pühapäev, 26. aprill 2009

Arvo Pärt: Mu palvekeel on vene keel...


Jüripäeval andis Arvo Pärt eksklusiivintervjuu Vabadusraadiole, selle raames tegi ta avalduse Mihhail Hodorkovski toetuseks.

Intervjuus selgitas helilooja IV Los Angelesi sümfoonia pühendust. See on muusikaline käeulatus vangistet Hodorkovskile ja koputus neile südameile, mida vaenatu saatus seni ei ole suutnud liigutada. Teose struktuuri inspireerinud tekst on pärit Palvelaulust Kaitseinglile.
"Kogu see lugu (naftakompanii) JuKOS-ega ja (selle omanike) Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi protsessiga on" — Arvo Pärdi hinnangul — "nii jabur, et lõpmatuseni see kesta ei saa. Ja nii võib juhtuda, et kohtu alla satuvad need samad prokurörid ja kohtunikud, kes praegu kogu ilmale valetavad."
Pärt osundab pühak Silouani, kelle järgi vääriks tagakiusajad Venemaal haletsust oma ohvreist enamgi. Isiklikku suhet Venemaaga selgitas ta helilooja Igor Stravinski sõnadega: "Мой молитвенный язык – это русский язык" (Mu palvekeel on vene keel)

* * *

Арво Пярт:
Моя IV симфония вдохновлена текстом Канона Ангелу Хранителю. Хотя слова Канона и не звучат в оркестровом произведении, но, тем не менее, они легли в основу всей структуры моей симфонии. Таким музыкальным способом мне хотелось протянуть руку узнику — Михаилу Ходорковскому. И в его лице всем бесправным узникам в России. Мне хотелось послать им весточку мира душевного и бодрости духа, несмотря на все удручающие обстоятельства их заключения.

Говорить на языке музыки — это большая привилегия. Музыка говорит со всеми, вне политических границ и территорий. Я рад, что при каждом новом исполнении моей симфонии будет упомянуто имя человека, которому она посвящена. Этому автоматически сопутствует обостренное внимание и сочувствие прессы к судьбе Михаила Ходорковского. Мне бы очень хотелось надеяться, что музыка моей симфонии и посвящение не оставят слушателей равнодушными. Мне особенно хотелось достучаться до сердец тех людей, кому судьба Ходорковского до сих пор была безразлична.

Что касается проходящего судебного процесса, то впечатления от него наводят меня на мысль: на самом деле профессия судьи должна быть свята и сравнима с профессией врача. Молодой человек стремится стать хорошим врачом, учится, надеется, даже дает клятву Гиппократа. И представьте себе, что вместо того, чтобы лечить людей, жизнь ставит его в такие обстоятельства, что он становится палачом. Это страшно, это трагично. И сравнение это прямо касается и судей, и всех работников правосудия.

Конечно, мы не можем требовать такого героизма от судей — зная, какую большую цену им пришлось бы заплатить за то, чтобы решать по совести. Но история с ЮКОСом и вся ситуация с процессом над Михаилом Ходорковским и Платоном Лебедевым настолько абсурдна, что она не может продолжаться до бесконечности. И тогда может случиться, что под суд попадут те самые прокуроры и судьи, которые сегодня лгут всему миру.

Преподобный Силуан Афонский, молитвенник за многострадальный русский народ, говорил, что гонители в России — те, кто совершают расправы, — в духовном отношении находятся в более плачевном положении, нежели их жертвы; и тем самым заслуживают большего сожаления. Мы, скорее всего, не доросли до того, чтобы должным образом молиться за врагов, как это предлагает святой Силуан. Карателей рассудит сама история, и это не моя задача...

Arvo Pärdi intervjuud Juri Vassiljevile saab tervikuna vene keeles lugeda RL-i veebis
Lisa  Arvo ja Eleonora Pärdi intervjuu Juri von Schlippele (Melnikov) RL-is 13. III 1980

kolmapäev, 22. aprill 2009

Neodissidentlik dokubelletristika (II)

Kirjutamishuvilise sporditöötaja, tuletõrjuja, kaitseliitlase Ville Sonni (*1950) omakirjastuslik “Võõras Ameerikas: Elu on võitlus” (Rõngu, 2009, 194lk — hinnad kõiguvad 137... 154kr) on autori kinnitusel tõsijuttude kogu. Juba 1970. aastate ajakirjanduses naljapaladega esinenud autori uusimast teosest koorub kindla tõsiasjana lugejale siiski vaid üks paratamatu järeldus, et selle raamatu valguses muutub Ville Sonni agendilugu palju ebausutavamaks.

Kes ta siis lõpuks on? Täna määratleb ta ennast endise riigireeturina, kes 1992 pretsenenditu enesepaljastusega avalikult võõrriigi agentuurist välja astus, kutsudes ER-i 25. märtsi saates teisi KGB agente enda eeskuju järgima (lk 3-4). Tolles ajakirjanik Tiit Sinissaarele antud usutluses avanes temast pilt kui KGB agendist, sai kuulda teda värvanud KGB ohvitserist (ja nagu nüüd mõistma peab — alati abivalmis ja usaldusväärsest) Viktor Kozlovist, tema kunagisest klassikaaslasest Viljandimaa Ämmaste algkoolis. Jne.

Agendiellu süüvis Sonn ilukirjanduslikult oma eelmises autobiograafiliste sugemetega raamatus “Võõras: jutustus KGB abilisest” (Elva, 1995, 192lk — autori oma illustratsioonidega, vt graafilist detaili ülal), mille käsikiri valmis 1989-1995. Selle peategelaseks on niisiis autori alter ego Martin Võõras, keda kirjeldatakse naiivse homo soveticusena, kes Brežnevi aja lõpul astub vabal tahtel vene salateenistuse agendiks ("Päts") ja kes nuhib 9 aastat kaaskodanike (mh Tartu tuntud boheemlase, kunstikoguja, nimeliselt teose pühendusse pandud Matti Miliuse) järele, kuni N Liidu murdeaja lõpul Martin Võõras uue rahvusliku ärkamise ühiskondliku kohina taustal kasvab õnnelikult ausaks eestlaseks.

Hiljem, st pärast ja väljaspool Võõra arengulukku hõlmatud sündmustikku, on Sonn nii omaenda sõnade kui ka teiste (idanaabri) allikate järgi koostöös olnud pigem EV kaitsejõudude staabi 2. osakonna luurajatega, samuti edastanud andmeid Kaitsepolitseiametile, nt vahepeal üle piiri kolinud KGB/FSB ohvitseri Viktor Kozlovi kohta. Viimasest oli Kapo Tartu osakonna assistent Marko Reichardt tungivalt soovitanud hankida teavet otse Pihkvas, kus Ville Sonn alatasa käib. Ühe järjekordse Pihkvamaa-reisi ajal tabas Sonni aga n-ö teolt venelaste vastuluure ja kuulutas ta Eesti spiooniks, mida viimane isegi kinnitas sealses TV-s (23. X 1998 RTR-i ja NTV uudistes + Andrei Kalitini dokumentaalfilmis “Balti transiit” 4. X 1999 NTV-s). Kuid millele Eesti meedia ja Kapo nagu ühendkoor vastasid, et kui Sonn kellegi agent oligi, siis KGB/FSB oma, kuna Eestile on ta kõigest libaluurajast äpu.

Vastses ja märksa memuaarlikumas jutukogus “Võõras Ameerikas: Elu on võitlus” näitab Sonn oma endist agendielu uudses ja üllatavas valguses. Tema 1992. aasta ülesastumine KGB agendina oli, nagu nüüd paistab, hoopis Läänest inspireeritud lavastus, pettepaljastus, kunstlik näide, mis pidi kehutama kõiki kurjuse teele ahvatletud eestlasi, tegelikke agente, KGB võrgust väljuma ning seeläbi Eesti loodetavat kõlblelist uuestisündi soodustama. Tolle antigebistliku show taga, mille Sonn meile pärast põhjalikku ettevalmistust korraldas, oli millalgi 1989 kuskil Läänes välmitud plaan ning konkreetselt üks Sonni ja 2 rühika ulgueestlasest härrasmehe kohtumine Rootsis. Nood olla nimekaardi poolest esindanud kas AABS-i või BI moodi kõlavat teadusorganisatsiooni, mida Sonn õieti ei näi enam mäletavat. Aktsendiga eesti keelt rääkinud mehed soovinud Sonni abi, et tema isikliku agendiloo paljastusega võimaldada ühiskonna eetilise taseme mõõtmist kompamaks eestlaste valmidust vabaduseks, n-ö puhta lehekülje pööramiseks Eesti omariikluse tarvis (lk 10-14)
Oodatud taassündi ei toimunud!
— nendib autor. Seda taipas ta juba aastal 1995 pärast “Võõra” ilmumist (vt Sonni intervjuud nädalalehele Den za dnëm 26. VI 1995) Ja ega lugejal ei jää lõpuks üle muud kui kurvastada nii USA allakäigu (kirikugeid), Eesti priiuse mahamängimise (EL) kui ka Ville Sonni asjata eneseohverduse pärast (KGB teenimatu taak). Küllalt rusuv lugemine mõistmaks, miks autor sel sajandil on pidanud otsima asu Rootsis ja Ameerikas ja Venemaalt, nagu ta sest vestab ka raamatus, mis tutuvustuse järgi...


... käsitleb autori poliitilist aktiivsust EV taasiseseisvumisel, sh ta KGB-avaldust 1992, NATO sõjaluureaktsioone Pihkva suunal 1998, aga ka sõnavabaduse, rahvusluse ja poliitilise psühholoogia küsimusi. (...) Autor tunneb end Eestis diskrimineerituna, mis mh avaldub võimetele ja haridusele vastava töö mittesaamises. Sestap on autor viimase 16 aasta vältel pidanud tegema musta tööd, ka illegaalselt välismaal. Raamat sisaldabki tõsielujutte eestlaste illegaalsest tööst Rootsis, USA-s, Venemaal, aga ka vaeste ja töötute elust Lõuna-Eestis.

Raamatu lõppu jäävad selle kompositsiooni enam kui pisut kummastavad referaadid jalgpalli ja keisrinna Katariina II elutöö kohta (“Vaim ja võim”), kuigi viimast vahest pisukesegi moraalse koidiku kiirena, olgu peale siis Venamaalt. Kuni uue raamatuni, mille pealkiri võiks ehk tulla “Võõras Venemaal: tõestisündinud kangelaslugu”
* * *
Tutvuge ka Tiit Madissoni dokubelletristikaga!
(Riiki tappev kuumalaine)

pühapäev, 5. aprill 2009

Baltlane von Stauffenberg?

Valkyrie(Valküürid) Režissöör Bryan Singer. Peaosas Tom Cruise. Saksamaa—USA, 2008, 123min.

Ilma Hollywoodile omase romantikata ning paatosegi poolest kitsi linateos pürib seda kindlama eduga tõeseks ajaloofilmiks. Tahes või tahtmata sisendab uus Stauffenbergi-film seejuures ka arusaama, et Suur-Saksamaa valitsev režiim oli halvimal juhul autoritaarne, mitte totalitaarne.

Ulatuslik ja ladvikuni ulatuv vandenõuvõrk... Vandeseltslaste kas pooleldi avalikud või vähemalt väljakutsuvad koosolekud, milles osaleb ka erimeelseid... Korduvalt (40x) toimuvad atentaadikatsed Führerile, mida viimane ausalt oma 20. VII 1944 raadiopöördumises nurjunud pommipaneku õhtul ka tunnistab...

Hämmingunoote kõlab on ka militaarfoorumis:
Tundub uskumatu, et keegi ei 'koputanud' ja Riigi Julgeoleku Peaamet vandenõulasi eelnevalt rajalt maha ei võtnud...
Rüütellik vandenõu! Oma enamikus preisi aadelkonnast pärit vandenõulaskonda juhtis, vähemalt lõpufaasis, ooberst von Stauffenberg isiklikult. Mängufilmi “Valkyrie” (Valküürid, 2008 — mitte segi ajada läänesaksa režissööri Franz Peter Wirthi 2-osalise telefilmiga “Operation Walküre”, 1971) sõlmituse käigus jõuab too Juhi elu kallale kippuda 2 atentaadikatsega.

Seadmata kahtluse alla filmi faktilist ajaloolõime, on vaatajal siin ometi põhjust küsida:
Kas totalitaarsetes oludes võis toimuda midagi seesugust?!
Sovetiimpeeriumis punaste tahtel valitseva idatotalitarismi tingimusis küll kindlasti mitte. Vahest ei hävinudki saksa kodanikeühiskond pruunsärkliku tasalülitamise ja haakristi surve all sel moel või määral, nagu juhtus ühiskonnaga punalippude all, Venemaal jm Ida hemisfääris?
Natsionaalsotsialismi tähistel sooritatu jääb kahtlemata alla kommunistliku režiimi hirmutegudele. Kah uudis! Ida-Euroopas pole seda tõdeda kuigi raske. Erinevalt Läänest, mis XX sajandi vapustustest pääses vaid maailmasõdade marrastusega. Ja mis puutub meisse, siis...
iseäranis väärt pagas Euraasia geopoliitiliste kiskjate võrdlemiseks on just Baltimail, sest natsiokupatsioonile lisaks kogesid Läti, Eesti ja Leedu rohkem kui ühe korra kommude sõja+tsiviilrežiimi.
Elav minevik... Et peale kogemisvalu seda ka tõena tunnistada, läheks vaja eetilist puhastust. Mida ei meil ega ka Läänes seni pole olnud. Vastupidi, idatotalitaarsete režiimidega flirtinud, nendega koos- või lausa nende eest mõrvatööd teinud element uhkeldab ka praegu eeslaval ja endiselt levitavad pahempoolsed üldsusele valihäälset fašismidemokraatia võrdvastandamise häma, mis rajaneb Kominterni 1920. aastail välja arendatud antifašismi doktriinile.

Vaatlesin ühel (LVP X) konverentsil 3 aasta eest superreaalsust kui võimutsevat näivtõelust ning sel pinnal asetasin ideoloogiakesksete režiimide moraalse pingerea lõppu, itaalia fašistliku ja saksa natsionaalsotsialistliku järele kommunistliku:
Fašism ei söandanudki üle minna ulatuslikele repressioonidele ega poliitmõrvadele, nagu käitus natsisotside režiim Saksamaal. Kommunism seevastu rüütas oma pretsedenditult kolossaalseid roimi heategudeks ja väitis neid korda saatvat masside nimel.
Tsitaadi tagamõte on, et iga kommunistlik diktaator vääris atentaati enamgi, sest nii oleks absoluutselt õiglasem (legitiimsem). Sest kommunismi ohvreid on maailmas kordi rohkem ja neid on lisandumas ka praegusel, XXI sajandil. Aga... midagi sellist pole N Liidus, Hiina RV-s, Lõuna-Koreas ega Kuubal aset leidnud... Atentaadikatseidki pole Idas eriti teada... Igatahes mitte niisugusel arvul kui füüreri 40! Võimutse(-va)-nud näivtõeluse tõttu?

Füüreri mõrvamise vandenõu oletatava õnnestumise puhul 9 kuud enne ta enesetappu ning 10 kuud enne kapitulatsiooni, tõesti, võinuks ehk saksa rahva päästa märksa rängemast hävingust. Ent Hollywoodi uuskäsitus Valküüride-operatsioonist õõnestab ka vandenõu moraalset vundamenti ja seda eeskätt läänetotalitarismi (tahtmatu) eituse tõttu, millega on raske soostuda.

Baltimaade õnn? Operatsiooni Walküre kordaminekuga oleks tollal sõjategevuse epitsentris olevaid maid Läänemere idakaldal tabanud veelgi rängem löök kui 1944-1945 reaalses ajaloos juhtus (Põhja väegrupi lahinguita taandumine Peipsi joonelt veel enne 1944. suve lõppu jne)

Ja kui natsotsialistlik režiim 20. juuli atentaadi tulemina oleks sõja lõpu üle elanud... Küllap leevendaks me alaväärsustunnet sel juhul krahv Claus Schenk von Stauffenbergi (fotol) mõne naissugulase sidemed Maarjamaaga, mis muidu vaid kõmulehes kõlapinda leiaks (vt nt EE 29. XI 2007 ajaloomeeleta lugu Balti aadliku poeg pani Hitlerile pommi)