neljapäev, 9. juuni 2011

Gebisti värvilised unenäod

Kellele ja miks meeldib Stirlitz?

See kunstiteos pole ideoloogiliselt niivõrd väljapeetud — sotsrealistlik — kui on totalitaristlik. Stirlitzi telesarja uuendatud, 3 ja 1/2 tunni võrra lühemas ja ülevärvitud variandis on see varasemast veelgi selgem.

JAMES BONDI ANTIPOOD. Kui poolakate kapten Kloss sai idablokile agent 007 ilmseks surrogaadiks, siis veebruaris—märtsis 1945 Berliinis ja Šveitsis III Reichi ja USA separaatkõnelusi seirama—segama saadetud SS-ohvitser Stirlitz püüdles lihast ja verest luuraja võrdkujuks, saavutades ekraanil maksimaalse ebaläänelikkuse. Too iselaadsus ei piirdu propaganda mallis vastandusega luuraja ≠ spioon või kommunisti moraalikoodeksi järgimisega, mis muuseas eeldas külma verd naisterahvaste suhtes. Stirlitzi kuju tõetruudust ei upitanud üksnes pseudodokumentaalne taust, vaid eriti värvivaene rutiin ja väga pika meele demonstreerimine, millest vene luuret tuntakse tänagi. Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem Zen-budismi vaimus. Ja egas muud sisendanud vaatajale ka 1970-1973 vändatud telesarja lõputult venivad kaadrid. Nii tundub 14 tundi kestva seriaali 12 jagu järjepanu ära vaadanud Fidel Castro omaette kangelasena. Erinevalt Leonid Brežnevist, kes čekistide kultussarjast niivõrd ei hoolinud, vaid jälgis selle jagusid sureliku kombel KTV-st ning sedagi alles siis, kui sari ju kolmandat korda teleekraanil…

LUBJANKA SEKKUMINE JA EESTI. Tegelaskuju nooruses läkitas looja oma kangelase, kes sünni poolest oli hoopis Vsevolod Vladimirov, esimesele välismissioonile VČK poliitilise välisluure operatiivtöötaja Maksim Issajevina. See sündis romaanis "Briljandid proletariaadi dikatatuurile" nimelt aastal 1921 ning lähetuskohaks oli Eesti. Nii on eesti näitlejad, muide, tema ekraanilugudes kaasa löönud ja seega leivakõrvast teeninud tihti, viimati vaid paari aasta eest.

Miks sai Issajevist aga Seitsmeteist kevadise hetke (17KH) vihjete järgi otsustades vahepeal GRU-lane — sõjaväeluuraja? Vastuseks on saatuslik sekkumine kõrgemalt. Julian Semjonovi põnevik sai telesarjaks tänu peagebisti Juri Andropovi stsenaariumi-tellimusele. Romaan "17KH" jõudis trükki 1968, kuna "17KH" eellugu, peategelase čekistikarjääri algust kirjeldavad "Briljandid…" (1971) ilmusid alles pärast KGB juhi sekkumist kirjanduslikku loompeprotsessi, mis seletab muutust ametkondlikus kuuluvuses. Üleviimisi Punaarmee sõjaväeluurest (GRU) julgeolekusse (TšeKaa/GPU), või vastupidi, leidis 1920-kümnendil aset küll ka päriselt, aga kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata. Igatahes on see KGB ideoloogianõunike näpunäidete järgi teostatud telefilm maalinud vene spiooni ideaalkuju ja just sellisena on Issajev/Stirlitz saanud ka rahvusvaheliseks filmiheeroseks, kes võitis poolehoidu kaugemal kui ainult sovetiimpeeriumis. Oma ala tippsaavutusena on KGB piiarlus siin "at it's best and as most effective" ületanud ennast. Aga mõjukus ei muuda säärast propagandat kuidagi vähem nurjatuks.

«Semnadcat' mgnovenij vesny» ERR-i kavas 11. VI 2011
Eesti TV põhikanalile jõudis 8. VI 2011 niisiis sarja 36 aastat hiljem valminud, kärbitud ekraaniformaadi ja sisuga (v. a 5., 8. ja 12. osa) + täiendatud helireaga + koloreeritud variant. Mille valmides sündis otsekohe anekdoot:
Müller: "Ka pärast neid ülevõõpamisi paistab mulle, et Stirlitz on kahtlaselt punane"
PUNA—PRUUN VENDLUS. Esteetika poolest imetleb see sari nn saksa fašismi ja SS-i. Kuigi ideoloogiliselt väljapeetud, rajaneb ekraaniteos (alateadlikult) alaväärsustundele. Näib nagu unistaks mängufilmi (vähemasti originaalvariandi) loojad peamiselt sellest, milliseks võinuks, aga ei suutnud kujuneda stalinistlik impeerium. Teisalt on mõni kahtlustanud romaani autori ketserlikku võtet Hitleri Saksamaa kaudu kirjeldada NSV Liitu, kuid see võib tuleneda ka looja saamatusest. Ka on oletatud, et karjääri Afganistanis tõlgina alustanud Semjonovil oli sovetliku süsteemiga mingeid arveid (?!) klaarida, kuhu sobib lisada, et Stirlitzil läheb 1947. aastal N Liitu naastes halvasti: ta represseeritakse—rehabiliteeritakse — lähemad omaksed — poeg (samuti GRU-lane) — abikaasa tapetakse.

Stirlitz DDR-i (!) reisivagunis
Vabanedes pühendub peategelane ühiskonnateadusele ja kirjutab kraaditöö "Natsionaalsotsialism, neofašism; totalitarismi modifikatsioonid", mida juhtub lugema kompartei tulevane peaideoloog Mihhail Suslov. Too käsib endisele luurajale viivitamata teaduskraadi omistada, kuid seda ilma töö kaitsmiseta, väitekiri salastatakse ja kaob erihoidlasse — vt Julian Semjonovi "Meeleheite" lõpuridu (vk: Otčajanie — M, 1990, lk 446)

Mulle tundub, et luues totalitaarriigi ideaalpilti, mille täiuslikkus ületas Nõukogude ühiskonda, tekitas Julian Semjonov totalitaristliku paleuse ja uue müüdi Saksamaast. Siinse (sovetliku) totalitarismi all elav inimene võrdles filmis nähtut oma riigis valitseva korralaagedusega ning langes hoolitsetud ja kaunisse vormi kätketud fašistliku glamuuri lummusesse...
— nii arvab ajaloolane Konstantin Zalesski, kes on mh kirjutanud "17KH" kohta raamatu "Семнадцать мгновений весны: Кривое зеркало Третьего Рейха" (М, 2006, 256lk — ek: "17KH: Kolmas Riik kõverpeeglis") Ta lisab samas:
See [seriaal] võib olla hea kunstiteos, aga [Saksamaa] tegelikkusega pole sel pistmist. Siin ei kajastu üldine vaim, asjaosaliste suhted ega luureasutuste toimimisviisid. Kolmas Reich polnud ["17KH"-s näidatust] parem ega halvem, vaid lihtsalt teistsugune. See film räägib rohkem meist [so: Venemaast]… Näiteks väga hea stseen, milles Stirlitz jõuab koos [luureteenistuse juhi] Schellenbergiga platsile, kus vedeleb 3 musta värvi vormis laipa, ja ütleb: "Täielik vahtkonna-vahetus… Need olid minu adjutandid." Tähendab, ta lasi oma adjutandid tappa. See on õigupoolest stseen NKVD tõsielust, kus juhivahetust saatsid julgeolekutöötajate mahalaskmised. Saksamaal oli see võimatu, nii ei saanud lihtsalt juhtuda, seda enam, et Walter Schellenbergi teenistusastmega ei käinud kaasas õigust oma kaastöötajaid maha lasta. Ta võis paluda oma töötajaid kontrollida Gestapol, ent ametkondlike vastuolude ja poliitilise konkurentsi tõttu Gestapoga poleks ta seda kunagi teinud.

Vt Konstantin Zalesskij intervjuud Eho Moskvy 21. I 2008 saatele Cena pobedy (Võidu hind)
Suitsetav SS-i ohvitser?!
Sestap pole imestada, et selles sarjas jõudis ekraanile ridamisi möödalaske. Need eksimused (vk) nii süžeeloogika kui ka ajaloolise tõe vastu (inglk) on leidnud kajastamist ka eelmainitud ajaloolase raamatus, väike valik neist on siin:
  • Riikliku Julgeoleku Peaameti (RSHA) SS-Standartenführer Stirlitz oli vanusele (45a) vaatamata vallaline ja lastetu, mis on vastuolus SS-i põhikirjaga. Iga SS-i liige pidi 30-aastaseks saades perekonda ja lapsi omama. Samuti polnud SS-is naisi, nagu on "17KH"-s.
  • Stirlitz, nagu paljud tema kolleegidki, suitsetab lõputult — ka töökohal, mis on vastuolus III Riigi suitsetamisvastase poliitikaga. Aastal 1939 kehtestas NSDAP kõigis parteiasutustes suitsetamiskeelu ja Heinrich Himmler keelas SS-i ja politsei-ohvitseridel tööajal suitsetamise.
  • Gestapo ja SD töötajad kannavad "17KH" telesarjas 1945. aastal musta vormirõivast (Hugo Bossi 1934. aasta mudelit), mis oli 1939. aastast välja vahetatud ja asendatud rohekas-halli Wehrmachti moodi vormiga.
  • Gestapo kindrali Heinrich Mülleri kabinetis ripub 1970. aastate seinakell SlavaMade in USSR.
  • Diktofon Siemens, mida Stirlitz operatiivtöös kasutab, on tegelikult N Liidus toodetud "Elektron-52D", täpsemalt 1969. a väljalase, Jaapani Tinico koopia; see töötab transistoril, kusjuures esimene transistor loodi alles sõja järel (1947) ja jõudis laiatarbetootmisse 1950-kümnendi teisel poolel; filmis nähtav diktofon tagab ainult 10min salvestust ja on ilma kõlarita, kuulatav üksnes kõrvaklappidega. Ja veel, sõjaajal oli diktofonides helikandjaks tavaliselt magnettraat, mitte helilint.
  • Filmis tuleb ette asiaadivälimusega SS-ohvitsere, mis oleks reaalsuses olnud lubamatu; RSHA valvemeeskonda mängisid tegelikult KGB Mossoveti nim Piirivalve Kõrgema Väejuhatuse Kooli (praegu FSB Sõjaväeinstituudi) kursandid ja RSHA hoone sisestseene filmiti Moskvas (NKVD/MVD) Butõrka vanglas.
  • Kuigi nt Berliinis korjus "17KH" võttepäevi kuhjaga, sai Berni asemel enamasti filmitud Riiat, mistõttu "17KH"-s vilksatab läti- ja venekeelseid silte.
  • Ka sarja uues variandis on saksa keel naeruväärselt kirjavigade-rohke, mh on parandamata jäetud ka Beichssicherbeitshauptumt, mis õieti oleks Reichssicherheitshauptamt e RSHA!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

NAHKMANTLID
AP 10. VI 2011:

The long black leather coats that struck fear into Soviet citizens as part of the ominous dress code for Stalin's secret police appear to be making a comeback.

The security forces who guard President Medvedev and Prime Minister Putin are holding a state tender for 60 such coats and 60 shorter jackets. The website for state tenders showed the Federal Guards Service order is worth 3 million rubles ($108,000). The tender closes June 15. The Kremlin and security forces couldn't immediately be reached for comment.

Stalin's secret police, named NKVD after its Russian acronym, was primarily responsible for carrying out the dictator's repression and purges of the 1930s. Its officers executed hundreds of thousands of people and ran labor camps.

The image of the dark garment invokes a deep trepidation in many Russians, who recall - some firsthand - accounts of neighbors vanishing after Stalin's henchmen came knocking. Bringing the coats back into official use would fit into a wider push by Russian authorities to reintroduce imagery associated with Stalin.

Read more: http://www.miamiherald.com/2011/06/09/2258826/russian-guards-order-stalins-police.html#ixzz1OpUZQ3tv