Eesti NSV tunnustamata romantik

⊛♾

«Valdur Timusk : Dissident KGBs :
Nõukogude Eesti julgeolekuohvitseri
märkmeid ja mõtteid»

Tln, 2021, 474lk.
Kentaur. Hind 23…29€

Autor Virkko Lepassalu

Virkko Lepassalu reklaamitav soov — valgustada lugejat võõrvõimu seni tumedast küljest, “mida mõtlesid, arvasid ja tundsid need — ENSV KGB puhul suures osas ju samuti eestlased [ ! ] — kes seda salastatud masinavärki teenisid” — jääb selle raamatu ilmumisega kindlasti täitumata.

Lepassalu on Timuskit varem AD1996 usutlenud isegi ( Spioonimängud: Herman Simmi elu ja häving. Tln, 2009, lk 21jj ) Käesolev üllitis põhineb siiski muul, ühe suhteliselt tundmatu kolleegi enam-vähem samal ajal salvestet Timuski vesteil, mis eristuvad raamatus kursiiviga, ning saavad kursiivita lisandusi intervjueerija ning ühe lähisugulase jutust. Need täiendavad teabeallikad on vastavalt eksgebist Henn Latt ( *1941 ) ja memuaristi juristist noorem tütar Eve Bluman ( *1956 ) …

Keegi KGB-st… Niisiis pole ime, et ideoloogiline vastuluure ja Timuski kogu elutöö usuringkondade vaenamise rindel jäävad ses teoses praktiliselt käsitlemata. Selmet pakutakse ammust häma anastuse õigustuseks segamini mõne etteaimatava isiklikuma seigaga.

Ka enda nimel antud kommentaarides kordab Lepassalu khakivärvi lätteid paljastaval moel nõukalikke “tõenäosuse tõeteraga” kuuldusi. Ridamisi. Alapealkiri “Nõukogude Eesti julgeoleku-ohvitseri märkmeid ja mõtteid” kinnitab raamatu autori püüdu samastuda allikaga.

Kas purustas KGB likvideerimine äkki Virkko Lepassalu ( *1971 ) unistuse eneseteostusest?

Mida teose põhiallikas VT lähiajaloo osalisena võiks aga tõemeeli tunnistada, selle asendab ta tegelikkuse võltsimisega. Nii tabab vana tõepinnata süüdistus Ameerika Häält kommunistide tapmise üleskutse ja meeste metsa meelitamise pärast. Teisal möönab VT poolisui, justkui kahetsedes tööalast tegelemist erimeelseiga, nende “ülekuulamisi ja jälitamist” kui mõttetuid, kuna…

“Mõned neist dissidentidest töötasid kütjana ja tõesti [ on ] raske ette kujutada, millega see kütja hakkama oleks saanud. Ja ega nad millegi tõsisega toime tulnudki. Vähemalt minu vaatevinkel on selline.”

Ent vähemalt ei korda VT paari tumeda ( et mitte öelda 3-tähelise ) minevikuga tegelase väiteid antisovetliku liikumise ja sovetliku salateenistuse elulise sõltuvuse vahekorrast ( sümbioosist ) teineteisega. Sestap nende memuaaride erandliku ja eriti olulise jutupunktina võiks esile tuua nii Hardo Aasmäe kui ka Tiit Made, kummagi ropagandaali vastavasisulisi lõike kummutava väite.

Valdur Timusk: 

“Agente dissidentide endi hulgas üldiselt ei esinenud, aga [ gebistide ? ] sugulaste seas küll.” Sugulased töötasid Timuski sõnul “meie [ KGB ? ] heaks vabatahtlikult — neid ei käskinud keegi” ( lk 368 )

Pandipaganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝᛗakǝ—Ǝǝstiᛗaad meile uut ᚡaldo ℘anti sünnitamaie…

Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.

KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…

V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s

Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?

Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192♲-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.

FAKE-NEWS AD1954… AD1969… Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.

Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi ⬇ ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.

Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet  v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.

Mu meelen kuldne…

⊛⊛♾

Diletantide ajaloo-kirjutusest on EV🔞 raames saanud meediarutiin. Järjekordne näide.

Õhtuleht sortis eestlaste ajaloo tähtsündmusi alates "Eesti taassünnipäevast" 20. Ⅷ 1991 arvatavasti iseseisvuspäevani 24 (23). Ⅱ 1918 välja… Abitult. Eks ta ole! Kuidas reastada sündmusi, sh Lääne eestikeelne välisringhääling (mis pigemini on protsess kui sündmus) mõjukuse järgi? Autor ega toimetus vist ei adu kõike lõpuni. Tähenduselt udune on ka sõnavara. Ent võtkem ette faktid…

Vältimaks õnnetust, et tulevikus mõni sinisilm praegust väärteavet, mis sõna-sõnalt ilmus samuti raamatus |Riigor • Eesti 100 sündmust • Ajaloosündmusi ühe põlvkonna silme läbi • Tln, 2018, lk 142-143| paha aimamata osundab, palusin ÕL-il ilmsema tuluta õiendada rubriigis EV100 ☞ sündmuse nr 66/100 kohta «Eestikeelne välisraadio» ilmunud eksitavat teavet.

• Eestikeelsete saadete ajaloo harja vaieldamatu tähise Ameerika Hääle (VoA) saated kestsid 27. veebruarini 2004  VoA   eesti   kava     viimane 3'… ☞ 📻  Mitte ei lõppenud aastal 2003, nagu ÕL-i autor Indrek Riigor ekslikult osutas. Saateid hakkas välismaalt eesti keeles tulema aga juba aastal 1930 Leningradist ning viimati kõlas neid Hiina RV spondeeritud Soome KL-raadiojaama kaudu Porist veel aastal 2011…

  Kes,  miks,  kuidas  tekitab teabemüra mh VoA  kohta ?     Ei-TEA   entsüklopeedia… ☞ 📖 

• Välissaateid tuli meile ka XX sajandil niisiis palju rohkem ja mujaltki, k.a Moskvast. Nende "kuulamise eest karistamise" väide on ähmane, vene ajal oli selline teguviis lihtsalt poliitiliselt ebakorrektne ehk ebaviisakas vaid võimumeeste ees, vangi pandi selle eest aga ainult saksa ajal, kuna saksalik täpsus eeldas ka avalikke keelualuste raadiojaamade nimestikke, mida vene ajal praktiliselt polnud. Mis ei tähenda, nagu oleks idatotalitarism parem kui läänest siia toodud totaalse riigi variant...

Toimetajad Vainu ja Terras VoA Müncheni stuudios AD1958

• Eesti saatekava VoA-s 3. juunil 1951 sisse juhatanud saates esinedes paraku ei saanud peakonsul Johannes Kaiv ei EV ega USA nimel anda lubadust “kaitsta läänemaailma riikides kodueestlaste huve”… See olnuks lihtsalt jabur. Esiteks ei olnud siis käibel 'kodueestlase' väljendit. Teiseks, Eesti Vabariigi välisesindaja Ameerika Ühendriikides ei saaks pakkuda kaitset väljaspool Ühendriike ehk üheski sellises riigis, kuhu teda ei ole volitatud ja kus teda ametliku esindajana ei ole tunnustatud, isegi kui kõne all oleks mõni sõbralik lääneriik peale USA.

Kaiv ütles samas saates tõesti, et ta esindab neidsamu Eesti kodanikke, kelle paremale maailmatunnetusele aitab nüüdsest kaasa VoA. Ühtlasi ütles EV peakonsuli kohusetäitja Kaiv VoA kaudu New Yorgist edastatud kõne lõpuks:

«Sõbralik välismaailm on väga hästi teadlik eesti rahva uskumatuist kannatustest viimase 11 aasta jooksul. Võib-olla on meie ainsaks lohutuseks seejuures, et kannatused ei ole meie rahvale võõrad. Eesti vabadusvõitlus on kestnud juba sajandeid ja meile annab seejuures kindlust ning jõudu päritud teadmine, et vabadusliikumise eesmärk, — mida paljud meist aitasid saavutada ja mille vilja me maitsesime lühikest aega 2 suure sõja vahel — et see eesmärk saavutatakse jälle. Meie, kes me teile siit kaugelt kõneleme, igatseme seda päeva näha saada.»

Ei peatset Vabadust ega Valget laeva, mida mõni kuulaja kummati "selgesti mäletab", samuti keegi VoA-s siia läkitada ei lubanud.

VoA eesti toimetusliikmed + veteranid AD1993

• Saatejuhi rollis on lääne raadio eesti saateis kuuldud, jah, nii Markus Larssonit kui Tiina Parki, mõlemaid — nagu ÕL märkis — VoA-s… Mitte aga VGKO-d Vaba Euroopa Raadios — Vabadusraadios (RFE—RL) Viimane oli Müncheni /Praha/ raadios tõepoolest hinnatud, kuid vabakutselise autorina, kes tegi kaastööd Pariisist. Kuigi saateid juhtimata sai ta kuulsaks peale filmilavastaja-tuntuse ka RFE–RL-i laineil — nimelt oma raadiopäraste vestetega — aastast 1982. Tema alalise autori-rubriigi “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” raadiovestete tekste on ilmunud ka ☞ eraldi raamatuina.

• Rootsi Raadio eesti saateile pühendatud lõigus on ülima ebaõiglusega jäänud mainimata Mare Aadli—Rebas (1941-2013), kes ☞ Vikipeedia andmeil Rootsi Raadio eestikeelseid saateid ainuisikuliselt alustas (!) ning kes mainitud raadio eesti toimetuses ka edaspidi 1988-2006 ühel või teisel viisil juhtival kohal töötas.

• Ja lõpuks ei olnud "Tallinna segajad" ükski ega kõik kokku siiski nii võimsad, kui Indrek Riigori kirjutises paista võib. Eesti keeli Läänest kostvale saatele, mis sihiliku summutuse objektiks oli, jäid nood õnneks võimsuse poolest alati alla. Ehkki müra oli kole ja saast eetris tuntav — sunnikud ju olid otse kuulaja kodukotuse külje all!

Õhtulehe — samas jorus ka Äripäeva kirjastuse (toimetaja Piret Pihlak) — lohakust EV100 tähistamisel on täheldatud mujalgi meedias. Näide EVL-i Vaba Sõna tänavusest märtsinumbrist 25.

Jüri Kuke album

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja  Jüri Kukk  ( 1. V 1940 — 27. III 1981 )  ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.

Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.

Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.

• ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—


• AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»

• FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»

Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*

Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»

(Jüri Kuke 5. IX 1958 kirjast oma kunagisele keemiaõpetajale Salme Kartaule — kirjad on tallel Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muusemis)

• TÜTREGA. Isa teeb Liisile “õpa” 15. V 1973.

Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.

PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976

Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.

Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979

Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.

EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966

KGB—EE

Mida tänases Eestis teha KGB-paberiga, kui see lagedale ujub ja meile must-valgel möödanikku paljastab: kes, mida ja mismoodi nuhkis sinu ja su sõprade järele?

Arvatavasti lähed seda dokumenti mõne parema tuttava ja sõbraga — nuhi omaaegse ohvriga — jagama, et ühiselt üles soojendada meenutusi ja kahtlustusi, üksteisega arutada, vaielda… Tekib ehk väike kodukootud dispuut. Nuhi enda nina alla minna… Pole enam vaja… Kui ta pole veel elus, siis on ta õnnelikult surnud. Dialoogi vastaspoolega ei teki, rääkimata laiemast diskussioonist.

Kui te peale muu juhtute jätkuvalt meedias tegutsema, siis võib selline mälestuste heietamise lugu, niisama poolikuna vormuda… publitstikaks. Nii nagu juhtus Eesti Ekspressis nr 10 (1213), mille külgedel Madis Jürgen n-ö uurib «Kes meist oli KGB agent Leo?»

OTSIME ELAVAT! LEIAME LAIBA. Paljastus ilmus poolteist kuud hiljem — vrd Madis Jürgeni «KGB agent “Leo” on teada» Ekspress-online 25.4.13 kl 7:31 ja «KGB Pealekaebajaks osutus meie enda peatoimetaja» EE-online 27.4.2013 kl 17:50; EE nr 17 (1220) lk 26-28 — kui "uuriv ajakirjanik" avastas, et vastus ta küsimusele sisaldus Rahvusarhiivi poolt juba kaheksa aasta eest avaldet ENSV KGB IV osakonna töö-aruandes (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal. Tln, 2005, 223lk). Selles on lausa agendinimede register, 1958. aasta seisuga, ja viide leheküljele 125, kus Leost on juttu kahel korral; Leo agendinime taga on aga Kuldar Raudnask, kelle kodanikunime on KGB töö-aruandes mainitud samuti kaks korda, isikust on KGB tolles aasta-aruandes juttu tervelt kolmel leheküljel. Vaat siis avastust!

Ajakirjanduslik uurimine võikski alata raamatute puurimisest.

Kuldar "Leo" Raudnask-seenior oli siis 22-aastane ja alul mõnda aega jälitatav—töödeldav nuhihakatis, kuni sügisel 1958 teda päris ära värvati. Lõpuks sai TRÜ-s bibliograafi hariduse, töötas žurnalisti ja toimetajana E(R)R-i, RH, TMK + KjaE koosseisudes; aastast 1968 kuulus — peale KGB agentuuri! — N Liidu kompartei ridadesse. Vahepeal võis, ent võis ka mitte külmutatud agendiks olla, küll oli ta agar KGB informaatorina oma elulõpuaastal, mil Kuldar "Leo" Raudnask-seeniori viimseks (?) pealekaebuse ohvriks sai kaastoimetaja Sirje Endre. Esimene ohver oli kaasvõitleja, keda ta tundis posikesepõlvest saati.

MAI 1958. Üliõpilane Raudnask avab oma KGB-karjääri teatega antisovetliku organisatsiooni olemasolust EPA-s, õieti kuulus sinna Raudnask isegi; järelmina läheb ligi neljaks aastaks (1959-1963) koonduslaagrisse Kalju Maasikmäe (*1. IX 1933 Tartu) — vahistatud 5. VI 1959, mõistab ENSV üle(m)kohus ta 18. VIII 1959 süüdi noorte vastupanu-organisatsioonis Must Rist tegutsemise eest 1957-1959 Tartus; Maasikmäe karistus Mordva ANSV-s lõpeb 23. II 1963.

EKSPRESSUURIMUS PÕRUB KOLINAGA. Vähemalt KGB-huvilisele üldsusele on "uuriv ajakirjandus" pakkunud taas naeruväärse ristpiste-tikandi, millega ajakirjanik käsitlusalust asja pigem ähmastab kui selgitab. Madis Jürgen on avaldanud varemgi sarnast magedat pro- või kvaasisovetlikku harduspublitsistikat. Kommentaari vt Isekirja postituse «Eesti riik sai vastu magu» lõpus!

Selmet ajakirjandusliku juurdluse tulemus julgelt välja kirjutada, Jürgen üksnes vihjab tuvastatud agendile, kes oli oktoobris 1985 KGB operatiivtöötajale Andrei Gruzinile käinud keelt kandmas Sirje Endre peale, misjärel viimast ei lastud Belgia-reisile. Raudnaski osa kogu loos võtab Jürgen aga kokku nii:

Kuldar Raudnask, prillidega tagasihoidlik mees… [tema] kirjutatud tööliste portreelugudest [---] õhkub inimlikkust. Raudnask oli hea inimene, selles pole põhjust kahelda. [---] Kas Raudnask "Leost" midagi teadis? Ei oska öelda. Vaevalt ta seda [KGB agentuur-ettekannet] … kirjutas.

Muidugi, kirjutaja oli hoopis ltn Gruzin, seda ju näeb iga lehelugeja isegi. See aga, mida kirjutab Jürgen, pole AJA-, vaid ILU-kirjandus! Kollane ajaviide. Asi EE külgedel lõppenukski pelga müstifikatsioonina, kui esimese artikli juures (lk 14) poleks toonase toimetuse kabinettide jaotusega fotoskeemi.

Kommentaari asemel eritlegem siis toda Eesti NSV KGB Tallinna jaoskonna V osakonna noorem-operatiivvolinik leitnant Gruzini allkirjaga agentuur-teate lõimele punutud Ekspress-lugu.

1. Ettekanne Endre kohta pärineb kõige tõenäolisemalt tema suguseltsi väljasõidu-toimikust. Need toimikud on põhimõtteliselt kõigile huvilistele riigiarhiivis kättesaadavad.
2. Agent Leo, kelle informatsiooni ltn Gruzin selles teates vahendab, on hästi kursis komparteiliku kultuuriohjamise tollaste oludega, rääkimata kirjastuse—toimetuse-sisestest intriigidest, seega võis ta olla positsioonikas ja üsna kogenud tegelane, n-ö vana kala. Või siis ülimalt vaistlik ja tähelepanelik algaja. Esimesel juhul tuleb kõne alla iga juhtiv kuju toimetuses, alates Raudnask-seeniorist. Aga toimetuses jagus ka püüdlikke noori, Jürgen ise k.a.
3. "Ajakirjandusliku juurdluse" käigus küsib Jürgen kommentaare—arvamusi—kahtlustusi vähemalt 7 asjaosalise käest — just nõnda paljusid intervjueeritud endisi kolleege artiklis mainitakse: Sirje Endre, Jaak Allik, Hans H Luik, Urmi Reinde, Vallo Raun, Tiiu Pohla, Jaan Ruus. Mõni neist jätab arvamuse enda teada, aga on piisavalt ka neid, kes Madis Jürgenit mõistatamisel abistavad, st kahtlustusi suunistavad. Nii "vaeb Ruus mitmeid variante", Luik on "üsna kindel", Reinde "nimetab koputaja nime" ja lisab: «Sellest rääkisid ju kõik!»
4. Jürgen saab mingisuguse piiritletava tulemi. Sellest aga ei jõua lugejani muud kui eksitav teave, et agent on tänaseni elus — Raudnask-seeniori sünni÷surma daatumid on 20.3.1936÷27.10.1985 (!) — sellisele, teistest siiski eakamale, kuid elusale agendile, osutab ka insinueeriv pöördumine artikli lõpus, kus sõna "vana" pruugitakse topelt.

Niisugune oli toimetuseelu 27 aastat tagasi. Tänases Eestis on vana agendi Leo elu kindlasti kahvatum ja üheplaanilisem. Või mis? Mõtled ka vahel endiste aegade peale, agent Leo, vana kolleeg?

Kes too Leo siis ikkagi oli, tuli avalikkusel mõistatada… Või loodeti EE-s äkki sellele, et mõne teisegi agendi jutupaelad vahepeal sõlmest lahti läevad? — Ekspress-jama.