laupäev, 19. mai 2012

Linnu priius & inimese õigus

Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare «Lindpriid» ETV-2 novembrilõpu teemapäeval 2009 ja ETV-1 sarja "Eesti film 100" raames 2012

(Eesti Telefilm — mängufilmi valmimisaeg 1970-1971 — peiteaeg kuni 1989 — s4 osa — pikkus 224 minutit)


Üle väga pika aja näidati "Lindpriisid" eesti publikule õigel moel, so mitte ositi, vaid järjest. Nii nagu on seda vaatajale mõelnud ja ettegi kirjutanud (vt filmi saatesõna PDF-failina) filmi autor Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (VGKO) Filmi on kompaktsena näidatud suhteliselt piiratud arvuga kinopublikule ka Tallinnas (XI 1975), aastaid hiljem Pariisis (17. XII 1989), Riias (1996) ja veelkord Tallinnas, ent siiski kahes osas (1.-2. IV 2006), kuna tervikteosena on seda linastatud Eestis seni ainult 1970. aastate kinnistel või poolkinnistel seanssidel. Esimene autori osavõtuga avalik Eesti-linastus toimus 40-aastase hilinemisega Tartus (27. VI 2011)


See film on priiusest, võitlusest põranda all ja peal, kommunismist, kuid ühtlasi — ja mitte viimses järjekorras — kauneist naistest ning mis tähtsaim... armastusest
Miks on filmis esindatud teemade paljusus tähtis? Sellepärast et alles nüüd kui...
  • riigieelarvelisel Eesti TV-l on uue programmi arvel enam eetriaega +
  • digiajastu teleülekanne on vahenditum ja teisalt ühitatav kodukinoga, siis on tekkinud esimest korda šanss nii nõudlike filmide jaoks nagu VGKO "Lindpriid" +
  • "Teemaõhtute" huvitav projekt, mis 29. XI 2009 oli täpselt nii tautoloogiline, et ühtisid selle filmi ja ühe retrolaulude ansambliprojekti pealkiri, kuigi kummalegi pühendet saated — kinoseanss 19:45-23:30 ja filmikontsert 23:30-23:45 — sisuliselt siiski lahknesid...
Seega jääb küllalt loetletud ja loetlemata temaatilisi rubriike, kuhu "Lindpriid" sobiksid. Väärtfilmi on näidatud skandaalselt harva. Eesti TV-s on tekkimas lausa traditsioon allutada filmi ekraanile toomist aritmeetilisele progressioonile. Aga kunstihuvi ei tohiks sundida ootele —
ka kunstisõbral nagu igal inimesel on oma õigused…
See hõlmab ka õigust seda VGKO loodud igas mõttes suurteost taas näha. Eks ka ETV-2 veebikülg ei märkinud 2009 õiglaselt:
Antud filmi võib julgelt nimetada Eesti filmiajaloo suurteoseks. Mängufilmile "Lindpriid" kirjutas lavastaja VGKO 1970. [loe: 1969] aastal ise stsenaariumi.
Karassev-Orgusaar loeb seda õieti autorifilmiks. Aineks oli Eessaare Aadu aastast 1923 pärit lõpetamata romaan, mida filmi autor pidas eksistentsialismi väljenduseks eesti kirjanduses. Linateose ja selle kirjandusliku eelkäija ühiseid motiive on sellegipoolest näha.

“Tiblade/ Linnupriide” avalause ja lõpp:
Papp katsus uuesti oma käe tuiksoont.

---

Meri aga veeretas vaikse kohinaga üht lainet teise järel liivale, sünnitades siin ja seal ümmargusi veekühmusid suurte põhjakivide kohal.
Filmi näinud teavad, et vaid üks ots — ent kumb neist on Eessaare Aadu jutustusest ka filmi jõudnud?

Meri kui lõpusümbol. On ta siin aga ürgne stiihia või igavikuline hurmaja? Kui mitte kauem, siis läinud sajandist peale armastab eesti mees (-poeet) sünnimaad ikka kui karget põhjapiigat — ja armastab sel määral, et ihkab haua tagantki tormiselt emmata ta külmi kive ja kodupinda…
Meri, mu meri, kas näed?
Su rannal mustavad ju hauad!
Kas sa ei tea, keda sinna südaöösel maeti ---
Külma liiva ja kividega kaeti?

Friedebert Mihkelson (1906)
Ja mida verevam, mida leekivam, seda morbiidsem on ta paleus — ennem laip rahvaste kalmistul kui "iseseisvuse ikke all" ägav omariik.

Põranda all elavate kommude elu näitavas mängufilmis proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Neljatunnine film ei saanud kompartei juhtkonna käest esitusluba, pandi 1971. aastal riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus "Lindpriid" päästa ning 18-aastase hilinemisega jõudis see esmakordselt 1989. aastal ka Eesti telepublikuni.

Autor on hakkama saanud päris mitme kohalike kommude käekäiku süüviva filmiga, see on neist pikim ja mõneti ka sel põhjusel vähe tuntud, kummati popp... Kevadel 2006 peetud VIII eesti filmi päevadel Tallinnas pälvis VGKO mängufilm enimvaadatud filmi tiitli+eriauhinna

Mängufilmi "Lindpriid" 3 fenomenaalsemat aspekti:
  • sovetliku filmikunsti kohta on "Lindpriid" maksimaalselt ideoloogiavaba kommunismikäsitlus, kus…
  • puudub sisuline Eesti-seos, mis rõhutab filmi üldinimlikku konteksti;
  • ja veel üks (III) külg, mida pole seni rõhutatud, on filmis kätkev feminism.
Kes on selle filmi mehed? Nad on kas valeprohvet(id) või neetult ekslikud vennad... sellel tumeda leiva ja blondide naiste maal. Kes jäävad siin aga ausaks ja kes räägivad tõtt? Või on väärikalt vait? Need on Meeri, Illi, Minni...

Avalikust võimuvõitlusest nii filmis kui filmi ümber saab lugeda Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumis aastail 1971-1972 käinud arutelude ülevaates ajaloolase Küllo Arjaka eessõna järel TMK-s (vt 2007, nr 2, lk 116-120 v PDF-failina siin — NB! Publitseerija eksitusel osundatud "revolutsioonitegelase... Aleksander Steini" asemel peaks olema kunstnik Alise Stein-Anvelt)

"Lindpriide" sovetiaegne linastus on ühe "Kinokülastaja" mällu sööbinud kui kommunismiusu õõnestamise seanss:
Seda filmi näidati sügisel 1975 TPI filmiklubis. Seansi algus venis millegipärast mitu tundi. Esialgu oli küsitav, kas see üldse toimub. Näitama hakati alles vastu ööd. Saali sisenejad pidid oma nime kirja panema. Kuna dokumente ei kontrollitud, siis mu kaaslane kirjutas nalja pärast "Issajev-Stirlitz" — vene luuraja nimi filmist "17 kevadist hetke". Sissejuhatava sõnavõtuga esines hilisel ajal kiiruga kohale toimetatud vana Olga Lauristin — et kõik ikka jumala pärast seda filmi "õigesti mõistaksid"! Film oli ülipikk, nii tehti ka üks ligi pooletunnine vaheaeg.

Tolle aja kontekstis oli see äärmiselt vapustav kinoelamus. Film oli rajatud piibliparalleelidele. Peategelases kajastus Jeesuse lunastussurm, olid jüngrid, Juudas, Maarja-Magdaleena... Kommunistide juht hüüdnimega Papp varjas end Kaarli kiriku tornis. Koosolek Tööliste Keldris meenutas mutikeste palvetundi kusagil palvelas. Käputäis kommuniste oli nagu tilluke algkristlaste kogudus Roomas, keda kõik taga kiusasid. Päris hale hakkas neist.

Kui film lõppes, astusid kirgastunud vaatajad varatalve kirkasse öhe... Trollid enam ei liikunud. See, et film lõppes nii kummalisel kellajal, oli tollal samuti omapärane elamus.

Hando Runnelilt pärineb filmi tarvis kirjutatud ballaad "Lindprii". Selle autoriversioon on ilmunud Loomingu raamatukogus triplettiitli all "Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks" (LR, nr 41/42. Tallinn, 1972, lk 115jj) Veljo Tormise (kes mängib ühtlasi juhtkommut Pappi) viisiga laululugu Liis Benderi esituses raamistab filmi eri lõike, jutustades järjepanu tinglikult Priiusest, Naisest, Võitlusest ja Armastusest. Aga "Lindpriide" lõpukaadreid saadavad järgmised värsid:
Ja siiski armastage üksteist, vennad, armastage,
kui keha kestab veel ja katki pole luud!
Kui pole inimest, jääbüle armastada külma rauda —
kas vanglavõresid või püssisuud.

Jah, armastage siiski, armastage!
Liig ruttu liha kõduneb ja aru kaob.
Ning juhus elada ei ole kuigi sage.
See õnn on üürike, mil süda rinnus taob.

ILLUSTRATSIOON: Kaader "Lindpriidest" — linateose osatäitjaid — Sirje Tellik (Lilli) — Margit Goldi (pildil — Minni) — Ene Rämmeld (Illi) — Ada Lundver (Meeri) — Tõnu Aav (Tent) — Aarne Üksküla (Vidrik) — Veljo Tormis (Papp) — Ago-Endrik Kerge (Kill) — Mikk Mikiver (Maur) — operaator Rein Maran — lavastaja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar.

LISAKSIsekiri: Panetuv patriotism… Eesti Meel: Kord koduni…

Kommentaare ei ole: