Katkendid oktoobris 1982 Vabadusraadio Pariisi stuudios salvestatud Aarne Vahtra [V] intervjuust Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar'ele [K] (pildil). Siin lünklikult taasavaldatud usutluse kogupikkus on 55 minutit ehk 19 lehekülge omaaegses Isekirjas. Selgituseks: septembris 1982 hüppas Pariisis ära ja palus Prantsusmaalt poliitilist varjupaika eesti kultuuritegelaste turismigrupi juht, kommunistliku noorsooühingu ja Eesti Üliõpilasmaleva kunagine tegelane, tollane teatrite valitsuse juht – seega nomenklatura täieõiguslik liige Aarne Vahtra.
JUTUAJAMINE AARNE VAHTRAGA
Pariis, september 1982.
[---]
K: Ning millised olid teie suhted kommunistliku parteiga?
V: Ma olen kommunistliku partei liige olnud 1969. aastast alates.
K: See on juba kolmteist aastat. Kui te nüüd välismaale jäite, kellele te pöörasite selja, kas ainult N Liidule või ka kommunistlikule parteile?
V: Muidugi kommunistlikule parteile…
K: Kas te tegite ka vastava kirjaliku avalduse astumaks parteist välja?
V: Ma arvan, et minu jäämisega siia kaasnes automaatselt ka mu väljaheitmine parteist. Avaldust ma teinud ei ole.
K: Kuid siis teid ju heidetakse välja, mitte te ei astu vabatahtlikult.
V: … See minu samm – siiajäämine – näitas ka minu suhtumist parteisse.
K: Ma küsisin seda, sest nii imelik kui see ka ei tundu, on poliitilist varjupaika paluvaid inimesi, kes pole nõus kommunismi realisatsiooniga N Liidus, aga samal ajal ei taha katkestada suhteid komparteiga ning väidavad, et kommunism on ainuõige.
V: Minu arvates viimaste aastate väga ulatuslik venestamise poliitika lähtub kõigepealt kommunistlikust parteist ja selle poliitikaga ma kuidagi sisemiselt nõus olla ei saa…
K: Aga kui te astusite parteisse, kas teil siis oli mingisuguseid lootusi, et see aade polegi väga väär? …
V: Minu parteisse astumise puhul on see lugu veidi pikem ja keerulisem… Üliõpilaskonnas oli [1960. aastate algul] niisugune liikumine et, poisid, lähme parteisse, võtame asjad oma kätte ja juhime asja targemini.
K: Ja kuipalju see õnnestus?
V: Eks nendest meestest, kes siis selle liikumisega kaasa läksid… on kõrgetel kohtadel terve hulk mehi… Aga hetkeseis Eestis on tunduvalt hullem kui oli sel ajal. Kas oleme meie siis sellele kaasa aidanud või on need välispidised jõud olnud, aga nähtavasti eksperiment seestpoolt seista oma maa ja rahva majandusliku, keelelise ja kultuurilise iseseisvuse eest on ebaõnnestunud.
K: Seista seespool – raamides, mis Nõukogude kord pakkus?
V: Ja-jah, minu jaoks on see praktikaline…
K: Teie vastust tuleks võtta ikka siis niimoodi, et te olete pettunud kommunistlikus ideoloogias üldse? Või te olete pettunud ainult venestamise poliitikas – väärnähtuses eesti rahva seisukohalt? Aga kui neid väärnähteid äkki ei oleks, kas siis äkki see süsteem sobiks?
V: Minu isiklik kogemus on näidanud, et ilusate sõnade taga, mis võivad endaga kaasa viia ja edasiviivalt ning paljutõotavalt kõlada – siiski nende abil saavutada seda, mida mina oma maale ja rahvale sooviksin, on võimatu. Nii et järelikult ma selles süsteemis, selles mõtlemisviisis olen pettunud.
K: Kas te olete teinud resolutsiooni parteist väljaastumise kohta?
V: Ma ei ole seda teinud. See samm Prantsuse Vabariigist varjupaika paluda tõi nähtavasti automaatselt kaasa minu väljaheitmise.
K: Aga siis teid heidetakse välja! Või on see teie enda väljaastumine?
V: Jah, ma astusin välja.
K: Tähendab, te ei teinud vastavat deklaratsiooni, lihtsalt selle faktiga, et te jäite siia, jätsite te maha partei. Ja mida te kavatsete nüüd teha? Te ütlesite, et tulite Eesti huvides siia. Kuidas te kujutate seda ette? …
V: Nähtavasti see ei ole mingisugune lapsemäng, vaid pikk ja tõsine töö… Eesmärk on pöörduda uuesti selliste sammude juurde nagu Eesti Demokraatliku Liikumise 1972. aasta pöördumine ÜRO poole, veel kord rahvusvaheliselt üles tõsta küsimus Eesti praeguse statuudi kohta, ühesõnaga niinimetatud Molotov–Ribbentropi pakti õiguslikkuse või mitteõiguslikkuse küsimus.
K: Aga kast te olete kunagi kuulnud sellest, mis Eesti välisorganisatsioonid on juba sel alal teinud? …
V: … Ma usun kindlasti, et siin on tehtud palju, aga nähtavasti ka tulutult.
K: Ei tea, kas tulutult, igatahes ei näe veel resultaate, ütleme nii.
V: Jah.
K: Missugust tulevikku te igatsete siis Eestile?
V: Kõlab võib-olla veidi idealistlikult, aga minu arvates tuleks ära koristada meie maalapikeselt kõigepealt kõikvõimalikud võõrad relvad ja tuleks anda küsimus maa iseseisvusest referendumi otsustada, kas maa ripub suurest Venemaast või ei.
K: Kuid milleks vaja referendumit, kui rahvas pole kordagi tegelikult oma häält andnud, et maa peaks kuuluma Venemaale või N Liidule? Miks peaks olema üks teine referendum, kui seda esimest polegi olnud? See pole üleüldse referendumi küsimus, oleks lihtsalt õigem taastada see, mis oli – iseseisvus – ilma igasuguse referendumita…
V: Aga maailma avalikkusele püüab Nõukogude propaganda selgeks teha, et eesti rahvas on oma hääle andnud selle pöörde või revolutsiooniga.
K: Kas te arvate samuti?
V: Ei, ma ei arva seda, aga see on ju N Liidu ametliku poliitikaga igal pool välja öeldud.
K: Aga siis peaks püüdma kuidagi demaskeerida seda ametlikku valeinformatsiooni ja vale ajalootõlgendust…
V: Väga võimalik. Mina tean vähe sellest, mis on tehtud. Ma tahaksin liikuda ringi, lugeda, uurida…
[---]
Ma olen lugenud siin nüüd neli nädalat, polegi veel nelja nädalat, ning olen vapustatud sellest, mis kõik on kirjasõnas olemas, millest meie lihtsalt ei tea, ühesõnaga, mis peaks ka nagu sellist sisemist kindlust andma, julgust andma tõsiseks mees-mehega-võitluseks Eestis. Kas või igaüks oma nimel, [et] aga mitte selle süsteemiga, mitte nende rumalustega kaasa minna.
K: Te ütlesite juba, et takistuseks [vastupanuliikumise tekkele] on hirm – hirm, mis valitses ka teid. Kas te võiksite ütelda: kus on selle hirmu allikas? Mis halvab terve rahva tahtejõu?
V: Kui nüüd analüüsima hakata, siis sisuliselt Eestimaa inimene on muudetud nagu pärisorjaks, kes on kõige otsesemalt seotud oma töö, korteriga, kelle liikumisvabadus sisuliselt on väga piiratud… Samal ajal läbi oma elamise on ta kõikvõimaliku kontrolli all, valve all. Intelligents kogu aeg elab selle tunde all, selle teadmisega, et kõige hoolikamalt teda kontrollitakse, et ta iga oma sammu peab valitsema. See on toonud niisuguse…
K: Aga kes kontrollivad ja valvavad intelligentsi igat sammu?
V: … Nemad.
K: Aga kes on nemad – on nad eestlased või…
V: Pahatihti on eestlased.
K: Vaat, ma kardan, et pahatihti ongi nad eestlased – kust tuleb siis see?! Need pole enam küünikud, need pole lihtsalt hirmu põdevad inimesed… Mis liik inimesi see on ja kust nemad siis välja kukkusid?
V: Noh, need on inimesed, kes on läinud kaasa selle Nõukogude elulaadiga.
K: Mis köidab selles elulaadis, kui elulaad ise on mäda?
V: [Vahtra vaikib]
K: Ma ei esitaks küsimust, kui neid inimesi poleks olemas. Aga nad on olemas, te ise ütlesite siin, et intelligents tunnetab seda, et on valvatud, valvatud just kaasmaalaste poolt. Kust tuleb see liik inimesi? Kes ja kuidas produtseeris nad? Mis kuradi nõiavägi see on, mis toodab sääraseid inimesi?
V: See on nüüd väga, väga, väga pika jutu teema. Nähtavasti mina olen väga paljudele inimestele üks niisugune olnud, kes on mitmeid organisatsioone juhtinud ning ilmselt enda puhul võiksin rääkida samast arengukäigust. See on pikema jutu teema.
K: Aga rääkige – meil linti veel küll!
V: Kust me siis peale hakkame?
K: Mingil teelahkmel. Kusagil kus…
V: Eks see inimese elu on pidevalt valikute ees seismine ja iga valiku järgi valikuvõimaluste ahel kitseneb. Nähtavasti olen ma oma valikutega umbteele või lõppu jõudnud, kus mul enam mitte midagi valida ei olnud, kus mul tuli oma valikute puhul väljakujunenud teed mööda edasi minna, aga ma sain aru, et mina seda mängu enam edasi mängida ei saa. Alguses ma ütlesin seda, et ma pole lapsepõlvest seda maailmavaadet endasse ammutanud, olen pigem asjast nagu kõrval seisnud ja komsomolisse astunud 1962. aastal, kui ma olin juba 22-aastane ning sel ajal olin ma [Tallinna] Pedagoogilise Instituudi II kursuse üliõpilane. Rääkisin sellestki, et need olid n-ö leevendusaastad – aastad, mil tundus, et sinust midagi sõltub, et võid olla otsustaja…
K: Oli see tõesti nii või oli see illusioon?
V: Minule oli see väga hulgal ajal tõesti nii, seepärast et ma olen läbi selle üliõpilasliikumise tõusnud üheks nendest üliõpilasliidreist, olin peal instituudi lõpetamist liikumisega aastaid seotud, olin siis Üliõpilaste Ehitusmaleva komandör kaks hooaega. Pärast seda sealt saadud impulsi ajel, et on võimalik midagi teha, läksin ma ajakirjandusse, ehkki mul oli tookord pakkumine juba mööda riigiameteid liikuma hakata: mulle pakuti kohta ministrite nõukogu juures referendina töötamiseks. Aga mulle tundus see ametniku teed minemine mõttetu ning ma olin viis aastat Eesti TV-s laste- ja noortesaadete peatoimetuses ja sisuliselt enamus sellest ajast nagu noortesaadete päälik, juht. Ma ei ütleks ka, et päris ilma tulemusteta, sest… ma ei tea, kas te olite sel ajal veel Eestis, kui ma [Kalju] Komissaroviga mõne mõttesaate televisioonis tegime.
K: Ja-jah, siis ma olin seal.
V: Ja vot, minu arvates nii hästi või halvasti kui ta välja tuli, aga mingisuguse liikumise… Me rääkisime tollal nii haridusest kui sotsiaalsetest moraaliküsimustest ning tahtsime selle asjaga edasi minna. Aga siis tuli mulle ühtäkki ootamatult ettepanek minna Leningradi parteikooli – sisuliselt tähendas see televisioonist ära minekut. Oli ju näha küll, et neist, kes Leningradi [parteikooli] haridusega tagasi tulid, enam aktiivseid tegijaid ei saanud, vaid kõrgemal või madalamal tasemel ajakirjanduse juhid… funktsionäärid. Sellega ma päri ei olnud ja sealt tuli nagu konflikt ja 1973. aasta sügisel ma tulin koosseisust ära ja olin kolmveerand aastat kodus. Tegin küll telele tööd, aga mitte palgalisena, vaid nagu mittekoosseisuline – arvasin, et saan nüüd sõltumatult teha. Aga sellest asjast ka midagi välja ei tulnud ning siis… Selleks ajaks oli Komissarovist saanud Noorsooteatri peanäitejuht ja Heino Laks, kes siis direktoriks [Voldemar] Panso ajal oli, oli valitud Teatriühingu aseesimeheks ja Komissarov korjas ju tookord, kui ta teatrisse läks, oma ümber aktiivsema seltskonna teatri ja muude alade pealt: Mati Undist sai kirjandusala juhataja, Tõnu Virvest peakunstnik, [Olav] Ehalast muusikaala juhataja – seal oli ju palju… Ja mina olin siis mingil määral talle teada oma organisaatorivõimetega sellest tööst, mis me koos tegime… Ning siis sai minust Noorsooteatri direktor, nagu administratiivne juht. Maha sai tehtud nii, et mina rakendun ühest küljest selle eest, et teater oma maja saaks, sest ministrite nõukogu otsusega 1965. aastal, kui teater loodi, siis on seal fikseeritud see, et teatrile maja ehitada… Täna on [19]82, aga seda maja ei ole tänase päevani. Mulle tundus, et meil see töö hakkab päris kenasti minema ja mõni aeg läkski, aga siis… No Komissarov tuli ju omal ajal teatrisse terve hulga n-ö lammutavate mõtetega ja neid ellu viies paratamatult tulid ka konfliktid mitte ainult allapoole – sest ka publik kadus vahepeal ära…
K: Publik kadus vahepeal ära?
V: Jah, aga ta on nüüd väga tugevasti tagasi tulnud… Ja paljude asjadega ei oldud ka ülevalpool rahul. Siis… [19]76. aastal me korraldasime Balti vabariikide noorsooteatrite festivali ning see tõmbas selle teatri peale ka ühtlasi üleliidulise huvi, seal olid siis… ametnikud kohal, pärast seda ilmusid Sovetskaja kulturas ning kusagil veel lammutavad väljaastumised mitte festivali, aga juba teatri suunas. Heideti ette, et kuidas on võimalik niisugune asi, et noorsooteatris tuuakse lavale [Jean] Anuoilh’ “Godot’d oodates” või [Fernand] Crommelyncki “[Suurepärane] sarvekandja”.
K: Nojah, aga Eestis oli see lubatud!
V: … Aga Moskvale oli see üllatuseks. Ma kujutan ette, et Moskvast nõuti sanktsioone, sest seesama – nüüd on sest kuus aastat mööda läinud – figureerib veel kui äärmiselt halb näide, kusjuures see lavastus ise on saanud nii kodus kui üle liidu väga hea kriitika – äärmiselt tobe vastuolu! Kui selle halva näitega opereeritakse veel tänapäevani… Eks siin oli ka teisi põhjusi ka ja mulle tehti siis selgeks, et antud situatsioonis… ühesõnaga kuskil keegi leidis, et nüüd tuleb seal midagi muuta ning mul soovitati teatrist lahkuda ja ajakirjandusse või kuhugile minna. Hakkasin ringi vaatama ja siis mulle täieliku ootamatusena tuli ettepanek minna [ENSV Kultuuri]ministeeriumisse Teatrite Valitsuse juhataja asetäitjaks.
K: Aga te läksite ju ikkagi ülespoole?!
V: No aga küsimus selles ongi… vot see on see salakavalus – võimu salakavalus, et sind võetakse maha faktiliselt, aga sa oled ülemus… Jumal tänatud, et ma võtsin selle vastu, sest võib-olla ma oleksin jäänud veel illusioonide rüppe edasi ja heidelnud siin ja seal. Aga muidugi kusagilt oli see väärsamm, et ma selle koha vastu võtsin, sest see oli juba see käskimise ja keelamise, laskmise ja poomise tasand. Sa võid ju… Siin hakkab mängima juba see, et ma olen hea ja püüan, no aga sisuliselt eks sa ikka täidada suures ulatuses seda korraldust, mis sa veidi kõrgemalt saad.
K: Kui te saite nüüd – sel aastal ju tegelikult – teatrite valitsuse juhatajaks, siis teil avanes ju rohkem võimalusi kuidagi viisi aidata teatrite kultuurilist elu ja aidata ning kaitsta neid Mosk…
V: Ei – noh asi selles ongi, et minu kohalemääramine langes kokku ka parteikeskkomitee bürooga, mis vaatas 15. destembril 1981. aastal Eesti teatrite tööd viimase viie aasta jooksul ja nagu ikka niisuguse büroo arutamisele järgneb ka otsus, mis oli kaunis…m ühesõnaga nagu ikka, et tohutud edusammud ja on üksikud puudused, mis tuleb siis nüüd kõige kiiremas korras likvideerida.
K: Mida tuli likvideerida?
V: Sisuliselt väga tõsiselt hakata juhtimis-administratiivseid meetodeid kasutama nii repertuaaripildi kujundamisel kui võtta ka oma kontrolli alla ideoloogilise kasvatamise ja õpetamise süsteem teatrites. Sellele järgnes veel kulutuuriministeeriumi kolleegium, kus sm [Johannes] Lott oma seisukohad paika pani.
K: Lott – see on siis kultuuriminister...
V: Jah… Temale omases stiilis omad nõudmised paika pani ja see viiski selle juhtimise teatud mõttes absurdini – me oleks pidanud tõesti, nagu [Kaarel] Ird ütles, ministeeriumis repertuaari tegema, ise valima, ise lavastama, ise mängima kah lõpuks.
K: Kes praegu on teatrite valitsuse juhataja?
V: Ma ei tea.
K: Aga kes võib saada?
V: Ma ei tea seda.
K: Kuid kas selle koha loovutamine uuele ei tee eesti teatri olukorda veel rängemaks?
V: Ma arvan, et minu tegevus peaks talle üpris parajaks õppuseks olema ning kui ta ei taha sellest õppust võtta, seda halvem talle. Eesti teatri elujõusse ma usun, nii et ma usun, et minu lahkumine eesti teatrile mingit kahju ei teinud – seda ma usun. Üheks minu veendumuseks on see… vot räägitakse hästi palju enneolematust kultuurilisest tõusust Eestis Nõukogude võimu aastatel – see on üks lemmikratsudest, mida püütakse ikka ja alati välja mängida. See tuleneks nagu sellest, et Nõukogude võim enneolematult aitab kaasa kultuurilisele arengule. Tegelikult, kui me hakkame asja uurima kas või majanduslikust aspektist, selgub et seda abi ei ole olemas. Küsimus nähtavasti ongi selles: rahva loomingulised võimed ja võimalused on väga paljudel aladel ära lõigatud, aga takistada nende ilmnemist teaduses ja kultuuris on tunduvalt raskem kui näiteks põllumajanduses pea peale keerata või tööstuses pea peale keerata – seda on suudetud. Aga kultuurilise arengu protsessi on raskem takistada, [nii] et rahva võimed, ühesõnaga, mis oleksid võinud avalduda samal tasemel mujal, on takistatud.
K: Jah, see on nii.
V: Toon siia veel ühe näite. Väga palju on viimastel aastatel olnud suuri ülemaailmseid karikatuurikonkursse ja kui eesti mehel on õnnestunud sinna pääseda, siis on saanud ta sealt pahatihti kui mitte esimese, siis ikkagi preemia või äramärkimise. See ei tulene kindlasti mitte selles, et need žüriid vaatavad, et noh – Eestist – tal on peaaegu võimatu välja saata – anname selle pärast, aga nähtavasti sel samal eesti karikaturistil oma pilti või tööd luues tuleb tunduvalt palju rohkem mõtelda ja tööd teha kui kellelgi teisel. Järelikult tema tasegi peab siis kõrgem olema.
K: Te olete ju karikaturist samuti!
V: Noh, mingil määral. Ma ei saa ennast 10-20 esimese hulka kuidagi lugeda – minu kohta see jutt ei käinud.
K: Aga nüüd üks piinlik küsimus. Kui sul on funktsionääri tool selja taga, kuidas on seesmine tunne, kui sa sellega, mida ametlikult teed, nõus ei ole? Kui sa kasutad seda posti, aga samal ajal pead oma tegelikke tundeid varjama nende eest, kellelt tulevad juhtnöörid? Nendele sa lööd kulpi – oma mees, eks-ju – ja teiselt poolt oled tema vaenlane. Kuidas on see seespidiselt talutav?
V: Nähtavasti on see igal ühel olenevalt naha paksusest või millestki muust erinevalt tuntav–talutav. Minul igatahes oli igal hommikul üsna vastik habet ajades peeglisse vaadata. Kuid mingi põhjenduse ju inimene püüab ikka leida. Ma ei saa ennast käsutäitjaks lugeda, kuna püüdsin ikka oma soove ja tahet täide viia. Kuid tulemuste väiksus ja vähesus teatud ummiku-olukorda mind seadsid.
[---]
