Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…
Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.
Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.
Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".
«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS
Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:
Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.
EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse alles ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana — Tammik;
• augustis tuli Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki.
Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:
Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…
TÜHISTAMISE ÜRITUS … Tallinna KGB kontor lansseeris EKP KK büroo nõudel ligemale kümnendi (1978—1987) väldanud laimukampaania, kus Kristit mh tembeldati "pupsikuks" ja "ühepäevaliblikaks". Samas käsitles võõrvõim teda tuuletallajana kaugeltki mitte ülekantud, vaid otse vastasena ohtliku — pistrikulise tähenduses. Nimelt sisestas KGB Kristi Tammiku aastal 1981 Ida-Euroopa salateenistuste välisvaenlaste automatiseerit ristkasutusega registrisse SOUD…
Miks üks Inturisti kohaliku osakonna endine giid või pelgalt varietee lauljatar — nagu korrutasid kontrapropagandistid — idaleeri salateenisuste vaenlaste salaregistrisse sattus. Eesti NSV MN-i j.a KGB oli tolleks hetkeks SOUD-registrisse meldinud 367 isikut, Kristi Tammiku puhul tegi seda ilmselt Urmas Murre, siis alles noor ja gebistitöö uuendusi innukalt evitav kaadritöötaja. See oli Kristi Tammiku taoliste eetrivastaste puhul "kodumaa-reeturi" (vk izmena rodine / kodumaa reetmine — ENSV Kriminaalkoodeksi §62) tavapärasemat tiitlit täiendav märgiline tähis, millist teiste RFE—RL-i eestlaste kohta seni pole lekkinud. Tammiku registrisse kandja võis ehk vihaga RL-i eesti toimetuse n-ö väljalaset seirata ja selle järelmite järgi eesti toimetuse mõju vaagida. Vahest oli otsustajaks koguni Eestimaa kompartei keskkomitee? Arvatavasti ei olnud kaalukausil aga niivõrd KT (ükskõik kui väikese või suure kaaluga) isiksus, kuivõrd KT ajakirjanduslik asja- ja keeletundlikkus, mis oli kuulajale ilmne ja partatamatult aitas kaasa RFE—RL-i saadete mõjule.
Vladimir Raudsepp, alias Kalle Kõvamees KGB varilehes Kodumaa ilmunud loos kasutas Kristi rolli/asendi kohta Vabadusraadios minu arust huvitava konnotatsiooniga sõna 'pupsik'. See oli mõeldud ilmselt aasta varasema Õhtulehe/Večernij Tallin kirjutise salaluure- loo-punutise kriiskavalt kõrge kohtrapunkti taandamiseks. Kui ma esmakordselt, veel teismelisena seda teksti lugesin, ei pannud tähele ega oleks mõistnud 'pupisku' õiget tähendustki. Eesti keele seletussõnastiku järgi on see tänaseks haruldane sünonüüm sõnale 'ettur'. Kuid miks VR/KK siis KT-d selgelt etturiks ei nimetanud? See oleks kontrpropa kaanonile paremini vastanud. Lisaks on inglise keeles pup 'koerake'. Vene ja ukraina keeles vastavalt 'kena lapsuke' / 'nukuke' < sks puppe. Konnotatsioon on siis nagu nukulik koerake — ja eks just sellised kutsad Kristile meeldisidki. Oma teisele Saksamaal võetud koerale pani Kristi koguni sama nime, mis oli ta kurblooliselt kaotatud lapsel. See oleks juba aines hingeeritluseks — mida Kristi ei silma otsaski oleks sallinud. Tema surma järel siiski seda ette võttes luban aga olla sõnadega võimalikult napp.
PUTINI ANTIPOOD. Ajaloo keerdkäikudega lahutet isa—ema tõttu vanemliku armastuseta jäänud Kristit kurnas emotsionaalne labiilsus. Tema pikapilliline käekäik seletub lahti uusima aja, täpsemalt La Belle Époque'i viimistlet arhetüübi Anna von Diederitzi malli abil, millise XX sajandi lävel oma "Daamis koerakesega" nii peenelt konstrueeris Anton Čehhov ning kelle XXI sajandi kolmandal kümnendil oma "Anora" mängufilmiga samavõrra piinlikult dekonstrueeris Sean Baker. See on sotsiaalselt hapra animaalse vibaga naise (või mehe) ja mingi isiksusmurrangu tõttu inimesis pettunud ja (lemmik-) loomadega lävimist eelistava karakteri koondkuju. Arhetüübi õnnetuim ja aktuaalseim näide on arvatagi Putin, kes on deržaava-hullu massimahituse tulel küpsenud nüüd juba üle miljoni inimese hukutanud türanniks…
Ja tolle arhetüübi õnneliku lahenduse näide?
… FRANZ tuli Kristi ellu kummalisel teel. Oma "Piirilkõndija tee…" raamatus (lk 184-185) kirjeldab memuaaride autor üht jalutuskäiku pärastlõunases Münchenis oma (järjekordse) spanjeli Liisiga.
Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)
Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.
(…)
Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.
TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse alles ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana — Tammik;
• augustis tuli Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki.
Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:
"S i i n V a b a d u s e R a a d i o !Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.
Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"
Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…
TÜHISTAMISE ÜRITUS … Tallinna KGB kontor lansseeris EKP KK büroo nõudel ligemale kümnendi (1978—1987) väldanud laimukampaania, kus Kristit mh tembeldati "pupsikuks" ja "ühepäevaliblikaks". Samas käsitles võõrvõim teda tuuletallajana kaugeltki mitte ülekantud, vaid otse vastasena ohtliku — pistrikulise tähenduses. Nimelt sisestas KGB Kristi Tammiku aastal 1981 Ida-Euroopa salateenistuste välisvaenlaste automatiseerit ristkasutusega registrisse SOUD…
Miks üks Inturisti kohaliku osakonna endine giid või pelgalt varietee lauljatar — nagu korrutasid kontrapropagandistid — idaleeri salateenisuste vaenlaste salaregistrisse sattus. Eesti NSV MN-i j.a KGB oli tolleks hetkeks SOUD-registrisse meldinud 367 isikut, Kristi Tammiku puhul tegi seda ilmselt Urmas Murre, siis alles noor ja gebistitöö uuendusi innukalt evitav kaadritöötaja. See oli Kristi Tammiku taoliste eetrivastaste puhul "kodumaa-reeturi" (vk izmena rodine / kodumaa reetmine — ENSV Kriminaalkoodeksi §62) tavapärasemat tiitlit täiendav märgiline tähis, millist teiste RFE—RL-i eestlaste kohta seni pole lekkinud. Tammiku registrisse kandja võis ehk vihaga RL-i eesti toimetuse n-ö väljalaset seirata ja selle järelmite järgi eesti toimetuse mõju vaagida. Vahest oli otsustajaks koguni Eestimaa kompartei keskkomitee? Arvatavasti ei olnud kaalukausil aga niivõrd KT (ükskõik kui väikese või suure kaaluga) isiksus, kuivõrd KT ajakirjanduslik asja- ja keeletundlikkus, mis oli kuulajale ilmne ja partatamatult aitas kaasa RFE—RL-i saadete mõjule.
(…) Õppisin elama päev korraga ja olema tänulik selle eest, et oli töö, katus pea kohal, küllaga toitu ning võimalus vahel ka kojujäänutele rõõmu teha. Ajapikku kujunesid kolleegidega soojad suhted (…) Muidugi hoidsime omavahel kokku — olime ju vähemusrühmake raadio rahvuste Paabelis.
Just algul tähendas mulle palju see, et mul lisaks uudistele lubati kaasata saatesse muusikat ja esitada enda tõlgitud Pasternaki "Doktor Živago" peatükke. See oli loometöö, milles tundsin end kindlalt. Oma kirjakeelses väljendusvõimes ma küll ei kahelnud, kuid ülikoolidiplomi puudumine ja tugevalt enesekriitiline hoiak jälitasid mind. Vajasin aega harjutamaks tiibade kandvust ja ületamaks kroonilist pädevuskõhklust.
Nii keskendusin uustulnukaile maailma muusika edetabeleis, valisin välja interpreedid, kes südame põksuma panid ja esitlesin neid saates. Püüdsin sealjuures ette aimata, kellest võiks kujuneda staar. Oli rõõmustavaid tabamusi: Randy Crawford, Kim Cattrall, Joshua Kadison jt. Enda jaoks avastasin Joni Mitchelli ja Kenny Logginsi, viimase ka koosluses Jim Messinaga. Sündis minu "Vikerkava", mis jäi püsima aastateks.
Seda tööd aga raskendas asjaolu, et tagasiside puudus. Olin hääl kajata ruumis. Nii tundsin end pikka aega. Vahel paljastus klomp kurgus, see liigutusvõdin hääles, kui kujutlesin eetri teisel kaldal kedagi mind kuulmas (…)
Raamatut alustades eeldasin, et kirjutan pikalt neist kahekümnest raadioaastast. Miskipärast pole pole see edenenud (…) Raske öelda, miks. Sellesse aega mahtus nii palju inimesi, et see tundus kunagi mu täiskasvanuelus lausa otsatuna, ent on nüüdseks muutunud väga abstraktseks, libisenud uskumatult kaugele. Kaugemale kui lapsepõlv (…) Kuidas on see võimalik?— Kristi Tammik, Piirilkõndija tee… (Tln, 2012, lk 85-87)
Vladimir Raudsepp, alias Kalle Kõvamees KGB varilehes Kodumaa ilmunud loos kasutas Kristi rolli/asendi kohta Vabadusraadios minu arust huvitava konnotatsiooniga sõna 'pupsik'. See oli mõeldud ilmselt aasta varasema Õhtulehe/Večernij Tallin kirjutise salaluure- loo-punutise kriiskavalt kõrge kohtrapunkti taandamiseks. Kui ma esmakordselt, veel teismelisena seda teksti lugesin, ei pannud tähele ega oleks mõistnud 'pupisku' õiget tähendustki. Eesti keele seletussõnastiku järgi on see tänaseks haruldane sünonüüm sõnale 'ettur'. Kuid miks VR/KK siis KT-d selgelt etturiks ei nimetanud? See oleks kontrpropa kaanonile paremini vastanud. Lisaks on inglise keeles pup 'koerake'. Vene ja ukraina keeles vastavalt 'kena lapsuke' / 'nukuke' < sks puppe. Konnotatsioon on siis nagu nukulik koerake — ja eks just sellised kutsad Kristile meeldisidki. Oma teisele Saksamaal võetud koerale pani Kristi koguni sama nime, mis oli ta kurblooliselt kaotatud lapsel. See oleks juba aines hingeeritluseks — mida Kristi ei silma otsaski oleks sallinud. Tema surma järel siiski seda ette võttes luban aga olla sõnadega võimalikult napp.
PUTINI ANTIPOOD. Ajaloo keerdkäikudega lahutet isa—ema tõttu vanemliku armastuseta jäänud Kristit kurnas emotsionaalne labiilsus. Tema pikapilliline käekäik seletub lahti uusima aja, täpsemalt La Belle Époque'i viimistlet arhetüübi Anna von Diederitzi malli abil, millise XX sajandi lävel oma "Daamis koerakesega" nii peenelt konstrueeris Anton Čehhov ning kelle XXI sajandi kolmandal kümnendil oma "Anora" mängufilmiga samavõrra piinlikult dekonstrueeris Sean Baker. See on sotsiaalselt hapra animaalse vibaga naise (või mehe) ja mingi isiksusmurrangu tõttu inimesis pettunud ja (lemmik-) loomadega lävimist eelistava karakteri koondkuju. Arhetüübi õnnetuim ja aktuaalseim näide on arvatagi Putin, kes on deržaava-hullu massimahituse tulel küpsenud nüüd juba üle miljoni inimese hukutanud türanniks…
Ja tolle arhetüübi õnneliku lahenduse näide?
… FRANZ tuli Kristi ellu kummalisel teel. Oma "Piirilkõndija tee…" raamatus (lk 184-185) kirjeldab memuaaride autor üht jalutuskäiku pärastlõunases Münchenis oma (järjekordse) spanjeli Liisiga.
Koer jooksis äkki otsustavalt vastu lähenevale vanahärrale, nuuskis teda ja tegi talle oma jooksurihmaga sõlme peale. Kristi imestas, kuna see polnud Liisil sugugi kombeks, ja vabandas rihma lahti harutades. Härrasmees naeratas, silitas saba liputava koera pead ja tutvustas end: "Franz Köstler."
Sugenes lühike jutuajamine, mille käigus selgus, kui lohutamatult kurvaks teevad lähenevad jõulud Franzi, kuna neid tuleb tal abikaasa surma järel esimest korda pühitseda üksinduses.
"Te ei pea üksi olema! Olete jõuluajal oodatud külaline minu pool," kostis Kristi. — "Ent mu elus on ka rõõmuhetki," jätkas Franz, "kord nädalas käib mul abiks Kristi, noor neiu Eestist." — "Jessas!" hüüatas Kristi. "Nii kõlab ka minu nimi ning ka mina olen pärit Eestist."
Franz saatis Kristi ja Liisi koduukseni, kuid siis äkki embas ta Kristit ja tegi seda nii kõvasti, et hapral naisel hing rindu kinni jäi…
Kristi sõnul loodi peagi "tugeva ja sileda nurgakiviga" sõbrasuhe, mis üle kuueteisekümne jõuluaja ulatudes päädis Franzi surres helde pärandusega.
Alati aegruumiga harmoonias — õigel hetkel õiges kohas. Muusikaga taktis. Raivo kõrval. Müncheni raadios. Pargis. Puhka rahus, armas Kristi!
ୟ 🎶♡
Lõpetaksin ühe levimuusika klassikasse kuuluva laulu sõnade eestindusega Kristi Tammikult.
Lootus jääb, lootus jääb, lootus jääb
Et kord ometi peab tulema see päev
Mil on vabad maad ja rahvad, vaenust midagi ei tea
Ja me lapsed sõda kartma eal ei pea
On erinevad saatused ja teed
Ei teada või mis ootamas on ees
Kuid soov on kõigil sama — jäägu helgeks silmapiir
Et eal ei kustuks sammekaja siin
Lootus jääb… … …
Las vilja kannab põld ja õitseb puu
Las hing end tunneb vabana kui tuul
Las armastuse soojus kannab elu edasi
Aeg igavikku langeb nagu liiv
Lootus jääb… … …
Jimmy Fontana ja Franco Migliacci kuulus laul E(R)R-i meeskvarteti ja Uno Loobi esituses — SoundCloud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar