Sovetistoori: Eesti (moodi) esilinastus

Salaseanss EKP Keskkomitees Välisministeeriumi suures saalis on täna, 17. X 2008 kl 11 ajaloolise aimefilmi “The Soviet Story” Eesti-esilinastus. Skandaalne esilinastus, ei saa salata.

Lätlase Edvīns Šņore (parempoolsel pildil) vaimustava teose maailma-esilinastus leidis aset Europarlamendis, seda juba mais. Juunis jõudis see Läti kinolevisse. Augustis Läti TV-sse. Nüüd lõpuks jõuab ülioluline film ka Eesti ekraanidele.

Kohalik esilinastus toimub kommunismi kuritegude rahvusvahelise ajalookonverentsi raames, mille korraldajaiks pressiteate järgi on EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Välisministeerium, S-Keskus, Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus ja Eesti Ajalooõpetajate Selts (EAS). Viimse rolliks on ka publikut valida, väidetavalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seast.

Paraku on sellele esilinastusele osaks langenud korraldus võimalikest halvim: väiksevõitu saal, 180 kohta vaid valitud publikule ja kunagist parteimaja igati väärivalt ületurvatud ligipääs. Ühesõnaga ka see...

“Sovetiloo” kinnine seanss on üks tõeline sovetistoori...

Sest nagu kinnitab eile, 16. X 2008 Eesti Ekspressi jõudnud sõnum: Eesti tuntuimat... “Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude konverentsile”
Teda ei soovitud ei esinejaks ega isegi pealtvaatajaks. Jutt on Mart-Olav Niklusest, kellele ürituse korraldaja EAS-i juhatuse liige + EV riigiametnik + kaasaegse ühiskonnaõpetuse asjatundja Mare Oja (pahempoolsel pildil) ütles lihtsalt “Ei”. Kas teadmatusest?

Persona grata Mare Oja (*1960) on jah - õpetaja! Eriala poolest ajalooõpetaja. Töökohaks Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ametiks sotsiaalainete peaekspert, ajaloo peaspetsialist. Seltsitegevusse haaratud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi juhatuse liikmena (välissuhted) ja endise esinaisena, samuti ajaloo riigieksami komisjoni liikmena (2000...) Tema hiljutisi publikatsioone koostaja, kaasautori ja autorina: "Eesti Vabariik 90: konverentsi kogumik" (2008), "Holokaust: õppematerjal" (2007), "Filosoofia õpetamisest" (2006), "Inimene ja ühiskond: ühiskonnaõpetuse õppematerjal" (2006)...

Täiesti mõistetav reaktsioon kaua aktiivse inimõiguslasena tegutsenud praost Thomas Vagalt:

Minu arvates on see tegu kas rumal või alatu (inglise keeles on ütlus, et isiku tegu on tingitud kas sellest, et ta on petis või siis tola — rogue or a fool) mitte seada Mart Niklust Eesti-poolseks asjatundjaks selle filmi esmaesitusele.
Mart Niklus oli Eesti dissidentidest kõige kuulsam. Ta oli Amnesty Internationali featured prisoner — tähelepandav poliitvang! Viisin ta ise New Yorgis rahvusvahelisele süümevangide õiguste esiletoomise pressikonverentsile, kus osales mh Hollywoodi täht Richard Gere, kes rääkis väga hästi Tiibeti rahva ja dalai Lama õiguste ja vabaduse poolt. Seal oli ka USA endine (1967-1969) kohtuminister Ramsey Clark, kes pärast kohtuministri ametit oli aastate jooksul mitmete inimõigus-kampaaniatega seotud. Ta oli muide viimane, kes kaitses Karl Linnast, enne väljasaatmist Nõukogude venelaste, KGB kätte ja surma.

Niklus on rahvusvaheliselt väga tuntud endine (1958... 1988) poliitvang ning võimekas inimõiguste ja vabaduse nõudleja ning eestvõitleja. Kuidas saab olla, et üks bürokraat, kel väga võimalik et polegi teadmisi sellest, mis 20-30 aastat tagasi Eestis ja maailmas aset leidis, on otsustaja – ja veel Mart Nikluse vastu?!

Väga võimalikult on asjasse segatud suuremad isiksused, kes võib-olla tahavad ise särada. Meil ei ole rahvusvaheliselt paremat kui Niklus välja panna – kuigi tean nimesid, kes istusid Siberis samuti kui Niklus ja on vahvad mehed—naised: Enn Tarto, Lagle Parek, Kaljo Mätik, dr Heino Noor, Ain Kaalep, Heli Susi jt. Õige oleks kõik endised veel elus olevad poliitvangid ja küüditatud kohale kutsuda ja filmi näitamiseks hiigelsuur kinoteater muretseda.

Soovitan, et ühtegi endist komparteilast ja čekisti (KGB-last) ei lastaks selle filmi esietendusele Eestis. Meie rahva kannatused ja piina pigistused on liiga pühad, et mõni pahupidi pööratud bolševik või apparatšik saaks selle näitamisel esineda, kui normaalne riigitegelane, poliitik või akadeemik, ärimees või mis iganes neist nüüd ka pole saanud.

Meil tuleb see film näitamisele New Yorgis ühes Manhattani kinos Village East Cinema, kus “Laulev revolutsioon” jooksis korduvalt ja väga edukalt 24. - 30. oktoobril (2007). Eestlased New Yorgis ja New Jerseys lähevad seda vaatama truuduse ja armastuse meeles, ning et seda teha menukaks, mis tähendab näitamise pikendamist ja kuulsuse kasvu, seega majanduslikku õnnestumist, mis siin Ameerikas on ühe filmi edu pant.

MART NIKLUS esikohale esilinastamise puhul Eestis!

Thomas Vaga

Skandaali lahvatamise järel võeti Mart Niklus ürituse eelõhtul osalejate nimekirja. Kahjuks oli ta tolleks ajaks oma tänase kava juba teisiti seadnud. Õnneks on ta filmi juba näinud — välismaistel konverentsidel.

Samas oli eilsegi seisuga välisministeeriumi suurde saali konverentsile registreerituid alla 180, nii et vähemalt kaheksa kohta oli eile hilisõhtul sellele konverentsile täiesti vaba (vt registreeritute nimistut EAS-i veebis). Ka polnud kõik valitud publiku hulgast sugugi õpetajad, nagu väitsid äraütlejad mitte ainult Mart Niklusele, ka teistele väärikatele ühiskonnategelastele.

Niisiis, vastates Thomas Vaga küsimusele, tegu oli alatuse, mitte rumalusega. Ent mida siis arvata lähiajaloo- ja ühsikonnaõpetusest Eesti koolides?! Ega EAS küll nüüd mingi sovetiaegne moodustis ole, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist asutatud, tänavu oma 15 tegevusaasta saavutusi tähistav selts.

Kuna juba homme tuleb Tallinna Maarjmäe lossis kokku Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aastakoosolek, peaks kogunenutel olema kui mitte arutlus- siis mõtteainet piisavalt.

Millest räägib “The Soviet Story”? Millest räägib filmi ümber Eestis arenev sovetistoori? Kas siin seda filmi laiemale publikule ka kunagi näidatakse?

Sestap olgu siin ise veebist filme allalaadivale huvilisele portaali Minut.ee vahendatud kvaliteetne filmilink.

NB! Faili suurus on 822MB (862 320 004 bytes) ja formaat .avi. Kuid p2p-võrkudes (e-mule) on sama nime all üks ca 380MB jupp, mida alla tirida ei maksa - so võltsing, üles pandud eksitamiseks ega ole raske ära arvata, kelle poolt.

Täiendus 5. XII 2008:

Ametlikult Pimedate Ööde Filmifestivali ehk PÖFF-i (vt festivali kava ja tulemusi) väisanud läti reissöör Edvīns Šņore kohtus 2. XII Tallinnas meie vastupanuveterani Mart Nikluse, tema sõprade ja kaasvõitlejatega. Šņore palvel külastati üheskoos ka pronkssõdurit ehk nn vabastajate monumenti tolle nüüdses asukohas Tallinna Sõjaväekalmistul, samuti Vabadusvõitluse Muusemit Lagedil.

Filmi nägi eelmisel õhtul PÖFF-i raames “Nõukogude loo” nime all 170-päine publik varakult väljamüüdud seanil Kinomajas. Tegu oli The Soviet Story teise avaliku linastusega Eestis, kui mitte arvestada skandaali tekitanud poolkinnist esilinastust EV Välisministeeriumis 17. X 2008.

Šņore kinnitusel on tema filmi näitamise õiguse viimaks omandanud ka Eesti TV (ERR), kes toob selle ootuste kohaselt tuleva aasta algul teleekraanile — meiegi rahvale vabalt vaadata + loodetavasti vene tõlkega.

Lätlaste kuulsat dokumentaalfilmi näitab PÖFF ka tänaseks kavandatud lisaseansil.

NB! The Soviet Story lisaseanss on 5. XII 14:00: ajaloodokumentaal “Nõukogude lugu” /seansi kood PÖFF-i võistlusel 0531/ kinos Sõprus (kohtade arv 280)

Milleks meile "Päevakaja"?

Eesti Raadio juubeldab — “Päevakaja” saab 50-aastaseks, sestap alustame pidulikult ERR-i andmestikuga:

• “Päevakaja” on rahvusringhäälingu keskne, neljal programmil edastatav päevasündmuste kokkuvõte + analüüs + usutlused + küsitlused
• “Päevakaja” ristiisaks peetakse Valdo Panti, kes ses saates oli ka reporteriks
• Täna jõuab eetrisse “Päevakaja” №17326

Ent keskne päevauudistesaade on varasemail kümnendeil sageli ära jäänud, nagu näitab 50 tegevusaastale mittevastav järjenumber, ning saadet jäetakse kavast välja tänapäevalgi. Nii lükati veerandtunnine “Päevakaja” välja ER-i põhiprogrammist Valter Ojakääru tänavuse juubeli tõttu. Muusika koos selle autori ja ta juubeliga võib olla tähtsam kui päeva keskne uudistesaade.

Eks laulgem siis seitsmekümnendate lorilaulu: Pole vaja “Päevakaja”… Kus tegelikult puudub ka analüüs… Kus stiilipuhtad usutlused on harvad… Ja küsitlused — pole sugugi raadioküsitlused, vaid aeg-ajalt ette tulev kuiv, statistilisi andmeid esitav (diktorikoolituseta esitatav) diktoritekst.

Loomulikult tähendas “Päevakaja” eetrisse tulek progressi ja tähelendu, mitte ainult sovetliku reporterimalli loonud Pandile, kes muide hindas skeptiliselt talle omistatud “Päevakaja” vaderi seisust. Eks eesmärk oli ikka kompartei ohjatud ER-i (tänases ERR-is 'ohjamise' tähendust ei taibatagi) propagandatöö parendamine, voolujoonelisemaks muutmine, selle inimlikustamine. Vaimu ja võimu, tõepeegelduse ja agitpropitruuduse pihtide vahele surutud “Päevakaja” oli esialgu ka väga kaleidoskoopiline. Ja kui ta, so “Päevakaja” kellegi hubase õhtu sisustaski, siis ikkagi jäi ta…

“ER-i saatekavas keskseks ideoloogilise mõjutamise [---] kanaliks”, kuna ülejäänud “propagandasaadete kuulatavus oli 1960. aastail “Päevakajast” märksa madalam”.

Ivar Trikkel “Päevakajast” Eesti Raadio arenguloos. – Päevakaja. Tln, 1988, lk 9-12.

Tänaseks on “Päevakaja” soliidne, saate nimi sama suupärane kui kulunud. Tal on aga segasevõitu päritolu, mida keegi ei taha mäletada, ja läbinisti kontrpropagandistlik kasupõli, mida meenutatakse harva. Olgu sõjaaja Leningradi Raadios või 1950. aastate Ameerika Hääles (VoA) – mõlema eestikeelseis välissaateis nimetati “Päevakajaks” alati vastupropagandistlikku rubriiki, mille leivaks oli reeglina satiir võõrvõimu kollaborantide vastu: Leningradist pilgati Hjalmar Mäed, Münchenist Ivan Käbinit. Ka Tallinna raadio “Päevakaja” polnud päris teabeveski, vaid jahvatas tihtilugu kontrpropaganda saadusi. Esma-sihtmärke nähti pagulaskonnas ja EV diplomaatides, keda rünnati koostöö-süüdistusega Lääne salaluuretega. “Päevakaja” eripära ahvatles KGB-d neid saateid ära kasutama ka erilistes desinformatsiooni-üritustes (aktivnye meroprijatija). Näide külmast sõjast mitte ainult oma rahva vastu, vaid… Külm sõda klassikalisel kujul.

Poolsajandi eest osales eesti teabeväljas ja meie rahvusringhäälingus loomulikult teisigi tegijaid peale Moskva-meelselt tuututavaeesti–vene keelse raadioanastatud Eesti pealinnas. Ameerika Hääl oligi üks neid olulisi takka sundijaid, kelle mõjul suurenes kohalike eestikeelsete saadete maht ning tänasel päeval jxuubeldav “Päevakajagi” näiteks asus välispoliitikat kajastama paeluvamalt ja sagedamini. Aastail 1960-1966 pidi sama saade aga otseselt katma eestikeelset VoA-d.

Seda illustreerib sobivaimalt EKP KK ja Kremli kirjavahetus (pdf-dokumendid), kus üks kohalikke parteibosse Leonid Lentsman andis novembris 1960 nelja kuu eest kõrgemalt saadud parteiülesande täitmise kohta aru:

“Eesti raadio programmi on tehtud muudatusi. Ameerika Hääle eestikeelsete saadete ajal kantakse üle kõige populaarsemaid kohalikke informatsioonisaateid: kl 21.30 – “Päevakaja” ja 23.00 – päevauudised ja spordisaated.”

Moskvast Keskkomitee sekretariaadist oli allstruktuuridele kohustuseks tehtud nimelt — korraldada Washingtonist iga päev N Liitu antava VoA vastava programmi ajal vastukaaluks oma “sisukaid huvitavaid poliitilisi saateid” kohalikus ringhäälingus. Kontrpropaganda jäi Lentsmani kinnitusel väliskommentaatorite ülesandeks, need pidid hakkama “Päevakajas” esinema kuni neli korda nädalas. Endiselt kuulusid kihutustöö kõige plahvatuslikuma laengu retseptuuri käsitlused eesti pagulasist, kelle hingel olevat (Lentsmani järgi)…

“fašistliku okupatsiooni aastate kuriteod ja praegusaja reaktsiooniline tegevus”

Kui VoA muutis vahepeal oma põhisaate aega, tuli Tallinna raadio ülemusilt pakiline korraldus samamoodi nihutada “Päevakaja”. Ent kuulatavusuuring näitas, et “Päevakaja” kaotas järsult kuulajaid, kes saatekava poliitilise manipuleerimisega sama ruttu kaasa ei läinud.

Pärast uue eestikeelse programmi loomist ametliku, patriarhaalsema stiiliga I programmi kõrvale, jätkus too vastupropaganda II programmis ehk Vikerraadios ja eeskätt “Maailm täna” saates. “Päevakaja” institueerus 1970. aastail eesti ringhäälingu ühe tõenäoliselt rahvalikuma uudistesaatena, mis aga ei säästnud teda sovetipärandist, mh võimalikust rollist kattesaatena Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa eesti kava esimese saatetunni ajal (20.00-21.00Eaj) sovetiaja lõpus.

Külma sõja aastad ja mõjud meie ringhäälingu kujunemisloole vääriksid põhjalikku lahtikirjutamist. Seni piirdugem tõigaga, et propagandataaka on tagasivaates püütud seostada ennemini välismaise (Lääne) kui kodumaise (Tallinna) eetrimeediaga. Tasub siiski tähele panna, et just siis, kui Eesti taasiseseisvumise, NATO ja EL-iga liitumise, samuti ameeriklaste kokkuhoiu tulemusel 27. II 2004 kadusid eetrist VoA eestikeelsed saated, lõppes justkui ootamatult ka moderniseerunud “Maailm täna”… Vastupropaganda tuhin läks viimaks üle? Ehk oodatakse äkki eestikeelsete saadete taastamist Moskvas või Peterburis?

Kokkuvõttes võinuks Külma sõja aegse ER-i saurusekarja jäänukitest pigem ellu jätta mingi klooni “Maailm tänast” kui koomas “Päevakaja”.

Viimane on kaotanud endise rahvalikkuse, ent vähimgi intellektuaalne säde on endistviisi lootusetult puudu. Kunagi nii kaleidoskoopiline “Päevakaja” on tänase seisuga sootuks fragmentaarne ega oma nimepärast nägu, mis kuidagiviisi õigustaks “Päevakaja” eristamist riigi- (eelarvelise) raadio päevauudiste muist pikemaist saateist.

Olgu see pisku ühtlasi lisanduseks “Päevakaja” ning ERR-i õigustamatult salatud punaminevikule.

Raadio Seitsme viisteist küünalt

1. Oktoober on Raadio-7 sünnipäevakuu, mille tähistamiseks tuleks kuulata raadiot ennast
2. Nimelt, täna 15 aasta eest algas kroonikute väitel ER III programmis Raadio-7 nimeline vaimulik saatesari
3. Sari jõudis eetrisse riigiraadio (praeguse ERR-i) armust vaid õhtuti, umbes 3 tunni kaupa
4. Tänaseks on seeasemel eluõiguse kätte võitnud omaette 4 raadiojaamaga kolmekeelne raadiovõrk, mis on sama karske kui kommertsivaba, tehes reklaami ja kihutustööd vaid Jumala ja iseenda heaks, viimasele küll edutumalt kui Esimesele, mida ilmestab Raadio-7 peaaegu sisutu noorteveeb (WWW.24x7.EE)
5. Raadio7 kui selline loodi aastal 1995, kui saadi ringhäälinguluba Tallinna sagedusele (103,1MHz), mida Raadio-7 kasutab tänini
6. Siis läks lahti iseseisev igapäevane 17-tunnine omakava, mis paisus tuleval aastal ööbaringseks
7. Sajandivahetusel lisandusid järgemööda Pärnu (88.6MHz), Tamsalu (96.1MHz) ja Puhja (92.1MHz) raadiojaamad, mille eetriväljade ulatust näeb levikaardil allpool
8. Raadio-7 hälli juures oli praeguseni temaga koostööd jätkav Rahvusvahelise Leviga Ususaadete Liidu IBRA-Raadio, mis on õieti sünnipäevalapse emaraadioks ja mis saadab veel 84 keeles üle maailma Valitsusvälise mittekommertsliku ristiusu-righäälingukoondise IBRA logo
9. Varem, aastast 1957 jõudsid IBRA saated meieni välismaalt lühilainetel, neid salvestati Torontost Stockholmini ja Iisraelist Floridani “Heasõnumi-” ja “Sillasaate” ja “Märtrite Hääle” + veel mõne nime all.
10. Raadio-7 lähiminevikku kuulub ka lühiajaline koostöö Trans World Radioga (TWR), mis on umbes 30 euroopa rahvale ja lisaks mõnekümnes muus keeles saatev rahvusvaheline raadio
11. Kunagi (1961-1991) ulatus TWR eesti teabevälja samuti välismaalt, nimelt Monte Carlo raadiojaamast, ent pärastpoole, kui TWR jaanuarist 2000 kevadeni 2006 üüris juhtumisi üht kesklainesaatjat Peterburis, siis hangitigi eestikeelseid saateid Raadio-7 Tallinna stuudiolt
12. Pärast VoA, RFE ning Rootsi Raadio toimetuste töö lõppu 2004-2005 jäid need Raadio-7 abiga koostatud ja Venemaalt nädalalõputi Skandinaavia suunas väljastatud pooltunnid tõenäoliselt viimseiks regulaarseiks välissaateiks eesti keeles. Paraku olid need tehtud uisa-päisa ega väärinud oma Monte Carlo eelkäijaid.
13. Raadio-7 praegune leviala ja potentsiaalne auditoorium Eestis hõlmab 67% elanikkonnast, alalist kuulajaskonda on 25-40 tuhat ja see jääb alla 10% võimalikust auditooriumist Raadio-7 levikaart Ringhäälingumaailma veebist
14. Raadio-7 pole ainus eestikeelne ristiusu-raadio Eestis. Koos Pereraadioga pakub Raadio-7 meie maruvõitu lokaaleetrile rahulikku hingelist alternatiivi. Ehkki Raadio-7 religioosse tolerantsi lävekõrgus on Pereraadio omast üle, annab eesti kristlik ringhääling meie ilmalikule ringhäälingule siiski silmad ette just sallivuses. Nii on Pereraadio võimaldanud regulaarse rubriigi Toomas Jüriadole, kes mingit saladust ei tee, et on paadunud ateist. Teiseks näiteks võiks olla nii Tallinna Pereraadio kui Raadio-7 kavas olevad juudisaated, mis käsitlevad väga hoogsalt eestlaste rolli nn holokaustis.
15. Eesti kristlik ringhääling on enamasti sama rahustav kui soe vann Foto WWW.Mediapool.EE

Eesti rahvas Külmas sõjas

Autori-kuraatori Kristjan Lutsu

🀙 näitusest & 📘 raamatust: kriitikat ja lisandusi

Kes on Külma sõja veteran? Eesti riikliku sõjandumuuseumi kaks vaadeldavat projekti tõstatavad just sellise küsimuse nii külastaja kui ka lugeja jaoks. 

KOMMUDE ± RU KÜLM JÄTKUSÕDA. Kahetseb Sov-Armija (NA) sõdur ehk seda, et ta Külmast sõjast e’pääsend lööma tõelise ilmasõja = IIIMS-i pärislahinguid? Või miks muidu Johan Laidoneri nimelise Eesti riikliku sõjandusmuuseumi egiidi all on jõnga hoolimatusega usurpeeritud teema + pealkiri "Külm sõda ja Eesti" ‽ 

Ühes enda uuritava ainevaldkonna tutvustuses on Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadurist juhataja Kristjan Luts öelnud nii:

Eesti Sõjamuuseumi projekt "Eesti & külm sõda" käivitus rahvusvahelise teaduskonverentsiga "Eestlased külmas sõjas" (9.9.2005), mis loogiliselt jätkus ESM-i näitusega "Eesti & külm sõda" (11.11.2005) Selleks valmistumisel tekkis hulk teksti- ja pildimaterjali, mis […] jõudis […] raamatu "Eesti ja külm sõda" kaante vahele (Tln, 2007, 301lk — edaspidi E&KS)

Luts kipubki Külma sõja (KS) eesti-aspekti käsitama teemana — ta enda sõnastuses — "eestlased lääneriikide ja Nõukogude relvajõududes", mis paraku on õõnes ja eksitav kontsept, sest KS ei tähenda tingimata ega enamastigi sõda—relvi—kroonut. Suisa vastupidi! Külma sõja mõiste hõlmab pigem rahu ja tolle hoidmist ehk "rahuvõitlust", ennemini heidutust või sõjaseisundi vältimist, selmet külma sõja paradigmas suhteliselt marginaalseid asju—kehameid—nähtusi, nagu väekoondid, ohvitserkond, sõdurid, moon ja lahingutehnika — ühesõnaga mitte sõda relvakonflikti või ses osalemise mõttes. Pealegi vaadeldakse ses raamatus vaid üht paljudest külma sõja mitmekülgseist ilminguist, ühte tihedalt hõlmatud ajalõiku, mis on kõigile hästi tuntud ajaloosündmus (mida siin jj eristab suur algustäht)

Põhiliselt rakendabki Luts XX sajandi KS-i sündmustiku ajalist raamistut, mille ta siiski jätab piisava asjakohase ainesega sisustamata. Sestap on raamat E&KS lünkadest lüüme ja läbinisti logiseva kronoloogiaga. 

ESITEKS SÜNDMUSTIKUST. Nimelt jagab Luts oma KS-i vaegkäsituses laialt tunnustet ajalõigu (1945-91) omakorda "esimeseks …", "teiseks …" ja "kolmandaks külmaks sõjaks", tekitades nii KS-i ajajoonde paar "külma rahu" lünka: 1954-58 ja 1963-79. Kui esimese pimepunktidega Ungari ülestõusu ja Suessi-kriisi kohal AD 1956 veel võiks leppida, siis teine on arusaamatum KS-i vastasseisu ägenemise tõttu tollasel ajavahemikul. 

Nii koges kogu maailm, k.a Eesti 1960-ndil ühelt poolt kommunismi laialdast pealetungi kolonialismile ja kirikule, sovettide edemust "kosmose võidujooksu" stardis, "Praha kevade" lämmatamist; ent teisalt Lääne vastupanu KS-is, mh USA Rahukorpuse käivitamise, sotsiaalse propaganda evitamise, mehitet lendudega Kuule jm sarnasega. Eesti puhul võiks siia lisada Moskva ideoloogilist survet neutraliseerivate Soome TV ja Lääne—Ida sihil sugenenud turismi mõjusid. Samal ajal muutusid kompartei ja KGB tagurlikumaks just Tallinna olümpiaregatiks valmistumise ajal 1977-80 — massilise immigratsiooni — nn migratsioonipumba käivitamise, venekeelsuse ja sürdrahvustamise survega, noore põlvkonna ägeneva rahutuse, meeleavalduste ja ideoloogilise erimeelsuse mahasurumisega, sh uue aja vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Mart Niklust jt vangi pannes.

TEISEKS KRONOLOOGILISI VEAÕIENDUSI. Eesti rahvuslipp toodi üldsuse ette — tänavale ja rongkäikudele hiljemalt AD 1987, mitte aga aasta hiljem, nagu seisab E&KS-is (lk 259) Siis, juunis 1988 SMV-trikoloor legaliseeriti juba nukuvõimu‐tasandil… Ka KS-i kontekstis üliolulisi vaba teabevoolu ja inimõigusi soodustav Helsingi-protsess algas aasta—paari võrra varem kui augustis 1975, nagu väidab E&KS (lk 257) kuna siis sõlmiti pikema CSCE nõupidamiste protsessi järelmina juba pidulikul tippkohtumisel Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamise Helsingi lõppakt…

Juunis 1953 toimus hilisemat sündmustikku arvestades ülimalt õpetlik ülestõus Berliinis, mis nurjus ja mida E&KS pole tähelegi pannud…

Vaba Eesti Komitee olnuvat kaastegev (lk 148) veebruarist 1955 (nimelt kelle?) "kodumaale suuunatud eestikeelsete raadisaadete" juures. Raadio nimetust miskipärast ei ole. Jah, raamatus mainimata Eesti Vabaduse Hääl saatis Hispaaniast vahelduva eduga tõesti alates 1955… Lõpetas tegevuse AD 1975. Ent VEK-iga sel palju pistmist pole olnud…

Hirvepargi esimene kogunemine protestiks MRP vastu eelnes ERSP-algatusele ja mitte teisipidi, millele eksitavalt osutab E&KS (lk 142)

KÕIGE SISULISEM EKSIVÄIDE: Nihu läinud on ka võidurelvastumise tähenduse adumine — see oli tuumarelvastuse rakendamisest peale AD 1945 KS-i ilmet + sisu kujundav + põhjuslik + olemuslik nähtus, selmet "kõrvalnähe" (lk 246) ning SALT ehk Strateegilise Relvastuse Piiramise lepingud on Eestis tuntumad lühendiga: SRP (või vk OCB)

Ja lõpuks AD 1919 — Kominterni asutamine — ei tähistanud kurssi "sotsialismi ülesehitamisele ühes riigis" (lk 236) — vaid täiesti vastupidiselt: maailma-revolutsiooni! Ühtlasi oli see kommunismi-tondi + Moskva külma sõja globaalse avangu enim usutav tärmin. Kunas lõppes see sõda… Enam-vähem selge, et Eestile lõppes KS kui mitte augustis 1991… Siis Kristjan Lutsu moodi sõjaväe-keskselt võttes ehk 3 aastat hiljem — augustis 1994, kui siit viidi ära RU-väed.

Aga ärklevate neokommude üleilmse möllu kestlikku jätku kaedes… Mine tonti tea!

Eesti sõjamuuseumi (Knd Laidoneri M-i) püsiekspositsiooni kuraditosinast näitusest üht tähistab pealkiri  》Külm sõda: 1946-91《

LAIDONERI NIM ESM-i VÄLJAPANEKU TUTVUSTUSEST: Külma sõja näitusel vaadeldakse, kuidas kulges IIMS-i ekspositsioonist tuttavate meeste elusaatus pärast [kuuma] sõda. Kajastatakse eestlaste teenistust nii lääneriikide relvajõududes, sh [nii] Korea ja Vietnami sõdades kui ka NA-s, ja metsavendlust. Näituse osaks on ka metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia. Kaardi abil saab aimu Nõukogude vägede paiknemisest Eesti territooriumil. Samuti käsitletakse argielu militariseeritust [sovetliku/tsivii-] okupatsiooni ajal, nii saab tutvuda tollaste põlvkondade laste militaarsete mänguasjadega ja sõjalise algõpetuse tunniga üldhariduskoolis. Välja on pandud Ühendriikide kindralmajori Tiiu Kera ja kolonel Enn Tietenbergi vormid.

ISIKUD. KEHAMID. RIIGID. Raamatu ajajoon järgib läänelikku narratiivi Külmast sõjast XX saj ajaloosündmusena, mida alustasid ja mille võitsid valged jõud ehk Lääs eesotsas USA-ga. Ühendriike mainitakse raamatus täpselt sada korda, Saksamaad isegi paarikümne võrra enam. Nõukogude Liidu nimetus tuleb ette ligi sada, Hiina ja Suurbritannia ligi poolsada korda, Afganistan, Kuuba, Ungari ja Poola 25×, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia 20×. See peaks iseloomustama Külma sõja osalejaid ja tallermaad, kus Eestil polnud silmatorkavat rolli ega eestlasil palju kaasa rääkida. Isikuist on enim ära mainitud Henry A Kissinger tolle teoste sagedase osundamise tõttu. Teisel kohal on Stalin. 

Ent neid eestlasi, keda Kristjan Luts oma raamatus E&KS välja toob ja kes nende seas KS-i päevilt tõsist tähelepanu ja austust vääriksidki, on siinse arvustaja hinnangul kõigest kuus: Aleksander Einseln, August Rei, Edmund Valtman, Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Mark Enari. Samaväärselt Eesti lähiajaloos olulisemaid institutsioone, organisatsioone ja asutusi on esitlet peaaegu piisavalt. Aga Ameerika Hääle, BATUN-i, CIA, KGB, Kominterni, Raadio Vaba Euroopa, Vaba Eesti Komitee ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kõrvalt siiski on puudu, raamatus nimetamata või autori poolt tähelepanematult üle astutud ses kontekstis küllalt olulise tähenduse ja/või tähtsusega Eesti Vabaduse Häälest, Tallinna raadiost ehk nn E(R)R-ist, rahvusvahelisest usuringhäälingust eesotsas Vatikani Raadioga, samuti nagu legendaarseist Vabadusraadiost ja moskoviitlik-gebistliku KS-i panuses olulisest VEKSA-komitee/ühingust. 

Külma sõja eestimeelses ja -keelses käsituses sõjamuuseumi toimetiste sarjas №2 all ilmunud trükiteosest on välja jäänud ka mitu teistkümmet nii kaalukaid kujusid kui Aarand Roos,¹ Alfons Rebane,² Arthur Haman,³ Hellar Grabbi,⁴ Imre Lipping,⁵ Jaan Pennar,⁶ Kaarel R Pusta,⁷ Lennart Meri,⁸ Leo Park,⁹ Marju Lauristin,¹० Toomas H Ilves,¹¹ Tönu Parming,¹² Vaino Väljas,¹³ Vello Ederma,¹⁴ Vello Salo¹⁵… Tõsi, Parmingut, Pennarit ja Merd mainit on, aga kaht eespoolsemat vaid autoreina lähteainese loetelus ja kolmandat üksnes kindral Einselni USA-st EV teenistusse kutsujana. Ja kummati on Meri arusaamatult sattunud samma leotellu raamatu lõpus Virkko Lepassalu teose pealkirja "Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri…" (Tln, 2005, 232lk) tõttu, kuna E&KS siiski Georgist enam üldse ega Lennartist tolle vaatenurga alt mingit juttu ei tee.

Külma sõja teema lahkamine — lisaks puudulikule Estonicale — jääb Lutsul ka globaalselt ¾ osas ilma reemata. Seletus, mitte aga vabandus võib olla nii näituse kui ka raamatu kokkuklops Eesti sõjamuusemi (Vikipeedia: Eesti riiklik sõjandusmuuseum) sõduriköögis. Eks arvatagi lembi sõjamuuseum enne kuuma kui külma sõda.


EESTI KÜLMA SÕJA TANDRIL. Tuleks ent kiita 🀙 üht saali tervikuna hõlmavat KS-i näitust teavikuna, mis palju väärtuslikum ja mõjusam on sama ainesega raamatust. Loodan, et E&KS jäi puudulikuks ikkagi näituse proovitöö toortoote, pseudoteadusliku kirvetöö ja mitte pühkmeprügina.

Lutsu KS&E-trükise sedavõrd pretensioonikas pealkiri, mis ju peaks andma lugemisele ärgitamise ja sisukirjelduse lisaks — vähemalt ideaalis — ka teose sisu avava võtme, tõstab selle ülesande autori jaoks kahjuks kättesaamatuisse sfääridesse, kus liikumiseks ESM-i projektijuhil puuduvad niihästi keps kui ka tiivad. Eestil ja eestlasil on puna-Moskvaga esimese välislepingu (Tartu rahu) sõlminud riigi ja rahvana aga olemas oivaline kogemus ning seni kasutamata võimalused olla kommunistide külma sõja (üheks pea-) tunnistajaks. Need on seni, jah, lõpuni kasutamata, mida näitab ka…

Täiesti mannetu Eesti vastupanu‐liikumise käsitlus E&KS-is (lk 137, 142-3) Ometi vastustas sovetirežiimi Eestis…

• ≥6500 relvis partisani incl…

• 15-25 tuhat põrandaalust (nn illegaali) ning eelmistele lisaks…

• ≈300 erimeelset (sh ⅛ dissidente) stalinliku ning siirdeaja vahel.

Hulganisti oli 1968-85 sporaadilisi proteste, k.a meeleavaldusi, kuhu siirdeaeg AD 1990±3a nii massi kui organiseeritust lisas.

Külma sõja rindelõike küündis siiagi. Siingi sündis Külma sõja sangareid.

✸

¹ Aarand Roos (1940-2020) keeletadurist kirjanik, raadio-, usumees, diplomaat, kes 1975-78 tegutses Ameerika Hääle Eesti Osakonna (VoA EO) juures; oli EV konsul New-Yorgis 1982-95; 22 raamatu autor.

² Alfons Rebane, aka Alf (1908-76) sõjaväelane, kes KS-i ajal juba a-st 1946 tegutses mestis Lääne salatalitustega, sh ~15a koostöös UK-ga, a-st 1948 ka Rootsi salaluurega, üritas luua püristut ühenduseks metsavendadega anastet EV-s jm Baltimail, tuvastamaks NL-i sõjavalmidust ja mehitamaks antisovetlikku relvavastupanu, mistap Alfi osalusel BRD-s, UK-s, Rootsis valmistati ette 61 meest, nn rebasepoissi, kelle (lõviosas nuri)tegevuse kõrgaeg oli AD 1951±3a.

³ Arthur Johan Haman, aka Juhan Tuldava, KGB agendinimi Skvorcov (1922-2003) keeleteadurist spioon KS-i ajal KGB lähetusel Rootsis 1955-63; üritas infiltreeruda Vaba Euroopa Komiteesse (NCFE) USA-s; töötades USA teabetalituses AP ja osaledes Rootsi Eestlaste Esinduse tegevuses lõpetas Stockholmi ülikooli, läbikukkumise ohus pages tagasi NL-i.

⁴ Hellar Grabbi, aka Kalju Põder, aka Toomas Rand (1929-2018) keeleteadurist kriitik, kirjastaja, ajakirjanik, töötas USA Kongressi raamatukogus a-st 1959 Vaba Euroopa Komitee (NCFE) projekti raames; Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE—RL) ek saadete kaastööline USA-st 1975-89, poliitika ja spordi puhul K Põdra, kirjandust käsitledes T Ranna varjunime all, oma häälega ja nime all esines RFE-s a-st 1988; üllitas 1965-99 ajakirja Mana; 7 raamatu autor.

⁵ Imre Lipping (*1943) 3. põlve sõjaväelane. Tema isa Elmar Lipping (1906-94) oli EVabsÜ tegelane, kes töötas a-st 1957 Eesti Vabaduse Hääle NYC-büroos — CIA koodnimi AEBASIN-4. Vietnami sõjast naasis IL kapteni auastmes, viimati kol-lnt. Ta on saavutanud bakalaureuskraadi Virginia Militaarinstituudis, teinud magistri- 1967 Toronto ja doktoritöö 1980 Marylandi ülikooli juures — kõik ajaloo alal. Enne raadiotööd teenis IL 3a USA sõjaväes ja oli valdava osa teenistusajast eriülesandega Vietnamis (n-ö laipu lugemas) Varemgi VoA ja eesti pagulas-ajakirjanduse kaastööline, sai VoA koosseisuliseks sügisel 1970, tõusis lõpuks 1½ kuuks — kuni 12.8.1974 VoA EO juhataja kt kohale. Seejärel naasis teadustööle doktorandi ja õppejõuna eri ülikoolides, põhiteema Eesti XX saj ajalugu. Töötas 1980-81 USA Riigiarhiivi arhivaarina, 1981-85 Massachusettsi ülikooli sõjaajaloo õppejõuna. Asus 1985 USA konsulaar-teenistusse (LAV-is, DDR-is, Ukrainas jm), oli USA Ida-Berliini suursaatkonna esindajana 9.10.1989 Leipzigi rahu-meeleavalduste koldes, mille mullistusse kiirelt kadusid nii Berliini müür kui ka DDR; töötanud 1990-ndil ka USA Tln-saatkonnas.

⁶ Jaan Pennar (1924-99) USA politoloog, kes KS-i käigus on töötanud 1953 VoA uurimis-osk-s, jätkanud 1953-70 nõuniku jmt ametis Amcomlibis, mis ohjas mh Vabadusraadiot (RL); 1975-90 oli RL-i juhtivjõuks, mh 1975-76 RL-i EO p-toim ja 1. juh. Tema abikaasa oli RFE—RL-i EO 3. juh Eva Merike Kangro-Pennar (1950-97)

⁷ Karl, aka Kaarel Robert Pusta (1888-1964) juristist riigimees, diplomaat, ajakirjanik; Paneuroopa‐liikumise edendaja Eestis, silmapaistev rv-õiguse tundja, Rv Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige ja Haagi Rv Õiguse Akadeemia eluaegne liige. Külma sõja ajal EV New-Yorgi Peakonsulaadi eriesindaja, kes visalt, ent edutult taotles EV saatkonna avamist Washington DC-s; elas 1952-64 Madridis, kus temaga ajutiselt jagas korterit Eesti Vabaduse Hääle juh Villibald Raud (1898-1982)… Pusta poeg oli 1942 asutet VoA algrivist VoA EO juh-ks kerkinud Kaarel Robert Elias Pusta (1922-2000) aka Charles Elie Puusta, aka Pusta Jr, aka "Popi".

⁸ Lennart Georg Meri (1929-2006) kirjanik, filmimees ja riigitegelane (EV 2. president) Külma sõja ajal töötas Tln raadios = nn E(R)R-is; samuti oli NL-i, UK + USA + Rootsi mitmik‐agent.

⁹ Leo Park on Eesti NSV MN-i j.a KGB uurimis-osk ülema, Peipsi lääneranniku vene vanausulist päritolu Leonid Barkovi (1928-2020) varjunimi. Park—Barkov oli 1960-ndi keskel ENSV TA aspirandina Eesti sovetiseerimist õigustava kontsepti autoreid, kehtestajaid ja propagandiste. Ta töötas NKVD/MGB/KGB-s 1946-88, alustades hävituspataljonist Tartumaal, jätkas märtsi-küüditajana, sai 1958 kapteni pagunid, samal ajal juurdlus-osk ülema at-na uuris tudeng Mart Nikluse, hiljem rv-liselt tuntud inimõiguslase esimest süüasja (järelm MN-ile 8a#); taasalgatas + uuris teist korda varem sama roima eest juba karistet Verner Tomba (Omakaitse, järelm †) asja; uuris 1969 Balti Laevastiku ohvitseride, sh erimeelse Sergei Soldatovi süüasja. Hiljem, 1969-77 oli juhtiv uurija Leningradi obl KGB-s, knd-mjr… Viimati 1977-89 NL-i KGB uurimisvalitsuse ülema at ja dets-st 1986 ülem, knd-Itn. Barkov tegeles CCCP\VF-is mh nii Lng/SPb kui ka Moskva haritlaste vaenamisega, kevadel–suvel 1987 nn Kremli-piloodi Mathias Rusti kr-asjaga (NL-i ülemkohus mõistis MR-ile 4a#)

¹⁰ Marju Lauristin, aka Marjustin (*1940) poliitik, meediateadur ja teabur; karjäär algas 1962 Tallinnas E(R)R-i salajases eritoimetuses VoA EO saadete seirest. Marjustin lõi endast kommuna ja sovetliku nukurežiimi esi-kollaborantide Johannese (1899-­1941) ja Olga Lauristini (1903-2005) järglasena "Avaliku kirja Eesti NSV-st" allakirjutajate neljakümnega liitudes dissidendi musternäite…

¹¹ Toomas Hendrik Ilves (*1953) psühholoogist ajakirjanik, diplomaat ja riigitegelane (EV 4. president); RFE—RL-is oli THI teadur ja RFE EO 4. juh; Arvo Pärdi Keskuse (2010-18) rajatise algatajaid; kuulunud antiputinistliku Free Russia nõukokku; lisaks on THI 195 tuh jälgijaga Twitter\X-teabur.

¹² Tönu, aka Tõnu Parming (1941-99) sotsioloogist õpetlane, ajakirjanik, poliitik, sõjaväelane; 1962-67 ohvitserina USA sõjaväes, sh USA erivägede (US Army Special Forces) allüksuse ülem 1965-66 Vietnami sõjas. Parming oli VoA EO teadustaja 1973-86; oli 1988-91 RFE eesti saadete sage usuteldu ja kaasautor Kanadast; a-st 1990 oli ajalehe Meie Elu toimetaja.

¹³ Vaino Väljas (1931–2024) NL-i diplomaat, NLKP jt vasakkoondiste, samuti ideoloogilise võitluse = KS-i pomo E(NS)V-s; Gorbačovi lähiliitlane (tuttav a-st 1956); Väljase eriteeneid KS-is: Moskva huvide edendamine Ladina-Ameerikas (nt Nicaragua) ja siirdeaja Eestis nii kodu- (agitprop, ajakirjandus) kui välismaal (nt 20.2.1990 Sorbonne'is)

¹⁴ Vello Ederma (1934-2023) VoA ja USIA töötaja; eksiilpoliitik.

¹⁵ Vello Salo, aka Endel Vaher (1925-2019) sattus IIMS-i lõpus nn čehhi põrgu, kus ta andis end itaallasena üles ja jõudis nii Roomasse Püha Birgitta ordu (OSS) kloostrisse. Vatikani Raadio — IIMS-i järel esimesena Läänes regulaarsaateid Eestisse andva raadio eesti sektsiooni ainus töötaja = toimetaja + teadustaja 1948-52 ja 1961-65; "Maarjamaa" ühemehe-kirjastuse omanik ja katoliku-jesuiidist usumees.

Bekman usub Eesti lõppu…

… ehk miks me ei sõbrusta Soomega

Moskva uus haisupomm lehkab Eestis teist kuud. See on 380 lehekülge soomekeelset juttu raamatus, mida keegi pole lugenud, ent mis külma sõja vahendina ju sellegipoolest toimib.

“Pronssisoturi – Viron patsaskiistan tausta ja sisältö”

Eesti peatset hävingut kuulutava raamatu esitluse on autor määranud igati sobivale ajale, Punaarmee vallutuse LXIV aastapäevale — 22. IX 2008. Iseäranis sobiv on koht — teisaldatud pronkssõdur, nn vabastaja monumendi esine — sest autor kummati oma sõjakamates avaldustes nimetab monumenti sootuks hävitatuks – vt nädalalehele Den' za dnëm (Dzd) 22. VIII 2008 antud intervjuud! [Tõmmis eemaldatud] Sõgedus saab siis seletuse.

“Pronssisoturiga” maha saanud dr Johan Beckman-Bäckman (*18. V 1971) on kriminoloog, juurasotsioloog ja riigiloolane, mitme kõrgkooli õppejõud, kaitsnud 2006 Helsingi Ülikoolis väitekirja organiseeritud kuritegevusest Eestis ja Venemaal, kirjutanud 8 raamatut + artikleid Soome ja Venemaa suhteist, sõja- ning terrorismi ajaloost... Kaastööline Venemaa strateegiliste uuringute instituudis (RISS), mis võib olla seotud Venemaa salaluurega. Aastail 1997-1998 korduvalt peatunud ja töötanud Tallinnas, viimati ka Tartus, elades 1995-2005 ise siiski alaliselt Sankt-Peterburgis, kus 2000 avas sõjaajaloolisi töid üllitava omanimelise kirjastuse Johan Beckman Institute. “Instituudi” egiidi all annab Beckman-Bäckman aastast 2004 välja kolmekeelset ajaloolist poolaastakirja Ulkopolitiikka, millel Soome välispoliitikaga on sama palju ühist kui lõksul hiirega.

Oma eelmises raamatus demoniseeris ta Moskvas tapetud Anna Politkovskajat (30. VIII 1958 – 7. X 2006) ja lisas, et mõrvatud võimukriitik olla VF-i riigipea halvustamiseks lausa spetsiaalklubi organiseerinud, mis juba iseenesest kõlab gebistlikku hunta erilist tunnuskirja vääriva veesogamisena. Raamatu “Saatana saapuu Helsinkiin” (venekeeli reklaamitav kui "Финляндия, кровью Анны Политковской умытая") ilmutas aga üsna tundmatu pisikirjastus Russia Advisory Group OY eesotsas Venemaal kaht õigusabifirmat omava Jon Hellevigiga. Kirjastaja Hellevig on tosin aastat idanaabrite juures tegutsenud soomerootsi ärimees, tema sealne karjäär startis kõrgelt kohalt, nimelt Soome—USA—NSV Liidu ühisettevõttes Sovfinamtrans (SFAT), mis perestroika ajal vene nafta väljaveoks loodi ja mida tollast kommet järgides pidi sovettide poolel mehitama KGB-ga seotud tegelaskond.

Sarnane on lugu ka viimatise raamatuga. Selle üllitas Eestis tegutsev OÜ Tarbeinfo, mille juhiks teatavasti on 1980. aastail KGB-s töötanud Vladimir Iljaševič, alias Vladimir Ivlev, samuti Olev Miili nime all tuntud KGB propagandist, kes salaluures olles täitis ühtlasi APN-i korrespondendi rolli Soomes, oli 1983-1988 APN-i Eesti osakonnajuhataja ase- ja kohusetäitja, 1988-1992 Põhjamaade korrespondendipunkti juhataja ning viimati Eestis ilmuva venekeelse nädalalehe Russkii Telegraf peatoimetaja + vastutav väljaandja.

Küsimata seda, miks niisugust raamatut tahaks välja anda pühendunud KGB kirjamees, huvitugem hoopis, miks soome professor oma Eesti-teemalise blogi iga interaktiivse küsitluse häälestab kümneaastasele perspektiivile… — Sest ta ise ka usub, mida räägib, et ja-jah, eks 10 aasta pärast vaatame!

Beckman-Bäckmani arpilliteesid ⭑ Euroopa ja Põhja-Atlandi Liidu häbiplekina kaob Eesti aprillisündmuste tulemusel Euroopa poliitiliselt kaardilt veel enne aastat 2017 ⭑ Balti riikide lõpp algab Eesti allakäigust (Beckman: Я лично приветствовал бы создание Прибалтийской Республики) ⭑ Eesti poliitika ohustab ka Soomet, kes kannab Moskva ees vastutust Tallinna mahitamise eest ⭑ Praegune Venemaa on armu, moraali ja õigluse majakas nii Läänemere kui kogu Euraasia hyvaqssiiii...

Kui polegi tegemist lamba aastal SVR-i värvatud agendiga? Või dr Lepsi taolise oinapäise, profikretinismi põdeva teaduriga? Siis on Bekman ehk lihtsalt veendund punaprofessor. Eks leidu Soome ülikoolideski õpetlasi, kelle venemeelne pseudoliberaalsus leiab hõlpsa, kui mitte ka tulusa rakenduse välispoliitilise peavastase mõju-agentuuris.

Vabameelse Eesti külalislahkus ja meie eriteenistusetelt ja ametitelt raamatuesitlejale 22. septembril Tallinna Sõjaväekalmistul pakutav kaitse vaevalt eestlasi lohutab. Rahvusliku psühholoogilise kaitsega Eesti seni veel ei tegele. See on meie siseriiklik häda. Ametlikult ei tunnistata meil käimasolevat külma sõdagi. (Kas sestap olla õnnetu?) Et raamatu sõnumi tulipunktis paikneb aga Soome, võiks muutuda see tavaoludes Eesti välispoliitiliseks probleemiks. Aga olud on tavatud.

Meie Byron

Aleksandr Solženicõn †3. VIII 2008

Kui mitte järelpõlvedele, siis oma kaasaegsetele oli Solženicõn (*11. XII 1918) XX sajandi vene kirjanikest suurim. Ja tähenduslik üliliitlane Eestile. Läinud südaööl pühendas järelehüüdeid talle kogu rahvusvaheline ringlevi ja tänased maailmalehed loovutavad talle terveid külgi. Mitte aga meil. Eestisse ulatus hilisõhtune sõnum küll enne hommiku saabumist ja seda tänu ERR-i lühiuudisele “Suri vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn” 4. VIII 2008 kl 01:06 Eaj, mis tuli kaks ja pool tundi pärast suurmehe viimast südametukset (kl 23:45 Maj).

Mispoolest oli Solženicõn meile nii võimas liitlane?

I. Kirjaniku ülim hinnang eestlastele. Alates “Ivan Denissovitšist...” (

-->Odin den' Ivana Denisoviča/Один день Ивана Денисовича, 1962) -->Siin aga näide ühest 32 aasta tagusest Ameerika Hääle saatest:

Solženicõni Gulagi Arhipelaagi hiljuti ilmunud III osas nimetab autor jällegi mitmeid eestlasi. [---] Ühte laagrisse on Solženicõni väitel saadetud 1954. aasta mässu mahasurumiseks tankid ja nende all sai surma kaks noort eestlannat Ingrid Kivi ja Mahlapuu-nimeline naisisik [nad hukkusid 25. VI 1954 Kasahhimaal Kengiri vangilaagris puhkenud ülestõusus].

Kirjanik mainib, et laagrist oli ka põgenejaid ja toob ühe n-ö kutselise põgenejana esile eestlast Georg Tennot. Kõik tema põgenemiskatsed aga ebaõnnestusid reetmise tõttu kaaslaste poolt. Tenno, keda Solženicõn kirjeldab kui üht oma sõpra, suri 1967. aastal ja maeti tema soovi kohaselt kodumaa mulda. Matusetalituse pidas üks tema endisest vangikaaslasest kirikuõpetaja.

VOA 12. V 1976.

II. Tema otsesed toetusavaldused Eesti omariiklusele.

-->See poliitiline sümpaatia ei rajanenud ilmselt üksnes kuuldule, eks peatunud ta 1965-1966 pikemalt Eestis. Juba pärast Gulagi Arhipelaagi (GULAG-i saarestik/Архипелаг ГУЛАГ) I osa ilmumist oli põhjust kõnelda eesti küsimusest Solženicõni teostes, nagu tegi seda kirjanik Aleksis Rannit. Nimelt oli ta Ranniti sõnul esimene maailmakuulus kirjanik, kes osutas Eesti iseseisvuse taastamise vajadusele. Märkides samas isiklikku liigutust suurkirjaniku suhtumise üle eestlastesse, mainis Kallastelt pärit eesti—vene poeet, polüglott ja Yale’i ülikooli teadur Vabadusraadio ühes venekeelses saates muuseas ka kuulsa kirjaniku vanglakohtumisi eesti riigimehe Arnold Susiga… Usutluse katkend (helifail Алексис Раннит об Александре Солженицыне) on siin:

Eestindus... Vladimir Jurassov: … Ilmselt panite tähele Aleksandr Solženicõni korduvaid pöördumisi Eesti ja eestlaste teema poole. Mida teie eesti ühiskonnategelase ja poeedina sellest arvate?

Aleksis Rannit: Solženicõn rääkis meist, ma ütleks, kõige paremas valguses juba “Ühes päevas Ivan Denissovitši elust”, kuna “Gulagi arhipelaagis” kaitseb ta Eesti riiklikku iseseisvust otsesõnu ja kirjeldab meie rahvuslikku loomu enam-vähem täpselt… Eestlased on nii kodumaal kui Läänes 30 aastat asjata oodanud mõne maailmakuulsa Lääne intellektuaali tõendusi Eesti tragöödia ja eestlaste õiguse kohta elada oma maal vaba rahvana. Läänes on seni meie kaitseks kostnud suhteliselt vähetuntud kirjanike ja publitsistide hääli. Aga Solženicõni, kõrge moraaliga maailmakuju – ja mis veel tähtsam – suure vene kirjaniku väljaastumist Eesti toetuseks võib ajaloolises tähenduses arvatavasti kõrvutada üleskutsega, mille Kreeka vabastamiseks tegi [George] Byron. Ühes asjas ei kannata see võrdlus muidugi kriitikat – poliitpagulasest Byroni prohvetlik luuletus, mis ennustas Briti impeeriumi hukku, ilmus koheselt Inglismaal, samal ajal kui Solženicõni raamatud on kodumaal keelatud…

- Aleksis Ranniti intervjuu Vladimir Jurassovile, RL 22. II 1974.

LÕPUKS. Ta oli meie ustav abiline Läänes kommunismiohvrite üleilmse eestkõnelejana, kes prohvetlikult nõudles läänedemokraatiailt liitlust kõigi allasurututega kogu II maailmas, kuna...

“Ainult koos allasurututega võib Lääs kujuneda otsustavaks jõuks maailmas.”

Veebruaris 1980 kirjutas Solženicõn artikli ameerika ajakirjale Time, kus heitis Läänele ette, et see II maailmasõja aegse liitlusega ning Jalta konverentsiga aitas kaasa oma 35-aastasele kaotustelaviinile, mida katkestasid ainult Lääne-Berliini ja Lõuna-Korea edukas kaitse. Need Külma sõja aoaja kriisid tõestasid, et Lääs võib ka võita, kui seda soovib. Kuid kommunismi pealetungile loovutati ometi tosinate kaupa teisi riike. Miks? Selleks oli Solženicõni järgi kaks põhjust:

1. Vaimne mandumine, mis tulenes mugavast elust ja sellest, et inimesed ei soovinud oma mugavustega riskeerida.
2. Ja niisama tähtsaks oli täielik arusaamatus kommunismi sisemisest paindumatust kurjusest, mis on ühtviisi kardetav igale riigile.

Meie Byron, II

Eelmise postituse jätk

... Vabadusraadio helisalvestuse tõlge:

Vladimir Jurassov: … Ilmselt panite tähele Aleksandr Solženicõni korduvaid pöördumisi Eesti ja eestlaste teema poole. Mida teie eesti ühiskonnategelase ja poeedina sellest arvate?

Aleksis Rannit: Solženicõn rääkis meist, ma ütleks, kõige paremas valguses juba “Ühes päevas Ivan Denissovitši elust”, kuna “Gulagi arhipelaagis” kaitseb ta Eesti riiklikku iseseisvust otsesõnu ja kirjeldab meie rahvuslikku loomu enam-vähem täpselt…

Eestlased on nii kodumaal kui Läänes 30 aastat asjata oodanud mõne maailmakuulsa Lääne intellektuaali tõendusi Eesti tragöödia ja eestlaste õiguse kohta elada oma maal vaba rahvana. Läänes on seni meie kaitseks kostnud suhteliselt vähetuntud kirjanike ja publitsistide hääli. Aga Solženicõni, kõrge moraaliga maailmakuju – ja mis veel tähtsam – suure vene kirjaniku väljaastumist Eesti toetuseks võib ajaloolises tähenduses arvatavasti kõrvutada üleskutsega, mille Kreeka vabastamiseks tegi [George] Byron. Ühes asjas ei kannata see võrdlus muidugi kriitikat – poliitpagulasest Byroni prohvetlik luuletus, mis ennustas Briti impeeriumi hukku, ilmus koheselt Inglismaal, samal ajal kui Solženicõni raamatud on kodumaal keelatud…

- Aleksis Ranniti intervjuu Vladimir Jurassovile, RL 22. II 1974.

LÕPUKS oli Aleksandr Solženicõn meie ustav abiline Läänes kommunismiohvrite üleilmse eestkõnelejana, kes prohvetlikult nõudles läänedemokraatiailt liitlust kõigi allasurututega kogu II maailmas, kuna...

“Ainult koos allasurututega võib Lääs kujuneda otsustavaks jõuks maailmas.”

Veebruaris 1980 kirjutas Solženicõn artikli ameerika ajakirjale Time, kus heitis Läänele ette, et see II maailmasõja aegse liitlusega ning Jalta konverentsiga aitas kaasa oma 35-aastasele kaotustelaviinile, mida katkestasid ainult Lääne-Berliini ja Lõuna-Korea edukas kaitse. Need Külma sõja aoaja kriisid tõestasid, et Lääs võib ka võita, kui soovib. Kuid kommunismi pealetungile loovutati ometi tosinate kaupa teisi riike. Miks?
Selleks oli Solženicõni järgi kaks põhjust:

1. Vaimne mandumine, mis tulenes mugavast elust ja sellest, et inimesed ei soovinud oma mugavustega riskeerida.
2. Ja niisama tähtsaks oli täielik arusaamatus kommunismi sisemisest paindumatust kurjusest, mis on ühtviisi kardetav igale riigile.

Sageli otsis Lääs XX sajandi kommunismile selgitust vene rahva mingis väidetavas defektis. See on aga täiesti rassistlik vaade. Sest kuidas tuleks siis seletada Hiinat, Vietnamit, Kuubat?
Solženicõn arvustas vene rahva samastamist kommunismiga ning eitas pehme- ja rangeliinlasteks jaotamist poliitbüroos ja lisas:

“Tegelikkuses on kõik selle liikmed üksmeelsed taotluses vallutada kogu maailma ega vali vahendeid, kuidas seda saavutada. Mis puutub poliitbüroo sisevõitlustesse, siis on need puhtal kujul isiklikud.”

- Eestindus inglise keelest Ameerika Häälelt, VoA 26. II 1980.