Ettevalmistused Pekingi olümpiaks on jõudnud Tiibetisse. Nagu sovetivõimurid Moskva'80 OM-i eel, nii on ka hiina kommunistid valmis kõigeks, et kas või vere hinnaga üleilmseks spordipeoks tasalülitada nii vastasrindlased kui tõrges Tiibet. Kas pole erimeelsete verega immutatud ka Beijing'08 olümpialogo? Küllap on.
Tiibetlased on üle poole sajandi talunud võõrast iket ja on viimaks tänavale tulnud nõudmaks sama, mis meiegi paari kümnendi eest:
Vabadust! ― Vabastage meie rahvas!
Sellised loosungid Eesti reaalpoliitikuile ega mõistagi Mart Siimanni ja Raul Mälgi taolistele spordipoliitika ja diplomaatia kujundajaile ei meeldi. Ei saa ju mingite – “VABADUST!” – hüüetega kaasa aidata Tiibeti probleemide lahendamisele! Oleme targalt vakka ja parem kiidame punavõimule takka.
Esmaspäevast, 10. märtsist Lhasas kestvad protestid olid kandunud reedeks veel vähemalt nelja linna. Sündmused algasid Tiibeti pealinna kloostreist turistimagnetite poole vanalinna ja dalai-laama Potala palee juurde suundund Buddha-munkade rahumeelseist rongkäikudest, ent on nüüdseks paisunud veristeks, kümnete kui mitte sadade ohvritega rahutusteks. Eilseks olid need laienenud muisse kloostritesse üle ajaloolise Tiibeti.
Aastal 1959 Tiibetis verre uputatud ülestõusu aastapäeva tõttu lahvatanud arenguid, samuti piirkonna muid värskemaid uudiseid võib jälgida alati Vaba Aasia Raadio (RFA) ingliskeelselt veebiküljelt, kust on pärit ka siinolevad fotod.
Seega on maailmas endiselt päevakorras küsimus:
“Kas boikoteerida Hiina olümpiamänge?” nagu julges mullu septembris–oktoobris küsida ka üks (ja tollal ainus) tegevpoliitik Eestis, kes ette ära arvas ka selle peale kostva vastuse:
“Pigem tunneme rõõmu, kui järjekordne tubli eesti sportlane on võidelnud välja Hiina-sõidu, ja kujutame uhkusega ette, kuidas sini-must-valge avatseremoonial staadionile marsib ja sportlased Montoni kenas olümpiakollektsioonis maailmale lehvitavad. Soovime Hiinast koju tuua hõbedat ja kulda ning nende säras ei paista pisike inimõigusterikkumine väljagi.”
Järgnes napp arutelu. Spordiajakirjanik Raul Rebane, üks loodetavasti moodsa aja viimse orjapidajaklanni esindajaist, mis hiljuti TV-1 töötajaile palga asemel määris pähe võlaleppeid, ei leidnud paremat kui heita olümpiaboikoti vaidluse ärgitajale ette tolle noorust (29a) ja soovitada jäämist oma liistude juurde.
Rebane võttis lipukirjaks niisiis vana loosungi, mille tõstatas juba Berliin'36 ja hiljem Moskva'80 kriitikute vastu, kes miksivat poliitikat spordiga. Mis õigupoolest tähendas, et keegi muu peale nende endi ei tohi sporti politiseerida, nagu natsid ja nende sabas kommud suure eduga ise tegid ja Hiina kommunistlik võim praegu veelgi tõhusamalt teeb.
Täiendus 16. märtsil 2008: Põhjust mureks toob ka tulev nädal. Viimase 20 aasta tõsisemad rahutused Tiibetis on laupäevase seisuga ulatumas ka Qinghai ja Sichuani provintsi, märgib RFA. Hong Kongi kaabel-TV (HKT) andmeil oli pühapäevaks anastatud Tiibeti pealinna toodud lisavägesid paarisaja sõjaväetransportööriga, igas 40-60 relvakandjat, vt HKT 3-minutist videot (jt CNN-i videouudiseid).
Vahepeal on Eestis veel üks poliitik arvustanud hiina olümpiat, toetades Beijing'08 häbimärgistust genotsiidiolümpiana ― korraldajamaa valitsuse Tiibeti-poliitika, samuti inimõigusrikkumiste eest. Aga dalai-laama kombel ei kutsu ka tema üles tänavuse suveolümpia boikottimisele, vaid nendib oma veebiküljel eile ilmunud kirjutises “Hiina genotsiidiolümpia ja Tiibet”:
“Öelda, et inimõigused on poliitika ja sellepärast me sellega ei tegele, on alatu. Lisaks on tiibetlaste ja nende vana budistliku kultuuri eluõigus midagi enamat kui poliitika. See on humanismi küsimus. Kui olümpialiikumine end sellest distantseerib, ei saa seda humanistlikuks pidada ega olümpiahartas kirjutatut tõsiselt võtta.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar