neljapäev, 18. august 2022

Veto kui agressiivsuse näitaja ehk miks ÜRO-ajastu ei ole läbi

Suure sõja veerel värelev maailmakord ja seda kehastav  Ü R O  võivad toimida kauem kui kestab neid algatanud N Liit/Venemaa

KAS VÕI KUIVÕRD TOIMIB ÜRO?
Kriitikud on pidanud igandlikuks, ebaõiglaseks ja kahjulikuks vetoõigust, millise ÜRO põhikiri annab vaid julgeoleku-nõukogu ( JN ) alaliste liikmete viisikule. Vähe sellest — kogu ÜRO eesotsas JN-iga olla maailmaesinduse vormina anakronistlik. Sest see ju väljendab IIMS-i võitjamaade käputäie Jalta ja Potsdami leppimusile rajanevat rahvusvahelist (eba)õig(l)ust ja juba seetõttu nõuab kui mitte lausa uue organisatsiooniga asendamist, siis reformimist. 

Seniste parenduseedete seas domineerib JN-i alalise liikmeskonna revisjon. Ühe tõhusama ettepaneku järgi võiks laiendada JN-i alalist liikmeskonda IIMS-i kaotajamaade Jaapani ja/või Saksamaaga; teise vähegi teostatava ettepaneku järgi võiks kaotada oma alalise koha Moskva ning ebatõenäose variandi kohaselt saaks selle endale EU.

Sovetlik õigusjärglus ⁑ ei pruugi vastata rahvusvahelise õiguse normidele ja see võibki saada probleemiks Venemaa ( РФ ) alalise/ asutajaliikme seisusele ÜRO-s. Tuleviku võimalikke variante vaagides joonistub sellele liikmesusele kaks tõsisema — üks lähema ja teine kaugema perspektiiviga — ohu stsenaariumi. Moskva võiks suurima tõenäosusega kaotada oma alalise koha JN-is koos veto-õigusega mingi tuuma- vms rahvusvahelise ulatusega katastroofi korraldamise süü… Või siis vene riikluse hääbumise järelmina. Esimene ähvardab saada teoks juba toimuvas Ukraina sõjas, teisega võib minna paar sajandit.

CCCP hävitab lennukeid

VENEMAA ÜLEVÕIM JA JULGEOLEKU-HUVID.
Rahvusvahelise üldsuse süveneva pahameele ära teeninud Moskva on tõesti massiivselt vetostamist praktiseerinud ja (kuri)tarvitanud seda peamiselt 3 ajendil:
⑴ ÜRO uute liikmete vastuvõttu takistades ( 51⨉ ) — miska välisministrid Vjačeslav Molotov ja Andrei Gromõko vastavalt teenisid endale hüüdnime Mr Veto ja Mr Net — ja
⑵ kaitstes oma anastuslikku poliitikat —
Süürias ( 5⨉ ),
Čehhoslovakkias ( 3⨉ ),
Ukrainas,
Gruusias,
Afganistanis,
Ungaris — ja
⑶ kaitstes enda agressiivset käitumist välismaa lennukite allatulistamisel.

Vetot kasutasid oktoobris 1956 esmakordselt ka lääneriigid, nimelt Suurbritannia ( UK ) ja Prantsusmaa ( F ), vetostades ÜRO JN-i presidendile saadetud USA kirja Palestiina asjus. Prantsusmaa on üldiselt vältinud veto ühepoolset rakendamist, erinevalt UK-st, kes on seda siiski teinud korduvalt nt Rodeesia küsimuses. Viimati kasutas nii F kui ka UK oma vetoõigust detsembris 1989, kui UK, F ja USA vetostasid ühiselt viimase Panama-invasiooni tauniva resolutsiooni eelnõu. Silma on torganud USA veto-rakendajana Iisraeli kaitseks.

Lähtudes JN-i alaliste liikmete vetoõiguse kui sellise rakendamisest ÜRO-s, taandub viie suurriigi reaalpoliitiline vahekord valemiks 10:7:3:2:2 — selle valemi järgi on vetode poolest täiskümnega esikohal venelased ja enam-vähem võrdselt lõppu jäävad hiinlased prantslasiga — vt tabelit ülal!


MIDA SEE NÄITAB? Et ÜRO JN-i alalised liikmed alates aastast 1971 on kõik vastavat relvastust omavad tuumariigid, võib vetot maailma-organisatsiooni julgeolekunõukogus vaadelda tuumarünnaku alternatiivi, selle tsiviliseeritud aseainena ehk vahendina agressiivse endakehtestuse sublimeerimiseks sellise ultimatiiv-diplomaatilise sammuga, nagu just vetoõigus seda on. Teisisõnu on vetoõigus ÜRO JN-is kujunenud klassikalise külma sõja üheks edukaks rakenduseks. Edukas on see muidugi tähenduses, et tuumakonflikti kõnealuste maailmariikide vahel ei ole seni juhtunud.

Selles paradimas on tuumavõimekusel põhineva löögivalmiduse etaloni — olgu protsentuaalselt 100%-ga või 10 palli-süsteemis — näidanud kõigist muist JN-liikmeist vetot enim rakendanud CCCP/РФ. Mõneti Moskva eeskujule varju jääva Washingtoni globaalse löögivalmiduse ( diplomaatiaks ülendatud sõjakuse ) määr oleks sel juhul 68% ( 7 palli 10 võimalikust ), Londonil — 26% ( 3 ) ja leebeima loomuga ÜRO JN-i alalise koha omanikuks osutuks aga Pariis — 13%-iga ( 2 ), kusjuures F-i paarisaja lõhkepeaga tuumapotentsiaal ongi veto- ehk eesõiguslike tuumariikide seltskonna väikseim.


TUUMARSENAL & VETO. Kui seda valemit laiendada väljapoole JN-i alalist liikmeskonda ja pikendada valemi lõppu nii 10:7:3:2:2(:1), siis võiks viimane number esindada ülejäänud, eliitklubi-pääseta tuumariike. Sest otseselt veto rakendamist kajastavad numbrid ses valemis peegeldavad kaudselt tuumaarsenali globaalset vahekorda. Numbriliselt on NATO-l + ОДКБ-l tuumarelvi kummagi lõhkepäid kokku lugedes pariteeselt ≅ 7000… 9000. Lisagem neile Hiina 350 tuuma-lõhkepead. Samas on JN-i alaliste liikmete ringist välja jäävail tuumariikidel — Põhja-Koreal, Iisraelil, Indial ja Pakistanil — vastavalt 5… 95… 160… 200 ≅ 4 ½-sada tuumalõhkepead — seega JN-i alaliste liikmete arsenalist paarkümmend korda vähem.

See võib tunduda ebaõiglane, kuid kokkuvõttes on praeguse maailmakorralduse ja nii ka ÜRO kestlikkuse paremini toimivaks argumendiks kujunenud suurriikide agressiivsust sublimeeriv vetoõigus JN-is. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija Rahvasteliidu sünnitas teatavasti IMS ning lõpetas IIMS. Viimase tulemuseks oli uue, vaba maailma paleusele rajatud ÜRO. Ja küllap tabaks lõpp ÜRO-dki alles järgmise maailmasõjaga, mis väga suure tõenäosusega oleks tuumasõda.

Teisalt kuulub praeguse maailma-organisatsiooni südamikku vähemalt üks loomult agressiivne ( endine üli- ) riik РФ, kes ise sellesinase maailma-korralduse peamiseks tulusaajaks on osutunud. Siin jääb vastamata, kas mõistab seda ka Vladimir Putin.



MÄRKUSED
 *   Peale avalike vetode on ÜRO JN-is kasutatud salajast vetostamist, eeskätt ÜRO peasekretäri valimisel.
 ⁑   Maailmaorganisatsiooni asutajaliikme NSV Liidu ( CCCP ) koha JN-is päris 1992 formaal-juriidiliselt ebamäärasel moel Vene Föderatsioon ( РФ )
⁂  Hiina Vabariigi ( ajutine pealinn Taipei ) kui ÜRO asutajaliikme koha JN-is vahetas välja Hiina Rahvavabariik ( Peking ) 1971; siis heideti HV välja ka ÜRO-st.



Kommentaare ei ole: