Mart Nikluse mälestuseks

Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus

✸ 22. Ⅸ 1934

† 25. Ⅻ 2025

Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.* 


PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.

Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı

… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.

Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud — 

45 EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKU MÄRGUKIRI

… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979) 

Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.

Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979

Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.

Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.

Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:

Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)

Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.

Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.

Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.

Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Nelja kümnendi eest algas sündmuste jada, mida võib nimetada Külma sõja nimelise ajalooetenduse lõppvaatuseks. Sovetiimpeeriumis valitses veel Püha Preku — Leonid Brežnev. Poolas koondus vabade ametiühingute lipu all punaste võimurite laiutamisest tüdinud tööliskond. Eesti täieliku venestamise üritusest pimedad ENSVenkud said omakorda vastulöögi eestimeelselt noorsoolt.

See ja paljud teised vastupanu-tandrid Ida hemisfääris leidsid suursuguse liitlase Läänes — Ameerika Ühendriikides, kus parajasti algasid presidendivalimise kampaaniad. Ülekaalukas võit tõi Valge Maja peremeheks Ronald Reagani, endise filminäitleja, pühendunud kristlase ja antitotalitaristi.

Nii algas selle sõja viimane lahing, mis tagasivaates ja veel enam ajaloo enda vaatenurgast oli lühike — langes ajavahemikule 1980-1990 — ja võidukas. Sügisel 1980 ja hiljemgi Eestis noorte-meeleavaldusest osavõtnuid võis pidada ka peksasaanute põlvkonnaks, kuid veel kindlamini oli see kommuvõimu jaoks kadunud põlvkond. Ja seega võitjate põlvkond, mida muuseas tunnistavad ka kommud ise.*

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Jüri Kuke album

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja  Jüri Kukk  ( 1. V 1940 — 27. III 1981 )  ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.

Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.

Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.

• ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—


• AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»

• FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»

Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*

Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»

(Jüri Kuke 5. IX 1958 kirjast oma kunagisele keemiaõpetajale Salme Kartaule — kirjad on tallel Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muusemis)

• TÜTREGA. Isa teeb Liisile “õpa” 15. V 1973.

Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.

PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976

Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.

Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979

Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.

EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966

Tark vastane, misjonita missioon & julgeolekumull

Kuigi selle nuririigi tuleviku osas jäävad NATO kavatsused segaseks, hakkab lõpmatu õudus Afganistanis lahenema ja nii võimaldab ka meile kasulikke õppetunde alla joonida.

Vastane on tark… valib hoolikalt lahingut, on väga liikuv ega lase siduda end lahinguga nii, et see võiks saada temale saatuslikuks. Pealegi on vastasel väga selge käsuliin ja logistika.

See tark jutt — sest tõesti, ühtki vastast "alahinnata kindlasti ei saa ega tohi,"— tuleb Afganistanis teist kuud teeniva jalaväe-kompanii Estcoy-15 ülema suust ja mis veel tähelepanu-väärsem — seda tarkust levitab EV Kaitseväe peastaap.

Avaldus väärib tähelepanu  seda enam, et Eesti üksus ei ole mugavalt kaevunud, vaid on rutiinselt hõivatud ohtlikku lahingutegevusse ja vastupanu kiuste tugevdab Helmandis ISAF-i = rahvusvahelise julgeolekuabi-vägede positsioone. Ja tarkuse eest on makstud ränka hinda. Näiteks leedukatega võrreldes on inimkaotusi Afganistanis eestlastel kümme korda rohkem. Need on (PROPORTSIOONI-)

… PÄRATULT SUURED KAOTUSED. Proportsionaalselt veel vähem on selle põhjused eesti ajakirjanduses vaagimist leidnud. Siiski on Eestis palju muutunud võrreldes konflikti avanguga oktoobris 2001, kui ERR-i ja BBC töötajad Gustav Reinop ja John Simpson lähetati Suurbritannia sõjaväelennukil kajastama Kabuli okupeerimist.

Alkaidalaste ägedale ja tulemuslikule tõrjumisele järgnes pikaldane ja visa kaevumine läänemeelse tsiviil-ühiskonna ja demokraatliku valitsemiskorra ülesehitamise programmide toetamiseks. Selle missiooni militaarne külg piirdus põhiliselt enesekaitsega ja linnades korraldatava patrullimisega. Ent kohe, kui USA-l sai taliibi-mässulistest villand, muutsid nad 2009. aastal ISAF-i taktikat.

Nii pööras NATO kogu oma liitlaste Afganistani-operatsiooni vähema kui aastaga aktiivseks sõjategevuseks. Just siis riivas sõda oma vahedama lõikeservaga ka Eestit. Me (EKJ) kaotasime üheainsama aastaga 4 oma noort meest e pea pool kõigist alates AD2007 kuni tänaseni langenud 9-st — vt Eesti sõdurite langemisaastaid ja -paiku.

Okupatsioonivägede inimkaotused Afganistanis 2002-2013

PEATSELT LÕHKEV MULL. Eestist käivad reporterid vaatamas juba neljandat kümnendit kestvat sõda Afganistanis (eufemisme pruukides n-ö moodsa riigi ülesehitust ja julgeolekuabi, nii viimase legendi kohaselt; varem aga demokraatia-toomist — mis tähendas esiteks 1978-1989 kommunistliku ning teiseks — 2002-2010 Lääne-tüüpi ühiskonnakorra kehtestamist) endiselt n-ö soomuki laskeava kaudu. See on paratamatu ja seda enam kriipsutab alla tõdemust, mis jääb kui tahes asusas Afganistani-reportaažis ikkagi ainult ridade vahele:

Demokraatia ekspordile ja julgeoleku ostutehinguile panustamine pole mõistlik ega jätkusuutlik.

Sestap taandub väärtuste ülekanne põhiliselt ühele ainsale väärtusele — rahale.

Ka eesti noored teavad kas oma nahal kogetust või sisimas seda, et Eesti peamine ekspordiartikkel ei ole julgeolek, vaid alla 30-aastaste töötus (nn välismissioonide puhul pro kahuriliha). Nad teavad ka, et sellel missioonil saavad kõik suhteliselt hästi makstud. Mis lõpuks mõistagi patriotismi ei välista. Afganistanis lähetusilt saadav lisatasu, nagu põhipalkki, on meie lääneliitlastel siiski 5-10x suurem kui Eesti "misjonäridel". Eestlastel omakorda on see samu kordi suurem afgaani palgasõdureist ja politseinikest. Afganistani stabiilsuse ainus tagatis lähiaastail oleks seniste koalitsiooni-okupatsioonile kuluvate summade pumpamine otse afgaanidele. Kuid sama või sarnane rahakogus on valmis ilmselt voolama ka islamimailt, eriti Teheranist. Viimane näitaks USA ja tema liitlaste taotluste täielikku läbipõrumist piirkonnas.

BUZKASHI …  Siin ei kuulu välispoliitiline lojaalsus ega püsiv partnerlus just rahvuslike väärtuste esimesse viisikusse. Asjade pärisseisu ja valitsevat mentaliteeti võiks näitlikustada Mongoli impeeriumi hiilgeajast pärit iidse ning endiselt popi mänguga, kus ratsanikud või/s/tlevad kitse- v lambarümba pärast, ja mis oma vägivaldsusega sobib hiilgavalt poliitilise kontrolli ja kaose koosmõju metafooriks praeguses Afganistanis, ja vähe sellest — annab aimu loomuliku võimukorralduse eripärast. Siin on buzkashi-mängu kirjeldus.

Väljakujunenud meeskondi ei ole, mängu käigus rajavad võistlejad lühiaegseid, pidevalt muutuvaid liite ja teevad koostööd ainult seni, kuni märgatava edumaa saavutamiseni mängus, mis võib kesta lõputuid tunde, isegi päevi, ning kus võidab see ratsur, kes suudab loomarümba sihtmärgini kanda. Buzkashi on tõepoolest Afganistani ühiskonna peegel.


Poliitilist labiilsust sümboliseeriv keskaegne mäng buzkashi on popp ka tänase Afganistani noorte seas (VIDEO ©Lukasz Laszczynski, 2015)

Afganistani praegune valitsusvõim nõuab Pakistanilt vana režiimi (Talibani) liidrite vangist vabastamist. Vange on AP hinnangul sadakond ja veerand neist on 2013. aasta alguseks vabastatud.

Kui ideoloogiline mulin koos kõigi üldiste loosungitega riiklikust ja rahvusvahelisest kohustusest kõrvale heita, siis on pilt suhteliselt niru. Eesti sõjaväelased käivad Afganistanis multinatsionaalse okupatsioonikontingendi missioonidel juba üle 10 aasta mitmesugustel isiklikel ajenditel, mis jagunevad peamiselt majanduslikeks ja vähemal määral professionaalseiks:

• pääsemaks eriti noori varitseva massilise töötuse ja masu eest Eestis ja/või
• teenimaks—kogumaks "suurt raha" oma eraelu materiaalselt kindlustades j/v
• n-ö vabatahtlikult—käsukorras, et vältida ilmajäämist töökohast EV Kaitseväes ja säilitada seal oma karjääri-väljavaateid v
• eesmärgiks on endateostus militaar-professionaalsust proovile pannes, kogumaks lahinguvilumust, kiirendamaks militaarkarjääri j/v pälvimaks teenetemärke.

Teisipäev, 10. juuli 2012 Loy Mandehi piirkond ltn Raido Saremat:

Siin on siis tegu väikse külakooliga. Külalapsed siit äärealadlelt käivad niimoodi mošee hoovi peal koolis ja kohalik mulla, see on siis vaimulik, viib neile koolitunde läbi, ja [so] väga tugeva vaimuliku kallakuga õpe — aga nii on see igal pool siin riigis. Nad õppivad vähmalt lugema—kirjutama! Saavad rinnataskusse omale pastaka panna. Pastakas rinnataskus on väga tugev staatuse märk — näitab, et inimene oskab lugeda—kirjutada.

Teisipaev 14. august Sagadi mõis Raido ja Maiken plaanivad pulmapidu ja laulatustseremooniat mahajäetud kloostrihoones

"… Võib-olla kaitseväe kaplan aitab ka juba, kes meiega Afganistanis on praegu… Selline vägev saal meil siin, midagi rohelist** on siia kindlasti vaja…"

Õnneks on Talibi vastu paisatud palgasõdurite isiklik jätkusuutlikkus moodsale jalaväele kohaselt niude- e kubemeturvisega (lühidalt türvisega) kindlustatud ennemini rahuliku kui vaenuliku elanikkonna poolehoiu võitmisel. Nii on ka kohalike elanikega suhtlemine kõrvuti isevalmistatud lõhkekehade avastamisega EV kaitseväe väljaõppes tähtsal kohal. Estcoy-15 täidab Helmandi provintsis lahingu-ülesandeid novembrist 2012 ning kavakohaselt naaseb mais 2013. Usutletavaks on kpt Tõnis Metjer, kes sai teenistuse ajaks välisriigis majori ajutise sõjaväelise auastme. Intervjuud on 18. XII 2012 vahendanud 1:1 nii PM-online kui Delfi—EPL-online.

Sissejuhatuseks sõnas kapten Metjer:

Meie baasi [esimese kuu kestel] sisuliselt rünnatud ei ole. Oleme suutnud vastast oma baasist eemal hoida ja säilitanud julgeoleku-mulli [loe: hapra turvaala], mille lõi eelmine kompanii [Estcoy-14— mjr Eero Aija uhtimisel]

Eesti lahinguüksuse ülesandeiks on…

… opereerida kõrbepiirkonnas ja hoida seal vastast seotuna, et neil ei oleks ressursse rohelisel alal* kohalike [Afganistani Islamivabariigi] julgeolekujõudude vastu võitlemiseks. Sellega anname kohalikule valitsusele ja julgeoleku-jõududele paremad võimalused turvalisuse ning normaalse elukeskkonna tagamiseks rohelisel alal [---] aitame läbi oma tegevuse nende turvalisust tagada. Kahel korral oleme toetanud ka kohaliku politsei tegevust kõrbealal.

Ja vastus küsimusele:

Kuidas  v õ i k s  iseloomustada piirkonnas tegutsevat vastast? — Vastane on väga tark. Neile on selged meie jõukasutusreeglid, meie luurevahendite võimekus ja meie vastutusala piirid. Seda kõike kasutavad nad oskuslikult ära. Loomulikult jäävad nende tulejõud ja kaitse meile alla puhtsõjaliselt tasandilt vaadates, kuid kohalikul väljal mängimine on nende eelis. Nad valivad hoolikalt lahingut, on väga liikuvad ega lase end lahinguga siduda nii, et see võiks neile saatuslikuks saada. Neil on väga arenenud käsuliin, ka logistika. Vastast alahinnata kindlasti ei saa ega tohi.

Kevadeni 2013 Afganistani lähetatud Eesti kontingendi ülem on kol-ltn Toomas Möls. Estcoyd patrullbaasis Pimon juhib mjr Tõnis Metjer. Logistilist tugiüksust NSE-14 Camp Bastionis (alates 2014 Camp Shorabak Helmandi provintsis Lashkar-Gah's) juhib kpt Rauno Mäe. Peale jalaväekompanii ja tugiüksuse kuuluvad Afganistanis tegutseva Eesti kontingenti ka staabiohvitserid ja lähikaitse-meeskond. Lisaks on Eesti lähetanud Afganistani pidevalt korraga 5 kuni 10 rahuotstarbelist (tsiviilmissiooniga) abilist, kelle jätkuv viibimine seal muutub NATO üksuste väljatõmbumisega aastast 2014 tõenäoliselt võimatuks.

Miks lahkus Neeme Järvi (ajalooline võrdlus)

Dirigent Neeme Järvi lahkumispõhjusi AD1980 ning AD2010 võrdlev eritlus — ilma põhjapanevate kommentaarideta:

Täpselt 30 aasta ja 8 kuu eest jõudis Neeme Järvi perekonnaga uuele kodumaale Ühendriikidesse. See juhtus pühapäeva, 20. jaanuari õhtupoolikul. Aasta oli siis 1980. Otsus langetati mõni kuu varem. Seitse aastat hiljem anti Järvi-perele ka USA kodakondsus, mis võimaldas vabalt üle ilma ringi liikuda ning lihtsustas ka dirigenditööd ja kontserditegevust.

Teine ja loodetavasti vähem saatuslik lahkumisotsus (ERSO peadirigendi ja muusikajuhi kohalt) tuli 2010. aasta novembri kolmandal neljapäeval ja teostus kiiremini. See jõudis kirjaliku avalduse vormis EV kultuuriministrini juba järgmisel päeval, R 19. XI 2010. Tõuke andis paar päeva varem, T 16. novembril eesti peavoolumeedias vallandunud Järvi-peks (vrd meediapeksu näitega AD1980 Sirp ja Vasar: Kadunud pojad…)

Toonasele ümberasumisele eelnenud usutluses, mille Viinis enne äralendu tegi Vabadusraadio (RL) erikorrespondent, märkis Neeme Järvi emigreerumise põhjuste loetelu alustuseks, et neid põhjusi on nii palju, et ühe hingetõmbega…

"… Kõiki üles lugeda ei jõuaks. Peamine on aga loominguvabaduse puudumine." (Neeme Järvi intervjuust Riho Mesilasele, RFE—RL-is 18. ja 20. I 1980*)

Vahemärkuseks: muusiku lahkumist põhjustanud tegurid on Isekiri jätnud allpool tähtsuse alusel siiski järjestamata. Järvi selgitas Eestist äramineku põhjusi veidi hiljem ja pisut üksikasjalikumalt ka Ameerika Hääle (VoA) eesti saadete kuulajaile. Samuti intervjuus Mardi Valgemäele, mis ilmus kevadel 1987 ajakirjas Balti Foorum, nr 2.**