Prohvet

Ilmariigis on prohvet kuulus alati

Winston Churchill sündis Blenheimi palees 30. XI 1874 enneaegselt¹ ning seda nähtavasti ülimalt pakilise elu‐ülesandega. Tema enda 16-aastaselt ühele koolikaaslasele tehtud prohvetlikku avaldust tsiteerides — selleks et…

》 juhtida ühel päeval Londoni kaitset sissetungi vastu 《 

See ilmutus AD 1891 täitus poole sajandiga II maailmasõjas (IIMS)

ERAKORDNE ELU. Marlborough' hertsogi järeltulija, enam kui 40 raamatu autor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat AD 1953, sai kuulsaks juba IX sajandi eelviimasel aastal AD 1899 aset leidnud seiklusliku põgenemislooga buuride vangistusest… Rääkimata kuningliku laevastiku moderniseerimisest tema juhtiva käe all ilmasõdade võimsaimaks armaadaks… Ja Suur‐Britannia ohjamisest saareriigi süngeima tunni peaministrina…

Winstoni koolipõlve-prohvetlus on loona igati ehe ja hästi dokumenteeritud ajalooallikais, nagu kaasaegsete mälestused või Churchilli enda kirjutised. Samuti vastab see ka tõele elus täide läinud tõsiasjus nagu IIMS-i sündmustik eriti Suur-Britannia üle peetud võitluse ja õhusõja Blitz osas. 

Ettekuulutuse tunnistajana vahendanud koolikaaslane oli Murland de Grasse Evans, aka Muirland Evans — Harrow-kooli õpilane, kes tagantjärele meenutas vestluse üksikasju nt kirjas Churchilli pojale Randolphile 1950-ndi lõpus, kui too kirjutas isa ametlikku biograafiat. 

ESIMENE NÄGEMUS. Evans tsiteeris Churchilli umbes nii:

》Ma näen tohutuid muutusi tulemas praegu rahulikus maailmas; suuri vapustusi, kohutavaid võitlusi; kujuteldamatuid sõdu; ja ma ütlen sulle, et London on ohus – Londonit rünnatakse ja mina olen Londoni kaitsel väga silmapaistval kohal... See riik satub kuidagi tohutu sissetungi alla — millisel moel, ma ei tea — aga seda ma ütlen sulle, et mina juhin Londoni kaitset ja päästan nii pealinna kui impeeriumi katastroofist.《 Loole viitab ka mitu biograafiat, nagu Martin Gilberti, International Churchill Society jt eluloo-kirjutised.

TEINE NÄGEMUS. Detsembris 1931 ennustas Churchill ajakirjas The Strand Magazine poolsajandi taguseid — Fifty Years Hence — sündmusi AD 1981. Kõige hullem toonane oletus oli kommunismi doktriiniga sobilike, emba—kumba mõtlemisele või tööle spetsialiseerunud biorobotite loomine. 

》 Kas ei võiks kogu teaduse jõuga relvastet N Liit kooskõlas kõigi oma sihtidega leiutada ja luua rassi, mis on kohandet mehaanilisiks ülesandeiks ja millel pole muud mõtet peale kommunistlikule riigile allumise? Inimese praegune olemus on tugev ja vastupidav. See pillutab oma ande sädemeid ka kõige üllatavama paiga pimedamasse nurka. Aga robotid, jah, võiksid kommunismi jubedate teooriatega sobida. Kommunistide filosoofias pole midagi, mis nende loomist takistaks.《

Ta järgis juba toona oleva TV ja traadita telefoni muutumist argilävimise vahendeiks ning kordas ka oma viie aasta tagust ennustust tuumaenergia kohta, millel puudus veel… 

》vaid sütik selle jõu vallandamiseks. 《 

KOLMAS NÄGEMUS kaks kümnendit ette — A-pomm… 

》millesse on kogutud tuhandete tonnide püssirohu võimsus, et hävitada terve linn hetkega. 《 Sellist relva ennustas Churchill AD 1925. Tõeluseks sai see augustis 1945 Hiroshima ja Nagasaki pommitamisega USA poolt.

NELJAS NÄGEMUS pool kümnendit ette — natsirevanš…

》Vaid tarkade ja kogenud poliitikute abil õnnestub vältida konflikti. Tema-majesteedi-valitsus eksib arvates, et Saksamaa ei taotle enamat kui võrdsust teiste riikidega. Need tugevate, patriotismist joobnud pilguga teutooni noorukite jõugud, kes Saksamaa tänavail ja teil praegu marsivad, ei nõua Saksamaad, mis oleks teistega võrdne. Nad nõuavad relvi, aga relvad käes, nõuavad tagasi kaotatud alu ja endisi koloniaalvaldusi. 《 Alamkojas 23. XI 1932 tehtud hoiatus relvastuva Saksamaa eest, mis põhines Churchilli tähelepanu- ja eritlusvõimel, ent aasta hiljem täienes tema isikliku luurevõrguga, mille agentuur ulatus ÜK salaluurest, oma sõjaväe ohvitseridest ja välisministeeriumi ametnikest rahvussotsialismi vastasleeri Saksamaal. 

VIIES NÄGEMUS. Lõpuks nõudis ta Fultoni kuulsas kõnes ÜRO relvastamist otsekohe rahvusvaheliste üksustega, k.a võimsa õhuväega, mis samal kümnendil, niisiis üsna ruttu ka teostus,² — tõsi küll osaliselt ehk lähemas väljavaates veel ilma õhuväe-üksuseta, kuna 75 lennukiga ÜRO Humanitaarabi Lennuteenistus (UNHAS) kutsuti ellu alles poole sajandi pärast AD 2003.

Rahulõim VII

Juba on olemas erisuhted Kanadaga, mida ma just mainisin, ning Ühendriikidel suhted Lõuna-Ameerika vabariikidega. Meilgi brittidel on 20-aastane koostöö- ja vastastikuse abistamise leping Nõukogude Venemaaga. Nõustun Suurbritannia välisministri hr Beviniga, et meie poolest võiks see leping vabalt kehtida ka 50 aastat. Meil ei ole muud sihti peale vastastikuse abi ja koostöö Venemaaga. 

Meil, brittidel on Portugaliga liit, mis ei ole katkenud 1384. aastast saati ja mis kriitilisel hetkel hiljutises sõjas vilja kandis. Ükski neist ei lähe vastuollu maailma‐leppe või –organisatsiooni üldhuvidega, vaid vastupidi, aitavad neile kaasa. 

《 Minu Isa hoones on eluasemeid palju. 》¹ 

Ühinenud Rahvaste liikmete eriühendused, mis ei suhtu  ühtegi teise riiki agressiivselt ja mille loomuses puudub vastuolu ÜRO põhikirjaga, on vaevalt kahjulikud, neist on kasu ja nad on minu arvates asendamatud. 

Kõnelesin varem, mu daamid ja härrad, Rahutemplist. Selle templi rajamisel tuleb osaleda töömehil kõigilt mailt. Kui kaks töömeest tunneb teineteist eriti hästi ja nad on vanad sõbrad, kui nad jagavad peresidemeid ja ühist "usku teineteise eesmärki, tulevikulootust ja leplikkust teineteise puuduste osas" – osundades mõne hüva rea hiljuti siin loetust – miks ei võiks nad ühise ülesandega sõprade ja partnereina töötada koos? Miks ei võiks nad oma tööriistu jagada ja suurendada seeläbi teineteise töövõimet? Tõepoolest, seda peavadki nad tegema, vastasel juhul ei saaks tempel valmis või variseks see kokku ehituse käigus ja me õppetunnid läheks luhta ning meil tuleks kolmat korda astuda sõjakooli, mis oleks võrreldamatult rängem sellest, kust äsja pääsesime.

Pimeduse ajastu võib naasta teaduse hiilgavail tiivul. Olgem valvsad! Aega võib olla napilt. 

(●●●)

MÄRKUS

(1) Johannese Evangeelium 14:2.

Järgmine 200 aastat

Isekiri ei hellita fantaasiat ja taotleb tõetruudust või isegi enamat. Nagu siin. Mitte ühtki alla 50% tõenäosusega tulevikutähist siit ei leia.

Eesti NSV tunnustamata romantik

⊛♾

«Valdur Timusk : Dissident KGBs :
Nõukogude Eesti julgeolekuohvitseri
märkmeid ja mõtteid»

Tln, 2021, 474lk.
Kentaur. Hind 23…29€

Autor Virkko Lepassalu

Virkko Lepassalu reklaamitav soov — valgustada lugejat võõrvõimu seni tumedast küljest, “mida mõtlesid, arvasid ja tundsid need — ENSV KGB puhul suures osas ju samuti eestlased [ ! ] — kes seda salastatud masinavärki teenisid” — jääb selle raamatu ilmumisega kindlasti täitumata.

Lepassalu on Timuskit varem AD1996 usutlenud isegi ( Spioonimängud: Herman Simmi elu ja häving. Tln, 2009, lk 21jj ) Käesolev üllitis põhineb siiski muul, ühe suhteliselt tundmatu kolleegi enam-vähem samal ajal salvestet Timuski vesteil, mis eristuvad raamatus kursiiviga, ning saavad kursiivita lisandusi intervjueerija ning ühe lähisugulase jutust. Need täiendavad teabeallikad on vastavalt eksgebist Henn Latt ( *1941 ) ja memuaristi juristist noorem tütar Eve Bluman ( *1956 ) …

Keegi KGB-st… Niisiis pole ime, et ideoloogiline vastuluure ja Timuski kogu elutöö usuringkondade vaenamise rindel jäävad ses teoses praktiliselt käsitlemata. Selmet pakutakse ammust häma anastuse õigustuseks segamini mõne etteaimatava isiklikuma seigaga.

Ka enda nimel antud kommentaarides kordab Lepassalu khakivärvi lätteid paljastaval moel nõukalikke “tõenäosuse tõeteraga” kuuldusi. Ridamisi. Alapealkiri “Nõukogude Eesti julgeoleku-ohvitseri märkmeid ja mõtteid” kinnitab raamatu autori püüdu samastuda allikaga.

Kas purustas KGB likvideerimine äkki Virkko Lepassalu ( *1971 ) unistuse eneseteostusest?

Mida teose põhiallikas VT lähiajaloo osalisena võiks aga tõemeeli tunnistada, selle asendab ta tegelikkuse võltsimisega. Nii tabab vana tõepinnata süüdistus Ameerika Häält kommunistide tapmise üleskutse ja meeste metsa meelitamise pärast. Teisal möönab VT poolisui, justkui kahetsedes tööalast tegelemist erimeelseiga, nende “ülekuulamisi ja jälitamist” kui mõttetuid, kuna…

“Mõned neist dissidentidest töötasid kütjana ja tõesti [ on ] raske ette kujutada, millega see kütja hakkama oleks saanud. Ja ega nad millegi tõsisega toime tulnudki. Vähemalt minu vaatevinkel on selline.”

Ent vähemalt ei korda VT paari tumeda ( et mitte öelda 3-tähelise ) minevikuga tegelase väiteid antisovetliku liikumise ja sovetliku salateenistuse elulise sõltuvuse vahekorrast ( sümbioosist ) teineteisega. Sestap nende memuaaride erandliku ja eriti olulise jutupunktina võiks esile tuua nii Hardo Aasmäe kui ka Tiit Made, kummagi ropagandaali vastavasisulisi lõike kummutava väite.

Valdur Timusk: 

“Agente dissidentide endi hulgas üldiselt ei esinenud, aga [ gebistide ? ] sugulaste seas küll.” Sugulased töötasid Timuski sõnul “meie [ KGB ? ] heaks vabatahtlikult — neid ei käskinud keegi” ( lk 368 )

Küüditamise eelkuuldus

Välisringhäälingu ajalooline väheteada panus


70 AASTA EEST tõi Vatikani Raadio esimesena ära teate Eestit ähvardavast märtsiküüditamisest. Uudis oli Vatikani Raadio bülletäänis, mille vahendas raadios seks ajaks umbes kuu tegutsenud eesti toimetus oma iganädalases veerandtunnis. Raadiotoimetuse ainus hing oli seejuures noormees nimega Vello Salo — * 5. IX 1925 † 21. IV 2019 — kes oli seal täiesti vabatahtlikult nii teadustaja kui toimetaja ühes isikus.

Suurküüditamise eeltöö läks lahti hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimekirja, ning kõik kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 (Valge raamat -pdf-, 2005, lk 29) kuni 27063 inimest (nimistus on ka neid, kel õnnestus küüdisunnist pääseda). Kõik toimus loomulikult range salastatuse õhustikus.

Kuidas jõudis küüditamisteave Rooma? Mullu intervjuus Urmas Vainole pakkus Vello Salo selle teabe lätteks Leedu metsavendi, aga ta ei välistanud ka Vatikani otseallikaid Moskvas, st seal ehk tegutsend salaluuret.

Samas hindas paater Salo küüditamise eelteabe eetrisse paiskamist enda raadiotöö üheks tähetunniks

Hoiatav sõnum oli Eestile ülitähtis ja kõhklemata nõuab see auväärset tähist meie ringhäälinguloos. Saanuks raadiosõnumi tulemusel kas või üksainus inimene küüditajate eest õigel ajal pakku, juba siis oleks 23-aastane Vello Salo oma ülesande Vatikani Raadios küllaga täitnud, samuti nagu verinoor raadiosaade oma ajaloolise koha eestikeelses teabeväljas.

Vello Salo + Vatikani Raadio (VR) Eestikeelsed saated VR-is kestsid algusjärgul detsembrist 1948 jaanuarini 1953. Pühal Toolil oli Pius XII (1939-1958), kes läkituses Balti rahvaile märtsis 1947 oli kinnitanud, et suurriikide tehing Balti riikidega oli ebaõiglane. Aastal 1949 pani paavst kõikide komparteide liikmed kirikukari alla. Pius hoidis üldjoontes tasakaalukat joont, segamata kirikut poliitikasse. Eesti saadete esmasele 4-aastasele sarjale järgnes teinegi, mis kestis VR-is novembrist 1961 detsembrini 1965. Tänu tookordsele kavale oli Eesti kuulajail hea võimalus jälgida kogu ulatuses II Vatikani kirikukogu, mis kaasajastas roomakatoliku kirikut. Esikohal olid muidugi vaimulikud teemad, pühakiri ja kirikuelu. Nii sai pikemalt käsitleda Johannes XXIII (1958-1963) entsüklikat “Rahu maa peal” ning II Vatikani kirikukogu uue istungjärgu avakõne, mille pidas juunis 1963 ametisse valitud uus paavst Paulus VI (1963-1978)

Kas VR-i sel saatel oli kuulajaid? Eesti ringhäälingu ajaloo uurijana võin vastata jaatavalt. Kuigi ma pole otseste tunnistajatega veel kokku puutunud, osutavad selle tõepärasust kaudsed tunnistused ja muud tähelepanekud eestlase eetrikäitumisest.

• Eestis oli tollal ligi 10 tuhat niisugust ametlikult registreeritud raadiot ja lisaks mõni tuhat registreerimata raadioaparaati, mille tundlikkusest piisas rahvusvahelise ringhäälingu vastuvõtuks kesklainel.
• Olemasolevate pillide enamik oli lisaks varustet lühilaine-alaga. Vatikani eesti saateid edastati korraga lühi- ja kesklaine-alal.
• Muserdatud inimesele, kes oli totalitaristliku süsteemi ja võõrvõimu anastuse all jäetud ilma kodu, lähedaste ja vaba volita, oli iga sõna väljaspoolt kui sõõm vabadust. Eestis oldi juba üle 3 aasta Lääne saateid oodatud ja uue saatejaama eetrissetuleku kuuldus pidi seda enam levima ka suust suhu.
• Vatikani Raadio mainet tõstis see, et sõja järel kujunes sest siinse eestlase esimene emakeelne pidepunkt vaba ajakirjanduse, maailma ja Lääne massimeediaga. Sel hetkel ka ainus selline, mis aitas koondada tähelepanu just VR-ile.
• Antud saate puhul oli tegemist selle raadio viienda eestikeelse saatega, saatekava oli saavutanud niisiis hädatarvilikku regulaarsuse, nii võis välja kujuneda juba tavakuulajaskond.

Hilissügisel 1948 süvenes Eestiski aimdus võimalikust massideportatsioonist ja n-ö kulakute (suurtalunike/ külakurnajate/ hallparunite) piiramise poliitika ägenemise tõttu sai kõmu ainult paisuda. Võimud oma vaenust saladust ei teinud ja talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega oli kõigile näha. Järelmiks oli seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Pilti rahva meeleolust 1948-1949. aasta talvel elustab nüüdseks raamatuna ilmunud Vana mesipuu varjus: metsavenna päevikus (Tartu, 2008) ka Läänemaa taluniku poeg Jüri Kindel (*1928), kes ise äsja Tallinnas tööotsa leidnuna kirjutas 29. I 1949 päevikulahtris järgmist:

“On tunda, et linnaelu on üsna pingeline. Igasuguseid kuulujutte on palju. Küll sõjast, valgest laevast. Väga palju on kuulda öösel ja päevalgi vangistamisest ja — küüditamise hirm.”

Kuu aega enne seda, 22. XII 1948 sattus nooruki päevaraamatusse juba esimene märk lähenevast katastroofist, kuulujutust, mis võis lahti minna represseerijate leerist, NKGB, NKVD ja GULag-i tegelastelt:

“Tamme Jaani tütar Salme käis Jaanile Tallinna Patarei vanglasse jõulupakki viimas. Vangla pidi olema täistulvil talumehi, kes ei ole suutnud seda kohutavalt suurt metsanormi täita. Jaanile oli mõistetud 3 aastat türmi! Vangimajas pidi olema kõva kõmu, et varsti tuleb suur rahva küüditamine.”

Teine mees, sisepagulane Jaan Roos (1889-1965), kes sovetivõimude eest varjudes mitmendat aastat Eestis ringi rändas, märkis oma päevikus 9. I 1949 Rakveres viibides:

“Rakverest sõitis raudtee-ametnike andmeil 20 trellitatud vagunit Venemaalt Tallinna poole. Kuuldavasti olevat need määratud [nende] kulakute äraviimiseks, kes ei ole olnud suutelised oma põllumajandusmaksu maksma ega muid kohustusi täitma.”

Jõudnud 28. I 1949 Jõhvi kanti Tammikusse märkis Roos nüüdseks juba mõne aasta eest trükivalgusse pääsend päevaraamatus Läbi punase öö (III kd, Tartu, 2001) järgmist: “Eile õhtul käis siin [Hiie talus] üks naabruses olev kulak ja teatas, et Virumaal olevat käimas üldine kulakute küüditamine ühes perekondadega. Ta tuli siia hoiatama. Ise lubas ööseks kogu perekonnaga lahkuda.”

See ja mõned järgmisedki vihjed leevale genotsiidiaktile on juba VR-i teemakohase saate järgsest ajalõigust. Püüdlik välisringhäälingu jälgija Roos ise küll VR-i toona kuulma ei juhtu, ent temani jõudvaid küüdijutte võis sealt kuuldu ikka mingil moel vormida. Seda võib täheldada näiteks Põltsamaa kandis Küti asunduses 7. III 1949 märgatavalt konkretiseeruvast kuulujutust:

“... on kuulda, et kõik arreteeritud meeste naised saadetakse maalt välja. Mitmelt poolt on kuulda, et praegu koostatakse nende nimekirju.”

Vatikani Raadio enda kohta kuuldus Tallinnas 16. III 1949 aga järgmist:

“On päris kindel, et kolmapäeviti kell pool 1 õhtul antakse Roomast Vatikanist eestikeelset saadet, mis on poliitilise ilmega. See toimub [kesk]lainel 590[kHz] ümber ja 31,6[m]. Saatja ei ole Vatikan, vaid mingi Balti poliitiline organisatsioon.”

Harjumaal Raasikul 19. III 1949 kirjutas Roos esmakordselt üles läheneva katastroofi oletatava aja:

“Tartu poolt on teateid, et aprilli algul tuleb Eestis suur inimeste küüditamine Siberisse. (…) Plaani kohaselt on Nõukogude Vene valitsusel otsus tehtud 80% eesti rahvast ümber asustada Siberisse. Siia jäetakse vaid 20% rahvast, peamiselt alaväärtuslik element ja parteilased. Et ümberasustamine antud viisil toimub, selles pole kahtlust. Selle ümberasustamise tempo läheb iga päevaga kiiremaks. Igal juhtumil ootab eesti rahvast surm.”

Ja Lehtses 22. III 1949, kui Baltikumi rahvaste massilise deporteerimisoperatsiooni Priboi staabis oli hoogtöö juba alanud:

“Siinpool on praegu kolhooside tegemise hullustus. Ühtlasi kuuldub kõikjalt, et kardetakse küüditamist lähemal ajal — viidavat ära kulakud ja nende perekonnad, kelle pead on viidud Siberisse.”

Massiküüditamise kõrghetke eelsel ööl vastu neljapäeva, 24. märtsi püüdis Roos ise eetrist VR-i. Ei õnnestunud. Küüdipoisid olid varsti teel ning mõni nädal hiljem toob Jaan Roos oma päevikus ära juba tõepärase arvu kogu Baltikumi kohta — 100 tuhat väljasaadetut. Kuid ilma küüditamise eelkõmuta võinuks neid olla rohkemgi.

Eelkuulduste ja pääsemise subjektiivset seost Salo raadiosõnumiga ei saa ajalookirjutajad mõistagi üks-üheselt taastada, kuid põhjusliku seose objektiivne alus on veenev: küüditamisest pääsenuid polnud ju üks või kaks — selliseid perekondi oli Eestis sadu!

* * *

Kui poliitiline oli VR? Vatikani ususaated olid paratamatult poliitilised, kuivõrd need peale katoliku kiriku ka üht kindlat riiki esindasid.

Raadiohuviline V. Salo • Autunno 1945

Vello Salo:

“Me olime muidugi paavsti poolametlik hääletoru. Sektsioonidel oli suur vabadus selles, kuidas saadet kujundada. Nad võisid valida oma materjale. Raadio poolt anti meile välja üks paljundatud bülletään ja sealt võiks igaüks valida oma uudiseid.

Kui paavst midagi tegi, siis sellest teatada oli muidugi kohustuslik. Näiteks püha aasta avamine. Kui kuulutati keegi pühakuks, siis anti meile kaks raamatut, üks väike ja teine paksem ja põhjalikum. Tegime ühest või teisest pikema või lühema saate, olenevalt sellest, kas see pühakuks kuulutatav oli sektsiooni keelepiirkonnast.”

JA USKUMATU KÜLL, välisraadiot kuulati mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel eemal — vangistuses! Paater Salo on meenutanud ühe küüditatud klassivenna juttu, kes 1950. aastail oli Põhja-Siberis asumisel olles…

“... pääsenud lühilaineaparaadi juurde ja... äkki kostis sealt sulaselge eesti keel. Kujuta ette, ütles ta, missugune moraalne süst see oli — eestlasi on veel kuskil ja nad teevad midagi!”

Esimesed märgid märtsiküüditamise toimumisest jõudsid Eestist vabasse ilma paari kuuga. Näiteks viisid vahetult Eestist välja teateid kevadel 1949 sünnimaale naasvad saksa sõjavangid. Kinnitust saadi muuseas ka sellest, et paljudel kodustega kirjavahetuses olevail pagulastel see postiside tollal järsult katkes.

Viiteks küüdiõuduste Läände ulatuvast kõmust olgu Inglismaal ilmuva ajalehe Eesti Hääl 27. V 1949 kirjutis “Mees, kes tuli Tallinnast, hoiatab”. Rootsi hommikuleht Stockholms Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest samuti naasnud saksa sõjavange osundades, sh niihästi rootsi keeles (7. mail) kui sama lehe eestikeelses lisas 5... 14. V 1949, mainides viimati konkreetset, ehkki liialdet arvu — 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut.

Massiküüditamine oli korraldajatele endilegi häbiväärne ja sel põhjusel nende poolt ka mahavaikitud poliitiline kuritegu, inimsusevastane roim, rahvamõrv ehk genotsiid, millega Kreml ammuse imperiaalpoliitika tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul...

“... anda löök rahva iseseisvusmeelsusele (…) arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat (…) impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja hoolimata ajaloosündmustest, mis võiksid tulevikus ees seista.”

Uno Mereste “Toimunust ja kaasaelatust” (I kd, Tln, 2003)

Euroopa Inimõigustekohus on täpselt 3 aasta taguses otsuses tunnistanud märtsiküüditamise inimsusvastaseks roimaks, öeldes mh järgmist:

... isegi kui kaebajate [ August Kolk (*1924) + Pjotr Kislõi (*1921) ] toime pandud tegusid oleks olnud võimalik asjakohasel ajal näha Nõukogude seaduse järgi seaduslikena, siis Eesti kohtud leidsid siiski, et rahvusvahelise õiguse järgi olid need nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod. Euroopa Inimõiguste Kohus ei näe ühtki põhjust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

Selles kontekstis on märkimisväärne, et N Liit oli 1945. aasta 8. augusti Londoni lepingu liige, millega seadustati Nürnbergi harta. Lisaks kinnitas ÜRO Peaassamblee 1946. aasta 11. detsembril harta tunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Kuna N Liit oli ÜRO liikmesriik, ei ole võimalik väita, et N Liidu võimud ei tundnud nimetatud põhimõtteid.

Seega peab Euroopa Inimõiguste Kohus alusetuks kaebajate väiteid, et nende teod ei olnud nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod ja et kaebajatelt ei oleks saanud eeldada, et nad sellest teadlikud oleksid olnud.

JÄLLE INIMTÕRVIK…

Pudemeid välisringhäälingu lintidelt ja Isekirja arhiivist

Sel päeval AD1969 ehk viie kümnendi eest jõudis meieni kurb sõnum Prahast

See oli Jan Palachi enesepõletus Praha peatänaval kuningas Vaclavi mälestussamba lähedal 16. I 1969. Karli ülikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end üle bensiiniga ja süütas põlema.

Mahajäetud kirjas ütles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika Hääle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ühenduses invasiooniga» ning nõudes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja Správi ilmumise lõpetamist.

Ta suri põletushaavadesse kolm päeva hiljem.

AUGUSTIS 1968 oli üle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sõdurit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tõrjumaks väidetavat antisotsialistlikku vandenõud. See tekitas lääneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mõistetavat protestivaimu, mida kõik väljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja järelmina antikommunistliku vastupanu ühe üllama eeskuju lõi aga Jan Palach ( † 20 )

Jan Palach oli sündinud 11. Ⅷ 1948 Všetatys Praha külje all. Koolipoisina saatis teda üksiklase maine, kuid hiljem Karli ülikooli tubli üliõpilasena oli ta peale muu jõudnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal käia. Võõrvägede sissetungiga päädinud suve lõpuks koju naastes ühines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sõpradega plaaninud Praha raadiomaja hõivamist. Ent sest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis enesesüütamise eelõhtul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nõudmiste ja protestiürituste plaani. Kui neid ei täideta 21. jaanuariks, pidi süttima järgmine inimtõrvik…

Noormehe kangelasteole järgnevail päevil hakkas noori kogunema põletusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jätkuvalt vaikuse vatti mässis. Ka kogunes rahvast invasioonivägede peakorteri juures ja mujal Praha tänavail ikka ja jälle sama nõudega «Venelased, minge koju!»

Suuremad mälestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekõike viimset austust üliõpilasele, kes oli Karli ülikooli rektori sõnul sooritanud enesetapu jäägitust armastusest vabadust ja tõe vastu. Järgneval päeval muutus rahva ja politseijõudude vastasseis kähmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.

Lähemail nädalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mõrvab end seitse inimest, lisandub tema järgijaid Ungaris + Ida hemisfääris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…


LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. Lätis süütas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga üle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu läitis endast inimtõrviku. Tema jäi ellu. Järelmina sai süüdistuse Nõukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva järelkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.

EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kütja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga üle valas ja põlema süütas ning siis šoki ja valu pärast ennast jõevoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kõrbenud elumärkidega keha toimetati Tõnismäe haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.

Ühiskondlikku kõlapinda sündmus siin ei saavutanud, kuna kõrvaliste ohvrite vältimiseks oli Seppenen loobunud enda süütamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jõekääru, kus parajasti käis vabaõhuetendus "Lembitu"… Kõmu juhtunust summutati ning selle järelkajad ei ulatu teabelevisse niipea.

Siiski kaks lisaseika järelkumust tänapäeva trükimeedias.

"Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et ta protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada."

Jüri Muttika, Inimküünlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005

"Põlenud mehe nägu oli surnunagi rahulik, sest valu oli süstidega ära võetud."

Kristi Vainküla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004

ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. Väga laia kõlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lõõmava enesetapu juhtum Leedus.

Seal süütas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ühes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. Järgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle järgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. Välismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavõtjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja Sovétskaja Litvád ja APN-i juhataja Ivan Budaševi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] väiteid, et ennast ära põletanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille läbiviijaks oli väike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.

Kuid VoA ja Lääne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja järgnevail päeval kogunenud tänavaile, hüüdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.

Teavet Leedu märtri Romas Kalanta enesepõletamisest ja selle ühiskondlikust järellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.

——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————

J Ä L L E   I N I M T Õ R V I K   P U N A S E L   V Ä L J A K U L______
Enesesüütamise viimane juhus 7. Ⅺ 1983.


KELL 13:45 [1½ h] pärast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel väljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end põlevainega üle ja süütas enda. Käes oli tal portfell. Nii ta istuski Punase väljaku sillutisel portfelli käest laskmata. Kui valu muutus väljakannatamatuks, kargas õnnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionäärid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. Seejärel tiriti valust kõverdunud mees ligisõitnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal püüdis traagilise juhtumi pealtnägijaile midagi hüüda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda süütas, mida ta sellega nõuab. Mida täpselt mees hüüda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud välismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil käest, filmid valgustati. Pärast seda, kui teenistusauto viis väljakult pidupäeva pühalikkuse rikkujad minema, põlesid enesesüütaja rõivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits püüdis tuld küll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.

See polnud mitte esimene juhus, kui keegi Nõukogude kodanikest püüdis end süüdata Lenini-mausoleumi ees.


2. AUGUSTIL 1980, päev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olümpiatõrvik, süttis inimtõrvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga üle ja süütas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. Kõigil fotoaparaatidega pealtnägijail, k. a mõned välismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jõudnud Volgaga viidi vahejuhtumi süüdlane minema. Kõigile väliskorrespondentide telefonipärimistele miilitsast ja Moskva linna täitevkomiteest vastati üheselt: «Punasel väljakul süttis praht.»

Vähem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus Nõukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsühhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psühhokais [olgu selles vmt hullaris] viibib ta oma elupäevade lõpuni. Serbski-instituudis kuulasid teda üle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. Enesesüütamise põhjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast väljaasustamise vastu võitlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kõikmõeldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata läbi murda bürokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane läkitus võimudele.

Lennusangar Rust

Mathias Rust 50!

Kuulus video Cessna D-ECJB maanduskatseist ja piloot Rustist Punasel väljakul ( Guardian, 2012, 7' ) Filmija dr Robin Stott Inglismaalt oli parasjagu arstide üleilmsel rahukogul👽 Rossija hotellis. Ent tol päeval hülgas ta igava numbritoa ja läks argiõhtust süda-Moskvat jäädvustama. Hobioperaatorina seni vaid kodukandi Greenwichi loodusvõtteid teinu säärast üllatust nüüd küll ei oodand… Veel samal õhtul otsis dr Stotti hotellis üles ja ostis ülesvõtete esmaesituse õiguse meediakorporatsioon NBC.

PÄEVAKANGELANE MATHIAS RUST ( *1. Ⅵ 1968 ) sisenes N Liidu õhuruumi 1987. aasta 28. mai kolmandal lõunatunnil Virumaa kirderanniku kohal ja lendas üle Narva jõe ja Ilmeni järve otsejoones sovetiimpeeriumi südamesse. Punasel väljakul maandunud, rääkis Rust kogunenud uudishimulikele, et ta lend kestis 5 tundi.

ARD Rusti lennust

Helsingi Malmi lennuväljalt väike pettenõks Stockholmi poole — vastavalt Soome Lennuametile esitet lennuplaanile — ja edasi otse Viru rannalt Moskva Kremlini = pisut üle 1000㎞. Et jõuda pärale nii ruttu, on vaja 190-st tunnikiirust. Piloodi enda sõnul liikus ta 180-185㎞/h, hoides lennukit 600m kõrgusel. Tiibade jäätumise pärast laskus ta paar korda 300m allapoole.

Sel päeval valitses Läänemere õhustikku kõrgrõhkkond ja nähtavus oli väga hea. Ida-Euroopa lauskmaad kattis vahelduv pilvitus, mis tihenes lennu lõpupoole lausaliseks. Rusti lennu piirkonnas puhus kõikjal kerge ( <10㎧ ) külgtuul ja seda kirdest, mis võis pisut pärssida lennusihti, kindlasti mitte -kiirust. Cessna-172P oli liikunud seekord oma piirkiiruse ( 228㎞/h ) mõõduka varu piires. Täis kütusepaak tagas 8 lennutundi ≈ 1450㎞.

Otselend hobipiloodi valitud kursil asimuudiga 117° kulges üle maamärkide nagu põlevkivi-tööstuse korstnad, suuremad veekogud ( sh Narva veehoidla + Ilmeni jrv ) ja raudteed ( Kalinin/Tveri — Moskva trass )… Kõik vene jm massimeedia kõvera marsruudiga kaardid hämavad ega ole kooskõlas Rusti ühegi endapoolse lennukirjeldusega.

Siinkirjutaja enda mälestusi. Minu igapäevane bussitee tööle möödus samal ajal õhuvalve- ( ΠВO ) -jaamast Edisel. Sestap on tänaseni silme ees järsk muutus lokaatorite töörežiimis, täielik rahu enne ja meeletu agarus pärast Mathias Rusti ülelendu. Nimelt pöörlesid need Jõhvi lähedal Tallinna—Narva maanteel liikujaile silmatorkavad radarilokaatorid juba järgmine päev tõepoolest nagu hullud, kuna eelneva nädala oli enamik neist seisnud sõna otsetähenduses tööta. Lääne-vastane ultrastruktuur ( püristu ) Rusti-juhtumi eelses N Liidus toimis alarežiimis või oli kohati päris maas mingil meile seni tuvastamata, nt kokkuhoiu/tehnilisel põhjusel, või/ja ütles üles kogu toimeahelas inimtegur. Pole igatahes imestada, kui keegi N Liidu pagunikandja satub pärast kohtu alla.

KAOS NÕUKOGUDE ÕHURUUMIS. Rustil vedas ka seetõttu, et sovetisüsteem üldiselt puperdas. Süsteemi kõige olulisem lüli — inimtegur puksis aga katastroofiliselt ( Čornobyl ) ammugi sõjatööstus-kompleksi keerukate tarrustega ühtimata. Õhukaitse territoriaalseid vastutusalu, sh ka Rusti teekonda puutuvad Balti, Leningradi ja Moskva väeringkondi, eraldasid ilmsed koordinatsiooni-häired. Nähtavasti ei toiminud korralikult ka militaarraportide ahel ega käsuliinid. Vene sõjaajaloolase kindral Leonid Ivašovi järgi:

… hooletus ja ebakõla meie [CCCP] õhujõudude ja õhukaitse valvekorrapidajate töös, vastutuse selge reeglistiku puudumine, halb sõjaline koolitus, relvastuse ja tehnika ebatäiuslikkus…

Leonid Ivašov, Оt Junkersa 1941-го к Cеssnе 1987-го. Voenno-istoričеsкij žurnаl, 1990, N°6, lk 44.

… Poliitbüroo [arutas 30. V 1987] N Liidu kaitseministeeriumi ettekannet Saksamaa LV kodaniku Mathias Rusti juhitud lennuki poolt N Liidu õhupiiri rikkumise asjaolude kohta… [ja tegi kindlaks], et ühele Hamburgi lennuklubile kuuluva lennuki olid avastanud õhukaitse radariseadmed N Liidu riigipiirile lähenemisel. Nõukogude hävituslennukid lendasid 2 korda üle Lääne-Saksa lennuki.

NLKP KK Poliitbüroos. RH 2. Ⅵ 1987.

Poliitbüroo samas teadaandes loetleti riigikaitse nurjumise praktiliselt kõik subjektiivsed asjaolud, nagu «kaitseministeeriumi suured vead vägede juhtimisel», «lubamatu hooletus», «vajaliku valvsuse ja distsipliini puudumine», õhukaitseväe «lohakus ja organiseeriumatus», «küllaldase kontrolli puudumine õhukaitse tegevuse üle» ja «madal lahinguvalmidus»…

Rusti lennuplaan:
Malmi—Bromma

Pealeselle — ja need objektiivsed asjaolud jäeti mainimata — oli Rusti lennuruumis sama päeva ennelõunal Valdai kõrgustikul alla kukkunud raketikandja-pommituslennuk ning Kalinini/Tveri juures päev varem kokku põrganud kaks sõjaväe-lennukit ning nüüd käisid neis piirkonnis õhuliikluse argipäeva häirivad päästetööd. Sel päeval toimusid Kohtla-Järve rajoonis langevarjurite ja Pihkva oblastis õppurpilootide harjutused. Eesti õhuruumis oli Rustiga samal ajal kuni tosin ja Venemaa Euroopa osas sadu liiniväliseid tsiviil-õhulaevu… Üle Eesti kirdenuka lendas Rust kümmekonba minutiga.

Kõik aeroplaani päritoluga seotu — et tegemist oli Saksamaa ( BRD ) + Hamburgi klubi lennuki + piloot Rustiga, selgusid loomulikult pärast lendu, alles KGB juurdlusega. Poliitbüroo jättis oma 30. mai istungi avalikust kokkuvõttest välja kõige piinlikumad seigad: et riigipiiri rikkunud Cessna D-ECJB jälg nelja lennutunni ajaks kadus, et tuvastamine nurjus ja Cessnat näinud hävituslendurid või nende komandörid ei saanud sotti, kelle või millega on tegu.

Pandipaganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝᛗakǝ—Ǝǝstiᛗaad meile uut ᚡaldo ℘anti sünnitamaie…

Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.

KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…

V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s

Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?

Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192♲-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.

FAKE-NEWS AD1954… AD1969… Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.

Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi ⬇ ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.

Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet  v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.

Sõjalootus ＆ Maailmasõda

🆘
Kas letaalne, aga morbiidne küll. Säärase määrangu vene ühiskonnale panevad tänase päeva sündmused mäluga = mälestistega seot arengus﹕
• Carl Gustaf Emil Mannerheimi autahvli eemaldamine Peterburis
• Hirmus Ivan IV╱Julma ratsamonumendi avamine Orёlis

ENDISED KOOPANAABRID. Venemaal ühe päevaga juhtunu sarnaneb Eestis 7-9 aasta eest toimunuga: anastaja pronkskuju eemaldamine linnasüdamest ning paar aastat hiljem klaasist ristisamba püstitamine peaväljakule. Need tõid ühiskonda pelgalt kunstimaitse küsimust ületava vaidluse objektide alaväärsuse tõttu  Vabaduse mõõdupuul.  Ent tagasilöökide kiuste lõppes nende sündmustega postkommunistlik protsess, mida oli nimetatud monumendisõjaks. Seejuures tõi üks neist kaasa siseriiklikke ( aprilli- ) rahutusi + välispoliitilist kaja. Pinget monumendisõja tähtsamate objektide ümber olid aidanud kruttida ① prosovetlik inerts/ rutiin/ Ostalgia, ② rahvuslik lõhestus, ③ pärsitud poliitiline tahe ja ④ vinduv otsustamatus. ( Viienda + kuuenda kolonni kui välisoludes hetkel tähtsusetute juurde minemata )

Mõle-maa sündmustiku sarnasuse tõdemus — EV ja VF-i võõrandumist kajastab siiski ajaskaala — aitab mentaliteedi erinevuse kiuste märgata kestvat ühist eesti—vene paradigmat + jagatud kultuuriruumi + ajalugu + väärtusi. Seega püsib õigustet   (L)ootus   eestlasel(e) venelast nii heas kui kurjas mõista, mis võib tuua täiendavat kasu tervele maailmale. Isegi VF-i niivõrd heanaaberlikul lääneriigil kui Soome ei paista meiega samaväärset kogemust enam olla, kuna eestlasel ka endas süüvimise katsest üksi piisab valmistumaks hulleimaks. Idanaabri asjad on aga tõega hullud.

Asi ei puuduta üksi militaarbluffi — mis Kremlil on oma mängukannidest selle hooaja lemmik — vaid hoopis vene rahvast, kelle leluks pakub end Kreml. Võimaldades leivakõrvase asemel plebeilikku närvikõdi ja deržimorda-uhkust sisendavat geopoliitilist tsirkust ja lahendades läbi suursuguselt globaalse praktika WP isiksuslikke probleeme.

Putin 12. X 2016 📼 Vene piir on nii pikk, et meie isoleerimiseks neil jõudu ega kütust ei jagu ☛ EestiMeel: penikoon ja piirinukk

NAŠA-RAŠA KUI NEGATIIVNE NÄIDE. Vabaduse mõõdupuul on teinegi ots — anastus oma nirude kaasaannetega: sundus + sõltlus + orjus + armetus. Orjameelsust viljeleb Mosk(oo)v(i)a oma, mitte võõrvalitsejate all ju viisteist inimpõlve, alates läänevaliku asemel idadespootlikule valitsusviisile panustand Ivan IV kroonimisest AD1547 tsaariks, kes laastas naaberala — k.a meie asustust Pihkvast Viljandini ja Narva eestlased esimest korda küüditas. Idavaliku seniseks tipuks sai stalinlus oma siiretega Mandri-Hiinas jm. Jossif Džugašvili võimuletuleku tingimus ja siis juba kurjuse kontinentaalseks külviks tarvilik pinnas — materialistlik sotsiaalne alus oli toonaks küllalt kobe ning nüüdki paraku kindlalt alles.

Prolediktatuur võinuks ju olla marksistlik—leninistlik sõnakõlks, kui esmakordselt Euraasias üht riiki ei oleks tervikuna pööbelliku — loe: võimupelgliku, samas võimule aga oma alatuse reeglistikku dikteeriva pööbli, inimrämpsu, põhjakihi ( vene: čern', ladina: Homines sovetici ) — enamusmassi võimule allutet. Too pööbli-pillerkaar on kestnud peagu sajandi ja politoloog Portnikovi järgi on ta inimsööja-pale täna muuilma poole pööratud.

[---]

Kui ajaloolane Jurij Afanas'ev NSVL-i rahvasaadikute kongressi agressiivselt kuuleka enamusena määratles, ei mõelnud ta vaid rahvasaadikuid. Oli veel valija roll, mida olematuks teha ei saa. Ega's 1980-kümnendi lõpul enam hirmust oma häält partorgile või lööktöölisele antud! Ikka solidaarsusest. Neisse usuti. Neid mõisteti.

Soostun tõdema, et enamluseelne Venemaa oli võimu ja ühiskonna struktuurilt keerukam, kas või Riigiduuma ja veel enam Asutava Kogu valimistulemite näitel. Ent järgnes kodusõda ja sel olid võitjad. See polnud Lenin ega Trotski, kes mõõgaga vehkis. See ei olnud Stalin ega Vorošilov, kes soomusrongi juhtis. Ega Armand või Krupskaja siis Punaarmeed oma helladeks velledeks pidand. See oli toosama agressiiv-kuulekas enamus.

Gulagist sai vaid selle kodusõja ilmekaim illustratsioon. Ja Stalin, Jagoda, Ježov, Beria jmt — nemad andsid kõigest allkirju. Tapsid teised. Sandistasid teised. Valvureiks olid teised. Kaebekirju vorpisid teised. Uskusid teised. Mitte millestki teada, midagi kuulda ei tihanud teised. Nood teised võtsid leiva ukraina talupoegadelt. Tapsid kuklalasuga Poola ohvitserid. Tundsid rõõmu Poola, Leedu, Läti, Eesti huku üle ja ihkasid võitu Soome üle. Just neid teisi sundis taltuma Mannerheim — miks teda siis armastama peaks? Mannerheimi võib vaid vihata!

[---]

Sama pööbel võttis võimu ka fašistlikus Itaalias + natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Aga teatud erinevusega: nood riigid kaotasid sõja läänedemokraatiale. Kuid N Liit võitis sõja koos demokraatlike režiimidega. Ja pööbli kodusõda terve mõistuse jäänukeiga jätkus kogu oma olemasolu kümnendite vältel.

[---]

Vitali Portnikov «Narod protiv» Grani.RU 14. X 2016

SELLE METSALISE SILMA vaatas Eesti aprillis 2007. Georgia — augustis 2008. Donbass veebruaris 2014… Ja Aleppo — praegu. Euroopaliku heaolu maad sellesse sügavikku mõistagi enne oma silmade avamist ei vaata. Putinistliku Venemaa vaoshoidmist à la containment pole üritetki. Vastupidi — Kreml püsib võidukal pealetungi-kursil, manades Põhja-Atlandi liidumaid vastaseiks, mida nad vaevu olla tahaks. Venemaal III millenniumi loetud aastatega nii poliitika kui ka õiguse hävitanud + ühiskonna tasalülitanud gebistlik hunta oma 80%-lise reitinguga WP kehastuses on end rängalt mänginud rõhuva enamuse lõksu.

Putinism on minevikku pööratud postsovetlik kleptokraatia — opričnina ilma Ivanita, natsional'nyj lider ilma natsioonita, isikukultus äbara persooniga, kes oma rikkust ning isegi peret varjab.

Carl Mannerheimi mälestise evakueerimine soome paruni ammusaja ajutisest kodukandist SPb-s alalisse peidupaika Carskoe selos oli sisuliselt päästeüritus, parimal juhul neljakuise 16. VI … 14. X 2016 monumendisõja viigiline tulemus. Peterburi maine vene läänemeelsuse leerina muidugi kaotas 0:1 leningradlastele.

Monumendisõda Venemaal on ägedam ja laiem… ☛ Paul A Goble: Statue War

HIRMSA VANDI AEG. Arëllased aga rõõmustagu — 4 ja ½ sajandi eest tärganud piirilinn sai asutamise CDL-aastapäeva obeliski kõrvale, kolme Turgenevi, kotka-, lennuki-, mitme tankimonumendi jv paarikümne ausamba lisanduseks, madalalaubalise kuberneri ennast ületaval ponnistusel ja küsitletud linnarahva 64% toetusel — omaenda vaskratsaniku — otse Orliku* suudmel Okaasse, Jumal-ilmutuse väljakule samanimelise katedraali ees. Mis sest, et linnas ei ole mälestist vürst Mihailo Vorotynskile, kes oli Orёlli* päris rajaja ning kellele tsaar Ivan IV sõgeduses paljude kaaskondsete moodi käekäigu määras, so teda elusalt aeglasel tulel praadides surnuks piinas.

Vaenates oma kujuteldavaid vastalisi sünnitas Ivan Julm tõelisi. Verine türann hävitas põlise ( Novgorodi malli ) vabariikluse ning viis Moskoovia kurnavasse Liivi sõtta. Tagajärg — inimtühjad, laastatud või sootuks minetatud alad läänekaares. Järelmeiks anarhia + rahutuste aeg + Rjurikute dünastia lõpp + Moskva geopoliitiline idasuunitlus.

Liivi sõda: Stefan Báthory╱István piirab Pihkvat

IVAN IV JA WP pole lähedaltki võrreldavad valitsejad, välja arvatud ühes — mõlema suutlikkuses mõjutada omi selleks, et tekitada muljet võõrale. Tsaarimängu nautiv Ivan tõstis oma vaenlase kujuks vandenõulikku sisevaenlast,   Vladi-Mir   kujutab isehakanud rivaalina aga USA kui   Maailma-Valitseja   riigi pead.

Ükski stabiilsel orbiidil vene teabevälja seiraja ei pääse täna karusest tundest, et Moskva on Läänega suure sõja veerel. Ehkki objektiivseid põhjusi kuskil ei avaldu ja ka Kremli piiarid märgivad võimaliku põrkumise hukatuslikkust — ennekõike Venemaale. Ühendriikides seevastu osutab otseselt IIIMS-ile vaid alternatiivmeedia ja osa antiglobalistlikke vandenõu-teoreetikuid oletabki, et varjatult see juba käib — oktoobrist 2016 — ning võiks Hillary R Clintoni presidendiks vannutamise järel laieneda termotuumasõjaks.

SÕJASÜÜDLAST EESTIST EI SAA. Võttes kriteeriumiks traditsioonilise pori ja poliitpalagani Venemaal täheldas Delfi.EE ajakirjanik Vahur Koorits 8 kuu eest…

… kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur [---] ohtlikum aeg saabub aprillis [---] ja lõpeb oktoobris [---] Tõenäoliselt saabub selgus aga 18. septembril, kui Venemaal on parlamendi-valimised. Kui selleks ajaks pole midagi juhtunud, on mõneks ajaks pinge maas. [---] Kui saabub november ja inimeste peamiseks mureks on pimedus ja pori, on põhjust tunda rõõmu. Venemaa praegune režiim pole jätkusuutlik…

Vahur Koorits «Sel suvel saabub Balti riikide jaoks julgeolekukriisi haripunkt»

Ent pinge ei lange. Ärevus ja hirm kuhjuvad. Seatakse otboj = häire lõpu signaali uusi tähtaegu:

• USA raketikilbi käivitamine Euroopas ( 22. IX 2016 )**
• USA presidendi valimiste päev ( 8. XI 2016 )
• … inauguratsiooni päev ( 20. I 2017 )
• VF-i riigipea erakorralised valimised kevadel 2017 ( ? )
• …

Moskva pöördus juba 1970-kümnendil tuumakonflikti võidu usku ☛ Isekiri: MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Puhuti eesti ajakirjandusse eksivaid sõjaennustusi sarkastiliselt mahategev kollektiivblogi arvustab "totaalse meedia" militaarbluffi, "hirmukultuuri" juurutamist ja väidetavalt sõja+märulifilmide mõjul FSU aladel, sh EV-s vohavat "romantilise sõja narratiivi", mis rumalavõitu ja meediamanipulatsiooni-alti rahva kollektiivses (ala)teadvuses õilistab militaarkonflikte… Kas sellest nüüd järeldub, et eestlased on minetanud läbi «Venna sõjaloo» tuntud müütilise patsifismi? Mis pigem ongi slaavi ja laiemalt — indoeuroopa päritolu.

ÄRA SÕIDA SÕJA ETTE… [---] nõuandevärsid, mis esinevad nii meie kui ka ingeri sõjalaulus, on slaavi algupära ja pärinevad tõenäoliselt Valge-Venest ja Ukrainast. Selles sõjalaulus on rohkesti muidki motiive, millel leidub ligidane vaste valgevene ja ukraina rahvaluules. Teiselt poolt on näidatud, et see sõjalaul osutab motiivisugulust ka balti ( läti ja eriti leedu ) sõjalauluga…

Felix J Oinas «Ära sõida sõja ette» Rmt: Kalevipoeg kütkeis ( Toronto, 1979, lk 37-48 )

Küllap on   rahu(meele)seeme   eesti mulda lennelnud luuletuules Leedu—Poola natsioonide unioonist. Neil aladel tunamullu õnneks pidurdunud (neo)moskoviitlik agressioon on pannud küsimärgi alla WP meisterlikkuse sõjajuhina. Isegi kui WP külma (hübriid)sõja õhutamise osavus on fakt ning peegeldub selgelt Lääne vastupanutahte, -võime ja -vahendite likvideerimises, millele on vaikimisi ka EV võimuladvik kaasa aidanud… Tartu rahust loobumisega. Suutis ju Moskva samal ajal taastada oma riikliku desinformatsiooni-süsteemi, pumbata kihutus- ja mõjutöösse hiigelsummasid, mis kõigest poolteise kümnendiga USA terve KS-i panuse ületasid. Ning mida enam USA ses sfääris praegu koonerdab, seda süngema varju heidab uue maailmasõja väljavaade vabaduse perspektiivile Venemaal.

Raha kihutustööle on
VF-il vähem kui enne

MOSKVA PANUS PSÜHHOLOOGILISSE SÕTTA = teavitustöö + dezinformacija alla pandav raha ≈ ametliku eelarve järgi ümmarguselt miljard dollarit aastas. Peale selle kulutatakse vene-asja-tundjate sõnul sama suur summa varjatult poliitikute ja parteide ülesostuks välismaal, lääneliku demokraatia õõnestamise, ühiskonna lõhestamise jm poliitilise sõja üritusile. Samas on ka VF-i sõjaline võimsus peamiselt meediaprodukt. Ometi kavandab Kreml paari järgneva aastaga kärpida oma subsiidiume ( ikkagi kestvasse ) ropagandaali kümnendiku võrra.

Mõne vene analüütiku hinnangul — ☛ Oleg Panfilov Georgias + ☛ Maria Stroeva-Voliček Venemaal — on külm sõda VF-ile liialt kulukas, mistap Kreml eelistab kuuma, so päris sõda, kuna selle jaoks arsenalis tuumarelvi piisab.

Venelaste esmalöök taktikalise tuumarelvaga on praegu reaalne konflikti rahvusvahelise eskaleerumise korral Süürias. Verine valitseja Bashshār al-Asad kasutab sääl ka iga võimalust rääkimaks IIIMS-i ohust, endal hingel 120-250 tuhat tsiviilohvrit… Patutaaka tükib taga (a)ja(ga)ma WP…

JA OHT EUROOPAS? Nii on kaude tegu läänevastase liiduga — ilmselt immigratsioonibuumi paisutamiseks Euroopas. Samuti on siin tajutav liit Julma-minevikuga, kuna Ivan IV-gi   Kurjuse impeerium   süvenes alaväärsustunde ajel Lääne-Euroopa ees, kelle hiilgus suruti müstilis╱okultistlikult teispoolsusse — Moskoovia kui III Rooma XVI sajandi paleusse.

Ühe H-pommi atmosfääri-plahvatus 11km kõrgusel Eesti kohal, mis väliselt sarnaseks Tunguusi sündmusele AD1908, oleks piisav muutmaks me maad + vesikonda täielikult elamiskõlbmatuks. Ei ole terve mõistuse pärane ega otstarbeks. Kahjustus riivab kõiki naabermaid erandita.

Tajutud sõjaohu 100℃ kraadiklaasi näit EV-s hetkel 88℃ ***

Pärissõda tuleb pigem täppislööke ja taktikalist tuumarelva rakendades, kestes mõlema poole asjatundjate optimeerit + kattuva arvamuse järgi 20 päeva. Küsitav siiski, kas saab kolme sõjanädala järel kumbagi poolt veel võitjaks lugeda. Ent tuumasõda tulevikupimestuses võimatuks lugeda on arutu. Nagu ütles optimistist akadeemik Endel Lippmaa, näeb inimkond ära nii IIIMS-i, IVMS-i kui ka VMS-i. Praeguse hetke ülima ohtlikkuse tingib asjaolu, et Moskva peab külma sõda ühepoolselt, ilma muuilma poolse vastupanu osutamise tahteta, mis oli olemas XX sajandi bilateraalse KS-i ajal ja mida täna asendab uue KS-i välistamise energiline väljendamine. Selline rahulootus on silmitu ja lõpeb ükskord paratamatult enneaegse suursõjaga.

Sest WP on näidand, et tema võtab säält, kus saab.

Riigiti kuhjub seda enam ohupinget, mida vähem ollakse ühiskondlik-poliitilis-majanduslikult arenenud ehk ( OECD malli ) esimesse maailma lõimitud — vt kaardil liitumisaastate alusel tumepunasest heledamaks, kuni valgeni — Läti╱Leedu 🆘 — värvitud alu! Läti astus üle OECD läve juulis 2016, Leedu täpselt 2a hiljem.

 LÕPPEKS: Sõja võimatuse visioon eeldab silmade avamist sõjaohule. 

MÄRKUSED.
Pildid: 3 From 2 Surgery ( 2 Lõikus 3-ks ) ©Chris Mars, 2006. — L!FE TV 14. X 2016 ekraanitõmmis — 2x Wikimedia: «Pihkva piiramine» Boris Čorikov ( AD1836 ) + Cheyenne Mountain Division USA Colorado osariigis — kaart OECD — 2xtabel Isekiri. Lühendid: IIMS = Teine maailmasõda. IIIMS = Kolmas maailmasõda. IVMS = Neljas maailmasõda. VMS = Viies maailmasõda. CDL = 450. AD = Anno Domini = Issanda aasta. EV = Eesti Vabariik. FSU = former(ly) Soviet Union = endine N Liit. H = Hydrogenium = vesinik. KS = Külm sõda 1945… 1990. MAD = mutual(ly) assured destruction = vastastikku tagatud häving. OECD = Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon. SPb = Sankt-Peterburg = Peterburi = Piiter = ajutiselt Petrograd/Leningrad. VF = Vene Föderatsioon = Venemaa. WP = Vladimir Vladimirovič Putin.
___________________________________________
*    Legendipäraselt nimetanud paiga kotka ( vn: orёl ) järgi Ivan IV, kelle saabudes too parajasti sääl tammelt lendu läks, mistap linnaase AD1566 nii nimetegi; enne juurdus kohanimena aga jõe nimi, mille alamjooksul Arjoli asula tekkis, ning so tuletis balti ürgkeele sõnast erlos = 'luht' ≈ Luhamaa.

**   Täpsemalt üks USA raketitõrje-süsteemi elemente Euroopas Aegis rakendus 22. IX 2016 Deveselu-jaamas Rumeenias; Poola Läänemere-äärses Redzikowo-jaamas juhtub sama alles 2018, raketikilp tervikuna valmib aastal 2019.

***  Tabeli selgitus.
See on retrospetkiivne — II maailmasõjast läbi Külma sõja käesolevasse kuusse oktoober 2016 ulatuv — pisteline 6 aastase summuga eritlus, milles kognitiivsed tegurid Ⓐ sõjahirm Eestis, Ⓑ sõjaootus lähikonnas ja Ⓓ üleilmne rahvusvaheline pinevus on koondatud võrrandisse hindamaks keskmise tuletisena sõjaohu reaalsust skaalal 0…100. Tegemist on loomulikult subjektiivse perspektiiviga.
Ülemine, tumepunane rida on ajarida IIMS… 2016, kus aastaarvude eel on märgiga ⚔⚔⚔ osutatud sõjaajale NSVL-is/VF-is, st Moskva osalemist sõjas või agressiooni mõne naabermaa vastu, nt oktoobris 1950 Korea sõjas, oktoobris 1956 Ungari vastu jne; seevastu märgiga ☮☮☮ on tähistatud rahuaega.
Teine, valge rida kätkeb hinnangut sotsiaalpsühholoogilisele tegurile — sõjahirmu levik Eestis, mis reeglina on suurem läheneda võiva sõja eel ja vähim sellise kartuse vaibumisel.
Kolmas, hall rida on hinnang sotsiaalpühholoogilisele tegurile — sõjaootuse ilmingud Eesti ja tema naabermaade ( Baltikum, N Liit/Venemaa Põhjala ) poliitikas, teabelevis, sotsioloogilistes käsitlustes.
Neljas, valge rida on hinnang välispoliitilisele tegurile — üleilmne pinge on seda suurem, mida enam üliriigid on hõivatud sõjakoldeis.
Viimane rida on otsitud vastus, tulem — tajutud sõjaoht ja näidud võrrelduna vee-agregaat-olekule rajatud Celsiuse skaalal, kus 0℃ tähendab tardumust rahus ( tahkuseni ) ning 100℃ tähistab keemispunkti ( täieliku aurustumiseni ) ehk inimkondlikus tegelikkuses tajutud ähvarduste katastroofilist realiseerimist ( nt termotuumakonfliktis ) Muide on veel rohkem põhjust murelik olla Leedul…

Üks legend ﹠ seitse müüti külmast sõjast

Ameerika kipub külma sõtta. Jälle. See pole aga XX sajandi stiilis Külm sõda, vaid klassikaline… Ja võib jääda kestma kauemaks kui eelmine — isegi mitmeiks—setmeiks kümnendeiks. Pikk ja nukker perspektiiv, mida asjaosalistel on raske tunnistada.

* * *

Sõda, mis pelgab oma nime, on pigemini külm sõda ( KS ), kuna ideoloogia sõjavahendina ehk see, kas sõjakäik rohelist, punast või muud värvi terrori vastu suunata, on igal juhtumil oluline, ent ei muuda sõja meetodeid.

KUUM SÕDA JAHENEB. President Barack Obama kuulutas septembris 2014 välja rahvusvahelise kampaania ( ISIL/داعش /Doaash/Daesh ) terrori vastu ja tegi seda peagu sama sõnastusega kui eelkäija president George Bush-juunior, kõneldes sõjast terrorismiga ( al-Kaida/القاعدة ‎) Nobeli rahupreemia krediidiga Obama on vargsi sõnast sõda küll hoidunud ning alul rakendab ilmselt ka sada korda väiksemaid väekoondisi kui Bush ning lõpuks saab hakkama viimasest paarkümmend korda odavamini, ent ta peaks taipama, et seda enam vajab USA ideoloogilisi liitlasi. Eestile on väga oluline seejuures tähele panna, et ameeriklaste põhiliste välishuvide algus ning ots suubuvad ka 13 aastat hiljem islami(stide) kantseldamisse. Me elame maailmas, mille targast ( lad: sapienti ) elanikkonnast kümnendik on sallimatud moslemid ☛ Ben Shapiro video: The Myth of the Tiny Radical Muslim Minority ☪ kuna arvamusuuringute kohaselt elab maailmas praegu 680 miljonit radikaalset islamisti. Just moslemeid kõnetasid ka Obama 4 sihiseadet ÜRO peaassambleel ( sama 24. IX 2014 kõne video —» ) ja Venemaad mainis ta rahvusvahelise õiguse barbaarse rikkumise kontekstis — “kel jõud, sel õigus” — vaatamata millele KS-i Moskvaga USA president enam ei kavanda.


USA president: “Me ei pea enam külma sõda.” ( We’re no longer in a Cold War. )

Viis välispoliitilist prioriteeti, mille vastu või poolt Washington nüüdsest võitleb, milleks ressursse ohjata ja maailma mobiliseerida püüab, reastas Obama nii:

1. ISIL ( vägistajate+kõrilõikajate "surmavõrgustik" )
2. Vene agressioon ( Ukrainas )
3. Ebola ( surmav viirus )
4. Süüria ( keemiarelvad — jm ??? )
5. Moslemite lootus sallivale tulevikule