Läila olümpiajutt vajas vürtsi

Kroonilises sovetinostalgias vaevlev parteileht Kesknädal sõdib "osa (välis)eestlaskonnaga", kes "taunib olümpiaregati toimumist Eestis" nelja kümnendi tagusel suvel AD1980 "okupatsiooni põlistamisena"… Kesknädala väitel tõi Moskva OM-i Tallinna regatt "meie vabariigile kuulsust ja materiaalset kasu" + "sillutas teed ka kümnekonna aasta pärast realiseerunud eestlaste vabaduspüüdele". Endine pärnakas ja praegu Torontos elav Veljo Kalep (pildil) kirjutas vastuseks üles oma meenutused:

KUI MA ÜHEL 1980. aasta kevadpäeval töölt koju jõudsin, ütles 11-aastane Veikko (Veljo poeg), et keegi oli mulle helistanud ja andnud oma telefoninumbri ja nime.

Helistasin tagasi ja see oli Rootsi päevalehe Dagens Nyheteri korrespondent Staffan Teste, kes oli välisajakirjanike rühmaga Tallinnas Viru hotellis. Leppisime kokku kohtumise järgmisel päeval kl 5:30. Läksin siis Eva Ahoneni juurde, palusin tal helistada (oma pojale) Heiki Ahonenile ja öelda ainult, et ta oleks kodus pärast kella kuut. Heiki elas Nõmmel.

Järgmisel päeval läksin tööle autoga, istusin töölaua taga täpselt tööpäeva lõpuni ja siis kohe Pärnust Tallinna. Viru hotellist võtsin peale Staffani, mida KGB-mehed ilmselt ei märganud. Viisin Staffani Nõmmele Heiki korterisse.

Heikil oli palju rääkida…

Heikil oli palju rääkida. Just oli vangistatud grupp koolipoisse sini-must-valge lipu heiskamise pärast. Nende nimed olid mõne päeva pärast Dagens Nyheteris.

Staffani sõnul viidi välisajakirjanikud ühe kolossaalse ehituse avamisele ja see olevat Lenini-nimeline. See oli muidugi linnahall.

PORTSUKE SOOLA… Staffanit huvitas eestlaste suhtumine Moskva olümpiaregatti. Ajakirjanikud olid saanud sinna kutse. Kuid Rootsis teati ka juba boikotist — et hulk riike ei lähe okupeeritud maale, muidu tunnustaksid nad Eestit N Liidu osana. Staffan vajas teavet okupeeritud riikide vastupanuliikumistelt. Heiki oli selleks õige mees ja sidepidamine Rootsiga jäi tema ülesandeks.

Kui talle Pärnust vahetult olümpia eel helistasin, kuulsin et Dagens Nyheter võtab boikotist osa ja Staffan on saadetud puhkusele. “Olümpia” hotellis oli alla 10 välisajakirjaniku. Tundsime rahuldust oma panuse üle boikoti organiseerimisse.

Sel ajal oli KGB-l palju tööd. Tiit Madisson sai 2 nädalat hirmutusvangistust. Mind kutsuti Pärnu KGB-sse vestlusele paljude minu "pattude" pärast, kuid peamiselt hoiatamaks, et ma ei segaks olümpiat — neil oli õigus võtta minusuguseid OM-i ajaks "preventiivsesse vangistusse".

Sel hetkel rõõmustasin, et meie "segamised" olid juba toimunud ja nii, et KGB ei märganudki. Rahustasin KGB ülemat,* öeldes et boikoteerin olümpiat ega lähe sellele ei osavõtja, tõlgi ega pealtvaatajana.

JA PAAR PIPRATERA. Arhitekt Dmitri Bruns lõpetab oma meenutused** olümpia ettevalmistustest väitega, et nii Tallinn kui ka kogu Eesti võitsid 1980. aasta olümpiaregati korraldamisest Pirital väga oluliselt. Ma täpsustaks, et see ei kehti kogu Eesti kohta. Kui olümpia eel Pärnu sõudeklubi juhid läksid Eesti NSV Spordikomiteesse taotlema abi talvise treeninguhoone ehituseks, siis anti selge vastus: ei, praegu on kogu tähelepanu ja raha suunatud Pirita purjekeskuse ehitamisele. Sellega oli 5 aastaks seisma pandud ka võimlate ehitamine koolidele.

On õige öelda, et olümpiaregatt tutvustas Eestit maailmale. Kuid mitte rõõmsast, vaid hoopis kurvast — puuduva vabaduse — küljest.

Järgmistele OM-ile Los Angeleses korraldas Kreml kättemaksu-boikoti. Nende boikottide käsitlemine on spordiloo küsimus. Siinkohal meenutan vaid, kuidas kompartei võttis lõa otsa kõik ENSV teenelised meistersportlased, sundides neid kirjutama üleskutseid Los Angelese olümpia boikoteerimiseks. Kuid üks oli julge — see oli Eesti laskesportlane Anne Oberg,*** kes aasta varem käis eelolümpial ning kirjutas ameeriklastele hoopis kiiduloo. See jõudis trükki tänu eesti ajakirjanikele ja sporditegelastele.

Veljo Kalep, Pärnu sõudeklubi ja Toronto Argonaut Rowing Clubi veteran

(Siin on teksti lühendatud, kogu tekst: «Natuke soola ja pipart Moskva olümpia Pirita purjeregatile» Kesknädal nr 3, 26. I 2011)

MÄRKUSI:
* Pärnu KGB-osakonna ülem oli toona alampolkovnik Heino Milder (1930-2001), 1980. aastate lõpul KGB luure-peavalitsuse variasutuse, nimelt APN-i Pärnu puhkebaasi (praegu hotelli Strand) direktor; KGB alampolkovniku hõimlased on Eestis tänini mõjukad isikud.
** Arhitektuuriamentnik Dmitri Bruns sai pärast karjääri Eestimaa Leninlikus Kommunistlikus Noorsooühingus (ELKNÜ) Tallinna peaarhitektiks, ta ametiaega 1960-1980 jäi elamuehituse intensiivistamine Musta- ja Lasnamäel ja nn olümpiaehitiste rajamine; 1973 sai ta ENSV teenelise arhitekti tiitli; kandideeris kohalikel valimistel 2009 Keskerakonna nimistus. Tema meenutusi Moskva OM-ist on avaldanud Ehitaja (2000) ja Kesknädal (8. XII + 15. XII 2010)
*** Anne Oberg (*1961) — laskesportlane, võitnud 5 MK-etappi.