pühapäev, 7. juuni 2009

Sadu. Mitte tuhandeid...

Mitu rahulikku elanikku suri Pekingi 1989. aasta tapatalgutel?
Täpse vastuse asemel kaigub kõrvus ikka Ameerika Hääle (VoA) kunagine määratlus SADU, KUI MITTE TUHANDEID, mis on tänaseni pädev. Sest nagu Õhtuleht ütles 4. VI 2009 BNS-i abil Reutersit vahendades:
Toonastes sündmustes hukkunute ametlikku arvu pole tänini avaldatud, kuid neid võis kardetavasti olla üle tuhande...
Ja lisas teisal enamgi tagasi tõmbudes...
Tiananmeni meeleavaldusele järgnenud veresaunas hukkus üle 240 inimese, haavata sai umbes 7000.
Õhtulehele on küllalt kindel üks — et tegu oli veresaunaga, ehkki kindlus lõppes seekord ohvrite arvu alampiiri määratledes. Postimehe välisuudiste toimetaja Hendrik Vosman kasutas viimati aga sama määratlust, nagu VoA omaaegne saade, kui kirjutas 4. VI 2009 Postimehes:
... sajad, kui mitte tuhanded meelt avaldanud hiinlased kaotasid pärast sõjaseisukorra väljakuulutamist ja väljaku “vabastamist” Pekingi tänavatel oma elu.
Küllap kordas ta 3 päeva varem AFP-lt oma käega Pm-i veergudele toimetatud uudise (Hiina tõkestab Tiananmeni...) sõnastust:
... 3.-4. VI 1989 hukkusid võimupoolsetes repressioonides sajad, kui mitte tuhanded inimesed.
PIGEM SAJAD? Õhtulehe mainitud miinimum 240 — õiegmini 241 surnut — ja 7 tuhat haavatut on tegelikult ainsad 1989. aasta verevalamise kohta nn rahvavabariigi võimudelt üldsuse ette libisenud arvud, millega muu maailm siiski vaevu soostub, eelistades neid numbreid mitte tähelegi panna. Ehk nagu 10 aasta eest kirjutas New York Times:
The number of people who died in the crackdown has never been disclosed, but it is believed to total several hundred at least.
Seega oli Rahvavabastusarmee relvade läbi nn Taevaliku Rahu (õiemini: Pekingi) veresaunas surma saanute miinimumgi usutavasti kahesaja neljakümne ühest paar korda üle, mille kinnituseks NYT toona märkis:
Ohvrite uus — ja kaugeltki mittetäielik — nimekiri on pikem kõikidest, mis kunagi avalikult koostatud.
Nimed jätsid NYT ajakirjanikud taustateabeks ega ole neid avaldanud, nii et siinkirjutajal pole õnnestunud sellist nimestikku ka kusagil mujal leida.

Lisamaks sadade hukkunute tõigale aktuaalpoliitilist kaalu nentigem, et Pekingis sai 4. VI 1989 sadu surma ka praeguse USA välisministri sõnul.

«Sadu surma ja haavata saanuid» meenutas seevastu Rahvusvaheline Amnestia (AI) «rahulike meeleavaldajate militaarterroriga mahasurumise» 20. aastapäeva puhul:
Hundreds of civilians were killed and injured 20 years ago during the violent military crackdown on peaceful demonstrators in and around Beijing’s Tiananmen Square on 3 and 4 June 1989.
Valitsusväline AI on Pekingit arvustades niisiis tagasihodlikum USA valitsusest, kes kasutab määratlust 'sajad' eksplitseerivalt, ainuüksi surnute kohta.

PIGEM TUHANDED? Üllatavalt näib olevat järgu võrra suurema ohvrite arvu tunnustamise poole pöördunud nüüd Peking isegi. Jutt on täpsemini ühest Hiina RV pool- või mitteametlikust suuvoodrist Raadio-86, mis hiljuti eestikeelseid kesklaine-saateid alustas. Nimelt valis Radio86 Baltimaade toimetus 20. V 2009 eesti saate päevateemaks 20 aasta eest veresaunaga lõppenud tudengirahutuste liidri vahistamise loo, kus üteldi selge sõnaga, et...
... 1989. aasta juuni alguses surus (...) sõjavägi Pekingi südameks oleval Tiananmeni ehk Taevase Rahu väljakul (ja selle ümbruses toimunud) meeleavaldused jõuga maha. Selles veresaunas hukkus ametlikel andmetel sadu, kinnitamata info kohaselt aga isegi tuhandeid inimesi.
Ometi ei tasu siit välja lugeda Hiina RV ametlike andmete või seisukoha muutust. Tegemist on hallivõitu taustaga surrogaatraadioga, kes eelosundatud sõnumi võttis 1:1 üle mitte Rahva Päevalehest (Renmin Ribao), vaid Postimees-Online'ist. Kusjuures Postimees on uudist vahendades omakorda liialdanud ja Reutersi arusaama 'sadadest' surnutest kohendanud 10x suuremaks. Reutersi moonutamata originaal (China arrests returned Tiananmen student leader) märkis 12. V 2009 'tuhandete' asemel ikkagi vaid 'sadu':
Hundreds died in the crackdown.
Ja punkt. Reutersil on hukkunute maksimum niisiis pigem 1½ kui 3 tuhat, samas kui Postimehe 13. V 2009 väide tuhandete hukkunute kohta lubaks kukkunuid lugema hakata alles 3 tuhandest peale.

TRAGÖÖDIA VÕI KOMMUNISMI MUST STATISTIKA? Kui Peking kangelaslikult nn Tiananmeni massimõrva ohvrite tuvastamise vastu ei tegutseks, saaksime toetuda täna millelegi tõhusamale kui tollele Hiina Punase Risti ebakindlale teatele, mis algselt 2600 surnust rääkis ja mis valitsusvõimude survel rutuga sai tagasi võetud kui ennatlik väärteave.

Teadet peetakse 3.-4. VI 1989 inimkaotuste näitajana siiski väärtuslikuks ja nii on Lääne usaldusväärsemad teabeallikad selle talletanudki — nt Andrew J. Nathani ja Perry Linki üllitet dokumendikogu The Tiananmen Papers (2001) või Carma Hintoni ja Richard Gordoni 3-tunnine uurimusfilm Gate of Heavenly Peace (Taevase rahu värav, 1995), mis jõudis ameeriklaste PBS-televõrku juunis 1996.

Ajaloolase Jean-Louis Margolini järgi tõi rahumeelselt Tiananmenil demokraatiat nõudnud noorte mahasurumine juunis 1989 kaasa järgmisi ohvreid:
Pekingis oli 1000 surmasaanut ja umbes 10 tuhat haavatut, provintsides sadu hukkamisi, mida sageli hoiti salajas või serveeriti kriminaalkaristusena. Pekingis oli umbes 10 tuhat arreteeritut ja kogu Hiinas 30 tuhat. Vanglakaristusi loeti tuhandeis ja demokraatliku liikumise juhid, kes pattu ei kahetsenud, mõisteti kuni 13 aastaks vangi.
Kommunismi Must Raamat (Tallinn, 2000, lk 538)
Lisaks ajaloolase Julia Lovelli kirjeldus:
Relvad ei vaikinud mitu päeva...


Suure müüri taga (Tallinn, 2008, lk 294)
Suurendamiseks vajutage pildile!

Suurele Hiinale võivad Tiananmeni meeleavalduste mahasurumise ohvrid tähendada vähemat kui muule maailmale. Nagu verine rünnak leedulasi ja lätlasi jaanuaris 1991 tabas märksa rängema löögina. Suhtearvult ületas see mõneteist inimese kaotus Baltimaile ometi sajad, kui mitte tuhanded Hiinale. See on aga statistika, mis universumi & inimese teeb ükskõikseks.

Tiananmeni ja selle lähiümbrust tabanud mahtrast võib aimu saada reporter Tom Kennedy ja Kanada avalik-õigusliku telekompanii CBC 4. VI 1989 reportaažist...


«Ära kaota kaamerat! Las maailm näeb.»

1 kommentaar:

Holger ütles ...

Leaders of the protest, including Liu Xiaobo, the winner of Nobel Peace prize (2010), urged the students to depart the square, and the Chilean diplomat relayed (to the US Embassy) that "once agreement was reached for the students to withdraw, linking hands to form a column, the students left the square through the south east corner." The testimony contradicts the reports of several journalists who were in Beijing at the time, who described soldiers "charging" into unarmed civilians and suggests the death toll on the night may be far lower than the thousands previously thought.
In 2009, James Miles, who was the BBC correspondent in Beijing at the time, admitted that he had "conveyed the wrong impression" and that "there was no massacre on Tiananmen Square. Protesters who were still in the square when the army reached it were allowed to leave after negotiations with martial law troops [ ...] There was no Tiananmen Square massacre, but there was a Beijing massacre".
Instead, the fiercest fighting took place at Muxidi, around 3 miles west of the square, where thousands of people had gathered spontaneously on the night of June 3 to halt the advance of the army.

(Malcolm Moore, Wikileaks: no bloodshed inside Tiananmen Square, cables claim. The Telegraph, 4. Jun 2011; http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/wikileaks/8555142/Wikileaks-no-bloodshed-inside-Tiananmen-Square-cables-claim.html)