neljapäev, 30. september 2010

Dexter saab terveks?



KRIMISARJAST KOOMIKSINI. «Dexter» on sari tsiviliseeritud massimõrvu(rei)st, siin pole loodud ühtki Čikatilo moodi metslasest saritapja või massimõrvari kuju. Ühiskonna hullus kuulub vääramatult mõistuspärasse maailma, kurjus lähikondse suhtes on vastuvõetav suisa hävitustööni välja. Selle tumma hullustuse märke leiame piisavalt ka Eestis…
ÜHISKONNA HAIGUS. Puudulik õigusemõistmine sünnitab (parimal juhul filmi-) dextereid, kes oma tapakirge järgides ei tunne kurbust ega leina. Publik kardab ja imetleb taolisi tasujaid. Inimteaduste kõige peenemaisse nüanssidesse süüvida suutvad eksperdid peavad neid aga üliinimesteks, kelle imeliseks andeks on vähimastki emotsioonist abstraheeritud kurjus.

Detektiiviseriaal on siin kõigi rõõmuks ristatud mõrvasarjaga = põnevus ruudus! Sarimõrvar Dexter Morganil on õnneks ka sügavalt inimlik kirg — koguda äigepreparaate oma ohvrite verest. Kogumiskirg rõõmustab psühhonalüütikut märgina siiski olemasolevast hingest, sellega hüvitab juba oma elu neljandas kümnendis peategelane lapsepõlvest puudunud isaarmastust. Trofeedega seab ta end paljastamise ohtu, nagu juba juhtus II hooajal ja mis ähvardab teda edasi. Kõik inimlik toob aina ohtu. Ja lisab pinevust. Ja elulist tõenäolisust.

DEXTERI HAIGUS. Kui detektiiv Morgani psühhootilisile sümptomeile ei sobi skisofreenia diagnoos, siis ameerikalik MPD (Multiple Personality Disorder) küll. Sellele viitavad topelt-, triplett- jne isiksusrollid. Kui palju on neis teesklust? Päeval Miami linnapolitsei mõrvarühma uurija, verejälgede spetsialist — öösiti õigusmõistmisreeglite väliselt toimiv, enamasti eksimatu sooritusega 《 117 laipa 》timukas. Isiklikku au- ja turvakoodeksi range järgimus ei säästa õiglast sarimõrtsukat aga lõputult kummitavast vaidlusest surnud kasuisa Harryga, kes ühtlasi oli Dexteri koodeksi (õieti: Code of Harry) autor, ellujäämise õpetaja, tsiviliseerija ning lõpuks Dexteri vaimuväärakuse ainus tunnistaja.

Dexteri puhul on lahti muidugi tagavara-võimalus — et ta on osavalt head näitlev kurjam. Sarja eelviimasel hooajal ilmneb, et ka Dexi hinge sünge kaaslane (dark passanger) on tema omaloomingu vili, millega ta ise sisendas endale vaba-tahte-puuet ja loomuvastasust… Aga mis siis, kui ta siiski on oma kiivas elu ja väärsammude peremees? Siis on Dexteri fenomen veelgi paremini mõistetav, meenutades küllaga näiteid päris elust, kas või eelmaintuid Eestist.

KURJUSEL ON INIMNÄGU, miska kõige köitvam oli sarja II hooaeg, tänu lembesuhte trigonomeetriale, mis sai peaosatäitja enda käe läbi — mõistagi žanripärase — lahenduse saatusliku naistegelase surmaga. Ilmselt peaks tänama peaprodutsent Daniel Cerone'i, kes paraku varsti, enne III hooaja algust lahkus, samuti produtsent Clyde Phillipsit ja stsenarist Melissa Rosenbergi, kes eemadlusid sarja meeskonnast veel enne V hooaja algust. Järelmeist, mis sarjal 8 hooaega edasi kesta lasid, enne kui Maiami sarimõrvari roimarlus veidi enne sajanda osani jõudmist rauges, allpool.

Ka IV hooaeg lõppes Dexteri abikaasa — jällegi naistegelase — saatusliku mõrvaga, mis määrab sarja järgmise (V ja kaugeltki mitte viimse hooaja) peateema või vähemalt nõuab lahtiste otsade sõlmimist selle avaosas. Siin saab olulise tagasivaate ja seni puudunud kirjelduse paari esmakohtumisest, mis ei pääse sünge kire varjust. See kõik õigustab või vabandab sarja venitamist V osani, kuigi kõik järjed pärast teist hooaega kipuvad järjekindlalt alla käima. Enne V hooaja algust paistis lähenevat õiglane finaal, kus kurjuse karistus on vältimatu. Vahest oleks siin olnud kohane pannagi punkt.
Inimesed on kurvad, kui lähedased surevad, ja on tulvil leina — see on asi, mida Dexter ei suuda teeselda.
Nüüd on Dexter esimest korda aga ise ametlikult kahtluse all olev roimar. Objektiivselt võttes alusetult, subjektiivselt aga, st Dexteri enda arust, täie õigusega, nii et ta arvab väärituks isegi matustele ilmumist… Märk süümekast… Vähemalt sotsiaalselt tervistav!

Sarja teise poole hooaegade sissevaateks ehk — NB! Spoiler alert! Ai-ai, viimaks tappis Dex V hooajal ka kindla veresüüta, ehkki halbu inimesi! Sarja suundumus mandumisele sai kinnitust ja kõneleb peategelase paisuvast (mitte üksnes tapjalikust) kirest + inimlikkusest. Miska süveneb ootus, et ehk saab Dexter tõesti terveks. Muuseas sai tallinlasele kallis püha Pirgit ka ära mainitud.
"Ümbritsegu püha Brigitta meid oma valgusega, et pimedus ligi ei pääseks"
— sellised olid Dexteri sõnad poeg Harrisoni hälli juures. Ka VI hooaeg naaseb korraks nimitegelase jumalaotsingu ehk hetke igavikulisuse juurde. See on alateadvusest päevavalgele taritud sõnum, lahtine tekst ning tähenduselt sama eksistentsiaalne kui seda iga vereäige trofeeslaid Dexterile sisimas. Showtime'i kanali poolt heiastub siin aga üritus oma kõigi aegade vaadatuimat seriaali — korraga ikkagi 2 ja ½ miljont teleri ees! — maksimaalselt surematuks muuta.

MUIDU HINGEMATVALT VAIMUSTAV sari on teises pooles kohati liiga banaalne ja märksa vähem intellektuaalne. Juurdluse ja politseitöö realistlik olme õnneks püsib. Muutused kinematograafias ja draamakonstruktsioonis võiks lisada krimisarjale isegi uusi huvilisi. Sarja VI hooaja algus mitte üksi näis magnetina, vaid kutsuski üle juba suisa «Meeleheitel koduperenaiste» publikut ning veelgi enam johtus seda viimse (VIII) hooaja süžeest, millest esimeste hooaegade kriminaalne pinge ju paraku päris ära aurab. Kui varem tuli vaatamise ajal alatasa vajutada stoppnuppu ikka selleks, et filmi lämmatavast pinevusest hinge tõmmata, siis lõpuks on faabula ja ka sündmustik niivõrd etteaimatavad, et sarja naudiunguaineks jääb vaid must huumor.

Dexter (paremal ülarivis) Marvel-Comicsi ja
kunstnik Dalibor Talajici käsituses
Nii olgu ette ära öeldud, et sari ei paranegi enam, vaid evitab argisemate seebikate reegleid ning kaotab lõpu eel originaalsuse ja dünaamika. Viies hooaeg oli tõesti see viimane haarava faabulaga, vahest paremgi kui ülidramaatiline II hooaeg, ehkki detailides on juba ridamisi ebaloogilisi möödalaske. Nende tabamist saaks pidada intellektuaalseks meelelahutuseks ainult äraspidiselt.

Miami linna politsei krimiuurijatel jääb olulisi detaile nii tihti kahe silma vahele, et see võiks juba tööle panna mõne teleri ees istuva ehtsa detektiivi mõlemad suured süljenäärmed korraga.

Sarja VI hooaja kulmineerudes kaldub faabula üsna ebaloogiliseks jamaks — stsenaristid eesostas Scott Buckiga seebiks! Seitsmes hooaeg teeb publiku taiplikuma osa korraks jälle tänulikuks, aga seegi pole palju enamat kui lihtsalt väga tavatult põnev komöödia. Kui lisada veel mitu uitama jäävat otsa koos seebikale igati väärilise lõpu(tuse)ga, emotsioonide karuselli + tahtmatu situatsioonikoomika + perekonna taas/ühinemise/lõhenemise idülli/draamaga — siis tuleneb kõigest ainuvõimalik järeldus…

«Dexteri» sari kestab mitu hooaega veel… Ja-jah, kahjuks küll. Kel sellestki veel vähe, võiks lohutada end aastast 2012 üllitatava «Dexteri» koomiksiraamatuga.

Vennaarmastus Dexi VI hooajas