017: Avaõiguslik riigieelarveline ringleviorganisatsioon ehk nn Eesti Rahvusringhääling jättis Darja Saare siinse ettepaneku kiuste ilma Valdo Pandi nimelisest preemiast, ent austas teda tänutäheks kõige 3 aasta jooksul telemajas kordasaadetu eest 25. mai lahkumispeoga.


MÄRKUS. Juuresolevate illustratsioonide valmistamisel on kasutatud Virge Vierteki foto- ja ERR-i veebitaiest.

pühapäev, 8. oktoober 2017

Sügishetk AD ⓴⓱

PÖÖRDVÕRDELISED TENDENTSID. Ei ole see Iljaševitši moodi üksiktegijast vaenukülvaja persoooni küsimus. Kaugeltki mitte. Siin on tegu tasakaalu säilitava likviidse ja elastse lümfiringega. Selle väest ja ulatusest annab aimu ehk idaraha kogus Eesti ja Läti selvepesulais. Ja nii võib üks edusammuke Tallinna avaõiguslikus "uudistemajas" peegeldada putinistlikku läbimurret Brüsselis.

Aastal 2009 ei tihanud eelarve poolest riiklik elektronmeedia KGB-osutustega demokraatia-mängu Eestis rikkuda. Käis Euroopa parlamendi VII koosseisu valimiste kampaania. Juhtumi asjaolusid aitab meenutada Isekirja tollane kommentaar siin + allpool.

NÜÜD, 8 AASTAT + 4 KUUD HILJEM KOV-kampaania käigus söandas nn rahvusringhääling seda teha. Mis vahepeal muutunud on?
  1. Praegused valimised ei ole poliitiliselt kuigi olulised.
  2. Ajakirjanduse vereringe on nõukasoga mürgistusest kuigivõrd puha(stu)nud.
  3. Paratamatuse taktis erru-mineku-ikka marssiv sovetliku kollaboratsiooni kaader minetab tähtsust.
Aga siin ta on. Mõjuisik oma nooblis siras…
‶Venestamist pole Eesti- ega Liivimaa aladel kunagi olnud [---] Küll aga valdab eesti ühiskonda täielik venevastasus. Jutuks pole olmetasand ega võimukoridoride käitumistavad — see on süsteemne ilming, mis on immutanud ülevalt alla kogu riigi ja ühiskonna…″
— ütles Illjaševič valimiseelsel debatil  ɆRR-i veebiportaali 5. X 2017 otsesaates, millest tegi päev hiljem kokkuvõtte ka ERR.EE ☞ Iljaševitš: eesti ühiskonnas võimutseb totaalne russofoobia

Eksgebisti arust võimutseb siinmail apartheidi-lähedane režiim, tema täpsustuse kohaselt:
‶venevastane  a p a r t h e i d ″ ← see sõna tähendab EKSS-i järgi rassistlikku värvilise elanikkonna diskrimineerimise režiimi, segregatsiooni LAV-is, mis tol maal aastani 1994 valitses.

VENE—SAKSA KOOSTÖÖ… Eksgebist ei ole viimati glasnosti eel ega 10 aastat varem lansseeritud jutupunkte kuigi palju vahetanud uuemate vastu. Vana propagandaskeem peab eeldatavasti toimima, hoolimata KGB asemele tulnud FSB-st ja SVR-ist. Ja miks ei peakski? Eks venestamise poliitikat on püüdnud kuulutada müüdiks ka Külma sõja järgse pausi (1994-2016) tõttu saksa Ostforschungi ajutise ülejäägina Eestisse eksporditud ajaloolased (kes varsti ehk tagasi kutsutakse)

Apartheid propagandatermini ja -teemana sobitus ühtlasi 2 Läänemere-maa vastasse kampaaniasse, mis just paar päeva enne  ɆRR-i saadet algas. Nimelt 3. oktoobri õhtul, kui saksa teabevälja ilmus vabakutselise ajakirjaniku Keno Versecki (*1967) kirjutis kodakondsuseta inimeste elust Lätis ja Eestis. Loo lähteks võib olla nii asjatundmatu kui ka pahatatlik positsioon, kuid pahemkaldega nädalakirja Der Spiegel poliitilisele platvormile kohaldus vaatlus pealkirjaga «Angst vor der russischen Minderheit/ Hirm vene vähemuse pärast» oivaliselt. Eeskätt Läti näitel kirjeldas see kodakondsuseta muulaste õiguslikku olukorda kui valimise, riigiametis töötamise, pensioni ja välisreisimise õiguste osas ahistet seisundit. Verseck tegi ühes lauses retoorilise vihje ka Lõuna-Aafrika segregatsioonipoliitikale sõnastuses…
Was sich nach Apartheid anhört, ist in zwei EU-Mitgliedstaaten für etwa 330.000 Menschen…/
Kõlab justkui apartheid, aga oma 330 tuhandele inimesele EU kahel liikmesmaal on see nende elu argipäev…
Järgmisel hommikul levis kampaania viivitamatult vene teabevälja, ilmudes ennelõunal paaris portaalis + Moskva angažeeritud kommentaatori Aleksei Puškovi säutsuna:

Kui ühes EU riigis on apartheid, nagu Spiegel kirjutab, ehk peaks siis EU otsustama üldkehtivate väärtuste ja sanktsioonide kasuks.

KOORDINEERITUD KAMPAANIA? Vene veebi- ja eetrilõitades seejärel mh Eesti pihta sajatet termin võis Iljaševitši suhu sattuda kogemata või mitte. Tema tuvastatud totaalne russofoobia Eestis — kus elanikkonna kolmandik vene meelt kannab ja pool vene keelt valdab — on aga veelgi ebausutavam kui endasalgaja KGB-veterani õigeusk või aadlisugu. Kulugu tema siniverelisuse geenivaramu ülesleidmiseks kas või kogu kirjanikuanne.

Veenmisjõult mannetu Illjaševitš on oma KGB-koolituse suunitlust truult järgides agiteerinud EV-d finlandiseeruma, püüdnud olla niiditõmbaja EV vene poliitikute ringkonnas ja РПЦ Moskva patriarhaadi kohaliku altari taguses. Miski ei toimi.


EESTILIK SEGREGATSIOON… Ka rahvusliku eralduspoliitika jutt on groteskselt äraspidine. Kuna ainuke hoomatav ja tõemeeli käsitamatu segregatsiooni-ilming Eesti Vabariigis on (virtuaalsest) ühtluskoolist lahus hoitava vene haridussüsteemi riiklik poputamine — sovetiaja venestuse elav mälestis + Moskva kolonialismi kestlik pärand, mille küljest omariikluse veerandsajandi kestel eestlased ikka veel ei ole lahti lasknud.




Debati vastaspoolena esinenud EKRE-kandidaat arhitekt Nikolai Jakobišvili (*1952) loomulikult ei jaganud Illjaševiči seisukohta. Ent märkigem siiski ära, et ɆRR-i ekspertidelt sai debati võidupunktid 7:2 ex-KGB-lane Illjaševič.

Ära sega vahele!  Parem vaata Stirlitzit?!
Vahemehest вэне/Eesti rahvus-ringhäälingu veebiuudiste toimetaja Artur Tooman (*1971 ⇠ vurrpildil vasakul) püüdis tungivalt mehikese KGB-seost selgitada, mida Ⅵ. IⅡjaševič kramplikult eiras, kuigi ajakirjanik kümme korda üle küsis. Selmet vastata, Iljaševič keerutas:

Ma olen žurnalist ja ajaloolasest kirjamees, kel on ilmunud üle 20 raamatu. Jah, kaitsepolitsei pani mu 1990. aastate lõpus mingisse nimistusse, väites et kuulusin N Liidu salaluure vanem-ohvitserkonda. Kui Kapol on õigus, siis tahaks küsida vastu: olete telesarja «⓱ kevadist hetke» näinud? Kui selle kangelane Stirlitz teile meeldib, siis mispärast mina peaksin olema teile vastumeelt?!

Vjačeslav Tihhonovi ⇢ kehastatud Max Otto von Stirlitzi, alias Vsevolod Vladimirovi, alias Maksim Issajevi liba-ajalooline vorm jm dekoor vist tõesti sobivad kamuflaažiks vanas Raadiomajas — nüüdses ETV+ERR-i uudistemajas, kust valimiste järjekordset debatti veebi edastatigi. See ühtib nii kenasti kauakesti KGB variasutusena toiminud E(R)R-i enda loomuliku fooniga. Mida ei ole ERR ise vist veel valmis tunnistama, kahetsema, ammugi sarjama. Vastupidi…

Meenutades AD2011 aset leidnud juunipööret telemaastikul: Küüditatute nimede ekraniseerimine ETV-s jõudis vaevu lõpule, kui televaatajate kaela sadas ᛋᛋ-Standartenführer von Stierlitzi "kultussarja" reklaam… Niisugune sarjamine tagurpidi mõttes — peene telekunsti piruettide varal hoopis neid sarjates, keda kunagi veripuna-pruunis vendluses kordamööda represseerisid RSHA, NKVD/NKGB, GRU ja/või KGB.



LOHUTUS ﹠ OOTUS. Kui nüüd keegi  ɆRR-i toimetajaist KGB-varju pääle äkki valgusvihu suunas, oleks selle soorituse parimaks järelmiks avalikult(+õiguslikult) üldiseks tavaks saada. Mis ju peaks olema nii loomulik ja oodatav. Aga ootusest jääb järele vaid lootuse vari, kui arvestada tõika, et üks informeeritud krimireporter äsja jõudis otsapidi ERR-i. Kus ju on, eks sinna saab ka juurde. Metafüüsikas tõmbuvad samanimelised väed, parem head ja kurjem halba. Aamen.

Kummati oleks totter välistada võimalust, et vabahärra ⇠ Sildam või eetikanõunik Tammerk kumbki eraldi või suisa koostöös utsitasid veebidebati kohtunikku toimetaja Toomanit visalt püstitama KGB-küsimust. Kaheksa aasta taguse vea hilinenud parandusena. Et poleks põhjust küsitleda neid. Ka on veaparandus vähim, mida nõuda meestelt, kes maksumaksja taskust enda töötasuna vahepeal on kokku kasseerinud üle poole miljoni euro.

Kas just selle pärast, aga Ⅵ. IⅡjaševič ka seekord sihtmärgiks seatud esinduskokku ei jõua. Europarlamendi valimistulemus 9‰ oli tema partei parim saavutus. Ei piisanud sest saamaks MEP-iks ja liitumaks Tatjana Ždanoki 2005 loodud Moskva-meelse Vene-Alliansiga EU-s.

Ei jäänud mõjutöö aga seetõttu soiku. Sama taseme tööots jäi ootama Yana Toomi. Ja pole temagi ainus vene rakendi Tori tõugu tööhobune. Eesti suksudest on sääl vähemalt troika. Ikka needsamad, Moskvas ja tont teab kus, Jamburgi või Pulkovo metsas, olümpiarahu (loe: Ukraina-kampaania) eelõhtul sõlmitud pakti alla käed pannud reeturid. Nemad on samuti päral. Samal ja veel kõrgemal esindustasemel Strasbourg'is ja Brüsselis.

Ent niiviisi täpselt saja kuu (100k = 8a + 4k) eest luhtus Ⅵ. Iljaševitši isiklik ⓱ kevadist hetke.

reede, 17. veebruar 2017

Kremli võidukäik & Ameerika Hääle surm

Täpselt 70 aasta eest startis NSV Liitu oma aja tähtsama maailma-raadio Ameerika Hääle ➧ Voice of America ringhäälingu-kava, mis vene keeles kuus kümnendit eetris püsis, alustades aasta 1947 veebruari keskel ning lõpetades juuli lõpus 2008. Kas juhuse või jumaliku seaduspära tõttu vallandus tosin päeva pärast saadete lõppu agressiooniga Gruusia vastu Moskva pealetungi ajastu.

Gruusia/Georgia 6-päevane augustisõda ja Ukraina lõuna- ja idaosa anneksioonid on kõigest episoodid sajandivahetusel Kremli hõivanud gebistliku hunta külmas ( moodsama terminiga hübriid- ) sõjas lääneriikide ja eeskätt USA vastu. Nii võib VoA jt Lääne välisraadiote vene saadete lõpetamist käsitada järeleandmisena geopoliitilisest psühholoogiliseni ulatuvas rahvusvahelises konfliktis, mis on Kremli muuilmaga suhtestumise praktikas korduvalt tõestatud reegliks. Selle reegli erandeid on läänemaailmas valitseva soovmõtlemise tõttu aga paraku usutud rohkem kui rahu ja maailmakorra kindlustamiseks võimalik. Nii on suurenenud kuuma sõja puhkemise võimalused, mis on õnneks NATO äratanud ja suunanud vigadeparandusele.

LETARGILINE LÄÄS. Ehk ei olnudki VoA töö, eriti Venemaal, küllalt mõjus ega tulemuslik? Selle küsimuse eitavat vastust võiks lugeda välja gebist Vladimir Putini järjekindlaist ja ulatuslikest meetmeist tõrjumaks välismeediume Venemaalt ja vene teabeväljast. Üksteise järel saadeti ja söödi oma territooriumilt välja BBC, VoA ja RL-i ülekandjaid ja vahendajaid. Vabadusraadiosse sokutati oma agentuuri, mille väljapaistvamaks juhtumiks oli Maria ( Maša ) Gesseni istutamine RL-i vene toimetusjuhi ametikohale. Kõik toimus paraleelselt oma ajakirjanduse ahistamise, kammitsemise ja elektroonilise massimeedia monopoliseerimisega.

Tõsi, president Obama naasis ka külma sõja võimaluse juurde ja Trump paratamatult jätkab sellega, kuid et ettevõetud teekonnal võiduka lõpuni kulgeda, peab tekkima Reagani stiilis tulevikukuvand — kurja väljajuurimise väljavaade, mille varjugi veel praegu näha ei ole.

Isekiri Ronald W Reagan ist
Isekiri Barack H Obama st
Isekiri Donald J Trump ist

Aastapäeva-jutu kohase küsimuse — kas Donald J Trump taastaks midaga VoA täissaatekava taolist Venemaale — vastus on pigem negatiivne. Nähtavasti peetakse vasturohuks varjusurmas RL-i ja VoA järglaseks sobituvat venekeelse massimeedia digiplatvormi + telekava Nastojaščščee vremja — Current Time. Telekanal startis ametliklut 24x7 kümne päeva eest. Ent kas saab seda RT + Sputniku läänemaailmas laiutamise taustal tõsiselt võtta. Raha, jah, võib leiduda, kuid motivatsioon on puudulik.

PSÜHHOLOOGILISE SÕJA VÄÄRILISELT Putinile vastupanu osutamise huvi jääb Läänes sisuliselt ikkagi olematuks. Eurokraatia patrioodid on hõivatud hoopis euroimpeeriumi idee päästmisega. Pakutakse välja selliseid üleliidulise Kesk-TV moodi šovinistlikke meediaprojekte nagu European Broadcasting Corporation, kuid seda aina oma alamate ajuloputust silmas pidades, kaugeltki mitte Kremli mõjutöö vastustamiseks, veel vähem Moskva psühholoogilise sõja vastase kampaania alustamiseks.

Siin Ameerika Hääl, Washington! Stuudio eestikeelse saate ajal AD1979

AMEERIKA HÄÄLE VÕIDU-PANUSEST KÜLMAS SÕJAS eeskätt muidugi väljaspool Venemaad saab lugeda Isekirja rubriigis Ameerika Hääle silti klõpsates. Eraldi on Isekiri käsitlenud…

Eesti toimetuse osa XX sajandi ajalooliste mullistuste ajal:
❱ Ungaris ☞ Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu
❱ Eestis ☞ Sügisrahutused AD1980 Ameerika Hääles
❱ Avaruumis ☞ Jõulureis Kuule


Eesti massimeedia + eetrivabaduse + kuulajakogemusest 1951-2004:
❱ Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks
❱ Vabaduse eetrisild ja piiristajad AD1963
❱ Signaalid dissidentidele jm müüdid
❱ Balti küsimus Vaikuse meres
❱ Seitsekümmend jõulu hiljem

LISAKS Isekirja teemasilt ☞ AMEERIKA HÄÄL

neljapäev, 5. november 2015

ÜLEKOHUS EI PÜSI KOTIS ***

Совместная декларация министров юстиции Балтийских государств


На основании уголовного пакта Молотова—Риббентропа, от 23 августа 1939, и его секретных протоколов, СССР в июне 1940 года, оккупировал и аннексировал три независимых государства Балтии: Эстонскую Республику, Латвийскую Республикуи Литовскую Республику. После 50 лет сопротивления оккупационному режиму, народы трех Балтийских государств восстановили свою независимость. Многие из них отдали свои жизни и/или были депортированы со своей родины.

За годы оккупации страны Балтии были эксплуатированы в политических и экономических целях оккупационного режима; в результате они понесли огромные демографические и социально-экономические потери. После распада СССР Российская Федерация объявила себя преемницей прав и обязательств СССР. Следовательно, все требования, вытекающие из оккупации Эстонии, Латвии и Литвы, а так-же ее следствий, в настоящее время должны возмещаться Российской Федерацией.

Мы, министры юстиции государств Балтии заявляем, что настало время пересмотреть ущерб, причиненный в прошлом, и утвержденными наукой методами определить ущерб, понесенный из-за тоталитарного коммунистического режима советской оккупации. Данная декларация направлена ​​на подчеркивание необходимости для экспертов и политиков трех стран повышать их совместные усилия и решения следующих вопросов:

1. Kонстатировать тот факт, что Балтийские государства не перестали существовать юридически даже во время советской оккупации.

2. Oценить и объявить совместно, на основе самых практичных и тщательных методах исследования, общие экономические потери и ущерб, нанесенные СССР трем Балтийским государствам.

3. Подчеркивать факт оккупации в отношениях с РФ и добиваться, чтобы РФ, как преемница прав и обязательств СССР, признавала эту оккупацию, взяв на себя полную ответственность и компенсацию всех потерь.

4. Содействовать готовности трех стран к международным действиям, чтобы в соответствии с нормами международного права требовать юридически и фактически оправданной компенсации от РФ.

5. Гарантировать, чтобы нынешнее и будущее поколения имели полное и объективное представление о советской оккупации и ее следствиях, на основе фактов и информации, выявленных научными исследованиями и расчетами, таким образом обеспечивая их средствами для применения правовых мер защиты в индивидуальном порядке.

6. Гарантировать, чтобы преступления советского тоталитарного режима и, в частности, оккупации Балтийских государств, получили соответствующую оценку на международном уровне.



Министр юстиции Эстонской Республики
/ Урмас Рейнсалу /

Министр юстиции Латвийской Республики
/ Дзинтарс Расначс /

Министр юстиции Литовской Республики
/ Юозас Бернатонис /



Рига,
5 ноября 2015г.


*** Кривда в мешке не держится
(Эстонская пословица)


neljapäev, 3. september 2015

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib Putin (post)sovetlikku traditsiooni.


Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič PutinWP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:
Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!
Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

KrimislängVVP relv Läti vastu
 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»


Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:
  • Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendik
  • Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
  • Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis, 2016. aasta juunis ja juulis 2017
  • …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas kuni ( 24. Ⅱ 2022 hübriid- ) sõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  20%  Ukrainast, sh Krimm.
«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.


Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOONРусский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude üleilmses revolutsiooni-võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.
… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…
KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri

esmaspäev, 27. juuli 2015

Putin piirileppimusest Hiinaga | 1975 ÷ 2015

Peterburi majandusfoorumil, mis nägi välja kui alasti keisrite kokkutulek, kiitis Vladimir Putin pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust


Venelasil läks Hiinaga piirileppeni jõudmiseks tervelt 40 aastat, samas kui mõne teise naaber-maaga kooskõla piiri üle puudub!

Putin mõtles nende puuduliku riigipiiriga naabrite all selgelt Jaapanit ja Eestit ehk riike, kellega Moskval on ses küsimuses tänaseni nii- või naamoodi lahkhelisid, mille juured mõlemal juhul ühtmoodi on seitsme kümnendi taga.

Mida aga mõtles Putin vastse AD2015 leppimuse all, jääb segaseks, sest VF-i ja HRV piir sai maha märgitud juba 10 aastat tagasi. Samuti polnud olulist nihet Pekingi ja Moskva suhteis AD1975. Kahe maa külm sõda jätkus täpselt nagu ennegi… Ühesõnaga müstika, mille võti on Putini peas.

Juuresolev video toonitabki Putini rolli nüüd ning 40 aasta eest, mil ta Leningradi Ülikooli lõpetades alles KGB kaadrikoosseisu siirdus. Isekirja sügavam eritlus sellest, mida võis gebistliku hunta juht mõelda  》 Putini 3 vastust piiriküsimusele 《

Hiinlased Ussuuri jõe Aarde-/Damani/ saarel HRV—NSVL-i riigipiiri valvamas


neljapäev, 4. juuli 2013

Rahukroonika

TARTU RAHU  —  ISESEISVUSE KALJU



JAANUAR 2016 — suurmees Poska kuju (autor Elo Liiv poseerib  videos) avamine Kadrioru pargis kunagise Liiva, praeguse Poska tänava vana tiigi ääres…

VEEBRUAR 1920 — kahekuiste läbirääkimiste tulemusel sõlmisid Eesti poolt Jaan Poska, Ants Piip, Jaan Soots, Mait Püüman ja Julius Seljamaa ning Venemaa poolt Adolf Joffe ja Isidor Gukovski 2. II 1920 Tartus Rahulepingu Eesti ja Venemaa vahel ehk Tartu rahu, mis lõpetas Vabadussõja, andis vastastikku rahvusvahelise ja Eestile riikliku sõltumatuse tunnustuse, määratles riigipiiri ja kummagi maa julgeolekut, kodakondsust ja opteerimist puudutavad tingimused, tühistas 1721. aasta Uusikaupunki rahu Eestit puudutavad sätted jne. Rahulepingu goestrateegiline tähtus seisnes EV võetud vastutuses enamliku (kommunistliku) Venemaa tunnustajana ja lepingu panuseks rahvusvahelisse õigusse oli enesemääramise tähistamine positiivse normina. Leping ratifitseeriti Venemaal 4. ja Eestis 13. veebruaril ning jõustus 14. II 1920. Lepingu riigipiiri ja sõjalisi tingimusi täitsid täpselt mõlemad osapooled.


MAI 1932 — Moskvas sõlmitud EV ja NSVL-i mittekallaletungi ja tülide rahuliku lahendamise lepingu preambuli kolmas lõik luges Tartu rahulepingut jätkuvalt «vastastikuste suhete ja kohustuste vankumatuks aluseks» ja sisaldas artiklit 1, millega osapooled kinnitasid järgmist:
"Mõlemad Kõrged Lepinguosalised tagavad vastastikku nende vahel olevate piiride puutumatust sel kujul, nagu need kindlaks on määratud 2. II 1920. aastal alla kirjutatud Rahulepingus, ja kohustuvad hoiduma igast kallaletungi aktist üksteise vastu ja igasugustest vägivaldsetest tegudest, mis on sihitud teise Lepingosalise territooriumi tervuse* ja puutumatuse või tema poliitilise iseseisvuse vastu, vaatamata sellele, kas on sarnane kallaletung või sarnased teod ette võetud üksikult või ühiselt teiste riikidega, sõjakuulutamisega või ilma."
Välisasjade rahvakomissar Maksim Livinoffi ja riigivanem Julius Seljamaa 4. V 1932 allkirjastatud Leping mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise kohta NSVL-i ja Eesti vahel, art 1.


LOOTUS TARTU RAHULE  1939 — 1994


SEPTEMBER 1939 — EV ja NSVL kinnitasid Vastastikuse abistamise pakti ehk baaside lepingu preambulis oma sõbralikku vahekorda, mis on rajatud Tartu rahulepingule  … … …

JUULI 1985 — Balti Maailmanõukogu (BWC) esitas Taanis toimuval nn Balti Tribunalil NSVL-ile mh süüdistuse, mille järgi ka…
Nõukogulikud territoriaalse terviklikkuse rikkumised II maailmasõja aegu ning järel on tähelepanu väärt. Nõukogude Liidu nõudel oli kohalik nukurežiim Eesti NSV-s sunnitud loovutama 2 maa-ala, mis annekteeriti Vene NFSV haldusse: esimene asub ida pool Narva linna; teine ümbritseb Petseri linna. Praegu N Liidus avaldatud kaardid näitavad "uusi piire" ja annekteeritud ala seejuures Venemaa liiduvabariigi lahutamatu osana. Samamoodi pidi Läti NSV loovutama Vene NFSV-le üle 1200km². Niisugune omavoli on otseses vastuolus rahvusvahelise õigusega. Osa Leedu territooriumi on samuti hõivatud, kuna N Liit pärast Poola kokkuvarisemist okupeeris Vilniuse ja ümbritseva ala, mis Leedu Vabariigi ja Vene FNSV 1920. aasta rahulepinguga olid tunnistatud Leedu territooriumi osaks. Leedule tagastas N Liit 10. X 1939 vaid Vilniuse ja seda ümbritseva pisema ala 6880km², kuid lõviosa sellest 25561km² määrati Valgevenemaale.
Balti Manifestina 26. VII 1985 väljendatud otsuses kuulutas tribunal NSVL-i teod Eesti, Läti ja Leedu «okupeerimisel ja annekteerimisel [---] Nõukogude Liidu ratifitseeritud lepingute ja rahvusvahelise avaliku õiguse lausrikkumise näideteks [---] Balti rahvaste õigus enesemääramisele, võrdsele kohtlemisele ja puutumatusele oma esivanemate maal tuleb taas kehtestada.»

VEEBRUAR 1988 — Tartu rahu LXVIII aastapäeva meeleavaldused Tartus ja Võrus; Tartus tänavamiitinguks luba ei antud, vaid rahvahulka tõrjuti Indrek Toome juhtimisel ja pealinnast toodud miilitaspataljoni + konvoikoerte jõul Vanemuise tänavalt — rahulepingu sõlmimispaigast — eemale, vahistati 25 inimest, huligaanitsemise süüdistusel vangistati osa neist 7–15 ööpäevaks.

MAI 1990 — poolteist aastat varem võetud "suveräänsuse" kursist lähtuva E(NS)V ülemnõukogu otsustas Eesti valitsemise ajutise korra aluste seadusega, mis jõustus 16. V 1990, rajada suhted N Liidu [keskvõimu] -ga Tartu rahulepingu kehtivusele.

SEPTEMBER 1990 — kaitseliitlased üritasid püstitada 1.-2. IX 1990 staabiõppuse raames Virumaal Risuküla (Komarovka) kanti Narva jõe ja Laura valla taha Petserimaal mitu EV piiritulpa ja korraldada sümboolse vahikorra, mis õnnestus vaid Risukülas; selle peale teatas E(NS)V valitsus, et üritus pole ametlik, ja taunis Kaitseliidu piiriaktsioone. Kaitseliidu ülem kolonel Kalle Eller teatas ETA vahendusel, et
… 1. ja 2. septembril toimus EKL-i laiendatud staabiõppus Riigipiir'90 viimistlemaks juhtimistegevust olukorras, kus Kaitseliit peab kiires korras riigipiiril tegevusse astuma. Põhiline õppustel saavutati. Ülesande täitmine oli raskem Kagu-Eesti piirilõigus. Kaitseliidu valiksalkade teed olid seal toodud tõkestama suhteliselt arvestatavad vastasjõud Pihkva miilitsast ja [NSVL-i relvajõudude] spordirõivais sõjaväelastest. Kuna õppuste mõte polnud algatada vaenutegevust, siis suurem osa meeskondi riigipiirile ei jõudnud, seal olid ainult luurajad. Mis puudutab piiripostide paigaldamist, siis lähtudes EV õiguslikust järjepidevusest, ei pea EKL oma tegevust EV territooriumil kellegagi kooskõlastama.

NOVEMBER 1991 — presidendid Arnold Rüütel ja Boris Jeltsin leppisid kokku piirikõneluste alustamise asjus.

APRILL 1992 — piirikõnelused olid ühena neljast punktist EV—VF-i läbirääkimiste avavooru päevakorras 14.-16. IV Pärnus; EV delegatsiooni juhtis Uno Veering, vastaspoolt — Vassili Svirin. Piiri osas jäi EV seisukohaks läbirääkimiste sel ja järgmistel voorudel rahuleping veebruarist 1920, VF-i seisukohaks aga jaanuar 1991 siis sõlmitud E(NS)V ja VNFSV riikidevaheliste suhete aluste lepinguga.

JUUNI 1992 — Eestis toimus 28. VI 1992 kooskõlas 1938 jõustunud põhiseaduse §-le 1 uue põhiseaduse ja selle rakendusseaduse rahvahääletus; osales 446708 kodanikku, kellest põhiseaduse ja rakendusseaduse eelnõude poolt hääletas 407867 (92%), vastu 36147 (8%).

JUULI 1992 — jõustus uus põhiseadus ja selle §122:
(1)       Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
(2)       Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.

NOVEMBER 1992 — Venemaa ülemnõukogu muutis VF-i halduspiirid Eesti, Läti ja Leedu Vabariigiga seaduslikuks riigipiiriks.

MAI 1993 — VF-i piirivalve ja OMON tõkestasid tee tuhatkonnale eesti noorele, kes osalesid rattamatkal "Kuidas elad, Petserimaa?"

VEEBRUAR 1994 — Petseri kandis toimus VF-i väitel piiri-vahejuhtum, milles EV relvis ametiisikud olla vahistanud ja nädala kinni pidanud kaht vene metsatöölist — vahejuhtumi puhul esitas VF diplomaatilise protesti, sellest teatas ITAR-TASS ja seda kommenteeris põhjalikult kui inimõigusterikkumist ja osa territoriaaldispuudist venekeelne Vabadusraadio…
❱ Prava čeloveka — vk RL 20. II 1994 ► 0'35"…13'00"— "Human Rights" 20 February 1994. HU OSA 297-0-1-63326; Radio Liberty (Radio Svoboda) Russian Broadcast Recordings; OSA at CEU, Budapest [Electronic record last accessed 3. V 2017] ❰

MÄRTS 1994 — järjekordne piiri-vahejuhtum Petseri kandis, kui dokumendikontrolli ajal puhkenud tulevahetuse käigus sai VF-i väitel viga kolm VF-i piirivalvurit, kellest üks hiljem suri. Vahejuhtumi järel algas EV territooriumil kahe vene rahvusest roimari otsing, vastava operatsiooni käivitasid nii EV kui ka VF-i eriteenistus, kumbki oma tegevusalal. Vahejuhtumi uudis ja kommentaar jõudsid RL-i sama päeva saateisse:
❱ Liberty Live: Svoboda v prjamom efire — vk RL 31. III 1994 ► 3'35"…4'10" — ► 11'25"…13'50" — HU OSA 297-0-1-56702; Radio Liberty (Radio Svoboda) Russian Broadcast Recordings; OSA at CEU, Budapest [Electronic record last accessed 3. V 2017] ❰

APRILL 1994 — president Lennart Meri möönis Venemaa ajakirjanikega vesteldes võimalust külmutada 5-10 aastaks riigipiiri küsimuse arutelu.

JUUNI 1994 — president Boriss Jeltsin andis oma ukaasiga nr 1275 korralduse Venemaa riigipiiri ühepoolseks mahamärkimiseks Eestiga.

NOVEMBER 1994 — president Boriss Jeltsin peatus 23. XI 1994 Petserimaad väisates EV—VF-i kontrolljoone juures ja teatas telekaamerate ees, et Venemaa ei loobu jalatäiestki oma praegusest territooriumist. Nädal varem oli vastne peaminister Andres Tarand öelnud Postimehele:
"Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piiriküsimuses hakkab lõppema."


TAGANEMINE TARTU RAHUST  1994 …


DETSEMBER 1994 — peaminister Andres Tarand pakkus 16. XII 1994 Helsingis viibides kompromissina loobumist Tartu rahu järgse piiri taastamisest. Eesti välispoliitikat valdas nüüdsest n-ö Tarandi doktriin.

JAANUAR 1996 — mehitati piiriläbirääkimiste delegatsioonid, Eesti poole juhiks sai Raul Mälk, vastaspoolel jätkas Vassili Svirin; Eesti taotles Tartu rahuga järjepidevuse tunnustamist leeva leppe tekstis, Venemaa — sellise viite hülgamist.

OKTOOBER 1996 — delegatsioonide asejuhid Kalev Stoicescu ja Sergei Lazarev allkirjastasid piirilepingu projekti, Eesti loobus mõlemale sobiva sõnastuse nimel Tartu rahu mainimise nõudest lepingu preambulis.

NOVEMBER 1996 — välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov kohtusid 5. XI 1996 Petroskois, Eesti pakkus n-ö tehnilist lepet; Venemaa keeldus nüüd ka sellest ja hakkas lisaks taotlema mittekodanike poliitiliste õiguste laiendamist Eestis jm järeleandmisi.

AUGUST 1998 — Raul Mälk kohtus 18. ja 19. augustil Moskvas VF-i delegatsiooni uue juhi Ludvig Tšižoviga, pooled protokollisid esimest korda valmiduse viia leping sõlmimiseni ilma täiendavate tingimusteta, st vähimagi vihjeta Tartu rahule.

MÄRTS 1999 — piirikõneluse delegatsioonide juhid viseerisid 5. III 1999 Peterburis piirileppe teksti, piirikirjelduse ja -kaardid. Kuid Moskva mitmesugused ettekäänded ja soov takistada EV tihedamat lõimumist läänemaailmaga pühkisid piirimuutuse kavandi järgnevaiks aastaiks sahtlisse.