teisipäev, 31. juuli 2012

Siirdeaja Eesti & KGB metastaas

ENSV KGB tegevuse lõpetamise
protagonist Hardo Aasmäe
MÕNED SENI VASTAMATA KÜSIMUSED: Miks E(NS)V-s tegutseva Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) likvideerimise komisjon ei võtnud üle Eestile olulisi arhiive? Miks meil tänini puudub korralik ülevaade KGB ja selle asutuse eelkäijate anastustegevusest Eestis? Mõneti selgema vastuse saavad need küsimused KGB Eesti-pärandi menetlemist uurinud riigikogu erikomisjonide nõunik psühholoog Harri Mägi (1955-2012) postuumselt ilmunud uurimuses «ENSV KGB tegevuse lõpetamine» (Tln, 2012, 198lk; hind 17,2… 20,5€; ESTER.EE püsilink) ⍟⍟⍟⍟⍟

Harri Mäe kevadel 2012 üllitet uurimus on sisutihe tekst, kirjutatud peagu konspektiivses laadis, kasutades seejuures silmatorkavalt kaunist, voolujoonelist keelt. Oma õige väheste puuduste paitsi on tegu seni kõige terviklikuma ülevaatega KGB Eesti-struktuuri likvideerimise üritusest, mida on uurinud juba 3 parlamendikomisjoni ja mõnevõrra kirjeldanud siinne peavoolumeedia. «ENSV KGB…» on vabameelsete eestlaste ja kõigi teiste Eesti riikluse taastamise ja KGB-huviliste jaoks väärtuslik raamat, tõsiselt mõtlemapanev, kvaliteetne lugemisvara, mis on vaba propagandast ja informatiivsem kui kaitsepolitsei kõik aastaraamatud kokku… Allpool raamatust põhjalikumalt.

Avanguks mõte autori enda poolt oma raamatule kirjutatud eessõnast:
Vabaduse hinda on ikka mõõdetud verega. Kuna see on kõige kallim, mis inimesel anda, on vabadus saanud väärtuseks, mille eest ollakse valmis maksma kõrgeimat hinda. Laulva revolutsiooni rahumeelsuse ületähtsustamise juures teeb pisut ettevaatlikuks kahtlus, kas ei kujunda see hinda, mida vabaduse eest üldse ollakse nõus maksma.
— Harri Mägi, ENSV KGB tegevuse lõpetamine. Tln, 2012, lk 7.
ODAV VABADUS? Vaadeldava teose pealkiri on mitmes mõttes eksitav. Eks kinnita ju selle tekstis ära toodud faktilised üksikasjad ja "KGB tegevuse lõpetamise" sündmustiku põhjalik vaagimine autori poolt sootuks vastupidist:
  • esiteks, KGB-d ei likivdeeritud protsessi formaal-juriidilist korrektsust silmas pidades, mis kahemõttelise JOKK-lühendiga on tänases Eestis kõigil keelel, aga 20 aasta eest oli lihtviisiliselt — et mitte öelda kuritegelikult — alahinnatud…
  • teiseks ei päädinud Eestis kõnealuse protsessiga ei KGB, ei selle kaadri-koosseisu, ei asutuse tugipersonali, ei KGB agentuuri, ei KGB vari- ega järglasasutuste tegevus…
Iga lugeja võiks «ENSV KGB…» võtmeks võtta pigem teose eessõnasse lükitud küsimuse meie vabaduse väärtusest. Vastust peaks otsima küsimusele, kas Eesti tegi hädatarvilikud pingutused KGB tegevuse lõpetamiseks. Ja kui ei, siis esitama loogiliselt järneva küsimuse — mispärast?

Eestil oli KGB ülevõtuks piisavalt väge, kuid küsimärgiga jäid soov ja tahe, leiab ekspert Jüri Estam raamatut kommenteerides.
Jüri Estam: Tartu on muidugi Tartu, kuid seal ei takistanud keegi KGB osakonna ülevõtmist. Too operatsioon läks libedalt. Keda me ei näinud Tartus, olid Savisaare jõuorganid, nt politsei, takistamas dokumentide põletamist, milline tegevus oli ilmselt olnud juba mõnda aega täies hoos.
— Estam: Kuidas Savisaar laskis KGB minema, II osa. Delfi.EE 17. VI 2012.
Viktor Niitsoo: Kahekümne kuuendal augustil [AD1991] sisenesid Jüri Adams, Jüri Estam, Viktor Niitsoo, Lagle Parek ja [———] Viktor Korrovits Vanemuise tn 19 asuvasse KGB Tartu osakonna (endine Eesti Kirjanduse Selts) ruumidesse ning teatasid, et taasiseseisvunud Eestis tuleb KGB tegevus lõpetada ja maja Tartu kirjanikele üle anda. Kohalik KGB ülem alampolkovnik Anti Talur võttis tulijad rahulikult vastu ja teatas võidurõõmsalt: “Hiljaks jäite!”
— Niitsoo, Müürimurdjad: MRPAEG ja ERSP lugu. Tln, 2002, lk 119.
Ahjud Tartu KGB-s hõõgusid nii, et neid ei saanud käega puudutadagi. Niitsoo teos toob oma spetsiifika tõttu esile ERSP-laste osa nn sinise maja ülevõtus. Estam osutab lisaks aga Kaitseliidu (KL) rollile.
Jüri Estam: Ei oska öelda, miks Harri Mägi oma raamatus läks kaarega mööda mitmest olulisest momendist. Pean silmas vahejuhtumiteta kulgenud KGB kohaliku osakonna hoone ülevõtmist Tartus Vanemuise tänaval 26. VIII 1991 endiste meelsusvangide ja KL-i poolt, aga ka seda, kuidas Eesti valitsus lavastas Potjomkini küla näilisest kavatsusest hõivata KGB peakorter Tallinnas Pagari tänaval ööl vastu 27. VIII 1991.

Harri Henn Tartu KGB maja üle võtmas
Ilmselt oli vaja ära hoida, et toimikud ja muu oleksid tõesti “langenud” KL-i ja — kes teab? — mingis ulatuses ka üldsuse kätte.
— Estam, Kuidas Savisaar laskis KGB minema lipsata, I. Delfi, 16. VI 2012.
Viktor Niitsoo: Esialgu ei tahtnud peamiselt vene keelt kõnelevad čekistid majast lahkumisest kuuldagi, ent kui ERSP-laste kutsel hakkas hoonesse valguma üha enam inimesi ja kui viimaks saadi ka Savisaare valitsuselt korraldus peatada KGB tegevus Tartus, oldi sunnitud lahkuma. Kaasa lubati neil võtta vaid isiklikud asjad. Ruumid pitseeriti ERSP ja Tartu Linnapolitsei pitseritega. Politsei võttis üle KGB käsutuses olnud relvad. Maja määrati valvama 2 politseinikku ja 2 kaitseliitlast. Komandandiks nimetati KL-i Tamme maleva pealik Harri Henn.
— Niitsoo, Müürimurdjad: MRPAEG ja ERSP lugu. Tln, 2002, lk 119.
Tartu KGB-kontori ülevõtukomisjoni liige Peeter Olesk täiendab:
Nende [KGB Tartu Linna ja Raudtee osakonna] kasutada oli ka vastasmaja üle [Vanemuise] tänava, vähemalt üks nn konspiratiivkorter Annelinnas ja ruum Tartu vaksalis. "Rööbaste järgi" vastutas Tartu KGB oma objektide eest minimaalses vahemikus Kärknast Reolani. Noid ruume ja territooriume 27. augustil üle ei vaadatud, sest see eeldanuks läbiotsimislube kriminaalasjade menetlemisel kohtueelse uurimise faasis. [———] Maja [Vanemuise 19] välisuksed pitseeriti ning võtmed anti hoiule samuti prefektuuri. Majja jäid mööbel, riismed paberitest ja kola…
Paitsi suhteliselt positiivsele Tartu näitele osutus KGB kohalike kontorite likvideerimine vaevaliselt venivaks protsessiks, mille detailides ei ole tänini selgust. Ainuke õnnestunud ülevõtt läks korda erandkorras, kas elavama ühiskondliku algatuse, vastupanu- või — kui meeldib — Tartu vaimu tõttu. Samal ajal tõestavad XXI sajandi skandaalsed spioonilood Eesti julgeoleku- ja luureasutustes, et poliitilised väärotsustused, mida kohalikku KGB-d sulgedes tehti, mõjutavad Eesti riiki edasi.

Fotod ENSV KGB… lk 59, 90:
Aasmäe KGB toimikutega
Antti Talur, Maris Sarv, Enn Tarto
Pikett KGB vastu Tartus 1990
AASMÄE MÄÄRDUNUD MUNDER. Harri Mäe uurimustöö üheks viljaks on selgus selles, kui kahjulik on olnud Hardo Aasmäe tegevus EV-le. "Likvidaator Aasmäe", kelle nimi esineb «ENSV KGB…» 30 leheküljel, on käitunud leebeimal hinnagul kui vaenuliku riigi salateenistus(t)e mõjuisik, kes on osanud asja ajada aga osavalt ja targu, nii et sest pole praktiliselt paberitki järel, ent kohatut jämekoomikat parlamendi aruteludes on jäänud ülegi ja küllaga.

Teistest rohkem KGB jälgede ära mätsimise ja otste vette peitmisega silma paistnud tegelased on ka riigikantselei ametnik, endine Tallinna linnakomitee parteipomo Matti Pedak (28 lk-l) ja ülemineku-valitsuse esimees Edgar Savisaar (37 lk-l). Kõiki 1990-ndi algul Eesti jaoks kaotsi läinud KGB dokumente, samuti Moskvaga sõlmitud salajasi lepinguid ja lisaprotokolle, millest mõni on vahepeal ka avalikuks saanud, on vähemalt tosin aastat peetud kas luukeredeks Savisaare riidekapis või hoopis poliitiliseks trumbiks tema tagataskus.

Arusaamatu on ka riigiminister Raivo Vare (30 lk-l) käitumine KGB suhtes. Näiteks putšiste tuvastava valitsuskomisjoni eesistujana pidi ta teadma, kes olid juhtivad riigipöörde toetajad KGB kohalikus peakontoris: kindralid Ivan Tšernoivanov ja Arnold Arro. Ent karistuse asemel said nad Varelt 25. oktoobril sõlmitud lisaprotokolliga — "ilmselt lahkumiskingituseks" (nagu oletab Mäe lk 88) — kumbki sõiduauto GAZ-24-10 e uusima margi Volga.

Autoripoolsed kommentaarid on seejuures liigagi vaoshoitud. Tänuväärne olnuks mõnevõrra avatum tekst, eriti arvestades Mäe tööd KGB likvideerimist uurivais komisjonides ja tema osavõttu ka nende ette kutsutud tegelaste kuulamistel. Elukutselise psühholoogina tegi ta järeldusi peale räägitu ka ütlematajättudest, žestidest ja kehakeelest. Aga nagu kiuste on «ENSV KGB…» rangelt dokumenteeritud ja väga korralikult viidatud, iga järeldus ja vähim vihjegi ilmselt põhjendatud ja lähtuv kogemuste pagasist, kuhu lugejad kahjuks ei saa sügavamat sissevaadet enam kunagi. Raamatus pole paraku eraldi kronoloogiat välja toodud, selle «ENSV KGB…» puuduse hüvitab Isekiri järgnevaga:

E N S V   K G B   K R O N O L O O G I A   1991   A U G U S T — D E T S E M B E R :
• 19. VIII 1991 — NSVL-i jõustruktuuride ohjatud riigipöördekatse Moskvas.
• 20. VIII 1991 – EV Ülemnõukogu kuulutas Eesti riikliku iseseisvuse taastatuks.
• 21. VIII 1991 – riigipöördekatse kukkus NSVL-is läbi.

• 22. VIII 1991 loodi EV valitsuse istungil augustiputšis osalenud organisatsioone, omavalitsusi ja ametiisikuid välja selgitav valitsuskomisjon: esimees Raivo Vare jt liikmed Jaak Tamm, Ando Leps, Jüri Kaljuvee, Toomas Puura, Hardo Aasmäe, Matti Pedak.
• 23. VIII 1991 otsustas EV valitsus lõpetada välisviisade kooskõlastamise N Liidu KGB-ga.
• 24. VIII 1991 kohtusid Moskvas N Liidu MN-i j.a KGB uue esimehe Vadim Bakatiniga ÜN-i esimees Arnold Rüütel ja liige Indrek Toome, arutades ENSV KGB reorganiseerimist.
• 25. VIII 1991 kaalus EV valitsus korraldust KGB tegevuse peatamiseks, andes riigiminister Raivo Varele ülesande valmistada ette KGB tegevuse lõpetamise materjalid.
• 26. VIII 1991 – sündis surnult EV valitsuse korraldus nr 270, mille järgi kästi ENSV KGB esimehel Rein Sillaril peatada KGB tegevus Eestis kuni edasise korralduseni ning millega siseministril Olev Laanjärvel tuli tagada ENSV KGB tööruumide sulgemine ja pitseerimine samal päeval, so 26. augustil ning mille viimase, V. punkti järgi fikseeriti Eestis tegutsenud KGB “töötajate inimõigused ja isikupuutumatus”; selle korraldusega määrati ka valitsuse volitatud esindajad Hardo Aasmäe, Jüri Kaljuvee ja Ando Leps segakomisjoni eriküsimuste lahendamiseks KGB-ga; KGB esindajaks komisjonis olid Rein Sillar, E[rvin] Neilander ja Uno Ojamaa.
Sellest valitsuse korraldusest sai tuule tiivusse Hardo Aasmäe tähelend KGB esilikvideerijana.
— Mägi, ENSV KGB tegevuse lõpetamine. Tln, 2012, lk 67.
• 26. VIII 1991 võeti KGB osakond üle reaalselt vaid Tartus; mujal vormistati KGB osa- ning jaoskondade ülevõtt sügisel, alates 23. oktoobrist — vt allpool; Tallinna Pagari tn peamaja jäi KGB käsutusse aasta lõpuni. Enn Tarto järgi ei olnud Tartu kontorist leitud materjal kuigi hinnaline, aga selle võinuks siiski säilitada; näiteks autokütuse jaotamise kaustast selgus, et Tartus oli KGB-l rohkem autosid kui kohaliku kontori üleandmisel Eesti poolele väideti. Tarto täpsustuse kohaselt otsustas riiklik komisjon Tallinnas alles jätta miskipärast ainult pool kotitäit Tartu materjale, ülejäänu hävitati. Ja miks pole peagu ühtki dokumenti alles KGB likvideerimise valitsuskomisjoni tööst?
Ülevõtmisel ei fikseeritud mingeid dokumente jm materjale, v.a Viljandis, kus vormistati aktiga [29. X 1991, vt lk 180-182] ühe koti KGB-materjalide üleandmine ENSV KGB esindajale Vladimir Poolile. Viljandi osakonna seifist leiti KGB usaldusisikute nimekiri. Algselt olevat Poolilt nõutud, et ta annaks selle Eesti poolele üle, aga kuna ta olevat lubanud selle nimekirja kohapeal valjusti ette lugeda, nõustuti antud nimekirja jm leitud dokumentide tagastamisega KGB-le. [———] Veel drastilisem on Tartu juhtum, kus osakonna ülevõtmisel [26. VIII 1991] leitud suur hulk dokumente pitseeriti 8-sse kotti, kuid need anti oktoobri lõpus väidetavalt valitsuskomisjoni korraldusel aktiga tagasi KGB-le. [———] Kuidas sai võimalikuks, et ENSV KGB osakondadest, mille tegevus pidi olema peatatud ja ruumid suletud ning pitseeritud, ei leitud ülevõtmisel enam mingeid dokumente, kui neid nt Tartu osakonna ülevõtmisel leiti?
Vrd Eesti NSV KGB tegevuse lõpetamise asjaolude väljaselgitamiseks moodustatud riigikogu uurimiskomisjoni lõpparuandega I osa, II osa, III osa, mille on 27. III 2002 allakirjastanud komisjoni em Aimar Altosaar ja ase-em Ants Käärma; ajakirjanik Toomas Kümmeli ülevaade — KGB viis vabalt toimikud ära. EPL (Tln) 10. IV 2002.
• 29. VIII 1991 külastas Eestit N Liidu KGB delegatsioon Vjačeslav Šironini juhtimisel.
• 29. VIII 1991 saatsid Edgar Savisaar ja Rein Sillar kirja Vadim Bakatinile sooviga sõlmida “Protokoll—kokkulepe EV valitsuse ja ENSV KGB vastastikuste kohustuste kohta”, st riiklik kokkulepe, mille projekt valmis KGB ja EV valitsuse ühistöös.
• 1. IX 1991 pidas Edgar Savisaar Moskvas kõnelusi N Liidu kaitseministeeriumi ja KGB juhtkonnaga.
• 2. IX 1991 teavitas Edgar Savisaar valitsust oma läinud päeva kohtumistest; valitsus arutas mh kava sõlmida N Liidu KGB ja ENSV KGB-ga ajutine protokoll nende tegevuse peatamise, varade ja arhiivide säilimise tagamise ja organisatsiooni likvideerimise ettevalmistamiseks.
Sellest võib üsna kindlalt järeldada, et valitsuse 26. augusti korraldust ei olnud suudetud üheski punktis ellu viia.
— Mägi, ENSV KGB tegevuse lõpetamine. Tln, 2012, lk 67.
• 3. IX 1991 esitas valitsuskomisjon putšis osalenute nimistu ja tõdes, et pole otseseid tõendeid KGB osalusest riigipöördekatses, kuigi KGB em Rein Sillari at-d Ivan Černoivanov ja Arnold Arro olnud putši toetajad.
• 4. IX 1991 sõlmiti Moskvas seoses KGB likvideerimisega nn Savisaare—Bakatini I protokoll “EV valitsuse, NSVL-i KGB ja ENSV KGB vastastikuste kohustuste” üle; nii lõppes KGB likvideerimise esimene järk, millega lõppes ametlikult KGB operatiivtegevus, fikseeriti senine seis ja otsustati alustada likvideerimis-läbirääkimisi (lk 70-74/ vk 164-167); II protokoll sõlmiti 9. oktoobril (vt allpool), kusjuures mõlemad olid vaid vene keeles ja mõlemale kirjutasid alla Edgar Savisaar, Rein Sillar ja Vadim Bakatin.
• 6. IX 1991 — NSV Liidu riiginõukogu tunnustas EV iseseisvust.
• 9. IX 1991 moodustas EV valitsus korraldusega nr 298 nn Savisaare—Bakatini leppe täitmiseks nn Aasmäe komisjoni koosseisuga: Hardo Aasmäe, Jüri Kaljuvee, Marko Tibar, Matti Pedak, Jüri Pihl, Jaan Toots, Toomas Sõmera, S[ergei] Vassiljev, Andrus Öövel.
• 23. IX 1991 Mihhail Gorbačovi korraldus (ukaas) KGB tegevuse lõpetamiseks Eestis, Lätis ja Leedus.
• 25. IX 1991 kohtus ÜN-i esimees Arnold Rüütel Tallinnas N Liidu KGB aseesimehe Nikolai Stoljaroviga, käsitledes Eestis asuva KGB personali ja varalisi küsimusi.
• 9. X 1991 Savisaar+Sillar+Bakatin sõlmisid Moskvas II protokolli “ENSV RJK tegevuse lõpetamisega seotud praktiliste meetmete realiseerimisest”, kus kirjeldati vastastikuseid kohustusi ja ettevalmistusi riikide kokkuleppeks ning lubati likvideerida ENSV KGB 2 kuuga (vk protokoll, vt lk 168-172)…
… tegelikult läks kauem… [kusjuures] täitmata jäid need vähesed punktid, kus võib näha meie poole algatust: agentuuri kohta käiv arhiiv ning Venemaal asuvad ENSV KGB kriminaal- ja filtratsioonitoimikud, mis lubati aasta jooksul üles otsida ja tagastada…
— Mägi, ENSV KGB tegevuse lõpetamine. Tln, 2012, lk 78.
Näide 4. IX 1991 protokolli venepoolsest rikkumisest on kindlasti salaluure globaalse ultrastruktuuri Dozor ühe elemendi — Harjumaal Vana-Aavikul asunud eriotstarbega seire+peilimisjaama — üleandmine 19. IX 1991 vastavalt NSVL-i KGB esimehe Bakatini korraldusele, mis Mäe kinnitusel vormistati 8 päeva hiljem (lk 80). See signaalluure-jaam anti KGB-le alluvalt väeosalt (nr 1053) üle teisele N Liidu üksusele — Loode väegrupi vastuluure osakonnale Riias (väeosa 44417), nii läks objekt idanaabri jätkusuutlikumate eriteenistuste GRU ja FAPSI käsutusse. Niisiis toimis see luurejaam, mis lubas venelasil kogu Eestit, sh siinseid telefonikõnesid pealt kuulata, faksi- ja arvutisidet jälgida, tõenäoselt veel 3a hiljemgi. (Vt Dozori ja Jüri objekti kohta lisaks: Harri Mägi, Lauri Vitsut, Infosõda. Tln, 2008, lk 114-116.) Eriti probleemseks muudab selle jaama üleandmise kuupäevata protokoll, mille EV ülemineku-valitsuse riigiminister Vare ja KGB esindajad Šironin ja Sillar viimase sõnul olevat allkirjastanud 18. detsembril ehk siis, kui kirjutati alla ka ENSV KGB likvideerimise lõppakt (kuupäevata, vt lk 196-198), samuti vaidlusalune sotsiaalsete tagatiste kokkulepe. Kui Sillari väited vastavad tõele, siis võib riigiminister Vare tegevust käsitleda KGB operatsiooni legaliseerimisena 2 kuud takka järele.

• 23. X … 14. XI 1991 leidis aset Eesti provintsis asuvate KGB-büroode vormiline ülevõtt.
• 3. XII 1991 tõi lennuk Uljanovskist Eestisse tagasi 4193 filtratsioonitoimikut.
• 18. XII 1991 sõlmisid (?) Vjatšeslav Šironin, Rein Sillar ja Raivo Vare KGB Eesti-struktuuri tegevuse likvideerimise lõpp­akti; samal õhtul tõi lennuk Uljanovskist Eestisse paar tonni KGB kriminaal- jm uurimistoimikuid — 6794 säilikut.
Kahtlemata polnud läbirääkijate ja komisjoni töö mingi suur edulugu. Kõige väärtuslikumaid arhiive ei õnnestunudki Venemaalt tagasi tuua, ehkki selle üle läbi räägiti ja just selle nimel ka teisele poolele järeleandmisi tehti.
PM-i 27. VII 2012 juhtkirjast «KGB likvideerimise küsimärgid»
Miskipärast pole raamatu välja andnud kirjastus teinud lisatud muukeelsete dokumendinäidiste eestindust ega tellinud «ENSV KGB-le…» kaassõna. Selle võinuks kirjutada mõni likvideerimisprotsessi elav usaldusväärne tunnistaja või keegi, kes on sama asjaga hiljem ametlikult tegelenud, nt Enn Tarto või Aimar Altosaar. Pealegi oli viimane neist selle raamatu algataja. Tarto juhitud riigikogu ajutise komisjoni (1993-1994) teeneks peab Mägi aga Eesti lustratsiooni-poliitika kujundamist (lk 121).

LUSTRATSIOON, nii nagu kogu «ENSV KGB tegevuse lõpetamise» protsess, leiab raamatu lisas tutvustust eeskätt praktilisest küljest. Saame linnulennulisi näiteid pärast kommunistlik—totalitaarse süsteemi langust enam-vähem lustreeritud maist (Čehhimaa, Poola ja Ida-Saksamaa), kuid lustratsiooni malli autor ei esita, mõõdupuud ei püstita ega süüvi ka mõiste tähendusse.

Aga Eesti on Isekirja hinnangul pigem puuduliku kui eduka lustratsioonipoliitika näide ja käesolev raamat ainult kinnitab seda. Meie riiki on XXI sajandi alguskümnendil ohjanud võimurid, kes lustratsiooni käigule "kaasa aidates" sugugi mitte gaasi ei anna, isegi sidurit ega pidurit ei vajuta, vaid on selle sootuks tagasikäigule lülitanud. Seks on ära kasutatud eraelu kaitsmise (loe: nomenklatuurse puutumatuse) ettekäänet või muud enesekaitse-võtet, olgu siis seadusandlust, haldus- või menetluspraktikat oma huvides sirgelt teelt kõrvale — kui mitte võssa — pöörates ja lähimineviku uurimist alarahastades — kui mitte pärssides. Harri Mäe raamatut võib pidada ses osas eraalgatuslikuks erandiks, millest loeme:
Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riikides on lustratsioonipoliitikat mingil määral ellu viidud vaid Leedus, Lätis ja Eestis. Esmapilgul tundub, et neil kui okupeeritud riikidel võinuks olla lihtsam totalitaarsest minevikust distantseeruda kui Kesk- ja Ida-Euroopa sotsialismileeri riikidel, kuid tegelikult toimus ühiskonna puhastumine siin sama vaevaliselt. [———] Eestis sai lustratsiooni nurgakiviks põhiseaduse rakendusseadusse kirjutatud süümevande-kohustus ja sellel põhinev seadus süümevande andmise korra kohta. [———] Teisalt aga oldi sunnitud [kes sundis?] tegema selliseid kompromisse, mis tagasid idulgentsi peagu kogu endisele võimuaparaadile, sh jõu-ametkondade tegelasile, ning meil jäi toimumata seadusekohane puhastumine (sõelumine, kaalumine, hindamine jms), mis hulgas endisis idabloki riikides siiski ellu viidi. Lustratsioon keskendati ainult julgeoleku- ja luureorganite koosseisulisile töötajaile ja agentidele [?]… [———] Raske on hinnata, milline oli süümevande mõju ja roll Eesti riigi ja ühiskonna puhastumisel, sest on olnud vaid mõni üksik avalik vaidlusjuhtum, kus inimene pidi ametist või mandaadist loobuma. Kindlasti oli sel vähemalt mõningane ennetav toime — mõelgem kas või čekistide valulisele reageeringule, kuigi avalikult püüdsid nad süümevannet igati alavääristada, nimetades seda mõjutuks kirjanduslikuks katsetuseks. Kuid pole kahtlust, et hulk inimesi vilistas süümevandele, lootes et endised peremehed peavad suu ja ENSV KGB arhiivid jäävad Venemaale.
— Mägi, ENSV KGB tegevuse lõpetamine. Tln, 2012, lk 140-141.
JULGEOLEKU-ORGANITE SIIRDED. Peale paari gebisti mahavõttu kohalike valimiste karusellilt on KGB-lasi ja isegi otseselt KGB käsuliini kuulunud kollaborante tegelikult edasi mahitatud. Neil on lastud tõusta taas-iseseisvunud EV tippameteisse, ka presidendiks. Neil on võimaldatud süümevandes häbitult valetada, söandamata valetanuid puutuda ka tagantjärele, kui valevandumise tõendid on riigiarhiivist üldsuse ette toodud (nt Johannes Hindi justiitsmõrva seos Arnold Rüütliga, vrd lk 47). Küllap on see nurjunud desovetiseerimise + dekommuniseerimise järelm, idatotalitarismi varemeil seostuvad ja kattuvad need mitmeti lustratsiooni küsimusega. Ehk olnuks ühiskonna ja riigiaparaadi puhastumine dekommuniseerimisele rõhku pannes ilmsem? Erinevalt KGB toimikuist, EKP/NLKP liikmeskonda kajastav materjal Eestis ju säilus ning on sovetiolude uurijaile endises parteiarhiivis olnud suhteliselt avatud.

Kitsaima piiritluseni minimeeritud lustratsiooni surusid meile peale mõistagi gebistid. Vastavat operatsiooni juhtis kindralmajor Šironin, vastuluurajast analüütik, NSV Liidu KGB/MSB juhi asetäitja ning lõpuks ka MSB täievoliline esindaja läbirääkimistel EV-ga. Vjačeslav Šironin järgis ilmselt ammu, eriolukordade puhuks välmitud KGB doktriini, nagu piiraks lustratsioon inimõigusi, tuues kaasa KGB (kaas)töötajate ametialade keelu (vk: zapret na professiju)

Ka Šironin ise vehkis 1991. aasta teisel poolel väsimata kihutus- ja lobitööd ülemineku-ühiskondade KGB-siirdeist puhastamise vastu ja tegi kõik, et KGB koos oma agentuuriga saavutaksid absoluutse turvalisuse garantii nii endises N Liidus kui Baltikumis…
••• et EV-s võetakse vastu seadused, mis annavad piisavad garantiid nendele inimestele, keda agentuuri-operatiivtegevuse materjalid kõige otsesemalt puudutavad [loe: turvaline elu KGB agentuurile!]
Vjatšeslav Šironini intervjuu Toomas Sildamile, Päevalehes 3. XII 1991; tõmmist vt Mägi, ENSV KGB… Tln, 2012, lk 76-77.
••• et rakenduks meetmed KGB töötajate ja nende pereliikmete sotsiaalse staatuse määramiseks ja kaitseks.
Vt Šironin, Kto i kak razvalival KGB. Novosti razvedki i kontrrazvedki, 1997, nr 1-2, vt Rinet.RU-s v rmt-s Agenty perestrojki: Rassekrečennoe dos'e KGB (M, 2010, 238lk) E-Reading.Org.UA-s v X-Libri.RU-s v siit v siit.
Gebistlik kontseptsioon, mida kindral Šironin Toomas *Kristjan* Sildamile antud usutluse kaudu levitas, nimelt — et KGB agentide nimekirju ei tohi avalikustada, kuna see pole tsiviliseeritud komme — õnnestus Eestile siirdeajal tõhusalt peale suruda. Jah, EV Kaitsepolitseiamet on AD 1997… 2009 vaevalise, aga seejärel sootuks peatatud kampaaniaga avalikuks teinud küll murdosa KGB personalist, aga pole avalikustanud mitte ainumat isikut ENSV KGB koosseisuvälisest agentuurist… Siin on kaitsepolitsei EV seaduste asemel järginud vene kindrali ettekirjutusi.


RAAMATU SISUKORD:
Eessõna ............................................................7

1. Eelkäijad ja mantlipärijad. KGB tegevuspõhimõtted
Tšekaast FSB-ni ...................................................11
Agentuur ...........................................................18
Värbamine ..........................................................24
Operatiivtöö ........................................................30

2. KGB ja Eesti
NKVD-st KGB-ni, Kummist Sillarini ................................39
KGB ja kohaliku sovetivõimu suhted ..............................43
ENSV KGB struktuur ja tegevus ....................................47

3. ENSV KGB tegevuse lõpetamine
Eellugu ...............................................................55
Ettevalmistused .....................................................65
Hoonete, vara ja arhiivide ülevõtt ...............................81
Eesti—Vene lepingud .............................................108

4. Järellainetus
Järliku komisjon ..................................................117
Tarto komisjon ....................................................121
Altosaare komisjon ...............................................127
Aasmäe komejant ................................................130

Lisad
1. KGB tegevuse lõpetamisest Lätis ja Leedus ...............135
2. Lustratsioonist Eestis ja Ida-Euroopas .....................140
Viited .............................................................145
Allikad ............................................................153
Nimeregister .....................................................160
Valik dokumendinäidiseid .................................164-198

LISAKS Harri Mäe raamatu ülevaade Küllo Arjakalt Kuku.EE taskuhäälingus + proovilõike: «ENSV KGB tegevuse…» algus Issuu.Com-is (lk 1-29) + katkendid Delfi.EE-s — I osa (lk 67-69)II osa (75-77)III osa (98-100)

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Asjalik ülevaade.Raamatut lugedes jäimulje, et mitmest oluslisest teemast on kahjuks mööda mindud,kuid teema tõstatamine olnudka vajalik juba 1990.-tel.
Aasmäe roll oli ilmselgelt suurem,kui ta meedias endast jätta soovib. Jutt sellest,et Pagari peamaja ülevõtmine lõppenuks raskete tagajärgedega ei pea paika. samuti väide,et kõik toimikud viidi mitu aastat varemminema. Leedus võeti taasiseseisvumisel üle kõik hooned ja dokumendid koheselt, sealhulgas töötajate teenistustoimikud,agentuurkartoteek ja -toimikud. Samuti töösolevad operatiivtoimikud ,mis kõik on alles seniajani. Ka Lätis võeti üle kogu agentuurkartoteek,lisaks hulgaliselt operatiivmaterjali. Kes valdab leedu keelt,leiab asjakohast kajastust internetist piisavalt.
Eestis tehti KGB juhtkonnaga ilmselgelt mingi kokkulepe,mis oli kasulik valitsevale riigijuhtidele. ehk "tehti pakkumine,millest oli raske keelduda".

Anonüümne ütles ...

Eriteenistuste entsüklopeediast saab lisateadmisi ka Jüri Pihli osas — et kuigi sm Pihl lõpetas aastal 1982 TRÜ õigusteaduskonna, asus tema nukurežiimi siseministeeriumi teenistusse seitse aastat varem — 1975. aastal — ja nimelt kriminaaljälituse struktuuri. Aastaid oli sm Pihl kriminaaljälituses tööl aga just selle osakonna juhatajana, mis tegeles Inturisti süsteemiga. See osakond oli KGB huviorbiidis, mistap osakonna juhataja ehk sm Pihl isiklikult oli ENSV MN j.a KGB vastuluureosakonna usaldusisik.