Aeg igavikku langeb…

Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…

Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.

Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.

KRISTI TAMMIK (1941—2025, neiuna Kärmas — PILDIL: 33a enne BRD-sse emigreerimist) oli ajakirjanik, moelooja, tantsija, laulja ning Eesti levimuusika ringkonnas ka hinnatud laulusõnade looja, kes heliloojast abikaasa Raivoga kevadel 1975 Läände jäi. See juhtus teisel külaskäigul Kristi ema Elsa-Irene juurde Põhja-Saksamaal. Mais esitatud poliitilise varjupaiga taotluse järel ulatus sõnum põgenikepaarist tuttavailt RL-ini Saksamaa teises otsas. Sinna, eesti raadiotoimetusse kutsutigi Kristi, nii et temast augustis 1975 sai uue kollektiivi kolmas kaastööline, kel loomulikult tuli kohe kibedasse raadiotöösse lülituda. Esimesel tööaastal kasutas ta eetrinime Heli Kallas, järgmisest aastast esines ta raadios oma nime all.

Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".

≫ I S E K I R I  : KRISTI TAMMIKU DŽÄSSILIK TEE ≪

«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS

Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:

Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)

Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.

(…)

Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.

≫ I S E K I R I  : PETERSONI TAGASITULEK ≪

TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST

EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana saabus kuu pärast regulaarkava algust Tammik;
• augustis tuli ka Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki. 

Kristi esimene esinemine RFE—RL-is 16. VIII 1975 Heli Kalda nime all vaatles ta olukorda Portugalis, sisuks osundused 3 ajalehest (NYT, Stuttgarter Zeitung ja IHT) Tema lõik uudistesaates kestis 3 minutit (siin Hooveri Instituudi digikogu salvestise 5'44" juurest alates)

Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks, ligemale paarilt rohkem kui 4½ tunnile ööpäevas. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:

"S i i n   V a b a d u s e  R a a d i o !

Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"

Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.

Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…

Lindprii ekstsess

V G K O  saanuks täna üheksakümneseks ( XC )

Ta sündis Tallinnas 14. Ⅻ 1931 ning suri 27. I 2015 Pariisis. Mitme elupöörde järelmina Prantsusmaale põlistuja pühendus peamiselt siiski Eestile. Peale tuntud  l o o j a  isiku toimis VGKO Eesti kultuuri ja välisvõitluse esindajana, kes omariikluse taastamist propageeris – muu seas juba AD1983 raadiopublitsistina Eesti Kongressi sarnast esinduskogu soovitades. Samuti valiti teda aastal 1990 Eesti Kongressi liikmeks ja kaks järgmist aastat esindas ta Eesti Komiteed Prantsusmaal. Aastal 1991 asutas ja juhtis VGKO Association France–Estonie — Pont de la Démocratie'd.

Enam-vähem ühe kümnendi tundis eesti üldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile võõrsil, nimelt Siberis, kuhu teda alaealisena isa surma järel viis elutee esimene pööre, millel vaba tahte ja teadliku valikuga ei olnud pistmist. Sama ei kehti nimevaliku puhul, mille saatus pakkus läbi esimese abielu ja nurisoovi kohaneda Venemaaga.

Hilisem elu vabas maailmas andsid mehele tagasi õige nime. Ühtlasi kinkis see meile Georg Orgusaare kui olulise raadio-publitsisti. Seni vaid miilanud  a n n e  kommunismi-valede lammutamisel lahvatas nüüd maagilise lõõmani ja tegi mehe raadiovesteist ringhäälingus üsnagi harva nähtuse, ehkki ta saatesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka pika eetriea poolest raske jälgida. Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio ( RFE–RL ) esinemiste ületamatu raadiopärasus ja ainese süvakäsitus tagasid VGKO-le määratu menu. Tema saadete mõju kroonis “kodumaa reeturi” tiitel, mille omistas talle siinse kompartei ( EKP ) peamine häälekandja Eesti Kommunist aastal 1985.

Taustaks oli eesti pärismaiseid kommuniste parteiveteranidest tipp-aparatčikuteni marutav raev, mis lahenes suvel 1972 Tallinnas režissöör Karasjovile kehtestatud filmitöö-keeluga. Edasine tingis filmimehelt mitut saatuslikku valikut juba  p r i i u s e  kasuks – et vastavate otsuste ühisnimetajat rõhutada.

 

Rõõmsalt laulupeolisi tervitava publiku esiplaanil on VGKO ja näitleja Ene Rämmeld

Lõik Jüri Müüri filmist «Leelo»

Niisiis palus kodanik nimega Vladimir Karassev, nagu kirjapilt N Liidu välispassis ütles, kevadel 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus hiljem jätkus VGKO tegevus niihästi publitsisti kui ka filmikriitikuna. Ent asi jäi algul kaugele esiplaanile kippumisest. Eelnes prantsuse võimu- ja kultuuri-üldsust kaasav telgitagune suhtetihe ja visa töö oma perekonna õiguste jaluleseadmiseks näitlejannast abikaasat Ene Rämmeldit ja poeg  T a r a h ' hi raudkardina tagant päästes. Nemad jäid sinna pantvangi veel terveks viisaastakuks, enne kui soveti-impeerium järele andis ja 9-aastase poisi emaga vabaks laskis. Pojast sirgus XXI sajandi luuletaja ( Xaintorxare = Orgusaare ), fotograaf ja tõlkija ( alias Montbélialtz )

Seega toimus enne pereühinemine ja alles siis VGKO  n a a s m i n e  avalikkuse ette. Seda mõistagi uues kvaliteedis, aga tuttaval rajal. Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ja Nikita Hruščovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafia-instituudi läbinuna, oli ta aastast 1966 oma talente panustanud kodumaa filmiellu; aidanud filmikriitikat elavdada sovetiaja Eesti ainsa kultuurilehe esimese koosseisulise filmikriitikuna. Kuigi aeg ei andnud täit väljendusvõimalust, endale ta määrdumist valega ei lubanud.

Filme tehes oli ta südameasjaks Eesti ajalugu ja meelisteema näis sobivat rahvuskommunismi narratiivi. Ent tegelikulta kõneles ta eesti revolutsionääride traagikast... Filmimehe monumentaalne suurtöö – Eessaare Aadu aineil põhinev mängufilm “Lindpriid”, jäi ilma kompartei juhtkonna esitusloast. Esmalt AD1969 oli see sattunud juba Eesti Telefilmi intriigide võrku ega pääsenud siis enam tervena ka parteiveteranide umbvaenu alt. Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati AD1971 riiulile seisma ning kästi mõne aja pärast sootuks hävitada… 

Mängufilmi «Lindpriid» kaadri tagant

Arvestades VGKO viimatist tööd raadios, mis algas 30. Ⅲ 1981 järelhüüdega Jüri Kukele — N Liidu vanglas hukkunud eesti vabadusvõitlejale ( kelle surmapäeva 27. märtsi ta soovitas tähistada edaspidi kui langenud vabadusvõitleja päeva ) — vääriks esiltõstu film “Pööripäev” AD1968, mis räägib Eesti kommunistlikust võimuhaardest 1939-1940, ja selle tegelik pealkiri “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Seesama ainevald kajastus VGKO hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond Stockholmis – pidades silmas mugavat Eestisse toimetamist – taskuformaadis raamatuiks…

Kui mitte varem, siis tagantjärele on hoomatav, miks ta filme anastatud Eestis keelustati. Teisalt tõestas VGKO kontraprodutkiivne sümbioos punavavõimuga – eeskätt “Lindpriide” ekstsessi näitel – tõelise filmikunsti mõttetuse ENSV-s.

REIN VANJA 

Lennusangar Rust

Mathias Rust 50!

Kuulus video Cessna D-ECJB maanduskatseist ja piloot Rustist Punasel väljakul ( Guardian, 2012, 7' ) Filmija dr Robin Stott Inglismaalt oli parasjagu arstide üleilmsel rahukogul👽 Rossija hotellis. Ent tol päeval hülgas ta igava numbritoa ja läks argiõhtust süda-Moskvat jäädvustama. Hobioperaatorina seni vaid kodukandi Greenwichi loodusvõtteid teinu säärast üllatust nüüd küll ei oodand… Veel samal õhtul otsis dr Stotti hotellis üles ja ostis ülesvõtete esmaesituse õiguse meediakorporatsioon NBC.

PÄEVAKANGELANE MATHIAS RUST ( *1. Ⅵ 1968 ) sisenes N Liidu õhuruumi 1987. aasta 28. mai kolmandal lõunatunnil Virumaa kirderanniku kohal ja lendas üle Narva jõe ja Ilmeni järve otsejoones sovetiimpeeriumi südamesse. Punasel väljakul maandunud, rääkis Rust kogunenud uudishimulikele, et ta lend kestis 5 tundi.

ARD Rusti lennust

Helsingi Malmi lennuväljalt väike pettenõks Stockholmi poole — vastavalt Soome Lennuametile esitet lennuplaanile — ja edasi otse Viru rannalt Moskva Kremlini = pisut üle 1000㎞. Et jõuda pärale nii ruttu, on vaja 190-st tunnikiirust. Piloodi enda sõnul liikus ta 180-185㎞/h, hoides lennukit 600m kõrgusel. Tiibade jäätumise pärast laskus ta paar korda 300m allapoole.

Sel päeval valitses Läänemere õhustikku kõrgrõhkkond ja nähtavus oli väga hea. Ida-Euroopa lauskmaad kattis vahelduv pilvitus, mis tihenes lennu lõpupoole lausaliseks. Rusti lennu piirkonnas puhus kõikjal kerge ( <10㎧ ) külgtuul ja seda kirdest, mis võis pisut pärssida lennusihti, kindlasti mitte -kiirust. Cessna-172P oli liikunud seekord oma piirkiiruse ( 228㎞/h ) mõõduka varu piires. Täis kütusepaak tagas 8 lennutundi ≈ 1450㎞.

Otselend hobipiloodi valitud kursil asimuudiga 117° kulges üle maamärkide nagu põlevkivi-tööstuse korstnad, suuremad veekogud ( sh Narva veehoidla + Ilmeni jrv ) ja raudteed ( Kalinin/Tveri — Moskva trass )… Kõik vene jm massimeedia kõvera marsruudiga kaardid hämavad ega ole kooskõlas Rusti ühegi endapoolse lennukirjeldusega.

Siinkirjutaja enda mälestusi. Minu igapäevane bussitee tööle möödus samal ajal õhuvalve- ( ΠВO ) -jaamast Edisel. Sestap on tänaseni silme ees järsk muutus lokaatorite töörežiimis, täielik rahu enne ja meeletu agarus pärast Mathias Rusti ülelendu. Nimelt pöörlesid need Jõhvi lähedal Tallinna—Narva maanteel liikujaile silmatorkavad radarilokaatorid juba järgmine päev tõepoolest nagu hullud, kuna eelneva nädala oli enamik neist seisnud sõna otsetähenduses tööta. Lääne-vastane ultrastruktuur ( püristu ) Rusti-juhtumi eelses N Liidus toimis alarežiimis või oli kohati päris maas mingil meile seni tuvastamata, nt kokkuhoiu/tehnilisel põhjusel, või/ja ütles üles kogu toimeahelas inimtegur. Pole igatahes imestada, kui keegi N Liidu pagunikandja satub pärast kohtu alla.

KAOS NÕUKOGUDE ÕHURUUMIS. Rustil vedas ka seetõttu, et sovetisüsteem üldiselt puperdas. Süsteemi kõige olulisem lüli — inimtegur puksis aga katastroofiliselt ( Čornobyl ) ammugi sõjatööstus-kompleksi keerukate tarrustega ühtimata. Õhukaitse territoriaalseid vastutusalu, sh ka Rusti teekonda puutuvad Balti, Leningradi ja Moskva väeringkondi, eraldasid ilmsed koordinatsiooni-häired. Nähtavasti ei toiminud korralikult ka militaarraportide ahel ega käsuliinid. Vene sõjaajaloolase kindral Leonid Ivašovi järgi:

… hooletus ja ebakõla meie [CCCP] õhujõudude ja õhukaitse valvekorrapidajate töös, vastutuse selge reeglistiku puudumine, halb sõjaline koolitus, relvastuse ja tehnika ebatäiuslikkus…

Leonid Ivašov, Оt Junkersa 1941-го к Cеssnе 1987-го. Voenno-istoričеsкij žurnаl, 1990, N°6, lk 44.

… Poliitbüroo [arutas 30. V 1987] N Liidu kaitseministeeriumi ettekannet Saksamaa LV kodaniku Mathias Rusti juhitud lennuki poolt N Liidu õhupiiri rikkumise asjaolude kohta… [ja tegi kindlaks], et ühele Hamburgi lennuklubile kuuluva lennuki olid avastanud õhukaitse radariseadmed N Liidu riigipiirile lähenemisel. Nõukogude hävituslennukid lendasid 2 korda üle Lääne-Saksa lennuki.

NLKP KK Poliitbüroos. RH 2. Ⅵ 1987.

Poliitbüroo samas teadaandes loetleti riigikaitse nurjumise praktiliselt kõik subjektiivsed asjaolud, nagu «kaitseministeeriumi suured vead vägede juhtimisel», «lubamatu hooletus», «vajaliku valvsuse ja distsipliini puudumine», õhukaitseväe «lohakus ja organiseeriumatus», «küllaldase kontrolli puudumine õhukaitse tegevuse üle» ja «madal lahinguvalmidus»…

Rusti lennuplaan:
Malmi—Bromma

Pealeselle — ja need objektiivsed asjaolud jäeti mainimata — oli Rusti lennuruumis sama päeva ennelõunal Valdai kõrgustikul alla kukkunud raketikandja-pommituslennuk ning Kalinini/Tveri juures päev varem kokku põrganud kaks sõjaväe-lennukit ning nüüd käisid neis piirkonnis õhuliikluse argipäeva häirivad päästetööd. Sel päeval toimusid Kohtla-Järve rajoonis langevarjurite ja Pihkva oblastis õppurpilootide harjutused. Eesti õhuruumis oli Rustiga samal ajal kuni tosin ja Venemaa Euroopa osas sadu liiniväliseid tsiviil-õhulaevu… Üle Eesti kirdenuka lendas Rust kümmekonba minutiga.

Kõik aeroplaani päritoluga seotu — et tegemist oli Saksamaa ( BRD ) + Hamburgi klubi lennuki + piloot Rustiga, selgusid loomulikult pärast lendu, alles KGB juurdlusega. Poliitbüroo jättis oma 30. mai istungi avalikust kokkuvõttest välja kõige piinlikumad seigad: et riigipiiri rikkunud Cessna D-ECJB jälg nelja lennutunni ajaks kadus, et tuvastamine nurjus ja Cessnat näinud hävituslendurid või nende komandörid ei saanud sotti, kelle või millega on tegu.

“Deutschland 83” ＆ antiheeros Reagan

«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus

Spiooniseriaali seiklused hargnevad aastal 1983, kuus aastat enne Saksamaa ühinemist. Selle Eestisse toomisele kiitis ka Saksamaa Suursaatkond 20. jaanuaril takka:

ETV-1 näitab ( --- ) õhtuti ( --- ) auhinnatud sarja «Saksamaa'83». Tasub vaadata!

Aastal 2015 telepubliku ette toodud UFA Fictioni ja RTL-i koostöösari filmiti eelneva aasta vältel hea režissööritööna, mida tegid vaheldumisi Samira Radsi / Edward Berger, meisterliku käsikirja järgi — autorid Anna ＆ Jörg Winger. Columbia ülikoolis NYC-s õppinud Anna Winger kirjutas loo enda sõnul inglise keeles, saksa keeles lihvis seda autori abikaasa Jörg. Kummati on «D83» kõigi aegade esimene saksa sari, mida USA televõrgus on ekraniseeritud täies ulatuses saksa keeles — lisatud olid muidugi inglise subtiitrid. Nii on tegu saksa telekultuuri läbimurdega ja murdja on kvaliteetne spioonitriller + filmikunsti näide.

Sarja algupärase muusika autor on Nena hiti 99 Luftballons ( 1982 ) produtsent Reinhold Heil. Kuid muusikaline külg ei piirdu üksnes 1980-kümnendi hittidega, vaid süveneb klassikassegi, sobivalt, maitsekalt ja aastani 1812 välja… Sarjale on raske midagi ette heita.

Ossist Wessiks. Lisaväärtuseks on ühe noore hinge teisenemise või kujunemislugu. Loo keskmes on 23-aastane ( samaealise näitleja Jonas Nay kehastatud ) Ida-Saksamaa ehk DDR-i piirivalvur Martin Rauch. Avala kutsikapilguga maailma seirav Martin on üksikema poeg, kes mitmeti andeka ja eeskujuliku üleajateenijana saadetakse DDR-i salaluure Hauptverwaltung Aufklärungi ( HVA ) lähetusel Moritz Stammi identiteedi ja nimemärgi Kolibri all spiooniks NATO staabiüksusse Lääne-Saksamaal. Ülesandeks tuua tõendeid president Reagani kurikavalate sõjakavade kohta…

Ossinoore seni aastapikuke lugu võib kesta edasi, sest väga suure tõenäosusega saab sari jätku. Autoreil on kavas ka Deutschland 86, mis peaks ekraniseeruma 2018, ning kaks aastat hiljem lisandub Deutschland 89. Nii ei saa sest president Reagani pahelisuse paljastamise telekunsti valamist. Kui juba vaagida draamaseeria välispoliitilist tausta, leeb ehk pika vinnaga Ostalgiline või Gorby-maniakaalne seriaal, krooniks sakslaste imelise taas-üheks-saamise mälestus novembrist 1989?

Poliitiline tervishoid. Isata sirgunud Martin võtab salaluurelt tööotsa pikemata vastu, kuna ⑴ tema on DDR-i patrioot, ⑵ tema valmidus luuretööks — nagu selgub hiljem — oleneb geenidest ning ⑶ vastutasuks saab suhkruhaigele emale ( Carina Wiese ) lubatud võimalus edeneda eluliselt vajaliku, kuid defitsiitse operatsiooni järjekorras Charité haiglas uue neeru siirdamiseks.

Seni Berliini kurikuulsa Friedrichstraße-jaama piiripunktis töötanud Martin jätab teadmatusse oma sõbratari Annett Schneideri ( Sonja Gerhardt ), kes temalt ootab pealegi last. Vajalik on ehk selgitus, et poliitikast paakunud see sari küll ei ole. Peategelane kaotab isiklikus elus peaaegu järje, aga mitte lootust.

Ronald W Reagan (1911-2004) 23. novembril 1983 kaaskonnaga Air Force-1 pardal

Kremli prorungod ja teaburid Eestis

Isekiri on kirjutanud gongodest, nüüd teavet prorungodest. Kõneks nimelt Venemeelne Valitsusväline Organisatsioon — ingliskeelse lühendiga ProRuNGO

Allpool kokkuvõte tõsielufilmi «Dangerous Liasons: Russia’s Soft Power» tootmise raames ilmunud ajakirjanduslikust uurimusest    》 «Kremli miljonid» 》

Riias toimetava Re:Baltica uurivad ajakirjanikud tuvastasid Balti riikides üle 40 Venemaa poolt rahastatava valitsusvälise organisatsiooni, mis püüavad promoda Kremli huve ja kahjustada asukohamaa mainet. Nelja maa ajakirjanikud (sh Mikk Salu EE-st) uurisid üle aasta Venemaa nn pehme jõu kehtestamise üritusi Leedus, Lätis ja Eestis, leides siit vähemalt 40 organisatsiooni, mis on saanud VF-i riiklikest fondidest kolme aastaga üle 1,5 miljoni euro. Autorid märgivad, et tegu on alalhoidliku arvutusega, kus ei kajastu võimalikud maksed sularahas ega Kremli-sõbralike ettevõtete ja eraisikute kaudu.

Autorite andmeil voolab raha naaberriigi rahastuist tegelikult vaid väikse kildkonna taskusse, kes suuresti sõltubki Kremlist. Lõviosa neid inimesi on ühtlasi seotud Kremli-sõbralike erakondadega, nii ei saa välistada, et fondide raha läheb eraisikute kaudu ka kohalikele parteidele.

Neiks VF-i heldeiks rahastuiks on eeskätt Rossotrudničestvo, Russkij Mir, Välismaal Elavate Kaasmaalaste Õiguskaitsefond ja Gorčakovi-nim Avaliku Diplomaatia Fond. Nende käsutuses on avaliku teabe põhjal kogusummas saja-miljoni-dollarine aastaeelarve.

Prorungode tegevus ja taktika Baltikumis erineb riigiti, marginaalseim on see Leedus, aktiivseim aga Lätis. Eestis toovad autorid esile 9 organisatsiooni + 1 eraisiku — aprillirahutuste antiheerose Maksim Reva. Väidetavalt said Kremli-sõbralikud organisatsioonid Eestis kolme aasta jooksul umbes 710 000€ ehk paarkümmend tuhat eurot nina peale aastas.

Suurima toetuse saajaks Eestis nimetasid autorid Inimõiguste Teabekeskust (LICHR), mida Kaitsepolitseiamet peab Venemaa agendiks. Keskus küll eitab seda. Keskuse juht Aleksei Semjonov saab osa raha enda sõnul VF-i jt riikide saatkondadelt, Russkij Mirilt ja VF-i kaasmaalaste kaitsefondilt. Teabekeskust rahastab ka Tallinna linnavalitsus, mille meeri Edgar Savisaart Re:Baltica loeb õigusega venemeelseks.

Teabekeskuse kõrval nimetatakse artiklis VF-i fondide rahasaajaina veel Alisa Blincovat MTÜ-st Vene Kool Eestis, Andrei Zarenkovi kaht organisatsiooni — Natsismivaba Eestit ja Integratsioonimeedia Gruppi, Oleg ja Natalja Tesla perefirmat Paldiski Raadio Liitu ning Altmediat (Baltija.EU), mida kontrollib VF-i riiklik meediagigant Rossija Segodnja.

Läti Julgeolekupolitsei DP juhi Normunds Mežvietsi sõnul on Balti riikides Kremli hüvaks tegutsevate prorungode sihiks avalikku debatti ja ühiskonda mõjutada.

Normunds Mežviets: Neid kasutatakse mõjuagendina, kelle ülesanne on luua Venemaad pooldavaid sõnumeid.

LISALUGEMIST  》 Isekiri: Venemaa variasutused meil ja mujal maailmas 》 — Isekiri: Variasutused N Liidus ja Balti riikides 》

VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.

Kallid nõunikud (1)

Hüva nõu võib rakendada nii ühiskonna hüvaks kui vastu. Isekirja värske kogemus ütleb, et ERR kasutab oma palgalisi nõuandjaid liiga ebaotstarbekalt ning kohati ka avalikkuse kahjuks ja sõnavabaduse vastu.

KUI PALJU ON ERR-il NÕUNIKKE? Üks asi on selge. Eesti avaõigusliku TV ja raadio palgal on nõunikke rohkem kui nõustajaid. Raadiomajas istub kõrgel nõunikutoolil Andres Jõesaar — juhatuse nõunik meediauuringute ja arendusprojektide alal. Telemajas istub lisaks muidunõunikke, kelle ülesandeid ERR-i ametnikkonda kajastav veebikülg lähemalt ei tutvusta peale selle, et nad nagu Jõesaargi on juhatuse nõunikud: Eero Spriit, Ester Urbala (Mägi) ja Indrek Treufeldt; viimasele on lisatud täiendavaid ametikohustusi peegeldav "toimetaja-saatejuht", ent millist nõu ta annab, seda me ikkagi teada ei saa. Samuti on nõunik rahvusringhäälingu-nõukogul — Karin Victoria Kuuskemaa telemajas. Ja siis veel eetikanõunik — Tarmu Tammerk, kes baseerub raadiomajas. Veel on asutusel üks nõustaja, kes miskipärast — ja seda tõepoolest kahetsusväärselt — ei väärigi nõuniku ametinimetust. Selleks on keelenõustaja Einar Kraut. Niisugusest vahetegemisest jääb mulje, et Eestis ei ole avalik-õiguslikus sfääris tegutsevad nõunikud mitte niivõrd nõuandjad või konsultandid, kui pelgalt riigiametniku uhke tiitli kandjad. Ilmselt kaasneb tiitliga kõrgem palgaaste. Nõu andmist on seevastu ilmselgelt alaväärtustatud. Üks on kindel — et isand Kraudi tööväli on juhatuse või nõukogu nõuniku omast laiem, tal tuleb nõustada ju kõiki ERR-i töötajaid, kes oma töös eesti keelt kasutavad, aga mitte üksnes Faehlmanni tänava maja ülakorruse pomosid.

HEA NÕU ON KALLIM KUI KULD, ütleb vanasõna. See võiks avalik-õiguslikus ERR-is ometi käia ka õigusnõu kohta, millega ERR-i veebikülje järgi on ses asutuses ametis 5 juristi või vähemalt selle ametinimetusega töötajat, kellest tervenisti 3 olla praegu lapsepuhkusel… Mis omakorda paneb mõtlema, et ERR võiks üldiselt kallist õigusnõu kasutama erahuvide asemel otstarbepärasemalt, targemini ja ka avalikes (ühiskonna) huvides. Kuidas aga maksumaksja kinni makstud nn rahvusringhääling rakendab seda enam või vähem hüva nõu, mis tal käepärast on, sellest tuleb juttu allpool.

Linnu priius & inimese õigus

Mängufilm «Lindpriid» ETV-2 novembrilõpu teemapäeval 2009 ja ETV-1 sarja "Eesti film 100" raames 2012

(Eesti Telefilm — valmimisaeg 1970-1971 — peiteaeg kuni 1989 — 4 osa — pikkus 224 minutit)

Üle väga pika aja näidati "Lindpriisid" eesti publikule õigel moel, so mitte ositi, vaid järjest. Nii nagu on seda vaatajale mõelnud ja ettegi kirjutanud (vt filmi saatesõna PDF-failina) filmi autor VGKO. Filmi on kompaktsena näidatud suhteliselt piiratud arvuga kinopublikule ka Tallinnas (XI 1975), aastaid hiljem Pariisis (17. XII 1989), Riias (1996) ja veelkord Tallinnas, ent siiski kahes osas (1.-2. IV 2006), kuna tervikteosena on seda linastatud Eestis seni ainult 1970. aastate kinnistel või poolkinnistel seanssidel. Esimene autori osavõtuga avalik Eesti-linastus toimus 40-aastase hilinemisega Tartus (27. VI 2011)

Täna õhtul näeme… Reklaamiklubi

Kes silmad—kõrvad lahti teeb, see ka… Näeb reklaami ERR-i kanaleil. Ja mujalgi kui spordisaateis üksi.

Ei maksa jaapani restorani reklaamimisest peaankru ／ raskuskiilu tasuta kõhutäie eest vms radikaalbanaalsest rääkidagi. Isegi siilide linnaslummi kindla surma suust päästmise üllas aines, millele pühendatud saatelõik keskendus otselt sotsiaalsele propagandale, ei pääse läbi ETV Ringvaate filtrist ilma kommertsreklaami kontrabandita.


LINNASIIL ♻ kokkuvõtlik video (ETV Ringvaade 7.-8. XI 2017)

Aeglaselt fokusseerides ligi 7' pikkuse saatelõigu avakaadris ebamäärasse brändi kuuluv kinnas e "tavaline pesupulber" intervjueeritava käes, mis siilipoega hoiab, — seejärel palju erksama värviga, kuid juba bränditunnustega ühegi õmbluseta polüestrist, peopoolt hea haardekihiga kinnas esmalt üldisemas, aga kaader-kaadrilt aina apetiitsemais plaanides intervjueerija enda käes — kuni reportaaži viimsel minutil reklaamtaies ülisuures plaanis — nagu kollasega võrkkesta keevitav kauaoodatud päiksetõus põhjamaa kaamosse — kaubamärk Guide-159 reporteri kinnastatud käeseljal… Siililegi selge! Viimsetki kodukootud teleproffi kadedaks ajava tootepaigutus Jüri Muttika saatelõigus on halvasti varjatud klassikaline kommertsreklaam, mida reporter edastab oma erksate töökinnaste kujul.

Vahepeal, enne üleminekut kaubamärkide nähtavust parendavasse HD-formaati. on Ringvaate/Reklaamiklubi telesaate-formaat jõudnud juba sammalduda, saate autorid end ammendadada…

VARASEM ESILETÜKKIV NÄIDE. Augustis 2009 käiku lastud «Ringvaade» pidi nähtavasti käituma uudistetoimetuse (AK jt ERR-i uudiste) kloaagina, aga teisalt kommertskanalite konkurendina, nt surumaks maha Kanal-2 publikunumbreid nende populaarse uudistemagasini-saate ajal. Paradoksaalse tulemina on erakanali (K2, TV3 jpt) ja riigieelarvelise telekanali (ETV-1) eripära taandumas vaadatavuse tipptunnil sellele, et…

• kui erakanalis segavad tavaprogrammi reklaamipausid…
• siis avaõiguslikus segavad reklaami üksikud reklaamipriid katkestused.

Kuna säärane mulje on viimase aastaga aina süvenenud, asetas Isekiri luubi alla ühe juhusliku «Ringvaate», 9. mail, mil saade oli üpris tavaline, st puudusid domineerivad eriteemad ja mindi mööda ka Euroopa päevast. Saate sisuline eritlus kajastub allpool kokkuvõtlikult tabeleis. Esiteks aga joonis, mis eristab saatelõike neis sisaldunud reklaamisõnumite määra poolest:


TAUST, TRADITSIOON, TREND. Eesti TV meelelahutuslik uudistesaade ajab hõlma alt tegelikult sedasama äri, mida sovetlikus riigitelevisioonis ERF-i büroo eestvõttel aeti avalikult meelelahutusliku müügisaate «Reklaami/ -stuudio/ -klubi» (1972-1992) nime all. Tänaseks puhtalt väärtuskommunikatsiooni-rajalt äriradadele nihkunud «Ringvaade» alustas vähem kui 3 aasta eest küll kõmulise käsitluslaadi taha maskeerunud, aga siiski rahvavalgustustajana, mida kinnitasid praeguseks kadunud rubriik “tänane päev ajaloos” ja pragmaatilised “eluõpetused”, nt kuidas loputusvett kokku hoida duši all pissil käies, jne, jms. Tänaseks on «Ringvaade» aga pigem Eesti avaõigusliku (loe: ebaseadusliku) telekommertsi musternäide. Tendentsi telemüügi (infomercial) poole tähistas juba see, kui ERR oma «Ringvaate» stuudio novembris 2009 kolis Solarise keskusse.


Edaspidi sai reklaamist Eesti TV-s arginähe (ETV Ringvaade 2010/2012)

REKLAAMIVÕTTED. Nii lasi saate stuudio paiknemine kaubanduskeskuses nagu juhuslikult reklaamida otse-eetris taustale jäävat Apollo poodi, selle kutsuvaid reklaamplakateid, äripäeva ja pakkumisi — iga viimne kui saatepäev! Ja kui alguaastail 2009-2010 saatejuht vahel häbeneski raamatuid või plaate esitledes otsesõnu reklaami teha, siis järgnevate aastate «Ringvaateis» muutus eksalteeritud promotsiooni ja reklaamitöö loomulikuks.

«Ringvaate» ankrud ja reporterid ei karda enam vallandamist selle eest, kui nad teevad müügitööd, kutsuvad rahvast esietendustele, eksponeerivad uudiskaupa, hinnasilte või teevad ettearvatavate tulemustega tooteteste. Viimastes võrdleb «Ringvaade» tavaliselt paari tundmatu firma kehvema mainega toodangut mõne tunnustatud firma reegelina parema tootega. Nii nagu viimati (ETV 10. V 2012 Ringvaade — pildil) eetrisse jõudnud erapoolikus grillitestis… Siingi sai võitjaks juba testi eel “ekspertarvamustega” ka saateosaliste endi esile tõstetud firma.

Kommertsreklaam ETV Ringvaates = ette aimatava tulemusega "tarbimistest"

Panetuv patriotism & nupukas nugikirjandus

*MEFISTO*

Hinnanguid, kommentaare ja täiendusi Aarne Rubeni raamatule «Ärid kuuliaukudega majades» (Tln, 2009, 238lk) Kõvad kaaned, hind 7€ ⍟⍟♾

PORGAND PROLEDELE. “Äridest…” saab nagu Rubeni ilukirjandussaagist enamasti ikka tööliskeldri varude tubli täiendus — hoolikat närimist nõudev vaimutoidus, kõvasti karotiini ja parasjagu C-vitamiini ei lase hambaid logisema ega läe ka ise ületalve mädanema. Iselugu, kas suveni kah püsib. Ja vaat püsiski ning saadaval nüüd ka taskukohasema hinnaga!

Ei kerki “Ärid…” nii kõrge klassika kõrvale kui Eessaare Aadu viimane jutustus “Tiblad”, mida on hiljem esitatud kui ilma lõputa romaani “Linnupriid” ja mis on kirjandusloolase Ello Kirss-Sääritsa järgi eesti proletaarse proosa tipp (Oskar Kruus jt, Eesti Kirjarahva Leksikon. Tln, 1995, lk 74) Milles ei ole põhjust kahelda. Sestap on see teos kogu me proletaarse belletristika järellainetuses mõõdulatiks sama paras kui Kroonlinna-0 mereveele ümber Eesti- ja Liivimaa.

Mõtterelvad & külm sõda

Propagandat rehabiliteerida üritav tõlketeos Läänest — Philip M Taylor «Mõtterelv: Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani» Tln, 2011, 384lk, sh illustr 40lk. Kõva köide + üliümbris. Hind 5,5…14€. ---------

VGKO 80!

Pariisis tähistab 80. sünnipäeva VGKO

Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Elades vabas maailmas, võttis mees oma õige nime tagasi. Ta tegutses seal raadiopublitsistina.

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

Gebisti värvilised unenäod

Kellele ja miks meeldib Stirlitz?

See kunstiteos pole ideoloogiliselt niivõrd väljapeetud — sotsrealistlik — kui on totalitaristlik. Stirlitzi telesarja uuendatud, 3 ja 1/2 tunni võrra lühemas ja ülevärvitud variandis on see varasemast veelgi selgem.

JAMES BONDI ANTIPOOD. Kui poolakate kapten Kloss sai idablokile agent 007 ilmseks surrogaadiks, siis veebruaris—märtsis 1945 Berliinis ja Šveitsis III Reichi ja USA separaatkõnelusi seirama—segama saadetud SS-ohvitser Stirlitz (ka Stierlitz) püüdles lihast ja verest luuraja võrdkujuks, saavutades ekraanil maksimaalse ebaläänelikkuse. Too iselaadsus ei piirdu propaganda mallis vastandusega luuraja ≠ spioon või kommunisti moraalikoodeksi järgimisega, mis muuseas eeldas külma verd naisterahvaste suhtes. Stirlitzi kuju tõetruudust ei upitanud üksnes pseudodokumentaalne taust, vaid eriti värvivaene rutiin ja väga pika meele demonstreerimine, millest vene luuret tuntakse tänagi. Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem Zen-budismi vaimus. Ja egas muud sisendanud vaatajale ka 1970-1973 vändatud telesarja lõputult venivad kaadrid. Nii tundub 14 tundi kestva seriaali 12 jagu järjepanu ära vaadanud Fidel Castro omaette kangelasena. Erinevalt Leonid Brežnevist, kes čekistide kultussarjast niivõrd ei hoolinud, vaid jälgis selle jagusid sureliku kombel KTV-st ning sedagi alles siis, kui sari ju kolmandat korda teleekraanil…

LUBJANKA SEKKUMINE JA EESTI. Tegelaskuju nooruses läkitas looja oma kangelase, kes sünni poolest oli hoopis Vsevolod Vladimirov, esimesele välismissioonile VČK poliitilise välisluure operatiivtöötaja Maksim Issajevina. See sündis romaanis "Briljandid proletariaadi dikatatuurile" nimelt aastal 1921 ning lähetuskohaks oli Eesti. Nii on eesti näitlejad, muide, tema ekraanilugudes kaasa löönud ja seega leivakõrvast teeninud tihti, viimati vaid paari aasta eest.

Miks sai Issajevist aga Seitsmeteist kevadise hetke (⓱KH) vihjete järgi otsustades vahepeal GRU-lane — sõjaväeluuraja? Vastuseks on saatuslik sekkumine kõrgemalt. Julian Semjonovi põnevik sai telesarjaks tänu peagebisti Juri Andropovi stsenaariumi-tellimusele. Romaan "⑰KH" jõudis trükki 1968, kuna "⑰KH" eellugu, peategelase čekistikarjääri algust kirjeldavad "Briljandid…" (1971) ilmusid alles pärast KGB juhi sekkumist kirjanduslikku loompeprotsessi, mis seletab muutust ametkondlikus kuuluvuses. Üleviimisi Punaarmee sõjaväeluurest (GRU) julgeolekusse (TšeKaa/GPU), või vastupidi, leidis 1920-kümnendil aset küll ka päriselt, aga kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata. Igatahes on see KGB ideoloogianõunike näpunäidete järgi teostatud telefilm maalinud vene spiooni ideaalkuju ja just sellisena on Issajev/Stirlitz saanud ka rahvusvaheliseks filmiheeroseks, kes võitis poolehoidu kaugemal kui ainult sovetiimpeeriumis. Oma ala tippsaavutusena on KGB piiarlus siin "at it's best and as most effective" ületanud ennast. Aga mõjukus ei muuda säärast propagandat kuidagi vähem nurjatuks.

«Semnadcat' mgnovenij vesny» ERR-i kavas 11. VI 2011

Pisut aimu poliitkorrektsusest

Jüri Lina uue filmi "Täitmatu Uroboros" reklaamis oli ärgitavaid küsimusi…

«Kes lasi käibele võimuladviku lemmikdogma 'poliitiline korrektsus' ja miks?» — Jüri Lina film annab vastuse: see oli müürlane Leo Trotski AD 1923 ning alates 1970-kümnendist on termin taas käibel lülitamaks tasa vabamüürlasile vastumeelseid väiteid.

Samuti tõotus paljastada…

«Teise maailmasõja peadpööritavaid saladusi, Ungari ülestõusu telgitaguseid sügisest 1956, Jugoslaavia kommunismi salajast rahastamist…» — Niisiis, Lina filmi üheks pärliks on helisalvestus Führeri kõnelusest marssal Mannerheimiga, kus sakslane seletab Soome väejuhile NSV Liidu vastase sõja vallandumise asjaolusid, mida võib mööndusega pidada peadpööritavaks saladuseks; filmis kinnitatakse, et ameeriklaste Hiroshimale heidetud A-pomm oli tehtud Hitleri Saksamaal, millele eelnes tuumalõhkelaengu 2 katsetust AD 1944 sakslaste endi poolt; et ungarlased suruti Nikita Hruščovi käsul maha alles pärast USA Stockholmi-saatkonna kaudu edastatud nõusolekuteadet; ja et marssal Josip Broz Tito kommunismiehitust rahastas aga suurel määral USA.

Lisaks lubatud…

«… haruldased filmimaterjalid massoonide ja KGB arhiivist.» — Neid vist oli ka, aga segamini paljude lõigukestega nii viitamata kui viidatud mängufilmidest ei pääse need mõjule nii nagu väärt filmidokumendile kohane. Ehk on korrektsed lingid haruldastele filmimaterjalidele olemas DVD menüüs? Parem kui oleks!

Uus mainelöök allapoole vööd

Mängukaart Dachau KZ-laagrist

autor Boris Kobe (1905-81)

Tänavu on jõudnud meieni ju kaks tähtsat Kapo-uudist, üks enam ja teine vähem rahvusvaheline:

 www.Kapo.nu + www.Kapo.ee

Isekirjale on esmatähtis muidugi viimane, Eestiga seotud sõnum. Massimeedia tavajälgija võiks loomuliku imestusega küsida: «Mis nimelt? Ei ole uudisest kuulnudki»… Sest sellele pööras tähelepanu kõrvaline lõit — blogi EestiMeel:

KAPO LÕPETAS KIRBUTSIRKUSE: Viieteist aasta eest alanud KGB paljastamine sai tänavu kevadeks rasvase punkti. Ühe ainsa, mitte kolm. Ja mitte selle pärast, et pikk ja hoogne töö sai otsa, et salalikud gebistid on kõik seinapragudest välja aetud. Kapo lõpetas paljastustegevuse seisus, kus on avalikustatud alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB koosseisust…

Kui mullune Kapost lekkinud sensatsioon — "uudis" mõjuagent Savisaarest — on laialdaselt teada, siis tänavusest ei ole kriipsugi ei lehtede esi- ega sisekülgedel, ei ühtki piuksu uudistesaateis. Kas see pole ühiskonna usalduse kuritarvitamine ajakirjanduse ja n-ö avaõigusliku sektori (riigi) poolt?

Dexter saab terveks?

KRIMISARJAST KOOMIKSINI. «Dexter» on sari tsiviliseeritud massimõrvu(rei)st, siin pole loodud ühtki Čikatilo moodi metslasest saritapja või massimõrvari kuju. Ühiskonna hullus kuulub vääramatult mõistuspärasse maailma, kurjus lähikondse suhtes on vastuvõetav suisa hävitustööni välja. Selle tumma hullustuse märke leiame piisavalt ka Eestis…

• … riigi presidendiks sobib tuntud teadlase justiitsmõrvar.
• … parlamendipartei liider on sõbralikus naaberriigis eluaegse viisakeeluga arvele võetud salaluuraja.
• … siseministriks saab isik, kelle vanemate korterist on leitud tükeldatud surnukeha.
• … nädalalehe peatoimetajaks pannakse võõrvõimu repressiivorgani kaadritöötaja.
• … avalik-õigusliku ringlevi juht kasutab talle alluvaid uudistesaateid vabastamaks end kuriteo-kahtlusest.

Tallinna laibatükeldaja
Johann V Pönka

ÜHISKONNA HAIGUS.
Puudulik õigusemõistmine sünnitab (parimal juhul filmi-) dextereid, kes ei tunne oma tapakirge järgides kurbust ega leina. Päriselus publik kardab taolisi tasujaid, kuid imetleb ekraanil. Inimteaduste peenema mateeriani süüvivad eksperdid näevad taolises kreatuuris aga üliinimest, kelle imeliseks andeks on vähimastki emotsioonist abstraheeritud kurjus ilma suure algustäheta — mõistagi!

Detektiiviseriaal on siin kõigi rõõmuks ristatud mõrvasarjaga = põnevus ruudus! Sarimõrvar Dexter Morganil on õnneks ka sügavalt inimlik kirg — koguda äigepreparaate oma ohvrite verest. Kogumiskirg rõõmustab psühhonalüütikut märgina siiski olemasolevast hingest, sellega hüvitab juba oma elu neljandas kümnendis peategelane lapsepõlvest puudunud isaarmastust. Trofeedega seab ta end paljastamise ohtu, nagu juba juhtus II hooajal ja mis ähvardab teda edasi. Kõik inimlik toob aina ohtu. Ja lisab pinevust. Ja elulist tõenäolisust.

DEXTERI HAIGUS. Kui detektiiv Morgani psühhootilisile sümptomeile ei sobi skisofreenia diagnoos, siis ameerikalik MPD (Multiple Personality Disorder) küll. Sellele viitavad topelt-, triplett- jne isiksusrollid. Kui palju on neis teesklust? Päeval Miami linnapolitsei mõrvarühma uurija, verejälgede spetsialist — öösiti õigusmõistmisreeglite väliselt toimiv, enamasti eksimatu sooritusega 《 117 laipa 》timukas. Isiklikku au- ja turvakoodeksi range järgimus ei säästa õiglast sarimõrtsukat aga lõputult kummitavast vaidlusest surnud kasuisa Harryga, kes ühtlasi oli Dexteri koodeksi (õieti: Code of Harry) autor, ellujäämise õpetaja, tsiviliseerija ning lõpuks Dexteri vaimuväärakuse ainus tunnistaja.

Dexteri puhul on lahti muidugi tagavara-võimalus — et ta on osavalt head näitlev kurjam. Sarja eelviimasel hooajal ilmneb, et ka Dexi hinge sünge kaaslane (dark passanger) on tema omaloomingu vili, millega ta ise sisendas endale vaba-tahte-puuet ja loomuvastasust… Aga mis siis, kui ta siiski on oma kiivas elu ja väärsammude peremees? Siis on Dexteri fenomen veelgi paremini mõistetav, meenutades küllaga näiteid päris elust, kas või eelmaintuid Eestist.

KURJUSEL ON INIMNÄGU, miska kõige köitvam oli sarja II hooaeg, tänu lembesuhte trigonomeetriale, mis sai peaosatäitja enda käe läbi — mõistagi žanripärase — lahenduse saatusliku naistegelase surmaga. Ilmselt peaks tänama peaprodutsent Daniel Cerone'i, kes paraku varsti, enne III hooaja algust lahkus, samuti produtsent Clyde Phillipsit ja stsenarist Melissa Rosenbergi, kes eemadlusid sarja meeskonnast veel enne V hooaja algust. Järelmeist, mis sarjal 8 hooaega edasi kesta lasid, enne kui Maiami sarimõrvari roimarlus veidi enne sajanda osani jõudmist rauges, allpool.

Ka IV hooaeg lõppes Dexteri abikaasa — jällegi naistegelase — saatusliku mõrvaga, mis määrab sarja järgmise (V ja kaugeltki mitte viimse hooaja) peateema või vähemalt nõuab lahtiste otsade sõlmimist selle avaosas. Siin saab olulise tagasivaate ja seni puudunud kirjelduse paari esmakohtumisest, mis ei pääse sünge kire varjust. See kõik õigustab või vabandab sarja venitamist V osani, kuigi kõik järjed pärast teist hooaega kipuvad järjekindlalt alla käima. Enne V hooaja algust paistis lähenevat õiglane finaal, kus kurjuse karistus on vältimatu. Vahest oleks siin olnud kohane pannagi punkt.

Inimesed on kurvad, kui lähedased surevad, ja on tulvil leina — see on asi, mida Dexter ei suuda teeselda.

Nüüd on Dexter esimest korda aga ise ametlikult kahtluse all olev roimar. Objektiivselt võttes alusetult, subjektiivselt aga, st Dexteri enda arust, täie õigusega, nii et ta arvab väärituks isegi matustele ilmumist… Märk süümekast… Vähemalt sotsiaalselt tervistav!

Sarja teise poole hooaegade sissevaateks ehk — NB! Spoiler alert! Ai-ai, viimaks tappis Dex V hooajal ka kindla veresüüta, ehkki halbu inimesi! Sarja suundumus mandumisele sai kinnitust ja kõneleb peategelase paisuvast (mitte üksnes tapjalikust) kirest + inimlikkusest. Miska süveneb ootus, et ehk saab Dexter tõesti terveks. Muuseas sai tallinlasele kallis püha Pirgit ka ära mainitud.

"Ümbritsegu püha Brigitta meid oma valgusega, et pimedus ligi ei pääseks"

— sellised olid Dexteri sõnad poeg Harrisoni hälli juures. Ka VI hooaeg naaseb korraks nimitegelase jumalaotsingu ehk hetke igavikulisuse juurde. See on alateadvusest päevavalgele taritud sõnum, lahtine tekst ning tähenduselt sama eksistentsiaalne kui seda iga vereäige trofeeslaid Dexterile sisimas. Showtime'i kanali poolt heiastub siin aga üritus oma kõigi aegade vaadatuimat seriaali — korraga ikkagi 2 ja ½ miljont teleri ees! — maksimaalselt surematuks muuta.

MUIDU HINGEMATVALT VAIMUSTAV sari on teises pooles kohati liiga banaalne ja märksa vähem intellektuaalne. Juurdluse ja politseitöö realistlik olme õnneks püsib. Muutused kinematograafias ja draamakonstruktsioonis võiks lisada krimisarjale isegi uusi huvilisi. Sarja VI hooaja algus mitte üksi näis magnetina, vaid kutsuski üle juba suisa «Meeleheitel koduperenaiste» publikut ning veelgi enam johtus seda viimse (VIII) hooaja süžeest, millest esimeste hooaegade kriminaalne pinge ju paraku päris ära aurab. Kui varem tuli vaatamise ajal alatasa vajutada stoppnuppu ikka selleks, et filmi lämmatavast pinevusest hinge tõmmata, siis lõpuks on faabula ja ka sündmustik niivõrd etteaimatavad, et sarja naudiunguaineks jääb vaid must huumor.

Dexter ülarivi paremal.
Marvel-Comics + Dalibor Talajic

Nii olgu ette ära öeldud, et sari ei paranegi enam, vaid evitab argisemate seebikate reegleid ning kaotab lõpu eel originaalsuse ja dünaamika. Viies hooaeg oli tõesti see viimane haarava faabulaga, vahest paremgi kui ülidramaatiline II hooaeg, ehkki detailides on juba ridamisi ebaloogilisi möödalaske. Nende tabamist saaks pidada intellektuaalseks meelelahutuseks ainult äraspidiselt.

Miami linna politsei krimiuurijatel jääb olulisi detaile nii tihti kahe silma vahele, et see võiks juba tööle panna mõne teleri ees istuva ehtsa detektiivi mõlemad suured süljenäärmed korraga.

Sarja VI hooaja kulmineerudes kaldub faabula üsna ebaloogiliseks jamaks — stsenaristid eesostas Scott Buckiga seebiks! Seitsmes hooaeg teeb publiku taiplikuma osa korraks jälle tänulikuks, aga seegi pole palju enamat kui lihtsalt väga tavatult põnev komöödia. Kui lisada veel mitu uitama jäävat otsa koos seebikale igati väärilise lõpu(tuse)ga, emotsioonide karuselli + tahtmatu situatsioonikoomika + perekonna taas/ühinemise/lõhenemise idülli/draamaga — siis tuleneb kõigest ainuvõimalik järeldus…

«Dexteri» sari kestab mitu hooaega veel… Ja-jah, kahjuks küll. Kel sellestki veel vähe, võiks lohutada end aastast 2012 üllitatava «Dexteri» koomiksiraamatuga.

 PÄRILIK PAHE: nimitegelane oma venna Brian Moseri ja isa tuhaga Dexi VI hooajas

Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis

Kurjuse jõud möllasid ka perestroika ja glasnosti ajal. Näiteid Külma sõja lahingute Eesti-tandrilt, kus riigiusu-rüütlid olid vastamisi sõltumatute vaimulikega, nagu Dmitri Minjakov ja Harri Mõtsnik.

Üldtunnustatud usuvabaduse põhimõtete toonitamine on alati ja oli Külmas sõjas iseäranis õigustatud. Ateismi pealesurumine kommunistide tõotatud südametunnistuse vabaduse asemel oli Brežnevi võimuajal omandanud enamasti isikuvastaste repressioonide kuju. On teada, et Poolas Moskva survel kehtestatud sõjaseisukorra ajal, samuti kui Venemaal, Ukrainas jmt liiduvabariigis usklikke ka mõrvati. Eestis seda pärast 1950-kümnendit õnneks ette ei tulnud. Siiski vaenas KGB novembrist 1980 pastor Salumit, arvatavasti sama aasta algul esitatud ettekande “Kirik ja rahvas” levi(ta)mise pärast. See oli teos, mis lahkas valitsusvõimude ja küllap ka kiriku jaoks liiga piinlikul moel luterikiriku suhteid eesti rahvaga ja arvustas kirikut ennastki selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvast eemaldus.

Öö- või Päevarüütel?

Spioonifilm rikub publikut. Kruvib üldsuse ootuse ülemeelikult kõrgele. Nii ei usuta enam isegi sellist luurevõrku paljastavat uudist, mis enneolematu detailsusega dokumenteeritud. Siit sõbralik hoiatus — salaagentuuri elu ja võitlus ei ole veeranditki nii äge kui teles või kinos. Või ses värskes linateoses, kus peaosas Tom Cruise.

Ameerika filmikriitikute peksupoisiks sattunud Knight & Day (Nagu öö ja päev) on siiski nauditav. Seda tasuks vaadata muuseas neil, kes pettusid mõrvalitsentsi nr 007 omaniku segaverelistes, XXI sajandil välmitud järglastes (Die another Day — Casino Royale — Quantum of Solace)

Lavastaja James Mangold ja 20th Century Fox pakuvad publiku meele lahutuseks destillaadini ausat põnevust, paeludes ikka peamise — pildirea — ja sama laitmatu helitaustaga (muusikaga) ning tekitades pinget ka naerulihastele, vaevamata ilmaaegu vaataja vaimu. Samal viisil, kui oli tavaks James Bondi paremail aegadel.

Kõige võimsamat tulevärki pakub seejuures näitlejatöö. Mis siis, et Tom Cruise sai CIA salaagendi peaosa juhuslikult, alles neljanda kandidaadina... Tulemus on täiesti tema film. Mõistagi osutus plussiks Cruise'i pühendumine — lisaks (Öö)rüütli rolli loomisele — algse käsikirja põhjalikule muutmisele. Viimati tegi Tom Cruise seda vist "Võimatus missioonis" (Mission impossible + MI-II + MI-III) Tolle motiiv oli, muide, vägagi Knighti moodi — kurikaval reetur omade leeris. Ent siin mingeid maske pole, võõra näoga plastmaski palgelt rebides pinevust lahti ei sõlmita. Niisiis ei saa neid löömafilme võrrelda, ometi tahaks loota paralleeli ses, et linale jõuaks ka Knight-I lõbusad järjed.

Naispartneri rollis on seekord Cameron Diaz, kes oli Tom Cruise'i paariline ka Vanilla Sky (2001) filmis. Nüüd tuleb aga naiskangelasel mitme leeri vahele sattuda:

Ühel pool salapärane mees, kellega ta filmi alul lennujaamas nagu kogemata saab kokku ja varsti elab koos üle ka hädamaandumise...


... Teiseks pooleks on CIA-agendi kolleegid, kes teda süüdlaseks peavad (lavastavad). Kolmandaks Hispaania roimarühmitus, kes jahib uut energiaallikat ja selle noorest leidurist autorit (Paul Dano)

Peaosaline paneb viimast kaitstes kaalule oma karjääri ja satub veel suurema riski alla, päästes ja abistades nais-peategelast. Mida sellest mängufilmist otsida ei tasu? Ajaloolisust, poliitikat ja seda, kuidas päris spioonid toimetavad ning — NB! — et see ei ole n-ö naistekas, siis pole oodata ka seksi ega imalat suhteromantikat; seejuures sobib film moraalinõudlikule vaatajale.

Filmi pealkirja ühtmoodi eksitavad tõlked eesti, läti, prantsuse (Nuit et jour) jmt keelde eiravad algupärast kõlamängu knight—night (rüütel—öö), kuna venekeeli on originaali suisa vastandatud, kummati mitte nii eksitavalt kui Eesti vmt maa filmilevis — vk Rycar' dnja = ek 'Päevarüütel' — ja miks mitte!

Nõukogude võim Moskvas

Autoritaarne režiim Venemaal näitab oma raudhambaid

Moskvas sunniti Antisovetliku Saslikuresto (Антисоветская шашлычная) omanikke haldussurve-meetmetega maha võtma restorani reklaamsilti.

Suve lõpul Leningradi prospektil (mis viib tegelikult Peterburi maanteele) ja Nõukogude Hotelli (Otel' Sovetskij) vastas avatud söögikoha omanikel ei olnud oma restoranile nime pannes poliitilist tagamõtet – loodeti lihtsalt külastajate naljasoont tabada. Aga postsovetliku Moskoovia võimumehed nalja ei mõistnud...


Radio Liberty (Vabadusraadio) on võtnud videosse restorani juhi Aleksandr Vanini jmt seletusi + demonataažiakti (RL-i venekeelne veebikülg)

Järgnes poliitilist omavoli vaaginud ajakirjanik Podrabineki kimbutamise vali skandaal (vt Interfax–BNS: 14. X 2009 Postimees) Põhjuse andis see, et Aleksandr Podrabinek avaldas Nõukogude-vastase sildi kaitseks Ežednevnyj žurnalis 21. IX 2009 arvamusloo "Aatekaaslased omavahel" (Kak antisovetčik antisovetčikam), kus mh ründab valitseva moraali räpasust:

Kas normaalne inimene loeks Kommunistliku Noorsooühingu [KMN] Tõe nimelist päevalehte, kirjutaks Moskva Komnoores, elutseks Lenini tänaval või näitleks Leninliku KMN-i nim Teatris?!

Antisovetliku Saslikuresto nime ründajaid on Padrabinnek aga seadnud samasse rivvi GuLAG-i valvurite, trahvipataljonide komissaride ja stalinlike timukatega:

... Советский Союз [CC] – это совсем не та страна, которую вы изображали в школьных учебниках и своей лживой прессе. CC – это не только политруки, стахановцы, ударники коммунистического труда и космонавты. CC – это еще и крестьянские восстания, жертвы коллективизации и Голодомора, сотни тысяч невинно расстрелянных по чекистским подвалам и миллионы замученных в ГУЛАГе под звуки поганого михалковского гимна. CC – это бессрочные психушки для диссидентов, убийства из-за угла, и на бесчисленных лагерных кладбищах – безымянные могилы моих друзей-политзаключенных, не доживших до нашей свободы.

Вы так возмутились «антисоветским» названием потому, что - верно - вы и были вертухаями [cм. вертухай] в... лагерях и тюрьмах, комиссарами в заградотрядах, палачами на расстрельных полигонах. Это вы, советские ветераны, защищали советскую власть и потом были обласканы ею. A теперь страшитесь правды и цепляетесь за свое советское прошлое...

Sovetimeelsete vastupealetung on seni tipnenud 500 tuhande rublase (150000kr) kohtuhagiga, lisaks muud ähvardused ajakirjaniku elu, tervise ja vara vastu ning Podrabinekite kodu pikk ja kärarikas piiramine ühiskondlikku pahameelt etendavate našistide piketiga.
Juba totalitarismi lõpu ajal Moskvas sõltumatu Ekspress-Hronika toimetajana alustanud Podrabinek on enese kimbutamise lugu oma veebipäevikus kommenteerinud sõnadega

... nüüd peavad nõiad jahti meie peale!

Eesti omavalitsuste tänavusi valimistulemusi silmas pidades ei maksa lähiaastail üllatuda sarnasete vahejuhtumite leemise üle Tallinnas, Narvas või Kohtla-Järvel.