... on üldjuhul keelatud kasutada isiku kujutist j u h u s l i k u s seoses kajastatava päevasündmusega.
Ehk veel selgemalt: kui mõni filmitav isik keelab enda ülesvõtmise, siis ei tohi teda ilma asjata TV-s ka näidata.
Riigkohtunikud — Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik — leidsid, et TV-3 tegevus oli õigusvastane, kui telekanal kasutas inimese kujutist ilma kujutatu nõusolekuta, sekkudes nii ka tema eraellu. Teemaks on Villu Tammeri hagi AS-i TV3 vastu, milles sai õiguse hageja, st Tammer.
Tema kassatsioonkaebus osutas allastme-kohtute vajakajäämisele eeskätt ses osas, et nood ei andnud hinnangut kujutisõiguse kaitseõigusele. Ei maa- ega ringkonnakohus polnud rahuldanud ka mittevaralise kahju hüvitusnõuet TV-3 vastu.
Kõrgem kohus ei soostunud ringkonnakohtuga ka selles, et isegi kui tegemist olnuks hageja põhiõiguse õigustamatu riivega, ei annaks see alust määrata rahalist hüvitist, mis hageja hinnangul peaks olema 40 tuhat krooni. Sestap otsustas Riigikohtu tsiviilasjade kolleegium 13. I 2010 saata asi tühistet osas tagasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Juhtum ise Viasati telekanali TV3-Estonia "Seitsmestes uudistes" oli 22. IX 2007 reportaaž Tallinn—Narva maanteel toimunud politseioperatsioonist. Uudiste saatepeas näidati paari sekundi vältel hageja autole lähenevat politseinikku. Seejärel läks pilt maanteeliiklusele ning uudise juhatas sisse diktori tekst, et Rakvere, Jõhvi ja Narva politseinikud kontrollisid kiirusepiirangu- ja turvavöö kasutusnõuete täitmist Virumaal. Saates toodi ära videopilt hagejast ja politseinikust koos nende vestlusega, kust selgus hageja kinnipidamise põhjus. Seejärel näidati uuesti liiklust maanteel diktoriteksti saatel, mille kohaselt Rakvere politsei koostas 2 ja Jõhvi politsei 16 protokolli piirkiiruse ületamise eest ning et kõige enam ületati lubatud kiirust 21km võrra tunnis. Diktori sõnul tegi Narva politsei 4 protokolli kinnitamata turvavööde ja toonitud sõiduklaaside eest. Järgnes videopilt hagejast ja politseinikust, kes palus teeolusid arvestada ja soovis hagejale head teed. Hageja esitas kostjale kaebuse ja palus ümber lükata väärteabe, mis tekkis ebaseadusliku videolõigu avaldamisega. Kostja TV-3 sellele ei reageerinud.
Hageja Villu Tammeri seisukoht: Videolõiguga loodi hagejast kujutelm, nagu olnuks tema üks rikkujaist; uudislugu, mille eesmärk on juhtida ühiskonna tähelepanu diktori loetletud rikkumistele, pidanuks kasutama sisule vastavat, mitte tema pilti.Kostja Viasat TV3-Estonia seisukoht: Telekanali esindajate arust kaalus avalik preventiivne huvi üles hageja huvide riive, kuna ei saates ega hageja—politseiniku vestlusega saatelõigus Tammeri nime ei mainitud, samuti polnud näha tema sõiduki numbrit, ei edastatud valeandmeid ega väärtushinnanguid tema kohta, videopilt hagejast oli eetris mõnekümne sekundi vältel ning tema kujutise kasutamine uudistes polevat õigusvastane olnud, seda enam, et Tammer saanuks vältida enda kinnipidamist ja filmimist, kui ta autol oleksid kõik tuled põlenud.
Inimese õigus enese kujutisele
Euroopas on kujutise kaitse küsimus tele- jms massimeediumides lahendatud enamasti nii, et kaetakse või hägustatakse kõigi kesk- või suuremas plaanis ekraanile sattuvate isikute näod, kes ei ole andnud nõusolekut enda kujutise avaldamiseks. See ei puuduta seltskonnapidudel eputavaid ega avaliku elu tegelasi. Hageja ei ole avaliku elu tegelane.
§19 lg1 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Nimetatud üldisest isiksus-põhiõigusest tuleneb enesekujutamise õigus, mille all tuleb mh mõista õigust oma kujutisele. Õigus kujutisele hõlmab nii kujutise [liikumatus] pildis kui ka liikuvas pildis. Põhiseaduse §19 lg1 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole Põhiseadusega otseselt keelatud. Õigus oma kujutisele kuulub ka Põhiseaduse §26 kaitsealasse...
Põhiseaduse viimati mainitud säte käib perekonna- ja eraelu puutumatuse kohta. Võlaõigusseaduse §1046 lg1 kohaselt on õigusvastane nii isiku kujutise õigustamatu kasutamine kui ka eraelu puutumatuse rikkumine. Küll pole sama paragrahvi 2. lõike järgi õigusvastane isikliku õiguse rikkumine, kui rikkumine on õigustatud, arvestades avalikkuse või kolmandate isikute huve või muid seadusega kaitstud hüvesid.
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul ei asenda isiku kujutamine kas või neutraalses või positiivses toonis siiski isiku puuduvat nõusolekut:
Avalikkuse huvi võinuks kolleegiumi arvates eelkõige jaatada juhul, kui hageja oleks pannud toime tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Seega ei oleks hageja kujutise kasutamine ilma tema nõusolekuta olnud praegu lubatav ka nt juhul, kui politsei oleks talle koostanud protokolli lähitule mittekorrasoleku tõttu.
Niisiis, meie krimireporterid, sotsiaalpornograafid jt ühiskonna süvakihtide geoloogid! Peate hakkama viisakamaks ning oma taieste avaldamise nimel edaspidi kas...
paluma filmitavalt autogrammi, st tema kujutise avaldamise luba küsima, või...
piirduma tuvastamatu kontingendi kujutamise ehk lavastustega.
Tõsi, politseiriigi vastasrind suudab ühendada ainult opositsioonilisi rahvaesindajaid. Nüüd kirjutasid nad politseiriigi peaedendajale viisaka 7 küsimusega kirja. Justiitsminister peab vastama enne 18. veebruari 2009.Kaheksateist roheliste, keskerakonna ja rahvaliidu fraktsiooni rahvaesindajat kirjutas pressiteate kohaselt arupärimise justiitsminister Langile nõudega...
... lõpetada põhiseaduse eiramine ja käteväänamine prokuratuuris ja julgeolekuasutusis!
Rahvaesindajad rõhutavad oma 16. XII 2008 esitatud kirjas vajadust tagada mõjus järelevalve prokuratuuri jt uurimisasutuste tegevuse üle kodanike põhiseaduslike õiguste, sh süütuse presumptsiooni põhimõttest kinnipidamisel.
Valitsusliidu vastasrindlaste arupärimises viidatakse juhtumitele, kus prokuratuur on teatanud kriminaalasja algatamisest ajakirjanduses avaldatu põhjal, samal ajal teistes sarnastes asjades ei ole peetud vajalikuks samaväärseile materjalidele üldse reageerida. Opositsiooniparteide hinnangul on niisugune valikuline ja ebavõrdne kohtlemine vastuolus õigusriigi põhimõtetega.
Arupärijad ütlevad, et isikute kergekäeline kuulutamine kahtlustatavaks koos uurimisandmete lekkimise ja uurimise venimisega riivab ülemääraselt ja ebaproportsionaalselt süütuse presumptsiooni põhimõtet, kujundab juba ette avalikkuse süüdimõistvat hoiakut ning raskendab õiget ja õiglast kohtumõistmist.
Arupärimises heidetakse muuseas ette Kapo kontrollimise seisukohalt olulise logifailide loo kalevi alla lükkamist Riigiprokuratuuris. Samuti taunivad vastasrindlased Riigiprokuratuuri kõrge ametniku Jüri Pikma kõlvatut valeavaldust ETV saates “Aeg luubis” 30. XI 2008.
Juhtivprokurör Pikma rikkus, loodetavasti tahtmatult, vähemalt kaht Põhiseaduse sätet — §22 (süütuse presumptsioon) ja §17 (keeld teotada isiku au ja head nime). Juhtivprokurör Pikma on oma ebaõigete väljaütlemistega lisaks inimese põhiõiguste rikkumisele kahjustanud ka Riigiprokuratuuri mainet ja sealtkaudu õigusemõistmise huve.
Samuti meenutavad arupärijad vahejuhtumit Tallinna Kohtumajas 5. XII 2008, kui protsessil avalikustatud salalinte sai kohtumaja traathäälingu-võrgu kaudu kuulata ka väljaspool istungisaali.
(Vahemärkus: Viimase vahejuhtumi puhul viis kohus kiiruga läbi koomilisevõitu ametialase juurdluse ja tuvastas kahe instantsi — istungil osalenud Riigiprokuratuuri esindaja ning kohtusaali ukse taga viibinud Viasat TV3 Estonia töötaja — süü, et mitte öelda vandenõuliku koostöö)
Vastasrindlased heidavad ministrile ette järgmist:
Teie justiitsministrina olete küll rääkinud kohtupidamise kiirendamisest, kuid ei ole kahjuks tulnud välja mingi seadusandliku initsiatiiviga, et tagada
kodanike põhiseaduslike õiguste järgimine:
eeluurimise ja kohtupidamise läbiviimine mõistliku aja jooksul,
õiguskaitseorganite suhtlemise korrastamine meediaga ja avalikkusega viisil, mis hoiaks ära uurimise alla sattunud inimeste maine põhjendamatu kahjustamise ja ette süüdimõistva hoiaku kujundamise ühiskonnas.
Nende probleemide lahendamata jätmine raskendab jätkuvalt õiglast kohtupidamist ning tekitab põhjendamatuid moraalseid ja psüühilisi kannatusi nii kahtluse alla sattunud inimesele endale kui ka tema lähedastele, mida mitte ükski hilisem kohtu poolt tehtud õigeksmõistev otsus ei suuda kompenseerida.
Justiitsminister Rein Langile 16. XII 2008 kaheksateistkümne vastasrindlase nimel esitatud arupärimise täisteksti vt nr 114 all siin ja PDF-failina siin
Väljaandja EÜS-i kirjastus Mõõdud 236x165x23mm ISBN 9789985994153 Koostaja Anne Velliste Eessõna autor Trivi Velliste Inglise tekstide eestindaja Kristi Tael Kujundaja Rein Seppius Hind 20,93… 23,7€
⍟⍟⍟⍟⍟
Vello Ederma kõvas köites Siin Ameerika Hääl, Washington! ( Tallinn, 2016, 376lk ) on kummati esimene non-fiction-raamat Eestis, mis sellele üleilmse mõjuga ja eestlaste seas vahel ka oma "ameerika onu" hääleks kutsutud meediumile on pühendatud. Need asjalikud töömälestused on kirjutatud tabavas ja ( liigagi ) napis stiilis, millel on maailmaraadio Voice of America uudistetoimetuse kuldne pitser.
Autor on tegijate killast + Eesti tollest pagulaspõlvkonnast, kes Läände sattus lapseeas ja seal juba hariduse sai — siiski kaotsi ei läinud, vaid eestlusele ikka ja lõpuni truuks jäi! Ederma asus VoA eesti toimetusele ehk AH-le kaastöid saatma veel tudengina 1954. Aga 1960 eesti toimetusse tööle asunud, tõusis ta ametiredelil peatselt kõrgemale. Temast sai AH uudiste kesktoimetuse peatoimetaja, seejärel AH Euroopa-osakonna asedirektor, kel tuli ajuti tegutseda ka osakonna direktorina.
Aastast 1983 töötas Ederma USA Infoagentuuri ( USIA ) uuringute osakonna spetsialistina. Tema sule alt läksid põhjalikud välismeedia kokkuvõtted ja eritlused ka Valgesse Majja. Pensionile jäädes jätkas ta 1994-2004 kaastööd AH-le.
Ülemuste silmis oli Edermal tõsise, arvestatava tegija maine. Karjerist sõna pejoratiivses mõttes ta ei olnud. Kõik edutamised tulid mehele endalegi üllatusena. Iseloomulik seik Ederma meenutusist:
Kuidas pandi paika töötaja mõjukus AH-s. Euroopa osakonna juhatuse kompleksi tuli ehitada 5 ruumi: direktori ja asedirektori kabinetid, režissööri kabinet, eesruum 2 sekretärile ning nõupidamisruum. Minu plaanis oli lasta endale ehitada väike kabinet ja direktorile muidugi suurim. Kui ma aga 2-nädalaselt puhkuselt naasin, oli mulle ehitatud kõige suurem kabinet, aknad vastu Independence-avanüüd. Laua taga istudes nägin Kapitooliumi suurt kuplit, kosmosemuuseumi ja hiigelparki, mille rohelisus ja Smithsoniani muuseumid suundusid sirgelt "toompea" kaudu George Washingtoni obeliski, Lincolni ja Jeffersoni memoriaalideni. Ühele poole mu kabinetist jäi osakonna direktori tuba, akendega vastu kõrvaltänavat, ja teisele poole režissööri oma, vaatega sisehoovi. Ma protesteerisin, kuid midagi muuta polnud enam võimalik. Ehitusinsener ütles, et niisugune oli tema otsus ja AH direktor oli selle heaks kiitnud. Ikka et kõige tähtsam ruum sellele, kel on osakonnas kõige rohkem tööd…
Vello Ederma „Siin Ameerika Hääl…“ ( Tln, 2016, lk 179 )
Ederma raamat tutvustabki AH tööpõhimõtteid, millest tähtsaimad olid tõde ja faktid, Külma sõja ajajärgu pingelise töö üksikasju, igapäeva-probleeme ning paljusid eesti kuulajale AH kaudu tuttavaid inimesi.
Ameerika Hääle kutsungi + Ive Patrasoni teadustusega helilõik AD1979
Oma pere teed läbi sõjas purustatud Euroopa ja nn Čehhi põrgu, isiklikke õpinguid mh George Washingtoni ülikoolis ja tööd USA vastuluure-ohvitserina — kõike seda kirjeldas Ederma oma mälestussarja avaraamatus «Rakverlase ristteedelt: mälestuskilde 1934-1960» ( Tln, 2013, 215lk )
LISAKS paar nooblit meenutust VoA eesti saate kuulajate killast:
• MEEDIAARVUSTUS, mille Alo Lõhmus kirjutas 2001: «Raadiost tuli isemoodi saade. Algusest lõpuni saatsid seda põnevad viled ja raginad, mida FM-põlvkond kuulnudki pole. „Segajad on täna õige kõvad,“ ütles vanaisa. Lõpuks tabas kõrv vilede vahelt diktori lätikeelsed lõpusõnad, millele järgnes vaikus. Ning seejärel: This is the Voice of America! The following broadcast is in Estonian … ► Meediaarvustus: Siin Ameerika Hääl…
• VIDEO, mille Mart Sander koostas 2013 Viasat Estonia TV3 7-ste uudiste
tarvis — „AH…“ ► TV3 Play — JA KOMMENTAAR: ajalooliste saatelõikude, kutsungite ja häältega põnev ja sädelev, aga mõneti eksitav, päriselt 1960-kümnendi ( 1963/1968 ? ) salvestusi sisaldav ülevaade VoA eesti saadete loost — NB! Algselt oli VoA saadete, k. a eesti programmi avanguks gongilöök, hiljem VoA üldine tunnusmeloodia, kuid mitte kohe Yankee Doodle'i marsi ülev orkestratsioon, vaid sootuks teine — Columbia, The Gem of the Ocean — siin ► kuuldav 1965. a salvestis
Ehkki see päris kindel pole, näib prokuratuur süüdistavat Jüri Liimi siiski varguses. Ja seda mullu 22. mail Tondil toimunud aktsiooni eest. Kas tõesti ei saa ükski heategu karistuseta jääda?
Miks see süüdistus kindel pole? Aga seepärast, et süüdistusakt tunnistati osaliselt tühiseks, millest lähemalt allpool. Tühiseks kuulutas selle vanemprokurör Eve Soostar 3. märtsil Erik Boltowskile (Viasat TV-3 Estonia) antud intervjuus.
Samas ilmnes usutlusest, et Põhja Ringkonnaprokuratuur on fabritseerinud Liimi vastu olematu tsiviilhagi. Seda tehti Ülemiste City AS-i nimel. Skandaalse süüdistusakti avalikuks tulles on Ülemiste Citys oma osa kahtlases süüasjas aga eitatud (TV-3 Seitsmesed uudised 4. III 2009). Ent tsiviilhagi suurus on must-valgel kirjas: sada tuhat krooni. Kust see võeti? Mõeldi menetleja(te) poolt välja, et asja (väidetavat vargust) suuremaks puhuda? Nüüd, tagantjärele väidab prokuratuuritibi hoopis, et mingit tsiviilhagi polegi esitatud. Aga asi on ju kohtusse saadetud ja just nii see kohtunikule saadetud süüdistusaktis seisab. Inimene on selle eest sisuliselt koduarestis, elukohast lahkumise keelu all. Kui kaua?!
Järgnev on seni ainuke dokumenteering Jüri Liimi süüdistusakti tühisuse kohta. Seepärast on Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Eve Soostari vastus küsimusele Ülemiste City AS-i kui kahju kannataja kohta järgnevas üles kirjutatud täht-tähelt:
“Jah. Nimetaks seda tõepoolest rahvakeeli ee-ee siis — nõustuks — näpukas. [Muie] Aga veelkord lisan, et-et see mingit tähendust ee nagu Jüri Liimi käitumisele antud ää-ää hinnangus-hinnangule tõepoolest ei oma.”
Ja Soostari vastus 100000-kroonise tsiviilhagi kohta:
“Ei. Nagu ma juba kinnitasin, tegelikkuses tsiviilhagi kohtueelses menetluses esitatud ei ole. Küll aga on siis seda võimalik ee-ee kannatanul teha kohtuliku arutamise käigus.”
Liimi pakiline kimbutamine algas 22. V 2008 selle eest, et ta terrorist Hans Pöögelmanni bareljeefi Tondi Ärikeskuse avalikust parklast eemaldas ja teisaldas selle muusemisse Maarjamäel.
— — — — — — — — — —
Õige vastus: nii ja naa… Vaba ajakirjanduse muster on Ühendriikide poliitilise lõhenemise tõttu kuhtumas, nii et meil tuleb saada hakkama omapäi.
— — — — — — — — — — — — — — — —
Alustuseks värskemaid libauudiseid. Neid loetleb ajalehe Washington Times kauane Valge Maja kirjasaatja Joseph Curl:
▹ Salateenistuse näpud põhjas Trumpi pideva reisimise, laia pereringi tõttu… ▸ President Trump annab oma staabiülemale Reince Priebusele aega 4. juulini puhastuse läbiviimiseks Valges Majas… ▸ Presidendi nõunik Kellyanne Conway on tabatud Trumpi kaaslasi pilkamas… ▸ Donald Trump ütles ÜK peaministrile Theresa Mayle, et Suurbritanniasse ei tasu teda oodata enne, kui Briti üldsus tema tulekut pooldab…
ᐤ Esimene lugu, nagu selgub 22. VIII 2017 WT-s, on ju libauudiste õpikust laenatud labane võltsing.
••• Mis ülejäänud lugudel ühist? Aga see, et ühelgi pole ainustki kontrollitavat allikat. Ei nimesid. Reaalseid isikuid. Ainult pelgad väited, et need olla pärit "2 valitsusametnikult ja 3 koosseisu-väliselt nõunikult, kes on asjaga kursis" või anonüümselt säutsujalt, kes loonud fiktiivse twitterikonto, nagu "Downing-striiti nõunik" või "Kellyanne'i lekked"…
«Journalism is dead; whatever these guys are doing isn’t journalism» by Joseph Curl — WT — 14. VI 2017
MINETATUD KULTUUR ⃕↘ KVALITEET… Eelviidatu allikaiks on väljaanded USA Today, Politico, Daily Mail ja Guardian. Ent sarnast häma ajavad ka Cable News Network, Washington Post, New York Times jt soliidsemad meediumid. Kõik nad on Donald John Trumpi ( DJT ) presidendiks valimise järel lubanud endile selle faktuaalsuse ja kvaliteedi standardi hülgamist, mis nt uudise puhul eeldaks mitut üksteisest sõltumatut teabelätet, kusjuures 1 neist peaks olema avalik = vajaduse korral üle kontrollitav.
Ajakirjanik lisab, et valem " KES + MIDA + MILLAL + KUS + MIKS uudisloo ehituses on jäänud samuti sootuks teise ajastu — usaldusväärsete uudiste ajastu taieseks". Uudisloo puuduvaid asjaolusid hüvitab ajakirjanik oma arvamuse ja/või oletustega.
Curl jätkab:
"Donald Trump on öelnud telefonikõnes Theresa Mayle, et ta Suurbritannia ametlikust visiidist loobub seniks, kuni briti üldsus tema tulekut ei poolda. Ühendriikide president ütles, et tal pole soovi tulla, kui samal ajal leiab aset laiaulatuslikke proteste, ning tegelikult oli visiit tema märkuste kohaselt ootele pandud juba mõne aja eest. Kõne toimus samas ruumis viibinud Downing Streeti nõuniku andmeil viimaste nädalate jooksul. Kohalviibinute sõnul üllatas see sõnum Mayd. Vestlus selgitab osaliselt, miks on visiidi üle olnud nii vähe avalikku arutelu," kirjutas [12. VI 2017] The Guardian.
Kõne leidis aset "viimaste nädalate jooksul"???
Miks ei ürita reporter veidigi täpsustada?!
Sest ka see on luiskelugu!
"Tema Majesteet pikendas küllakutset presidendile," teatas Valge Maja pressisekretär Sean Spicer ajakirjanikele. "Kutse on vastu võetud. Otsime reisi [ 2018. a juulikuu ] ajakavva sobitamise võimalusi."
Iseäralikult vaevab Trumpi-hullustus CNN-i, kes üritab oma vaenulikkust riigi ⅩⅬⅤ presidendi suhtes hoopis vooruseks rüütada. Seks segavad Atlanta uudistevõrgu juhid endale nii mugavasti ära kutselise skeptitsismi vihavaenuga, esitades oma otsustuste vääramatuse õigustusena vaatajaskonna kasvu numbreid. Meediakriitik Glenn Greenwald on CNN-i, NYT, WP jms libateavet eritledes toonud välja sääraste libastumiste alalised tunnusjooned. Selline eksitav lugu…
🅐 … on suunatud alati Venemaa + DJT-d süüstava seose ohtlikkuse paisutamisele ja/või leiutamisele ning…
🅑 … hõlmab anonüümse(i)st allika(i)st saadud tõenditeta väiteid, mida meedium siis kontrollimatult käsitleb + edastab fakti(de)na.
VABA AJAKIRJANDUS lihtviisiliselt peaks olema sõnavabaduse järelm ning saavutus. Ent vabad tingimused vaba ajakirjandust a principio ei loo ega hoia, kui seda vabadust keegi — olgu teabelevi kandjad või tarbijad — ei väärtusta. Kui esimeste ärimudeli ⁐ teiste võitlushimu ühtimisväljas kummagi tõemeel nüristub.
Ajalooliselt oli vaba ajakirjandus ⅩⅩ sajandi vaba maailma loomulik kaasanne ≈ geopoliitiline nähtus. Väljaspool Läänt vaba ajakirjandus praktiliselt puudus. Nii polnud seda meilgi vene ajal käepärast. Eriti noil aastail pärast sõda, kui Eesti raudrimbaga juba oli kae(ta)tud ja alistatud võõrvõimule. Siin võimutses Ida-totalitaarne režiim + koos karmide valitsejate + pealesurutud näivtõelusega, kuna kommude Suurt Valet vastustavat massimeediat — välisringhäälingu eestikeelseid saateid ei olnud veel alanud.
Avalik Eesti — algselt RB-vastaste sõna- ja helikunstnike häälekandja…
Võitlusajakirjandus pole iseendast halb ja selle elemente oli ja on mõistagi ka lääneriikides. Vaba ja võitlusajakirjandust eristab kummagi kultuur. Kui esimene reeglina järgib teabekogumise tippstandardeid ja taotleb arvamusi vahendades pluralismi, siis viimane diskutiivset mõttevahetust väldib ja on poliitiliselt kitsarinnalisem ja taotleb enamasti kihutuslikku ( ideoloogia levitamise ) sihti.
♾♾♾
ALGUL OLI MEIL ☭ stalinlikult puhtavereline võitlusajakirjandus ning hiljem, kui teabelevi muutus inimnäolisemeks ja hakkas väärtustama ka uudiseid, jäi valitsema siiski maksipropaganda põhimõte. Pluralism, vabadus- ja rahvusaated jäid välistatuks. Ajakirjandus tervikuna oli ( totalitaristlik ) relv, mida võimurid nii ka nimetasid. Sovetliku tsensuuri pressi all sai näivat ajakirjandusvabadust ja ehedat uudiste-ajakirjandust viljelda vaid spordireporter. Aga eesti sportlase saavutusest põlema minnes pidi temagi reportaaž järgima n-ö "meie = suure kodumaa" identiteeti. Sovetlik teabelevi külvas valet, moonutas maailmapilti, lõhustas ühiskonda, lämmatas vabadust.
Ajakirjandusteadur Maarja Pärl-Lõhmus võrdleb tänast teabelevi oma nähtu-tundega 3 kümnendi tagant AD1987, kui Eesti oli sõltuv Moskva koloniaal-võimust ja piiratud keelu-aladega KGB-vägede kontrolli all, ehkki meedia siin—seal juba vastustas totalitarismi ja ühiskonna suletust.
Pärl-Lõhmus jätkab:
Kuid 30 aastaga oleme teinud pöörde 180° [———] jälle napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud. Me ei kujutanud tõesti 1990. aastate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olema. [———]
… [M]eie olukord on olnud selline, et inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine — on [nii 1950- kui ka 1990-kümnendi] ajakirjandustekstide struktuuris sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.
PÄRNA+LÕHMUSE DIAGNOOS. Lisades, et siinne teabelevi ei tegele järjekindla Eesti-seirega ega seisa "järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest", õhutab Pärl-Lõhmus ajakirjanikke lähtuma EV kodanikust. Ühena Rail Balticu vastase kirja 101 läkitajast ning sel pinnal loodud teabelehe Avalik Eesti toimetajana võtab ta hinnangu kokku I + Ⅱ ( + Ⅲ ? ) võimu ladvikuid hoiatava, et mitte öelda inkrimineeriva lausega:
Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus Eesti asjade üle otsustatakse mujal.
Sama autori mullune kirjutis «Eesti avatusest» ( Avalik Eesti nr 1, lk 4 PDF-fail ) osutab aastal 1987 alanud siirdeajale, mille järel "Eesti üle[ne] otsustuskese võeti… Eestisse tagasi"… Siit aga jääb õhku küsimusi, mil ja kas üldse saavutati olukord, mis evitas avatuse / vabaduse / iseseisvuse / rahvuslikke aateid eesti rahva enamikku rahuldaval tasemel. Ning kunas pöörduti vastassuunda, mis võib viia ummikusse — sellisse Eestisse, millises määrav osa eestlasi enam elada ei tahaks?
Need küsimused peaks olema tähtsad, kui ühiskondlik avatus => kriitiline avalikkus tõesti mängiks legitimeerivat rolli nii siinse võimuladviku kui ka Eesti riigi jaoks. Kuivõrd ikkagi olenevad eestlase oma riik / rahvuslik kestlikkus pressipriiusest?
Vikipeedia graafik 5 maa, sh Eesti ajakirjandusvabaduse muutusist 2003-2010
Kas Eesti massimeedia kõrghetk jäigi siirdeaega, kui auditoorium sovetiajaga võrreldes kasvas poole suuremaks? Või ehk 1990-kümnendi keskele, kui ajakirjanduse usaldusväärsus ületas postsovetliku E(NS)V poliitiliste instantside oma? Või aastaisse 2006… 2015, kui Estonie jõudis korduvalt n-ö pressipriiuse esikümnesse Reporters sans frontières'i tabelis ↑ ja kerkis kaks korda 2007 ja 2011/2012 koguni Ⅲ kohale maailmas…
ALLAVOOLU-AJAKIRJANDUS. Kuna Eesti massimeedia seisuga AD2017 ei suuda enam tagada teadmispõhist arutelu, nagu leiab Pärl-Lõhmus, kaotab see väljavaate ning mõju ka tulevikule. Meenutagem lisaks Toomas H Ilvese kümnenditagust sedastust rahvusliku ajakirjanduse CL-aastapäeva + papa Jannseni monumendi avamise puhul peetud kõnes, et Eestis oma kasumile suunistuv + oma seisuskohustest loobuv + oma-enese-tarkuses võimuga samastav ajakirjandus ⭈ niimoodi piirab käsitletavate teemade ringi ja kukub vaba ajakirjanduse paleuste kõrgusist… põhjakihiks — võimuvasallina toimivaks lumpenproletariaadiks.
Võimu ja valvekoerana peab ajakirjandus legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes — olles Ⅳ võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.
Ajakirjandus-vabaduse kui tahes kõrgest tasemest järelikult ei piisa saavutamaks kriitilist + ratsionaalset + toimivat avalikkust, "mille keskmes" — Pärl-Lõhmuse sedastuses — "on adekvaatne ajakirjandus-avalikkus — läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes".
Parimal juhul üksmeelne ja vähim halvemal — häälekalt vastustamata otsustus Eesti tuleviku üle saab üksnes rajaneda ühiskondlikule leppele, mis juba on kirjas EV põhiseaduses.
MEEDIA KUI ULTRASTRUKTUUR﹡ Kui valitsusvõimud põhiseadust eiravad ja ajakirjandus mandub aateist, jääb ometi lootus kodaniku-algatusel rajanevale meediale. Äsjane võitlus RB-ga — kui tahes tarmukas või lootusetu — "Eestimaad" kaheks jagava / lõhestava "hiigelvalli", "barrikaadi", "monstrumi" vastu on alalhoidliku meedia- / ühiskonna-maastiku pluralismi ehedaks näiteks.
Miks see siis ei võikski me teabevälja tervistada ja ühiskonda sidu(sta)da, kui too RB teemast lähtuv juuretasandi infoaktivism vaid võsast välja tulles ja reemani — so EU süvariiklik—liidulise olemuse mõistmiseni — jõudes oma huvivälja laiendaks ning saavutaks tõepoolest "püsielanike ühishuve" järgiva rahvusliku digifoorumi seisuse. Sest Eesti, Liivi- vmt Baltimaa peisaaži ei ähvarda lõhestamine sugugi vähemal määral kui siinset meediamaastikku. Seda enam ajaloo vaatevinklist, kuna eesti n-ö traditsiooniline massimeedia ehk suur ajakirjandus on omariikluse huve edendanud kõigest ¼ oma 1½ sajandit ületavast eksistentsist ja üldvaates sedasi, et saavutuste sinetavad tipud ühtivad üleilmsete mullistustega: ilmasõja jj aastatega + paguluselu korraldamisega Külma sõja algul + millenniumiga.
Kokkuvõttes ei olegi eesti teabelevi üheselt ideaalne — ei väärikalt rahvuslik ega üksik-isiku-keskselt vabameelne olnud, vaid enamasti lõhestatud + võitlus(t)est haaratud… Täna valdavalt pahemkaldega. Homme ⁇
KUI EESTI TEABEVÄLI, sh meedia panna võrdlusse siinse teedevõrgustiku kui infrastruktuuri osaga, on põhierinevus ilmselge ja vaieldamatu — viimane on rahvusülene. Taristu tunnuseks/reegliks on nähtavalt konstantne progress nii ruumis kui ajas. Samuti sellel rajanev ultrastruktuur = valdavalt nähtamatu üli(m)ehitus ( mh side, elektrivool, moona-, kauba-, raha-, andmevoog, ringlevi, internett, msg väljad + levi ) ei saa eestlase eluilmas — hajaasustusega märgalal väreleda teistmoodi kui kusagil mujal. Kuid meie teha on selle rakenduse sisu. See võib meie rõõmuks puhtalt rahvuslik olla, tulvil kas või seda ühte vähestest, kui mitte ainukest eestlasele vastuvõetavat ideoloogiat… Milleks on põlisus ( "Mina jään!" ) oma ürgse kohaväega. Olgu seejuures lisanduseks pealegi uuspaganlikud pooked, mis kutsuvad kummardama hõberemmelgat, teede ja piiride kõverust vms "vääramatuid väärtusi". Need on igal juhul üle euroimperialismi lobjastunud hämast.
Euroopa reisirongi-liikluse esirinnas on seni endised impeeriumid
Moodsa teedevõrguga eestlane ju üksi hakkama ei saanud. Siinne seni pikim 4-realine maanteegi jätab Eesti tänuvõlglaseks Moskva-1980 projektile…
Aleksander Ⅱ otsus Venemaa raudteid 7-kordselt laiendada sattus ka eesti teabevälja ultrastruktuuri spektris tähenduslikule aastale 1857, mistap eesti ajakirjandus ja vene raudtee samal Liivimaal on mõlemad sama vanad.
Vähem kui aasta oli läinud Perno Postimehe avanumbri ilmumisest, kui siin 20. V 1858 algas raudtee ehitamine. Avaliin Riiast Dünaburgi ( Väinalinna ) käivitus 12. IX 1861. Eestimaal algas raudtee-liiklus üheksa aastat hiljem AD1870.
Olemuselt imperiaalse = laiarööpmelise raudtee täienduseks rajati XX saj algul ka kistarööpmeline ( ☞ kaart ) Nii Viidumaa ( Läti-poolse Liivimaa ) kui Eesti huvides oli palju odavam + aeglasem + kitsarööpmeline kohalik taristu. Selle kuldaeg, mis jääb läinud sajandisse, kestis ≈ 4 0 aastat ≅ AD1923 ↔ AD1968
Kitsa ⎪ + ⎮ laia rööpmega raudteede võrgustik eesti ajal
Laia raudteed oli ⪞1200㎞, kitsast ⪞900㎞. Tollal keskmine 45 ㎞⧸𝗁 jääb ⪞3× alla tänapäeva nõudmisi rahuldava rongiliikluse kiirusest.
Inimkonna 13 000-aastane käekäik on näidanud, et kultuuri tõhususe pandiks on taristute süsteemsus + sünergia. Eesti hajaasustus seda tagada ei suuda. Teiste abita el(l)u(jää)miseks on me hõim liiga väike. Sellegipoolest annavad ⓔriik ja Skype üleilmse nüristumise ajal ka eestlasele lootust. Just sellega, et ultrastruktuur võiks meid tulevikus infrast ladusamalt ühendada. Kuid ka ultrasturktuuri varitsevad ohud ja seda nii idapoolt kui läänest. Esimesel puhul piirdugem näitega Virumaalt. Hullem on lugu ajakirjandusega = vaba maailma ultrastruktuuriga suure lombi taga — selle põhjaliku lahkamiseni jõuame allpool.
Toomas Haugi päevakajaline vaatlus «Raudtee ja rahvusriik» nendib Eesti rahvusriigi edendamist valitsusvõimude + ajakirjanduse poolt veelgi väiksemas ajalises ulatuses.
Perestrojka ajal oli küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et ilma [ СССР / EU ] liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa ajaloost ikka mingi "liidu" tiiva all olnud. Rangelt võttes — ja ma vastutan nende sõnade eest — on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne Ⅱ maailmasõda [ ≅ AD1933 ↔ AD1939 ] Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad.
Haug ennustab meile rasket, kuid huvitavat aega, mil "moraalselt tuimenev ja järk-järgult üleliidustuv võimuladvik" vastandub "Eesti-kesksele kodaniku-aktiivsusele, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub". Haug peab "ühemõttelise süstimise" all silmas (pro)sotsiaalset (mini)propagandat, mis vastandub ühiskonnavastasele (maksi)propagandale. Läbi sotsiaalse propaganda teooria prisma vaadates on minipropaganda poole hoidja ka Pärl-Lõhmus.
A post shared by OKKULT Motion Pictures (@okkultmotionpictures) on
Võitlusajakirjanduse viis kõigi aegade tippu idatotalitarism AD 1936, kui sovetliku massimeedia pale karmistus järsult: lehti haaras kriitikapalavik, kõikjalt otsiti kahjureid, spioone ja rahvavaenlasi, artiklid loetlesid tihti isikunimesid ja tundusid lõplike kohtuotsustena, sest agitprop mõjutas elu totaalselt — tingitud reflekside kaudu… Kaadrid N Liidu 1930. aastate õppefilmist dr Fëdor P Majorovi inimkatsete kohta.
JÄLLE ROPAGANDAAL?! Tänaseks on Eesti ju 20 aastat piiar(ite)diktatuuris ning vähemalt 5 aastat strateegilise kommunikatsiooni paradigmas. Ennast Ⅳ võimuks lugeva massimeedia toetusel ja võimendatuna üritab riigivõim ja eriti kaitse- +välis- jm ametkond edendada midi- ja kohati maksipropagandat ( nt ameerika PropᴼᴿNoti eesti kloon Propastoᴾ ) Vaid president paistab strateegilise kommunikatsiooni osas skeptilisema m i n i - propagandistina, kes jah, oma arust ja aina ausat = sotsiaalset propagandat pooldab.
Kui aga EV presidentki loeb Eestis 90 aasta eest alustanud era-ringhäälingu õigusjärgseks kvaliteedietaloniks riigistatud ringlevi, siis ei mõika ta ajalugu ega aisti sovetiessentsi enda ümber. Meie nüüdseks juba lobjastunud meediagurud on heal juhul omandanud
Kommunismi-ehitaja moraalikoodeksi ja läbinud ehk GPU eetikakursused. Järelmina eritades kroonumeelse kollektivismi lehka, mida ei lahjenda ka pealkirjade nõder meelelisus ega pehkinud ajude äge äravool AS Eesti Meediast. Endaimetlusest õnnis riigieelarveline ringlevi ( ERR ) pakub tänapäeval alatasa uudiste ja nende eritluse asemel samasugust teaberämpsu ja -sodi nagu erakanalite infotainment.
Peavoolumeedia vasakpoolset endatunnetust kinnitab keeleressursside viimatisel viisaastakul tehtud eritlus — eesti ajakirjanduse sõnavalik osutab parempoolseile poliitikuile/poliitikale 38% sagedamini kui vastupidi / antipoodidele… Nii loomulikult peabki keskmine ajakirjanik iga parempoolset radikaaliks.
♾♾♾
MEIE MASSIMEEDIAT PAINAB PAHUKALLE
🌚 … 🌒 parempoolset uudiste-meediat Eestis praktiliselt pole 🌓 paremtsentristlik on Eesti Meedia (Postimees, Kanal-2 jt) 🌔 keskhagev Viasat Estonia ( TV-3 jt ) 🌕 Äripäev ( üleilmses võrdluses tavatult roosa ärileht ) 🌖 Ekspress Grupp ( Delfi.EE, EPL, Maaleht, EE jt ) 🌗 keskpagev avaõiguslik ringlevi ERR ( ETV-1, R-4 jt ) + TTV 🌘 vasakmeelsed lehed Sirp, Kesknädal, Müürileht 🌑 …
