VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.

Üks legend ﹠ seitse müüti külmast sõjast

Ameerika kipub külma sõtta. Jälle. See pole aga XX sajandi stiilis Külm sõda, vaid klassikaline… Ja võib jääda kestma kauemaks kui eelmine — isegi mitmeiks—setmeiks kümnendeiks. Pikk ja nukker perspektiiv, mida asjaosalistel on raske tunnistada.

* * *

Sõda, mis pelgab oma nime, on pigemini külm sõda ( KS ), kuna ideoloogia sõjavahendina ehk see, kas sõjakäik rohelist, punast või muud värvi terrori vastu suunata, on igal juhtumil oluline, ent ei muuda sõja meetodeid.

KUUM SÕDA JAHENEB. President Barack Obama kuulutas septembris 2014 välja rahvusvahelise kampaania ( ISIL/داعش /Doaash/Daesh ) terrori vastu ja tegi seda peagu sama sõnastusega kui eelkäija president George Bush-juunior, kõneldes sõjast terrorismiga ( al-Kaida/القاعدة ‎) Nobeli rahupreemia krediidiga Obama on vargsi sõnast sõda küll hoidunud ning alul rakendab ilmselt ka sada korda väiksemaid väekoondisi kui Bush ning lõpuks saab hakkama viimasest paarkümmend korda odavamini, ent ta peaks taipama, et seda enam vajab USA ideoloogilisi liitlasi. Eestile on väga oluline seejuures tähele panna, et ameeriklaste põhiliste välishuvide algus ning ots suubuvad ka 13 aastat hiljem islami(stide) kantseldamisse. Me elame maailmas, mille targast ( lad: sapienti ) elanikkonnast kümnendik on sallimatud moslemid ☛ Ben Shapiro video: The Myth of the Tiny Radical Muslim Minority ☪ kuna arvamusuuringute kohaselt elab maailmas praegu 680 miljonit radikaalset islamisti. Just moslemeid kõnetasid ka Obama 4 sihiseadet ÜRO peaassambleel ( sama 24. IX 2014 kõne video —» ) ja Venemaad mainis ta rahvusvahelise õiguse barbaarse rikkumise kontekstis — “kel jõud, sel õigus” — vaatamata millele KS-i Moskvaga USA president enam ei kavanda.


USA president: “Me ei pea enam külma sõda.” ( We’re no longer in a Cold War. )

Viis välispoliitilist prioriteeti, mille vastu või poolt Washington nüüdsest võitleb, milleks ressursse ohjata ja maailma mobiliseerida püüab, reastas Obama nii:

1. ISIL ( vägistajate+kõrilõikajate "surmavõrgustik" )
2. Vene agressioon ( Ukrainas )
3. Ebola ( surmav viirus )
4. Süüria ( keemiarelvad — jm ??? )
5. Moslemite lootus sallivale tulevikule

Kodukootud vestivaal

Isekiri vahendab

Paide Arvamusfestivalil 15. augustil jagas Jaan Hatto lendlehte oma arvamusega. Keegi noor naisterahvas ütles end olevat arvamusfestivali korraldaja ning teatas, et festivalil võib esitada ainult korraldajate lubatud arvamusi. Oma nime keeldus ta avaldamast ja lahkus koheselt selle küsimise peale. Turvatöötajad Jaak Kaarepere ja Imre Kütt tungisid Jaan Hattole vägivaldselt kallale, rebisid ta käest lendlehti ja rebisid puruks ka tema särgi, misjärel konvoeerisid ta väljapääsuni.

Jaan Hatto

Kes on rahupooldajate vastu

TARTU RAHU KAITSEKS kogunenud meeleavalduste hulka võiks lugeda meeletuks, kui neid keegi kokku lugeda ei suudaks. Isekiri siiski teeb seda.

Eesti idapiiri ebapopulaarne (m)uutmissoov on taas 1920. aastal sõlmitud rahulepet ja EW järjepidevust pooldavat liikumist uuele elule ärgitanud, viies selle suveks 2014 järjekorras juba XC (loe: üheksakümnenda) tänava-meeleavalduseni. Tartu Rahu pooldajad on meelt avaldanud üle Eesti — Taaralinnast (2. II 1988) — Talilinnani ja Komarovkast (2. IX 1990) — Pärnuni (16. X 2013). Lähikuil võib Tartu-Rahu-meelsete kogunemiste jada ületada ka saja piiri, kui aga võimurid ise ei tule enne meelemärkusele.

MÄRKUS 10. X 2014: Sajas meeleavaldus Tartu rahu kaitseks leidis aset Tallinna vabadusristi all 10. oktoobril (Andres Raidi ja TTV saatelõik)

Meeleavaldus 2014. aasta 3. veebruaril ristisamba juures vaheldumisi katketega "AK" Moskva-kirjasaatja Neeme Raua 17. veebruari reportaažist


Seega on veebruaris 1988 Tartu rahulepingu sõlmimiskohas lahvatanud protestilaine veerand sajandit hiljemgi pigem paisumas kui vaibumas. Ja oleks ime, kui see Rahule ja Tervele Mõistusele selja pööranud võimuladvikule, olgu Toompeal, all-linnas või Islandi väljakul, üha suuremat rahutust ega meelehärmi ei tooks.

WABADUSE HÄPPENING KOOSOLEKU- JA SÕNAVABADUSE KAITSEKS
Siin näeb 4-minutist kokkuvõtet 2014. aasta 19. mai võimuesindajate osalusega häppeningist. Sama häppeningi politseisündmus on näha kärpimata 6-minutises videos.

Pealinna kohalikud võimud läksid juba kärsituks ja keeldusid avaliku koosoleku taotlusi 19., 26. maiks ja 2. juuniks registreerimast. Inimesed tulid sellegipoolest kokku ja seekord — peale tavapäraste nõuete — vastustamaks ka kogunemisvabaduse ebaseaduslikku piiramist.

Tallinna linnavalitsuse keelu kiuste niisiis jätkuvad meeleavaldused, mis juunikuust 2013 on Eesti pealinnas toimunud suisa iga nädal. Kodaniku-positsioonilt lähtuvad kogunemised on sihitud uute piirilepete vastu, mis rikuvad rahva poolt 1992 heaks kiidetud Põhiseadust, 1920. aastal Venemaaga sõlmitud rahulepingut, EV territoriaalset terviklikkust ja õiguslikku järjepidevust II maailmasõja eelse EW-ga.

KÜSISIN hr meeri käest kirjalikult, mis on Tallinna linnavalitsusele meeleavalduste piiramise aluseks peale ilmse võimaluse, et viimaste välissündmuste taustal linnapeal endal või ta erakonnas on tärgand pakiline…

Üheksa kuud otse Ukraina pealinnast

Sügisel 2013 puhkenud rahvuslik revolutsioon on Ukraina kevadeks 2014 võidule viinud. Ehkki hulgaliselt ohvreid on kantud — paarisaja hukkunu või teadmata kadunu ja kümme korda suurema arvu haavatutega — võib ukrainlaste vabadussõda ometi alles ees olla.

Nüüd juba rahvuslikuks revolutsiooniks paisund sündmustik algas protesti-meeleavaldusena Ukraina valitsuse ja presidendi Viktor Janukovõtši 21. novembri otsuse vastu loobuda strateegilise orientatsiooni priiusest ja läheneda Moskvale või teisisõnu — alluda Kremli geopoliitilisele šanataažile ja impeeriumi-ihalusele. Lühidalt, käik vene kaardiga eiras tsiviil-ühiskonda, mis Ukrainas on jõulisem kui Venemaal.

Sündmuste kroonikat ja kommentaari vt allpool rubriigis "Veel..."

Lisaks vt Euromaidani ülekannet Spilno veebi-TV või Kodaniku-TV erikanal YouTube'is või RFE veebi otsepildis — EuromMaidani ametlikus säutseris — Kyiv Postis: EuroMaidan rallies live updates, aga ka Eesti kaablioperaatorite vahendet ukraina TV-kanaleid nagu 24 jmt. (NB! Operatiivsed veebilingid ei pruugi enam toimida)

Vabaduse eetrisild ja piiristajad AD1963

Kuidas Tallinnas poolsajandi eest Ameerika Häält (VoA) püüti… veristada.

EETRITÕKKED JA -SILLAD. Eestlaste globaalkommunikatsiooni suurüritusteks 1950.-1980. aastail said need ainulaadsed USA valitsuse välisraadio toel loodud eetrisillad, millel kohtusid eestlased kummaltki poolt raudrimpa. Kui palju seejuures oli tegu peene kihutustöö või teabevoolu vabaduse aatega, selle üle võib igaüks ise otsustada. Kas või täna ja siin pakutavate viidete abil neid 50 aasta vanuseid helisalvestusi järelkuulates, mis viimatise aastapaariga Arhiiv.ERR.EE koduküljele on lisatud.

Vast võiks ERR-i kuidagi VoA salvestiste ladustamise eest digitaalarhiivi kiitagi, kui tol 1963. ja 1964. aasta audiodokumentide varamul ei oleks juures roima paakund hõngu. Uhkeldada oleks siin autum veel kui uppuda omaenda ropagandaali. Kollaborantlik Kremli-ülistus ja tulejuhtimine omade pihta… Analoogseid moraalivabu sooritusi ei lunasta kui tahes kirev digitulevik, sest E(R)R-i jaoks on VoA eetrisalvestis täpselt sama haiglane trofee, nagu Miami kondomiiniumi kliimaseadmes peidet vereslaidid sarimõrvar Dexter Morganile. Jääb üle ainult kurvalt kaasa elada.

Rahvalik vabandus okupatsiooni eest

Täna varahommikul, kui Čehhoslovakkia anastamisest möödus täpselt 45 aastat, värviti sovetiarmeele pühendet monument Sofias jällegi üle. Seekord roosaks. Lisatud oli sama värvi čehhikeelne loosung:

Bulgaaria palus andeks!

Kommentaatorid tõlgendavad seda üksmeelselt Praha Kevade mahasurumise ümara tähtpäeva tähistamisena ja näevad vihjet sellele, et Bulgaaria osales 1968. aasta 21. augusti koidikul alanud Varssavi pakti kollektiivses ivasioonis kõigest Kremli käsualusena.

Bulgaaria riik esitas Prahale ametliku vabanduse juba aastal 1990.

Eelmine kord juhtus midagi üsna sarnast Punaarmeele kui Bulgaaria vabastajale pühendatud memoriaaliga paari aasta eest. Siis värvis kunstnik vabastajad ameerika ülikangelasteks.

Bulgaaria roosad vabastajad. FOTO: AP/Valentina Petrova, 2013