Imre Araka juhtum ehk vabadusvõitluse sikud ja lambad

On ammuilma aeg rahvas relvastada ja lõpetada vaidlused selle üle, kes on õige vabadusvõitleja.

Imre Arakas (20a) ENSV okupatsioonirežiimi repressiivasutuse Tallinna Pagari tänava peahoones

Imre Arakas (*24. Ⅻ 1958 — edaspidi IA) on eesti relvil vastupanu aktivist, kelle elu peale 1970-ndi lõpu antisovetliku tegevuse hõlmab osalust 1990-ndi jõugusõdades ning süüdimõistmist kahes tellimusmõrvas käesoleval sajandil. Tema meediakajastuse tippaastad 1979 ja 2017 ühtivad kohtuasjadega ta vastu. Esimene neist oli riigikohtu äsjase otsuse kohaselt mõneti poliitiline — poliitilisuse tähiseiks taotlused pageda vabasse maailma ja osutada relvis vastupanu sovetlikule võõrvõimule.

Esimest korda vahistati IA 29. III 1979. Tänaseni on IA vangis Leedus.

Sündinud punaanastuse all Eesti pealinnas, õppinud Pelgulinna keskkoolis ja TPI-s. Aastail 1977-78 osalenud kummipaadi ja 3 paadiajami varguses üle mere välismaale põgenemiseks. Seejärel varjutas IA kõik muud roima‐episoodid röövkallaletungidega tulirelvade ja laskemoona varumiseks. Relvaröövi kaasosalisi Heiki Terrast (*11. Ⅲ 1960) ja Aivar Kalvikut (*13. Ⅷ 1959) on EV riigikohus kohelnud eristavalt, ainult esimese sovetiaegseid roimi teistiti IA-ga võrdseks võitluseks Eesti iseseisvuse eest.

ARAKA JUHTUMI TÄHENDUSLIKUD ASJAOLUD.

Esiteks. Kõiki kolme asjaosalist esindas teistimisprotsessidel ENSV MN-i j.a KGB viimase ülemuse poeg — kaitsja Sven Sillar. Ta võttis kahe tänavuse teistimisprotsessi puhul tunnitasu 300€ + käibemaks. Kahe aasta eest sama rühmituse liiget (HT-d) esindades oli advokaat Sillari tunnitasu 5× väiksem.

Teiseks seisis vabadusvõitlus ta klientide motiivina mõlema tänavuse teistmistaotluse sõnastuses. Ühe kliendi (AK) taotlus saada vabaduvõitlejaks jäi tänavu niisiis rahuldamata, kuna see riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul oli üldkriminaalne ja/või omakasupüüdlik, selmet aatelis-poliitiline, st "võitlus EV iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu" jäi AK puhul tõendamata.

Kolmandaks. Riigikohtu tõlgitsuses on välismaalepõgu ja\või selle üritamine antisovetliku vastupanu üheks tunnuseks. Üle mere pageda üritasid nii IA (1. X 1977) kui ka HT kahel järejestikku sügisel (1977 ja 1978) "mistõttu on võimalik HT-d ka selles osas [---] rehabiliteerida".

See käsitus on enam-vähem kooskõlas ka me pärimusega ärakargamise,  -hüppamise jms pagemiste kohta, olgu siis tegu põgudega ülekohtu, võõra võimu või vaenuliku režiimi alt. Rahvaluule põhjal luges August Annistki seda maarahva — me vastupanu oluliseks, kuigi pahatihti eiratavaks vormiks.

Araka noorterühmituse pürgimine Läände asendus ent üleöö spartaliku relvil vastupanu tungi ja tormiga…

Neljandaks võiksidki tähistada IA jt nüüdseks ametliku õilistusega teod relvavastupanu kestlikkust Eestis ja järjepidevust Balti riikide vabadusvõitluse legendaarse — metsavendluse peatükiga. Araka äsja teistitud tegevuse tipp langes nimelt sügisele 1978. Seesama sügis algas teatavasti KGB haaranguga Eesti "viimase metsavenna" August Sabe/Sabbe tabamiseks Võhandu jõel, mis paraku lõppes 68-aastase vabadusvõitleja vabasurmaga.

Täna võime riigikohtu 2024. ja 2026. aasta vastavate otsuste valguses tõdeda, et relvavastupanu Eestis tollal siiski ei vaibunud. Sest seda üritas jätkata 19-aastane IA oma rühmitusega… Araka ja Sabbe juhtumite kõrvutamine võimaldab paremini määratleda moodsat sissiõda, mis ei ole käesoleva postituse teemaks. Sabbe juhtumist siiski üksikasjalikumalt allpool.

Viiendaks tuleb märkida IA eluloolisi puutepunkte ja sõprust Mart Laari (*22. IV 1960) — Euroopa tulevase noorima peaministriga. Mõlemad osalesid sama sihiga liikumises. Üks ohverdas seejuures iskliku vabaduse võõrvõimuga sõna otseses tähenduses sõdides ning läbi ülekohtu ja prosovetliku põhjamise kadalippude viimaks mandus rahvusvahelisse allilma. Teine vaimurindel ausa ajaloo nimel lahinguid lüües tõusis aga Eesti siirdeaja vaba riigi esirinda, pantides omariiklusele kahjuks oma tervise. Araka kõmuline põgu Tallinna Kalinini rajooni rahvakohtu süüpingist läbi akna Toompea Kohtotsa vaateplatvormile ja sellelt alla hüpates sürjus seejuures sestsamast hoonest, kus aastatosina võrra hiljem ohjas vabaneva E(NS)V valitsuskabinetti IA kunagine pinginaaber Tallinna XLVI keskkoolist Pelgulinnas — Mart Laar.

Peaminister Laar aegumatust sõprusest Arakaga TV-3 «Kahvlis» 17. I 2002

MAINE TAASTAMINE. Kuigi propagandistid on siivutu luiskamiseni selle vastu pusinud, pole sovetiolude kaasaja paremad asjatundjad toona ega EV riigikohus AD 2026 soostunud IA-le (tosina ENSV KrK-sätte järgi) süükspandus eirama ühtki vastupanu-osist võõrvõimule. Teda rehabiliteeriti sõltuvalt arvestuse alusest IA-le omistet süüteo-episoodide ⅓ osas ja ENSV KrK sätete ½ kogumi osas.

Veel kahe aasta eest sai IA kaaskohtualune HT õigeks mõistet relvade ja laskemoona hankimise ning miilitsaautost vormi ja dokumentide omastamise osas, sest ta enda omaaegse selgituse kohaselt oli miilits talle vaenlane ja okupandi tööriist ning oma motiive ei varjanud ta eeluurimise ajalgi, vaid rääkis siis juba kavast sovetliku anastajaga relvil linnavõitlust pidada. Ka kohtu-psühhiaatriline ekspertiis tuvastas siis HT antisovetliku meelsuse kujunemise juba põhikooli ajal.

💬 "[K]una HT rehabiliteeriti selle teo toimepanemises riigikohtu 20. Ⅻ 2024 otsusega nr 1-24-4333/18, siis on juba tuvastatud, et ülemkohtu otsuses kirjeldatud tegude toimepanemise eesmärgiks oli osutada vastupanu ja õhutada vastupanuvaimu okupatsioonivõimule."

Arakas rehabiliteeriti aasta ja kümme kuud hiljem talle sovetiaja ülekohtuses lahendis omistet AD 1977 ja AD 1978 tegudes, milles IA võimuvastased vaated väljendusid samamoodi kui nn "oktoobrirevolutsiooni aastapäeva eel seintele ja miilitsaautole võimuvastaste sümbolite joonistamine [---] Nende asjaolude taustal saab pidada usutavaks [IA] väiteid, mille järgi seondusid relvade röövimine ja nende käitlemine, samuti enamik taotluses märgitud vargusi kavatsusega osutada okupatsiooni-võimule relvastatud vastupanu." Mistap riigikohtu kriminaalkollegiumi 6. XI 2026 otsus kohtuasjas nr 1-26-2800 luges IA-le võõrrežiimi repressiivasutuste poolt süüks pandud tegevust "vabadusvõitluse motiivist kantuks".

✸✸✸

LINNAVEND. Esmakordselt kohtu all olles põgenes toona 20-aastane Imre 18. IV 1979 Kalinini rajooni rahvakohtu hoonest (nn Stenbocki majast) ja Toompea vaate-platvormilt alla hüpates. Ta oli seejärel ligemale kolm kuud vabaduses või õigemini illegaalina põranda all, enne kui teda 12. VII 1979 taas kinni peeti. Vahepael tumedad juuksed blondiks värvinud IA tabati teise, edaspidi kurikuulsa paadipõgeniku Alex Lepajõe kasutuses olevas korteris, mis viimasele heitis varju IA võimaliku reetjana. Tabajate seas oli ENSV siseministeeriumi krimijälituse töötaja Koit Pikaro.

Araka ja ta kaaslaste roimad said tähtsaks teemaks ETV/ Kalle Mihkelsi 1979.-80. aasta saateis «Poolt ja vastu», kus IA-d kirjeldati kui noorukite kuritegeliku grupi juhti; Arakas ninamehena, nagu teatati, sai 15 aastat vabaduskaotust. Esiotsa mõisteti ta türmi ja kanda tuli tal karistust õigusvastaselt väljaspool Eestit — Vilniuses, kuna ülejäänud kariajaks toimetati teda N Liitu Gorki (Nižni-Novgorodi) range režiimiga parandusliku töö kolooniasse.

Arakas vabastati 1991, kui ta oli 11 aastat kinni istunud.

MAINE TEKE. Kuna IA oli 1970-ndi lõpus moodustanud võimuvastase ("bandiitliku") rühmituse lõppsihiga vabastada Eesti ning hankimaks relvi ja laskemoona rööviti need ENSV siseministeeriumi spordiühingust Dinamo füüsilist vägivalda rakendades jne, siis aastaks 1981 oli rühmituse juht IA saavutanud poliit- ehk süümevangi staatuse. Seda enam, et IA põranda all viibimise kestel oli keegi korraldanud Karl Vaino vastu väidetava atentaadi EKP tollase liidri autot 27. V 1979 Tallinna lähistel asuva suvila juures tulistades. Kuid IA-le seda seika kohtulikult omistet ei ole…

💬 «Kuna on selgunud, et Imre Araka tegutsemise motiivid on olnud poliitilised, siis on ta võetud Eesti poliitvangide nimestikku.» — EVVA\Eesti Päevaleht (Stk) 14. X 1981.

Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamis-(EVVA)-keskuse nimistuis oli 1980-ndil korraga kolm tosinat Eesti poliitvangi. Peale nende võis tundmatuid poliitvange kui mitte poole, siis tosina võrra enamgi olla.

Viimase tuntuma vabadusvõitleja Enn Tarto (1938-2021) vabastamise järel 14. X 1988 jätkas nimistute koostamist…

💬 "ERSP inimõiguste-toimkonna esimees Viktor Niitsoo, kes saatis need sel ajal EVVA asjadega aktiivselt tegelevale Tiit Madissonile, EVVA USA-toimkonna esimehele Olaf Tammarkile [---] jt inimõiguste kaitsega tegelevaile organisatsioonidele. Viimane Niitsoo koostatud poliitvangide nimekiri on dateeritud 15. II 1991 ning selles on viis nime: Imre Arakas ning sõjaväeteenistusest [N Liidu relvajõududes] põgenenud Tauno Kotkas, Üllar Läll, Ivo Mägi ja Hardo Poll." — Viktor Niitsoo, EVVA. Tln, 2013, lk 95.

Enn Tarto pidas varsti pärast vabanemist Tartus muuseas loengu "linnavendadest", keda metsavendadest eristas tegutsemine tiheasustuse aladel ja kelle vabadusvõitlust Tarto koolipoisina koos oma ea- ja mõttekaaslasiga toetada üritas. Kindlasti kuulusid Enn Tarto ja Mart Nikluse (1934-2025) kaliibriga vastupanuliikujad leeri, kus IA tegevust mõisteti ja ühtlasi tunnustati. Vastupidi ENS-venkude kollaborantlikule kontrapropale Mart Kadastiku sulest Jaak Kalju nime all KGB varilehes Kodumaa jmt väljaandes 21. Ⅲ 1984, kus muu seas väideti:

💬 "Teiste seas on [Ants] Kippari «hoole ja armastuse» alla sattunud retsidivist [?] Imre Arakas, kes pussitas sadistlikel [?] motiividel kaht inimest, pani toime hulgaliselt vargusi, põgenes kohtust ning kes — küllap lugejad mäletavad — oli tagaotsitav terves [ENS] vabariigis. Nähtavasti ei tea Rootsis, Kanadas, Inglismaal jm tegutsevad eesti emigrantlikud organisatsioonid, kogudused ja üksikisikud tänase päevani, kelle heaks nad [EVVA esimehe] Ants Kippari õhutusel oma rahakotti tühjendavad.

Nagu Edasi peatoimetaja Kadastiku/Kalju ropagandaali tumeda kajana hädaldab enam kui inimpõlv hiljem ka Postimehe 9. Ⅺ 2026 juhtkiri:

💬 "[K]as Nõukogude riigi ja režiimi kukutamisele aitasid kaasa ka need, kes lihtsalt Nõukogude ajal kuritegusid toime panid [---] Postimehe arvates lahjendab igasuguste kuritegude rehabiliteerimine vabadusvõitluse tähendust."

Kui too PM-i küsimus IA ja ta rühmituse tegude asjus polnud upsakalt retooriline, vaid tahtis kõnetada laiemat ringi, siis on Isekirja vastus loomulikult jaatav. Sovetivõim Eestis oli ja on illegitiimne ning seda võiks aduda iga EV terve mõistusega kodanik. Ka collabo(ratsionism) on EV-s käesoleva sajandi avakümnendist saati karistatav.

》 ALGAS KOLLABORANTLUSE KRIMINALISEERIMINE 《

Ja kui PM-i anonüümseid kolumniste õnnistaks õigustaju, kas või funktsionaalne lugemisoskus, siis ei laskuks nad endast lugupidades kirjutama "igasugu kuritegude" teistimisest või "vabadusvõitluse lahjendamisest" riigikohtu 2024 ja 2026. aasta otsuste põhjal. Jah, vägivallatu vastupanu ei ole vastupanu ainuke viis, samuti kui relva-vastupanu ei pruugi esimesest aatevaesem, ammugi siis mõttetu olla.

Eesti vabadusvõitlus ei ole veretu üheski oma järgus olnud. Ka relvastamata (Jüri Kuke juhtum) ning isegi passiivne vastupanu (Johannes Hindi juhtum) on nõudnud elusid.

KAITSETA PIIRIRAHVAD. Rumal oleks tänase olustiku rahvusvahelisel taustal kiita takka vaid vägivallatut vastupanu. Nii valmistataks pinnast relvil vastupanu osutamise võimetusele, mis end tasub ükskord kätte.

Eks seegi osuta Araka-taoliste "antiheeroste" positiivsele eeskujule.

Eesti süvariik seevastu on tänaseks taganud me maa ja rahva sootuks relvitu tsiviilkaitsetuse. Siin on iga 2km² kohta kõigest üks (reeglina küll 2 tukiga) relvaomanikust eraisik. Selline potentsiaalne "vaheliku vapustus" meie jaoks oleks eriti karjuv Põhjalaga võrreldes.

Venemaa ja Ukraina piiririigid ehk nn limitroofid (peale Soome) on kõik kummati alarelvastet ühiskondadega = vastupanu‐võimeta maad.

Väga ahvatlev…

✸✸✸

Moskvas ja Läänes kaasaegse antisovetliku liikumise uurijana üleilmse tippmaine pälvinud teadur Ljudmilla Alekseeva luges tollast Eestit ainsaks paigaks, kus jätkuvalt esineb relvil antisovetlikku vastupanuliikumist vastava näitena esile tuues just IA juhtumit — vt Ludmilla Alexeyeva, Soviet Dissent. Middletown, 1985, 521+22+16lk!

✸✸✸

PÄRAST GULAGIST VABANEMIST sukeldus IA Eesti 1990-ndi allilmasõja eesti ja vene (Kemerovo jms) grupeeringute vastasseisu, mis nõudis üle 100 inimelu ja millest ⅛ võib olla ka tema hingel. Ka IA enda vastu sooritati 1997 esimene (laiemalt teadaolev) atentaat.

Imre abikaasaga AD 1997 enne pere lahkumist maapakku Hispaanias

Samal ajal pani Imre end proovile ka äris ja võitlusspordis ning sai kahe lapse isaks. Eestis on ta elupaigaks Nõva vald.

Sajandi lõpuaastail elutses ta Hispaania Päikeserannikul, kus ta elus veel kui mitte enamas, siis ühes atentaadis (kolme AKM-ist tulistet kuulihaavaga) ning teisalt saavutas (tänu Iirimaa ajakirjanikele) vabakutselise palgamõrtsuka kõmutiitli (samuti nende välmit hüüdnime Butcher)

TAAS VANGIS. Aastal 2017 võtsid Iirimaa politseivõimud IA sihikule ning vahistasid ta Dublinis. Arakas tunnistas end süüdi mõrva-vandenõus ja sai 6-aastase vanglakaristuse; vangistuses viibides tabas teda insult.

Pärast tolle karistuse ärakandmist saadeti ta aasta 2023 algul taas Leetu. Jaanuaris 2025 mõistis sealne kohus teda (lisaks veel kahele eestlasest kohtualusele) süüdi neli aastat varem sooritet mõrvas ja määras talle 10-aastase vanglakaristuse.

Novembris 2026 tunnistas EV riigikohus osaliselt 1979. aasta kohtuotsusega talle omistet roimad relvil vastupanuliikumise osaks, märkides ühtlasi, et IA hilisem kuritegevus ei puutu asjasse. Arakas kannab jätkuvalt karistust Leedus.

Tema lugu kirjeldatakse sageli kui veneaegse vabameelse mässaja ja režiimiohvri eluteed, mis läbi Gulagi lee Leedu NSV ja N Liidu vangituses karastas IA tulevase löögivõime allilmas.

✸✸✸

AUGUST SABBE JUHTUM. Sõjajärgsete kümnendite kestel (N)KGB/MGB jälitatava August Sabbe (1909-1978) eluloo vahekokkuvõte viimase viiekümnendal eluaastal KGB käsitluses.

💬 "Okupatsiooni ajal teenis ta [Sabe/Sabbe] saksa sõjaväes. Pärast Saksamaa sõjaväe väljakihutamist Eesti NSV territooriumilt hoidus ta aastal 1945 kõrvale kutsumise eest Nõukogude Armeesse, läks põranda alla ja varjas end aastani 1947, mil ta enda legaliseeris.

Aastal 1949 läks Sabbe uuesti põranda alla ja astus Roots, Jaani terrorijõuku (likvideeritud aastal 1952). Roots, Jaani jõugu koosseisus võttis Sabbe osa kolhoosniku Järman, Meeta tapmisest, sovetiaktivisti Janson, Jaani talu süütamisest ning tolle naise ja alaealise poja tapmisest.

Pealeselle osales ta aastail 1950-54 seitsmes riikliku ja kooperatiivse asutuse relvastatud röövimises.

Aruandeaastal [1958] pöörati illegaal Sabbe tagaotsimisel peatähelepanu ta sugulaste ja agarate abiliste Võhni Augusti, Mannas, Elisabethi, Oras, Villemi jt läbitöötamisele selleks, et teha nende kaudu kindlaks kohad, kus illegaal end varjab.

Koos agentuurse tööga rakendati litera “N” [pealtkuulamise] meetmeid agendi “Petrov” kontrollimiseks, kes oli sügisel 1957 kohtunud tagaotsitavaga abistaja Mannase talus.

Rakendatud abinõude tulemusena tehti kindlaks, et illegaal Sabbe ei olnud aasta 1958 algusest Mannase talus käinud ega oma abistajat Võhnit külastanud. Samuti tuvastati, et agent “Petrov” täidab talle antud ülesannet ausalt.

Agenti “Petrov” muu agentuuri kaudu kontrollides ja Sabbe antisovetlikku abistajat Mannas, Elisabethi läbi töötades saadi oktoobris 1958 usaldusisik [Heino] Mäelt andmeid, et Sabbe oli end talvest 1958 varjanud Pihkva oblasti territooriumil ja tulnud sama aasta alguses tagasi oma abistajate juurde, kes elavad Räpina rajooni Leevi asulas, sest tal jäi kurk haigeks.

Samaaegselt usaldusisik Mäelt laekunud andmetega teatas agent “Petrov”, et ta sai kohaliku arsti Talfeldti (minevikus oli viimane Roots, Jaani jõugu agar abistaja) jutust teada, et tolle kui arsti poole oli pöördunud Raamat, Vambola, kes soovis saada ravimeid illegaal Sabbe jaoks.

Agendiga kohtudes rääkis Raamat talle, et Sabbe peab temaga järjepidevat sidet ning et praegu on ta haige ja varjab end tuttavate naisterahvaste juures. Seejuures ütles Raamat, et ta tõesti muretses Sabbele ravimeid. Raamat on Sabbe kauge sugulane, elab varem talle kuulunud talus ning oli 1950. aastal kohtu all kui Roots, Jaani jõugu abistaja.

[Vambola] Raamatut läbi töötades on kindlaks tehtud, et pärast vangistusest naasmist hankis ta endale relva ja hoiab seda oma talus. Praegu uuritakse, kas on võimalik Raamatult relv ära võtta ja värvata ta agendiks, kes otsiks taga illegaal Sabbet.

Novembris 1958 teatas meile Põlva rajooni Vedu küla kohalik elanik Must, et ta on Soosaare metsas avastanud lõpuni väljaehitamata maa-aluse punkri. Punkrit salaja üle vaadates tehti kindlaks, et see on ehitatud sügisel 1957 ja asub 3km kaugusel illegaal Sabbe meile teadaoleva aktiivse abistaja Oras, Villemi talust, mida Sabbe agendi “Jaan” andmetel järjekindlalt külastas.

Mustaga on loodud usalduslik vahekord, et punkrit salaja jälgida ja illegaali tabada, kui too peaks punkrisse ilmuma.

Lähikonnas elavaid isikuid kontrollitakse agentuurselt agentide “Figaro”, “Valdeko” ja “Lehtmets” kaudu, peale agent “Jaani” on Oras, Villemit suunatud läbi töötama ka agent “Ferdinand”. Aasta 1958 detsembri lõpus teatas usaldusisik [Heino] Mägi, et ta kohtus oma tuttava Rikkandiga, kes elab samas talus, kus elab ka Roots, Jaani jõugu liikmete endine abistaja Rikkand, Lonni. Jutuajamise käigus oli Rikkand usaldusisikule öelnud, et Rikkandit külastab järjekindlalt illegaal Sabbe, August, kes tuleb talusse enda maskeerimiseks naiserõivis. Praegu neid andmeid kontrollitakse.

Peale selle on aruandeperioodil [aasta 1958 kestel] illegaal Sabbe tagaotsimiseks ta lähedaste seast värvatud 5 agenti: “Käo”, “Mets”, “Lembitu”, “Rätsepp” ja “Tasuja”, neid kasutatakse tagaotsitava väljaselgitatud suhete läbitöötamisel. Sabbe otsimismeetmeid viiakse ellu koostöös NSVL-i MN-i j. a KGB Pihkva oblasti valitsusega." — Eesti NSV MN-i j.a KGB Ⅳ osakonna agentuur- ja operatiivtöö 1958. aasta tulemuste 17. I 1959 aruanne NSV Liidu MN-i j.a KGB Ⅳ valitsuse ülemale knd-ltn Jevgeni Pitovranovile. — Rmt: Aruanne Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna agentuur- ja operatiivtöö tulemuste kohta 1958. aastal. Tln, 2005, lk 102-104.

SEPTEMBRIKS 1978 — alles kahe kümnendi pärast oli KGB-l piisavalt andmeid Põlvamaal Paidra järve lähistel elutseva metsavenna kohta, et tema tabamiseks operatiivplaani «Õngevennad» käivitada. Ent gebistide 27. septembri üritus Võhandu jõel kalastava metsavenna vastu ometi nurjus — Sabbe pages kalameheks maskeerunud gebistide eest — otse jõkke sööstes ja — uputas end.

Juuresolevail ülesvõtteil on gebist Ervin Orase "sõbralik fotomeene" August Sabbest keset KGB haarangurühma koos pildile jäänud gebisti Neeme Taavel’iga. Illustratsiooni paremal serval on metsavenna kenotaaf Tartu Raadi kalmistul.