🀙 näitusest & 📘 raamatust: kriitikat ja lisandusi
KOMMUDE ± RU KÜLM JÄTKUSÕDA. Kahetseb Sov-Armija (NA) sõdur ehk seda, et ta Külmast sõjast e’pääsend lööma tõelise ilmasõja = IIIMS-i pärislahinguid? Või miks muidu Johan Laidoneri nimelise Eesti riikliku sõjandusmuuseumi egiidi all on jõnga hoolimatusega usurpeeritud teema + pealkiri "Külm sõda ja Eesti" ‽
Ühes enda uuritava ainevaldkonna tutvustuses on Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadurist juhataja Kristjan Luts öelnud nii:
Eesti Sõjamuuseumi projekt "Eesti & külm sõda" käivitus rahvusvahelise teaduskonverentsiga "Eestlased külmas sõjas" (9.9.2005), mis loogiliselt jätkus ESM-i näitusega "Eesti & külm sõda" (11.11.2005) Selleks valmistumisel tekkis hulk teksti- ja pildimaterjali, mis […] jõudis […] raamatu "Eesti ja külm sõda" kaante vahele (Tln, 2007, 301lk — edaspidi E&KS)
Luts kipubki Külma sõja (KS) eesti-aspekti käsitama teemana — ta enda sõnastuses — "eestlased lääneriikide ja Nõukogude relvajõududes", mis paraku on õõnes ja eksitav kontsept, sest KS ei tähenda tingimata ega enamastigi sõda—relvi—kroonut. Suisa vastupidi! Külma sõja mõiste hõlmab pigem rahu ja tolle hoidmist ehk "rahuvõitlust", ennemini heidutust või sõjaseisundi vältimist, selmet külma sõja paradigmas suhteliselt marginaalseid asju—kehameid—nähtusi, nagu väekoondid, ohvitserkond, sõdurid, moon ja lahingutehnika — ühesõnaga mitte sõda relvakonflikti või ses osalemise mõttes. Pealegi vaadeldakse ses raamatus vaid üht paljudest külma sõja mitmekülgseist ilminguist, ühte tihedalt hõlmatud ajalõiku, mis on kõigile hästi tuntud ajaloosündmus (mida siin jj eristab suur algustäht)
Põhiliselt rakendabki Luts XX sajandi KS-i sündmustiku ajalist raamistut, mille ta siiski jätab piisava asjakohase ainesega sisustamata. Sestap on raamat E&KS lünkadest lüüme ja läbinisti logiseva kronoloogiaga.
ESITEKS SÜNDMUSTIKUST. Nimelt jagab Luts oma KS-i vaegkäsituses laialt tunnustet ajalõigu (1945-91) omakorda "esimeseks …", "teiseks …" ja "kolmandaks külmaks sõjaks", tekitades nii KS-i ajajoonde paar "külma rahu" lünka: 1954-58 ja 1963-79. Kui esimese pimepunktidega Ungari ülestõusu ja Suessi-kriisi kohal AD 1956 veel võiks leppida, siis teine on arusaamatum KS-i vastasseisu ägenemise tõttu tollasel ajavahemikul.
Nii koges kogu maailm, k.a Eesti 1960-ndil ühelt poolt kommunismi laialdast pealetungi kolonialismile ja kirikule, sovettide edemust "kosmose võidujooksu" stardis, "Praha kevade" lämmatamist; ent teisalt Lääne vastupanu KS-is, mh USA Rahukorpuse käivitamise, sotsiaalse propaganda evitamise, mehitet lendudega Kuule jm sarnasega. Eesti puhul võiks siia lisada Moskva ideoloogilist survet neutraliseerivate Soome TV ja Lääne—Ida sihil sugenenud turismi mõjusid. Samal ajal muutusid kompartei ja KGB tagurlikumaks just Tallinna olümpiaregatiks valmistumise ajal 1977-80 — massilise immigratsiooni — nn migratsioonipumba käivitamise, venekeelsuse ja sürdrahvustamise survega, noore põlvkonna ägeneva rahutuse, meeleavalduste ja ideoloogilise erimeelsuse mahasurumisega, sh uue aja vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Mart Niklust jt vangi pannes.
TEISEKS KRONOLOOGILISI VEAÕIENDUSI. Eesti rahvuslipp toodi üldsuse ette — tänavale ja rongkäikudele hiljemalt AD 1987, mitte aga aasta hiljem, nagu seisab E&KS-is (lk 259) Siis, juunis 1988 SMV-trikoloor legaliseeriti juba nukuvõimu‐tasandil… Ka KS-i kontekstis üliolulisi vaba teabevoolu ja inimõigusi soodustav Helsingi-protsess algas aasta—paari võrra varem kui augustis 1975, nagu väidab E&KS (lk 257) kuna siis sõlmiti pikema CSCE nõupidamiste protsessi järelmina juba pidulikul tippkohtumisel Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamise Helsingi lõppakt…
Juunis 1953 toimus hilisemat sündmustikku arvestades ülimalt õpetlik ülestõus Berliinis, mis nurjus ja mida E&KS pole tähelegi pannud…
Vaba Eesti Komitee olnuvat kaastegev (lk 148) veebruarist 1955 (nimelt kelle?) "kodumaale suuunatud eestikeelsete raadisaadete" juures. Raadio nimetust miskipärast ei ole. Jah, raamatus mainimata Eesti Vabaduse Hääl saatis Hispaaniast vahelduva eduga tõesti alates 1955… Lõpetas tegevuse AD 1975. Ent VEK-iga sel palju pistmist pole olnud…
Hirvepargi esimene kogunemine protestiks MRP vastu eelnes ERSP-algatusele ja mitte teisipidi, millele eksitavalt osutab E&KS (lk 142)
KÕIGE SISULISEM EKSIVÄIDE: Nihu läinud on ka võidurelvastumise tähenduse adumine — see oli tuumarelvastuse rakendamisest peale AD 1945 KS-i ilmet + sisu kujundav + põhjuslik + olemuslik nähtus, selmet "kõrvalnähe" (lk 246) ning SALT ehk Strateegilise Relvastuse Piiramise lepingud on Eestis tuntumad lühendiga: SRP (või vk OCB)
Ja lõpuks AD 1919 — Kominterni asutamine — ei tähistanud kurssi "sotsialismi ülesehitamisele ühes riigis" (lk 236) — vaid täiesti vastupidiselt: maailma-revolutsiooni! Ühtlasi oli see kommunismi-tondi + Moskva külma sõja globaalse avangu enim usutav tärmin. Kunas lõppes see sõda… Enam-vähem selge, et Eestile lõppes KS kui mitte augustis 1991… Siis Kristjan Lutsu moodi sõjaväe-keskselt võttes ehk 3 aastat hiljem — augustis 1994, kui siit viidi ära RU-väed.
Aga ärklevate neokommude üleilmse möllu kestlikku jätku kaedes… Mine tonti tea!
Eesti sõjamuuseumi (Knd Laidoneri M-i) püsiekspositsiooni kuraditosinast näitusest üht tähistab pealkiri 》Külm sõda: 1946-91《
LAIDONERI NIM ESM-i VÄLJAPANEKU TUTVUSTUSEST: Külma sõja näitusel vaadeldakse, kuidas kulges IIMS-i ekspositsioonist tuttavate meeste elusaatus pärast [kuuma] sõda. Kajastatakse eestlaste teenistust nii lääneriikide relvajõududes, sh [nii] Korea ja Vietnami sõdades kui ka NA-s, ja metsavendlust. Näituse osaks on ka metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia. Kaardi abil saab aimu Nõukogude vägede paiknemisest Eesti territooriumil. Samuti käsitletakse argielu militariseeritust [sovetliku/tsivii-] okupatsiooni ajal, nii saab tutvuda tollaste põlvkondade laste militaarsete mänguasjadega ja sõjalise algõpetuse tunniga üldhariduskoolis. Välja on pandud Ühendriikide kindralmajori Tiiu Kera ja kolonel Enn Tietenbergi vormid.
ISIKUD. KEHAMID. RIIGID. Raamatu ajajoon järgib läänelikku narratiivi Külmast sõjast XX saj ajaloosündmusena, mida alustasid ja mille võitsid valged jõud ehk Lääs eesotsas USA-ga. Ühendriike mainitakse raamatus täpselt sada korda, Saksamaad isegi paarikümne võrra enam. Nõukogude Liidu nimetus tuleb ette ligi sada, Hiina ja Suurbritannia ligi poolsada korda, Afganistan, Kuuba, Ungari ja Poola 25×, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia 20×. See peaks iseloomustama Külma sõja osalejaid ja tallermaad, kus Eestil polnud silmatorkavat rolli ega eestlasil palju kaasa rääkida. Isikuist on enim ära mainitud Henry A Kissinger tolle teoste sagedase osundamise tõttu. Teisel kohal on Stalin.
Ent neid eestlasi, keda Kristjan Luts oma raamatus E&KS välja toob ja kes nende seas KS-i päevilt tõsist tähelepanu ja austust vääriksidki, on siinse arvustaja hinnangul kõigest kuus: Aleksander Einseln, August Rei, Edmund Valtman, Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Mark Enari. Samaväärselt Eesti lähiajaloos olulisemaid institutsioone, organisatsioone ja asutusi on esitlet peaaegu piisavalt. Aga Ameerika Hääle, BATUN-i, CIA, KGB, Kominterni, Raadio Vaba Euroopa, Vaba Eesti Komitee ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kõrvalt siiski on puudu, raamatus nimetamata või autori poolt tähelepanematult üle astutud ses kontekstis küllalt olulise tähenduse ja/või tähtsusega Eesti Vabaduse Häälest, Tallinna raadiost ehk nn E(R)R-ist, rahvusvahelisest usuringhäälingust eesotsas Vatikani Raadioga, samuti nagu legendaarseist Vabadusraadiost ja moskoviitlik-gebistliku KS-i panuses olulisest VEKSA-komitee/ühingust.
Külma sõja eestimeelses ja -keelses käsituses sõjamuuseumi toimetiste sarjas №2 all ilmunud trükiteosest on välja jäänud ka mitu teistkümmet nii kaalukaid kujusid kui Aarand Roos,¹ Alfons Rebane,² Arthur Haman,³ Hellar Grabbi,⁴ Imre Lipping,⁵ Jaan Pennar,⁶ Kaarel R Pusta,⁷ Lennart Meri,⁸ Leo Park,⁹ Marju Lauristin,¹० Toomas H Ilves,¹¹ Tönu Parming,¹² Vaino Väljas,¹³ Vello Ederma,¹⁴ Vello Salo¹⁵… Tõsi, Parmingut, Pennarit ja Merd mainit on, aga kaht eespoolsemat vaid autoreina lähteainese loetelus ja kolmandat üksnes kindral Einselni USA-st EV teenistusse kutsujana. Ja kummati on Meri arusaamatult sattunud samma leotellu raamatu lõpus Virkko Lepassalu teose pealkirja "Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri…" (Tln, 2005, 232lk) tõttu, kuna E&KS siiski Georgist enam üldse ega Lennartist tolle vaatenurga alt mingit juttu ei tee.
Külma sõja teema lahkamine — lisaks puudulikule Estonicale — jääb Lutsul ka globaalselt ¾ osas ilma reemata. Seletus, mitte aga vabandus võib olla nii näituse kui ka raamatu kokkuklops Eesti sõjamuusemi (Vikipeedia: Eesti riiklik sõjandusmuuseum) sõduriköögis. Eks arvatagi lembi sõjamuuseum enne kuuma kui külma sõda.
EESTI KÜLMA SÕJA TANDRIL. Tuleks ent kiita 🀙 üht saali tervikuna hõlmavat KS-i näitust teavikuna, mis palju väärtuslikum ja mõjusam on sama ainesega raamatust. Loodan, et E&KS jäi puudulikuks ikkagi näituse proovitöö toortoote, pseudoteadusliku kirvetöö ja mitte pühkmeprügina.
Täiesti mannetu on E&KS-is Eesti vastupanu‐liikumise käsitlus (lk 137, 142-3) Ometi vastustas sovetirežiimi Eestis…
• ≥6500 relvis partisani incl…
• 15-25 tuhat põrandaalust (nn illegaali) ning eelmistele lisaks…
• ≈300 erimeelset (sh ⅛ dissidente) stalinliku ning siirdeaja vahel.
Hulganisti oli 1968-85 sporaadilisi proteste, k.a meeleavaldusi, kuhu siirdeaeg AD 1990±3a nii massi kui organiseeritust lisas.
Külma sõja rindelõike küündis siiagi. Siingi sündis Külma sõja sangareid.
✸
¹ Aarand Roos (1940-2020) keeletadurist kirjanik, raadio-, usumees, diplomaat, kes 1975-78 tegutses Ameerika Hääle Eesti Osakonna (VoA EO) juures; oli EV konsul New-Yorgis 1982-95; 22 raamatu autor.
² Alfons Rebane, aka Alf (1908-76) sõjaväelane, kes KS-i ajal juba a-st 1946 tegutses mestis Lääne salatalitustega, sh ~15a koostöös UK-ga, a-st 1948 ka Rootsi salaluurega, üritas luua püristut ühenduseks metsavendadega anastet EV-s jm Baltimail, tuvastamaks NL-i sõjavalmidust ja mehitamaks antisovetlikku relvavastupanu, mistap Alfi osalusel BRD-s, UK-s, Rootsis valmistati ette 61 meest, nn rebasepoissi, kelle (lõviosas nuri)tegevuse kõrgaeg oli AD 1951±3a.
³ Arthur Johan Haman, aka Juhan Tuldava, KGB agendinimi Skvorcov (1922-2003) keeleteadurist spioon KS-i ajal KGB lähetusel Rootsis 1955-63; üritas infiltreeruda Vaba Euroopa Komiteesse (NCFE) USA-s; töötades USA teabetalituses AP ja osaledes Rootsi Eestlaste Esinduse tegevuses lõpetas Stockholmi ülikooli, läbikukkumise ohus pages tagasi NL-i.
⁴ Hellar Grabbi, aka Kalju Põder, aka Toomas Rand (1929-2018) keeleteadurist kriitik, kirjastaja, ajakirjanik, töötas USA Kongressi raamatukogus a-st 1959 Vaba Euroopa Komitee (NCFE) projekti raames; Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE—RL) ek saadete kaastööline USA-st 1975-89, poliitika ja spordi puhul K Põdra, kirjandust käsitledes T Ranna varjunime all, oma häälega ja nime all esines RFE-s a-st 1988; üllitas 1965-99 ajakirja Mana; 7 raamatu autor.
⁵ Imre Lipping (*1943) 3. põlve sõjaväelane. Tema isa Elmar Lipping (1906-94) oli EVabsÜ tegelane, kes töötas a-st 1957 Eesti Vabaduse Hääle NYC-büroos — CIA koodnimi AEBASIN-4. Vietnami sõjast naasis IL kapteni auastmes, viimati kol-lnt. Ta on saavutanud bakalaureuskraadi Virginia Militaarinstituudis, teinud magistri- 1967 Toronto ja doktoritöö 1980 Marylandi ülikooli juures — kõik ajaloo alal. Enne raadiotööd teenis IL 3a USA sõjaväes ja oli valdava osa teenistusajast eriülesandega Vietnamis (n-ö laipu lugemas) Varemgi VoA ja eesti pagulas-ajakirjanduse kaastööline, sai VoA koosseisuliseks sügisel 1970, tõusis lõpuks 1½ kuuks — kuni 12.8.1974 VoA EO juhataja kt kohale. Seejärel naasis teadustööle doktorandi ja õppejõuna eri ülikoolides, põhiteema Eesti XX saj ajalugu. Töötas 1980-81 USA Riigiarhiivi arhivaarina, 1981-85 Massachusettsi ülikooli sõjaajaloo õppejõuna. Asus 1985 USA konsulaar-teenistusse (LAV-is, DDR-is, Ukrainas jm), oli USA Ida-Berliini suursaatkonna esindajana 9.10.1989 Leipzigi rahu-meeleavalduste koldes, mille mullistusse kiirelt kadusid nii Berliini müür kui ka DDR; töötanud 1990-ndil ka USA Tln-saatkonnas.
⁶ Jaan Pennar (1924-99) USA politoloog, kes KS-i käigus on töötanud 1953 VoA uurimis-osk-s, jätkanud 1953-70 nõuniku jmt ametis Amcomlibis, mis ohjas mh Vabadusraadiot (RL); 1975-90 oli RL-i juhtivjõuks, mh 1975-76 RL-i EO p-toim ja 1. juh. Tema abikaasa oli RFE—RL-i EO 3. juh Eva Merike Kangro-Pennar (1950-97)
⁷ Karl, aka Kaarel Robert Pusta (1888-1964) juristist riigimees, diplomaat, ajakirjanik; Paneuroopa‐liikumise edendaja Eestis, silmapaistev rv-õiguse tundja, Rv Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige ja Haagi Rv Õiguse Akadeemia eluaegne liige. Külma sõja ajal EV New-Yorgi Peakonsulaadi eriesindaja, kes visalt, ent edutult taotles EV saatkonna avamist Washington DC-s; elas 1952-64 Madridis, kus temaga ajutiselt jagas korterit Eesti Vabaduse Hääle juh Villibald Raud (1898-1982)… Pusta poeg oli 1942 asutet VoA algrivist VoA EO juh-ks kerkinud Kaarel Robert Elias Pusta (1922-2000) aka Charles Elie Puusta, aka Pusta Jr, aka "Popi".
⁸ Lennart Georg Meri (1929-2006) kirjanik, filmimees ja riigitegelane (EV 2. president) Külma sõja ajal töötas Tln raadios = nn E(R)R-is; samuti oli NL-i, UK + USA + Rootsi mitmik‐agent.
⁹ Leo Park on Eesti NSV MN-i j.a KGB uurimis-osk ülema, Peipsi lääneranniku vene vanausulist päritolu Leonid Barkovi (1928-2020) varjunimi. Park—Barkov oli 1960-ndi keskel ENSV TA aspirandina Eesti sovetiseerimist õigustava kontsepti autoreid, kehtestajaid ja propagandiste. Ta töötas NKVD/MGB/KGB-s 1946-88, alustades hävituspataljonist Tartumaal, jätkas märtsi-küüditajana, sai 1958 kapteni pagunid, samal ajal juurdlus-osk ülema at-na uuris tudeng Mart Nikluse, hiljem rv-liselt tuntud inimõiguslase esimest süüasja (järelm MN-ile 8a#); taasalgatas + uuris teist korda varem sama roima eest juba karistet Verner Tomba (Omakaitse, järelm †) asja; uuris 1969 Balti Laevastiku ohvitseride, sh erimeelse Sergei Soldatovi süüasja. Hiljem, 1969-77 oli juhtiv uurija Leningradi obl KGB-s, knd-mjr… Viimati 1977-89 NL-i KGB uurimisvalitsuse ülema at ja dets-st 1986 ülem, knd-Itn. Barkov tegeles CCCP\VF-is mh nii Lng/SPb kui ka Moskva haritlaste vaenamisega, kevadel–suvel 1987 nn Kremli-piloodi Mathias Rusti kr-asjaga (NL-i ülemkohus mõistis MR-ile 4a#)
¹⁰ Marju Lauristin, aka Marjustin (*1940) poliitik, meediateadur ja teabur; karjäär algas 1962 Tallinnas E(R)R-i salajases eritoimetuses VoA EO saadete seirest. Marjustin lõi endast kommuna ja sovetliku nukurežiimi esi-kollaborantide Johannese (1899-1941) ja Olga Lauristini (1903-2005) järglasena "Avaliku kirja Eesti NSV-st" allakirjutajate neljakümnega liitudes dissidendi musternäite…
¹¹ Toomas Hendrik Ilves (*1953) psühholoogist ajakirjanik, diplomaat ja riigitegelane (EV 4. president); RFE—RL-is oli THI teadur ja RFE EO 4. juh; Arvo Pärdi Keskuse (2010-18) rajatise algatajaid; kuulunud antiputinistliku Free Russia nõukokku; lisaks on THI 195 tuh jälgijaga Twitter\X-teabur.
¹² Tönu, aka Tõnu Parming (1941-99) sotsioloogist õpetlane, ajakirjanik, poliitik, sõjaväelane; 1962-67 ohvitserina USA sõjaväes, sh USA erivägede (US Army Special Forces) allüksuse ülem 1965-66 Vietnami sõjas. Parming oli VoA EO teadustaja 1973-86; oli 1988-91 RFE eesti saadete sage usuteldu ja kaasautor Kanadast; a-st 1990 oli ajalehe Meie Elu toimetaja.
¹³ Vaino Väljas (1931–2024) NL-i diplomaat, NLKP jt vasakkoondiste, samuti ideoloogilise võitluse = KS-i pomo E(NS)V-s; Gorbačovi lähiliitlane (tuttav a-st 1956); Väljase eriteeneid KS-is: Moskva huvide edendamine Ladina-Ameerikas (nt Nicaragua) ja siirdeaja Eestis nii kodu- (agitprop, ajakirjandus) kui välismaal (nt 20.2.1990 Sorbonne'is)
¹⁴ Vello Ederma (1934-2023) VoA ja USIA töötaja; eksiilpoliitik.
¹⁵ Vello Salo, aka Endel Vaher (1925-2019) sattus IIMS-i lõpus nn čehhi põrgu, kus ta andis end itaallasena üles ja jõudis nii Roomasse Püha Birgitta ordu (OSS) kloostrisse. Vatikani Raadio — IIMS-i järel esimesena Läänes regulaarsaateid Eestisse andva raadio eesti sektsiooni ainus töötaja = toimetaja + teadustaja 1948-52 ja 1961-65; "Maarjamaa" ühemehe-kirjastuse omanik ja katoliku-jesuiidist usumees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar