pühapäev, 8. juuni 2025

Aeg igavikku langeb…

Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…


Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.

Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.


KRISTI TAMMIK (1941—2025, neiuna Kärmas — PILDIL: 33a enne BRD-sse emigreerimist) oli ajakirjanik, moelooja, tantsija, laulja ning Eesti levimuusika ringkonnas ka hinnatud laulusõnade looja, kes heliloojast abikaasa Raivoga kevadel 1975 Läände jäi. See juhtus teisel külaskäigul Kristi ema Elsa-Irene juurde Põhja-Saksamaal. Mais esitatud poliitilise varjupaiga taotluse järel ulatus sõnum põgenikepaarist tuttavailt RL-ini Saksamaa teises otsas. Sinna, eesti raadiotoimetusse kutsutigi Kristi, nii et temast augustis 1975 sai uue kollektiivi kolmas kaastööline, kel loomulikult tuli kohe kibedasse raadiotöösse lülituda. Esimesel tööaastal kasutas ta eetrinime Heli Kallas, järgmisest aastast esines ta raadios oma nime all.

Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".


«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS


Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:
Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)

Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.

(…)

Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.

TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST


EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse alles ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana — Tammik;
• augustis tuli Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki.

Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:
"S i i n   V a b a d u s e  R a a d i o !

Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"
Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.

Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…