Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…
Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980
 |
Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:
- Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
- Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
- Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)
TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.
Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.
MIDA LÄÄS ARVAS Moskva olümpiaadi purjespordiregati (OM-regatt) sokutamisest neli kümnendit varem anastet Eesti pealinna. Vaba ajakirjandus tutvus olustikuga kohapeal.
International Herald Tribune’i märtsikuu esimese nädalalõpu numbris usutles Lawrence Elliott Readers Digest ajakirjast Mart Niklust — Eesti vabadusvõitlejat, kellega ta ühel veebruari pärastlõunal, OM-regati ootel Tallinnaga tutvumise järel, oli äärelinnas kohtunud:
(Siin ühtis Mart Nikluse seisukoht kuu eest protestinud baltimaalaste ühiskirjaga, millele kirjutas alla temagi ja millest võib lugeda allpool.)Astun rongist maha Järvel. Mart Niklus — mees kellega olen tulnud kokku saama, on juba kohal aadressil, mis mulle anti. Ta asus oma kodust Tartus teele kl 5 hommikul — mitte et tulla oleks nii kaugele kui 170km, vaid turvamaks end KGB eest. Niklus on Eesti juhtivaid erimeelseid, sitke rõõmus üle neljakümnene mees, kelle taju režiimi omavoli suhtes on teravdanud sovetlikud vanglad ja töölaagrid. Nüüd sõnab ta reipalt inglise keeles:
«Iga päev võivad nad mind jalust ära saata — kas itta või läände, nad panevad mind kinni või viskavad välja. Kindlasti pole ma oodatud nende olümpiamängudele.»
[---]
Aastast 1972 saati oli ta õpetanud täiskasvanuile inglise, saksa ja prantsuse keeli, kuni teda vallandati allkirja andmise pärast Balti apellile, milles Kremlit kutsuti üles tühistama ⅡMS-i eelset pakti Hitleri ja Stalini vahel — selle salaprotokoll võimaldab N Liidul aastal 1940 anastada seni iseseisvad Baltimaad. Hiljem on ta püüdnud luua Balti riikide — Eesti, Läti ja Leedu erimeelsete koostööd.
[---]
Pärast 21. detsembrit [1979] on Nikluse korterit 10 ✕ läbi otsitud. Tänavu 18. jaanuaril, pidas politsei teda raudteejaamas kinni teel Vilniusse — kuni rong ära läks. Kuid tema läks teise rongiga. Märganud järelevalvet, läks ta maha ja ootas ära kohaliku rongi, viimaks vahetas välja sellegi, et suunduda Vilniusse bussiga. Kuigi liikumiseks tuleb rakendada taolisi kavalusi — ja raugematut visadust — on ta viimase nelja kuu jooksul 4 ✕ Moskvas viibinud, et pidada nõu Andrei Sahharoviga, kelle küüditamist ta kirjeldab enesekontrolli kaotanud võimurite mõistmatu aktina.
«Miks aktiveerusid valitsusvõimud just OM-i eel — Afganistan — viimaste kuude 40 aresti — rahvusvaheliste suhete madalseis,» küsib ta. Nikluse sõnul ei saa välistada pööret Kremlis, kuna uus klikk kuhjab diskrediteeritud Leonid Brežnevi vastu süüdistusi…
Valmistused OM-iks ei ole Eestile üksiti õnnistuseks. Kui Tallinn saabki ammu hilinenud värskenduskuuri, siis muud Eestit ootavad vaid üksikud parandused ning pea täielik sulgemine olümpiakülalisile.
[---]
Neli tundi on möödas. Küsin Nikluselt, kas tal oleks edastada mõni läkitus. — «Ütelge, et minu meelest tuleks Moskva olümpiamängud avaliku survega tühistada,» vastab ta. «Kuid sportlaste pikka ettevalmistust arvesse võttes loodaksin, et need kuhugi mujale üle viiakse.»
Ühendriikides ajalehe The Christian Science Monitori Moskva-büroo juht David K Willis märkis CSM-i 18. märtsi esikülje-loos, et Jüri Kuke vahistamine Tartus viie päeva eest tähistab KGB survemeetmete laienemist ja karmistumist Moskva OM-i eelse puhastustöö raames eesmärgiga hoida ära erimeelsete kontakti olümpiaturistidega… ✶
Hollandi hommikulehes De Telegraaf ilmus 24. mail Henk de Mari üle-lehekülje-artikkel “Hollandi veesportlased ikestatud rahva juurde: venelased tähistavad Eesti anastamist olümpiaregatiga”. Autor osutas sissejuhatuseks sovettide massiivsele propagandale N Liidust ja Eestist, kus ENSV XL aastapäeva, so eesti rahvast vaenava okupatsioonirežiimi ametlikku tähtpäeva seostati leeva olümparegatiga. Kuninglik veespordiühing lubas sama kirjutise järgi ajalehe lugejaile, et nemad endi osaluse pealt Moskva OM-i purjespordi-võistlustel poliitilist kasu lõigatada ei lase — Hollandi lipu all nad ei esine ega osale ka Tallinna regati avatseremoonial.
New York Timesi teisel leheküljel ilmus 7. juulil erikorresondendi Craig R Whitney artikkel «Läikima nühitud Eesti on olümpiaregatiks valmis» (Spick-and-Span Estonia Ready for Olympic Regatta: Scaffolding Is Coming Down — Security Is Tight — Worker Is Blamed for Fire — Kodak and Pepsi Are Present…) Autor seletab boikoti suuremat mõju OM-regatile sovetliku anneksiooni kohaliku aastapäevaga ja mainib suurpuhastust kirjeldades ära sellegi, et KGB arreteeris juba varem eesti teadlase Jüri Kuke, kes teistega koos kirjutas alla petitsioonile, millega nõuti iseseisvust Eestile ja Baltimaile.
Rahvusliku vastupanu osas on võimud väga tundlikud, püüdes seda olümpiakülaliste eest igati varjata…Ka siis, kui olümpiaregatt juba käib, ei varjuta sportlik vaimustus tõemeelt. Vaba ajakirjandus Moskva OM-i purjeregatist huvitet muil mail osutas ikka ja pea alati Eesti puhul punastama panevaile võimuoludele ja lähiajaloole.
Dagens Nyheter 21. juulil “Rootsi rõõm sünges Tallinnas”: Pääsmeid avatseremooniale ei müüdud, kõik oli varem välja jagatud. Reainimene ei pääse sõdurite ja militsionääride keti tõttu olümpiaehitiste ligidalegi. Virilat rõõmu valmistas seejuures ühe rootslase valimine seremonii protagonistiks, mis peegeldas sovetiokupatsiooni de facto tunnustust Rootsi Kuningriigi poolt ja tähendas kohalike võõrvõimurite vähemalt üht töövõitu, mille kinnituseks on ka DN-i tajutud vihje.
The Christian Science Monitori 21. juuli/VES-i 24. juuli kirjutis lipuprotestist Tallinnas (Western yachtsmen stage protest at Olympics) näitas, et hollandlaste ja veel viie maa sporditegelased täitsid lubaduse: kuue lääneriigi purjesportlased teostasid olümpiaregati avapidustustel vaikiva protesti Nõukogude invasiooni pärast Afganistani, jättes heiskamata oma rahvuslipud. Neist kuuest Iiri, Itaalia, Holland ja Šveits ei võtnud osa ka avatseremooniast. Sportlasi esindas vaid olümpialipu kandja. Taani ja Hispaania meeskonnad tegid küll avamise kaasa, kuid ilma oma rahvuslippudeta. Nende meeskondade ees kanti vaid olümpialippu.
Ameerika Hääle (VoA) Euroopa-kirjasaatja Bill Marsh teatas 31. juulil, et…
… austerlasest purjesportlane [IFA Wolfgang Mayrhofer], kes saavutas Tallinna regatil hõbemedali, [kandis] eile võitjate-pooduimil musta käesidet. Ta avaldas hiljem arvamust, et selline protest on mõjuvam kui mängude boikottimine.… Tuldi. Ühendriikide lippu ei rüvetatud. Moskvas heisati Los Angelesi linnalipp.
Ühel teisel võitjate austamisel Tallinnas kasutati ainult olümpialippu ja hümni, kui medalid anti üle Hispaania ja Taani jahisportlastele. See oli jällegi nende protest Afganistani-invasiooni vastu.
Samuti otsutati eile Tallinnas, et Ameerika [Ühendriikide] lippu ei heisata seal ühelgi tseremoonial. Olümpiamängude traditsiooni kohaselt heisatakse lõpu-tseremoonial selle riigi lipp, kus toimuvad järgmised olümpiamängud. Kuna need peetakse nelja aasta pärast Los Angeleses, nõudis ROK seni Ameerika lipu kasutamist tuleval pühapäeval Moskvas. Afganistani sündmuste pärast on USA selle vastu ja ROK tuleb täna ja homme [31. Ⅶ — 1. Ⅷ 1980] kokku, et otsustada, kas tulla vastu USA soovile.
Svenska Dagbladeti 15. augusti spordilisas ilmunud artiklis “Politseiolümpiaad Tallinnas” märkis autor Lars Porne:
Politsei- ja julgeolekumeeste olümpiaad, kus purjetajail, so sportlasil endil, on vaid kõrvaline roll. [---] Sellegipoolest oli võistluste korraldustase kõrge. Kõik funktsioneeris.Baltimore Suni korrespondent Anthony Barier Jr kinnitas oma lehe lugejaile 3. Ⅷ 1980 seda sama, mida ka mitme muu lõida korrespondendid Moskvast — et OM-regatil Tallinnas torkas olümpiaboikott palju enam silma kui Moskvas. Barier-juunior märkis ka, et kui Montreali olümpia Kingstoni regatil oli 40, siis Tallinnas kõigest 23 meeskonda:
Nagu Moskva, nõnda on ka Tallinn vormirõivais [---] miilitsameestega üle ujutatud. Kuigi neil on siin liiga vähe tööd. Turistide mõõna tõttu domineerivad linnatänavail vormimehed.Baltimore'i lehe nädalalõpulisa kirjutise lõpetas autor elulise võrdlusega:
Olümpiaregatist võtab üldse osa 83 purjekat — tublisti vähem, kui läinud suve Balti regatil.
Täna on laupäeva pärastlõuna ja käimas on olümpiavõistlused, kuid Piritalt jääb mulje, nagu oleks mingi unine suvepäev kuskil Marylandi idarannikul.Eesti Päevaleht (Stk) sedastas 27. augustil: “Miškade väljamüük Tallinnas” — Oodati palju välismaiseid turiste. Seetõttu oli tehtud takistusi soomlaste Tallinnasse sõitmisele olümpiaadi ajal — nõuti viisumit, mida ”vodkaekspressil” seni polnud vaja. Soomes käivad laevad sõitsid tühjalt.
Frankfurter Allgemeine Zeitungis kirjutas Anna Berg pealkirja all “Tühi Tallinn: liiga uhked, et näidata kurbust”, jagades teiste kohal käinud korrespondentidega üha korduvat tähelepanekut, et…
Eestlased olid peakannatajad olümpia-boikotis…Berg lõpetas oma artikli sõnadega, mis kehtisid nii Tallinna OM-regati kui kogu Moskva OM-i puhul:
Neist pidid saama ülivõrdes mängud, aga välja tuli mäng ilma sportlasita.
T A L L I N N '80 K A J A S T U S I L Ä Ä N E S
Allpool keskendugem üksikasjalikumalt OM-regati eelsele sündmustikule ning eeskätt sellele, kuidas sovэstikäsikud Moskva olümpia-invasiooni varjus Eestisse teabetõkkeid jms NSVenklikke juberajatisi püstitasid seejuures nõnda me ühiskonda vaenates, et kõik suisa mõrvaga lõppes.
 |
| Kontrpropagandist, olümpiaregati pressišeff Ado Slutsk: Pirita pressiklubi ilmestas eksdekoraator Slutski väitel peale elegantse interjööri + tõhusa infosüsteemi… "see kõiges tunda nõukogulik laad, millele on omane püüd luua inimeste edukaks tööks kõige soodsamad tingimused" ↞ KGB sügava tunnustuse + usaldusega tsenseerija sisuta × silmakirjalik jutt. Teabe asemel levitas Slutsk kirdesaksa aktsendiga kuuldusi + häma… Selmet ametikohaselt teabevoolu tõhustada oli tema mureks ideoloogilise vastase isoleerimine… Rägisev teabelukk. |
SIIN TALLINN ELIK ГОВОРИТ МОСКВА! Pärast kahekordset okupatsiooni — kaasneva Eesti ringlevi-taristu hõivamisega suvel 1940 — ning hõbehalli + sovetiseeritud kaadrituumiku veoga N Liitu (nn evakuatsioon) suvel 1941 — ning naasmisega Tallinna eetrisse uue vallutuslaine harjal sügisel 1944 — selle kõige tagajärjel ehk üldistavalt — II maailmasõja ühe tulemusena toimis Eestis viimaks ringhääling, mis arvestas õigusjärglust saksa ajal Moskvast + Leningradist jm idakaarest kõlanud eestikeelsete välissaadetega. Mõistagi tegutses vene ajal Tallinna raadiomajas prosovetlikult võõrvõimu teeniv üleliidulise ringlevi = Moskva raadio allüksus — asi, mis ei olnud Stalini ajal ega mõni aeg hiljemgi häbiasi ja veel vähem vajas varjamist.
Eetrielu läks Eestis keerukamaks 1950-kümnendil, kui eesti keel muuilma eetrist ületas analoogilise kohaliku produktsiooni, mistap siin moderniseeriti saatekava ühtlasi ⒜ 1955-1957 ER-i ja ⒝ 1965-1968 ETV kaubamärke juurutades ilma kaasnevate alluvussuhte ja struktuuri olulise muutmiseta. See oli aga strateegiline petekas, kus EKP poolt KGB abiga loodavad variasutused pidid ühtaegu kommude (eestikeelset) kihutustööd tõhustama ja publikut peibutama (lääne malle üle võttes) välishäälte mant tagasi "kodusele" eetrimenüüle… Ringlevi-variasutuste gebistliku konstellatsiooni kaht promootorit võiks nende tööde tänasida tulemusi silmitsedes (Ⓔ
Ülo Koit (1925-1996) oli alustanud oma veerand sajandit kestvat raadiokarjääri Eestis 1949 kirjandussaadete toimetaja kohalt, tõustes juba 1950 ENSV raadiokomitee esimehe asetäitja ning 1953 raadiojuhi kohale. Tema oli "Eesti raadio" nimetuse avalik esmakasutaja, kes tõi selle kultuuritöötajate nädalalehte ☭ aprillis 1955. Üleliidulise televisiooni Tallinna stuudio (TTS) asutamisega sm Koit küll kaotas laienevas komitees ametikõrgust, kuid 1957 sai jälle raadio- ja televisioonikomitee esimehe 1. asetäitjaks, kel ametiülesanne juhtida nii Tallinna raadio kui ka TTS-i välissaateid. Koit oli 1940-kümnendi algul N Liidus parteitöö-kursusil ja 1944-1963 N Liidu riikliku julgeoleku edukas agent Jaan, hiljem aga usaldusisik.
Ado Slutsk (1918-2006) oli samuti pikalt Tallinna raadiot kontrollival ametipostil. Päevalehe Trudovoj Put'/ Sovetskaja Éstonija jmt endine kirjanduslik kaastööline oli tõusnud parteiperioodikas juhtivale kohale ja ühtlasi kommude nomeklaturasse 1948 ning töötas kõige räigema surve ajal esiteks vastutava toimetajana Noorte Hääles (+ ELKNÜ büroo) ja siis Rahva Hääle ropaosakonna juhina … Kuni sm Slutskit detsembris 1954 raadiosse päevauudiste vanemtoimetaja kohale ei pandud, kust kerkis 10 aastaga ENSV teleraadiokomitee esimehe asetäitjaks, kelle tööks juunist 1964 sai Tallinna raadio juhtimine — direktorina. Slutsk oli 1942-1952 N Liidu riikliku julgeoleku agent Volkov. Ja hiljem usaldusisik.
Teadmata tärnide suurust ja hulka paguneil võib ometi oletada, et ropagandaalis mõlemad teenisid ära vähemalt alampolkovniku aukraadi. Üks seltsimehi paugutas esialgu Külma sõja siserindel: andes hoogu raadiokomitee salajase eritoimetuse tegevusele VoA jt välissaadete seirel ning järelmina ka välishäälte vastustamisel; lisaks lükkas ta käima svingiva Vikerraadio — malliks Moskva raadio II programm Majak (*1. Ⅷ 1964); samuti välmis ta VoA eesti kava ajaliselt katva saatesarja “Maailm täna”… Teise seltsimehe energia suunati mujale, valdavalt lääne- ja põhjamaile, hoolitsemaks Moskva + Tallinna raadiost pagulaseestlasele suunatud + Tallinna soome- ja rootsikeelse ringhäälingu + TTS-i soomekeelse TV-kava eest…
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik hakkas 1970-kümnendil valmis saama ja olümpiaadiinvasioon Tallinna OM-regati näol kujunes ENSV apoteoosiks. Seda peegeldas ka kaadriümberpaigutus. Nii tähtsa variasutuse kui VEKSA kauase esimehe ÷ raadiokomitee kunagise juhi + ekspolitruki Endel Jaanimäe surma (1. Ⅲ 1974) tõttu tekkis KGB-l tarve tuua Ülo Koit teleraadiokomiteest Välis-Eestlasiga Kultuuri-Suhete-Arenduskomitee etteotsa. Teisalt lõpetati sama aasta 1. juulil KGB teise variasutuse — ETV — soomekeelsed saated, miska otsa sai vastav töölõik ka selle programmi kuraatoril Koidul. Torkab hõlpsasti silma ENSV variasutuste, nagu ER, ETV või VEKSA juhihoovade / pedaalide / rooli vm manuaalide sarnasus, mis muid erioskusi ja -omadusi peale gebistlike nagu ei eeldaks.
Slutsk läks suvest 1976 aga OM-regati pressikeskust looma, mis ilmselt hajutas valvsust ER-is. Tallinna purjespordikeskuse valmides loovutas direktor Slutsk oma ajutise pressiklubi aadressil Narva mnt 30 Tallinna raadiole, et sinna asu(s)tada Eesti Raadio Pressibüroo — ERPB, mida EKP KK 12. Ⅶ 1978 asutamist kajastav protokoll nimetas kontrpropagandagrupiks. See astus järgmisest aastast 17 täiendava koosseisulise ja Sony tuttuue varustusega laningurivvi. Sõnal pressibüroo oli läänelikku hõngu, ent ka järelevalve + tsensuuri + ropagandaali lehka. Nii muutus pooleldi avaõiguslikuks ka välisringhäälingu seire, mis juba teist kümnendit raadiomajas salaja oli käinud, nagu ka pisut üle kümnendi vältavad operatiivsed kuulajauuringud, mis õnneks seni mingit vilja polnud kandnud. Vähemalt mitte enne vapustusteaastat 1980… Poliitilist sõlmitust aitasid OM-regati ajaks kumuleerida 3 Eestile eriomast ja olulist arengut:
Ⓐ pagulaste aktiveerumine eestluse globaalfestivalidega 1972—1976—1980 vastavalt Torontos — Baltimore'is — Stockholmis; samuti
Ⓑ turismi jms välissuhtluse tihenemine 1960-kümnendist peale, mille tõttu oli eestlaste teadvus vaba- ja läänemeelsusest tiine; seda
Ⓓ rahuolematuse pakitsust + liberalismi defitsiiti jms süvendasid Soome TV, mille levi kattis Tallinna + enamuse Põhja-Eestit, ja
Ⓔ seda enam suvel 1975 Vabadusraadiost (RL) eetrisse ilmunud eesti saated, mille mõju oli tuntavam provintsis, kus kuulajat märksa vähem kui pealinnas segas sovetlike summutusjaamade võrgustik.
ERIMEELNE EESTI OSUTAS VASTUPANU OM-INVASIOONILE N Liidu vaenuväe ja ENSVenkude massiivseil pingutusil n-ö tasalülitet ühiskonna näivtõelusega linoolitud põranda alt.
• 28. jaanuar — 19 eestlase, lätlase ja leedulase avaldus ROK-ile, USA, Kanada, Inglismaa jt Baltimaade N Liitu inkorporeerimist mittetunnustavate maade rahvuslikele olümpiakomiteedele. Läkituses juhiti tähelepanu Nõukogude süsteemi inimvaenulikkusele ja anneksioonipoliitikale, mida N Liit on teostanud Baltimais ning kutsuti ROK-i ja rahvuslikke olümpiakomiteid boikoteerima diktatuurirežiimi propagandistlikke eesmärke teenima pandud OM-i.
Avaldusele oli allkirju kogunenud nii Eestist kui — Raul Rebast osundades — ka alati kadedast Lätist — Leedust rääkimata: Vytautas Bogušis, Ints Cālītis, Mečislovas Jurevičius, Jüri Kukk, Ona Lukauskaitė-Poškienė, Algirdas Masiulionis, Mart-Olav Niklus, Jonas Petkevičius, Endel Ratas, Algirdas Statkevičius, Pēteris Štokmanis, Kęstutis Subačius, Vladas Šakalys, Enn Tarto, Andrius Tučkus, Erik Udam, Jonas Volungevičius, Juris Ziemelis, Ivars Žukovskis. Balti riikide vastupanu-aktiivi ühisavalduse lõpuread:
Avaldus anti samal päeval, 28. jaanuaril üle Moskvas akrediteeritud välis-ajakirjanikele (Daily Telegraph, CSM, UPI) koos avaliku kirjaga, milles vastustati N Liidu sissetungi Afganistani. Olümpiaregatti puudutava avalduse üleandmist selgitas Vabadusraadio (RFE—RL) eesti toimetuse päevauudistesaade 30. jaanuaril:«Me palume, et Eesti territooriumi ei kasutataks poliitilistel eesmärkidel, mis kahjustaksid Eesti jt Balti rahvaste suveräänsust ja püüdlusi.
Olümpia-võistkondade saatmine Eestisse seaks kahtluse alla rahvaste enesemääramise õiguse. See viib olümpiamängude idee diskrediteerimise-ni ning järelmina ei teeni rahu üritust.
Me peame praeguseks väljakujunenud rahvus-vahelises olukorras otstarbekas ja arukaks 1980. aasta olümpiamängude tervikuna NSV Liidu territooriumilt väljaviimist.»
[---] Selles läkituses rõhutatakse, et ükski sõdiv riik ei tohi olla olümpiamängude korraldajaks, kuna olümpia sümboliseerib rahuüritust. Samas läkituses nõutakse olümpiamängude üleviimist kuhugi mujale ning protesteeritakse olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Siiani ei ole paljud lääneriigid tunnustanud Balti riike N Liidu koosseisus. Olümpiaregatt Tallinnas võib aga olla Nõukogude okupatsioonile kaudseks tunnustuseks. Balti dissidentide mõlemad läkitused andis Lääne ajakirjanikele üle eesti teadlane Jüri Kukk.• 2. märts — läkitus ROK-i presidendile lord Killaninile ja Tallinna olümpiaregatis osaleda kavatsevaile purjesportlasile. See oli pikem, 5-leheküljeline kiri, millele oli alla kirjutanud Initsiatiivgrupp Eesti Olümpiakomitee (EOK) Õiguste Taastamiseks. Tallinna OM-regatil osaleda kavatsejaile suunat üleskutset boikoteerida eelseisvaid mänge selgitasid autorid olümpia rakendamisega agressiooni õigustamiseks ajaloos, tänapäeval ja tulevikus. Nende sõnul — "pole juhus, et sellise apoliitilise sündmuse nagu olümpiaregati avapäev langeb kokku seadusliku Eesti Vabariigi vägivaldse likvideerimise neljakümnenda aastapäevaga". Autorid võrdlesid 1980. aasta suvemänge Berliini OM-iga AD1936, osatasid leevaid mänge Kremli vahendina välispoliitiliste sihtide saavutamisel, režiimi repressiivsuse ja ebainimlike tahkude varjamisel. Nad taunisid OM-regati pidamist anastet riigi pealinnas.
Asjaosalise Jaak Pihlau kinnitusel olid läkituse autoreiks varem eesti demokraatide (EDL) nime all tegutsenud vastupanuliikumise osalised.Härra president,
Nagu teada, on Moskva olümpiamängude purjeregati asupaigaks kavandatud Tallinn — linn, mis 40 aastat tagasi sattus olema Rahvasteliidu sõltumatu liikmesriigi, Eesti Vabariigi pealinn. Nähtavasti ei ole ülearune meenutada, et samal kohal Tallinna lahes, kuhu on praegu planeeritud olümpiadistantsid Alpha, Bravo ja Charlie, seisid 17. juunil 1940. aastal võõrriigi N Liidu sõjalaevad, suurtükid suunatud linnale. Samal ajal marssisid oma baasidest, kuhu nad olid 1939. aastal paigutatud "kaitsmaks" Eestit väidetava välisohu eest, Tallinna tuhanded Punaarmee sõdurid, kes sundisid soomusautode ja tankide ähvardusel Eesti seadusliku valitsuse ametist lahkuma ning saavutasid Nõukogude-meelse nukurežiimi moodustamise eesotsas kohaliku Babrak Karmali — pahempoolse luuletaja Johannes Varesega. [---]
Eesti ja eesti sportlaste saatus Nõukogude ülemvõimu all näitab küllaldase selgusega, et Moskva olümpiamängude boikoteerimise tarve tuleneb mitte üksnes Nõukogude sissetungist Afganistani. See tarve tuleneb samavõrra Baltimaade okupeerimisest N Liidu poolt 1940. aastal; see tuleneb Ungari ja Tšehhoslovakkia reformi-ürituste lämmatamisest; see tuleneb üksteisele järgnenud Nõukogude juhtkondade ülimast lugupidamatusest inimisiksuse väärikuse ja õiguste suhtes. [---]
Muidugi mõista on Teil ja olümpiasportlasil õigus ise otsustada oma edasiste sammude üle. Kuna me pole peremehed oma majas, ei saa me isegi takistada teie sissesõitu Eestisse. Kuid mida te ka ei otsustaks — Lääne demokraatia tingimusis on teil võimalus astuda vastu oma valitsuse otsustele —, tuleb teil silmas pidada, et teie osavõtul Tallinna olümpiaregatist on tahes—tahtmata teatavad objektiivsed tagajärjed. Heisates 21. juulil oma olümpiajahtide valged ja värvilised purjed Tallinna lahel, te aitate faktiliselt sanktsioneerida, õigustada ja maskeerida
— sõltumatu Eesti Vabariigi, Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikme 40-aastast ebaseaduslikku okupatsiooni Nõukogude Armee poolt;
— KGB hirmuvalitsust ja kõigi põhiliste inimvabaduste puudumist Eestis (ebaseaduslikud vahistamised, läbiotsimised, range tsensuur, üleüldine nuhkimine, tõepärase informatsiooni puudumine, kodumaalt omal tahtel lahkumise võimatus jne);
— intensiivset venestamist eestlaste rahvuslike huvide arvel (näiteks moodustavad venelasist tulnukad praegu juba üle poole Tallinna elanikkonnas);
— Eesti loodusvarade röövkasutust Moskva bürokraatide huvides, Eesti loodusliku keskkonna kuritegelikku saastamist ülitsentraliseeritud kesksest planeerimissüsteemist suunatud hoolimatu industrialiseerimise tulemusena;
— Eesti muutmist hiiglaslikuks sõjaliseks tugialaks, kuhu on paigutatud kümned tuhanded Nõukogude sõjaväelased, sajad Lääne-Euroopale sihitud raketid, Paldiski sõjasadamas baseeruvad ja Läänemerd saastavad aatomi-allveelaevad, strateegiliste pommitajate baasid; seejuures on selline relvastuse kuhjumine tõsiseks ohuks mitte üksnes Euroopa riikidele, vaid [see] asetab sõjalise konflikti korral kaalule kogu eesti rahva olemasolu. [---]
 |
| Olümpia-glasnost'i tippsaavutus: Tallinna lahe keelualadega kaart |
Ametlik ehk totalitaarse kontrolli alune (EKP, Glavliti jt tsenseerit) ajakirjandus ei saanud vabalt kajastada olümpiainvasiooni ilminguid ega OM-boikoti kohalikke toetusavaldusi Eestis. Kas panna pahaks? Siiski oli üks erandlik juhtum, kui üks TTS-i ajakirjanikke — kui õigesti meeles, Mihkelsi Kalle — ja andku asjaosalised andeks kui selleks oli hoopis Uno Maasikas vmt koosseisuline KGB-agent… Too sai filmilindile intervjuu varjat näoga mehelt — väidetavasti anonüümse protestikirja autorilt, kes oma vastuhäält OM-regati pidamisele Eesis telekaamerate ees tagasi näis võtvat, vabandades seda välja joobeseisundiga… Sama eksiteed — vastuhääli ja nii kogu antisovetlikku vastupanuliikumist marginaliseerides — kulgeb TTS/ETV tänaseni…
Neli kümmendit samas kaevikus kükitava massimeediumi tõttu + jätkuvalt tõrjutava tasakaalu nimel korrakem spordimehest inseneri ja inimõiguslase Veljo Kalepi meenutust neistsamust OM-regati vastustamise ajest ja ajast.
Ühel 1980. aasta kevadpäeval Pärnus, kui töölt koju jõudsin, ütles 11-aastane Veikko (Kalep), et keegi oli mulle helistanud inglise keeles ja andnud oma telefoninumbri ja nime.Kalepi mälestuskilluga saab lähemalt tutvuda juuresolevale lingile vajutades
Helistasin ja see oli Rootsi päevalehe Dagens Nyheteri Moskva-korrespondent Staffan Teste, kes välisajakirjanike rühmaga oli Viru hotellis. Leppisime kokku, et järgmisel päeval kl 5:30 tulen hotelli. Kohe läksin Eva Ahoneni juurde, palusin tal helistada (oma pojale) Heikki Ahonenile ja öelda ainult, et ta oleks kodus pärast kella kuut. Heikki elas Tallinna Nõmmel.
Sel päeval läksin tööle oma autoga, istusin töölaua taga täpselt tööpäeva lõpuni ja siis kohe Tallinna. Viru hotellist võtsin peale Staffani. Ilmselt KGB-mehed ei märganud. Viisin Staffani Nõmmele Heikki Ahoneni korterisse.
Heikkil oli palju rääkida, sest just oli vangistatud grupp koolipoisse sini-must-valge lipu heiskamise pärast.✸ Nende nimed jõudsid mõne päeva pärast Dagens Nyheterisse. Staffan rääkis, et välisajakirjanikud viidi ühe kolossaalse ehituse avamisele ja see olevat Lenini-nimeline. Teadsime, et see oli linnahall. Staffanit huvitas eestlaste suhtumine Moskva olümpiaregatti.
Ajakirjanikud olid saanud sinna kutse. Kuid Rootsi ajakirjanikud teadsid ka juba, et osa riike boikoteerib ega osale okupeeritud riigis toimuvas. Kui osa Moskva OM-ist toimuks Tallinnas nende osalusel, tunnustaksid nad seega Eestit N Liidu osana.
Staffan vajas teavet okupeeritud riikide vastupanuliikumistelt. Heikki oli selleks õige mees ja sidepidamine Rootsiga jäi tema ülesandeks.
Kui talle Pärnust vahetult olümpia eel helistasin, kuulsin et Dagens Nyheter võtab boikotist osa ja Staffan on saadetud puhkusele. “Olümpia” hotellis oli alla 10 välis-ajakirjaniku. Tundsime rahuldust oma osa üle boikoti organiseerimisel.
Sel ajal oli KGB-l palju tööd. Tiit Madisson oli kaks nädalat hirmutusvangistuses. Mind kutsuti Pärnu KGB-sse vestlusele paljude mu pattude pärast, kuid peamiselt hoiatamaks, et ma olümpiat ei segaks — neil oli sel ajal õigus võtta mind "preventatiivsesse vangistusse".
Sel hetkel rõõmustasin, et meie "segamised" olid juba toimunud ja nii, et KGB ei märganudki. Rahustasin KGB ülemat, öeldes et boikoteerin olümpiat ega lähe sellele ei osavõtja, tõlgi ega pealtvaatajana…
VELJO KALEPI VASTUS KESIKE OLÜMPIA-OSTALGIALE
OLÜMPIAINVASIOONI EELMÄNG AD1979. Valmistumine Moskva OM-iks kulges tagurluse tähe all. Sovetirežiimi senine praktika inimõigusliikumise mahasurumisel ägenes ja vähemaski allumatuses kahtlustatute kohtlemine karmistus. Ühiskond sattus suure spordipeo taustal erilise surve alla just tähtaastaks AD1980, individuaalse vabaduse mõttes aga märksa kauemaks.
AMEERIKA HÄÄL: Seoses üleilmse inimõiguspäevaga — 10. detsember — andis akadeemik Andrei Sahharov välis-ajakirjanikele Moskvas pressikonverentsi, kus ta mainis, et inimõiguste seis N Liidus on 1979. aastal halvenenud. Muuhulgas märkis Nobeli 1975. aasta rahupreemia laureaat Sahharov, et inimõigusi on rohkem hakatud rikkuma Eestis.Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe järgi oli see väide vastuolus viimasel ajal Läände jõudnud teabega nende isikute vaenamisest, kes on taotlenud soveti-impeeriumist väljapääsu abiellumise kaudu, nagu näitavad Tarmo Urbi, Aare Vallistu, Teet Papsoni, Annes Hermann-Enehielmi juhtumid, kus KGB otsib ettekäänet kohtuprotsessiks või vaimuhaiglasse paigutamiseks.
Sahharov ütles aasta kokkuvõtet tehes, et inimõiguste alla-surumine oli N Liidus eriti tugevnenud Moskvas, Ukrainas ja Balti riikides.
TALLINNA RAADIO samal päeval, 11. detsembril seletas aga oma saates väliseestlasile, et "ainult sotsialistlik riik on võimeline tagama inimõiguste täitmist" ning et Nõukogude võimud järgivat ustavalt kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid ja nõudvat sama teisteltki.
Samal päeval (11. Ⅻ 1979) võeti Leedus vahi alla Julius Sasnauskas ja juba seitse nädalt varem (30. X 1979) oli arreteerit teine sealne vabadusvõitleja Anatanas Terleckas. Mõlemad pandi vangi 7 aastaks (kuni 1986), kuna nad olid osalenud Balti apelli (harta) koostamises. Baltimaalaste kõnealune märgukiri koostati 12.-14. Ⅷ 1979 Tartus.
Sahharovi tsitaat VoA vahendusel:
Tagasi vaadates peatas valitsusvõimude räige surve just aastal 1979 N Liidus kodanikualgatusena asutet nn Helsingi-gruppide kolm aastat kestva inimõigusliku tegevuse. Akadeemik Sahharov võeti kuus nädalat hiljem 22. I 1980 Moskvas kinni otse tänaval, saadeti vahi all välja Gorki linna ega lubata naasta pealinna enne kui detsembris 1986."Meie [inimõiguslaste] töö ei olene siiski sellest, kui paljud on vabad või kui paljud kinni istuvad. Ei ole [tarvis] palju inimesi, et informatsioonivoolu käigus hoida."
Eestikeelne VoA täpsustas oma poolt, et Eestis kimbutatakse Balti apellile allakirjutajaid [nagu Mart Niklus, Enn Tarto ja Jüri Kukk, kellest oli juttu olnud varem].
RIDA PREVENTIIVSEID VANGISTUSI OM-REGATI AEGU:
• Märtsi keskel vahistati Võru linnas elavad raadioamatöörid 33a Jaan Kasak ja 36a Peeter Pirn KGB majori Marat Žukovi poolt. Süüdistuse sisu — ebamäärane välismaalasiga ühenduse pidamine. Mõlemad vabastati 9-kuise kinnipidamise järel s. a detsembris, jätkates uurimist siiski veel paar kuud.
• 13. märtsil arreteeriti oma kodu lähedal Tartus keemiateadur Jüri Kukk. Kukk, 39a, oli opositsioonilist tegevust alustanud pärast pikemat välisreisi, esitades mais 1978 sooviavalduse komparteist lahkuda, taotledes aasta hiljem Nõukogude kodakondsusest kustutamist ja väljasõiduluba Rootsi. Jüri Kuke süüasjas KGB poolt samal päeval korraldatud puistamistesarjas osales muide manukana Ado Slutski juuratudengist poeg. Olümpia ajal hoiti Kukke Tallinna Keskvanglas (Patareis). Tema süüasja uurija Erich Vallimäe on hiljem väitnud, nagu tahtnuks keegi Jüri Kukke Moskva OM-i lõppedes vabastada. Vangistamise tõeline põhjus oli see, et Kukk oli protestikirju läkitanud ja välismaa ajakirjanikele intervjuusid andnud. Kohtuotsuses märgiti ühe süüpunktina niihästi baltimaalaste ülalmainit avaldust ROK-ile kui ka selle avalduse edastamist Lääne ajakirjanikele. Jüri Kukk suri N Liidu vangistuses järgmise aasta 27. märtsil. Seda päeva meenutatakse Eestis edaspidi langenud vabadusvõitleja päevana.
• 21. märtsil arreteeriti Pärnus 26a metodist Herbert Murd. Teda jälitati usukülvi ja teabevoo (usu- + sõnavabaduse rakendamise) pärast, aga süüdistati hulkurluses (ENSV KrK §201³) Varem oli ta TRK tudeng, aga visati sealt välja silmatorkava usuhuvi tõttu. Siis kolis ta esiteks Pärnusse ja hiljem Tartu, kus ta kogus enda ümber usulise muusika huvilisi noori; samuti korraldas USA gospel-rokibändi Living Sound kontserdireisi N Liidus. Pärnu kohtunik Vello Lahtvee mõistis ta aastaks vangi 17. juulil — vahetult enne Moskva OM-i…
• 29. aprillil arreteeriti oma elukoha lähedal Tartus Mart-Olav Niklus, 45a vabadusvõitleja, kes tõenäoliselt oli tollal rahvusvaheliselt tuntuim erimeelne Eestis. Niklus oli seni olnud juba 8 aastat N Liidu vangilaagreis ning pärast seda mitu lühikest perioodi ENSV kinnipidamisasutusis. Koos Jüri Kukega pani ta viimati käe alla OM-regati boikotti toetavale avaldusele. Olümpia aegu oli ta eeluurimise all Tallinna Keskvanglas. Nikluse süü seisnes antisovetlikus agitatsioonis ja propagandas (ENSV KrK §68) ning N Liidu türmist vabanes ta rahva ägeda nõudmise peale 8 aastat ja 4 kuud pärast viimast vahistamist.
• 27. juunil arreteeriti Tallinnas RFE—RL-i New Yorgi büroo "salajane" kaastööline Peeter Ilus, levilaulude sõnastajana tuntuks saanud 32a luuletaja. Temagi sattus vahi alla selge süüta. Sama ootamatult kui ta vahistati, vabanes ta 7. augustil pärast kuuenädalast vangistust. Ka siis ei teata keegi talle, miks teda kinni peeti. Üldsus oletas, et ta eemaldati OM-regati toimumise ajaks.
• 23. juulil peeti Kiviõlis kinni Saare Kaluri külmhoone 30a tööline Tiit Madisson. Seejärel sõidutati ta Kohtla-Järvele ja seal paigutati kongi. Järgmise päeva pärastlõunal veeti ta ENSV siseministeeriumi vastuvõtu-jaotuspunkti Tallinna Männikul, kus teda võeti arvele hulgusena. Protestiks põhjendamatu kinnipidamise vastu keeldus Madisson kõigist kinnipidamisega kaasnevaist protseduuridest, nagu sõrmejälgede andmine jne. Prokuratuuri-uurija Erich Vallimäe kuulas teda üle koos KGB töötaja Albert Molokiga 1. augustil. Viimane päris muu seas Madissoni lennukiröövi-plaanide kohta. Madisson nimetas süüdistust absurdseks ja nõudis selgitust, miks teda tegelikult kinni peetakse. Madisson sai ametliku hoiatuse antisovetliku tegevuse pärast ning toodi 5. augustil prokuratuuri, kus Vallimäe pressis temalt välja ütlusi Nikluse ja Kuke asjus, ähvardades teda vastasel juhul jaotuspunktis 30 päeva kinni pidada. Tunni möödudes pärast ütluste andmist Madisson vabastati.
MOSKVA OM+REGATI ALAHINNAT VÕI KAJASTUSETA TÕIKU:
• Moskva asus suviste OM-ide korraldamise õigust taotlema AD1969, sihtides siis 1976. a suvemänge. Samas protsessis valis Moskva oma satelliidiks 1971 Tallinna, seda Saksamaa suve-OM-ide mõlemat regatti võõrustanud Kieli eeskujul. Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse (TOP) projekteerimine algas 1973…
• Moskva OM-boikott polnud Afganistani-invasiooni järelm, vaid see idanes varem. Esimese boikoti-ähvarduse Moskva OM-ile tõstatas Vladimir Bukovski oktoobris 1979 N Liidu poliitvangide vabastamise nimel. Poolteist kuud hiljem, 13.-15. novembril nõudis boikotti ka Saksamaal Bad Bollis peetav konverents Sport ja poliitika Moskva 1980. a OM-il.
• Tallinnast sai OM-regatiks blokaadi-linn, kuhu autoga pääses vaid eriloal ja kuhu rongipileteid ei müüdud. Julgeoleku tagamiseks tõi siseministeerium N Liidust, samuti mujalt anastet Baltikumist üle 3000 siseväelase (miilits) kohalikele lisaks. Pealinna ilmusid keelualad ja -tunnid, maanteile läbipääsu-valvepunktid, millega asula sisse- ja väljasõite hoiti täieliku kontrolli all. Praegune EOK president Urmas Sõõrumaa tiirutas siis 18a militsionäärina vene kopteri-meeskonnaga Tallinna kohal OM-regatiks kehtestet erikorra tagamiseks õhust. Sisevägede A-erirühm oli valmis diversiooniks ka Läänemerest, ähvardatagu siis regatti ja olümpiatuld Pirital kas või akvalangidega vee alt.
• Mängude eel korraldas KGB hulga läbiotsimisi, pidas kinni või küüditas pealinnast ja olümpiatrasside äärest eemale erimeelseid jt võimukahtlasi isikuid, et nood Moskva OM-i kulgu ei häiriks. Tallinnast saadeti välja üle 300 inimese. Ennetamaks—tõkestamaks poliitilisi provokatsioone rakendas KGB mängude eel ja ajal ulatuslikku telefonikõnede pealtkuulamist, seda jm salajase jälgimise võtteid + seadmeid kohaldati ka olümpiaobjektidel. Olümpialinnade hotellides asendati osa personali KGB-kursantidega.
• Moskva OM-i aegne erikord — nn tugevdatud režiim kestis 20. juunist 5. augustini. Olümpiüritused ise — 17. juulist 5. augustini; OM-regatt läks lahti 21. juulil “ja juba 30. juulil vajub see minevikku” (nagu märkis VoA spordikommentaar). Tallinna läkitas N Liit oma kohalikke relvajõude täiendama 1500 sõjaväelast, seda ajavahemikuks 15. mai — 15. august. Lisaks mobiliseeriti juuliks—augustiks Tallinna akvatooriumi 49 sõjalaevastiku alust koos ekipaažidega; lahingulaevad said peale olümpiasümbolid ja erksa võõba, et saavutada tsiviil-välimust.
• Sovetiimpeeriumi riigipiiri-ületusele kehtestati augustis 1979 (antiterroristlik) erikord, mis jõustus 15. juunil ja kehtis 1. septembrini 1980. Juba mais 1980 teatas N Liidu MN-i j. a KGB ülem Juri Andropov, et talle alluv ametkond hoiab ära 6000 võimaliku terroristi sissesõidu, pannes nood viisakeelu alla. Olümpiapaiku valvavad üksused varustati 3000 kahtlase isiku pildikataloogiga.
• Moskva + Tallinna + Kiievi + Leningradi 1980. a OM-objektide valmispanek + valve käis haldusvõimu kuritarvitades ja justiitsprotsessi rikkudes kindral-major Filipp Bobkovi, KGB V valitsuse (ideoloogilise vastuluure) ülema juhtimisel. Tema käe all isoleeriti peale poliitiliste oponentide ka umbes 400 terrorismis kahtlustatavat + veelgi enam hangeldajaid + prostituute + välismaalasile orienteerit bandiite, samuti tuhandeid vaimuhaigeid.
 |
| Moskva'80 boikoti-üleskutse peale küüditas Brežnev akadeemiku provintsi |
• Noobli rahuahinna laureaadi vaenamise pretsedent ulatub samuti üle nelja kümnendi Berliini OM-i aega. Siis oli ohvriks sakslane Carl von Ossietzky. Sõjaeelsel kümnendil korduvalt patsifistliku publitsistika pärast vangistet von Ossietzky kuulis talle AD1935 omistet Nobeli-preemiast vahi all tuberkuloosihaiglas. Tema peamiseks süüpunktiks oli paljastus Versailles'i lepingu rikkumise kohta ja nimelt Saksamaa õhuväe taastamise salaüritusest koostöös N Liiduga. Norrasse preemiat vastu võtma ei pääse temagi. Samal ajal kui saksa avalikkuse teavitamine auhinnast kohalikus ehk totalitaarse kontrolli aluses massimeedias keelustati.
• Eestis pandi OM-regati eelse vahistamislainega vangi vähemalt 10 tuntumat inimest. Küllap oli poliitilisel põhjusel represseerituid enam. Üldse peeti Eestis OM-regati ajal kinni üle kahe tuhande isiku. Ühe vahistamise kulmineeris Jüri Kuke justiitsmõrv. Taamal vaevles niigi üle poolesaja eesti poliitvangi, kelle olemasolust N Liidu kinnipidamiskohtades oli andmeid varemgi.
• Lääne- ja islamiriikide boikoti 1980. aasta OM-ile kuulutas välja esimesena — 7. jaanuaril Saudi Araabia, kelle ajakirjandus seda Afganistani sõja kõrval põhjendas ka 1979. aastal esitet Balti hartaga jm vastuhäältega Baltikumis. Moskva OM-boikotis osales eri andmeil 60… 70 riiki, neist mõjukamad olid sellised spordimaad, nagu USA, SFV (BRD), Jaapan…
• Kremli vaatepunktist nurjus boikotiüritus, kuna Moskva OM toimus kavajärgseil ajal + kohtades, kuhu saabus 80 maa esindusi, neist 23 ka OM-regatile anastet Baltikumi. Siiski Moskva OM-il osales 13% vähem maid kui eelmisel suveolümpial Montrealis ning 43% vähem kui leeval suveolümpial Los Angelesis.
• Ajakirjanik Indrek Schwede andmeil oli OM-regati ajal ENSV-vastast sirgjooneliselt mitte-tunnustus-poliitikat (MTP) arvestava boikotiga ühinenud 5 maad: Hispaania, Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia ning Uus-Meremaa. Esimese sportlased olid Moskvas riigilipu, aga Tallinnas ROK-i lipu all. Viimase 4 maa sportlased lõid kaasa küll Moskvas, kuid mitte okupeerit Eestis.
• Ühendriikide OM-boikott oli täielik, sh MTP-d arvestav. Tallinna OM-regati ajaks oli USA keelustanud kõigil oma ametiisikuil külastada Eesti pealinna, k. a Leningradi peakonsulaaadi ametnikel, kellele Baltimaade väisamine muidu käis ametikohuste sekka.
• Kui 2-kordne OM-regati võõrustaja Kiel on suvemängude ootel selgi sajandil, nüüd Hamburgi satelliidina, siis Tallinna väljavaade OM-regatile lähema poolsajandi jooksul jääb praktiliselt olematuks (tõenäosus alla 2‰) ning tõehetk 29. I 2011 nullis ENSV Teeneliste T(r)eenrite abiga ka talialade rahvusvahelise suurvõistluse võimaluse Eestis.
య
Raske mõista, miks Raul Rebane tänagi veel OM-regati kui tulevaste suurürituste kaadri sepikoja arnoldgreenilikku kujundit kordab. Kõigi selleski telesaates Tallinn'80-meenutusi vestnute läbilõike-vanuseks oli ju siis Kristuse iga = 33. Ja tolle põlvkonna "parim enne" lõppes millalgi Rio OM-i aegu. Ainus püsiväärtuslik héros des cadres Tallinna OM-regati ajast on Olari Taal. Tema osales TOP-i ehitustöil 23… 26a vanuse töödejuhina ning saavutas lugupidamist tegusa ehitus-, äri- ja võimumehena ka uuemal eesti ajal. Olümpialiikumise võtsid aga üle sootuks teise prooviga mehed, kes igas mõttes olid "endised" ehk tõtt näkku öeldes: marginaalne kollaborantlik sovetikaader Arnold Greeniga eesotsas.
Greeni upitamise tagamõte Eesti Olümpiakomitee eesistujaks — aastal 1989 ja sic! Akeli ja Laidoneri järglaseks — olnud väidetavalt ootus EOK õiguste täiel määral taastamiseks enne Eesti tõelist vabanemist, st panustati ühe sidemetega tegelase "kasulikele" ENSVenku-suhteile, ent vaikimisi — ENSV kestlikkusele või siis parimal juhtumil mingile sabariigi siirdele.
Asjatu lootus! Samaranch ja K° ei lase Eestit ROK-i lävepakule minutitki enne riikliku iseseisvuse taastamist…
 |
| Tallinn — olümpialiikumise tuleviku sepikoda? |
SAMARANCHI FENOMEN. Äsja N Liidu ja Mongooliaga suhted taastanud Hispaania suursaadikuks noile maile sai AD1977 Juan Antonio Samaranch Torelló, kes ühtlasi oli ROK-i I asepresident ning tulevane Samaranchi I markii ja ROK-i järgmine, Ⅶ president. Juba esimene turnee tutvumaks sovetiimpeeriumiga viis ta 14. Ⅷ 1977 kokku Ado Slutskiga. Pühapäevane töökohtumine kulges küll silmast silma, ent terve hulga saatjate juuresolekul. Nii viibis Beria ametkonna eksagent Volkovi kõrval veel ENSV nomenklatura esindaja Jaan Tepandi, kes oli muuseas 25 aastat jannanud Pirita jahtklubiga, niisiis = sporditegelane. Ja värsket diplomaati saatsid tolle lihane tütar María Teresa ja Hispaania Moskva-saatkonna I sekretär Eugenio Bregolat. Kohtumispaik oli seesama pressiklubi Narva maantee häärberis, mille siidkattega mööbli likööriga plekkimist paaniliselt üritasid vältida hiljem samas pesitseva ERPB krontrpropagandistid.
Kui variseva krohviga majaseinad ja auklik munakivisillutis vanalinnas võinuksidki külalist morjendada, siis härranlikult peened saatjad ja pruukost pressiklubi salongis ärgitasid ROK-i esimest asepresidenti, ühtlasi selle pressikomisjoni esimeest pakkuma Tallinna — miks mitte! — ROK-i pressikomisjoni järgmise (1978) aasta koosoleku paigaks…
SAMARANCH KÜLASTAB EESTIT veel kolmel korral. Ent mida lähitulevik siia ei too, on ROK-i pressikomisjoni koosolek. Uuesti jõuab ta Tallinna alles OM-regati ajal (30. Ⅶ 1980) vahepeal Moskvas suursaatkonda seirava vastuluure üha pingsamat erihuvi äratanuna. Kõigepealt kuna Hispaaniast oli äsja saanud nii Euroopa majanduslikku (EEC/EU) kui Põhja-Atlandi kaitseühendusse (NATO) püriv maa ning Moskva soovis mõlemasse infiltreeruda. Teiseks oli ta isandlik mõju ROK-is nähtavalt kasvav ja seda hämarate sobingute saatel. Endine spordiminister ja Kataloonia kommunaalpoliitik Franco-Hispaanias, saavutas 1977-1980 Moskva-saadikuna — katalaanikeelse Vikipeedia järgi…
"vajalikke poliitkontakte Ida-Euroopaga, mis teda ROK-i juhiks edutasid…" Muidugi võib kordaläinud väljapressimise kohta öelda ka koostöö ja korruptsiooni küüsi langemist näidata lunastusena…Aga Samaranchi silumata eluloos kujuneb olümpialiikumise korrumpeerimine kauamängivaks afääriks ja seda siiski tänu vahejuhtumile kuulsast kunstnikust pika kogemusega KGB-agendi Ilja Glazunovi abiga hangit ikooniga, mis ühest küljest kahtlemata oli taies, kuid teisalt = pelk peibutis gebistlikus püünises…
Igatahes ei läe kolme aastatki, kui 16. Ⅶ 1980 Moskva endise Aadlipalee sammassaalis ROK-i LXXXⅢ istungjärk juba hääletuste avavoorus tõstab troonile Samaranchi. Uue eesistuja käe all üha kinnisemaks eliitklubiks — n-ö poliitbürooks sulguva ROK-i ladvikus on KGB-l ja KGB järglasil nüüdsest omamehi vähemasti kaks. Teine tänaseks tuvastet agent on ROK-i I asepresident Vitali Smirnov, kelle KGB värbas mõni kuu hiljem…
Olümpiaadi-eelsel viisaastakul oli N Liidu MN-i j. a KGB käivitanud värbamiskampaania ühiskondliku pealisehituse spordiga seotud sektoreis. Selleks loodi AD1977 täiendav üksus, KGB V valitsusele alluv ja polkovnik Boriss Švedovi juhitav Ⅺ osakond, kes laia kaarega veeskas võrke nii ER + ETV sporditoimetuse kiluparvele Tallinna lahe madalail kui ka tursa püügiks süvavetest. Tobe olnuks AD1977 oma usaldusaluse pressiklubi kohtingu eesti + juudi soost osalisi jätta üle kuulamata ROK-i tippametniku perspektiivikuse osas enne, kui too santaažiga kunstivara salakaubaveo eest N Liidu kodukotuste kood+agendi-nimede (Sovétskij generál spórta/Iván-Antónyč) all vene sala-agentuuri kaasati. Või kuidas?
Tallinnas AD1980 näeb Samaranch teist korda ka Slutskit, ent eelistab eraldumist TOP-i hämaramasse baari, et pisutki läänelikums õhkkonnas koos iiri lordist eelkäijaga ROK-i võimuvahetust tähistada… Taas tuleb ta Tallinna 3. Ⅳ 1992 ROK-i täieõigusliku peremehena ja siis juba iseseisvale liikmesmaale. Viimane kord näeb ta Eestit 28. Ⅺ 2003 ROK-i põlise au-eesistujana, et siin protesti kiuste Rüütli Arnoldilt vastu võtta Maarjamaa risti I klassi teenetemärki… Kuid naaskem Samaranchi esmakülastuse juurde AD1977.
Üks pressibüroo tulevasi asukaid oli augusti sama pühapäeva hommikul, kui ta leivaisa kõrvalkvartalis tulevase "spordikindrali" võõrustamiseks viimseid valmistusi tegi, püüdliku õpipoisina juba koidutunnist peale raadiomajas, et unise suvepäeva kiuste oma honoraride rekordit välja rabada… Kasseti-dekooder ketramas duo Baccarat — Yes Sir, I Can Boogie! — vorpis ta tõlkida TASS-i teletaibi-sõnumeid küllastamaks E(R)R-i selle päeva viit uudistesaadet. Vaieldamatult valitses külma sõja akuuttemaatikat siin Ida perspektiiv — rahvamajandus Laoses —— elukallidus Pürenee-mail —— Moskva internatsionaalne abi Aafrika sarvele —— ja eriti oma Somaalia uutele sõpradele —— prosovetlik noorsoo-festival Soome linnas Lahtis — rassirahutused New-Yorgis —— pahempoolsete kähmlused politsei ja immigratsiooni+neegri-vastastega Londonis… Kõik see tõi toimetaja Osolinile päeva lõpuks sisse 3₽… Edukas tööpäev sai aga krooniks kogunisti kolme lüpsikorda võimaldava teema — "rahvusvaheline aktsiooninädal neutronpommi vastu" oma parima reemaga:
… Neutronipommi loomine on kuritegu inimkonna vastu — sõnas Gomeli Ⅷ Märtsi Suka- ja Trikotaaži-vabriku kollektiivi miitingul tehnilise kontrolli osakonna kontrolör Peškur. — “Maailma rahu-armastavad jõud ei tohi lubada Ameerika Ühendriikide sõjakate ringkondade inimvihkajalike kavatsuste ellu viimist.”
… JA SOČI SEPISTAMINE °O°O°LINNAKS.
Samaranch ja Putin 2001 Suures Teatris ROK-i CⅫ istungjärgul Moskvas, kus Samaranch-seeniori presidentuur algas ning lõppes, ja kus nüüd valiti ROK-i liikmeks tema poeg, kes 2007-2014 koordineeris Soči OM-i…
MÄRKUSED JA TEABELÄTTED
✶ Peale selle 18. Ⅲ 1980 tähelepanuväärse artikli David K Willise sulest kirjutas The Christian Science Monitori Moskva-büroo juht oma lehes Jüri Kukest veel 10✕. Pool neist lugudest AD1980 seob järgmisel aastal N Liidu vanglahaiglas surnud vabadusvõitleja käekäigu Moskva OM-iga. Vt Fresh burst of Baltic nationalism hits Kremlin. CSM 29. I 1980; Estonian dissident feels KGB's shadow. CSM 6. Ⅱ 1980; What's behind Kremlin crackdown. CSM 18. Ⅲ 1980; Soviets jail Baltic dissident in pre-Olympic crackdown. CSM 24. Ⅲ 1980; Arrests, trials, searches: Soviets prepare for Olympics. CSM 1. Ⅴ 1980.
✸ Eesti Vabariigi LⅫ aastapäeva 24. veebruari varahommikul lehvis üle maa keelatud sini-must-valgeid rahvuslippe mitu. Üks neist oli Tartu Toomkiriku tornis. Teine oli Tallinnas Hiiu jaama lähedal piksetõrjemastis. Tallinna külje all Sauel lehvis rahvuslipp tootmishoone katusel. Virumaal Mäetaguse alevis viis sini-must-valge samal hommikul katlamaja korstna otsa kohalik tööline Otto Vool, 40a. Võrumaal Otsa asulas valmistasid rahvuslipu ja hiljem heiskasid selle traktoristid Koit Koltsov ja Alar Prei. Sel päeval toimusid ka nukuparlamendi — ENSV ülemnõukogu valimised. Varsti, märtsi alul arreteeriti Otto Vool Mäetagusel heisatud sini-must-valge pärast. Samal ajal tabati rahvuslipu heiskajad Tartus: Raivo Hermlin, Vello Sõstar, Olev Tiitsoo ja Viljo Vilba. Kaks esimest olid tallinlased, Tiitsoo oli Saaremaalt ja Vilba ainsana Tartust. Poisid olid kõik 18a vanad Tallinna Polütehnikumi diplomandid. Süüdi mõisteti nad 15. V 1980 Tartu kohtus, kus eesistujaks oli Peeter-Uno Rahi, süüdistajaks Advig Kiris. Noorukeid süüdistati "huligaansuses” (ENSV KrK §195 lg1) ja kolm esimest sai 1½ aastat, kuna Vilbale mõisteti 2 aastat üldrežiimi, enamik oli kinni Tallinna Tisleri tänava vangilaagris.
Allikkirjandus ja -saated:
Vladimir Bukovsky, How Russia breaks the rules of the Games: letter to The Daily Telegraph, 2. X 1979. — Lawrence Elliot, Harassment: A Way of Life for Estonian. International Herald Tribune, 1.-2. Ⅲ 1980. — Mati Graf, Kalevipoja kojutulek. Tln, 2008, 423+16lk. — Kiri lord Killaninile. Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, Ⅸ kogu; rmt-u Ⅱ kd, Stk, 1984, lk 285-290. — Yana Kitaeva, Interstate narratives for local aspirations: The Soviet Baltic Republics’ Samizdat on the War in Afghanistan. Corvinus Journal of International Affairs, vol 3 (2018) nr 2 lk 31-41. — Juhan Kokla (juhtkiri) Bumerang. Eesti Päevaleht (Stk) 13. Ⅷ 1980. — Ilmar Külveti spordivaatlused VoA-s 10. Ⅲ ja 31. Ⅶ 1980. — Viktor Niitsoo, Vägivallatu vastupanu kronoloogia (1940-1941 ja 1945-1987) terviktekst Google-Drive'is 95lk. — Mart Niklus, Tagasivaade läbielatule. Trt, 2020, 96lk. — Jaak Pihlau, Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega, V . Tuna, 2005 nr 2 lk 97-98. — Vladimir Popov jt, KGB mängib malet. Tln, 2012, 174 lk. — Päevauudised Tallinna raadios (ERR) 16. Ⅷ 1977. — Indrek Schwede, Peaaegu rüvetatud lipu lugu. EPL (Tln) 25. Ⅺ 2003. — "Jumaliku rahu" teave NSVL-i siseministeeriumi A-erirühma allvee-võitlusest oletatava diversandiga OM-regati eel Tallinnas — vt videolõiku 32'15"-34'50" TV-dok-filmis Olimpijskoe spokojstvie: sekrety bezopasnosti (rež Aleksandr Fetisov, 45', Rossija-1, 24. Ⅶ 2004; 5Kanal + YouTube'i plk Olimpiada'80) — Teave inimõiguste ja sündmuste kohta Moskvas ja Balti riikides AD1979 VoA 11. Ⅻ | Tallinna raadio (ERR) 11. Ⅻ 1979 | Vrd Sahharov: Rangem Eestis. EPL (Stk) 22. Ⅻ 1979; Meie Kodu 16. I 1980 | Vt Antanas Terleckase ettekannet ajaloo-konverentsil Tartu Linnamuuseumis 23. Ⅷ 2004! — Teave Moskva OM-i turvameetmeist AD1979… 1981 ФСБ piiarteenistuse dok-se telesarja “Lubjanka” saates Olimpiada'80: Bitva za Moskvu. Pervyi kanal; PBK, 10. Ⅷ 2004. — Tarmo Vahter, Karuks istus vangitornis… Tln, 2015, 488lk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar