teisipäev, 3. november 2009

Perlustratsioon (II)


Aastal 1918 asutet Eesti Posti mulluse juubeliaasta etiketti ehtis mõttevigane loosung. Matemaatilise loogika austuseks tulnuks asendada see valemiga:
90 — x = y aastat usaldust
• EESTI POST •
Tundmatud x ja y oleksid siin ühtaegu Eesti Posti süüme ja ajaloo puudulikkuse sümboliks. Ja x võiks sama hästi asendada sõnaga...

PERLUSTRATSIOON (perlustrare – ladina keeles 'vaatlema', itaalia 'luurama') – salajane postikontroll; postisaadetiste salajane seire riikliku järelevalve, luure, tsenseerimise ja/või saadetiste hõivamise eesmärgil; erineb kirjavahetuse ametlikust, olgu korralisest või erakorralisest (seaduslikust) tsensuurist nt sõja ajal või kinnipidamisasutuses. Perlustratsioon on tsiviliseeritud mail (õigusriigis) keelatud, v. a seadusega piiritletud eriolukord või erandjuhud, nt kohtu loaga määratletud isiku suhtes väärteo menetluse raames.

Eesti teabeväljas on perlustratsiooni mõiste justkui kontvõõras. Sellest ei räägita. Või kui kirjutataksegi, siis ajades segi postisaadetiste tsensuuriga. Millega vene ajal tegeldi mõnes postimajas kah, kuid need olid sootuks teised inimesed.



Teadjate kinnitusel läksid tsensuuriametnike ehk Glavliti postisorijate kätte (tööjaotuse korras) vaid kirjadest suuremad saadetised (panderollid, postipakid jms) Stalini-aegne perlustratsioon oli aga üleüldine ja jõhkralt valimatu. Salateenistused lugesid kirju lisaks pealinnale ka iga maakonna (rajooni) postisortimise keskuses.

Kirjavahetuse saladuse rikkumine tegi 1950-kümnendi teisel poolel läbi devolutsiooni ja tõmbus aastast 1958 kitsamaisse raamidesse. Kompartei tegi valiku nn sotsialistliku seaduslikkuse kasuks ja KGB soostus edaspidi pistelise postivõetusega n-ö kohtadel (sidejaoskondades) jälgimaks peamiselt sovetivõimu vastaseid, ent samas säilitas täieliku kontrolli välismaise kirjavahetuse üle, mille maht ju poliitilise sula aegu varasema mitu korda ületas. Välisriikidest Eestisse tulevaid ja välismaale minevaid kirju seirati, avati ja loeti siiski mitte üksi Tallinnas. Eestikeelseid kirju perlustreeriti vajaduse korral Moskvas, paljude muude keelte – hinnanguliselt 140 – kõrval leidus seal ka eesti kirjakeele spetse.

Kirjanik Einar Sandeni dokumentaaljutustuse “KGB kutsub Evet” järgi asus 1960-kümnendil rahvusvahelise posti jaoskond Tallinna südalinnas kaubamaja lähedal, endise aadressiga Lomonossovi tn 7 – ja numeratsiooni säilumist eeldades – praeguse Gonsiori–Maneeži loodenurgal. Sanden nimetab seda...
... üheks KGB tsentraaliks. Siin on ulualust leidnud ka selline valgustkartev astutus nagu tsensuuri-osakond. Kõik Eesti (NSV) territooriumile saabuvad või siit välismaale lähetatavad postisaadetised käivad siin kvalifitseeritud personali käe alt läbi. Nende hulgas on teenekaid KGB agente ja nii spionaažis kui eesti pagulasküsimusis põhjaliku ettevalmistusega isikuid. Üheks eriteadlaseks oli varem Rootsis spioneerimisel tabatud ja välja saadetud Erik Suurväli.
Kõik osakonda läbivad saadetised registreeritakse vastavaile kartoteegi-kaartidele. See raamatupidamine on tegelikult kahekordne, sest sissekanne tehakse nii saatja kui ka saaja isiklikule kaardile. Nii saab alati vajadusel täpse ülevaate, kes kellega kirjavahetust peab. Isikud, kelle vastu KGB tunneb erilist huvi, olgu nad siin või sealpool raudeesriiet, on koondatud erilisse registrisse ja nende kirjavahetus kuulub hoolikale tsensuurile ja iga kiri, millele omistatakse tähtsust, kopeeritakse ja lisatakse vastava isiku toimikusse.
KGB kutsub Evet (Stockholm, 1968, lk 211-212)

Jutt käib arvatagi kohaliku KGB Operatiiv-Tehnilise-Osakonna 6. jaoskonnast (vene keeli: 6-oe otdelenie OTO KGB pri SM ÈSSR) Ilmselt paiknes sama asutus hiljem ümber endisele Gagarini ehk praegusele Toompuiesteele, nüüdseks ümberehitatud majja nr 33A. Selles majas olid salajased ehk n-ö mustad kabinetid olemas nii tsensoritel kui perlustraatoritel, tõenäoliselt töötasid nad eraldi, ühed väidetavasti VII ja teised IV korrusel.

Operatiivtehnilise osakonna 6. jsk ülem oli selle asutamisest (KGB reorganiseerimisest) 1958 kuni 1975 julgeolekuohvitser Paul Haidla (*1920 Tartumaa), kes Venemaa sõjapensionärina praegugi, vaatamata vanusele, kuulub siinsete punaveteranide aktiivi. Tema järglane OTO 6. jsk ülema kohal oli kuni 1986 Gennadi Kossov (*1925 Tatarimaa) Jaoksonna tegevus lõppes kas 1990 või 1991.

Kui varem tuhlas KGB inimeste kirjades omapäi, ilma tseremooniaalsete formaalsusteta, siis 1950-kümnendi lõpust vormistati ametlikke taotlusi sideasutuse ülemusile. Korrespondentsi perlusteerimise jaoskond oli KGB Eesti-struktuuris suhteliselt pirakas allüksus, kus oli mitukümmend inimest (kontrolörid, tõlgid ja operatiivtöötajad), kuid ilmselt kasutati ka palju mittekoosseisulisi kaastöölisi, k. a sideministeeriumi ja -kontorite palgal olevaid töötajaid (milles võib peituda seletus tänase tööhõive ühele veidrale seigale, et miks just Eesti Posti on tööle pääsenud hulganist endisi gebiste)

Kas Eestis nüüdisajal saadetisi perlustreeritakse? Väidetavalt otsitakse korrepsondentsist nüüd peamiselt (meele)mürke jm ohtlikke aineid. Aga kuna sovetiaegse perlustratsiooni saladusi peetakse ikka vaka all, siis kahtlused jäävad. Neid leevendavad küll traditsioonilise kirjavahetuse paratamatu allakäik, riikliku postimonopoli murenemine ning sest lähtuvad pisilootused muutusile postinduses. Õnneks pole praegused postisobramise võtted ega jaamad — vt neid allpool — enam nii suureks saladuseks kui veel paari kümnendi eest. Ja et postivõrk kattub hiljutise side(kontrolli)võrgustikuga, enam-vähem nii nagu see kommude ja KGB anastuse all viimati eksisteeris, siis on alljärgneva nimistu üllitamisel mõte kui mitte nüüdisaja, siis lähiajaloo hindamise vaatekohast olemas.

Praegu on Eestis piiritolli raames 16 postikontrolli-punkti, sh 2 tähtsama staatusega postikontrollijaama Tallinnas
  1. Eesti Posti postitöötlemiskeskus Tallinnas Pallasti tn 28
  2. Peapostkontori piiritollipost Tallinnas Narva mnt 1
  3. Tartu postikontrolli piiritollipost Tartus Vanemuise tn 7
  4. Pärnu postikontrolli piiritollipost Pärnus Akadeemia tn 7
  5. Narva postikontrolli piiritollipost Narvas Mõisa (end Kingissepa) tn 10
  6. Jõhvi postikontrolli piiritollipost Jõhvis Sompa tn 1A
  7. Viljandi postikontrolli piiritollipost Viljandis Tallinna mnt 22
  8. Rakvere postikontrolli piiritollipost Rakveres Rohuaia tn 13
  9. Haapsalu postikontrolli piiritollipost kusagil Haapsalus Nurme tn 2
  10. Hiiumaa postikontrolli piiritollipost Kärdlas Posti tn 7
  11. Saaremaa postikontrolli piiritollipost Kuressaares Torni tn 1
  12. Võrumaa postikontrolli piiritollipost Võrus Jüri 38
  13. Põlvamaa postikontrolli piiritollipost Põlvas Kesk tn 19
  14. Valgamaa postikontrolli piiritollipost Valgas Kesk tn 10
  15. Jõgeva postikontrolli piiritollipost kusagil Jõgeval Aia tn 8
  16. Paide postikontrolli piiritollipost Paides Pikk tn 2

FOTOL: Ida-Saksamaal leiutud automaat läbiloetud kirjade ümbrike taassulgemiseks, praegu Stasi muusemis

• Edasi… Perlustratsioon (III) • Veel… Perlustratsioon (I)
• Lisaks… Mesilane: Perlustratsioon ja radioperehvat

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ENE VI kd, Tallinn, 1974 [valminud 1973], lk 87: perlustratsioon (lad), kirjade läbivaatamine ja lugemine (kas kirju avades või tugevasti valgustades) saatja ja adressaadi teadmata.

Anonüümne ütles ...

Alates 2009. aasta lõpust on võimalikku perlustratsiooni EV-s ratsitud. Eesti Post on oma töö ümber korraldanud nii, et kõik Eestis postitatud kirjad käivad läbi Tallinna sorteerimiskeskuse Vana-Lasnamäel Pallasti tn 28. Seega lähevad ka Võrust näiteks Võrru või Kubijale saadetud kirjad Tallinna sorteerimiskeskusesse ja alles pärast seda jõuavad need saajate kätte Võrus või Kubijal.

Holger ütles ...

Eesti Post õigustab tänapäevast perlustratsiooni — milleks tõenäoselt on tööle värvatud ka endised KGB OTO-töötajad — järgmist keelupunktidega ebamäärasest (moraalipolitseilikust) nimistust:

«Postisaadetistes on keelatud saata:
• esemeid, mis oma omaduste tõttu või pakendiga võivad ohustada postisaadetise saajat, postitöötajaid, määrida või rikkuda teisi postisaadetisi,
• postivahendeid või kolmandate isikute vara;
• sündsusetuid või kõlblusvastase sisuga esemeid ja trükiseid;
• raha;
• dokumente, mis kujutavad endast jooksvat ja isiklikku kirjavahetust muude isikute vahel kui saatja ja saaja või nendega koos elavad isikud;
• esemeid, mille sissevedu on keelatud või piiratud edastamise sihtriigi õigusaktidega;
• esemeid, mille sisse- või väljaveo keeld või ringluse piirang on sätestatud teistes õigusaktides.»

Teave Eesti Posti veebiküljelt http://post.ee/?id=1182

Holger ütles ...

Mida mõtleb Eesti Post, keelates saata "sündsusetuid või kõlblusvastase sisuga esemeid ja trükiseid"? Kuna see n-ö määratlus on määratu, siis tekivad loomulikud küsimused (järgnevalt 7 võimalikku küsitavust):

(1) Kas Eesti Postis on komisjon või
(2) ombudsman, kes selle üle otsustab või
(3) see tuleneb iga postisaadetistes tuhnima volitatud EP vms töötaja oma suval langetatud otsus?
(4) Kas saadetise kõhklev postitaja võib tulla EP-sse selle kohta nõu küsima ja
(5) kelle poole ta peab siis pöörduma, kas p1 v p2 v suvalise postitöötaja (p3) käest;
(6) kas seda otsus, kui see pole saadud ennetavalt, võib kaevata ja sel
(7) kuhu kaevata EP omavolitsemise vastu. Mida arvab sellest Eesti Post (EP).

Peaks järelepärimise tegema.

Holger ütles ...

Mida mõtleb Eesti Post, keelates saata "dokumente, mis kujutavad endast jooksvat ja isiklikku kirjavahetust muude isikute vahel kui saatja ja saaja või nendega koos elavad isikud"?

Tundub täiesti gebistliku (KGB) sättena, mille eesmärk võib olla…

(a) tsenseerida nii sisemaist kui rahvusvahelist kirjavahetust nii, et rahulduks valitsusvõimude või nende välismaiste partnerite kiusatus alati täpselt identifitseerida kõiki kirjavahetajaid;
(b) tõkestada kirjavahetuses "konspiratsiooni" näiteks sellisel moel, kui isikud kasutavad variaadresse või -isikuid;
(c) kitsendada teabelevi Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artikkel 19 tähenduses, mis mh
annab kõigile "vabaduse otsida, saada ja levitada informatsiooni ja ideesid mis tahes vahenditega ning olenemata riigipiiridest" (tsiteeritud Eesti rahvusvaheliselt tuntud inimõiguslase Mart Nikluse tõlget, vt http://isekiri.blogspot.com/2009/09/inimoiguste-ulddeklaratsioon.html

Holger ütles ...

KAPO JÄLGIB KIRJAVAHETUST JA/VÕI TÖÖTLEB POSTI

«See kõik juhtus suvel [2011], mil saatsin Valgevene KGB-sse kirja, kus protesteerisin sealse presidendi tegevuse vastu. Paar päeva läks mööda ja minuga võeti ühendust Kapost, kutsuti kohtumisele, vesteldi ja paluti, et ma sellest kuskil ei räägiks [...] Mul tekkis küsimus, kas Kapol palus tegutseda Valgevene KGB või nad jälgisid mu kirjavahetust vm suhtlust.»

(Vt Kodanik kahtlustab: kas Kapo tegi Valgevene KGB-le tellimustööd?» http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kodanik-kahtlustab-kas-kapo-tegi-valgevene-kgble-tellimustood.d?id=63717070)

Holger ütles ...

Mõnedel andmetel oli riigireetja Vladimir Veitman KGB-lasena OTO osakonna viimane ülem. Operatiiv-tehniline osakond (OTO) tegeles peamiselt perlustratsiooniga. Tõsiasi, et ta koos oma osakonnaga Kaposse siirati, seal palgale võeti ja 20 aasta kestel tööl hoiti, on väga halvas mõttes kõnekas. Ja tekitab küsimusi:

Miks Kapo ka 21. sajandil (digiajastul) kasutad 1980-ndi (analoogajastu) tehnikat ja personalis vastavaid spetsialiste säilitas?

Eesti salapolitseinikud ei saanud võõraste kirjade avamisega ise hakkama — ?!?