KGB—EE

Mida tänases Eestis teha KGB-paberiga, kui see lagedale ujub ja meile must-valgel möödanikku paljastab: kes, mida ja mismoodi nuhkis sinu ja su sõprade järele?

Arvatavasti lähed seda dokumenti mõne parema tuttava ja sõbraga — nuhi omaaegse ohvriga — jagama, et ühiselt üles soojendada meenutusi ja kahtlustusi, üksteisega arutada, vaielda… Tekib ehk väike kodukootud dispuut. Nuhi enda nina alla minna… Pole enam vaja… Kui ta pole veel elus, siis on ta õnnelikult surnud. Dialoogi vastaspoolega ei teki, rääkimata laiemast diskussioonist.

Kui te peale muu juhtute jätkuvalt meedias tegutsema, siis võib selline mälestuste heietamise lugu, niisama poolikuna vormuda… publitstikaks. Nii nagu juhtus Eesti Ekspressis nr 10 (1213), mille külgedel Madis Jürgen n-ö uurib «Kes meist oli KGB agent Leo?»

OTSIME ELAVAT! LEIAME LAIBA. Paljastus ilmus poolteist kuud hiljem — vrd Madis Jürgeni «KGB agent “Leo” on teada» Ekspress-online 25.4.13 kl 7:31 ja «KGB Pealekaebajaks osutus meie enda peatoimetaja» EE-online 27.4.2013 kl 17:50; EE nr 17 (1220) lk 26-28 — kui "uuriv ajakirjanik" avastas, et vastus ta küsimusele sisaldus Rahvusarhiivi poolt juba kaheksa aasta eest avaldet ENSV KGB IV osakonna töö-aruandes (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal. Tln, 2005, 223lk). Selles on lausa agendinimede register, 1958. aasta seisuga, ja viide leheküljele 125, kus Leost on juttu kahel korral; Leo agendinime taga on aga Kuldar Raudnask, kelle kodanikunime on KGB töö-aruandes mainitud samuti kaks korda, isikust on KGB tolles aasta-aruandes juttu tervelt kolmel leheküljel. Vaat siis avastust!

Ajakirjanduslik uurimine võikski alata raamatute puurimisest.

Kuldar "Leo" Raudnask-seenior oli siis 22-aastane ja alul mõnda aega jälitatav—töödeldav nuhihakatis, kuni sügisel 1958 teda päris ära värvati. Lõpuks sai TRÜ-s bibliograafi hariduse, töötas žurnalisti ja toimetajana E(R)R-i, RH, TMK + KjaE koosseisudes; aastast 1968 kuulus — peale KGB agentuuri! — N Liidu kompartei ridadesse. Vahepeal võis, ent võis ka mitte külmutatud agendiks olla, küll oli ta agar KGB informaatorina oma elulõpuaastal, mil Kuldar "Leo" Raudnask-seeniori viimseks (?) pealekaebuse ohvriks sai kaastoimetaja Sirje Endre. Esimene ohver oli kaasvõitleja, keda ta tundis posikesepõlvest saati.

MAI 1958. Üliõpilane Raudnask avab oma KGB-karjääri teatega antisovetliku organisatsiooni olemasolust EPA-s, õieti kuulus sinna Raudnask isegi; järelmina läheb ligi neljaks aastaks (1959-1963) koonduslaagrisse Kalju Maasikmäe (*1. IX 1933 Tartu) — vahistatud 5. VI 1959, mõistab ENSV üle(m)kohus ta 18. VIII 1959 süüdi noorte vastupanu-organisatsioonis Must Rist tegutsemise eest 1957-1959 Tartus; Maasikmäe karistus Mordva ANSV-s lõpeb 23. II 1963.

EKSPRESSUURIMUS PÕRUB KOLINAGA. Vähemalt KGB-huvilisele üldsusele on "uuriv ajakirjandus" pakkunud taas naeruväärse ristpiste-tikandi, millega ajakirjanik käsitlusalust asja pigem ähmastab kui selgitab. Madis Jürgen on avaldanud varemgi sarnast magedat pro- või kvaasisovetlikku harduspublitsistikat. Kommentaari vt Isekirja postituse «Eesti riik sai vastu magu» lõpus!

Selmet ajakirjandusliku juurdluse tulemus julgelt välja kirjutada, Jürgen üksnes vihjab tuvastatud agendile, kes oli oktoobris 1985 KGB operatiivtöötajale Andrei Gruzinile käinud keelt kandmas Sirje Endre peale, misjärel viimast ei lastud Belgia-reisile. Raudnaski osa kogu loos võtab Jürgen aga kokku nii:

Kuldar Raudnask, prillidega tagasihoidlik mees… [tema] kirjutatud tööliste portreelugudest [---] õhkub inimlikkust. Raudnask oli hea inimene, selles pole põhjust kahelda. [---] Kas Raudnask "Leost" midagi teadis? Ei oska öelda. Vaevalt ta seda [KGB agentuur-ettekannet] … kirjutas.

Muidugi, kirjutaja oli hoopis ltn Gruzin, seda ju näeb iga lehelugeja isegi. See aga, mida kirjutab Jürgen, pole AJA-, vaid ILU-kirjandus! Kollane ajaviide. Asi EE külgedel lõppenukski pelga müstifikatsioonina, kui esimese artikli juures (lk 14) poleks toonase toimetuse kabinettide jaotusega fotoskeemi.

Kommentaari asemel eritlegem siis toda Eesti NSV KGB Tallinna jaoskonna V osakonna noorem-operatiivvolinik leitnant Gruzini allkirjaga agentuur-teate lõimele punutud Ekspress-lugu.

1. Ettekanne Endre kohta pärineb kõige tõenäolisemalt tema suguseltsi väljasõidu-toimikust. Need toimikud on põhimõtteliselt kõigile huvilistele riigiarhiivis kättesaadavad.
2. Agent Leo, kelle informatsiooni ltn Gruzin selles teates vahendab, on hästi kursis komparteiliku kultuuriohjamise tollaste oludega, rääkimata kirjastuse—toimetuse-sisestest intriigidest, seega võis ta olla positsioonikas ja üsna kogenud tegelane, n-ö vana kala. Või siis ülimalt vaistlik ja tähelepanelik algaja. Esimesel juhul tuleb kõne alla iga juhtiv kuju toimetuses, alates Raudnask-seeniorist. Aga toimetuses jagus ka püüdlikke noori, Jürgen ise k.a.
3. "Ajakirjandusliku juurdluse" käigus küsib Jürgen kommentaare—arvamusi—kahtlustusi vähemalt 7 asjaosalise käest — just nõnda paljusid intervjueeritud endisi kolleege artiklis mainitakse: Sirje Endre, Jaak Allik, Hans H Luik, Urmi Reinde, Vallo Raun, Tiiu Pohla, Jaan Ruus. Mõni neist jätab arvamuse enda teada, aga on piisavalt ka neid, kes Madis Jürgenit mõistatamisel abistavad, st kahtlustusi suunistavad. Nii "vaeb Ruus mitmeid variante", Luik on "üsna kindel", Reinde "nimetab koputaja nime" ja lisab: «Sellest rääkisid ju kõik!»
4. Jürgen saab mingisuguse piiritletava tulemi. Sellest aga ei jõua lugejani muud kui eksitav teave, et agent on tänaseni elus — Raudnask-seeniori sünni÷surma daatumid on 20.3.1936÷27.10.1985 (!) — sellisele, teistest siiski eakamale, kuid elusale agendile, osutab ka insinueeriv pöördumine artikli lõpus, kus sõna "vana" pruugitakse topelt.

Niisugune oli toimetuseelu 27 aastat tagasi. Tänases Eestis on vana agendi Leo elu kindlasti kahvatum ja üheplaanilisem. Või mis? Mõtled ka vahel endiste aegade peale, agent Leo, vana kolleeg?

Kes too Leo siis ikkagi oli, tuli avalikkusel mõistatada… Või loodeti EE-s äkki sellele, et mõne teisegi agendi jutupaelad vahepeal sõlmest lahti läevad? — Ekspress-jama.

Sovetilugu 40 pildis

Ungari-ameerika karikaturist Victor Vashi punasest 1/2-sajandist Venemaal ja maailmas

Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu

Täna aastal 1956, umbes 10 kuud pärast NLKP ajaloolist XX kongressi, sai teoks N Liidu sõjakäik Ungarisse. Antikommunistlik ülestõus näitas veelkord, et Ida-totalitarismi ei õnnestu murda pelga jõuga.

Nõukogude-vastane liikumine Ungaris algas seltskondlikust üritusest — Petőfi-nimelisest ja diskussiooniklubi laadsest ringikesest, mis liikmeskonna poolest oli pealegi poolkommunistlik ja julges küsimuse alla seada esialgu vaid parteilisi printsiipe kunstielu juhtimises. Juuliks 1956 kujunes ringi tegevusest välja Ungari Kirjanike Liitu jpt ühiskonnasegmente haarav vastasseis režiimiga… Oktoobris 1956 oli Ungari valmis väljuma juba idablokist. Kõige taga olid venelaste endi arglikud katsed destaliniseerida sovetlikku režiimi.

Need katsed kulmineerusud 25. veebruaril 1965 Kremlis parteikongressi kinnisel istungil peetud parteijuhi kõnega, mida ei kavatsetudki avalikustada. Lekkeid siiski vältida ei saanud. Pealiskaudsed raadiosõnumid Läänest möönsid algul vaid seda, et Nikita Hruščovi kõne üksikasjad on veel saladuseks, ent kuuldused selle Stalini-vastasusest tugevnesid omasoodu ja elavdasid esmalt Poola töölisliikumist ning rikkusid võimuparteide mainet ja kergitasid reformiootusi mujalgi Ida-Euroopas. Märtsis parteiringkonnast üha hoogsamalt lekkiv ja Lääne ringhäälingu kaudu aina laiemini leviv teave tõi kõikjale idablokki ühiskondlikku elevust ja ootusi rehabiliteerimaks vähemalt neid eba—?—õiglaselt kannatanud kommusid, kes olid läbinud stalinliku puhastuse.

Ühe tormilise meeleavalduse korraldasid ungari tudengid 23. X 1956 Budapestis muide just Poola toetuseks. Sama päeva õhtul lahvatas juba relvaülestõus, sest Ungari salapolitsei ÁVH oli avanud tule relvastamata meeleavalduse pihta Raadiomaja ees just siis, kui tudengidelegatsioon oli seal oma nõuete edastamise üle läbi rääkimas, taotledes sarnaseid järeleandmisi, nagu oli saavutanud rahvas Poolas. Puhkes antikommunistlik rahvaülestõus, mille Moskva lämmatas alatult soomusüksuste roomikute ja sõjalennuväe pommitusreidide alla. Verevalamistes hukkus tuhandeid ungarlasi (vt ülestõusu kronoloogiat postituse lõpus)

Osama, vikilekked ja araabia kevad

Ameeriklaste võidutunne on igati mõistetav. Kas Osama surm aga varjutab Vikilekete mõju? — Ei, pigem kannustasid viimased lekked USA-d kärmemalt al-Qaida juhti likvideerima. Ja veel, Vikilekete sarnaselt muudab ka Bin Ladeni surm maailma-poliitikat apolaarsemaks.

* * *

Eesti TV saade «Välisilm» pühendus 2. V 2011 kahele äsja manalateele läinud mehele: Osama bin Laden ja Ron Asmus. Valik oli ilmselt juhuslik. Mingeid paralleele ei tõmmatud. Kusjuures saatejuht Peeter Kaldre nimetas esimest miskipärast vanameheks ja teist "paljude Eesti poliitikute sõbraks… kes üleeile noorelt suri". Kuigi vahel tundub, et mõne elu mõõt saab varem täis kui teine, oli Bin Laden ikka Asmuse eakaaslane, kuna kommentaator Kaldre (* 27. X 1954) on mõlemast pisut vanem. Niisiis olgem täpsed:

• Ronald D Asmus suri 30. IV 2011 Brüsselis vähki 53-aastaselt (sünniaasta eri andmeil AD 1958/1957 — vt esimese kohta The Weekly Standardi, Journal Sentineli ja Saksamaa Marshalli Sihtasustuse andmeid ja vrd EV President.EE-ga)
• Osama bin Laden ehk häälduspäraselt Usaama ibn Laadin (10. III 1957 – 2. V 2011) suri Pakistani paguluses USA mereväe eriüksuslaste käe läbi 54-aastaselt.

TÕEMEEL võiks meie kommentaatoritele ennast rohkem ilmutada. Ja siis — esiteks — ei paistagi Osama roll NATO uste avamisele Eesti jmt riigi ees enam võrreldamatu Asmuse omaga.

Sest me haistsime siit [11. septembri terroriatakist] tulevat Suurt Võimalust – olla Ühendriikidega koos elus ja surmas (viimast siiski parem mitte) ning küllap meid siis Washingtonis premeeritakse [kutsega NATO-sse…] — Andrei Hvostov, Mida tegi Osama bin Laden Eestile? EE 5. V 2011

Teiseks, Osama tabamisest võis 25. IV 2011 alates saada USA-le oodatust pakilisem probleem. Sest WikiLeaksi ja NYT järjekordne, Guantánamo vanglasaladuste 779 dokumendi seas ööl vastu 25. aprilli üllitatud paljastus osutas otseselt al-Qaida patrooni elupaigale Abbottabadis, ent samuti ameeriklaste üsna ammusele — pigem aastate kui kuude eest saavutatud — informeeritusele sestsinasest seigast — vt US may have got Osama bin Laden's Abbottabad clue in 2008 – WikiLeaks, The Guardian (London) 3. mail, WikiLeaks had revealed Abbottabad as a safe haven, The News (Karachi) 5. V 2011.

Oleks rumal välistada, et seni oli Osamat hoitud tallel tulevase sihtmärgina kas presidendikampaaniaks või selleks, et teha tast sõjasaak, alles vahetult enne Afganistani interventsioonile võidukat lõppu kuulutavaid fanfaare. Tema viimast peidu (?) -paika osutavate teadete muutmine üldiselt kättesaadavaks jättis Osama kõrvaldamiseks umbes 150 tundi, mis on sedavõrd ulatusliku rahvusvahelise operatsiooni puhul kavandamise + sooritamise minimaalselt tarvilik aeg.