Langenud Vabadusvõitleja 75

Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntuim eesti kommunismivang ja märter. Ta elu ja surm on sümboolsed. Just enne Eesti anastamist sündinud, tegi ta läbi eestlaste sovetiaja põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli. Tema valis oma kogemuste mõjul vastupanu-tee, tegi seda sügavaima stagnatsiooni ajal ning hukkus poliitvangina kõigest 40-aastaselt.

Jüri Kuke album

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja  Jüri Kukk  ( 1. V 1940 — 27. III 1981 )  ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.

Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.

Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.

• ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—


• AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»

• FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»

Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*

Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»

(Jüri Kuke 5. IX 1958 kirjast oma kunagisele keemiaõpetajale Salme Kartaule — kirjad on tallel Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muusemis)

• TÜTREGA. Isa teeb Liisile “õpa” 15. V 1973.

Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.

PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976

Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.

Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979

Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.

EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966

Jüri Kukk ja olümpiaboikott

Hiina olümpiaboikoti-vaidluse taustal tasub meenutada Moskva'80 vastast boikotti. Eestile mõjus olümpiaboikott seeläbi, et Tallinna olümpiaregatile saabus kõigest 23 riigi purjetajaid, neli aastat varem Montreali OM-i purjeregatil oli osalenud 40 riiki.

Jüri Kukk 1940-1981

Peale vaba maailma riikide toetasid Moskva mängude boikotti ka Eesti jt anastatud Balti riikide erimeelsed. Seda deklareeriti 28. jaanuaril 1980 Moskvas akrediteeritud välis-ajakirjanikele edastatud memodes, millest üks vastustas sovetlikku sissetungi Afganistani ja teine olümpiaregati pidamist Tallinnas.

Viimast selgitab katke Vabadusraadio eesti toimetuse uudistest 30. jaanuaril 1980:

... Selles läkituses rõhutatakse, et ükski sõdiv riik ei tohi olla OM-de korraldajaks, kuna olümpia sümboliseerib rahuüritust. Samas läkituses nõutakse OM-de üleviimist kuhugi mujale ning protesteeritakse olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Siiani ei ole paljud lääneriigid tunnustanud Balti riike N Liidu koosseisus. Olümpiaregatt Tallinnas võib aga olla N [Liidu] okupatsioonile kaudseks tunnustuseks. Balti dissidentide mõlemad läkitused andis Lääne ajakirjanikele üle eesti teadlane Jüri Kukk.

― Radio Liberty 30. jaanuaril 1980.

Aasta ja kaks kuud hiljem langes TÜ dotsent Jüri Kukk justiitsmõrva ohvriks.

Langenud Vabadusvõitleja Päev 2008 Tartu Ülikoolis

Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslase, keemiateadlase Jüri Kuke traditsiooniline mälestuskonverents toimub tänavu 29. märtsil kl 12-18 TÜ aulas. Teemaks on “Ajalugu ja poliitika. Ajalookäsitlus, mis toetaks (väike)riigi arengut ja ohustatud (väike)rahva püsimajäämist.”

Vabadusvõitleja Jüri Kuke elukäigust:

Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940, õppis ja töötas keemikuna TÜ-s 1958-79, stažeeris erialaselt Prantsusmaal Bellevue's 1975-76. Rahvusliku meelsuse ja okupatsioonivastaste väljaastumiste eest vallandati ta 1979. aastal oma seniselt töökohalt TÜ-s kohalike KGB-laste, tolleaegsete kolleegide ja isegi mõnede üliõpilaste abi ja koostöö tulemusena. Seejärel arreteeriti ta 13. märtsil 1980. Järgmise aasta 5.-8. jaanuaril Tallinnas ENSV Ülemkohtus toimuva justiits-arveteõienduse käigus mõisteti talle 2-aastane vabaduskaotuslik karistus.

Nagu sovetlikus kohtupraktikas tavaks, polnud poliitprotsessidel jälgegi objektiivsusest, iga kohtuotsus oli poliitiliselt dikteeritud ja/või ette ära otsustatud. Protestiks kohtulavastuse vastu pidas Jüri Kukk koos oma protsessi kaasosalise Mart Niklusega näljastreiki. Ühtlasi lugesid nad endile alandavaks justiitsparoodias osaleda.

Aasta 1981 algul küüditati Kukk karistuse kandmiseks Tallinnast Venemaale. Jüri Kuke surm saabus Vologda tapivanglas sama aasta 27. märtsil kl 2.20 ― põhjuseks eluohtlikus seisundis viibiva vangi ebainimlik kohtlemine, ta lämbus tõenäoliselt ebaprofessionaalse sundtoitmise tagajärjel.

Jüri Kuke represseerimise vastu protesteerisid teiste hulgas ta endised kolleegid ― Prantsusmaa keemikud, samuti vene dissidendid ja vaba maailma ajakirjandus. Aasta hiljem tegi VGKO Vabadusraadios eete tähistada 27. märtsi Langenud Vabadusvõitleja Päevana (LVP).

Süngelt reaktsioonilisest ajajärgust hoolimata astusid julgemad ja teadlikumad kodanikud Eestis ka siis otsustavalt vastu punavõimule.

Ükskõikseks võimu-vägivalla ja inimkannatuste vastu ei lubanud neid jääda ei rahvustunne, inimväärikus ega kodanikuau. Väikerahvas, kelle geograafiline asend vastandab neid paljukordses ülekaalus olevate sissetungijatega (nn vabastajatega), poleks kunagi saavutanud ei vabadust ega ellujäämist, kui tal poleks jagunud tarkust ja visadust rahvusliku kestmise, iseseisvuse ja omariikluse eest välja astuda.

Teatud ringkonnad levitavad Eestis pidevalt müüti, nagu oleks meie iseseisvus taastatud veretult, kuna eesti rahvas olla lihtsalt end vabaks laulnud. Mälestuskonverentsi korraldajad usuvad siiski, et LVP riiklik tunnustamine pole oma aktuaalsust kaotanud ning millalgi saab see teoks.

Aulakonverentsil esinevad TÜ endine rektor prof Peeter Tulviste, emeriitprofessor Helmut Piirimäe, endised kommunismivangid Veljo Kalep (Kanada), Kalju Mätik, Mart Niklus, Heino Noor, Priit Silla, Enn Tarto, ajaloolased dr Olaf Mertelsmann (Saksamaa), Olev Ott (Rootsi), Rünno Vissak, suursaadik Mart Helme, kodanikualgatuse aktivist Ain Saar jt.

Akadeemiline mälestuskeskus HEREDITAS

Vt ka Indrek Schwede “Peaaegu rüvetatud lipu lugu” allikas: 25. XI 2003 Eesti Päevaleht (Tln)

Baltlane von Stauffenberg?

“Valkyrie” (Valküürid) Režissöör Bryan Singer. Peaosas Tom Cruise. Saksamaa—USA, 2008, 123min.

Ilma Hollywoodile omase romantikata ning paatosegi poolest kitsi linateos pürib seda kindlama eduga tõeseks ajaloofilmiks. Tahes või tahtmata sisendab uus Stauffenbergi-film seejuures ka arusaama, et Suur-Saksamaa valitsev režiim oli halvimal juhul autoritaarne, mitte totalitaarne.

Ulatuslik ja ladvikuni ulatuv vandenõuvõrk... Vandeseltslaste kas pooleldi avalikud või vähemalt väljakutsuvad koosolekud, milles osaleb ka erimeelseid... Korduvalt (40x) toimuvad atentaadikatsed Führerile, mida viimane ausalt oma 20. VII 1944 raadiopöördumises nurjunud pommipaneku õhtul ka tunnistab...

Hämmingunoote kõlab on ka militaarfoorumis:

Tundub uskumatu, et keegi ei 'koputanud' ja Riigi Julgeoleku Peaamet vandenõulasi eelnevalt rajalt maha ei võtnud...

Rüütellik vandenõu! Oma enamikus preisi aadelkonnast pärit vandenõulaskonda juhtis, vähemalt lõpufaasis, ooberst von Stauffenberg isiklikult. Mängufilmi “Valkyrie” (Valküürid, 2008 — mitte segi ajada läänesaksa režissööri Franz Peter Wirthi 2-osalise telefilmiga “Operation Walküre”, 1971) sõlmituse käigus jõuab too Juhi elu kallale kippuda 2 atentaadikatsega.

Seadmata kahtluse alla filmi faktilist ajaloolõime, on vaatajal siin ometi põhjust küsida:

Kas totalitaarsetes oludes võis toimuda midagi seesugust?!

Sovetiimpeeriumis — punaste tahtel valitseva idatotalitarismi tingimusis — küll kindlasti mitte. Vahest ei hävinudki saksa kodanikeühiskond pruunsärkliku tasalülitamise ja haakristi surve all sel moel või määral, nagu juhtus ühiskonnaga punalippude all, Venemaal jm Ida hemisfääris?

Natsionaalsotsialismi tähistel sooritatu jääb kahtlemata alla kommunistliku režiimi hirmutegudele. Kah uudis! Ida-Euroopas pole seda tõdeda kuigi raske. Erinevalt Läänest, mis XX sajandi vapustustest pääses vaid maailmasõdade marrastusega. Ja mis puutub meisse, siis...

iseäranis väärt pagas Euraasia geopoliitiliste kiskjate võrdlemiseks on just Baltimail, sest natsiokupatsioonile lisaks kogesid Läti, Eesti ja Leedu rohkem kui ühe korra kommude sõja+tsiviilrežiimi.

Elav minevik... Et peale kogemisvalu seda ka tõena tunnistada, läheks vaja eetilist puhastust. Mida ei meil ega ka Läänes seni pole olnud. Vastupidi, idatotalitaarsete režiimidega flirtinud, nendega koos- või lausa nende eest mõrvatööd teinud element uhkeldab ka praegu eeslaval ja endiselt levitavad pahempoolsed üldsusele valihäälset fašismi—demokraatia võrdvastandamise häma, mis rajaneb Kominterni 1920. aastail välja arendatud antifašismi doktriinile.

Vaatlesin ühel (LVP X) konverentsil 3 aasta eest superreaalsust kui võimutsevat näivtõelust ning sel pinnal asetasin ideoloogiakesksete režiimide moraalse pingerea lõppu, itaalia fašistliku ja saksa natsionaalsotsialistliku järele kommunistliku:

Fašism ei söandanudki üle minna ulatuslikele repressioonidele ega poliitmõrvadele, nagu käitus natsisotside režiim Saksamaal. Kommunism seevastu rüütas oma pretsedenditult kolossaalseid roimi heategudeks ja väitis neid korda saatvat masside nimel.

Tsitaadi tagamõte on, et iga kommunistlik diktaator vääris atentaati enamgi, sest nii oleks absoluutselt õiglasem (legitiimsem). Sest kommunismi ohvreid on maailmas kordi rohkem ja neid on lisandumas ka praegusel, XXI sajandil. Aga... midagi sellist pole N Liidus, Hiina RV-s, Lõuna-Koreas ega Kuubal aset leidnud... Atentaadikatseidki pole Idas eriti teada... Igatahes mitte niisugusel arvul kui füüreri 40! Võimutse(-va)-nud näivtõeluse tõttu?

Füüreri mõrvamise vandenõu oletatava õnnestumise puhul 9 kuud enne ta enesetappu ning 10 kuud enne kapitulatsiooni, tõesti, võinuks ehk saksa rahva päästa märksa rängemast hävingust. Ent Hollywoodi uuskäsitus Valküüride-operatsioonist õõnestab ka vandenõu moraalset vundamenti ja seda eeskätt läänetotalitarismi (tahtmatu) eituse tõttu, millega on raske soostuda.

Baltimaade õnn? Operatsiooni Walküre kordaminekuga oleks tollal sõjategevuse epitsentris olevaid maid Läänemere idakaldal tabanud veelgi rängem löök kui 1944-1945 reaalses ajaloos juhtus (Põhja väegrupi lahinguita taandumine Peipsi joonelt veel enne 1944. suve lõppu jne)

Ja kui natsotsialistlik režiim 20. juuli atentaadi tulemina oleks sõja lõpu üle elanud... Küllap leevendaks me alaväärsustunnet sel juhul krahv Claus Schenk von Stauffenbergi (fotol) mõne naissugulase sidemed Maarjamaaga, mis muidu vaid kõmulehes kõlapinda leiaks (vt nt EE 29. XI 2007 ajaloomeeleta lugu Balti aadliku poeg pani Hitlerile pommi)