Kuvatakse päringule avadiplomaatia vastavad postitused kuupäeva alusel. Sortimine asjakohasuse alusel Vaadake kõiki postitusi
Kuvatakse päringule avadiplomaatia vastavad postitused kuupäeva alusel. Sortimine asjakohasuse alusel Vaadake kõiki postitusi

kolmapäev, 4. märts 2026

Rahusiirus

Churchill ja raudrimp on ikka veel päevakajalised. Alles äsja (3. Ⅲ 2026) kasutas USA president Churchilli-vihjeid Ühendkuningriigi (ÜK) praegust valitsusjuhti arvustades. Järgnev ülevaade seab Fultoni-kõne ajaloo ja tänapäeva konteksti ehk aidates vaagida rahuvõitluse ja rahutooja-kuvandite siirust tänases ja eilses tipp-poliitikas.


CHURCHILLI KÕNEREIS. Oma kahekuise USA-puhkuse ajal AD 1946 pidas Winston L Spencer-Churchill (1874-1965) kolm kõne ja nimelt 26. veebruaril, 5. ja 8. märtsil: 
I. — Miami ülikoolis sealseks audoktoriks saades, ja see kõne ei sisaldanud midagi poliitilist; 
Ⅱ. — Fultonis peetu tõi laialdast kuulsust raudrimbale (iron curtain), hoiatas kommunismiohu eest ja määratles atlandiülese liitluse ideoloogilise aluse; 
Ⅲ kõne pidas Churchill kolm päeva pärast eelmist, seekord Williamsburgis Virginia osariigi Üldkogu ja U.S. Army väeladviku ees, ja neile rääkis ta UK+USA liitlusest juba ilma Moskvat puudutamata, lisades ka oma arvamuse — et siiski kaasaja inimpõlv suurt sõda ei koge. 

Sügav mahv pikast sigarist… Lõiguke 13. Ⅲ 1946 «Kauge Kodu» Päevauudistest (Altenstadt, Hessen, BRD)

Retoorika ajaloo rehes on Fultoni-kõne samal pulgal Thomas Woodrow Wilsoni (1856-1924) «Neljateist punkti» kõnega AD 1918 Mõlemad kõned on krestomaatilised, kõlvates lugemikku. Need on XX sajandi tähised, mis määratlesid uut maailmakorda pärast suuri sõdu ja mõjutasid üleilmset poliitikat aastakümneiks. 

Wilsoni 14 jutupunkti USA Kongressile (8. I 1918) visandas ilmasõjajärgse rahvusvahelise elu päevakorra: rahvaste enesemääramisõiguse, avadiplomaatia ja vabakaubanduse nõudeiga, samas tõstatades kolonialismi-probleemi ja asetades Rahvasteliidu uue maailmakorra lipukirjaks. See kujundas Versailles’i lepingut, andis tõuke Kesk- ja Ida-Euroopa uute rahvusriikide tekkele (k.a EW) ning pani aluse XX sajandi esimese poole rahvusvahelise elu korraldusele — mis küll ruttu nurjus.

Churchilli Fultoni kõne «Rahulõim» (5. Ⅲ 1946) tegi pärast Ⅱ ilmasõda (ⅡMS) täpselt vastupidist: joonistas välja globaalideoloogilise jaotuse — raudeesriide Stettinist Triesteni, kutsus üles anglo-ameerika erisuhtele ja sovetliku ekspansiooni vastustamisele jõupositsioonilt. Sellest kõnest sai ohjeldus-strateegia (containment), NATO, Marshalli-plaani ja Lääne ühtsuse kujundamise sillapea. Fultonis peetud kõne lõi ka rahvusvahelise elu käsituse ja korralduse vaimse aluse vähemalt üheks inimpõlveks ehk 1980-ndi lõpuni. 

Mõlemad kõned olid visionäärlikud, niisugusena ka tavapärast vastuseisu põhjustavad. Nii peeti Wilsoni plaani idealistlikuks; Churchilli süüdistati seevastu sõjaõhutamises. Kumbki sisaldas nii kaasajale kui ka ajaloole iseloomulikke märksõnu pakkuvaid fraase, nagu 'rahvatahe' või 'raudrimp'. Mõlemad mõjutasid üleilmset poliitikat ja Euroopa kaarti, nii et Wilsoni pärandiks saab lugeda ja meelsasti loetaksegi uusi rahvusriike; Churchilli omaks aga Euroopa jagunemist; ehkki kumbki väljendas ennemini täheldusi, kui vastavat tahet. 

Churchill oma Fultoni-kõnega on niisiis nagu "Külma sõja Wilson" omaenda jutupunktidega, mis sama kaaluga suudavad lõpetada üht ajastut teise avamisega. 

Chruchill viis viie aasta pärast ellu erisuhte ameeriklastega, sõlmides jaanuaris 1952 sõjalise leppe loaga sõja puhuks USA sõjaväel kasutada mõlema riigi kaitseks ÜK baase. Järgnevail kuil saavutas ÜK kolmanda riigina maailmas oma tuumavõimekuse.¹ 

Teist korda peaministrina oktoobrist 1951 aprillini 1955 ametis olles üritas Churchill edasi… 
》tõelise ja kestva rahu saavutamist《 nagu ta 11. X 1952 teatas sellest konservatiivide konverentsil oma esimeses kõnes pärast (toona avalikustamata) ajurabandust. Seekord motiveeris teda ilmselt Stalini surm. Sestap kutsus Churchill üles uuele Suur-Britannia jt suurvõimude võimalikult kitsa, siiski mitmepoolsele tippkohtumise korraldamisle rahu saavutamiseks nüüd juba Külmas sõjas — selles katses kõike võimalikku — nii vene, saksa, poola kui ka hiina kaarti kasutades. 


VERD, HIGI JA PISARAID… Churchill pidas 13. V 1940 Briti parlamendi ees ühe "sõjakuselt" veelgi kuulsama kõne, mille meeldejäävaim rida — «veri, vaev, pisarad ja higi» — on omakorda aja jooksul saanud ka kõne pealkirjaks. Ta alustaski seda aeglaselt lausudes: 
》Minul ei ole midagi muud pakkuda kui verd, rasket tööd, pisaraid ja higi.《 See oli samal ajal ustavusvande kinnitus impeeriumile ja Churchilli esimene esinemine pärast peaministriks saamist. 

Ma ütleksin alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajaile: mul ei ole pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi. Meie ees on raskeim katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi. Küsite, mis on meie ülesanne? Vastan: see on sõjapidamine merel, maal ja õhus kõigi me jõudude ja väega, mida Jumal meile annab. Pidada sõda koletisliku türanniga, kelle roimade tumedat registrit pole keegi ületada suutnud — see on meie ülesanne. Küsite, mis on meie eesmärk? Vastates ühe sõnaga — võit. Võit iga hinna eest, võit kõigi õuduste kiuste, võiduni viiva tee raskusest ja pikkusest hoolimata, sest ilma võiduta pole ka ellujäämist… 


«PRAEGU POLE CHURCHILLI AJASTU» Fultoni-kõne aastakäigu mees, USA praegune president Donald John Trump (14. VI 1946) arvustas 3. Ⅲ 2026 Suurbritannia peaministrit Keir Starmerit neli päeva veninud loasaamise pärast kasutada Diego-Garcia baasi USA sõjalennukite tankimiseks. 

Ajalooline taust, milleta oleks raske selgitada, kas Trump evitas Churchilli emotsionaal-poliitilise või ajaloolis-ideoloogilise kujundina, on järgmine.

Suur-Britannia loovutas aastast 1973 kuni läinud aastani asustamata² Chagose saarestiku keset India ookeani mullu Mauritiusele. Selle saarestiku Diego-Garcia atollil paiknev lennuväebaas läks 99-aastase rendilepinguga senise USA+UK kooskasutuse ja -käsutuse alt eelmisel aastal brittidele. Trumpi järgi tulenes kokkulepest logistilisi viivitusi USA ründeoperatsioonide korraldamiseks Iraani islamivabariigi vastu. Tema frustratsioon tuleneb aga enamgi Starmeri tõrksusest Iraani-vastaste löökide toetamisel, mistap vastandaski ta seda Churchilli kindlameelsusega. 
》Meil pole tegemist Winston Churchilliga《 Keir Starmer erineb Winston Churchillist, oli USA presidendi põhisõnum. Enam ei ole ÜK-st meile samaväärset partnerit kui toona.

Trump ja Starmer G7-tippkohtmisel Elmau lossis Baierimaal

reede, 27. mai 2011

Ameerika Hääl ja Hiina e-Müür

Ameerika Hääle Hiina-teenistus jääb oktoobrist suure tõenäosusega vait, kuna USA ametlik välisringlevi tahab sinna suunatud eetrilõitadest loobuda ja suubuda täielikult internetti.

neljapäev, 17. märts 2011

Vikilekked & avadiplomaatia

Sestap kõik, mida ütlete pimedas, saab kuuldavaks päevavalges, ja mida sosistate luku taga, seda kuulutatakse üle ilma.
(Luuka 12:3)


Ahoi! Võtkem Vikilekkeid globaalse ja universaalse eksperimendina, mis harjutab inimest tulevikuga, teravdab ta tõemeelt ja õpetab paljust loobuma. Vaagigem ja kaardistagem seda, mis on nüüdsest — diplomaatilise lekke (CableGate) 100 päevaga — pisukegi selgem…

I. VIKIŠOKK TERVISTAB… VIST EI TÕVESTA. Vikileke osutus muidugi vapustususeks, aga selle võnked on vaimsed, mitte kineetilised. Kaasnevate ohvrite poolest jääb vikimurrang nähtavalt alla samal ajal Jaapani peasaare Honsu idarannikut laastanud 9-magnituudi (12-palli) tugevusest maavärinast + hiidlainest. Umbes nagu Külm sõda, mis tuumakonflikti(d) eos ära hoidis, samamoodi on teabelekke-ähvardus(t)el ennetav mõju. Ja eks WikiLeaks (WL) ole seniseid vastuolusid juba lahendada aidanud või seks lootust andnud. Viimaste — ja mitte ainult Külma sõja järgsete — kümnendite superpoliitika mahitas oma vastutustundetumais suundades potentsiaalselt ohtlikke koldeid. Selle ülivõimu välispoliitilisi dokumente avalikustamata võinuksid pinged nendes kolletes edasi kuhjuda ning need rahvusvaheliselt veel ohtlikumaks saada.