neljapäev, 3. september 2015

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib Putin (post)sovetlikku traditsiooni.


Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič PutinWP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:
Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!
Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

KrimislängVVP relv Läti vastu
 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»


Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:
  • Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendik
  • Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
  • Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis, 2016. aasta juunis ja juulis 2017
  • …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas hübriidsõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  10%  Ukrainast, sh Krimm.
«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.


Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOONРусский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude globaalrevolutsiooni võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.
… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…
KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri

Tasub tõdeda, et III maailma lävele langenud ehk (vaeg)arengumaaks taandunud VF oma imperiaalsete kujutelmade kiuste ikkagi on vaid Moskoovia laialipaisat militaarkolooniaist koosnev konglomeraat, kel enam tõesti pole oma laevastikust+armeest — kui Aleksander "Rahutooja" III surmani korratud sententsi parafraseerida — mitte üht toekamat liitlast.

VF ± HRV = TÄNA LIITLASED,  HOMME ANTAGONISTID… Pekingi poliitiline liitlus Moskvaga jääb eelmise sajandi ühte ainukesse — 1950-kümnendisse, kuna praegu on sõbralike deklaratsioonide kiuste enam-vähem tegu majandusliku ja palju enam taktika+diplomaatilise liitlusega.

Sõjaline lävimine on uhke väliselt, eriti kui seda markeerida "preisi diplomaatiaga" ja tollipulga abil mõõta jalatõstu marsitaktis. Peale kummagi militaarpartneri muu vastastikuse soomuste kõlistamise ja protupeedega nagistamise marsiti ju kummagi võiduparaadidel: Moskvas uhkeldas 9. mail 110 kahemeetrist hiinlast, seevastu Taevase Rahu väljakul 3. septembril pandi 75 venelast Kremli paraadroodust muude külalisvägede sappa ehk — "auväärsele viimasele" ( loe: seitsmeteistkümnendale ) kohale, nagu kinnitas Rossijskaja gazeta  》 Российская рота закроет марш в Пекине.

Hämmeldunud moskvalased kuulsid siis esiteks küllatulnud Hiina auvahtkonna-üksust Moskva tänavail 4. V 2015 laulmas vene neiust "Katjake/Katjuušast", mis muuseas juba oma sünniaastal 1938 momentaalselt kujunes NKVD piirivalve-vägede mitteametlikuks hümniks ning 1939-1940 ka invasiooni sümboliks Balti jt riikides… Pekingit vastuseks väisanud Kremli vahtkonda oma rivisammu ärikeskusse proovima ei lastud…

See puhtalt kroonulik alandus ainult toonitas venelaste mullust (2014) kimbatust hiina tantsudega Punsasel väljakul ja eriti seepeale HRV ametliku teabetalituse Xinhua üllitises ilmunud šovinistliku maiguga pilapiltidega Moskva südalinna hõivanud lõbujanusest hiidhiinlannast, kelle võidulipul lehvib tekst: nalja nabaauguni. Kuid asi on naljast kaugel, sest kommunistlik HRV on hani rahvuslikku uhkust ilmutanud nii revanšistlikus retoorikas kui ettevaatlikus sõjategevuses, nii oma lõunapiiril ( Indiaga 1962, Vietnamiga 1979 ) kui põhjarindel… Vastukaaluks saab osundada vene šovinistide uut, ent rangelt ebaametlikku hiinavastast rassimütoloogiat 》 video-kokkuvõte 《  ning ometigi sedastada Kremli lipitsevat hoiakut ametlikus vahekorras HRV-ga.

PEALETUNGI OOTEL. Peking on oma välispoliitilise mõju seni Aasiale ja kõhualusele merele koondanud, muist maailmajagudest aga pigem hoidunud. Hiina suurim tüliõun on sisepoliitiline — varjusurmas kodusõda kommunistlik—totalitaarse Rahvavabariigi ja rahvuslik—pluralistliku Vabariigi ( HV ) vahel. Mistap Mandri-Hiina enda kui "iseseisva maa" legitiimsusel lasub küsimärk, sest HV põhiseaduse järgi kuuluvad kogu HRV + Mongoolia jmt lähialad hoopis Taiwanile, kuhu taandusid HKP eest kodusõja käigus ja lõid sinna oma poliitilise kantsi Kuomintangi sotsiaal-demokraadid/ rahvuslased. Punapöörde järelmina Mandri-Hiinas puudub aga maa- jm eraomand, sestap maa sääl sisuliselt kuulub HKP funktsionääridele ja nood upuvad korruptsiooni, miska provintse raputavad pidevad massiprotestid, kus maaharija vastustab maaküsimuse ebaõiglast lahendust.
"MAA MAAHARIJALE!" on õieti HKP poolt usurpeeritud sotsiaal-demokraatlik loosung, mida Hiina RV-s pole kunagi täide viidud…
Hiinlased on segatud ka paarikümnesse rahvusvahelisse vaidlusse maa, territooriumi üle ehk kümnendikku Vikipeedias märgitud territoriaalseist ( k.a merepõhi ) vaidlusist planeedil.

Hiina vaidlusalad — vaidluse [võimalik] vastaspool ja ala haldaja AD2015:
  1. Mandri-HiinaTaiwan e Hiina Vabariik
  2. Hiina Hainani saar jt saared — Taiwan
  3. TaiwanHiina e Hiina Rahvavabariik
  4. Taiwani Matsu ja Pratase saared, Penghu, Kinmen jmt saar — Hiina
  5. Hong Kong — Taiwan 29. VIII 1842 Nankingi lepingu alusel
  6. Paektu mägi — Põhja-Korea, Hiina [Lõuna-Korea, Taiwan]
  7. Butaani enklaavid Tiibetis — Bhutan, Hiina [+Taiwan]
  8. Nepaali ja Aksai Chini vaheala — Nepal, Hiina [+Taiwan]
  9. Jiandao/Gando märgala — Põhja-Korea, Hiina [Lõuna-Korea, Taiwan]
  10. Kula Kangri jmt sealt läände jäävad alad Tiibeti mägismaal — Bhutan, Hiina [+Taiwan]
  11. Macclesfieldi uppunud atoll — Vietnam, Hiina [+Taiwan]
  12. Paracelsuse/Hoàng Sa saared — Vietnam, Hiina [+Taiwan]
  13. Scarborough' madalik — Filipiinid, Hiina [+Taiwan]
  14. Mäeharja e Senkaku saaredJaapan, Hiina [+Taiwan]
  15. Shaksgam/Kālǎkūnlúni org — India, Hiina [+Taiwan]
  16. India Arunachal Pradeshi provints — Hiina [+Taiwan]
  17. Spratly saared — Hiina + Taiwan + Vietnam + Filipiinid + Malaisia, Brunei
  18. Bolšoj Ussurijskij/Heixiazi/Mustkaru saare idapool — Venemaa, Taiwan

Ja siis — see juhtus Beijing-2008 ajal! — pani WP hiina tordile magusaima kirsi. Putinistlik agressioon Georgias oli otsustav avang polütsentrilise/multipolaarse maailmakorra kehtestamisel ning WP kui ultraimperialisti presentatsioon. Nii karistamatut maadekrabamist polnud Euraasia lõunaalad kogenud pärast Tiibeti liidendamist HRV-ga AD1950! Liites viis ja pool aastat hiljem Venemaale ka Krimmi, hüppas WP üle enda «tsiviliseeritud eurooplase» varju ja avas oma meeletuses tee viimaste kümnenditega välmitud rahvusvahelise õiguskorra rikkumiseks iga viimasegi seesmise tõkketa suurvõimu poolt. Eriti aga agressiooniks Aasia mägismaist tülisaarteni Hiina meredes.

NELI KÜMNENDIT!!! Mis puudutab WP rõhutatud 40 aastat, siis Isekiri luges selle küsitavaks ega näe põhjust hämmingust loobumiseks. Moskva—Pekingi piirikõnelused ei ole kestnud kust tahes vaates üle poolteise kümnendi, sh sovetiaja summas poolteist aastat. Neli kümmendit on pealegi igale poliitika-huvilisele hoomatav ajalõik, meie tänapäev, mitte eriala- või ajaloo-tundjate ainuvalda kuuluv möödanik. Muidugi on tärminil metafüüsiline aura — valitud rahva teekond rahvuslikust vangipõlvest tõotatud maale olla kestnud sama kaua! Kui ka kannatavaid venelasi valitud rahvaks lugeda, on WP-d keeruline piibelliku rahvajuhina kujutada — ka siis, kui tavaeritluse kõrval rakendada psühhoanalüüsi ehk üle kaaluda WP isikuse osa ajaloos ja vastupidi.

Путин etc à la Бурлаки на Волге
©Zhu Zizun, 2009.
Putinit piiriküsimus(t)e lahendajana kujutada oleks liialdus. Tema viidatud Šanghai Koostööorganisatsioon ( SCO/ШОС ) oli lääne- ja põhjanaabrite n-ö positiivse hõlvamise algatus Pekingist, panusega regiooni välispoliitilisele lõimimisele. Kaugeltki mitte WP algatus! Kuigi Peking selgelt mahitab WP kujutelma SCO-st kui kvaasiblokist ja on Kremli innukusega SCO-rakendis ilmselt rahul. Küll ei saa eitada Putini osutet piirijamade rolli SCO tekkes. Ka Wikipedia faktoloogia kinnitab seda tõlgendust SCO tagamaade osas:
Šanghai viisik loodi 26. IV 1996 Šanghais HRV, Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani ja VF-i riigipeade sõlmitud lepinguga sõjalise usalduse süvendamiseks piirialadel. Politoloog Thomas Ambrosio järgi oli selle üheks sihiks tõkestada liberaalse demokraatia levikut neisse riikidesse. Vt Catching the 'Shanghai Spirit': How the Shanghai Cooperation Organization Promotes Authoritarian Norms in Central Asia. Europe-Asia Studies, 60 (8)
Sama viisik sõlmis 24. IV 1997 Moskvas lepingu relvajõudude kärpimiseks piirialadel.
Praeguseks on SCO-ga liitunuid juba kaheksa, kuid nendevahelised «igavese rahu ja sõpruse piirid» on jäänud suuresõnaliseks deklaratsiooniks, mida tegudes pole juurutatud. Nii jõuti esimese praktilise koostöö-ürituseni HRV-le ühel kriitilisemal uiguuri Turkestani alal  》 Xinhua 16.6.2015 vk uudis  《  alles 2015, so 19 aastat pärast Šanghai-protsessi starti!

Neljakümne-aasta-avalduse teise tärmini AD2015 võimalikku põhjust — SCO 10. VII 2015 piirikoostöölepingut ( Соглашение о сотрудничестве и взаимодействии государств — членов Шанхайской организации сотрудничества по пограничным вопросам ) ei ole seni avaldatud, kuid osapoolte sõnavõttudest koorub tõsiasi, et seegi ei puuduta piirijoont ega paku kiiret ja kollektiivset lahendust riigipiiri paiknemise vaidlusis, selmet eeldatakse lepinguliikmete vastavaid kahepoolseid protsesse, mis on selletagi käimas. Samas SCO liikmesmaade vastastikused relvastatud piiritülid jätkuvad!

Kuid kestliku usaldamatuse kõige kõnekam fakt on endiselt puuduv Hiina—Venemaa sild Amuuril — ajaloolis-looduslikul, st juba XVII sajandist kujunenud rajal + pikimal piirijõel.

Venemaal oli 40a-kestusega mereala-vaidlus Norraga, mis lahenes 2009. aastal kompromissiga eksklusiivsete majandusalade jagamisel ning 27. IV 2010 Oslos sõlmitud delimitatsiooni-lepinguga. Enne viimase allkirjastamist nägi Norra oma piiri Venemaaga kulgemas täpselt kahe maamassi — Svalbardi saarestiku ( Teravmäed + Karusaar ) ja Novaja Zemlja — vahelisel keskjoonel, kuna Venemaa järgis tsaariajast kehtinud sektori e meridiaanjoone-põhimõtet, miska piir jooksnuks maismaa-piirist põhjanaba poole 32°4'35"ip ∆ 168°49'30"lp kaardisirgeid pidi.

Maailmamere teatud osade omaks-pidamise senisest ( ajalooliste vete ) tavast loobus Moskva alles sajandivahetuseks, ühitades oma pretensioone ÜRO 1982. aasta merekonventsiooniga, millega ta ühines kümnend hiljem ja mis lõi võimaluse laiendada huvitatud riigi õigusi merepõhjale maismaaga seotud mandrilava arvel, kui see riik taolise mandrilava olemasolu ulatumist kaugemale kui konventsiooniga automaatselt tagatud 200 meremiili tõestab 21 eksperdist koosneva rahvusvahelise komisjoni silmis. Moskva on vastavaid taotlusi esitanud 2001, 2013 ja 2015 kahe mereala osas. Kuna komisjoni otsus niikuinii saab olla kõigest soovituslik, on arusaamatu, mida Venemaa peale prestiiži oma taotlusega Arktikas ( 1,2 mln km² — seni edutult ) ja Ohhoota merel ( 50 tuh km² — positiivne vastus novembris 2013 ) püüab saavutada. Võimalikku seletust pakub näide piirikõnelustest Norraga.

NORRA NÄIDE JA TREHOLTI JUHTUM. Norra oli 1949 NATO-lepinguga liitumisest peale püüdnud hoida vaidlusaluste merealade neutraalsust. Nähes oma mõju vähenemas, püüdis Moskva otsemaid vaidlustada loodenaabri NATO-sse astumist Põhja-Atlandi kaitselepingu selle punkti alusel, mis ütleb:
Iga lepinguosaline kinnitab, et mitte ükski tema praegu kehtiv rahvusvaheline kohustus teise lepinguosalise või mõne kolmanda riigi ees ei ole vastuolus lepingu sätetega, ning kohustub mitte võtma lepinguga vastuolus olevaid rahvusvahelisi kohustusi.
                        ( North Atlantic Treaty / Põhja-Atlandi Leping, artikkel 8 )
Venelased tõid ajendiks oma söekaevandusi Teravmägedel, kuid Norra vastas, et tema hallatavail Põhja-Jäämere saartel olid militaar-tegevus ja -baasid keelatud juba varasemate lepetega. Ka Finnmarki maakonda Venemaa piiri ääres pidas NATO kuni sügiseni 1968 sõjaväestamata puhvertsooniks. Aastast 1973 asus Moskva KGB eestvedamisel strateegiliselt tähtsustama Põhja-Jäämerd ja ümbruskonda, mis tõstis Norra teadmata tolle kaalu geostrateegilise partnerina.

Arutelu merepiiri üle algatas Kongeriket Noreg CCCP-iga juba aastal 1970 ja samal kümnendil saavutati ka teisejärgulisi leppimusi, ent piiri osas kummagi positsioon kogu Külma sõja vältel oluliselt ei lähenenud, jättes vaidlusalaks natuke üle 175000km² arktilist merd. Pealegi reetis läbirääkimistega seotud sotsialistist poliitik ja diplomaat Arne Treholt Norra Kuningriigi. Treholt oli 10 aastat sovettidele Norra läbirääkijate telgitagust valgustanud ja KGB-le jmt vaenulikule luureteenistusele salajasi dokumente müünud, mispärast ta vahistati jaanuaris 1984 ja istus vangis juulini 1992.

Norra luureskandaal sai alguse sealse vastuluure kahtlustest, kui too märkas läbirääkimiste käigus N Liidule tehtud põhjendamatuid järeleandmisi. Meiegi vastuluurel oleks mõistlik läbirääkijatel silm peal hoida.
( Hardo Aasmäe Eesti piiri salapärane delete-nupp KesKus, mai 2013 )
Treholti spionaažisensatsiooni aegu 1984-1985 õppis KGB kapten VVP, alias "V. V. Platov" Moskvas KGB välisluure täienduskoolis agendi-värbamise-kunsti peensusi** ja üsna tõenäoline on, et see teema tuli ka seal päevakorda.

Treholti tabamist hindas KGB välisluure peavalitsus oma kõige rängemaks kaotuseks Norras. Reeturi arvatavasti väärtuslikumaks karuteeneks Norrale peeti aga Barentsi mere nn halli tsooni kalavarude jagamise lepet aastast 1978, mis vastuluure ja üldsuse hinnangul oli Norrale majanduslikult ja julgeoleku-poliitiliselt kahjulik, kuna selle sõlmijad norralaste poolel, sh Treholt, olid formaalselt oma volitusi ületanud ja sisuliselt esindanud Moskva huve. See kalapüügikorralduslepe kaotas jõu alles AD2012 ning mõjutas piiriläbirääkimisi 1970-2010 oluliselt: kokkulepitud hallalad kattusid ju osaliselt protsessi peamise objekti — vaidlusaluse piirkonnaga, mis hõlmas lisaks Põhja-Jäämerd. Julgeoleku-ohtu tähistaski too halli tsooni mõiste kasutamine välisleppe tekstis, mida tunnustades ja evitades norralased oma mereõiguse printsiipides olid järele andnud sovettide/venelaste akvatoriaalpretensioonidele.

 Spioon Arne Treholt
Norra üldsus oli Treholti-juhtumist üdini vapustatud ja pidas teda juhtkirjaliselt ( Hadeland, 1985 ) “suurimaks äraandjaks pärast Quislingit„ mis kordus ka stortingi-kuulamisel 1989, kus paralleeli Quislingiga esitas rahvusvaheliselt tunnustatud jurist, kunagine vastupanuliikumise osaline ja endine töö+kaubandus+merendus-minister Jens Evensen, kes oli ühtlasi olnud Arne Treholti poliitiline mentor ja ülemus ning oma karjääri algul osalenud ka Vidkun Quislingi vaenutegevuse uurimises, seega tõi paralleeli samavõrra veendunud kui pädev ekspert — vt Alf Bjarne Johnsen «Ødela tenner av Treholt-arrestasjonen» ( Kuidas Treholti vahistamine Norra hambad murdis ) 16. IX 1999 VG-s.

Riigireeturile määratava maksimaalse, 20-aastase karistusaja seitsmendal aastal Treholt tunnistas ka ise Taani Raadiole antud intervjuus, et ta oli Nõukogude läbirääkimis-delegatsiooni informaatoriks aastast 1973 minstriabina ja seejärel aastast 1979 ka diplomaadina töötades. Poolteist aastat pärast avalikku ülestunnistust vabastati ta vanglast enne tähtaega.***

Alles Treholti vabastamise järel, 1992 jõuti venelastega justkui koosmeelele merepiiri asjus, seda vaidlusaluse akvatooriumi >80% jagamise osas. Ent peagi jäigastus Moskva seisukoht uuesti ning nüüd oma paarikümneks aastaks, kuni mõlemad riigid lõpuks 2009-2010 soostusid vaidlusala jagama võrreldava suurusega osadeks.

 ESIMENE VASTUS  — Venemaale pakuvad strateegilist huvi välislepped ja sobingud riikidega, kes toetavad ja edendavad Moskva geopoliitilisi projektsioone.

Venemaa maismaapiiri kõige püsivamas lõigus ( aluseks Rootsi ja Venemaa 14. V 1826 SPb leping ) asetseva naabriga jõuti 183 aastat hiljem niisiis ka akvatooriumi jagamise kokkuleppeni. Kompromissiga soostumisest paistab läbi Moskva soov leida investorpartnereid ookeani-maardlate hõlves + teha Oslost globaalset liitlast Põhja-Jäämere kahmamise ürituses. Nimelt on ja jääb Venemaa peamiseks võistlejaks Eurarktika mandrilava hõlves Norra, kes AD2009 oma vastava taotluse esitas. Kuid isegi Norra-taoline traditsiooniline + perspektiivne partner ei pruugi pääseda Moskva õõnestavast mõjutegevusest, spioonidest ega kollaborantidest, kes on vastutööks silmapilgutagi valmid — kas või riigireetmiseni välja! Sarnast joont on Moskva ajanud ka Eestiga meie omariiklust + läbirääkimis-positsioone alaliselt õõnestades.


PÕHJALA ÜHISKODU? Arv 40 pakub veel allusiooni Helsingi-protsessile ( OSCE ) mille käigus põhja hemisfääris rajati n-ö ühist kodu — Vancouverist Vladivostokini! — ja mis köitis Moskvat niivõrd, kuivõrd see sõjasaavutusi Ida-Euroopa PIIRide osas kindlustas, ning mille WP ise OSCE-protsessi XL aastapäeva eel vundamendini hävitas… Miks?
— Just Helsingi tippkohtumise ajal võeti Leningradis salapolitseisse WP ja nimelt IDEOLOOGIA-alase võitlusega tegelevasse V osakonda KGB-s, kes sovetlikku tagalat läänedemokraatia mõjudest puhastas ja a(nti)sovetlikke erimeelseid kimbutas. Putin oli nuuskur eri andmeil aastani 1976/1979, mil ta KGB-s üle viidi välisluurega tegelevasse osakonda. Tema isiklik roll Moskva ristisõjas demokraatiaga muutus seega rahvusvaheliseks.

Lääne väärtusi evitav + humanitaarprobleeme internatsionaliseeriv => sovetiimpeeriumi õõnestav Helsinki-1975 pidigi WP-le olemuslikult vastukarva olema. Nii et lõpuks tollele punast ja Šanghai-protsessile rohelist tuld näidates järgib ta tegelikkuses oma arusaama, et N Liidu häving oli XX sajandi suurim geopoliitiline või riiklik katastroof + natsionaaldraama + lüüsiepideemia. Üldistusena tähistab see džunglitavadega olelusvõitlust ja ÕIGUS-eitust rahvusvahelises elus ning konkreetselt — KGB antagonistlikku põlastust Ühendriikide kui globaalse peavastase vastu. Antiamerikanismi sobivus WP poliitikasse on samas antihumaanse ≥ antidemokraatliku ≥ bolševismi ≥ leninliku pärandi kestlikkuse näitaja Venemaal.

Putini kui parandamatu gebisti väiklus rikkus Gorbačovi—Jeltsini ürituse I maailma läve ületada, mida ta nüüd ehk Hiina-kaardiga saavutada püüab. Ent ka HRV alles proovib protagonisti rolli oma maailmaosa(de)s. Kui Kremli antiamerikanism seejuures taktikaliselt võikski Hiina huvides olla, siis strateegiliselt pigem mitte. Leevas maailmasõjas on HRV tõenäosusega >80% liitlaseks USA-le ja <20% USA vastaspoolele.

KOLLASE OHU KIUSTE. Terve inimpõlv ühe-lapse-poliitikat + salamisi soositud tüdrukloodete aborteerimine + loote soo valimise väljavaate lisandumine = avardavad võimalusi, mis miljard hani varsti viivad selleni, et aastaks 2020 ennustatakse HRV-le vähemalt 30 miljoni vallalise mehe ülejääki, kel pole lootust leida endale rahvuskaaslasest naist. Sellest tulenev etnoseksuaal-demograafiline implosioon võib kujuneda ekspansioonist suuremaks ohuks + mullistada ka lähemaid naaberrahvaid, alates čuangidest ja uiguuridest oma äärealadel piiriüleste burjaatide ning Kaug-Ida ja Moskoovia venelasteni välja.

Samas on VF pärast 1990. aasta iseseisvumist oma suurima naabri — HRV kasuks loovutanud vähemalt****   340   ruutkilomeetrit     +20.000km²  》  selgitus allpool  》   Ent isegi nii mikroskoopiline maakaotus tekitab hiidlahmakas deržavas eksistentsiaalset ärevust, mis siin-seal ka vene avalikkusse purskub. Hiinlaste mõju põhjanaabrile ongi palju mitmekesisem ja suurem pelgast pindala-tarvidusest. Kuid antud juhul on tõsine ka asja usulis-mütoloogiline külg, sest tegu on läbi aegade Ida-Euroopa tasandiku maaviljelejakasakagebisti hinge muljutud püha piiri hülgamisega.


Aastakene enne suurt tüli
Suvi 1958 — Hruštšov külas Maol
MAO TÕSTATAS PIIRIKÜSIMUSE MOSKVAGA Ida—Lääne Külma sõja kõrghetkel novembris 1962. Vahest ei oleks see päevakorda tulnud, kui Peking poleks proovinud tollal sisse võtta Moskva geopoliitilise konkurendi poosi Kagu-Aasias…

Pekingile polnud piiride teema ei uus ega pakiline. Nimelt ületas Hiina—India vaidlusala kolmekordselt punahiina territoriaalpretensiooni N Liidule. Aastail 1959… 1962 viis vaidlus Tiibeti mägismaal Aksai Chini kandis Indaga piirisõjani, milles Hruščov algusest peale Hiinale pigem Indiat eelistas, selmet neutraalpositsiooni valida. Mao oli siin aga võidukas, pealetung kulmineerus oktoobris 1962 India vägede allavandumise ja maaloovutusega — just Kariibi mere/ Kuuba raketikriisi ajal! Ja see kehutas Mao Zedongi hõõruma Nikita Hruščovi nina alla tolle äsjast taltumist USA surve ees. Vastuseks meenutas Hruščov hiina suurutsevale seltsimehele Lääne imperialismi eelpostide talumist Hongkongis ja Makaos, millele Mao vastas, et koloniaalkonfliktides on tubli tüki Hiinast ära kahmanud ka Venemaa. Dispuut peeti maha muidugi eravestlusena telexi või telefoni teel, kuid Mao upsakuse tõttu sai selle sisu peagi teatavaks diplomaatilisele ja luureüldsusele mujalgi — muu seas siingi allikana kasutet CIA resümee ( salajane luurememorandum nr 2618/69 «Sino-Soviet Border Talks: Problems and Prospects» ) koostajaile. Peab nentima, et sestsaati on sama teema varieeruva valjuse ja reemaga olnud kahe maa vahekorrale iseloomulik pool sajandit. Ehk kauemgi?

SEIKU PEKINGI—MOSKVA KÜLMAST SÕJAST, mis puhkes juunis 1960, kui Bukarestis sotsialismileeri komparteide konverentsil leiti, et HKP teoreetilised seisukohad pole õiged; samal ajal leidis HRV—NSVL-i  7 ½ tuhande kilomeetrisel riigipiiril aset esimene intsident, milliseid ridamisi järgnes. Samal suvel rikkusid hiina lamburid NSVL-i riigipiiri Kirgiisias ning sügisel algasid hiina põldurite ( ? ) piiririkkumised VF-i idosas. Aasta 1960 kestel juhtus üle 10 piiririkkumise sajakonna osalisega ja nende hulk kasvas iga aastaga: nii osales aastal 1962 sarnastes rikkumistes KGB andmeil viis tuhat hiinlast, järgmisel aastal juba üle 100 tuhande; röövpõldurite kõrval lülitus aastal 1963 kokkupõrkeisse KGB piiriväega ka HRV piirivalve. ••• Juunis 1963 lahkus NSVL-i nõudel Moskvast kolm HRV diplomaati, kes olid levitanud antisovetlikku ringkirja. ••• Detsembris 1967 püüdis mitusada hiina röövpõldurit demonstratiivselt ületada piiri Kaug-Idas Harbiini ja Nahhodka vahel, kuid KGB piirivalve-vägede seersandikooli kursandid tõrjusid nad soomukite ja inimketiga tagasi. 

••• Jaanuaris 1968 korraldasid hiinlased massi-piiririkkumise Ussuuri jõe Qilikin/Kirkini saarel, eelmisele korrale sarnaste järelmitega, kuid lisaks avaldas Moskva diplomaatilise protestinoodi:
Jaanuari algul tungisid piiririkkujad, kes sihilikult toimetati veoautodel Kirkini saare piirkonda, korduvalt saarele ja jäädpidi Ussuuri jõe Nõukogude-poolele, rakendades füüsilist vägivalda Nõukogude piirivalvurite vastu, kes peatasid piiririkkujaid ja panid neile ette eemalduda Nõukogude territooriumilt… [Enne seda] 4. jaanuaril oli mainitud saare juurde toodud suur kogus kange, ritvu. Järgmisel päeval [———] toimetati Kirkini saare juurde sõjaväe-sõidukite kolonniga rohkem kui 500 erarõivais Hiina sõjaväelast, kes relvastunud nende kangide ja ritvadega, väljusid organiseeritult suurte rühmadena Ussuuri jõe Nõukogude-poolse osa jääle. Osutades füüsilist vägivalda ja sõnalisi solvanguid Nõukogude piirivalve väikesele rühmale, üritasid nad sellelt NSVL-i territooriumi lõigult neid minema sundida. Nõukogude Liidu piiresse tunginud provokaatorid piirasid korduvalt, muu seas 2. ja 5. jaanuaril, ümber soomustransportöörid, mis tõid Nõukogude piirivalvureid Kirkini saare juurde. Kange jm metallist esemeid kasutades purustasid nad laternad, klaasist vaateblokid ja stopptuled, püüdsid sõidukeid rivist välja viia, kallasid need üle keemilise vedelikuga, puistasid kleepuvat tolmavat ainet, mis juhte pimestas. Süstemaatiline intsidentide provotseerimine Hiina võimude poolt Nõukogude Kirkini saare piirkonnas kinnitab, et see on kavatsetud sihilik tegevus olukorra edasiseks teravdamiseks Nõukogude—Hiina piiri osutatud lõigul… [———]
( NSVL-i välisministeeriumi 9. I 1968 Kirkini saare provokatsiooni erinoot )
••• Veebruaris 1969 avas NSVL-i piirivalve HRV suunas automaaditule; seni olid kummagi leeri piirivalvurid tulejõu asemel piirdunud kehalisega — kähmelnud, kasutanud malakaid, jahiritvu ja automaadikabasid; nüüd volitas ka HRV juhtkond oma vägesid tulirelvi kasutama. ••• Ööl vastu 2. III 1969 hõivasid HRV sõjaväelased positsiooni Habarovski ja Vladivostoki vahel asuval Ussuuri jõe Damani/Zhenbao/Aarde saarel ja lõunaks jõuti piirisõja esimese verevalamiseni. Kumbki pool kutsus tagasi oma suursaadiku, suhe taastus sel tasemel poole aasta pärast. ••• Märtsi keskel tipnes konflikt Damani saare pärast kümnendi kõige massiivsema piirilahinguga; hiinlased kasutasid ära jalaväe-massi, venelased oma uusimad raskerelvad, k. a moodne T-62 ja raketikompleks Grad; HRV vägi taandus ajutiselt… See piirisõda jätkus nii siin kui mujal septembrini 1969, harvemaid relvatülisid juhtus veel viie aasta kestel. ••• Pekingi lennujaamas kohtusid 11. IX 1969 HRV—NSVL-i peaministrid, mispuhul piirisõda peatati olemasoleval positsioonil, nii et Damani ja Kirkini saar jäid HRV leeri; 1960-kümnendi piirisõjas hukkus eri andmeil paarsada kuni kolm tuhat inimest umbes 10-kordse vahekorraga hiinlaste kahjuks.
Alates 1960. aastast, mil suhted Hiina ja N Liidu vahel hakkasid halvenema, kuni oktoobrini 1964 leidis Nõukogude—Hiina piiril aset rohkem kui 1000 piirivahejuhtumit. Oktoobrist 1964 kuni märtsini 1969 kasvas vahejuhtumite arv 150%, ulatudes 4189 [loe: nelja tuhande saja kaheksakümne üheksani]…
( HRV valitsuse avaldus HRV—NSVL-i piiriküsimuses 25. V 1969 Renmin Ribaos )
••• Aastal 1970 püüdsid hiinlased Ussuuri jõe saari eraldavaid jõekääre täita pinnasega, õõnestades nõnda vene käsitust 1860. aasta lepingust, mille järgi riigipiir pidi kulgema piki Hiina-poolset jõekallast ja -saared pidanuksid Venemaale kuuluma. ••• Aastal 1972 viis NSVL Kaug-Idas läbi ulatusliku hiina ja tunguusi kohanimede reformi, muutes muuseas Sidimi jõe Narva ( река Нарва ) jõeks***** ja Linda küla Strelokiks. ••• Samal kümnendil, nagu Balti riikide pagulased Läänes + USA salaluure 1974-1975 täheldasid, hakkas HRV propaganda tõstatama Balti ja Ukraina küsimusi ning näis pooldavat USA mittetunnustuspoliitikat Balti riikide sovetiseerimise suhtes. ••• Seoses NSVL-i Afganistani-invasiooniga hakkas Moskva 1980. aastal süüdistama HRV-d, et too mestis USA-ga osaleb antisovetlikus külmas sõjas. Peking nägi tõesti Afganistani sündmustes geopoliitilist sammu enda vastu ja asus abistama afgaanide vastupanuliikumist. ••• NSVL ja HRV saavutasid 16. V 1991 esimese riigipiiri-leppimuse ( Соглашение между СССР и КНР о советско-китайской государственной границе на её Восточной части ) Moskvas, 13. II 1992 ratifitseeris selle VF-i ülemnõukogu ning viimati täpsustati seda välisministrite tasemel juulis 2008 Pekingis•••

Tsaariaegsed lepingud, mis rajanesid ühelt poolt piiride loomulikkusel, ent teisalt Moskva sõjalisel ülevõimul, olid sajandiga jalgu jäänud peale terve mõistuse ja ajaloolise õiglustunde ka rahvusvahelisele õigusele. Kui N Liidu destaliniseerimise tendents sürjutas hiina—sovettide suhtest teineteise-mõistmise ja nn klassisolidaarsuse, said ka sagenevad eksimused riigipiiril provokatiivse, tahtliku rikkumise värvingu.

Süvenev vastastikune arusaamatus kallutas Nikita Hruščovi enne oma viimast võimuaastat piiride ülevaatamise ja täpsustamise poole. Hiinlased võtsid ta pakkumise konsultatsioone pidada vastu, kuid diplomaatide esmakohtumisest peale kevadel 1964 põrkusid nad ülbele sotsiaalimperialismile, mistap piirikõnelused veel enne aasta lõppu seiskusid ning kolm aastat hiljem "suure tüürimehe" arust eeldasid üht jõulist taganttõuget, ja nimelt järgmist.

Mao Zedong otsustas jaanuaris 1968, et diplomaatiat peaks survestama militaarkomponendiga otse piiril. See tõsine, ent ettevaatlik hoop pidi Puna-Hiina liidri kaalutlusel mõjuma ühtlasi piiratud, aga valusa õppetunnina Kremlile, tasuks kõigi seniste provokatsioonide eest — kogemata eksinud karjakute ja kalurite kimbutamisest jõealuste kaaperdamiseni — mille kulminatsioonina oli Ussuuri ääres äsja sovettide soomukeilt muljuda ja hukka saanud viis punahiina maaharijat. Parajat hetke KGB mõne piirivalveüksuse karistamiseks oodati vargsi ja pingeliselt järgmise kevade… suve… talve kestel. Kuni lahvatasid lahingud Damani/Zhenbao/Aarde-saare pärast, neist kõige ägedamaid löödi 2. ja 15. märtsil rasekrelvastuse ja sadade hukkunutega, k. a Hiina tagalas raketitule läbi surma saanud tsiviilisikud.

Järelmid näisid üle ootuste kontraproduktiivseina: Pekingis kestis paar aastat tuumapaanika; kõnelused riigipiiri üle muutusid senisest tähtsamaks, ent formaalsemaks ning nende dünaamika minetati 1970-kümnendil täielikult; veel kestlikum oli poliitiline umbusaldus, mis alles Mihhail Gorbačovi võimuajal ületati. Gorbačov oli muide esimene sovetiliider, kes tõdes — peamiselt küll vaistlikult — impeeriumi ettemääratust hukule, kui NSVL ei loobu feodaalmarksismist, sõjaaja vallutustest jm koloniaalläänidest.

Õiguslik murrang Hiina—Venemaa piiriküsimuses tuli AD1991, kui verega immutatud Zhenbao e Aardesaar sai Hiina omandiks ka paberil. Kahe naabri sovetlik + postsovetlik piirisuhe kulges seega formaalselt venelaste seatud raamides, kuid sisuliselt hiinlaste poolt jõuga saavutet positsioonide demarkatsiooni suunas. Juriidiliselt kinnitasid pooled niisuguse kompromissi Pekingi leppega ( Дополнительное соглашение между РФ и КНР о российско-китайской границе на её Восточной части ) oktoobris 2004 ja VF-i parlament ratifitseeris + WP seadustas selle mais 2005. Faktiliselt viidi leppimused ellu AD2008, kui VF veel terve hulga jõesaari HRV-le tasuta üle andis. Piirimärkimine ja -tähiste nihutamine VF-i poole jätkus veel 2015.

 《  Ülal ja all  》  osutused  põllu-  ja   metsamaale,  mida   Venemaa   oma   idaosas   Hiina   ettevõtjaile   49 aastaks   juba   või   varsti   on   rentimas,  kusjuures   üliodavalt   —   aastas   250rbl/ha   — ja   niigi   lõtvu   kohustusi   täiendades   veel   mitmekülgse   soodus- režiimiga.  Ometi   oleks   Venemaa   maismaa- kaotus   ka   hiinlaste   sealseid   rendimaid   kaasates   alla   paari   tuhandiku   VF-i   pindalast —  1,2‰   kõigest!!  

Hiinale päriseks läinud mõnisada ruutkilomeetrit on minetatud eelkõige jõesängi-muutuste järelmina >700 jõesaare ärajagamise tulemina, mis olid aastail 1960-1990 terava vaidluse all. Maailma suurima pindalaga riigile on see maakaotus vaid statistilise vea tase ja iga kõrvaltvaataja jaoks vähem kui pisku. Võrdluseks on VF-i illegaalses valduses Eesti maa- ja veealasid Soome lahest Petserimaani — 2500km² — kuni seitse korda enam!

LOOBUDA VENEMAA AASIA-OSAST? Nii Hiina- kui Venemaal aastakümneid käibiva poleemilise meemi järgi kuulub hiinlasele natuke üle ühe miljoni ( kuni 1 ½ mln-it ) ruutkilomeetri põhjanaabri praegust ( sovetiaja ) maa-ala, mille venelane on temalt läinud sajandeil ebaõiglaste lepingutega röövinud. Selline mentaalne ekspansioon küüniks Siberi kirsmaani ja liidaks vähegi harimiskõlblikud alad Baikalist Kaug-Idani ( =6,5% VF-i territooriumi ) Hiinaga. Et Moskva aastast 1991 riigipiiri demarkeerides neile oletatavaile pretensioonidele on veidigi vastu tulnud, selles näeb osa venemaalasi juba oma deržáva ohtlikku vankumist Pekingi-suunal.

Venemaa 2004-2008 loovutusi Hiinale:

Mongoli autonoomias↑ + Heilongis↑ +

Amuuri saared Habarovski kandis↓
See on vähemalt Amuuri jõe strateegiliselt oluliste saarte loovutuse puhul ehe kartus, sest Habarovski linn muutus selgelt kaitsetumaks kunagi ehk Hiinaga leevas sõjas. Eksistentsiaalse hirmu mornim ja laiem tahk ei ole aga militaarne, vaid demograafiline ekspansioon. Hiinlaste imbumine Siberi aladele poleks siiski sootuks halb, vastupidi — mitmes aspektis paistab see positiivse hõlvena.

Mandri-Hiinas seni lahenduseta ja meelepaha aina massilisemalt üles küttev maaküsimus võib ju leevendust saada rendimaade laienemisega VF-i aladele, kuhu ei küüni hani kommudest maavolinike korruptiivne omavoli. Nii saaksid hiina pikalt petetud põldurid ehk just Lõuna-Siberis ja Kaug-Idas lõpuks ausat turumajandust — "kapitalismi ehitada" — ehk siis midagi niisugust saavutada, mida HKP vaid oma sõnades ja näivuses teeb!


Jah, kahtlemata adub venelane, et hiina vallutuste tõeliseks vahendiks on paremad rahvuslik iseloom ja omadused, nagu toimekus, vastupidavus ja ülipikk meel. Lühidalt kõplad, mitte mõõgad. See teebki    《  põllu-   ja   metsatöiks   renditud   maist  《    ulatuslikuma ja tõhusama sillapea kui näib. Sestap on kostnud mõistagi demograafiliselt põhjendatud häda+pahameele hüüatusi kohaliku võimu lavalt, seda koguni Kaug-Ida regiooni kuberneridelt, rääkimata piirialade reaelanikest, kes on protestitud massimiitinguil, mida riigi peavoolu-propaganda reeglina ei kajasta.

Maade rent Hiinale? Sotnik-TV osundab vastustajaid Taga-Baikali krais ja pooldajaid Moskvas

Sama opositsioonilise vaimu retoorikas kirjutas Novaja gazeta vaatleja Elena Masjuk juulikuu algul põhjaliku artikli  》 Kuidas armastada draakonit 《  kurtes, et…
Venemaa järkjärguline kahanemine piirialade Hiinale üleminekuga on 25 viimase rahuaastaga ulatuslikum kui eelneva poolteise sajandi kestel sõjategevuse tulemusel hiinlastele minetatud alad.
Любить дракона, NG, 4. VII 2015 )
Tegelikult on poolteist sajandit kestev piirisaaga olnud Pekingile ülekohtuste lepingute, Moskvale aga ainult demarkatsiooni küsimus.

 TEINE VASTUS  — Venemaa võib sõlmida ka loovutuslikke lepinguid, kui vastaspool osutub suutlikuks kombineerima diplomaatilisi vilumusi muude surveavaldustega Moskvale — külma sõja moodi sõjalise ähvarduseni välja.

Putin võib Gorbačovi volitatud ja Jeltsini käivitatud maaloovutusist HRV-le käed puhtaks pühkida. Nagu teada, on demarkatsiooni-sõnumeid Hiina—Venemaa piirilt saatnud nende propagandistlik tasalülitamine või piinliku teabe hüvitamine territoriaalse agressiooniga VF-i teiste üleaedsete vastu.

Ajaloolise ebaõigluse heastamine oleks eestlastel hiinlastega ühine nimetaja Moskvasse suhtumises. Ühise kordaja leidmine aga ajaks pilli lõhki ja Kremlist Hiinale antud vastuse variant on Eestile kõige vähem sobiv.


AEG ANNAB ARUTUST. Erinevalt Hiinast ei lasku saarte pärast Venemaaga piirisõtta Jaapan, kes on viimatise sõja järel edukalt patsifitseeritud enim USA kui kellegi teise survel. Kuid mistahes lepetega jaapanlased oma kaotust seadustama ei kipu. Järgivad vist eesti vanasõna.

Jaapani sõjajärgsed valitsused, k.a Shinzo Abe oma, kasutavad iga pisemat võimalust, et tänaseks juba 70 aastat sõlmimata ( uus ) rahuleping ei sünniks mitte enne, kui laheneb tema põhjaterritooriumi küsimus. Juba 2 ja 1/2 aastat tihendab Jaapan VF-i suhtes — hoolimata Putini 24.5.2014 ähvardusest territoriaalküsimust külmutada — Ukraina sõjaga sanktsioneeritud piiranguid, joondudes mõõdukalt kolmekümne Euroopa maa + USA + Kanada + Austraalia + Uus-Meremaaga, aga pakkudes samal ajal võimalust rahvusvahelisest isolatsioonist väljumiseks Jaapani—Venemaa rahulepingu sõlmimise kaudu, mille eeldus on II maailmasõja lõpul hõivatud saarte okupeerimise täielik või osaline lõpetamine. See tähendab Jaapani järeleandmatut survet ja seda, et mingit kompromissi VF-iga ei tule enne, kui Moskva on Kunashiri, Etorofu, Shikotani ja Habomai saartel ( +ideaalis, aja edenedes aga üha tõenäosemalt ka Lõuna-Karafutol ) õiguslikult taastanud status quo ante.

 KOLMAS VASTUS  — Venemaa vastasseisu Jaapaniga määratleb suhtumine lepingusse kui niisugusse, mis jaapanlastele on püha, venelastele aga odav ( loe: maksvusetu ) paber.

Moskva rakendab Eesti puhul piiriküsimuses Norra—Jaapani suhtes kasutet segamustrit — otsides ( I. ) kohalikke kvislingeid, et õõnestada ( II. ) nende abiga vastaspoole legitiimset printsipiaalsust.

Eesti pole riigina varunud endale Norra, Hiina ega Jaapani kannatlikkust ja teinud riigina kõik täpselt Jaapanile vastupidi: survestamise asemel end vaikmisi ( IIMS-i + Külma ) sõja kaotajaks lugedes püüab EV — mitte EU või USA, vaid omaenda tahtel — uputada end kõikvõimalike järeleandmiste ämbrisse — sh röövitud alade võõrandamine röövlile sisuliselt kinkelepinguga. Putin ei ole aga legitimist, kellena Eesti oma idapiiri (m)uutes teda näha tahab, vaid venelaste röövanastuse traditsiooni äärmuslik kehastus. Moskvale on isegi üksnes loodetav rahuleping Jaapaniga tähtsam kui 1920. a rahuleping Eestiga. Mis siis veel piirilepinguist rääkida…
"Venemaa piiridel ei ole [ju] lõppu," nagu WP naljatas Vene Geograafiaseltsis 24. XI 2016 andekate lastega kohtudes.
Eks meilegi Tartu rahu ole tähtsam kui piirid. Just selles ja ainult selles võikski Moskvaga leppida.

KOKKUVÕTTES on Hiina õieti ainus maailmas, kes Venemaale territoriaalpretensioone evib. Venemaa pingutab muskleid hoopis polaaralal, kus teda keegi ei ähvarda. Moskoviitide talitset järeleandlikkus hiinlasile kinnitab samas Nipponi riigimeelsust, kes samuti ei rutta loobuma ei rahulepingu järgsest Lõuna-Sahhalinist ega ainude põhjalast.

Kremli praegune käsitus EV piiridest võib ja võib ka mitte tugineda soveti—imperialistlikule strateegiale, kuna VVP jääb olemuselt salapäraseks ja käitumiselt ennustamatuks taktikuks. Eesti diplomaatia tipphetk oli 1920. aastal, siiski on EV välispoliitika veel lapsekingades ega ole Tartu Rahu kogemuslik järelm. Jaapani diplomaatia ajalugu on meie omast 25x pikem. Miks ei võiks Eesti Jaapani eeskuju tabamatuks imeks pannes temalt vähemalt õppida?
 

————————————————————————————
«PUTINI VASTU AITAB TULEKIVI» JT OLULISED LISANDUSED:————————————————————————————
     *  VVP on mitteametliku eluloo järgi 1950 Permi obl-s ( Peremis/Päramaal ) Putino kandis sündinud vallas- ja hilisem kasulaps; tema ees- ja perekonnanimi tähendavad tõlkes: Valitse-(nähtavat)-Maailma, Lendva! Nimelt on putin" ( путинъ ) Dali sõnastiku järgi lendva ehk lumbaago — lihaste, selgroo vm vaeguse järelmina selja nimmeosas tekkivad ägedad valud, mille vastu aitavat sõnumine nimmet silitades ja samas ränikiviga rapsates… Vt Vladimir Dal', Tolkovyj slovar' živogo velikorusskogo jazyka, III. M, 1955/1990, lk 543.
    **  KGB I Peavalitsuse e PGU välisluure-kursus Moskva külje all Andropovi-nim Punalipulises Instituudis e koolis nr 101 kestis aasta, WP juhul juulist 1984 j.a juulini; kaaslasile jäi WP meelde kinnise loomuga pühendunud õppurina, kes paistis silma eeskätt 2 asjas — täpsus lasketiirus ja saksalik kuulekus — miska pandi teda kursuse jaovanemaks.
   ***  Aastast 1992 elab spioon Arne Treholt Venemaal, vahel viibib ka Küprosel. Avaldanud autobiograafia Gråsoner ( ek: Hallalad, 2004, 510lk )
  ****  Kuigi enamasti pakutakse 2005-2015 VF-i HRV-le antud alade suuruseks 341,7km², on majandusteaduri Boriss Tkačenko väitel VF piiride demarkeerimise varjus 1991-2008 andnud HRV-le ära kokku   >1000km²  Primor'e krai alasid ja n-ö eikellegi saari Song'acha, Arguni, Ussuuri ja Amuuri jõgedel. Vt Boris Tkačenko, Vostočnaja granica meždu Rossiej i Kitaem v dokumentah i faktah. Vladivostok, 2011, 364lk ( monograafia sisukord + sissejuhatus/PDF-fail google'i puhvris ja ülevaatlik arvustus/PDF-fail )
 *****  Nar-Va tähendus soome-ugri ürgkeeles on Kärestiku(line)-Vesi; Primor'e krais asuva Narva jõe lähe asub Vladivostokist 70km läänes ja see voolab HRV piirilt Jaapani mere Narva lahte.

Kommentaare ei ole: