pühapäev, 20. juuni 2010

Pandi-preemiad & Vandi-teenijad

Eesti riigieelarveline TV ja ringhääling takerduvad sovetiigandeis ka preemiaid jagades.

Pandi-preemia jagamist iga-aastaseks muutes tegi ERR sammukese muidugi õiges sihis. Auhind muutub nüüd rutiinsemaks ja laureaadiks satub tõenäosusteooria kohaselt järjest marginaalsemaid publitsiste. Pandi legend on pseudosakraalsest staatikast ammu üle laetud ja vajaski maandamist tihemini kui keskeltläbi korra viisaastaku kohta.
MEENUTUSEKS: Eesti NSV-s jagati isikunimelisi meediapreemiaid veel Evald Tammlaane ning Jaan Anveldi auks. Ainsana järele jäänud Valdo Pandi nimeline on nagu Chingachgook vmt viimne mohhikaanlane, kes tuletab valgenahalisele meelde tolle plekilist süümet. Ametlikult püütakse sellega kõrgelt hinnata küll midagi muud — annet, töökust ja professionalismi — aga tagamõte on hoida traditsioone.

Teisalt, paar viimast auhindamist kurvastab. Miks? Valdo Pandi nimelise ajakirjanduspreemia saajate reas — Aarne Rannamäe 2008 — Toomas Uba 1998 — Lembit Lauri 1988 — Mati Talvik 1985 — Rein Karemäe 1980 — on nüüd ka Liven-Mihkel Kärmas 2009 ja Neeme Raud 2010, keda eelkäijaist erinevalt oluliselt pole ropastanud prosovetlik ropagandaal.

Võrrelgem neid 2 noormeest kas või Mati Talvikuga — 1980 saanud ka (ENSV) Ajakirjanike Liidu Jaan Anvelti (alias onkel Kaak) nimelise auhinna — veneaegsest televaalast laureaadiga, keda ei lase ekraanilt lahkuda isiklik häbematus + panus rahva poliitilisele skleroosile. Siirdeajal alustanud ajakirjanike või mõne tänasest veelgi noorema ande naeruvääristamine Pandi-preemiaga on palju hullem. Eelkõige moraalses mõttes. Lisaks seatakse kogu tänane ETV+ER — nii nende meediumide õiguslikkus kui ka avalikkus sügava kahtluse alla. Arvestagem ka seda, et kõnealuse auhinna kandidaate ei saa meil praegu üles seada mitte keegi peale avalik-õigusliku ringlevi töötajate, keda niisiis on palutud iga aasta end või endi kolleege möödundaja sopaga määrida. Teisisõnu:
Pole usutav, et tulevane laureaat tahaks samastuda mõne, olgu Fritzu või Vanja tallalakkuja — mis tahes võõrvõimu teenriga, nagu oli seda vene aja näidispropagandist Pant.
AGENT UUNO NIMELINE PREEMIA… Pandi-nime pühitsejate argumendid on teada, taanduvad põhiliselt tõsiasjale, et Pant on üks Eesti XX sajandi 100 suurkujust. Samas ajaloolises seltskonnas leiaks veel vähemalt 4 rohkem või vähem massimeediaga seotud suurkuju, ent ükski neist ei ole nii koletult kollaboratsionismi rappa vajunud kui Valdo Pant. Kellele ei ole see teada? Ja isegi kui poleks... Kujutlegem siis lähitulevikku, mil enam ei ole sovetinostalgiat ning kui laguneva Venemaa salaarhiivide toimikud võivad vabamüügis olla... Või veel etemasse aega — kui virtuaalne telepaatia on sama universaalne kui internet praegu ning saladused veel vaid muinasjutu-huvilisi erutavad... Milleks kõlbab siis too spioonipreemia Külma sõja kihutustöösse ja spionaažiliteratuuri panustanud Valdo Pandi, alias Enn Kivimaa (Pandi varjunimi Kodumaas ja Rahva Hääle paskvillides) või onkel Uno (Pandi varjunimi ENSV KGB agentuuris) vaimse pärandi auks. Eks oli ju nii, et ka KGB hindas Pandi —
... andekust, eruditsiooni ja käitumiskultuuri väga kõrgelt.*
PALJU MAKSAB PANDI AU? Meediapreemiad on väga vajalikud ja seda kaalukam on raskel ajal niisuguse auhinna rahaline külg. Pandi auhinna merkantiilsest poolest häälekalt ei räägita. On aga enam-vähem kindlalt teada, et aastal 1988 maksis Eesti NSV Televisiooni- ja Raadiokomitee (loe: Gosteleradio) Pandi-nimelise auhinna laureaadile preemiatasu 500 rubla. Kümme aastat hiljem oli Pandi-preemia väärtus 20 tuhat krooni.

Tänavu oli preemiasumma arvatavasti oma 50 tuhat maksuvaba krooni, aga see pole sugugi kindel. Seda võib vaid tuletada viimatise laureaadi sõndadest, täpsemalt Neeme Raua jutust Nädala peatoimetajale, kes oli muide üks preemia määrajaid. Neeme Raud:
... otsustasin, et sel aastal [2010] ei osta endale ühtegi asja. Ameerikas on ju see jama, et kui käid koolides, siis tekivad suhteliselt suured võlad, sest õppimine on väga kallis. Kui ma sellest Pandi-preemiast kuulsin, oli mul väga hea meel ka raha üle, sest ma saan nüüd lõpuks kogu oma õppelaenu tagasi maksta. Veel viimased 3000$ [ligi 40000kr] on maksta. Maksmine on kestnud üle 10 aasta [---] kui sa lähed kuhugi [New Yorgi] seltskonda, siis kohe küsitakse, mis ülikoolis oled käinud [---] Euroopa tasuta haridus on väga suur luksus. Ameerikas lõpetatakse ülikool, tohutu võlg kukil [---] Isegi president Obama jõudis oma õppelaenu alles paar aastat tagasi ära maksta.
Neeme Raua intervjuu Einar Ellermaale — Nädal, 2010, nr 22 (lk 10-11) ja nr 23 (lk 9-11)
Viimastel kordadel 2009 ja 2010 on Eesti Rahvusringhäälingu nimel antava Pandi-preemia žüriis järjekindlalt istunud Einar Ellermaa, Tiit Kimmel, Toomas Lõhmuste, Sulev Valner, Mary Velmet... Kas poleks aeg punauimast toibuda?!
--------------------------------------------------------------------------------
* Siin on tsiteeritud gebist Naidenkovi — vt Rein Kordes, Sahinad ajaloo koridoris. Kesknädal, 21. november 2001. Agent Unoga (Valdo Pant) tegelesid Eesti NSV Ministrite Nõukogu (loe: nukuvalitsuse) j.a Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) teiste töötajate seas Evald Martinson, ühtlasi Eesti TV kaastöötaja, ja Vsevolod Naidenkov/ Naidënkov, alias Volli Tiheda. Martinson tegeles 1940. aastail sovetlikus salateenistuses operatiivtööga, mh ebainimlikult alaealisi üle kuulates. Naidenkov on töötanud KGB ideoloogilise luurega tegelevas V osakonnas.
--------------------------------------------------------------------------------
LISAKS veel kahest Pandi-nimeliseks löödud ajakirjanikust — Aarne Rannamäest (2008) ja Vahur Kersnast (2012) — vt Isekiri: Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Täpsustus, ERRi Pandi-nimeline ajakirjanduslik auhind on päris kopsakas 75000 krooni ja see määratakse, arvestades kandidaadi 3 viimase aasta saavutusi.

Holger ütles ...

IVAN MAKAROV… Sai järgmisena Pandi-preemia kätte 3. juunil 2011. Riigiraadio ERR venekeelses kanalis vastutava toimetajana töötav Makarov sai selle iga-aastase autasu kui integrast — see tema propagandategevust tabavalt iseloomustav sõna, mis Makarovi puhul ei oma ka mingit halvustavat varjundit, kuna Makarov on tulihingeline homofoob, isiklik joon, mis ei jää varju ka tema ERR-4 raadiosaadetes.

Ivan Makarov (* 15. X 1957 Tartus) on õppinud Tartu XIII kk-s ja Tallinna XXIII kk, mille lõpetas 1974; saanud klaveriõpetust Kaarel Irdi kodus (???); Moskva Timirjazevi-nim akadeemias (1974-75), kuni ta keset loengut poliitilistel põhjustel arreteeriti ning kuulutati Moskva ajalehtedes riigiõõnestajaks ja heideti välja komsomolist. Naasis Eestisse ja lõpetas 1979 EPA. On töötanud sovetiajal teadurina Läänemere Instituudis ja insenerina ENSV põllumajandusministeeriumis, tõlk-toimetajana päevalehe Õhtuleht — Vetšerni Tallin juures jm.

Eesti Raadios töötab alates 1992, mh teinud seal alates 1994 infotainmentprogrammi Radius (Balti saade); ja olnud viimasel kümnekonnal aastal eestikeelse ERR-1 (Vikerraadio) kommentaator.

Makarov on esinenud muusiku ja muusikakriitikuna, välja andnud N Liidus ja Eestis heliplaate ja -kassete; avaldanud Venemaal kahasse Anna Makarovaga 2 luulekogu; kirjutab laulutekste nii eesti kui ka vene keeles, teinud koostööd Urmas Alenderi ja Ruja ansambliga.

Tööandja, ERR-i juhatuse esimees Margus Allikmaa kommentaar: "Minu meelest on Ivan Makarov multimees ja täiesti omapärasel moel multi-kulti tõlgendaja (———) Lisaks sellele esindab ta kõige ehedamal moel vene kirjandusklassikast tuntud intelligenditüüpi, kes on pisut oma ajast ja oludest ees. Aga sellised inimesed on organisatsiooni varandus, rääkimata siis loomingulisest kooslusest nagu ERR."

Ivan Makarov on Avatud Eesti Fondi Koosmeele auhinna ja ajakirja Nädal lugejate preemia "Panuse eest Eesti rahvuste ühise kodutunde loomisse" laureaat.

Ivan Makarovi kodulehekülge vt veebiaadressil: http://www.hot.ee/raadius

Holger ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Holger Kaljulaid ütles ...

Klassikaraadio soovitas 22.1.2013 kl 14:05 kuulata Nele-Eva Steinfeldi saadet «Valdo Pant 85».

Nii saigi jälle kuulda Valdo Pandi arhiivimaterjale ja lisaks värskeid ülesvõtteid eilselt koosviibimiselt telemajas.(http://uudised.err.ee/index.php?06270783)

Tallinna telemajas tähistati nimelt Legendaarse Nõuka-aja propagandisti ja saatejuhi 85. sünniaastapäeva. Esitleti ühtlasi kirjastuse Maagiline Ruum raamatut “Valdo Pant – aastaid hiljem” mälestustega kaanekangelasest, kellega raamatu autorit Ene Hionit seob paarikümneaastane koostöö ringlevis. Reklaami kohaselt olla see esimene Pandi loomingu ülevaadet pakkuv teos; kasutatud on ERR-i varamut. Samas kuulutati avatuks ka Pandi-nimelise meediapreemia kandidaatide kogumise hooaeg — tele- ja raadiomajas on seega taas saadaval 5000 eurot.

Muuseas, mälestuistungil tegi kauni kõlaga ja ülimalt rahvusliku peokõne Rein Karemäe, kelle perefirmas Maurum tänapäeval treitakse Eesti-vastaseid saateid PBK-le; ning Kristuse —sorrriiiI!!!— Lenini pruut Ene viskas vanast vilumusest ühe ideoloogiatriki, poetades Panti kiites miinikese ka Ronald Wilson Reaganile…

Visa Pandi-kultus ERR-i sügavas tulepesas miilab edasi. LOL/HH (loe: hirnu herneks)

Pandi-raamatut tuleb muidugi veel eraldi uurida, aga sest Klassikaraadio saatest jmt reportaažist on juba selge, et telemajas toimus 21. jaanuaril ER-i ja ETV nõukogulikku pärandit õilistav üritus.

Anonüümne ütles ...

Valgustaja või rafineeritud propagandist?

Ene Hion peab oma elulooraamatu kangelast valgustajaks. Arvustaja Lauri Kärk arvab (Valdo Pant raamatu-lehekülgedel. PM, 5.2.2013) autorit püüdvat oma objekti — aastaid hiljem — mõista?! Teine kriitik Jaanus Kulli (ÕL, 4.2.2013; http://www.ohtuleht.ee/blogid/raamatublogi/4255) peab raamatut hoopis ilukirjanduseks (loe: fiktsiooniks)

Kogu sõnameisterliku näivtõelikkuse juures jätab Hion paraku ebaausa mulje. Nimelt kõndides südamerahus ja suure tiiruga mööda kurikuulsa ENSV tele- ja raadioreporteri biograafia tuntud, aga kindlast tõigast, nagu mehe roll sovetliku salateenistuse agentuuris — agendinimi "Uno" ENSV KGB-s. Miks on see Valdo Pandi eluloolaste poolt seni lahti kirjutamata? Kas tõesti seepärast, et Pandi-raamatute kirjutajad eranditult kõik ise ikka sestsamast sovetiajal ristitud ja karastatud ETV ja E(R)R-i leerist on?

Etendus käib edasi ega hooli ühestki kriitilisest pilgust publikumis, lootes vist, et see on mõne-aja-pärast-võib-olla juba kaduv põlv. Kes Panti ise kuulnud—näinud on, reeglina mäletab ka kes oli Hion. Pandi paariline — ja ilma kahtluseta —sama mis kollaborant otsetõlkes. Sovetiajal elanud ja postsovetismi elunud eestlane teab ka, et toona Pandi ja Hioni-moodi kollaborante sõna teises tähenduses ka propagandistideks nimetati. Ja seda nemad uhkusega siis ju olidki. Niisiis ikka kaasosalised, kel kunagi ei läheks tarvis literatuurset vm pingutust teise mõistmiseks.

Ene Hioni raamatus laotakse ilusaid sõnu ritta millekski muuks… Et kõrgem veelgi seisaks müüdimüür, ja koopaseinal varjumäng võiks jätkuda… Ükskord variseb pandikultus aga niikuinii.

Selles Pandi-raamatus koorub pigem üks teine tõde: propaganda ei ole naljaasi. Enam sobival võimalusel on propagandiste ka hävitatud. Nii kohtuga kui kohtuta. Nagu William Joyce, aka Lord Haw-Haw. Harvemail juhtudel pistetud hullumajja — Ezra Pound näiteks. Seesinane eesti mees — täna YX aastat tagasi — valis oma nuhtluse ise, milleks oli endahukkamine padujoomarluse läbi.