teisipäev, 10. mai 2011

Uusi punaraamatuid (III)

Virkko Lepassalu «Esimene Eesti: nomenklatuur Eesti NSV-s ja hiljem» Tln, 2011, 208 lk. Pehmed kaaned. Hind 6€. ⍟⍟⍟♾ Varemgi sovetiajastut lahanud publitsisti kuues raamat on illustreeritud dokumentide puudulike tõmmiste + fotodega, sisaldab korralikku isikunimede registrit; toimetaja Lauri Vanamölder, kujundaja Jan Garshnek.

------------------------------------------------------------------------

Raamatuid ilmub Eestis rohkem kui keegi jõuab lugeda. Ja lugemisaega jääb iseäranis väheks, kui üldse, nende raamatute kirjutajatel. Nii ju paistab. Kuid see raamat leiab oma lugeja. Esiteks ei saa kuidagi mööda faktist, et autor on endale juba nime teinud, ja teiseks polnud Eesti NSV nn partei-nomenklatuurist varem eraldi raamatut.

Nomenklatura-süsteemi paljastusi Kravtšenkost Vahtrani… Kommunistliku süsteemi ja ühiskonna klassiiseloom, ainupartei seisuslikud privileegid tariti punase agitpropi ja näivtõeluse varjust valguse kätte selliste insaiderite poolt, nagu Viktor Kravčenko (kompartei liige 1929-44), Milovan Đilas (1932-54) ja Andrei Sahharov (akadeemik 1953...)  Milovan Đilase tuntud raamatu järgi oli ja on see süsteem oma olemuselt õieti bürokraatia diktatuur, kus võtmetähtsusega positsioone ehk ametikohtade nomenklatuuri täidab uus ülemklass, keda on samuti nimetatud nomenklatuuriks. Virkko Lepassalu rõhutab selle nomenklatuuri poolt tänini alles hoitud sotsiaalse kapitali suurt rolli. Kui selle kapitali olemasolu sovetiajal hüvitas (A) riigiaparaadi toimimise puudusi ja (B) turumajanduse olematust, siis täna on samast sotskapitalist saanud mõlema (A ja B) vaba, õige ja õiglase toimimise oluline takistus. See on raamatust tulenev sõnum ja osutatud peahäda, mille näitlikustamiseks ja lahendamiseks ei piisa ühest raamatust. Sestap väärib Lepassalu algatus kummardust. Ent ega enam tänusõnu jätkugi…

Kompartei tipp- ja pisut madalama nomenklatuuri esindajate üllitustest meenub esimesena 3 raamatut: Vambola Lillemäe "Adraseadjana kolmel ajakirjanduspõllul: meenutusi" (Tln, 2008, 206lk) ning Edgar Savisaare [ja grupi tundmata sm-ide] "Peaminister: Eesti lähiajalugu 1990-1992" (Tln, 2004, 1007lk) + Bruno Sauli "Meie aeg" (Tln, 2006, 302lk) Kuid nende meeste teosed nomenklatuuri ei paljasta, vastupidi, ilmneb reegel: mida kõrgemal nomenklatuursel postitsioonil kirjutaja oli, seda oskuslikum on ta häma ka täna. Ilma mahavaikimiste ja salatsemiseta, eelmainituist sootuks avalamalt on sest asjast kirjutanud—rääkinud ENSV kultuuriministeeriumi delegatsioonist Pariisi-ekskursioonil n-ö ärahüpanud Aarne Vahtra (NLKP-s 1969-1982)

Tema kui EKP nomenklatuuri seesolija omaaegne vestesari kõrgklassi eelistest Eesti NSV-s* võinuks ju Vabadusraadio eesti saateist ka trükki jõuda ja nii tänuväärt lisa anda kõigi hiljem uurimust üritavate jm huviliste teabesalves. Aga salveke on kahjuks tühjavõitu. Nagu näitab "Esimese Eesti" teabelättena kasutatud teoste pisuke loetelu. Õnneks osutub "Esimese Eesti" autori päästerõngaks üks Eesti NSV tippametite nomenklatuuri viimseid nimistuid, mida ta siis nüüdse EV ladvikuga oma raamatus püüabki kõrvutada. Ja (endise?) majandus-ajakirjanikuna on Lepassalul kahtlemata huvitavaid tähelepanekuid, nt ärastamise teemal. Aga mõõdetud rütmi ja pikkusega paragrahvid peegeldavad eritluse vormilikkust, sisutut pinnapealsust, püsivuse ja korrameele nappust, aga mitte ainesse süüvimist ega kursikindlust uurimisrajal. Arvustaja Andres Laasiku arvates raamatu autor…
… "mätsib ajaloo intrigeerivad detailid kinni" ja tegelikult eirab ka põhiküsimust: "kas ja kuidas on nomenklatuuri termin kohaldatav praegusele eliidile?" Vt "Uuriva kirjutamise imitatsioon sööb tõe" 1. IV 2011 Eesti Päevalehes (Tln)

Lepassalu raamatu nimeregister annab ehk (tahtmatult) aimu, kes siis võisid meie suuremad nomenklaturšikud vene ajal olla. Raamatus rekordilisema sagedusega esinejad on aga NLKP ja N Liidu, mitte EKP või ENSV ladvikust. Jättes vene jm võõrapäraste nimedega kommud, ilmub enamal kui 10 leheküljel vaid 4 eesti nime:
  1. Ivan (Johannes) Käbin 12 leheküljel,
  2. Karl Vaino 11 lk-l,
  3. Arnold Rüütel 11 lk-l
  4. Valter Klauson 10 lk-l.
See statistika ei esinda aga kindlasti kogu sovetianastuse aega ja tulemus on ka näilik, kuna torkab silma autori varjamatult soe suhtumine siirdeajas elunud Rüütlisse ja jahedam suhe ülejäänuisse. Tänased erakonnajuhid on kah taamale jäetud, kuigi värvi vahetanuid kommusid on punarüütli kõrval veel ning veel, mitmes parteis. See pole autorile vististi sihiks. Vahest ei soovi Lepassalu enam kirjutada teada—tuntud isikuist, oma eelmiste raamatute protagonistidest (Siim Kallas) või — et mitte riivata Silmeti suurärastajat Vähja Tiitu või valitsust lõputult kinnisvara-soovidega pommitavat Rüütli-peret?! Vahest peaks hoopis autori sotsiaalkapitali uurima? Igatahes siit raamatust põhjapanevate vastuste otsijale siiras hoiatus: teie ootused luhtuvad ja küsimärgid jäävad õhku.

Populaarne arusaam nomenklatura-pärandist ei löö ka selle raamatu läbilugenute meeli vankuma. Nagu näeme Õhtulehe raamatublogis, kus nomeklatuurist saadakse aru võimatult banaalselt, kui "hüvede saajaist", ja nähakse selle tänast jätku miskipärast ühesainsas valitsusparteis:
"Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja Reformierakonna kõrgel funktsionääril suurt vahet pole. Üks rääkis kommunismist, teine 5 rikkama riigi sekka jõudmisest."
On ikka küll vahe, NLKP nomenklatuuri kuulusid ka kunstiajaloolane Jaak Kangilaski, kirjanikepaar Kross ja Niit, Rein Veidemann, isegi Andres Langemets —
“sisuliselt kuulusid pea kõik tuntud ja/või tunnustatud loomeinimesed nomenklatuuri,” nendib Virkko Lepassalu raamatu lk 73.
Samal ajal pakub endiste võim tänases EV-s suisa poliitilist situatsioonikoomikat, nagu üks tuntud ajaloolane** viitas novembris 2004, kui Ansipi—Rüütli "uus režiim" pani kaitseministri ametisse Jaak Jõerüüti:
  • Tartu kompartei rajoonikomitee osakonnajuht helistab…
  • ENSV kirjanikeliidu partorgile ja kutsub ta kaitseministriks, viimase kinnitab ametisse… 
  • EKP KK büroo liige, samas kui kaitseväe juhataja on…
  • Leningradi parteikooli kasvandik; piirivalveameti üks juhtkujusid on…
  • KGB vastuluure tegelane ja julgestuspolitsei juht on…
  • KGB-lane, kes käis veel 1988. aastal erimeelsete kodusid läbi otsimas…
Kas sovetiajal valitses meid ikka  v e n e  võõrvõim? Ehk tegid põhitöö kohalikud kollaborandid? Kõrvalmärkuseks: kollaboratsiooni määr ja ulatus (kollaborantide arv) on väga oluline sovetliku okupatsiooni aja mõistmisel, hindamisel ja võrdlemisel saksa okupatsiooniga (mida nimetatakse ka natsi-okupatsiooni/aja/ks)

"Eesti ajaloo" (VI kd, Trt, 2005, lk 255) andmeil olid muulased EKP-s kogu aeg selgesti üleesindatud — kuidas olid lood aga tippnomenklatuuriga? Lepassalu raamatu analüüs ei taba naelapead ka siin. Küll üllatab ebausutav hinnang, nagu oleks eestlasi poolsajandi vältel NLKP liikmeskonnast läbi käinud u 250 tuhat (lk 56). Arvatagi pidi siis parteisse astuma iga aasta keskmiselt 5 tuhat eestlast; kui sealjuures lugeda parteistaažiks keskeltläbi 2 kümnendit (KP hülgamine oli tavatu ja erandlik nähtus), paisuks eestisoost kommude arv oletataval tipphetkel vähemalt 100 tuhandeni. Aga Eestimaa ega N Liidu kompartei — kummagi statistika sellist hetke ei tea. Massiparteilisuse kõrgajal, AD1988 oli seal EKP/NLKP annaalide kohaselt 112925 liiget ja parteilaste enamik koosnes ikka muulasist — punaloosungite hülgamise kiuste.*** Niisiis, kõigi enamlaste ja kommunistlike parteide eksisteerimise kümnendeil (so 90 aasta vältel) on nende liikmeskonnast eestlasi läbi käinud maksimaalselt 200 tuhat (vrd NSDAP — Rahvussotsialistliku Saksa Töölisparteiga, kuhu eestlasi jm muulasi ei võetud). Kohutav hulk seegi, ometi mitte nii arutu kui "Esimese Eestis" raamatus pakutu.

Kompartei tohutu liikmeskond oli poliitika kujundamisest seejuures kaugel, nomenklatuur aga mitte — nemad olid nii täitev- kui kontrolliv võim igal tasandil, EKP KK büroost sovhoosidirektorini välja.

Ja lõpuks pangem fookusse peatükk "Nomenklatuurne kompositsioon koloratuursopraniga", kus Virkko Lepassalu kõneleb "suhteliselt nomeklatuurse pere", nimelt Margarita Voitese perekonna omandivaidlusest, minnes uurivajakirjanikule kohatult valeteabe õnge, mis on levinud, aga sellegipoolest vale. Lepassalu:
Pärast seda [Voitese-pere kolimist ENSV siseministeeriumi kunagisse suvilasse] sattus suvila, ilmselt suhteliselt sümboolse hinnaga, Margarita Voitese valdusse, kelle isa [?!] Johan Lombak on üks tuntumaid Eesti kommuniste… [Järgneb kindral Johan Lombak, m.n. Johan Kõverjala, elulookirjeldus] … Seega tehtud mees! Sõja ajal sai temast 249. Eesti Laskurdiviisi ülem, kindralmajor, ning pärast sõda tegutses ENSV sõjakomissari ja siseminstrina. Seetõttu olid talle endastmõista avatud kõik uksed. Ka selle villa oma, mis kuulus enne sõda [Krista] Ratniku vanematele ja sai hiljem [NB! Artur] Lombaku tütre Margarita Voitese omaks.
Hetkeseisu selgituseks lisagem, et praegu on Ratnik kõnealuse majaomandi peremees, nii et tõde ja õigus on Lepassalu võetud positsiooni kohaselt paigas. Aga paraku mitte raamatus, kus on inetult segi aetud eri isikud ja võõras võõra kaimuks tehtud, kuna Johan Lombak/Kõverjalg (Vlj 1897 — 1982 Tln) on Arthur Richard (Artur) Lombakule (Vlj 1896 — 1977 Tln) pelgalt nime-, mitte veresugulane.**** Selle vastu on eksinud ka EE V kd Johan Lombaku eluloo-artiklis (Tln, 1990, lk 615), mis peab Margarita Voites/Lombaku Johani tütreks. Ja seda viga pole ära õiendatud ka EE X köites (Tln, 1998) Margarita Voitese ülinapi, 4-realise elulooartikli juures, ega EE XIV köites ("Eesti elulood" Tln, 2000), samuti mitte Eesti Entsüklopeediakirjastuse muis väljaandeis.

Sellest on kirjutanud mullu Peter Pedak aga Margarita Voitese eluloo-raamatus "Imet tabades" (Tln, 2010, lk 13, 262). Lepassalu ju võinuks, tema toimetaja Pegasuse kirjastuses aga pidanuks sellist viga tähele panema, eriti kuna diskussioon tolle teatmeseigaks moonutet kuulduse üle juba kevadel 2010 ulatus veebiavarustesse Vikipeedias.

Punaraamatute arvustuse IV osa

------------------------------------------------------------------------
*    Aarne Hans Vahtra (Põltsamaa 1940 — 2011 Toronto) raadiosari "Võrgus" (RFE—RL-i eesti saateis 1983)
**   Vrd Vello Helk, Muljeid möödunud aastast. Rahvuslik Kontakt, 2005, nr 1, lk 5-16.
***  NLKP Eesti territoriaal-organisatsiooni liikmeiks oli 1988. a kuni kümnendik kohalikest täiskasvanuist, eestlaste seas oli komparteilasi aga endiselt pisut vähem kui mitte-eestlaste seas: Eesti põlisrahva seas oli kompartei liikmeid alla 8%, aga muulastest üle 13%.
**** Margarita Voitese isa Arthur Lombaku militaarkarjäär algas AD1915, kui ta IMS-s sai tsaariarmee suurtükiväelaseks ning hiljem lõpetas vastavad sõjakoolid; ta astus enamlaste (kommunistlikku) parteisse, osales Eesti Vabadussõjas ja Venemaa kodusõjas punaste poolel; oli 1920… 40-kümnendil Ukrainas ja Venemaal mitme säjaväe-õppeasutuse õppejõud, kuni suvel 1940 läkitati Eestit sovetiseerima; IIMS möödus polkovnik Arthur Lombakul põhiliselt tagalas Novosibirskis. Pärast sõda elas ja töötas Tartus, õpetades ülikoolis punaaineid, ja oli sügisest 1956 ka TRÜ ajaloo-osakonna parteisekretär. On avaldanud mälestusi Venemaa revolutsioonidest ja detsembri-interventsioonist Eestis AD1924, seda nii intervjuudes Eesti Raadiole kui ka autobiograafilises rmt-s "Leekides" (Tln, 1958, II tr 1980, 403lk) Vt ta fotot Riigiarhiivi näitusteveebis. Arthur Johani p Lombakul oli veel õde Leeni ja 2 venda Villem ja Eduard (aga taas ekslikult on peetud ka Johan Jakobi p Kõverjalg/Lombakut, tema vennaks — nt Heino Kään "Üllatuslikku ajaloost" 20. VI 2008 Meie Maas.

Kommentaare ei ole: