SEITSEKÜMMEND JÕULU HILJEM

                 * * *

    JÕULUTERVITUS 1941

Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Ehasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki —
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja,
silmad ikka minevikku säet
— tagurpidi — siiski kojujõudja,
ent mu hõimud — kodutuks on jäet...

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi.
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub — meil on söök ja säng.

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus —
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbelint.
Tõuseksin kui kõrgemale üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.

Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand — oh, loe ja loe! —
tuhatsuine — ja kui oleks mõne tähe
helk veel hingeõhust soe.

Kahaneb me vahelt lumeväli.
Tähtedest saand meile ühiskeel...
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: millal? millal!
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palest palgesse sel jõuluööl.

    Marie Under

         * * *

KOMMENTAARIKS
Siin on see luuletus just niisugusel kujul, nagu see sai üles kirjutatud Ameerika Hääle (VoA) jõululaupäeva-saatest AD 1981. Rääkimatagi selge, et sovetianastuse ajal olid välis-ringhäälingu Eestisse suunatud jõulusaated Marie Underi peamised lõidad ja tema "Jõulutervituse" püsiva populaarsuse sepitsejad. Luuletust ennast nimetati seejuures "lauliku läkituseks" mitte ainult AD 1941, vaid "kõigist eesti jõuludest nii kaua, kui püsib eesti diasporaa" (Ilmar Mikiver, VoA 24. XII 1976)

Autor ise ütles kord, et see on…

"Mu haaravaim jõululuuletus [mis] kirjutatud kuus kuud varem kodumaad tabanud küüditamiste vapustusest…"

(Marie Underi intervjuust VoA-le, 26. XII 1975)

Algselt ilmus "Jõulutervitus" päevalehe Eesti Sõna (Tln, pildil—›) 23. XII 1941 esiküljel ning seejärel Underi luulekogumikus «Mureliku suuga» (Tln, 1942, lk 15-17)

Luuletus on ilmunud Eestis punase anastuse tingimustes ka n-ö põranda all, nt Eesti Teataja, 1976, nr 4 (vt Tuna, 2005, nr 1, lk 104, PDF)

Luuletuse käsikirjalise levitamise eest on inimesi vangistatud, nt Silvia Uusväli sai selle üleskirjutamise ja erakirja teel levitamise eest 10a vabaduskaotust ning oli määratud tärminist üle poole (1950-1955) okupeeritud Eestis ja N Liidus vangis.

Sovetiaja tsensuuri all pääses luuletus esmakordselt eetrisse alles AD 1988. See ilmus esiteks katkendina ER-i 8. oktoobri saates «Arbos» ning pisut hiljem 24. XII 1988 tervikuna ajalehes Edasi (Trt).

Viisistanud on seda Tõnu Raadik (1990), Alo Ritsing (1995), Urmas Lattikas (2006) jmt heliloojad.