Osoonirikkast keskkonnaeetikast

Viimases ETV “Osoonis” leidus saatelõik, mis muuseas soovitas metsas prahihunnikut nähes see põlema pista. Jutt pole üksiku leivakile või plastpudeli pistmisest tulikuuma ahju, kus temperatuur kõrge ja põlemine eeskujulik, vaid plastikuhja sussutamisest madalal temperatuuril.

Kõne all on keskkonnasaate “Osoon” portreelugu, mis jutustas ERR-i saatejuhist Elgulast kui maa- ja kalamehest, seega loodusesõbrast. Seda veidramalt kõlas Jaan Elgula ja veel ühe ERR-i saatejuhi Kadri Hinrikuse eetikavaba üleskutse vabas õhus julgelt prügi põletada. Nende üle 9-minuti kestev lugu oli ülbeks irvituseks ka seadusekuulekate kodanike ning Jäätmeseaduse üle, mille §120 kohaselt tuleks kõigil eriloata jäätmepõletajail kuni 18000kr trahvi maksta.

Eesti TV saate moraal oli ajalehe Postimees meediakriitiku hinnangul üsna äraspidine:

Järvekaldal sügismaastikku elavdanud suitsupilv kinnitas, et Eesti korrastuv jäätmemajandus on vaid prügifirmade ja valitsuse vandenõu rahva viimaste kroonide väljapigistamiseks. Prügihädale on ju sootuks lihtne lahendus — tuli otsa! Ja keskkonna-keemikud keedame sel tulel seebiks!

Saatelõik õõnestas telepubliku keskkonna-teadlikkust. Vastuväitjad kinnitavad muidugi, et leidub kilepakendeid ja plastpudeleid, mis loodust ega inimest ei mürgita. Oleks sellegipoolest naiivne Elgula—Hinrikuse prügikuhja koostist oletada paljalt telepildi põhjal ja loota, et mõni maa- või kalamehest isetegevuslane Hinrikuse—Elgula eeskuju järel võtab eritella, mida tohib põletada, mida ei tohi mitte.

Isegi Osooni-saate fännide seas leidus neid, kes veebikommentaarides 17. XI 2008 eetrisse antud saatelõiku kahetsesid, kuna see murendas nende lugupidamist ja huvi “Osooni” vastu. Kommentaator Serena tänas aga õnne, et tema lapsed seda saadet ei näinud.

Telekriitik Martin Pau Tartu Postimehest soovitas saate toimetajal Õie Arusool romantilisest ilulemisest üle saada ja mõni keskkonnakoolitus isiklikku ajakavva võtta. Aga...

Süüdimatu saatelõiguga tekitatud moraalse kahju hüvitamine on paraku võimatu.

Pauga on raske mitte nõustuda.

Allikana on kasutatud Martin Pau telekriitilist eritlust “Riigitelevisiooni mürgituskursus” 19. XI 2008 Tartu Postimehest

Võõpame pronkssõduri vapsisambaks?

Aktuelle Kamera — uudistesaade DDR-is ja E(NS)V-s, edaspidi AK — keerutab jälle tolmu pronkssõduri ümber

Hobusepea galerii näituse avamist skulptor Roosi 100. sünniaastapäevaks kommenteeris AK 14. XI 2008 sõnadega:

Skulptor Roosi tütarde sõnul oli pronkssõduri kipskavand valmis veel enne sõda ja mõeldud Vabadussõja mälestisele...

 

Kelle käsul või soovil niisugune ajaloputus käib, on võib-olla ülearu küsida, kuid ikkagi... Delfi kommentaariruumis tabas vastupanuveteran Mart Niklus täkkesse:

Tagantjärgi tarku palju. Võib-olla leitakse ühel päeval isegi Kalevipoja parteipilet üles!

 

Nikluse meenutet veneaegne anekdoot Kalevipoja parteipileti otsimisest sobib muide ka Vabadusplatsi tänavuste kaevetööde kommentaariks keskerakondlikus Tallinnas.

 

Ja skulptor Roosi — muuseas Eesti NSV teenelise kunstitegelase — pärandist rääkides... Intervjuus Kadi Alatalule rääkisid kujumeistri kunstnikest tütred Aino Saan ja Linda Himma asjast enam kui umbmääraselt, kolmandas isikus, nagu polekski allikaks oma isa. Too aga avanes nende jutust liiga ara mehena isegi selleks, et oma lähikondsetelegi pronkssõduri tausta valgustada. Isa kartnud nimelt Siberisse saatmist — NB! — Ka enne oma surma — aastal 1990! Aga kes siis sellest Roosi peretütreile rääkis? Ja üsna hiljuti, sest varemais usuteludes ei ole kujumeistri tütred sellest õhanudki (vt näiteks 14. IX 2004 Eesti Päevalehte) Vahest rääkis pronkssõduri monumendiansambli kolmas autor, praegune emeriitprofessor Arseni Mölder (*1919) ??? Ja siiski on midagi viltu ses loos, kui mees jutuga ise esineda häbeneb.

 

Seevastu intervjuus, mis sai 4 aasta eest antud, tuletasid kujumeistri tütred meelde, et pronkssõdur oli nende isa jaoks esimesi suuri tellimusi... Ei mingit juttu sõja eel koos Arnold Alasega alustet vapsisamba kavandist, mida AK nüüd — AD2008 — usaldusväärse tõdemusena lansseerib.

Kas Roos ja Alas ikka olid juba toona loomepartnerid? Või said siiski Moskva tahtel kokku — alles nn riiklikes kunstiansamblites (ERKA), mis baseerusid Jaroslavlis. Sest nagu Enn Roos (1908-1990), nii pühkus ka Arnold Hoffart-Alas (1911-1990) sõja ajal punapagulusse ja oli sestpeale Kremli poolt pukki pandud nukuvalitsuse pajukil.

 

Alas sattus 1941 Punaarmeesse ja kuulus 1943-1944 Jaroslavli-punti nagu Rooski. Pärast II maailmasõda osales Alas tõesti mälestussammaste loomises, kavandades nende arhitektuurseid osi. Varem, enne sovettide saabumist oli Alas puutes vaid pargi- ja aiakujundusega, mitte ausammastega.

Reporter Kadi Alatalu ja AK vahendatud väide kahe mehe varasemast koostööst on niisiis samuti ülimalt küsitav.

 

Vahepalaks teine, seekord anonüümne, kuid mõttekas kommentaar samast Delfist:

Hindan pigem Roosi loomakujusid. Paraku saab enim tähelepanu ikka see solbakas, mis ometi on saanud [sõjaväekalmistul] õigema asukoha. Ja ammu pole küsimus kunstis, kõik on ära solkinud ideoloogia. Pole oluline, mida kunagi kuhugi on kavandatud, kui sellest on saanud võõrrežiimi propagandariist. Kui asi oleks olnud nii sini-must-valge ja eestimeelne, oleks [kujuri tütrepoeg] Ken Saan sellest koos asjaosaliste pajatustega ammu filmi teinud. Miks ta vaikib?

Põhjus on lihtne, see pronkslooke vabadussõjalase kipskujust on tõest kaugel.

Kui alasti tõde jääb nigelaks, siis tuleb legende üha lisada.

Ja Eesti TV (ERR) on millegipärast vale ülespuhujatega sama teed läind. Miks? Sõjaaja punapagulasena Venemaalt naasnud Enn Roosi (ja K^o) sõdurikuju on tõesti üks ta vähem õnnestunud taieseid.

Sovetiajal, kui autor veel elas, ei meenutatud tema auks juubeldav ensvenkulik ajakirjandus pronkssõdurit Roosi tippsaavutuste seas kunagi.

Vt ülevaateintervjuud Roosiga “Sirbist ja Vasarast” (AD1973), kus elutööst ja loomingust juttu pikalt ja laialt, aga mitte “vabastaja” kujust, millest nüüd suisa vapsisammast proovitakse teha.

Kas Kristjan Palusalu modelleerimise müüt on juba liiga kulunud?

Või on ajad punasemaks läinud? Enn Roos võis, jah, oma teenelise tegelase tiitli nukuvalitsuselt saada pronkssõduri eest, aga ega tollane kultuuriajakirjandus koos kriitikutega teda siis s e l l e pärast kilbile tõstnud! Vene aeg kaasneva vastupanumoraaliga ehk polnudki nii hull kui praegune — n i i ü t e l d a — e e s t i — a e g

 

Nagu ikka veel elujõus AK meile tõestab, võib kommunistide roimade mahavaikimine (k. a ajuloputus) veel kaua mõrusid vilju pakkuda.

Järelehõige õhtumaa targale

AJUJAHT. Eesti Meedial on kombeks iga ettesattuv välismaine pahempoolne arvamusliidriks pühitseda. Viimati sai see au osaks Noam Chomskyle (*7. XII 1928) USA-st.
Chomsky on küll XX sajandi teoreetilise (Marxile tugineva) lingvistika klassik, aga poliitika vallas pole teda kuigi tõsiselt võetud. Chomsky arvamusi pole igav lugeda, kuivõrd ka poliitiline rumalus pakub mõtteainet. Vaadakem või Noam Chomsky usutlust 18. X 2008 Postimehes (“

Venemaa on meie enda loodud oht”)

Ta möönab küll sõnavabadust USA-s, ent rõhutab selle piiramist. Venemaa sõnavabadus tema südameni teed ei leia. See-eest õigustab ta Moskva meetmeid USA kui Lääne peakantsi vastu ja leiab, et Eestil olevat suurem oht saada pihta asteroidiga kui ida poolt tuleva rünnakuga. Veebikommentaator WS märgib seepeale, et...

... asteroid on viimase 1000 aasta kestel teadaolevalt Eestit tabanud 0x (loe: null korda), Venemaa on aga Eesti territooriumi rünnanud 47x (loe: nelikümmend seitse korda)...

Mis on ilmses vastuolus Chomsky arvamusliidri-tiitliga.

Kuna USA imperialism on pärispatt, siis tuleb Chomsky arust leppida vene imperialismiga ja end selle alla heita. See on Noam Chomsky imperialistlik=antiimperialistlik sõnum. 

ARURÜNNAK. Von Krahli Akadeemias toimus 5. Ⅺ 2008 ka sajakrooniste pääsmetega videokonverents, kus Chomsky sai suhelda kuulajate—vaatajatega silmast silma. Tema siinseile põlvkonnakaaslasile - sovetirežiimi kollaborantidele avanes meeldiv šanss mälestada niihästi oma helget minevikku kui ka oktoobripööret.

Revolutsiooniaastapäeva üritus nagu sari “Elu pärast kapitalismigi” sobitusid EV90 juubeliaasta-rodusse valutult ja toimusid tihedas koostöös ERR-iga. Endise von Krahli teatri saal kujunebki selle juhi Peeter Jalaka sõnul jooksval hooajal telestuudioks, sest Eesti TV võtab siin üles kõik küllatulevad arvamusliidrid ja ERR-i "Ööülikool" salvestab nende ergastavad loengud.

ALLIKAD: Eesti Elu ja Vaba Eesti Sõna vahendatud 7. XI 2008 meediakriitiline eritlus “Arvamusliidrid eesti ajakirjanduse veergudel”, mille autor on Vello Helk

ILLUSTRATSIOON: Taylor Jonesi karikatuur klosetikapitalist Noam Chomskyst

ERR & USA presidendivalimised

Eesti riigi(eelarvelise)meedia hädad USA lähenevate valimiste pärast kipuvad kuhjuma. Läinud pühapäeva hommikul kasutati ERR-i uudistes presidendivalimiste eelse hetkeseisu tutvustuseks täpselt nädala vanust "päevauudist". Välispoliitiline kajastus on juba aastaid ERR-i nõrk külg, aga nüüd on otsustatud ka USA valimistulemusi jälgiva otseaate tegijate ja selle valitud külaliste leivakott riputada sobiliku välisriigi esinduse õlule.

Kahe nädala pärast toimuva saate puhul tegutseb ERR-i agendina nimelt Ühendriikide Tallinna-saatkond, kes...

... saatis Ameerika Kaubanduskoja liikmetele e-kirja, kus otsib ETV stuudios toimuva presidendivalimiste saate toitlustamiseks rahastajat.

Äripäev.Ee vahendatud USA saatkonna kiri lubab firma(de)le, kes soovib 20 tuhande krooniga spondeerida toitlustust 5. XI 2008 kl 6.30-8.30 toimuvas valimiste otsesaates, et selle eest saab Eesti TV stuudiosse ka oma firma reklaamplakati + 10 kutset.

Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liikme Hanno Tombergi kommentaar:

Meie [ERR-ist] pakkusime võimaluse, toitluse ja ruumirendi peavad nad ise tasuma.

Eesti Rahvusringhääling on ametlikult reklaamivaba, ent sponsorite kasutamine on seadusega lubatud. Eesti TV-s on tavaks sponsorite otsingut produtsentide või koguni saatejuhtide kaela veeretada. Sõbraliku välisriigi esinduses pole ilmselt lõpuni aru saadud ERR-i sisemängudest raha ja vastutuse jaotamisel.


Saatkonna esindaja James Land teatas Äripaev.ee-le, et ameeriklased arutavad tekkinud segadust Tombergiga. Ühendriikide Tallinna-saatkond on varem mh spondeerinud Eesti trükiajakirjanduse Venemaa-käsitlusi.

Sovetistoori: Eesti (moodi) esilinastus

Salaseanss EKP Keskkomitees Välisministeeriumi suures saalis on täna, 17. X 2008 kl 11 ajaloolise aimefilmi “The Soviet Story” Eesti-esilinastus. Skandaalne esilinastus, ei saa salata.

Lätlase Edvīns Šņore (parempoolsel pildil) vaimustava teose maailma-esilinastus leidis aset Europarlamendis, seda juba mais. Juunis jõudis see Läti kinolevisse. Augustis Läti TV-sse. Nüüd lõpuks jõuab ülioluline film ka Eesti ekraanidele.

Kohalik esilinastus toimub kommunismi kuritegude rahvusvahelise ajalookonverentsi raames, mille korraldajaiks pressiteate järgi on EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Välisministeerium, S-Keskus, Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus ja Eesti Ajalooõpetajate Selts (EAS). Viimse rolliks on ka publikut valida, väidetavalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seast.

Paraku on sellele esilinastusele osaks langenud korraldus võimalikest halvim: väiksevõitu saal, 180 kohta vaid valitud publikule ja kunagist parteimaja igati väärivalt ületurvatud ligipääs. Ühesõnaga ka see...

“Sovetiloo” kinnine seanss on üks tõeline sovetistoori...

Sest nagu kinnitab eile, 16. X 2008 Eesti Ekspressi jõudnud sõnum: Eesti tuntuimat... “Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude konverentsile”
Teda ei soovitud ei esinejaks ega isegi pealtvaatajaks. Jutt on Mart-Olav Niklusest, kellele ürituse korraldaja EAS-i juhatuse liige + EV riigiametnik + kaasaegse ühiskonnaõpetuse asjatundja Mare Oja (pahempoolsel pildil) ütles lihtsalt “Ei”. Kas teadmatusest?

Persona grata Mare Oja (*1960) on jah - õpetaja! Eriala poolest ajalooõpetaja. Töökohaks Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ametiks sotsiaalainete peaekspert, ajaloo peaspetsialist. Seltsitegevusse haaratud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi juhatuse liikmena (välissuhted) ja endise esinaisena, samuti ajaloo riigieksami komisjoni liikmena (2000...) Tema hiljutisi publikatsioone koostaja, kaasautori ja autorina: "Eesti Vabariik 90: konverentsi kogumik" (2008), "Holokaust: õppematerjal" (2007), "Filosoofia õpetamisest" (2006), "Inimene ja ühiskond: ühiskonnaõpetuse õppematerjal" (2006)...

Täiesti mõistetav reaktsioon kaua aktiivse inimõiguslasena tegutsenud praost Thomas Vagalt:

Minu arvates on see tegu kas rumal või alatu (inglise keeles on ütlus, et isiku tegu on tingitud kas sellest, et ta on petis või siis tola — rogue or a fool) mitte seada Mart Niklust Eesti-poolseks asjatundjaks selle filmi esmaesitusele.
Mart Niklus oli Eesti dissidentidest kõige kuulsam. Ta oli Amnesty Internationali featured prisoner — tähelepandav poliitvang! Viisin ta ise New Yorgis rahvusvahelisele süümevangide õiguste esiletoomise pressikonverentsile, kus osales mh Hollywoodi täht Richard Gere, kes rääkis väga hästi Tiibeti rahva ja dalai Lama õiguste ja vabaduse poolt. Seal oli ka USA endine (1967-1969) kohtuminister Ramsey Clark, kes pärast kohtuministri ametit oli aastate jooksul mitmete inimõigus-kampaaniatega seotud. Ta oli muide viimane, kes kaitses Karl Linnast, enne väljasaatmist Nõukogude venelaste, KGB kätte ja surma.

Niklus on rahvusvaheliselt väga tuntud endine (1958... 1988) poliitvang ning võimekas inimõiguste ja vabaduse nõudleja ning eestvõitleja. Kuidas saab olla, et üks bürokraat, kel väga võimalik et polegi teadmisi sellest, mis 20-30 aastat tagasi Eestis ja maailmas aset leidis, on otsustaja – ja veel Mart Nikluse vastu?!

Väga võimalikult on asjasse segatud suuremad isiksused, kes võib-olla tahavad ise särada. Meil ei ole rahvusvaheliselt paremat kui Niklus välja panna – kuigi tean nimesid, kes istusid Siberis samuti kui Niklus ja on vahvad mehed—naised: Enn Tarto, Lagle Parek, Kaljo Mätik, dr Heino Noor, Ain Kaalep, Heli Susi jt. Õige oleks kõik endised veel elus olevad poliitvangid ja küüditatud kohale kutsuda ja filmi näitamiseks hiigelsuur kinoteater muretseda.

Soovitan, et ühtegi endist komparteilast ja čekisti (KGB-last) ei lastaks selle filmi esietendusele Eestis. Meie rahva kannatused ja piina pigistused on liiga pühad, et mõni pahupidi pööratud bolševik või apparatšik saaks selle näitamisel esineda, kui normaalne riigitegelane, poliitik või akadeemik, ärimees või mis iganes neist nüüd ka pole saanud.

Meil tuleb see film näitamisele New Yorgis ühes Manhattani kinos Village East Cinema, kus “Laulev revolutsioon” jooksis korduvalt ja väga edukalt 24. - 30. oktoobril (2007). Eestlased New Yorgis ja New Jerseys lähevad seda vaatama truuduse ja armastuse meeles, ning et seda teha menukaks, mis tähendab näitamise pikendamist ja kuulsuse kasvu, seega majanduslikku õnnestumist, mis siin Ameerikas on ühe filmi edu pant.

MART NIKLUS esikohale esilinastamise puhul Eestis!

Thomas Vaga

Skandaali lahvatamise järel võeti Mart Niklus ürituse eelõhtul osalejate nimekirja. Kahjuks oli ta tolleks ajaks oma tänase kava juba teisiti seadnud. Õnneks on ta filmi juba näinud — välismaistel konverentsidel.

Samas oli eilsegi seisuga välisministeeriumi suurde saali konverentsile registreerituid alla 180, nii et vähemalt kaheksa kohta oli eile hilisõhtul sellele konverentsile täiesti vaba (vt registreeritute nimistut EAS-i veebis). Ka polnud kõik valitud publiku hulgast sugugi õpetajad, nagu väitsid äraütlejad mitte ainult Mart Niklusele, ka teistele väärikatele ühiskonnategelastele.

Niisiis, vastates Thomas Vaga küsimusele, tegu oli alatuse, mitte rumalusega. Ent mida siis arvata lähiajaloo- ja ühsikonnaõpetusest Eesti koolides?! Ega EAS küll nüüd mingi sovetiaegne moodustis ole, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist asutatud, tänavu oma 15 tegevusaasta saavutusi tähistav selts.

Kuna juba homme tuleb Tallinna Maarjmäe lossis kokku Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aastakoosolek, peaks kogunenutel olema kui mitte arutlus- siis mõtteainet piisavalt.

Millest räägib “The Soviet Story”? Millest räägib filmi ümber Eestis arenev sovetistoori? Kas siin seda filmi laiemale publikule ka kunagi näidatakse?

Sestap olgu siin ise veebist filme allalaadivale huvilisele portaali Minut.ee vahendatud kvaliteetne filmilink.

NB! Faili suurus on 822MB (862 320 004 bytes) ja formaat .avi. Kuid p2p-võrkudes (e-mule) on sama nime all üks ca 380MB jupp, mida alla tirida ei maksa - so võltsing, üles pandud eksitamiseks ega ole raske ära arvata, kelle poolt.

Täiendus 5. XII 2008:

Ametlikult Pimedate Ööde Filmifestivali ehk PÖFF-i (vt festivali kava ja tulemusi) väisanud läti reissöör Edvīns Šņore kohtus 2. XII Tallinnas meie vastupanuveterani Mart Nikluse, tema sõprade ja kaasvõitlejatega. Šņore palvel külastati üheskoos ka pronkssõdurit ehk nn vabastajate monumenti tolle nüüdses asukohas Tallinna Sõjaväekalmistul, samuti Vabadusvõitluse Muusemit Lagedil.

Filmi nägi eelmisel õhtul PÖFF-i raames “Nõukogude loo” nime all 170-päine publik varakult väljamüüdud seanil Kinomajas. Tegu oli The Soviet Story teise avaliku linastusega Eestis, kui mitte arvestada skandaali tekitanud poolkinnist esilinastust EV Välisministeeriumis 17. X 2008.

Šņore kinnitusel on tema filmi näitamise õiguse viimaks omandanud ka Eesti TV (ERR), kes toob selle ootuste kohaselt tuleva aasta algul teleekraanile — meiegi rahvale vabalt vaadata + loodetavasti vene tõlkega.

Lätlaste kuulsat dokumentaalfilmi näitab PÖFF ka tänaseks kavandatud lisaseansil.

NB! The Soviet Story lisaseanss on 5. XII 14:00: ajaloodokumentaal “Nõukogude lugu” /seansi kood PÖFF-i võistlusel 0531/ kinos Sõprus (kohtade arv 280)

Milleks meile "Päevakaja"?

Eesti Raadio juubeldab — “Päevakaja” saab 50-aastaseks, sestap alustame pidulikult ERR-i andmestikuga:

• “Päevakaja” on rahvusringhäälingu keskne, neljal programmil edastatav päevasündmuste kokkuvõte + analüüs + usutlused + küsitlused
• “Päevakaja” ristiisaks peetakse Valdo Panti, kes ses saates oli ka reporteriks
• Täna jõuab eetrisse “Päevakaja” №17326

Ent keskne päevauudistesaade on varasemail kümnendeil sageli ära jäänud, nagu näitab 50 tegevusaastale mittevastav järjenumber, ning saadet jäetakse kavast välja tänapäevalgi. Nii lükati veerandtunnine “Päevakaja” välja ER-i põhiprogrammist Valter Ojakääru tänavuse juubeli tõttu. Muusika koos selle autori ja ta juubeliga võib olla tähtsam kui päeva keskne uudistesaade.

Eks laulgem siis seitsmekümnendate lorilaulu: Pole vaja “Päevakaja”… Kus tegelikult puudub ka analüüs… Kus stiilipuhtad usutlused on harvad… Ja küsitlused — pole sugugi raadioküsitlused, vaid aeg-ajalt ette tulev kuiv, statistilisi andmeid esitav (diktorikoolituseta esitatav) diktoritekst.

Loomulikult tähendas “Päevakaja” eetrisse tulek progressi ja tähelendu, mitte ainult sovetliku reporterimalli loonud Pandile, kes muide hindas skeptiliselt talle omistatud “Päevakaja” vaderi seisust. Eks eesmärk oli ikka kompartei ohjatud ER-i (tänases ERR-is 'ohjamise' tähendust ei taibatagi) propagandatöö parendamine, voolujoonelisemaks muutmine, selle inimlikustamine. Vaimu ja võimu, tõepeegelduse ja agitpropitruuduse pihtide vahele surutud “Päevakaja” oli esialgu ka väga kaleidoskoopiline. Ja kui ta, so “Päevakaja” kellegi hubase õhtu sisustaski, siis ikkagi jäi ta…

“ER-i saatekavas keskseks ideoloogilise mõjutamise [---] kanaliks”, kuna ülejäänud “propagandasaadete kuulatavus oli 1960. aastail “Päevakajast” märksa madalam”.

Ivar Trikkel “Päevakajast” Eesti Raadio arenguloos. – Päevakaja. Tln, 1988, lk 9-12.

Tänaseks on “Päevakaja” soliidne, saate nimi sama suupärane kui kulunud. Tal on aga segasevõitu päritolu, mida keegi ei taha mäletada, ja läbinisti kontrpropagandistlik kasupõli, mida meenutatakse harva. Olgu sõjaaja Leningradi Raadios või 1950. aastate Ameerika Hääles (VoA) – mõlema eestikeelseis välissaateis nimetati “Päevakajaks” alati vastupropagandistlikku rubriiki, mille leivaks oli reeglina satiir võõrvõimu kollaborantide vastu: Leningradist pilgati Hjalmar Mäed, Münchenist Ivan Käbinit. Ka Tallinna raadio “Päevakaja” polnud päris teabeveski, vaid jahvatas tihtilugu kontrpropaganda saadusi. Esma-sihtmärke nähti pagulaskonnas ja EV diplomaatides, keda rünnati koostöö-süüdistusega Lääne salaluuretega. “Päevakaja” eripära ahvatles KGB-d neid saateid ära kasutama ka erilistes desinformatsiooni-üritustes (aktivnye meroprijatija). Näide külmast sõjast mitte ainult oma rahva vastu, vaid… Külm sõda klassikalisel kujul.

Poolsajandi eest osales eesti teabeväljas ja meie rahvusringhäälingus loomulikult teisigi tegijaid peale Moskva-meelselt tuututavaeesti–vene keelse raadioanastatud Eesti pealinnas. Ameerika Hääl oligi üks neid olulisi takka sundijaid, kelle mõjul suurenes kohalike eestikeelsete saadete maht ning tänasel päeval jxuubeldav “Päevakajagi” näiteks asus välispoliitikat kajastama paeluvamalt ja sagedamini. Aastail 1960-1966 pidi sama saade aga otseselt katma eestikeelset VoA-d.

Seda illustreerib sobivaimalt EKP KK ja Kremli kirjavahetus (pdf-dokumendid), kus üks kohalikke parteibosse Leonid Lentsman andis novembris 1960 nelja kuu eest kõrgemalt saadud parteiülesande täitmise kohta aru:

“Eesti raadio programmi on tehtud muudatusi. Ameerika Hääle eestikeelsete saadete ajal kantakse üle kõige populaarsemaid kohalikke informatsioonisaateid: kl 21.30 – “Päevakaja” ja 23.00 – päevauudised ja spordisaated.”

Moskvast Keskkomitee sekretariaadist oli allstruktuuridele kohustuseks tehtud nimelt — korraldada Washingtonist iga päev N Liitu antava VoA vastava programmi ajal vastukaaluks oma “sisukaid huvitavaid poliitilisi saateid” kohalikus ringhäälingus. Kontrpropaganda jäi Lentsmani kinnitusel väliskommentaatorite ülesandeks, need pidid hakkama “Päevakajas” esinema kuni neli korda nädalas. Endiselt kuulusid kihutustöö kõige plahvatuslikuma laengu retseptuuri käsitlused eesti pagulasist, kelle hingel olevat (Lentsmani järgi)…

“fašistliku okupatsiooni aastate kuriteod ja praegusaja reaktsiooniline tegevus”

Kui VoA muutis vahepeal oma põhisaate aega, tuli Tallinna raadio ülemusilt pakiline korraldus samamoodi nihutada “Päevakaja”. Ent kuulatavusuuring näitas, et “Päevakaja” kaotas järsult kuulajaid, kes saatekava poliitilise manipuleerimisega sama ruttu kaasa ei läinud.

Pärast uue eestikeelse programmi loomist ametliku, patriarhaalsema stiiliga I programmi kõrvale, jätkus too vastupropaganda II programmis ehk Vikerraadios ja eeskätt “Maailm täna” saates. “Päevakaja” institueerus 1970. aastail eesti ringhäälingu ühe tõenäoliselt rahvalikuma uudistesaatena, mis aga ei säästnud teda sovetipärandist, mh võimalikust rollist kattesaatena Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa eesti kava esimese saatetunni ajal (20.00-21.00Eaj) sovetiaja lõpus.

Külma sõja aastad ja mõjud meie ringhäälingu kujunemisloole vääriksid põhjalikku lahtikirjutamist. Seni piirdugem tõigaga, et propagandataaka on tagasivaates püütud seostada ennemini välismaise (Lääne) kui kodumaise (Tallinna) eetrimeediaga. Tasub siiski tähele panna, et just siis, kui Eesti taasiseseisvumise, NATO ja EL-iga liitumise, samuti ameeriklaste kokkuhoiu tulemusel 27. II 2004 kadusid eetrist VoA eestikeelsed saated, lõppes justkui ootamatult ka moderniseerunud “Maailm täna”… Vastupropaganda tuhin läks viimaks üle? Ehk oodatakse äkki eestikeelsete saadete taastamist Moskvas või Peterburis?

Kokkuvõttes võinuks Külma sõja aegse ER-i saurusekarja jäänukitest pigem ellu jätta mingi klooni “Maailm tänast” kui koomas “Päevakaja”.

Viimane on kaotanud endise rahvalikkuse, ent vähimgi intellektuaalne säde on endistviisi lootusetult puudu. Kunagi nii kaleidoskoopiline “Päevakaja” on tänase seisuga sootuks fragmentaarne ega oma nimepärast nägu, mis kuidagiviisi õigustaks “Päevakaja” eristamist riigi- (eelarvelise) raadio päevauudiste muist pikemaist saateist.

Olgu see pisku ühtlasi lisanduseks “Päevakaja” ning ERR-i õigustamatult salatud punaminevikule.

Raadio Seitsme viisteist küünalt

1. Oktoober on Raadio-7 sünnipäevakuu, mille tähistamiseks tuleks kuulata raadiot ennast
2. Nimelt, täna 15 aasta eest algas kroonikute väitel ER III programmis Raadio-7 nimeline vaimulik saatesari
3. Sari jõudis eetrisse riigiraadio (praeguse ERR-i) armust vaid õhtuti, umbes 3 tunni kaupa
4. Tänaseks on seeasemel eluõiguse kätte võitnud omaette 4 raadiojaamaga kolmekeelne raadiovõrk, mis on sama karske kui kommertsivaba, tehes reklaami ja kihutustööd vaid Jumala ja iseenda heaks, viimasele küll edutumalt kui Esimesele, mida ilmestab Raadio-7 peaaegu sisutu noorteveeb (WWW.24x7.EE)
5. Raadio7 kui selline loodi aastal 1995, kui saadi ringhäälinguluba Tallinna sagedusele (103,1MHz), mida Raadio-7 kasutab tänini
6. Siis läks lahti iseseisev igapäevane 17-tunnine omakava, mis paisus tuleval aastal ööbaringseks
7. Sajandivahetusel lisandusid järgemööda Pärnu (88.6MHz), Tamsalu (96.1MHz) ja Puhja (92.1MHz) raadiojaamad, mille eetriväljade ulatust näeb levikaardil allpool
8. Raadio-7 hälli juures oli praeguseni temaga koostööd jätkav Rahvusvahelise Leviga Ususaadete Liidu IBRA-Raadio, mis on õieti sünnipäevalapse emaraadioks ja mis saadab veel 84 keeles üle maailma Valitsusvälise mittekommertsliku ristiusu-righäälingukoondise IBRA logo
9. Varem, aastast 1957 jõudsid IBRA saated meieni välismaalt lühilainetel, neid salvestati Torontost Stockholmini ja Iisraelist Floridani “Heasõnumi-” ja “Sillasaate” ja “Märtrite Hääle” + veel mõne nime all.
10. Raadio-7 lähiminevikku kuulub ka lühiajaline koostöö Trans World Radioga (TWR), mis on umbes 30 euroopa rahvale ja lisaks mõnekümnes muus keeles saatev rahvusvaheline raadio
11. Kunagi (1961-1991) ulatus TWR eesti teabevälja samuti välismaalt, nimelt Monte Carlo raadiojaamast, ent pärastpoole, kui TWR jaanuarist 2000 kevadeni 2006 üüris juhtumisi üht kesklainesaatjat Peterburis, siis hangitigi eestikeelseid saateid Raadio-7 Tallinna stuudiolt
12. Pärast VoA, RFE ning Rootsi Raadio toimetuste töö lõppu 2004-2005 jäid need Raadio-7 abiga koostatud ja Venemaalt nädalalõputi Skandinaavia suunas väljastatud pooltunnid tõenäoliselt viimseiks regulaarseiks välissaateiks eesti keeles. Paraku olid need tehtud uisa-päisa ega väärinud oma Monte Carlo eelkäijaid.
13. Raadio-7 praegune leviala ja potentsiaalne auditoorium Eestis hõlmab 67% elanikkonnast, alalist kuulajaskonda on 25-40 tuhat ja see jääb alla 10% võimalikust auditooriumist Raadio-7 levikaart Ringhäälingumaailma veebist
14. Raadio-7 pole ainus eestikeelne ristiusu-raadio Eestis. Koos Pereraadioga pakub Raadio-7 meie maruvõitu lokaaleetrile rahulikku hingelist alternatiivi. Ehkki Raadio-7 religioosse tolerantsi lävekõrgus on Pereraadio omast üle, annab eesti kristlik ringhääling meie ilmalikule ringhäälingule siiski silmad ette just sallivuses. Nii on Pereraadio võimaldanud regulaarse rubriigi Toomas Jüriadole, kes mingit saladust ei tee, et on paadunud ateist. Teiseks näiteks võiks olla nii Tallinna Pereraadio kui Raadio-7 kavas olevad juudisaated, mis käsitlevad väga hoogsalt eestlaste rolli nn holokaustis.
15. Eesti kristlik ringhääling on enamasti sama rahustav kui soe vann Foto WWW.Mediapool.EE