Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Raivo Tammiku kidnäppamine

Muusik Raivo Tammiku Läände lahkumise mõistatus

APOLIITILINE ASÜÜL. Viie kümnendi eest, 20. V 1975 jäi Eestisse tagasi pöördumata muusikutepaar Raivo & Kristi Tammik. Nende tegus tandem oli koostöös paljude tuntud muusikutega kinkinud hulga džässi ja beat-muusika vahele sobituvaid laule jm (levi)muusikalisi elamusi. Kristi on korranud, et temale on nende Saksamaale lahkumise tagamaad lõpuni selgusetud. Raivo on aga rõhutanud oma sammu apoliitilisust.

Meie Elu vahendab, et Kristi & Raivo Tammiku põgenemisotsus sai juba Eestis "kindlaks ja oma heliloomingu materjal oli kaasas".

💬 Miks ja kuidas siis sellisest soodsast olukorrast [Raivo Tammiku agar kontserditegevus ja tunnipikkune "Vikerklubi" sarisaade kohaliku ringhäälingu saatekavas 1973-75] lahkumine tuli?

RT: See oli isiklik kadedus, mis mu jalgealuse talumatult tuliseks küttis. Ma ei tegele poliitikaga ja olles apoliitiline ei ole põhjusedki poliitilised. Ent siiski — kas pole vabadus enam väärt kui miski muu? Juba tunne, et võid minna kuhu tahad, teha mida tahad, öelda mida tahad... Ja Saksamaal asüüli leidnult kukkusin otsemaid jalgadele.

— Raivo Tammiku intervjuust Baltimore'is ülemaailmseil eesti päevil Kanada-eestlaste ajalehe Meie Elu kirjasaatjale — LP, Kes kardab… Meie Elu, 23. Ⅶ 1976

Vasakult: Enn Laid, Raivo Tammik, Ivo Linna AD1973

Raivo Tammik (*11. Ⅲ 1945) oli n-ö eksportartikkel — ENSV levimuusika esindusnägu, keda saadeti nimme välismaale — k.a vaba maailm — tõendina jazzi elujõust sovetliku kultuuripoliitika oludes ("esindusau" teatepulk läks tema lahkudes üle holapundile Kukerpillid) ning läinud poolsajandi jooksul teatavasti ei ole RT enam jalga E(NS)V pinnale tõstnud. Elu ja tööd helilooja, arranžeerija, klahvpillimängijana tähistab koostöö Euroopa staaridega… Sellise särata jäänuks RT karjäär e-n-s-venкuna jätkates. Jõuka ja rahuliku Šveitsi elanik 2020-ndist, musitseerib RT aeg-ajalt praegugi. 

EESTI NSV-s kuulus RT komsomoli (27-tuhandelisse ELKNÜ-sse) ja oli ses liinis muusikaelu korraldajana väljapaistvalt agar. Ent RT ei astunud komparteisse (EKP/NLKP) ja sestap on oletused temast kui KGB usaldusikust (mille eeltingimus oli kompartei‐liikmesus) eksitavad. Kuigi muusikutepaari "kodumaa reetmise" järel gebistlikud jms propagandistid süüdistasid kurja juurena Lääne mingi eritalitusega väidetavalt seotud abikaasat KT-d, oli "usaldusväärsel" Raivol isiklikult endalgi piisavalt põhjusi lõpparveks E(NS)V-ga. 

Üle mõistuse oleks uskuda KGB fabuleeringut 1978. a Õhtulehes ja 1979. a Kodumaas, mille kohaselt Kristi ema Lääne-Saksamaal koostöös BND vmt agentuuriga punus tütre (peagu CIA Tallinna-residendi!?) abil osavalt püünise ENSV kergemuusika esindusnäo Raivo Tammiku emigreerimiseks vaata et vastutahtsi — nii et vaeseke pidi lõpuks leivakõrvast teenima Vabadusraadiole kõlle treides jne jms.

Suveks 1974 kuhjunud ajendid ja juulis Tammiku-paari välismaale lahkumise otsuse põhjused napis kokkuvõttes:

• korruptsioon ja järelmina teabeleke KGB-st RT vastu süüasja algatamisest kontsertide "musta raha" pärast, samuti
• Akadeemia tee kodu pealtkuulamine jm nuhkimine
• loomevabadust ahistav võimusurve ning
• loomemõõn ja karjääri seiskumine ENSV-s.

VÕRDLUSEKS. Helilooja, džässpianisti, levimuusiku Raivo Tammiku tähtsündmusi enne lahkumisaastat 1975 (eelneva a oktoobris) täitus RT rütmiansamblil kümnend E(R)R-i laululaste saatmisest, (novembris) Oscar Petersoni võstmine Tallinnas ning (detsembris 1974) valmis muusikaline kujundus Eesti Reklaamfilmile, RT senist kodulinna Moskva olümpiaadi purjeregati asupaigana soovitava filmi "Tallinn kutsub" jaoks… Kui viimati lauluvõistlusel eriauhinna pälvinud "Hiiu valsis" (ikka KT sõnad) AD 1974 lõpust heiastus RT eemaldumine meeleolumuusikast ja leev kiindumus rahvalikku šlaagrisse, siis ta viimasest palast ENSV-s — "Mälestuste teelt" õhkus ka resignatsiooni.

Detsembris 1974 andis peatselt Kristi Tammikut — õigemini ta sugulasi ja tuttavaid kimbutama asuv KGB V osakonna 1. jaoskonna töötaja Viktor Raus loa Kristi ja Raivo Tammiku sõiduks külla ema/ämma Elsa-Irene juurde BRD-sse. Väljasõiduviisa anti 3 nädalaks ja selle lõpptärmin oli 20. V 1975…

MÕTTEAINET. Mõni kuu pärast RT Lääne-Saksamaale asumist külastasid ekskolleegid teda ja püüdsid teda Eestisse tagasi tuua. Sellest hiljem oma «RAMipalaviku» raamatus pajatanud meeskoori direktor Mäeots nimetab seda "Tammikute kojumeelitamise afääriks". Tammikud nägid ses siiski roimarlikku kallalekippumist.

Vello Mäeots (1940-2015) RAM-i laulja (1963… 1997) ja direktor (1997-2003) RAM-ipalavik: Rammipoiste purj/u|e/tamisi laulumere lainetel. Tln, 2011, 255lk.

Kui Kristi raamatus on sellest vaid paar rida, siis Vello on kirjutanud oma raamatus "terve stoori" sellest, kuidas RAM-i mehed 1976 tahtsid Raivot ebaõnnestunult Lääne-Saksamaalt ära tuua. Vello Mäeots kõneles sündmusest ka 20. Ⅲ 2012 Kristi Tammiku raamatuesitlusel: 

Kaljo Räästas oli üks nendest. Tammik ütles niimoodi: Vaata, Kalju, sina tahad siia, aga mina olen juba siin. Sina sõida koju tagasi, kui tahad, aga mina jään siia. Ja nii nad sõitsid tühjalt tagasi oma VAZ 2011-ga, mis turtsus ja paukus tee peal, aga imekombel nad käisid Saksamaal ikkagi ära. Ja tulid tühjalt tagasi. Siis teised kutsusime teda koori ette. Küsiti, et kuidas siis läks, ja kus RAM-i raha on, see oli ka läinud.

Raivo Tammik on muu seas laulnud RAM-is, aastast 1966 ja olnud samas ka koormeister (1969-1972), poolteise kümnendi vältel oli ta Frank Valdori orkestri klahvpillimängija, andis selle koosseisuga mitukümmend kontserti aastas; teinud helilooja, arranžeerija ja/või klahpillimängijana koostööd mh selliste tuntud kultuslauljatega, nagu Freddy Quinn, Caterina Valente ja duo Baccara; on kirjutanud ja helindanud Vabadusraadio (RFE—RL) tunnusmuusikat ja saadete vahekõlle.


JUHTUMIT KOKKU VÕTTES külastasid Raivo Tammikut Lääne-Saksamaal augustis 1975 ekskolleegid — RAM-i liikmed Kaljo Räästas (eluaastad 1934-1992 — KGB usladusisik) ja Heinz Freiberg. Nad tegid seda Räästase eraautoga VAZ. Selle toona tavatu erareisi korraldas ja rahastas DEM-valuutaga gebist Viktor Raus Tallinnas püüdmaks nõnda heastada ülemuste ees oma viga, mis seisnes Tammiku-pere viimatises Läände lubamises. 

Pärast veenmistöö luhtumist püüdsid Räästas ja Freiberg RT-d "jõuga autosse kiskuda ja tagasi viia", nagu kirjutab oma memuaarides «Piirilkõndija tee» (Tln, 2012, lk 95) Kristi Tammik. Mäeots nimetab seda RAM-i kooriliikmete näotut seiklust "Tammikute kojumeelitamise afääriks" (lk 69)

RÄÄGIB RAIVO TAMMIK. Noore ja tegusa muusikuna tuli Raivol varakult üldsuse ees ka kõneisikuna üles astuda, mistap veebi helivaramuis on tallel ka mõned salvestustused tema intervjuudega. 

A¹. Esiteks ERR-i veebiarhiivi ropagandaalne leid, milline siis vaid 19-aastast RT-d ehk enim võiks kompromiteerida. Tõsi, RT asemel pigem eetritaiese autorit, sest see on saade, kus Mari Tarand, 23a, noor (Indreku) ema võttis ette Tartu koolipoiste rokivariandi tuntud lorilaulusga "Eesti jahimehelaul", mängis ette sellest tehtud kehva salvestise 3 värsirida, et neid siis ER-i 9. XII 1964 noortesaates ½ tundi materdada 

🎧 Hallo, Elluastujad

Raivo Tammik sai samuti sõna, ja väga prominentses rivis: "Revolutsionäär Sepre" — ELKNÜ sekretär — nukuvalitsuse minister (leeva dissidendi Arvo Pesti isa) — mitu olemasolevat ja tulevast sovetliku salapolitsei abilist eesotsas muidugi — Valdo Pant (KGB agent Uno) jne. Veel teismeline RT esines AD 1964 noorest muusikust autoriteedina veidi ülbikul toonil, ehkki isuliselt oli sõnavõtt asjalik ja kombekas. 

Raivo oli samal aastal mõni kuu varem, 24. V 1964 esitet džässipalaga Dream Gipsy ära võlunud Kristi Kerdi (23a KT) kellega nad nelja aasta pärast abiellusid. Sellest on juttu ja palagi kuulda sama helisalve teises leius — ERR-1 31. V 2021 saates…

B. Helivaramu palju armsam leid 

🎧 Džässitund — alates 42'09" — saate lõpus laulab KT

A². Tarandi tolle saate sünniloo üheks tõukeks oli kahtlemata poliitiline ärgitus ehk nagu selle kohta ametlikus kõnepruugis öeldi — parteisuunis. Käis ju neljat kui mitte juba viiendat aastat üleliiduline kampaania twistimoe ja vastava subkultuuri (vk stiljági) vastu. Tarandi lõpufraas soovitusega kuulajaile vaielda saates esinenutega kirja teel — "tehke seda kirjalikult!" — kannab gebistlikku mõrumaiku, kuna kirjade osakond või kirjadega tegelev isik oli sovetiaja meediaasutuses alati KGB kontrolli all…

Raivo Tammik ei ole vaikinud hiljemgi. Eesti helilooja, arranžeerija, pianist on andnud pärast Eestist lahkumist ≥3 raadiointervjuud:

D. RFE—RL | Jüri Estamile RL — 10. Ⅶ 1983.

E. RFE—RL | Molly Gordinile RL-rus — 2. Ⅶ 1988.

F. ER | Ants Taelale E(R)R‐1 — 27. V 1990.

Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Nelja kümnendi eest algas sündmuste jada, mida võib nimetada Külma sõja nimelise ajalooetenduse lõppvaatuseks. Sovetiimpeeriumis valitses veel Püha Preku — Leonid Brežnev. Poolas koondus vabade ametiühingute lipu all punaste võimurite laiutamisest tüdinud tööliskond. Eesti täieliku venestamise üritusest pimedad ENSVenkud said omakorda vastulöögi eestimeelselt noorsoolt.

See ja paljud teised vastupanu-tandrid Ida hemisfääris leidsid suursuguse liitlase Läänes — Ameerika Ühendriikides, kus parajasti algasid presidendivalimise kampaaniad. Ülekaalukas võit tõi Valge Maja peremeheks Ronald Reagani, endise filminäitleja, pühendunud kristlase ja antitotalitaristi.

Nii algas selle sõja viimane lahing, mis tagasivaates ja veel enam ajaloo enda vaatenurgast oli lühike — langes ajavahemikule 1980-1990 — ja võidukas. Sügisel 1980 ja hiljemgi Eestis noorte-meeleavaldusest osavõtnuid võis pidada ka peksasaanute põlvkonnaks, kuid veel kindlamini oli see kommuvõimu jaoks kadunud põlvkond. Ja seega võitjate põlvkond, mida muuseas tunnistavad ka kommud ise.*

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Balti küsimus Vaikuse meres

Inimesed jälgivad Florida osariigi Titusville'is Apollo-11 starti. Foto autor: David Burnett (Contact Press Images/New York Times) 

Ameerika Hääl 29. juulil:

Ühe ameerika lehe kaastööline jutustas Apollo-11 väljasaatmise reportaažis eestlasest, kes seda jälgis.

Meie seljataga oli keskealine daam, kelle käed olid nii kõvasti ristis, et need olid vere eemaldumise tõttu valged. See oli Meeri Lahesalu, pärit Eestist, kes oli kohale tulnud koos teiste endiste Eesti kodanikega oma elukohast Montrealist. Vaadates üksisilmi leegitsevat imet, jälgides selle kadumist päiksepaistelisse taevasse, seisis proua Lahesalu nagu kivistunult. Siis ütles ta ikka veel tühjaks muutnud taeva poole vaadates: “Jumal kaitsku...”

Need sõnad on ameerika ajalehes ära toodud eesti keeles, juures on seletus, mida need tähendavad.

— VoA 29. VII 1969

Niisiis oldi 16. juulil 50 aasta eest ajaloolist sündmust Floridasse tunnistama tuldud üsna kaugelt, et leegitsev ime Saturn V rakett Apollo-11 missiooniga Kennedy tähelinnakust stardiplatvormilt 39A Kuu poole läkitada.

Moodul «Kotkas» (Eagle) kuundus 1969. aasta 20. juulil Vaikuse meres (Mare Tranquillitatis) hetkel, kui Tallinnas näitas kell 23:18 Moskva aja järgi (Maj)

Vaid 5 ja ½ tundi pärast laskumist avas astronaut Neil Armstrong Kuu-mooduli luugi, pöördus näoga «Kotka» poole ning laskus redelit pidi aegamisi allapoole. Kuust lahutas teda 9 astet. Telekaamera oli teise kuureisija Buzz Aldrini käes.

“Viis, neli, kolm, kaks...” luges Armstrong ning sirutas vasaku jala Kuu pinna poole. Eestis oli esmaspäeva, 21. VII 2009 varahommik veidi enne viit (Eaj), kui esimene maalane lõpuks mõlema jalaga Kuul seisis. Äsja olid üle maailma otseülekandes (v.a küll ETV ja ER) laiali kantud varem kokkulepitud sõnad:

“See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.”

Armstrong oli Kuu-mooduli pilooti Aldrinit ette hoiatanud, et “väike samm” on tegelikult enam kui meetrine ning teine mees ronis trepist alla paarkümmend minutit hiljem. Nad jäid oma jalul Kuu pinnale paariks tunniks. Öö veetsid mõlemad Vaikuse merre pargitud kuundumismoodulis.

Esimesed inimesed — Buzz Aldrin (39a) ja Neil Armstrong (38a) — lahkusid Kuult umbes ööpäev pärast saabumist ja ühinesid «Columbia» emalaeva piloteerinud Mike Collinsiga, et selsamal 21. juulil (Eaj) ühiselt Maale lennata.

Apollo-11 Kuu-retk kestis 8 päeva 3 tundi 18 minutit 35 sekundit.

Kaks päeva pärast kolme mehe tagasitulekut, kolmapäeval 23. juulil üllatas Ameerika Hääl kuulajaid Eestis teatega, et Kuu pinnale oli paigutatud ühes teiste riikide tervitustega ka Eesti rahva nimel tehtud läkitus Eesti Vabariigi esindajalt USA-s Ernst Jaaksonilt. Washingtoni saade avaldas samas ka läkituse eestinduse:

“Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabadusele ning paremale maailmale.”

— VoA 23. VII 1969

Pandipaganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝᛗakǝ—Ǝǝstiᛗaad meile uut ᚡaldo ℘anti sünnitamaie…

Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.

KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…

V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s

Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?

Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192♲-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.

FAKE-NEWS AD1954… AD1969… Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.

Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi ⬇ ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.

Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet  v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.

Sügishetk AD ⓴⓱

PÖÖRDVÕRDELISED TENDENTSID. Ei ole see Iljaševitši moodi üksiktegijast vaenukülvaja persoooni küsimus. Kaugeltki mitte. Siin on tegu tasakaalu säilitava likviidse ja elastse lümfiringega. Selle väest ja ulatusest annab aimu ehk idaraha kogus Eesti ja Läti selvepesulais. Ja nii võib üks edusammuke Tallinna avaõiguslikus "uudistemajas" peegeldada putinistlikku läbimurret Brüsselis.

Aastal 2009 ei tihanud eelarve poolest riiklik elektronmeedia KGB-osutustega demokraatia-mängu Eestis rikkuda. Käis Euroopa parlamendi VII koosseisu valimiste kampaania. Juhtumi asjaolusid aitab meenutada Isekirja tollane kommentaar siin + allpool.

NÜÜD, 8 AASTAT + 4 KUUD HILJEM KOV-kampaania käigus söandas nn rahvusringhääling seda teha. Mis vahepeal muutunud on?

1. Praegused valimised ei ole poliitiliselt kuigi olulised.
2. Ajakirjanduse vereringe on nõukasoga mürgistusest kuigivõrd puha(stu)nud.
3. Paratamatuse taktis erru-mineku-ikka marssiv sovetliku kollaboratsiooni kaader minetab tähtsust.

Aga siin ta on. Mõjuisik oma nooblis siras…

‶Venestamist pole Eesti- ega Liivimaa aladel kunagi olnud [---] Küll aga valdab eesti ühiskonda täielik venevastasus. Jutuks pole olmetasand ega võimukoridoride käitumistavad — see on süsteemne ilming, mis on immutanud ülevalt alla kogu riigi ja ühiskonna…″

— ütles Illjaševič valimiseelsel debatil  ᵛɆRR-i veebiportaali 5. X 2017 otsesaates, millest tegi päev hiljem kokkuvõtte ka ERR.EE ☞ Iljaševitš: eesti ühiskonnas võimutseb totaalne russofoobia‼

Eksgebisti arust võimutseb siinmail apartheidi-lähedane režiim, tema täpsustuse kohaselt:

‶venevastane  a p a r t h e i d ″ ← see sõna tähendab EKSS-i järgi rassistlikku värvilise elanikkonna diskrimineerimise režiimi, segregatsiooni LAV-is, mis tol maal aastani 1994 valitses.

VENE—SAKSA KOOSTÖÖ… Eksgebist ei ole viimati glasnosti eel ega 10 aastat varem lansseeritud jutupunkte kuigi palju vahetanud uuemate vastu. Vana propagandaskeem peab eeldatavasti toimima, hoolimata KGB asemele tulnud FSB-st ja SVR-ist. Ja miks ei peakski? Eks venestamise poliitikat on püüdnud kuulutada müüdiks ka Külma sõja järgse pausi (1994-2016) tõttu saksa Ostforschungi ajutise ülejäägina Eestisse eksporditud ajaloolased (kes varsti ehk tagasi kutsutakse)

Apartheid propagandatermini ja -teemana sobitus ühtlasi 2 Läänemere-maa vastasse kampaaniasse, mis just paar päeva enne  ᵛɆRR-i saadet algas. Nimelt 3. oktoobri õhtul, kui saksa teabevälja ilmus vabakutselise ajakirjaniku Keno Versecki (*1967) kirjutis kodakondsuseta inimeste elust Lätis ja Eestis. Loo lähteks võib olla nii asjatundmatu kui ka pahatatlik positsioon, kuid pahemkaldega nädalakirja Der Spiegel poliitilisele platvormile kohaldus vaatlus pealkirjaga «Angst vor der russischen Minderheit/ Hirm vene vähemuse pärast» oivaliselt. Eeskätt Läti näitel kirjeldas see kodakondsuseta muulaste õiguslikku olukorda kui valimise, riigiametis töötamise, pensioni ja välisreisimise õiguste osas ahistet seisundit. Verseck tegi ühes lauses retoorilise vihje ka Lõuna-Aafrika segregatsioonipoliitikale sõnastuses…

Was sich nach Apartheid anhört, ist in zwei EU-Mitgliedstaaten für etwa 330.000 Menschen…/
Kõlab justkui apartheid, aga oma 330 tuhandele inimesele EU kahel liikmesmaal on see nende elu argipäev…

Järgmisel hommikul levis kampaania viivitamatult vene teabevälja, ilmudes ennelõunal paaris portaalis + Moskva angažeeritud kommentaatori Aleksei Puškovi säutsuna:

Если в стране ЕС,как пишет "Шпигель", апартеид, не должен ли ЕС вспомнить о ценностях и принять санкции?Или ценности применяются выборочно?

— Алексей Пушков (@Alexey_Pushkov) October 4, 2017

Kui ühes EU riigis on apartheid, nagu Spiegel kirjutab, ehk peaks siis EU otsustama üldkehtivate väärtuste ja sanktsioonide kasuks.

KOORDINEERITUD KAMPAANIA? Vene veebi- ja eetrilõitades seejärel mh Eesti pihta sajatet termin võis Iljaševitši suhu sattuda kogemata või mitte. Tema tuvastatud totaalne russofoobia Eestis — kus elanikkonna kolmandik vene meelt kannab ja pool vene keelt valdab — on aga veelgi ebausutavam kui endasalgaja KGB-veterani õigeusk või aadlisugu. Kulugu tema siniverelisuse geenivaramu ülesleidmiseks kas või kogu kirjanikuanne.

Veenmisjõult mannetu Illjaševitš on oma KGB-koolituse suunitlust truult järgides agiteerinud EV-d finlandiseeruma, püüdnud olla niiditõmbaja EV vene poliitikute ringkonnas ja РПЦ Moskva patriarhaadi kohaliku altari taguses. Miski ei toimi.


EESTILIK SEGREGATSIOON… Ka rahvusliku eralduspoliitika jutt on groteskselt äraspidine. Kuna ainuke hoomatav ja tõemeeli käsitamatu segregatsiooni-ilming Eesti Vabariigis on (virtuaalsest) ühtluskoolist lahus hoitava vene haridussüsteemi riiklik poputamine — sovetiaja venestuse elav mälestis + Moskva kolonialismi kestlik pärand, mille küljest omariikluse veerandsajandi kestel eestlased ikka veel ei ole lahti lasknud.

❱ Eesti elanike MEELE ﹠KEELE võrdlev eritlus :  russofoobia puudub.  Kontrollitud. ❰

Debati vastaspoolena esinenud EKRE-kandidaat arhitekt Nikolai Jakobišvili (*1952) loomulikult ei jaganud Illjaševiči seisukohta. Ent märkigem siiski ära, et ᵛɆRR-i ekspertidelt sai debati võidupunktid 7:2 ex-KGB-lane Illjaševič.

Ära sega vahele!  Parem vaata Stirlitzit?!

Vahemehest вэне/Eesti rahvus-ringhäälingu veebiuudiste toimetaja Artur Tooman (*1971 ⇠ vurrpildil vasakul) püüdis tungivalt mehikese KGB-seost selgitada, mida Ⅵ. IⅡjaševič kramplikult eiras, kuigi ajakirjanik kümme korda üle küsis. Selmet vastata, Iljaševič keerutas:

Ma olen žurnalist ja ajaloolasest kirjamees, kel on ilmunud üle 20 raamatu. Jah, kaitsepolitsei pani mu 1990. aastate lõpus mingisse nimistusse, väites et kuulusin N Liidu salaluure vanem-ohvitserkonda. Kui Kapol on õigus, siis tahaks küsida vastu: olete telesarja «⓱ kevadist hetke» näinud? Kui selle kangelane Stirlitz teile meeldib, siis mispärast mina peaksin olema teile vastumeelt?!

Vjačeslav Tihhonovi ⇢ kehastatud Max Otto von Stirlitzi, alias Vsevolod Vladimirovi, alias Maksim Issajevi liba-ajalooline vorm jm dekoor vist tõesti sobivad kamuflaažiks vanas Raadiomajas — nüüdses ETV+ERR-i uudistemajas, kust valimiste järjekordset debatti veebi edastatigi. See ühtib nii kenasti kauakesti KGB variasutusena toiminud E(R)R-i enda loomuliku fooniga. Mida ei ole ERR ise vist veel valmis tunnistama, kahetsema, ammugi sarjama. Vastupidi…

Meenutades AD2011 aset leidnud juunipööret telemaastikul: Küüditatute nimede ekraniseerimine ETV-s jõudis vaevu lõpule, kui televaatajate kaela sadas ᛋᛋ-Standartenführer von Stierlitzi "kultussarja" reklaam… Niisugune sarjamine tagurpidi mõttes — peene telekunsti piruettide varal hoopis neid sarjates, keda kunagi veripuna-pruunis vendluses kordamööda represseerisid RSHA, NKVD/NKGB, GRU ja/või KGB.

❱ Isekiri : Gebisti värvilised unenäod ❰

LOHUTUS ﹠ OOTUS. Kui nüüd keegi  ᵛɆRR-i toimetajaist KGB-varju pääle äkki valgusvihu suunas, oleks selle soorituse parimaks järelmiks avalikult(+õiguslikult) üldiseks tavaks saada. Mis ju peaks olema nii loomulik ja oodatav. Aga ootusest jääb järele vaid lootuse vari, kui arvestada tõika, et üks informeeritud krimireporter äsja jõudis otsapidi ERR-i. Kus ju on, eks sinna saab ka juurde. Metafüüsikas tõmbuvad samanimelised väed, parem head ja kurjem halba. Aamen.

Kummati oleks totter välistada võimalust, et vabahärra ⇠ Sildam või eetikanõunik Tammerk kumbki eraldi või suisa koostöös utsitasid veebidebati kohtunikku toimetaja Toomanit visalt püstitama KGB-küsimust. Kaheksa aasta taguse vea hilinenud parandusena. Et poleks põhjust küsitleda neid. Ka on veaparandus vähim, mida nõuda meestelt, kes maksumaksja taskust enda töötasuna vahepeal on kokku kasseerinud üle poole miljoni euro.

Kas just selle pärast, aga Ⅵ. IⅡjaševič ka seekord sihtmärgiks seatud esinduskokku ei jõua. Europarlamendi valimistulemus 9‰ oli tema partei parim saavutus. Ei piisanud sest saamaks MEP-iks ja liitumaks Tatjana Ždanoki 2005 loodud Moskva-meelse Vene-Alliansiga EU-s.

Ei jäänud mõjutöö aga seetõttu soiku. Sama taseme tööots jäi ootama Yana Toomi. Ja pole temagi ainus vene rakendi Tori tõugu tööhobune. Eesti suksudest on sääl vähemalt troika. Ikka needsamad, Moskvas ja tont teab kus, Jamburgi või Pulkovo metsas, olümpiarahu (loe: Ukraina-kampaania) eelõhtul sõlmitud pakti alla käed pannud reeturid. Nemad on samuti päral. Samal ja veel kõrgemal esindustasemel Strasbourg'is ja Brüsselis.

Ent niiviisi täpselt saja kuu (100k = 8a + 4k) eest luhtus Ⅵ. Iljaševitši isiklik ⓱ kevadist hetke.

Külma sõja inimtegur Georg Otsast Ilmar Lendvani

United Press International tuletas meelde Reykjavíkis kolme kümnendi eest alanud tipp-kohtumise. Nii selle korda- kui nurjaminekut mõjutasid muide eestlased…

UPI: Aastal 1986 kohtuvad president Ronald W Reagan ja N Liidu juht Mihhail Gorbačov Islandil arutamaks relvastuskontrolli ja inimõiguste küsimusi. Kuigi läbirääkimised viimasel hetkel läbi kukkusid, jätkus koostöö, mis päädis kahe riigi 1987. aastal sõlmitud leppega kesktegevusraadiusega tuumajõudude alal.

Fööniksi sündroomi sunnil, aruti pigem tahtmatult kui arutus tahtes uude ilmasõtta kippuv Putin kehastab Moskvas sama ringkonna võimu, kes 30 aasta eest salamisi üleilmset pinget kruvis. Nüüd on nad Kremlis ja antikangelase rollis avalikult. Nende kohalikud abistajad muuilmas tegutsevad samuti edasi, mõned ju suhtkõrgeil kohtadel ja enamasti salaja.

E E L K G B VALLUTAB MAAILMA

On läinud pool sajandit sellest, kui Kirikute Maailmanõukokku (KMN) võeti vastu Eestis tegutsev EELK… Eesotsas 56-aastase KGB agendi Jüri I-se, aka peapiiskop Jaan Kiivitiga. Ent ENSV MN-i j.a KGB jõudis üleilmsesse kogusse juba pisut varem, nagu saame teada ingliskeelse Wikipedia käsitlusest KMN-i kohta:

Konverentsi 1961. aasta üldkogule New Delhis saadeti delegaadina Aleksei Ridiger/Rüdiger, 32-aastane vene õigeusu piiskop, kes seejärel nimetati KMN-i täitevkogusse. Ta oli Eesti KGB ametnik. [Viide puudub] Hiljem, aastal 1990 valiti ta Venemaa patriarhiks Alexius II-na. [Vt John Gordon Garrard jt, Russian Orthodoxy Resurgent: Faith and Power in the New Russia. Princeton, 2008, lk 37]

Külma sõja kirikutandril 1962. aasta suvehakuks kujunenud olukorda vaagis Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe tollane peatoimetaja Juhan Kokla. Tema mõistlik, läbinägelik juhtkiri väärib taasesitust. Kokla vaatluse täisteksti tõmmis on näha allpool ja selle ekstrakt on siin:

Korraga on saabunud 2 tähelepanu äratavat teadet, mis puudutavad eesti luterikirikut. Kõigepealt Tallinna raadiolt (ER/ERR), et Eestit külastas KMN-i delegatsioon, mida võõrustasid "kultusamet" ning selle poolt ametisse pandud kirikuadministraator Jaan Kiivit. Genfist tuli aga telegramm, et sama KMN-i täitevkogule on raudse eesriide tagant saabunud 5 sisseastumise sooviavaldust, sh anastatud Eesti luterikirikult (EELK). See kokkusattumus pole niisiis juhuslik, vaid kõneleb KMN-i valmistumisest taotluse vastuvõtuks.

Eesti luterikirik (E.E.L.K.) on juba KMN-i täieõiguslik liige. Järelikult on Kiiviti taotluse lahendiks Eesti osas 2 võimalust, kas kaksikesindus või senise vaba kiriku asendamine okupantide määratud esindusega. Nõukogude taotlused on loomulikult olnud suunatud sellele, et vahetada senine vaba rahvakiriku õiguslikku järjepidevust kandev kirikuvalitsus välja okupatsioonirežiimi poolt määratud administratsiooniga.

Okupatsioonikirikule tunnustuse hankimine on osake sellest mosaiigist, mida okupatsioonivõim nii hoolikalt aastate jooksul on kokku ladunud saavutamaks Balti riikide anastuse lõplikku tunnustamist maailmas. Jaan Kiivit, kes kommunistlike kultusvõimude marionetina on välismaal neid püüdlusi arendanud juba mitu aastat, on seni põrkunud legaalse kirikuvalitsuse energilisele selgitustööle rahvusvahelistes organisatsioonides.

Viimastes aga pole kunagi puudunud lihtsameelsed tegelased, kes Kremli soovidega arvestades naiivselt loodavad abistavat usklikke teispool raudeesriiet. Nende ringkondade abil teostus aastal 1961 Moskvale alluva õigeusukiriku liikmeksvõtt New Delhis ning praegused taotlused raudeesriide-taguseilt kirikuilt on selle loogiline järelm. Ilmselt loetakse Kremli "kultusasutustes" olukorda praegu soodsamaks kui varem. Ei tasu unustada, et Minneapolises jättis Luterlik Maailmaliit Kiiviti taotlused kõrvale, nüüd aga tähendaks vastuvõtt maailmanõukokku talle ka edu maailmaliidus, mis astub augustis 1963 kokku Helsingis.

Nähtavasti on eesti luterikiriku esindamise küsimuses kaalutud ka võimalust jätta legaalne kirikuvalitsus eesotsas peapiiskop Johan Kõpuga liikmeks "pagulaskiriku" esindajana ning kompromissina lisada kodumaine kirik, mille etteotsa okupatsioonivõim on seadnud ennemini talle endale kui kirikule ja kogudustele truud isikud. Niisiis taotlevad pääsu rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte vabad rahvakirikud, vaid neid kammitsev kommunistlik režiim.

Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

Eesti Rahvusringhäälingu uudiste-osakond paisub, hääled ja näod vahetuvad, aga miski on ikka muutumatu. Kas sm Rannamäe on Eesti TV uudiste juurest lahkudes sinna midagi maha unustanud?

Sotsiaalne propaganda (I)

PEDRO KRUSTEN
21. V 1897 — 14. I 1987

Sotsiaalsest propagandast õpetlikult — kahe isiku näitel. Protagonistiks on Pedro Krusten, aga antagonistiks seekord Martin Viirand.


Kõige kiuste kujunes Ameerika Häälest (VoA) ideoloogiliste üldistuste ja hinnangute jagaja asemel asjalik teabevahendaja = tegelikkuse peegeldaja. See oli XX sajandi maailma ja USA võimuelu + olmet mitmekülgselt valgustav, püüdlikult faktidele rajanev ja kihutuslikku elementi minimeeriv teabelõit.

Deideologiseerimise järelmina kerkis 1960-kümnendil mitte üksi VoA — kogu Lääne verbaalses võitluses Idaga esikohale rahulik ajakirjanduslik käsitlus, mis toetas alati kodaniku-ühiskonda selle vaenajate ees, tugines ennemini ühisele kui vastandusele ning võrdles Külma sõja vastaspooli ühtses väärtussüsteemis kõrgemaid ühisnimetajaid silmas pidades. Just vabadus oligi see kõrgeim väärtus, millele juba keskajast üritatud kogu Lääne tsivilisatsiooni rajada ja millest paremat mõõdikut vist polegi.

Selle ülevaate illustratsiooniks on valitud eesti näide on siin — palun vaadake pilti! Krusten New Yorgis AD1951, kui algas tema tööelu VoA toimetuses, mis kogu koosseisus mõne aasta pärast edasi Washington-DC-sse asus.

Esimese maailmasõja lõpul astus ta Neevalinna sõjakooli — sõjamöllust pääsemiseks. Seejärel jäi 3 aastaks (veeburari-) revolutsiooni-järgsele Venemaale. Kuni opteerus aastal 1921 Eestisse.

Revolutsiooni epitsentrist saadud valge- ja punakogemus li 24-aastase PK pagasis kui küpsustunnistus eesolevaks sajandiks. Nii on mõnigi tema tegelane asjaolude ohver, oludega leppija, mitte nende vastu võitleja. Mille näiteks võiks lugeda või kuulata Krusteni suure psühholoogilise usutavusega kirjutet novelli «Tähtajata», mille paar kümnendit hiljem, mais 2000 esitas ka ER; selle kokku 2¼ tunnise järjejutu võib üles otsida ERR-i digiarhiivi veebisalves, kuigi — NB! — Isekiri ei soovita teha seda ilma allpool olevat hoiatust arvesse võtmata.

Eestlasi elab võõrastel maadel vabatahtlikult, mõtlesin ma. Nad on kodust välja tulnud, maailmas ringi vaadanud ja leidnud, et siin või seal on neil parem elada kui Eestis. Miks siis mina oma saatust nii traagiliselt võtan?

— Eestist 1930-ndil välismaale pagenud
endise krimuurija mõlgutus NY Eesti Seltsi baaris
— «Tähtajata» Pedro Krusteni rmt-s:
Laevasõit Leaga. (Lund, 1973, lk 86-166)

Paar erijoont Pedro Krusteni raadiotöös Ühendriikides Edla Krusteni (neiuna Remmelgas, tutvus tulevase mehega suvel 1945, edaspidi EK) intervjuu järgi. Meie kangelane oli VoA eesti toimetuses põhiliselt n-ö käsikirjade kirjutaja seisuses:

Tema hääl ei olnud tegelikult sobiv, liiga madal ja mitte küllalt kõlav, nii et enamasti lugesid teised ta töid. Üks neist oli — siis veel noor mees — Gunnar Paabo. Ta on mulle mitu korda rääkinud, et teised oli üleolevad — et ah, mis sa poisike tead! Kuid Pedro ei ütelnud kunagi nooremate kohta halvasti. Ükskord, kui ta oli mingit tema meeleolupala ette lugenud, tuli Pedro koridoris ta juurde ja ütles, et — kui loed, pane sinna tunnet ka sisse! Ja Gunnar nõustus, et oli vestet lugenud nagu uudiseid, aga kirsipuist ja lindudest peaks rääkima natuke teistmoodi.

SOTSIAALNE EHK KODANIKE-ÜHISKONDA TOETAV… Rahuaja teistlaadi propaganda vajadust mõisteti katse—eksituse tulemusel; see arusaam tuli läbi inimkonna katsumuste ja kõrvetada-saamise; seda evitati seniste vigade, ilmavaate skaala pahem- ja paremservast lähtunud propaganda ja sellega maskeeritud võimuliialduste ja -kõrvalekallete reaalsete järelmite kuhjumise varal. 

Oma äärmustes algas see XX sajandi valus kogemus klassisõja õhutamisest (nt Venemaal) — riigi jumalikustamisest (nt Jaapanis) — juhikultusest (Venemaal+Saksamaal) ning viis lõpuks masendava tegelikkuse — ühiskonna-vastase massiterrorini, mis eriti N Liidu ja Hiina rahvastikku sõna kõige otsesemas mõttes inimsööjaliku barbaarsuseni detsiviliseeris. Too isegi püsiva rahu aegadel inimvaimu kiretsema sundiv katkematu poliitiline surve koos ühiskonda lõhestava kihutustööga, eri tooni punalippude all, oli niivõrd ränk kogemus, et kontrasotsiaalsele propagandale alternatiivi otsija ei saanud kaaludagi mingi uue võitluslipu heiskamist, uue ideoloogia evitamist… Välja arvatud üks võimalik ideaal, ühtlasi selle uudsema propaganda või õigemini antipropaganda eeldus, ja nimelt — sõnavabaduse paleus, ning sel vabadusel rajanev avalik dispuut, mille toetamist, õhutamist ja praktilist rakendamist lubaski ellu viia sotsiaalne propaganda.

Sotsiaalpropagandist taotleb vastuvõtlikku poolehoidu konstruktiivse sõnumiga ega vaja vastuvõtva publiku positiivset eelhäälestust või võitlevat usku.

Rahvaleht suleti augustis 1933 Pedro Krusteni, alias Miini Mihkli luuletuse pärast. Krusten oli Miini Mihkli sulega vastustanud eeltsensuuri Eesti riigis ja seda tegid nad mestis niimoodi:

Lahkub pikkamööda suvi,
Aeg see lendab nagu tuvi,

Kannab ära rannalt kära,
Ujujad ja päiksesära.

Pirita on varsti tühi,
Elu vooris linna rühib,
Rahvast kinno jälle kisub,
Soojas ruumis istu isu,
Endamisi naudi filmi
Tuimaks väsitades silmi.

Tuleb talv ja jäised tuuled,
Siis ma lambi valgel kuulen
Enda Liisi hääle kõla,
Näen ta valget pehmet õla.

Siis on tema mulle päike,
Oma soojusega, väike,
Rõõmsaks teeb mu toa ja hinge.

L-A-K-U P-E-R-S-E-T T-S-E-N S-O-R — ütlesid värsside algustähed. See oli osake vestest «Liisil on punane pliiats», kus vestesarja nimitegelane abikaasa Liisi rõõmuks luuletas, samas kui võimukas naine üle ta õla jälgis, mida Mihkel kirjutab. Lugu 17. VIII 1933 Rahvalehes pani põntsu ajakirjanduse eeltsensuurile. Selle oli kaitseseisukorraga kehtestanud riigivanem Jaan Tõnissoni valitsus, ajendeiks põhiseaduslik kriis ja üleilmne masu.*

Leheneegri mõnituse järelmina moodustati otsekohe erikomisjon, kuhu peale ametliku tsensori hõlmati teabetalituse ametnikke, politseikooli direktor ja avalikkuse esindajana võisteleva lehe toimetaja. Komisjoni otsustuse najal patune Rahvaleht keelustati. Siiski sai päevaleht 10 nädala pärast, alates 31. X 1933 taas ilmuda, ka veste autor vahepeal tööta ei jäänud.

Võrdluseks näide viimatisest vene ajast: kui rektor Jaan Vares heitis kunstiinstituudist välja 24-aastase taarausulise arhitektuuritudengi Andrus Rõugu, kuna Loomingus oli 1981 ilmunud tema akrostihhon: SINI MUST VALGE. Akrostihhoni ehk nagu glavlitakad selle kohta ise ütlesid — akroptihhii läbilaskmist eeltsensuurist 1981. aasta Loomingusse nr 9 nimetas tsenseeriad “poliitilis-ideoloogilist laadi veaks” ja luuletust ennast — “poliitiliseks huligaansuseks”. Glavlitis avastati see oktoobri teisel poolel ja sellest kanti ette 23. X 1981. Pärast Noormees pääses oma kõrgkooli tagasi alles 3 aastat hiljem, tema avaldamiskeeld oli õpipagendusest aga kaks korda pikem…

Ent naaskem eestiaegse tsensuuri juurde, mida Miini Mihkel kommenteeris ise nii:

[…] Mina oma südames pidasin aru — et ei tea, mis see eesti rahvas naerab, hea tuju kaua aja tagant. Kui on hea tuju, siis lase olla, see on rahva tervisele kasulik. Ma tahtsin ka naerda, ostsin ka Rahvalehe.

Panin enese vastu laternaposti ja hakkasin nuuskima, et kus see naeruasi siin seitungi sees on. Ei ma leidnud, sest ma lugesin ristiinimese moodu — ega ma pole mingi juut, et veerin tagant ette ja ülevalt alla. Mina pole ristsõnade mõistatusi eluaeg lahendanud, ma niisugust kunsti ei teadnud.

Aga inimesed olid sel päeval kangesti sõbralikud, kõik tahtsid üksteisele uudist näidata. Nii torkas keegi võhivõõras inimene minulegi aru pähe, aitas sõrmega näidates õige otsa peale — et lugegu ülalt alla. Mina pidin lugema omaenese kirjutatud asja, ning kui ma lugesin ülevalt alla, kas sa tead, ma ei naernud. Ma kahvatusin, südagi langes ülalt põuest alla püksisäärde. Vaata kuramust, missugune vingerpuss oli minu kirja sisse pugenud! […]

Eks mul olnud siis hirmu küll. Ma läksin pakku põranda alla, nii kui politseiniku varju nägin, pugesin oma peiduurkasse ja värisesin seal nagu mõni tagaaetav kurjategija. Aga enese teada ma olin ainult õnnetu inimene, kellele saatus mänginud vingerpussi.

Ma elasin mitu nädalat pimedas keldris ning muutusin näost kahvatuks nagu kalts. Ja mõtlesin jubedusega, et vaata, missuguses pimeduses meie peame nüüd elama, missugused pimedad ja rasked ajad on tulnud meie maale. […]

— Miini Mihkel pihib: Kuidas see juhtus? 31. X 1933 Rahvalehes nr 97, lk 1-2.

Raadiovested said tema eetrisuhtluse peavahendiks hiljem, puhkepõlvele mineku aegu, täpsemalt 1966. aastast kuni 1970-ndi lõpuni. Nelipühi aegu 1966 ilmus VoA-s eetrisse Pedro Krusteni häälega kõnelev Balder Jaan, keda tutvustati kuulajatele sõnadega:

Kutsume teid nüüd kohtamisele ühe vana tuttavaga endasaja Tallinnast…

Penisonär Pedro Krusten jätkas VoA-ga niisiis vaba kaastööd ja seda juba oma häälel. Algul võis kuulda teda paar korda, koostöö lõpu poole korra nädalas, tavaliselt laupäeva õhtuti ja siis reeglina vestlemas kuulajaga, vahel harva ka otseses dialoogis, mis tähendab tema tehtud intervjuusid.** Siin üks näide, Krusteni raadioveste sügisest 1973. Krusten nentis veste alustuseks, et USA pealinna ümbruskonna looduses pole veel sügise värve, ent Ameerika eestlaste elus juba on, sest juba esimesil sügisnädalail tõid eesti lehed teateid hooaja avaõhtuist. Lõpuks kaldus vestlus kirjanduslainele:

… On veel midagi, mida sügis-hooaeg toob kaasa ja millest eestlased kõikjal maailmas võivad osa saada. See on eesti raamat. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis teatavasti asub Rootsis, on saatnud välja oma sügishooaja esimese raamatu. Post tõi selle neil päevil mu lauale. Juhuslikult on selleks minu novellikogu «Laevasõit Leaga».

Oma raamatust ei sobi nagu kõnelema hakata, kange tahtmine on ütelda, et võtke kätte ja lugege ise, siis näete, mida see pakub. Nii oleks loomulik ütelda, kuid ometi jääb see ütlemata — te mõistate, miks ei ole mõtet nii ütelda. Aga et paargi rida sellest uudisteosest teieni jõuaks, loen esimese novelli algusest:

Kevadel hakkab päike trepikotta paistma. Kui ma kelle viie aegu töölt tulen, seisab seal niisugune vaikne valgus, mis paneb mõtlema:
Nagu kirikus.
Ma elan nüüd rahulikku elu.
Kirjakasti avamisel ei hakka süda peksma…
… Et keegi mulle ei kirjuta.

Rohkem ma ei loe. Aitäh kuulamise eest!

Krustenit loeti eestiaegse kirjanduse üheks paremaks novellistiks. Mida arvas kirjanik Pedro Krustenist Mall Jürma,*** kelle eetrinimi VoA-s oli Liis Jüris:

Ulatuslikumalt kui ükski eesti proosakirjanik on Krusten jäädvustanud järelpõlvedele paoaastate karmi tõelust ning pagulase hinges käärinud heitlusi kogu selle masenduse, ülekohtutunde, kartuste, enda õiguse, müstilise usu ja lootuse tõusude—mõõnadega, mis painasid teda esimesed ebakindlad aastad pärast sundpagulusse sattumist. Mitmed tegelased Krusteni romaanides [Üle parda, 1946; Päästja, 1947; Inimese hoidja, 1952; Laev akna taga, 1955] on kirjeldatud niivõrd iseloomulikult ja tõetruult, et autori saatuskaaslastel pole raskusi ära tunda neis Geislingeni laagri kunagisi elanikke ja nende eestlastest ja välimsaalastest juhte.

— Mall Jürma, Pedro Krusten. Lund, 1964, lk 45.

Lõpuks mõtteid ja tsitaate Martin Viirandi (MV) saatest:

Ameerika Hääl sai muuseas ka Eesti ajalehti ja ajakirju, vahel tõi Krusten neid koju, kui arvas et need abikaasat EK-d võiks huvitada. Tema ülesanne oligi jälgida, mis Eestis toimus. Ta kirjutas palju, nagu nad nimetasid, feature'id, lihtsalt kirjeldusi, mis siin toimus, nt kirsipidustustest, kuidas eestlased jaanipäeva pidasid.

KIILULÖÖMINE — PUNASTE MOODI. Viirandi jutt USA eestlasile sellest, nagu oleks 1960. aastate VoA kihutustöö Tallinna raadioga võrreldes olnud võrdne, kui mitte hullem. Nii kummaline, kui see ka pole, aga isand Viirand (*1942) Eesti filoloog, vastupanuliikumise osalise Hillar-Nils Viirandi (1921-1945) poeg.

Maksipropaganda kunstis
Lazar Lissitzky 1919: Punakiiluga löö valgeid

On raadios kasutanud maksipropagandistide võtteid — olgu teadlikult või alateadlikult — luges VoA toimetust ropagandaali väärivaks vastaseks veel aastaid pärast VoA eesti saadete lõppu. Samal ajal näides ehk süütuna, kes ei saa propaganda alal maast ega ilmast, heast ega kurjast aru. Võib-olla lootis Viirand endale Krustenist aga postuumset leerikaaslast, eks osales Pedro Venemaa kodusõjas ju komissaride poolel?

Katkend intervjuust Washington DC-s.****

MV: Aga kuidas teile tundub, kas see Pedrole see töö meeldis, või oli see talle ka natukene tülikas, et tal seda tööd tuli teha raha pärast?
EK: Tema ei leidnud, et see raske oleks olnud. Aga temale oli see leivatöö. Tema peamine töö oli see, mis ta kodus tegi, ise kirjutas. Ja vahel olid seal tülid omavahel.
MV: Mispärast?
EK: Oh ikka auahnuse pärast, kes ikka kõige parem on ja tähtsam ja kus tema laud on, kas ukse juures või akna juures või… Aga Pedro sellest üldse ei hoolinud, ütles, et jätan selle sõnniku sinnapaika ja teen kodus oma tööd.
MV: Noh, kes olid esimesed numbrid siis sel ajal, kui tema seal töötas, kes olid tähtsamad tegelased?
EK: Noh algul oli probleem [see, et] seal tegelikult oleks pidanud olema Ameerika kodanik, aga ei olnud neist 5 aastat keegi olnud Ameerikas. Ja alguses oli ajutiselt Ameerika eestlane Leonhard Nurk, kes oli 1930. aastatel siia tulnud. Ja siis tema abiline oli Ludmilla Floss, kes oli ka kauem Eestist ära olnud. Aga siis lõpuks tuli Pusta, noor Pusta, tema isal oli sama nimi — Kaarel Robert Pusta. Ja kui tema ära läks Washingtonist [siis tuli asemele] igatahes üks soomlane, kuna eestlasi ei leidunud — Piltti Heiskanen. Ja pärast teda sai [toimetuse juhiks] vist Jaan Kitzberg.
MV: Aga ütleme, noh, kes neil niisukesed värvikamad kujud olid, kes seal võimu pärast jagelesid omavahel?
EK: Algul oli Mall Jürma hea sõber [Evald] Roosaarega, nad elasid lähestikku New Jerseys, aga töökohas tekkis vist probleeme. Ja siis, mina ei tea, Pedro igatahes ütles, et tulevad koridori, tuleb üks, räägib siis teisest, ja siis jälle tuleb teine ja räägib. Ja tema oli erapooletu ega seganud ennast sinna vahele. Ja ta ei rääkinud ka kodus nendest, teised rääkisid, ma tean, mõned abikaasad olid väga informeeritud, mis seal toimus, aga Pedrot see ei huvitanud. [---] Mõnikord nad kolisid seal samas hoones ühest ruumist teise ja siis ükskord olid Ameerika Hääle inimesed meie juures ja tuli seal jutuks, et kus kellegi laud on ja siis Pedro ütles, et ma ei ole sulle rääkinudki, et me oleme nüüd teises toas. Tema sellest palju ei rääkinud. [---]
MV: Noh, niisugusele inimesele on parem rääkida ja kergem — jutt ei lähe edasi. [---] No Külma sõja ajal oli see poliitiline võitlus hästi äge. Siin Nõukogude propaganda oli kõva ja ega Ameerika propaganda palju alla ei jäänud. Kuidas ta sellesse suhtus?
EK: Tegelikult AH ei olnud mitte propaganda-asutus, see on täiesti vale arvamine. Nemad andsid Ameerika varjukülgi ka väga-väga palju, nad ei olnud ainult —— et nad ainult kiitsid — et Ameerikas on kõik õige ja väga hea. Ja ma mäletan, et Eestist tuli ka tagasisidet, kuigi [AH-d] ei tohtinud kuulata. Aga tuli teateid ja Voldermar Veedam rääkis, et kirjutavad — et mis te sellest Watergate'ist nii palju räägite, et meid see suurt ei huvita!

MV Tallinna stuudios: Ja nüüd teile üks näide Ameeria Hääle stiilist, see pärineb aastast 1964, kõneleb Liis Jüris…

Edasi järgnes MV saates 16'31"-19'08" katkend paar (2'37") minutit eestikeelses VoA-s veebruaris 1964 kõlanud tegelikult 6-minutise (5'52") vaatluse algusest — kogu salvestust saab kuulata 0'13"-6'05" ERR-i digiarhiivis; VoA kõnealuse saatelõigu teksti võib lugeda Isekirjas MV ja saade Maailmapilt: Pedro, Henrik ja teised(40') ERR-1s (salvestusaeg) 20. XII 2008. Kordus oli eetris 2009 — kogu saadet saab kuulata ERR-i digiarhiivis.**** NB! Ettevaatust — ERR-i digiarhiivilt arhiiv.err.ee lähtuva võivate ohtude eest hoiatab Google'i veebiturvajad!


MÄRKUSED:
    *  Riigivanem Jaan Tõnisson teatas oma Rahvusliku Keskerakonna koosolekul Tartus enda võimulttaandumise järel, et "tema valitsuse kangutamiseks mõjunud kõige rohkem OÜ Vaba Maa ajalehtede kirjutused" — st kirjutised, mida avaldasid trükitöösturi Aleksander Veileri (1887-1950) trusti väljaanded, kuhu kuulus ka Rahvaleht. — Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 9. XI 1933, nr 101, lk 2.
   **  Vrd siikirjutatut teisal põhiliselt EK meenutusil rajaneva elul-rmt-ga: Ülo Tonts, Pedro Krusten. Trt, 2007, lk 153. Pärast kohustuslikku pensionileminekut mais 1967, so 70-aastaseks saades tegi Pedro Krusten VoA-le kaastööd väljaspoolt koosseisu, käies kord või paar nädalas oma lugusid eetrisse lugemas. Tonts väidab ekslikult, et nii esinenud ta VoA-s kuni 80-aastaseks saamiseni, tegelikult ilmus Krusten eetrisse paar aastat kauem.
  ***  Mall Jürma (17. XI 1901 Tln — NY 21. X 1984) neiuna Kuusik; kirjandusteadur, kes esines kirjandusalaste ettekannetega 1930-ndil korduvalt Tln ringhäälingus ning töötas 1951-1972 VoA eesti toimetuses.
****  Vrd Edla Krusteni (aka Edla Rene Krustein) intervjuu äratrükiga rmt-s: Olnust olevatele: Martin Viirandi heliarhiivist. Tln, 2012, lk 100-111.