VABADUSVÕITLEJA INTERVJUU AD1984

ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud  T o i v o  K u r m e t  ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.

INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA
Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.

Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?

Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.

Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?

… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.

Mis on EVO?

Uusi punaraamatuid (IV)

Lõpuks huvitavaim raamat, aga mitte Eestis ja eesti keeles ilmunud, vaid võõrkeelne mälestusteos leedukate panusest Praha Kevade mahasurumisse.

Čehhimaal nägi tänavu trükivalgust ainulaadne teos «Okupanti, táhněte domů!» (leedu k: Lauk, okupantai! Ek: Okupandid koju!) ⍟⍟⍟⍟♾

See on raamat Varssavi Pakti augustiinvasioonist läbi okupantide, kümne sõduri + ühe allohvitseri silmade. Reeglina on taolisi mälestusi anastajate poolel häbenetud ja anastatute poolel põlatud. Ent nüüd viimaks on vastase, Nõukogude üksuste koosseisus 21. VIII 1968 üle ČSSR-i piiri tunginud meeste muljed čehhi keeles olemas. Kõik selle raamatu autorid on leedu rahvusest. Nad ei esinda ei nüüd ega esindand siis ju otseselt Leedut, mis samuti oli okupeeritud. Kuid ka selle tõiga äratundmist pole tunda, vähesed näisid toona absurdist lõpuni aru saavat. Ju siis oli tegu sovetiseeritud, ajupesu läbinud rahva poegadega, kes vaid pärast Leedu taas-iseseisvumist, 1990-kümnendil sellest mälestusi avaldama hakkasid. Nii meenutab ajateenijast automehhaanik Juozas Melekis enam kui veerand sajandi tagant oma imestust:

Esimene asi, mida Čehhoslovakkiasse jõudes märkasime, olid meid tagasi suunavad liiklusmärgid, neist enamik oli ümber pööratud ja osutas sinna, kust me tulime. Teeääred ja majaseinad olid täis maalitud antisovetlikke loosungeid, nagu "Lenin, ärka üles — Brežnev on hulluks läinud!", "Su isa oli vabastaja, aga sina — anastaja". Ristteel seisis teeviit "Moskvasse 2000km". Igal hommikul kell 9 halasid sireenid ja tuututasid autod leinamärgiks, riigilipud olid kõikjal musta lindiga kinni seotud.

Veebruaris Prahas pidulikult esitlet pehmekaaneline raamat sisaldab seega nende leedukate meenutusi ja tunnistusi, kes vastu tahtmist N Armee sõdureina 1968. augusti- jj kuil osalesid Čehhoslovakkia invasioonis. Čehhikeelse raamatu koostas leedu ajakirjanik Valentinas Mitė, kes on töötanud aastaid Prahas RFE uudiste-toimetuses. Tõlke ilmumist toetas ka LV välisministeerium. Nagu Mitė intervjuus Praha Raadiole mainis, ei teata Čehhimaal Leedust suurt midagi, hoolimata kummagi lähiajaloo sarnasusest:

Teil oli Müncheni sobing, mis andis riigi üle sakslastele, meil aga MRP, mille kohaselt Leedu [jt Balti riigid] liideti 1940. aastal Venemaaga.

Tosinkonna aasta eest on neid mälestusi paari eraldi raamatuna leedu keeli juba ilmunud. Ühe üllitas Leedu Rahvusraamatukogu endine töötaja Petras Algis Mikša, kes on muide kogunud ja lisanud ka raamatusse tollal tehtud amatöörfotosid ja kes praegu annab välja n-ö omakirjastuslikku, oma kulu ja kirjadega, tasuta ajakirja Lietuva ir Čekija (Leedu ja Čehhimaa; AD2002... tiraaž 200-600) Teise raamatu (Igaühel oma rist, 1996) autor on Romanas Stasys Kareiva, kes muu seas meenutab:

Meil oli käsk positsioon sisse võtta valitsushoone juures. Minu objektiks oli katlaruum. Avasin selle ukse ja nägin kergelt riietatud katlakütjat ja küsisin temalt, kas ta on üksi. Tema käed värisesid ja mingis čehhi—vene segakeeles vastas ta, et seal oli veel üks inimene. Too lebas eemal naril, rahulikult nagu poleks midagi juhtunud, tõstis pea ja hüüdis: "Kes kurat sind saatis!? Siin ei oota sind keegi, käige kõik õige kuradile!" Istusin ta kõrvale ja püüdsin vaikselt mõtteid koguda. Selgitasin, et tema maa oli palunud abi, kuna mõned nende juhid üritasid riiki eksiteele viia, mõistes NSV Liitu ja Varssavi pakti hukka. Selle peale sülitas ta mulle näkku. Täiesti kartmatult. Hüppas püsti ja karjus: "Kaduge siit, sissetungijad! Minge koju!" Ja mina, vapper, noor ja hambuni relvastatud, ei osanud äkki enam midagi kosta…

Kahe nädalaga, vahemikus 21. augustist 3. septembrini langes VLO riikide sissetungi ohvriks 90 tapetut tsiviilisikut (vt EPL-Tln 22. VIII 2001) Ka sissetungijaid tapeti organiseerimata vastupanu käigus kümmekond.*

Miks ei võiks ükskord midagi niisugust ilmuda ka meil Eestis. Kommunismi inimlikustamise ürituse mahasurumise kohta eestlaste oma tunnistused ju praktiliselt puuduvad. Kuigi ses osales ka tuntud ja sõnaosavaid kirjamehi (Rein Veidemann) — on nemad imelikult vait. Ja kes vait pole, ei julge välja tulla oma täisnime all. Nii on teada 1968. aasta ČSSR-i okupeerimise meenutused kõigest ühelt Varstust pärit Johanneselt…

Kolonnis liikuvate militaarsõidukite juhid andsid masinaile valu… Kui mõnel sõidukil kilomeetrikõrgustes Sudeedi mägedes mootor ülekoormusest suitsema läks, ei kutsunud keegi remondi-lukkseppi, teetropi lükkas eest järgmine tank. Johannes soovis teada, mis sünnib. "Kuulame venekeelset Ameerika Häält," tegi ta sanitaarauto esiistmel Tšehhoslovakkia loodust imetlevale ohvitserile ettepaneku. "Jutud jätta!" keelas ohvitser raadionupu näppimise. Siiski tuli küsimusele kõnekas vastus: auto tuuleklaasi pihta lendas rebu pritsides rammus kanamuna… Tagavarapolgu nr 61412 kolonn ei olnud teretulnud. Ees sõitnud soomusautolt põrkus tagasi munakivi, õhus lendasid kaikad… Kõige hullem oli Kolínis, naised ja lapsed seisid tankide ette… Õnneks ei sõitnud juhttank siiski plakateid "Minge Moskvasse tagasi!" hoidvate inimeste sekka, vaid pööras kõrvale, kõnniteele ja pressis end siis raginal läbi kahekordse maja, rajades kolonnile uue tee… — Vt Juhani Püttsep, Toomas Sildam "Johannes sõitis Tšehhis läbi 2-kordse maja" (Pm 26. I 2001)**

*  Mõnedel andmetel ulatusid N Armee inimkaotused augustiinvasioonis täpselt 96 meheni, aga mitmesuguste õnnetuste ohvritena surid need enamasti sõjaväe-manöövrite loomuliku kaona — vt Boriss Sokolovi rmt: Leonid Brežnev ja tema “kuldne ajajärk” (Tln, 2011, lk 134); rahuliku elanikkonna ohvrite kohta vt ka "Oběti srpna zaluji" Občanský deník, 24. VII 1990; Stéphane Courtois' jt rmt: Kommunismi must raamat (Tln, 2000, lk 436-437)
** Siin tsit Kristjan Lutsu rmt: Eesti ja Külm sõda (Tln, 2007, lk 208-209)

MAI 1968: PRAHA KEVAD VoA-s

Avangardis oli kirjanikud ja üliõpilased. Enne 1968. aasta maid oli Václav Havel tuntud vaid apoliitilise, puhta kunsti — l'art pour l'arti jüngrina. Ja vahest seega, et talle seni Lääne külastamisel, isegi kui seal lavastati ta näidend, oli takistusi tehtud. Nüüd enam mitte.

Tema jt čehhi ja slovaki kirjanikud mõtlesid, nagu siis öeldi, teisiti kaua enne Praha kevadet. Havel esindas seda ärksamat haritlaskonda, kelle vapral foorumil suvel 1967 kuulutati mitu kuud ette * kompartei juhtkonnavahetust ja kogu maad valdavaid demokraatlikke muutusi, neidsamu mahasurumise järel Praha kevadeks ristitud reforme. Eesti sai Čehhoslovakkia tollastele arengutele kaasa elada lääne ringhäälingu abiga. All järgneb põgus valik sellest, mida Ameerika Hääle (VoA) eesti saated selle kohta mais 40 aasta eest ütlesid:

• 7. mail 1968 edastas VoA Washington Posti (WP) poolt vahendatud arvamuse ČSSR-i ajakirjanduse kohta Václav Havelilt sõltumatute kirjanike rühmitusest:

Mis puutub ajakirjandusse, siis ütleb Havel, et praegu esineb seal tsensuur ainult eeskirjades, mitte tegelikkuses, aga ühel päeval võib see seal ennast maksma panna. Tähtis on saada seadus, mis kõrvaldaks tsensuuri ja tagaks ühtlasi suurema koosolekuvabaduse. [---]

Kuid WP korrespondent teatab Prahast, et ajakirjanikele rohkema vabaduse andmine seadusandluse teel leiab ka valituse ringkondades toetust, vähemalt [kultuuriminister] Čestmír Císařilt, kes nõuab, et kõrvaldataks tsensorid kirjastustest ja toimetustest. Seadus peaks aga tegema toimetajad vastutavaks, kui ajakirjanduses ilmub laimu. Laupäeval [4. mail 1968] ajakirjanikele seletusi andes ütles Císař, et selle all ei mõtle ta valitsuse arvustamise tõkestamist...

• 8. mai:

Prahast kirjutab WP kirjasaatja, et äsja avatud uus mittekommunistide klubi kavatseb esineda oma kandidaatidega ülemaalistel ja kogukondlikel valimistel. See on KAN — Rakendustahteliste Parteitute klubi ** [kelle esindaja] on ütelnud korrespondendile, et klubi kandidaatide esitamisega tahetakse valimistel lüüa kommuniste ja saavutada mittekommunistidele suuremat osa võimujaotuses, ilma et sealjuures esitataks väljakutset kompartei juhtivale rollile. Tema organisatsioon ei ole kommunismi ega üldse millegi vastane, kuid tahab demokratiseerimise protsessi jätkamist. Kümme tuhat inimest marssis KAN-i kolonnis maipäevadel, sellest peale on organisatsioon saanud kirju inimestelt, kes soovivad kaasa töötada...

• 14. mail teatas VoA, et:

Praha raadio tsiteeris [marssal] Kirill Moskalenkot, kes oli öelnud, et N Liit ei sega end Čehhoslovakkia siseasjadesse. Marssal oli viidanud mitmetele läänemaade ajakirjanikele ja süüdistanud, et need püüavad õõnestada N Liidu ja Čehhoslovakkia vahelist sõprust. Varem oli leht Práce kutsunud N Liitu üles eitama kindlalt kuuldusi interventsioonist. Need kuuldused levisid seoses N [Liidu] vägede liikumisega Poola—Čehhoslovakkia piiril.

• 20. mai:

Pravda hoiatas pühap [19. mail 1968], et iga katset piirata [kommunistliku] partei võimu peetakse vaenulikuks aktiks, millele astutakse vastu. See maksab reformeerijate kohta nii N Liidus kui ka väljaspool. Pjotr Anikovi poolt kirjutatud juhtkirjas ütles Pravda, et iga katse organiseerida opositsiooniparteisid või nõrgendada ühe kommunistliku riigi institutsioone jätab selle maa kaitsetuks oma mittekommunistlike vaenlaste ees.

• 21. mai:

Christian Science Monitor leiab, et Čehhoslovakkia on esinenud N Liidu suhtes vähem väljakutsuvalt kui Rumeenia. Ta ei ole pannud kahtluse alla Varssavi pakti otstarbekust. Aga mis venelasi vihastab, paistab olevat see, et liberaliseerimisel ei näi olevat pidurit... See on Nõukogude juhtkonnale lausa painajalik, kuna neile on tegelikult tähtis hoopis võimu hoidmine [kommunistliku] partei käes. Veel kohutavam on see Poola ja Ida-Saksamaa kommunistlikule juhtkonnale, kuna Čehhoslovakkia on nende külje all...

• 26. mai:

Tuntud čehhi kirjanik Jan Procházka on Praha ajakirjas Literární listý avaldanud oma mõtteid Čehhoslovakkia poliitilise tuleviku kohta. Kõneldes vahekorrast naabritega ta ütleb:

“Kuigi mu süda ja meel mõistavad, et meie maal ei saa olla head tulevikku ilma ustavussidemeita, mis on loodud verd valades, pean ütlema, et ei inimene ega rahvas ei saa edasi püüdes alatasa arvestada teistega. Liiga kõva kallistamise juures on raske hingata.”

• 29. mail 1968 vahendas VoA, mida New York Times kirjutas tõelise rehabilitatsiooni kavadest [peamiselt oktoobrist 1948 detsembrini 1956] represseeritute suhtes:

Čehhoslovakkia hakkab ametikohtadele ja ühiskondlikele positsioonidele tagasi paigutama umbes 40 tuhandet inimest, kes olid mõistetud vanglaisse või koonduslaagreisse poliitilistel põhjustel viimase 20 aasta jooksul. [---] Esimeseks sammuks selles menetluses oli kompartei keskkomitee presiidiumi otsus möödunud nädalal, et inimesed, kes on poliitilisel süüdistusel kandnud karistust ja kellele on keeldutud andmast tööd, peale kehalise töö, võivad nüüd tagasi asuda oma vanadele töökohtadele.

• 30. mai VoA teatas:

Čehhoslovakkia kompartei on endise parteijuhi ja presidendi Antonín Novotný keskkomiteest [29. mail 1968] välja heitnud...

• 31. mail 1968 märkis VoA:

Kui Novotný ja tema kuus mõttekaaslast keskkomiteest selle põhikirja alusel kõrvaldati, siis on praegusel parteisekretäril [Alexander] Dubčekil partei ridades rohkem toetust, kui seda võis oodata. Põhikirja kohaselt on liikmete keskkomiteest väljaheitmiseks vajalik ⅔ häälteenamus. See tähendab seda, et Dubček oli suuteline enda taha koondama vähemalt 73 häält 110 häälest. Väljavõtted Dubčeki kõnest, millega ta esines keskkomitee avaistungil, näitavad keskkurssi tema kõige aktiivsemate pooldajate ja nn uuskonservatiivide vahel, kes tulid koos temaga võimule jaanuaris, kuid tahaksid nüüd aeglustada reformide ellurakendamise käiku.

Tahtes vastu tulla progressiividele, nõustus Dubček parteikongressi kokkukutsumisega septembris, et valida täiesti uut keskkomiteed ja arutada ning välja arendada partei põhijooni. Tema sõnade järgi on praegu partei tähtsamaks ülesandeks tugevdada ühtsust. Ja arvustades uuskonservatiive, võttis Dubček omaks, et esineb kommunismivastaste tendentside tugevnemist kuid, valides seejärel ettevaatlikult keskse tee, ütles ta:

“Meil ei ole mingit põhjust selleks, et laseksime end ära meelitada jaanuaris võetud kursilt.”

Sellega viitab Dubček keskkomitee koosolekule jaanuaris, mil Novotný asendati Dubčekiga partei peasekretäri kohal ning pandi alus reformide ja demokratiseerimise kursile, mida ta nüüd järgib.

Vaata järge siit

Viited:
* Čehhoslovakkia Kirjanike Manifesti vt Manifesto to the Western World ajalehes Sunday Times (London) 3. september 1967. (+ RFE Researchi 18. IX 1967 ülevaade kirjast ja vastukajadest sellele)
** Angažeeritud Parteitute Klubi ehk KAN, čehhi keeles Klub angažovaných nestraníků — 150 haritlast asutas 5. aprillil 1968 KAN-i alternatiivse foorumina, mis ühendas endasse umbes 60 rühmitust. Klubi liikmete arv kasvas erinevail andmeil kuni 2 või kuni 15 tuhandeni. Üks KAN-i asutajaist kirjandusteadlane Václav Černý asus kaua ČSSR-i salapolitsei StB salajase järelevalve all samas, kui teda koos Jan Procházka jt kirjanikega loeti Kremli poolt tähtsateks kontrrevolutsiooni vandenõulasteks. — Kieran Williams The Prague Spring and its aftermath (Cambridge, 1997) lk 72.

Idaeuroopa kevad 40!

On juubel Praha kevadel — sündmuste ajaloolisel arengul, ilma milleta läinud sajandi kuuekümnendad poleks kunagi saanud kuldseiks

Praha augustis 1968

Siis, 40 aasta eest veel ei nimetatud neid arenguid Praha kevadeks. Kõigepealt sai "Praha kevadena" (Pražské jaro) tuntuks 1946 alanud ning tänini kestev muusikafestival.

Kuid pärast augustit 1968, pärast inimnäoga sotsialismi muljumist tankiroomikute alla (milles kahetsuseta osales nüüdseks pigem punaprofessori ja Eesti Meedia kolumnistina kui inimsusvastaste tegude sooritajana kuulus Rein Veidemann) ning pärast resovetiseerimise vaimus järgnenud nn normaliseerimise aastaid Čehhoslovakkias sai Praha kevade termin sootuks teise, poliitilise tähenduse.

Čehhide ja slovakkide reformiliikumine, nagu ka selle armutu mahasurumine, oli kommunismi parandamatu surmatõve sümptomiks. Prahas jäi Kreml kõigi, nii omade kui välismaailma, nii parem- kui pahemjõudude ees inetult alasti — õigustus vägivallale relvitu ja rahumeelse slaavi hõimurahva, venelaste pahaaimamatute sõprade ning oma kauaste idee- ja parteikaaslaste vastu oli ilmvõimatu.

See oli pelk imperialism, mille juured ulatusid idamaisesse despootiasse.

Ja nõnda see 40 aasta eest algas:

Ameerika Hääle eestikeelsest saatest 1968. aasta...

13. märtsil:

... Praha Raadio kommentaatori arvamuse järgi ei ole kuskil Ida-Euroopas teada sündmustest Čehhoslovakkias. Ta väitis, et ainult Jugoslaavia leht Borba [Võitlus] toovat ära sündmusi Čehhoslovakkias.

15. märtsil:

... Čehhoslovakkia kompartei ametlik häälekandja Rudé právo [Punavõim] ütles [---], et käimas on informatsioonimonopoli likvideerimine. Selle monopoli likvideerimine tähendab, et likvideeritakse võimumonopol, mille alustajaks oli kitsas ring inimesi, ütleb leht. Samal ajal arvustatakse Prahas seda, et Čehhoslovakkias sündivaist muutusist vaikivad informatsiooniallikad Ida-Euroopa teistes kommunistlikes maades.

Nõukogude ajakirjandus vaikib sellest, teatas Praha Raadio korrespondent Moskvast. Ta lisas, et ka Ida-Saksamaal on kompartei leht Neues Deutschland [Uus-Saksamaa] vabaduse edukäigust Čehhoslovakkias avaldanud ainult [Antonín] Novotný taga seisva tiiva vaateid, mis hukka mõistavad seda, mida nad nimetavad spontaanseks demokratiseerimiseks.

Antonín Novotný võeti presidendi kohalt maha ööl vastu 23. märtsi 1968.

Ja idatotalitarismi päikest tabas čehhi varjutus.

Järge vt siit