Pudemeid välisringhäälingu lintidelt ja Isekirja arhiivist
See oli Jan Palachi enesepõletus Praha peatänaval kuningas Vaclavi mälestussamba lähedal 16. I 1969. Karli ülikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end üle bensiiniga ja süütas põlema.
Mahajäetud kirjas ütles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika Hääle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ühenduses invasiooniga» ning nõudes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja Správi ilmumise lõpetamist.
Ta suri põletushaavadesse kolm päeva hiljem.
AUGUSTIS 1968 oli üle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sõdurit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tõrjumaks väidetavat antisotsialistlikku vandenõud. See tekitas lääneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mõistetavat protestivaimu, mida kõik väljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja järelmina antikommunistliku vastupanu ühe üllama eeskuju lõi aga Jan Palach ( † 20 )
Noormehe kangelasteole järgnevail päevil hakkas noori kogunema põletusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jätkuvalt vaikuse vatti mässis. Ka kogunes rahvast invasioonivägede peakorteri juures ja mujal Praha tänavail ikka ja jälle sama nõudega «Venelased, minge koju!»
Suuremad mälestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekõike viimset austust üliõpilasele, kes oli Karli ülikooli rektori sõnul sooritanud enesetapu jäägitust armastusest vabadust ja tõe vastu. Järgneval päeval muutus rahva ja politseijõudude vastasseis kähmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.
Lähemail nädalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mõrvab end seitse inimest, lisandub tema järgijaid Ungaris + Ida hemisfääris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…
LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. Lätis süütas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga üle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu läitis endast inimtõrviku. Tema jäi ellu. Järelmina sai süüdistuse Nõukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva järelkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.
EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kütja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga üle valas ja põlema süütas ning siis šoki ja valu pärast ennast jõevoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kõrbenud elumärkidega keha toimetati Tõnismäe haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.
Ühiskondlikku kõlapinda sündmus siin ei saavutanud, kuna kõrvaliste ohvrite vältimiseks oli Seppenen loobunud enda süütamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jõekääru, kus parajasti käis vabaõhuetendus "Lembitu"… Kõmu juhtunust summutati ning selle järelkajad ei ulatu teabelevisse niipea.
Siiski kaks lisaseika järelkumust tänapäeva trükimeedias.
"Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et ta protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada."
Jüri Muttika, Inimküünlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005"Põlenud mehe nägu oli surnunagi rahulik, sest valu oli süstidega ära võetud."
Kristi Vainküla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004
ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. Väga laia kõlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lõõmava enesetapu juhtum Leedus.
Seal süütas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ühes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. Järgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle järgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. Välismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavõtjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja Sovétskaja Litvád ja APN-i juhataja Ivan Budaševi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] väiteid, et ennast ära põletanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille läbiviijaks oli väike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.
Kuid VoA ja Lääne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja järgnevail päeval kogunenud tänavaile, hüüdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.
Teavet Leedu märtri Romas Kalanta enesepõletamisest ja selle ühiskondlikust järellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.
——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————
Enesesüütamise viimane juhus 7. Ⅺ 1983.
KELL 13:45 [1½ h] pärast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel väljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end põlevainega üle ja süütas enda. Käes oli tal portfell. Nii ta istuski Punase väljaku sillutisel portfelli käest laskmata. Kui valu muutus väljakannatamatuks, kargas õnnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionäärid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. Seejärel tiriti valust kõverdunud mees ligisõitnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal püüdis traagilise juhtumi pealtnägijaile midagi hüüda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda süütas, mida ta sellega nõuab. Mida täpselt mees hüüda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud välismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil käest, filmid valgustati. Pärast seda, kui teenistusauto viis väljakult pidupäeva pühalikkuse rikkujad minema, põlesid enesesüütaja rõivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits püüdis tuld küll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.
See polnud mitte esimene juhus, kui keegi Nõukogude kodanikest püüdis end süüdata Lenini-mausoleumi ees.
2. AUGUSTIL 1980, päev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olümpiatõrvik, süttis inimtõrvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga üle ja süütas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. Kõigil fotoaparaatidega pealtnägijail, k. a mõned välismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jõudnud Volgaga viidi vahejuhtumi süüdlane minema. Kõigile väliskorrespondentide telefonipärimistele miilitsast ja Moskva linna täitevkomiteest vastati üheselt: «Punasel väljakul süttis praht.»
Vähem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus Nõukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsühhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psühhokais [olgu selles vmt hullaris] viibib ta oma elupäevade lõpuni. Serbski-instituudis kuulasid teda üle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. Enesesüütamise põhjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast väljaasustamise vastu võitlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kõikmõeldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata läbi murda bürokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane läkitus võimudele.
ÜLEVAADE ENESESÜÜTAMISTEST VÕI SELLE KATSEIST N LIIDUS põrandaaluse omakirjastuse ja välisajakirjanduse veergudele imbunud andmete toel, milles tekkiv üldpilt ei saa loomulikult olla täielik.
28. JUUNIL 1967 laskis end Lenini-mausoleumi ees õhku eakas inimene. Kes ta oli ja miks ta seda tegi, pole teada.
5. NOVEMBRIL 1968 Kiievi Kreščatiku väljakul süütas enda 50-aastane õpetaja Dnepropetrovski oblastist, kahe lapse isa, stalinlike koonduslaagrite endine vang Vassili Makuhho. Kuni ligi jooksnud möödujad püüdsid tuld kustutada, hüüdis ta: «Elagu vaba Ukraina!» Põletushaavad osutusid surmavaks. Ta suri Kiievi linna Oktjabrski haiglas.
10. VEEBRUARIL 1969 Kiievi ülikooli juures püüdis end süüdata Nikolai Breslavski, õpetaja Berdjanskist, kolme lapse 45-aastane isa. Nagu Makuhhogi, oli Breslavski olnud vangis Stalini orjalaagreis. Riputanud üles loosungid Ukraina vägivaldse venestamise vastu, tegi ta katse end süüdata, kuid sai silmapilkselt arreteeritud. Breslavski mõisteti 28. V 1969 Nõukogude-vastase propaganda ja agitatsiooni süüdistusel kaheks ja pooleks aastaks range režiimiga sunnitöölaagrisse.
13. APRILLIL 1969 valas Läti Riikliku Ülikooli füüsika—matemaatika-teaduskonna tudeng Ilja Rips end bensiiniga üle ja süütas Riia Vabadusmonumendi jalamil. Leekidest haaratud, jooksis ta linna peatänaval karjudes: «Laske meid Iisraeli!» Juurdejõudnud madrused paiskasid Ripsi tänavale, kustutasid tule ega loobunud ka mõnust teda läbi peksta. Rips toimetati KGB haiglasse. Edaspidi mõisteti Ilja Ripsi üle kohut ja tunnistati ta vaimuhaigeks. Riia psühhokast pääses ta välja alles 1971. aasta aprillis ning sama aasta detsembris sõitis ta emaga Iisraeli.
SEPTEMBRI LÕPUS 1969 Leningradi Soome vaksali juures asuva Lenini-monumendi postamendil süütas ja põletas enese tundmatu inimene.
22. JAANUARIL 1970 Lenini-mälestusmärgi juures, mis asub Smolnõis, süütas enda Kalinini-nimelise tehase noor tööline Gennadi Trifonov. Enesesüütamise motiiviks oli raske majanduslik olukord. Arstidel õnnestus päästa ta elu. Tema edasisest saatusest pole teada aga midagi.
MAIS JA JUUNIS 1972 veeresid enesesüütamised lainena üle Leedu. Nõuti iseseisvust Leedule. Massiline endasüütamine ühtis sovetiokutsiooni aastapäevaga.
14. MAIL 1972 süütas Kaunase pargis enda avalikult 19-aastane noormees Romas Kalanta. Mõne tunni pärast suri ta sõjaväehaiglas.
29. MAIL 1972 Varėna linna laada ajal valas bensiiniga üle ja süütas enda 23-aastane leedulane V Stonys. Eelnevalt heiskasid Stonys ja 3 tema sõpra linna turuväljakul leedu kolla—puna—rohelise rahvuslipu. Stonys suri 10. juulil sõjaväehaiglas.
3. JUUNIL 1972 süütas enda Kaunases 60-aastane tööline Andriuškevičius. Järgmisel päeva suri ta sõjaväehaiglas. Nädala pärast…
10. JUUNIL 1972 Kaunas Kapsukase tänaval püüdis enesesüütamisega endale lõpu teha 62-aastane tööline Zališauskas. Leegid jõuti kustutada. Põletushaavadest ka teda sõjaväehaiglas…
Muide, ka Ivan Marinčenko, kes püüdis end süüdata 1980, toimetati esialgu Burdenko-nimelisse sõjaväehaiglasse, misjärel ta hiljem Serbski-instituuti sattus. Et enesesüütajaid paigutatakse niivõrd järjekindlalt sõjaväestatud meditsiiniasutusse, pole juhuslik. See teeb hõlpsamaks teatud saladuskatte loomise. Paistab, et sellises haigeasutuses viibib ka kodanik, kes end tänavu [1983] 7. novembril Punasel väljakul põlema süütas.
Enesesüütamiste kronoloogia jätkub…
8. MÄRTSIL 1974, rahvusvahelisel naistepäeval püüdis süüdata end Moskva Punasel väljakul eakas naine. Tuli summutati, raskete põletushaavadega naine transporditi ära miilitsautoga. Vana naisterahva saatus on teadmata. Kuigi Prantsuse Naiste Liiga saatis sel põhjusel Moskvasse järelepärimise. Ei vastatud. Millalgi…
AASTAVAHETUSE 1975/1976 AEGU tegi enesesüütamisekatse Vladimiri türmi vang Vladimir Spiridonov.
31. JAANUARIL 1977 kl 12:30 päeval sadade Lenini-mausoleumi sabas seisvate inimeste silme all kalla enda bensiiniga üle ja lõõmatas tõrvikuna põlema 40-aastane mees. Hetkel, mil temani jõudsid militsionäärid, oli ta juba surnud.
24. MAI ÖÖL VASTU 25. MAID 1978 proovis end Moskva Punasel väljakul süüdata Aleksei Ljapin. Nii püüdis ta väljendada protesti kohtuprotsessi vastu, millel nädal varem oli süüdi mõistetud Moskva inimõigustegrupi juht Juri Orlov. Mõne aja pärast sattus Ljapin Leningradi oblasti 3. psühhiaatriahaiglasse Družnoselje külas.
23. JUUNIL 1978 Krimmi Simferopoli rajooni Donskoj külas sooritas enesesüütamise 46-aastane tatarlane Mussam Amud, kolme lapse isa. Kui miilits tul teda perekonnaga Krimmist välja asustama, valas ta end bensiiniga üle ja süütas siis. Mussam Amud suri viie päeva pärast. Matustel 30. juunil viibis umbes kaheksasada inimest. Paljud kandsid plakateid nõudmisega, et krimmitatarlased võiksid takistamatult kodumaale Krimmi tagasi pöörduda. Krimmis olid tatarlased 1944. aastal välja aetud süüdistusega, nagu oleks see rahvas teinud sõja ajal koostööd sakslastega. Stalinlik süüdistus, mis ka eestlastele pole võõras.
22. JAANUARI ÖÖL VASTU 23. JAANUARI 1981 Leningradi lähedal asuvas pioneerilaagri Zvjozdočka territooriumil põletas end kaks noort inimest: 25-aastased kunstnikud Anatoli Stepanov ja Anatoli Sõssojev. Nii lõppes nende võitlus endi sissekirjutuseks Leningradi.
JÄRGMINE TEADAOLEV ENESESÜÜTAMINE oli ülalmainitud katse tänavuse novembripühade paraadijärgsel Punasel väljakul. Seniks pole veel teada ei enesetapja nime ega ka seda, kas ta jäi ellu või mitte.**
Sõltumatu väljaanne ISEKIRI nr 4 september—oktoober—november 1983
—————————
JÄRELMÄRKUSED:
* Ühendriikide teabeteenistuse Associated Pressi foto siiski ilmus ja seal oli Kremli müüri taustal näha 2 suurt suitsuveergu ja neist pisut eemal 2 militsionääri ja 1 tsiviilrõivais isikut, kes koos kannavad heledapäist meesterahvast operatiivautosse.** Viis päeva hiljem oli see ise end süüdanud — ja avalikkusele paraku tuvastamata — mees Moskva Burdenko-nim sõjaväehaiglas surnud 3. astme põletusega saadud ulatuslike haavade tagajärjel. — Vesti iz SSSR nr 21 ( Brüssel, 15. Ⅺ 1983 ) teade 25.
Lisaks vt 16. I 2019 ÕL-i Möödus 50 aastat märtri enesesüütamisest!
ILLUSTRATSIOONID N Liidu KGB arhiivist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar