ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud T o i v o K u r m e t ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.
INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA
Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.
Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?
Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.
Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?
… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.
Mis on EVO?
Nimetus räägib enda eest. Eelmisest aastast peale levisid EVO asutamisest teatanud lendlehed peamiselt postiga. Need saadeti välja ka Eesti tähtsamatele ajalehtedele, et ametlikud organid saaksid asjast n-ö haisu ninna. Need lendlehed olidki selle TASS-i avalduse peamiseks ajendajaks.
Kas ma sain õigest aru, et EVO ise meelega tahtis, et ametivõimud saaksid uuest organisatsioonist haisu ninna?
Just nimelt. Evolased (EVO liikmed) ei sea sihiks oma tegevuse varjamist võimutegelaste eest. Eesti Vabastamise Organisatsioon on küll põrandaalune organisatsioon, kelle konspiratiivne koordinatsioonikeskus asub Tallinnas, kuid EVO tegevuse tagajärjed ei saa, ei tohi jääda kuidagi märkamatuks. Lendlehtedega tegi ta kohe kaardid lahti, esitas avaliku väljakutse, püüdes demonstreerida meie vastupanu vaibumatust — et meid pole suudetud alla suruda — et me ei muutu mitte üha sügavamale hirmukuristikku aetavaks tallekarjaks, vaid vastupidi — pidev hirmutamine, alates massilistest mitmekümnetuhandelistest küüditamistest ja mõrvadest Eestis ja lõpetades KGB šefi Juri Andropovi võimuperioodi antidemokraatliku distsipliinikampaaniaga, et see kõik, vastupidi, on teinud meid trotslikumaks, tarmukamaks, koordineeritumaks meie rahvuslikus vastupanus.
Tõepoolest, kas või elajalik arveteõiendus Lagle Pareki kallal lihtsalt sunnib vägivalla vastu välja astuma. Ikkagi 9 aastat ja seda naisterahvale ja selle eest, et ta kasutas sõnavabadust inimõiguste kaitsmise nimel. Sellesama vägivalla-režiimi ohvriks on saanud iga viies eestlane, kes Stalini ajal kas tapeti, küüditati Siberisse või sunniti vene vägede eest kodumaalt põgenema, pärast seda, kui režiim kahel sõjaeelsel aastal oli näidanud klassivõitluse kiskjalikkust. Need ohvrid, kelle mälestust režiimi apologeedid seni rüvetavad, innustavad võitluseks.
Loomulikult. Ja EVO on selles võitluses täiesti uueks sõnaks.
Milles avaldub EVO uudsus?
On muudetud taktikat. Organisatsioon on tugevamalt üles ehitatud. Tal on eriline enesekaitse-grupeering — julgeoleku-rühmitus.
Analoogia Riikliku Julgeoleku-komiteega (KGB)?!
Kaudne, ainult kaudne, sest KGB on mõeldud riikliku süsteemi alustugede kaitsemiseks, aga EVO julgeoleku-grupeering kaitseb evolasi KGB tegevuse eest, ja see on kõik. Mis on KGB? Maailma kõige geniaalsem vahend enamuse allasurumiseks väheste tagurlaste ees, aga EVO julgeoleku-rühmitus kaitseb ainult teatud inimgruppi, vabastusorganisatsiooni koordinaatoreid. See on tema põhi-ülesanne. Kui toimub nõupidamine, siis peab ju olema inimesi, kes kindlustaks nõupidajate julgeoleku, valvaks nõupidajaid võimude kallaletungi eest, kindlustaks juba nõupidamise eel põgenemisteed jne. Veel on uudsuseks see, et erinevalt nt varem tegutsenud Eesti Demokraatlikust Liikumisest (EDL) või Eesti Demokraatlikust Rahvarindest (RR) on EVO-l tihedamad sidemed välismaaga oma publikatsioonide trükkimise osas. Seega ei saa peamiseks paljundusvahendiks enam kirjutid või keldritesse sisustatud algelised trükipunkrid, vaid korralikud trükikojad. Organisatsiooni esimene lendleht, millest juba juttu oli, on trükitud EVO Helsingis asuva paljunduskeskuse poolt. Seal hakkab trükivalgust nägema ka vabastusorganisatsiooni regulaarne häälekandja Eestluse Foorum, mida hakatakse toimetama muidugi Eestis. Et EVO on alles uus organisatsioon, siis ei saa veel kõike välja öelda, nii mõnigi esialgne kava võib muutuda, täieneda, kõiki rattaid pole veel käima pandud… Veel üks asi, milles avaldub organisatsiooni uudsus, on see, et me oleme seotud N Liidu truualamliku naabri Soomega, mis näitab teatud uusi tendentse Soome ühiskonna iseteadvuses.
Organisatsioon koosneb siis koordinatsioonikeskusest ja enesekaitse rühmitusest?
Mitte päris nii. Kui öelda konkreetsemalt, siis ei ole meil otse koordinatsioonikeskuse nimelist organit, nagu Poolas põranda alla tõmbunud Solidaarsusel. On olemas nt rahvuskultuuri ja ideestrateegia rühm, neist on aga parem mitte rääkida. Organisatsioon taotleb mitte liikmeskonna kasvu — see suurendaks praegu lihtsalt sissekukkumise ohtu — vaid üldrahvuslikult laia liikumise koordineerija positsiooni. Seepärast võiks EVO-d ennast lugeda koordinatsioonikeskuseks. Muidugi on ka nn peakorter, mis asub Tallinnas.
Ei tundu tõenäoline, et nii suur kampaania Eesti ja ka Läti—Leedu vastu sai alguse ainult EVO loomise faktist.
Muidugi oli EVO üks viimaseid põhjusi. Põhjus oli kriitilisele punktile lähenev rahulolematus Balti riikides. Paljudel puhkudel on kaldutud arvama, et Eestis tekitasid viimase paarikümne aasta kriitilisemaid olukordi 1980. aasta oktoobris—novembris toimunud õpilaste demonstratsioonid Tallinnas, Pärnus, Tartus jt linnades, isegi venestunud Kohtla-Järvel. Olen päris kindel, et see nii pole. Ega asjata nimetata neid demonstratsioone kõigest Propelleri-rahutusteks. Need said algtõuke rokkpundi Propeller kontserdilt Dünamo staadionil, kui muusikute esinemine järsku keelustati. Peale selle oli muidugi ka teisi soodustanud tegureid, nagu Ferdinand Eiseni kõrvaldamine ja Elsa Gretškina asemele seadmine haridusministri kohale, mis tähendas koolisüsteemi venestamise kasvu. Peab ütlema, et see demonstratsiooniseeria oli tegelikult organiseerimatu, stiihiline rahutus, mis võis küll mõne võimumehe Toompeal närveerima panna ja meeletu ekspressiivsuse tõttu tõmbas Eesti opositsioonile maailma tähelepanu, kuid mingiks kõrgetapiks eesti vastupanu-liikumises seda lugeda ei saa. Isegi arvestades oma poolehoidu demonstreerinud haritlaste "Avalikku kirja ENSV-st".
Kas tulemas on midagi veel hullemat kui 1980. aastate rahutused?
Ma tahan öelda, et tänu noorte julgele väljaastumisele sai dopingusüsti kogu eesti rahvuslik vastupanu. Võiks öelda, et noored koputasid isade—emade südamele. Ja lisaks veel maailma avalik arvamus, mis peale 1980. aastat meid toetama kaldus ning omakorda meie kindlustunnet parandas. Muidugi said teoindu vahepeal võib-olla et lootusegi kaotanud eksiilorganisatsioonid, kes on alati olnud kodueestlaste püüdluste peamiseks esindajaks Läänes. Eesti jt Balti riikide küsimus pärast 1980. aastat olnud arutlusel Euroopa riikide nõuandval foorumil Europarlamendis, kes oma liikmetel soovidas edaspidi ÜRO-s baltimaalaste nõudmisi esile tõsta. Ühendriikide valitsus on juba astunud märkimisväärseid samme meie rahvaste enesemääramisõiguste tõstatamiseks. Sel teemal on korduvalt kõnesid või avaldusi teinud USA president Ronald Reagan, kelle tagasivalimist me väga ootame. Muu seas olgu öeldud, et Reagani tagasivalimist võiks takistada ainult tema ootamatu surm. Alles hiljuti tegi USA valitsus žesti täiesti konkreetselt Eestile ja eestlastele suunatud tähelepanu-avalduse: esmakordselt Ameerika Hääle (VoA) ajaloos oli selle raadio juhtkiri pühendatud Eestile… nii et kõikidest rohkem kui 40 eri keeles saatest võis kuulda tõotust, et USA valitsus jääb alati toetama meie õigust määrata ise oma tulevikku vabana võõra võimu alt, ning USA peab seda poliitikat täiesti reaalseks…
Te räägite VoA juhtkirjast 25. veebruaril, päev pärast Eesti iseseisvuse aastapäeva…
Jah… See kõik, mis sai hoo sisse alles pärast 1980. aastat, viiski EVO loomiseni. Ja mitte ainult. Alles hiljuti asutati Tallinnas veel üks organisatsioon — Veljesto — mis minu teada tegeleb rohkem võitlusega kultuuri — rahvusliku pärandi kaitseks, mida praegu ohustab venestamine ja mille hävitamine tähendaks ka eestlaste kui rahvuse hävingut. Nii et tõesti, TASS-i avalduse põhjustas mitte EVO loomine üksi
Kui edukas on see Eesti-vastane kampaania?
Kõigepealt polnud see kampaania puhtalt Eesti-vastane. Ekspordiks mõeldud EVO-teemaline avaldus polnud midagi muud kui kamapaania algus, millele järgnes rida teisi rünnakuid. Teiseks võeti kampaanias sihikule Läti ja ka Leedu opositsioon. Kolmandaks püüti kampaania käigus maalida pilti, nagu oleks kõik, mida Baltikumis mitteametlikku toimub, välismaalt inspireeritud provokatsioon, sh olevat isegi EVO justkui bluff. Aga eks ajapikku tõestab EVO ennast ise. Loomulikult oli Stockholmi konverentsi eel vallandatud propagandakampaanial USA-vastane värving.
Sellest, et Reagani administratsioon tahtvat Stockholmis Balti küsimusega kasu lõigata, võis mitu korda lugeda jaanuari lehtedes.
 |
| Toivo Kurmet ja Jüri Lina Münchenis FOTO: Jüri Lina kodukülg |
Oleme jõudnud otsapidi okupatsioonivägedeni. Kas praegune situatsioon, vaadates neid arvukaid sõjaväe-baase Eestis, ei sünnita pessimismi? Eriti impeeriumi taustal, kus eestlased, lätlased ja leedulased koos moodustavad alla 2% rahvastikust…
Aga kas olekski õige meie vabadusvõitlust ette kujutada relvastatud võitlusena? Küsiksin vastu, kas peame kõiki 98% oma vaenlaseks pidama. Kes oleks NSV Liitu hõlmatud rahvustest meie vabadusvõitlust kas natsionalistlikel või koguni šovinistlikel ajenditel valmis meie vastu astuma. Kas ukrainlased? Mis huvi neil peaks olema baltimaalaste territooriumi vastu? Ukrainlased on kannatanud Stalini laagrites nagu meiegi, sest neidki süüdistati ebalojaalsuses Nõukogude võimul vastu, nad on kogenud samu rahvusvaenu ilminguid kui meie. Ukraina oli esimesi liiduvabariike, kus moodustati Helsingi kokkuleppe järelevalve-komisjon, mis dokumenteeris inimõiguste rikkumisi. Kas ukrainlased poleks meie liitlased iseseisvusvõitluses? On nad meie vabadusvõitluse vaenlased? … … … Pool aastat tagasi jõudis kaugelt Tšistopoli vanglast, Kaame jõe äärest Tatarimaalt, Eestisse teade, et meie väljapaistvamaid õiguskaitsjaid Mart Niklus on koos leedu inimõiguslase Viktoras Petkusega astunud Ukraina Helsingi-grupi liikmeks. Kuidas mõista oma vabadusvõitleja sümboolset sammu, tema läkitust meile? … Arvestuste järgi paarikümne aasta pärast moodustavad rohkem kui poole N Liidu elanikkonnast Kesk-Aasia rahvad… Isegi usbekid ja kirgiisid on vabadusihas meile liitlasteks. Püüdes hoogsalt kasvavat rahvastikku ümber asustada tööjõu-vaevas avarustele, peab Moskva asiaate venestama — neile mitte ainult vene keelt õpetama, vaid neist ka kodumaa-armastuse välja kõrvetama. Viimane tavaliselt ei õnnestu ja nii jääb ka pahameel vägivaldse ümberasustamise pärast. Afganistani Moskva oma asiaate enam saata ei usalda, ka islam tõstab Kesk-Aasias pead, samal ajal kui KGB kimbutab ka nende rahvaste esindajaid venestamise vastustamise pärast. Taga-Kaukaasias on armeenlased ja grusiinid väljas rahvuslike õiguste eest. Kui Tallinnas 1980. aastal demonstreeris maksimaalselt 5000 koolinoort, siis kaks aastat varem, liiduvabariikide konstitutsioonide uuendamise aegu, nõudsid grusiinid peaaegu 10-tuhandelise meeleavaldusega gruusia keelele riigikeele staatust. Ja ongi kolm kohalikku keelt Taga-Kaukaasias riigikeelena fikseeritud — ainukestena N Liidus! Neljakümne kiri nõudis sellise sätte kinnitamist ka Eestis. Asjatult. Märtsis 1981 korraldati Tbilisis jälle meeleavaldus, mis ei lõppenud enne, kui Gruusia Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär Eduard Ševardnadze isiklikult tuli rahva ette ning lubas gruusia keele ja ajaloo õpetamise tõhustamist. Aasta tagasi toimus Gruusia Venemaaga ühendamise aastapäeval jälle protestidemonstratsioon. Gruusia on ilmekas näide, mil määral Moskva on rahvuslikule liikumisele järele andma sunnitud. Meie võitlus saab olla ainult internatsionaalne.
Te mainite venestamist, kuid venestamine toetub ju vene rahvale. Seda rahvast te veel puudutanud pole. Samas moodustavad venelased seni kogu liidu rahvastiku põhiosa.
Suurvene šovinism — natsionalismi negatiivne vorm šovinism eitab väikerahvaste õigust iseseisvusele ja on veel hullem, muutudes riiklikuks šovinismiks, nagu Nõukogude imperialismi puhul. Suuvene šovinism on Venemaal ajast aega olnud imperialistlike kavade elluviimise vahendiks. Kuid so vähemharitud osa vene rahvast, kes end šovinismist mõtlematult kaasa kanda laseb, ning rahvuslike väärtuste levides mängib see osa vähem rolli. Vene petetud põhjakihtide ärkamine toimub intelligentsi eestvedamisel. Ma tooksin nt Nobeli preemia laureaadist Aleksandr Solženicõnist, kes kutsub venelasi üles enesepiiramisele, tehtud vigade tunnistamisele. Mõistagi ei meeldi see võimuritele, nemad on selle idee raevukad vastased. Eestis ilmus aastavahetuse eel raamat "Luure Keskagentuur NSV Liidu vastu" (Tln, 1983, 287lk; originaali tiitel: CRU protiv SSSR — Moskva, 3. tr, 1983, 320lk), kus KGB juurde akrediteeritud ajaloolasest ajakirjanik (Nikolai) Jakovlev — kui ma nüüd nimega ei eksi — prominentseim avalikult esinev KGB agent, missiooniga süstida võimumeestele sobivaid ideid rahvasse…
Tema kirjutis ilmus joonealusena ka Noorte Hääles.
Jah… Et seal seda enesepiiramise ideed nii raevukalt, ilma argumentidega, pimesi materdatakse, see näitab palki Nõukogude valitsejate silmas… Ma ei räägi võltspatriotismist, mida nimetatakse ka Nõukogude patriotismiks, ma usun, et üha kiirenevate arengute ajal kiireneb ka Venemaa rahvuslik ärkamine.
Ja ikkagi on Nõukogude impeerium võimas ja mitte savijalgadel koloss…
Savijalgadel kolossiga võrreldi tsaari-impeeriumi, praegu on meil tegemist täiuslikuma riikliku süsteemiga. Ka marksistliku käsitluse järgi pole see riik aga midagi enamat kui abinõude süsteem kindlustamaks valitseva klassi võimu teiste üle. Meie riigis on see poliitiline süsteem täiuslikum kui mujal. Rahvavõimu teostab käputäis bürokraate — käputäis võrreldes massiga, keda nad oma tahtele allutavad. Kõige suurem viga, mille nad seejuures tegid, oli piirdumine täiusliku võimuhaaramise ehk n-ö revolutsiooni-teooria väljatöötamisega, ent pärast efektset võimuhaaret nad loogiliselt, mõistlikult, rahuviisiliselt valitseda, r a h v a majanduse vajadusi katta enam ei suuda. Selle pärast too impeerium Vaiksest ookeanist Berliini müürini, bastionidega ka Kuubale ja Nicaraguasse nii hoogsalt levibki, sest kõik püsib ekspansioonipoliitikal, olgu selleks siis sõda Afganistanis või Ladina-Ameerikas. Samas laienemisega rahvaste seast, kes imperialismi tagajärgi kogevad, järjest vaenlasi juurde kogudes. Pole lahendust Poola kriisile, kus ametivõimude ja elanikkonna vahel on suur ja parandamatu lõhe, mida ei saa likvideerida, kuna Moskva õigel ajal Poolasse tungida ei julenud. Oleks sinna kohe 1981. aastal, Solidaarsuse tippajal sisse mindud sõjalise jõuga, siis oleks demokratismipuhang lämmatatud seal korrapealt nagu 1956 Ungaris ja 1968 Tšehhoslovakkias. Pooliku lahenduse, sisemise sõjaväelise diktatuuri tingimustes suutis Solidaarsus õigel ajal taktikat muuta ja põranda alla tõmbuda, vältida ulatuslikumat hävingut. Poola riik ja rahvas on võõrandunud. Poola pisik on nakatanud naabreid. Hiljuti tegid Poola ja Tšehhoslovakkia dissidendid ühisavalduse, mis räägib kahe rahva tihedaist sidemeist. Veidi hiljem avaldas Ungari opositsioon kahe põhjanaabri aktsioonile oma toetust. Ungari käärib, see on väga oluline ilming, kuhu pole haaratud ainult opositsioon, vaid ka juhtkond. Ajakirjandus on muutunud avatumaks paljudele teemadele, mis Nõukogude riigile oleks piinlikud, sealsed reformid sisepoliitikas teevad samuti Nõukogude juhtidele muret. Kõik meenutab 1968. aasta eelset, kusjuures pole usutav, et venelased, kes rahvusvahelise üldsuse pahameele kartuses Poolas ei tihanud sõjaliselt sekkuda, julgeks militaarselt lämmatada Ungari järjekordset demokratiseerumist.
Kuid Ida-Euroopa ja NSV Liidu rahvaste sidemed praktiliselt puuduvad.
Füüsilistele tõketele vaatamata on siiski vaimne side. Kas Poola sündmused ei tekitanud N Liidus elevust? Tekitasid, enam kui Praha kevad tosin aastat varem. See on samm edasi. Eesti ja Leedu tuntumad teisitimõtlejad saatsid 1981. aasta algul Poola Solidaarsuse juhile Lech Wałęsale õnnitlus-telegrammi, rõhutades Solidaarsuse-taolise liikumise vajalikkust kogu Nõukogude impeeriumi rahvastikule. Kui õigesti mäletan, siis saatsid Poolasse toetusavalduse ka SMOT-i esindajad…
See on N Liidu mitteametlik ametiühing.
Jah, Vaba Elukutsete-ülene Töölisühing… Siis kutsus N Liidu Demokraatlik Rahvarinne Eesti RR-i eestvedamisel 1. detsembril 1981 "vaikset pooltundi" korraldama, mis küll ei õnnestunud, kuid mille vastu kasutati ettevaatusmeetmeid niivõrd suures ulatuses, et poleks osanud ette aimatagi. Üleskutse järgijad ei torganud üleüldise vaikiva ootuse taustal muidugi silma, tagajärjed aga küll. Nii muudeti ära 1982. aasta 1. jaanuarile planeeritud hinnatõus. "Vaiksete pooltundide" kogu aktsioon sai tuntuks kui Eesti initsiatiiv ja Nõukogude tööstuskeskustes, nt Volgamaal, leidus hiljem järgijaid, kes korraldasid streike, kus autotehase juhtkonnale esitati tõelisi majanduslikke nõudmisi. Arreteeriti mõned lendlehtede levitajad, kes kutsusid üles eestlaste eeskuju järgima. Sellest sündmusest on meeles üks salmike:
Jesli norma budet bol'še,/ Proovige vaid tõsta normi,/Nii ulatusid Poola mõjud siiagi ja paistab teadlikkuse ja võitlusvaimu tõusu.
sdelajem ka byla v Pol'še./ teeme nagu Poolas tormi!/
See kõik äratab lootust, aga tuleme korraks tagasi Eesti juurde! Kas teile ei tundu, et siin on maad võtnud pessimism?
Meid, kogu Nõukogude impeeriumi on pidevalt töödeldud mitmesuguste hirmutuskampaaniatega. Meid on võimsa propagandaga püütud suruda tardumusse, süstida jõuetuse tunnet n-ö paratamatuse, saatuse tahtega leppimist. Kui tolle propagandaga reakodanikku totalitarismile kasulikus suunas just veenda pole suudetud, siis kuidagi vett sogada, kahtlusi külvata küll… Kuid millest algas meie jutt? Te ütlesite, et midagi on lahti. Ühiskond vabaneb tardumusest. Moskva tuuled ei puhu endise kargusega, soojem õhumass tungib peale, sulatades jäist resignatsiooni. Meil jääb paljuski loota Lääne demokraatlikule üldsusele, sest Nõukogude totalitaarse propaganda vastukaaluks peab inimene siin saama juurdepääsu info ja ideede vabale liikumisele… Demokraatiamaad peavad mõistma, kui oluline ka nende enda julgeoleku pärast oleks oma kõlbeliste väärtuste ülekanne, nende tutvustamine siin. Mis puutub raadiohäältesse, siis peaksid need veel rohkem tegema selleks, et muutuda N Liitu suletute hääle kandjaks, nende hääleks, kel sõnavabadus puudub. Selleks tuleb aga tõhustada illegaalseid sidemeid dissidentliku informatsiooni edastamisel Läände, kust see legaalselt, raadiolaineil tagasi jõuab. Ja mitte raadio üksi, ka rahvusvaheline televisioon! On paratamatu, et lähema kümne aasta jooksul jõuab N Liitu mingi kosmosetelevisiooni-programm, olgu vene või inglise keeles, keelel TV-s määravat tähtsust pole. Kui rahvusvaheline televõrk on pea sama lai kui raadiovõrk praegu, ei päästa enam ka telesignaalide summutamine, nagu seda nüüd prooviti Soome TV-ga Tallinnas.
Jah, see oli 23.-29. jaanuaril, ühel ajal baltivastase kampaaniaga, millest me alustasime.
Just, see oli nii ähvarduseks kui katsetuseks Soome TV segamisel… Teadlased on seda probleemi uurinud ja võib kinnitada, et ühe või teise riigi täielikuks kaitseks TV-signaalide eest tuleks see maa, piirist piirini, katta hirmuäratava metallkupliga, muud ei jääks üle… Saated on muidugi oluline tegur, aga et need võiks kujuneda meie häälekandjaks, on ka siin vaja laiendada põrandaalust kirjastusvõrku… Meil oli juttu sellest, kuidas EVO plaanib välja anda Eestluse Foorumit. Välismaiste trükikodade kasutamine on muidugi ohutum, mis on EVO kui rahvusliku koordinatsioonikeskuse puhul oluline, kuid igasugu mitteperioodilised väljaanded: ilukirjandus, filosoofia jm peab olema juba siin trükitav, paljundatav… Põrandaaluste trükikodade sisustamisele peaksid kaasa aitama Lääne üldsus ja meie välismaised organisatsioonid… Iga inimene, kel vähegi võimalik, aidaku kaasa. Kui on kirjuti, mis ehk nurgas tolmab, siis trükitagu, kui pole, siis muretsetagu. Palju on räägitud ladina tähestikuga kirjutite defitsiidist, siiski pole neid võimatu hankida… Iga inimene ja iga omakirjastulik väljaanne peab ütlema oma sõna. Vaikimise ajastule tuleb lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar