Süüme ja õiguslik nihilism

Langenud Vabadusvõitleja Päeval 27. III 2007

Ⅰ. Täna siin (TrtÜ aulas) süümeteemat käsitleda on ühtaegu keeruline ja lihtne. Lihtne, sest meil on südametunnistuse etalon käepärast mehe näol, keda meenutades ja kelle nimel siin auväärses saalis iga aasta 27. märtsi aegu kokku saame. Keeruline, sest süüme piiritlemine on enam-vähem võimatu.

Eesti Entsüklopeedia (1936) alustabki definitsiooni nentimisest, et tegu on mõistega, millel objektiivset määratlust ei ole:

"Südametunnistus ehk sisetunne, ka süüme, subjektiivne ebamäärane tunne või selge teadmus sellest, mis on õige või ebaõige, pahe või hüve, kuidas peab toimima või mida vältima..."

Niisiis kellele tunne, kellele teadmine, aga ta on olemas. Sõjajärgsed entsüklopeediad kinnitavad kõik üksteise kannul, et tegemist on hoopis ühe iseloomujoonega, mis võib samahästi olla kui ka puududa:

"Südametunnistus on isiksuse omadus, millest sõltub kõlbeline enesehinnang ja enesekontroll."

Mis siis rääkida süümevandest, kui süümetki ei pruugi igal inimesel olla?

Ⅱ. Eesti keeles on üle saja südamega seotud sõna, neist kuidagipidi süümega seotuid on neljandiku ringis. Johannes Aaviku neologism süüme avardas südametunnistuse tähendust kõlaliselt ja sidus selle minu arust õnnestunult süü-mõistega; südametunnistus ehk süüme kuuluvad Andrus Saareste eesti keele mõistelise sõnastiku järgi tundeellu.

Inglise keeles seostub süüme – conscience – jällegi pigem teadvusega (conscious) ja tähendab inglise keeles mõtlejatele – niisiis ka meie praegusele presidendile – eeskätt arusaama heast ja kurjast; samuti kohusetunnet õigesti toimida või olla hea.

Lisaks väidavad filosoofid, et süümel on sotsiaalne ja jumalik mõõde. Massimeedia lisab mõõtmeid veel... Vaadake – kes ajalehtede vahendusel meile kõige sagedamini kinnitavad, et tema südametunnistus on puhas?

Esimesel kohal on poliitikud, teisel sportlased. Kinnitused puhta südametunnistuse kohta tulevad ikka pärast mingeid väärituid skandaale. On siis süümel ka poliitiline ja ehk isegi sportlik mõõde?

Südametunnistus on sotsiaalne tunne, mis avaldub üksikinimeses, tõstes isiksuse eneseväärtust ning sidudes isiksust kogu vaimse maailmaga, aga tihti viies ka vastuolusse kaasajal kehtivate sotsiaalsete oludega – näiteks Sokratese (469-399 eKr) või Jeesuse südametunnistus! Skolastikuil oli südametunnistus Jumala poolt inimesele antud otsustus õigest või ebaõigest. Saksa filosoofidest Immanuel Kanti (1724-1802) järgi on südametunnistus kõlbla tahte väljendumine kohusetundes ja filosoof–antropoloog Max Scheler (1874-1928) nägi süümes üldkehtivat arusaama hüvest. Kristlik eetika käsitleb südametunnistust kui Jumala tahte sissetungi inimesse.

Ⅲ. Nende inimeste kõrval, kelle südametunnistus on puhas, on aga kummalisel kombel mõni selline, keda süümepiinad vaevavad.

"Selle eest, mida ma olen teinud N Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule."

Nii kirjutas oma vangistuse kolmandal aastal tehnikateaduste dr Johannes Hint.

Vahest oligi hea, et kompartei talle varem omistatud autasud ära võttis ja kui mitte südametunnistust, siis võib-olla nime võõrvõimu tiitlitilinaist puhastas

Kuidas on lood Jüri Kuke, Johannes Hindi ja teiste süümevangidena surma saadetute omaaegsete represseerijate südametunnistusega?

Neid see ei vaeva. Nii mõnigi jätkab õigusemõistmist vabas Eestis, mõni lausa juhib kohtupidamist, nagu Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi juhiks olev Malle Seppik, kes osales võõrvõimu teenrina justiitsroimas, lõi kaasa kurikuulsas uurimisgrupis, mis 1981-1983 klopsis kokku kriminaalasja doktor Johannes Hindi vastu. Vähe sellest, nad võtavad silma pilgutamata vastu Eesti Vabariigi aumärke ja seni ainult ühel korral on õnnestunud südametunnistusega inimestel presidenti aumärkide jagamise meeletus tuhinas peatada.

Loodetavasti juurdub selle pretsedendiga arusaam, et...

SOVETIAJAL Eestit ja ta kodanikke anastanud võõrvõimu huvides ja ENSV nukuriigi nimel ÕIGUSEMÕISTJAID MÄNGINUD, õig(l)ust väänanud ja teotanud isikud EI SAA põhimõtteliselt pälvida TUNNUSTUST vaba Eesti käest.

Et seda veel juhtub, siis peale poliitiline tahtejõetuse on selles süüdi ka lähiajaloo uurimise kehvad tulemused.

Ⅳ. Endiste süümevangide represseerimislugude päevavalgele tulek on siiski toonud värskeid tuulepuhanguid poliitilisele maastikule, puhastades Eesti moraalset õhkkonda. Johannes Hindi vaenamisel osalenud president ja teda soosinud parteid on võimult (mõneks ajaks?) kõrvale tõrjutud. Kuid veel olulisem tulemus seostub Hindi looga – tänu sellele sai testitud kompartei kõrgete funktsionääride süümetus. Presidendivalimiste eel leidis lõviosa rahvast (2300 inimesest) ühele on-line-küsitlusele vastates, et istuv president, endine kompartei tippametnik ja nukuvalitsuse liige on süümevannet andes valetanud. Ainult 11% vastanuist oli kindel, et ta pole presidendiks püüeldes valet vandunud.

V. Süümevande õiguslikku tähendust on üldsuse silmis peetud tühiseks, kuna selle vaidlustamise tõestamist takistavat justkui asjakohaste arhiivide puudumine või kättesaamatus. Tegelikkuses tähendab see arhiivide tolmumist, ajaloouurijate ignorantsust või aatelist passiivsust.

Süümevande andmise korra seadus on viinud ühe juhtumi ka õiguspraktikasse. See puudutas Narva linnavolinikuks kandideerinud Valdek Lansi, kes varjas ta oma KGB-minevikku ja seetõttu visati oma ajal välja erakonnast ja ta jäi ajutiselt rahvasaadiku mandaadita, kuid pääses pärast süümevande nõude lõppu 2002 uuesti oma parteisse – Keskerakonda ja taas kandideeris valimistel.

Me ei saa kunagi kindlalt teada, kui palju on neid inimesi, kes süümevande kohustust kartes oma võimuambitsioone on vältinud või ajatanud. Lepime oletusega, et neil on süüme vähemasti olemas.

Ka must südametunnistus on parem kui südametus.

Praegu lahkuvas valitsuses näiteks on ja ilmselt jääb ka uude valitsusse isik, kes süümevande kohustuse lõppemise järel vahetas oma senise meediamoguli seisuse poliitiku oma vastu. Kahjuks ei või Eesti poliitilise süsteemi puhul kindel olla, et sellistest meestest ja naistest ei sõltu igapäevane õigusmõistmine ja praegune kontroll seaduslikkuse üle.

Ⅵ. Süümevanne oli sisuliselt, Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi tsensus, st võimutõke nende vastu, kes end oma ajal määris koostööga Eestit anastanud repressiivinstantsidega.

Igasugune vanne saab toimida ainult vande tõesuse kontrollitavuse ja selleks võimaluse loomise puhul. Vanne omandab mõtte, kui sellega kaasneb karistuse ähvardus vande rikkumise või valeks osutumise puhul. Niisiis, kui kaua kestab süümevanne? Et seda ümberlükkavad asjaolud on teada ainult vandujale, kel nagu teame, süüme võib olla, aga seda võib tal ka mitte olla, ning need asjaolud võivad selguda teistele alles aastaid hiljem, järelikult – vanne peab püsima vähemalt sama kaua, kui see ametikoht, mille saavutamiseks vanne anti.

Süümevande pidid peale valitava Vabariigi Presidendi, samuti Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerijate, andma ka kõik isikud, kes taotlesid peaministri, ministri, Riigikohtu esimehe, Riigikohtu liikme, kohtuniku, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi- või kohaliku omavalitsuse organis. Ka prokurörid pidid andma süümevande. Neist inimestest paljud jäävad üsna kauaks süümevande alusel saadud kohale.

Veel enam, süümevanne peaks siinkõneleja arust kestma sama kaua kui vande andnud inimene, st süümevande andnud inimese surmani, kui seadust vahepeal muidugi ei tühistata. Küsimus on loomulikult selles, kas seadust täidetakse. Tõenäoliselt puudub Eestis selline süümevande-register, kus peetakse arvestust kõigi üle, kes selle kunagi andis ja kus võetakse arvele ka vaideid ühe või teise vande tõesuse kohta. Asja lihtsustamiseks oleks võinud seaduses seista eritärmin, näiteks 50 aastat, mille saabudes süümevande registri täiendamine lõpeb. Süümevande andmise korra seaduses on palju normitehnilisi puudusi, kuid suurim puudus on hoopis õiguslik nihilism, mis varjutab seaduse käsitust ja suhtumist seadusse samamoodi, kui paljudesse teistesse juriidilistesse normidesse, Põhiseadus kaasa arvatud.

Ⅶ. Õiguslik nihilism ei ole lihtlabane seadusekuulmatus, vaid normide mittetunnustamine õiguslikus praktikas ja teoorias.

Õiguslik nihilism saab alguse mitte rohujuure, vaid ladviku tasandilt:

seaduseandjate, justiitsametnike ja korravalvurite pärusmaal, mitte õigusloomest ja -praktikast eemal seisvate reakodanike keskel. Reakodanik võib olla seadusekuulekas või mitte. Ent ka viimasel juhul ei ole häda suur, sest tegu on ikkagi üksikjuhuga. Õiguslik nihilism on reeglina massiroim, mis hävitab esiteks terve ühiskonna ja järelmina nullib õigusriigi.

Minu näide õiguslikust nihilismist on seotud just süümevande vaidlustamise juhtumiga, mis Eestis kuulub teatavasti Riigiprokuratuuri pädevusse. Mis arvasid siis nemad Arnold Rüütli juhtumist?

Ⅷ. Süümevande vaidlustamise võimalus Riigiprokuratuuril puuduvat. Kuidas nii? Vaat sellepärast, et süümevande andmise kohustus kestis kuni 31. detsembrini 2000, nagu kirjutab Riigiprokurör Jaan Naaber...

"Järelikult muutus (...) seadus süümevande andmise korra kohta alates 1. jaanuarist 2001 sisuliselt kehtetuks ning Riigiprokuratuuril puudub käesoleval ajal igasugune seaduslik alus kontrollida või anda hinnanguid ükskõik kelle võimaliku süümevande andmise korra rikkumise kohta."

Selline avaldus on karjuv rumalus. Või laiskus, pluss rumalus. Kas süümevande seadused ei kehti enam? Kehtivad. Keegi ei ole neid tühistanud. Ja selle §11 paneb Riigiprokuratuuri kohustuseks arvestuse pidamine isikute kohta, kes on süümevannet andes vale vandunud. See tähendab registrit, mille koostaja, hoidja ning kasutaja on Riigiprokuratuur. Juristi erikohustus on teenida õigust. Ta on peab muutma asjade seise tegelikkuseks vastavalt õiguskorras kehastatud ideedele. Õiguslike probleemide lahendamiseks ning õiguse rakendamise tagamiseks peab juristil olema silmapaistvaid intellektuaalseid omadusi. Neist on Riigiprokuratuuris vajaka.

Holger Kaljulaiu LVP2007 ettekanne

süümest ja õiguslikust nihilismist XXI sajandi alguse Eestis

VENEKEELNE TEKST PUNAPLAKATIL:

• Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
• Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
• Plekita süümega elada ja töötada on kommunisti ülim kohus!

Vabandust, aga miks dissidentlik?

Isekirja pilguheit Arvo Pesti «Dissidentlikule liikumisele Eestis aastatel 1972–1987» (Tln, 2009, 664lk, hind 14€) ⍟⍟⍟⍟♾

See publikatsioon on pälvinud niihästi siirast uudishimu kui ka imetlevaid kiiduhüüdeid, nii ülistavaid kui kõrgusist tagasi kiskuvaid hinnanuid. Et edasi valdavalt iriseda, pean esmalt kummardama isand Pesti ees. Tema lisaviidete ja selgitavate märkuste poolest kooner dokumendikogu on ometi hinnaline saak lähiajaloo üsna viljatult põllult. Sestap pole see mahategemiseks, vastupidi — raamatu parandet lisatrüki ootuses kirjutatud prooviarvustus.

Pealkirja all Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987 avaldab Arvo Pesti kronoloogiliselt väljavõtteid Mati Kiirendi, Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Artjom Juskevitši, Arvo-Gunnar Varato, Sven Kreegi, Mart-Olav Nikluse, Jüri Kuke, Viktor Niitsoo, Veljo Kalepi, Uno-Tarmi Toru, Heiki Ahoneni, Lagle Pareki, Arvo Pesti, Enn Tarto, Jüri Lina, Jan Kõrbi ja Harri Mõtsniku tihti tüsedaist ja mitme köitega kriminaaltoimikuist, mis kõik kokku traageldatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu, so nukuvalitsuse juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee (nii seda KGB-d siis nimetati) firmaniitidega. Pesti mahukas uurimis- ja vahendustöö pidanuks tervegi mehe ihu ja vaimu tabama hoobina, rääkimata siis võõrrežiimi vaenust säästmata inimesest.

Kuid Arvo Pesti (*1956) on ise samuti üks selle raamatu tegelasi. Ta vahistati kevadel 1983 antisovetliku kihutustöö pärast, mõisteti ühes kaaskohtualuste Ahoneni ja Parekiga samal sügisel süüdi ning oli vaba sügisest 1986. Nad kõik said karistuse, nagu raamat näitab, kurjade kommude & gebistide meelissätte — ENSV KrK §68 — järgi. Pisut napim au kuulus kohutavatel kaheksakümnendatel kriminaalkoodeksi §-le 194' — see sobis hauamõõduks järelmina 27. III 1981 Venemaa vanglas langenud vabadusvõitlejale Jüri Kukele.

VENE KARUGA VÕI ILMA? Aga Pesti ei kuritarvita sõnu, nagu 'vabadusvõitleja' ja 'vabadusvõitlus', vaid loeb end ja oma kaasvõitlejaid 'dissidentideks', kuna nii öeldi varem vastupanu- kui ka vastasleeris ja sama joont ajab Pesti edasi, nüüd ka raamatu tiitliga. Miska ei jää üle muud kui kahetsust väljendada, kuna eesti (ühiskondlikule) tead(v)usele on see karuteene. Miks?

Esiteks Jüri Estami, Eesti vastupanuliikumise tähelepaneliku kaasaelaja—vaatleja—kirjeldaja, RFE—RL-i omaaegse omakirjastuse ja inimõigusalaste saadete toimetaja arvamus:

'Dissident' on ka mulle üldiselt vastukarva olnud, 'teisitimõtlejast' rääkimata. Üks peamisi põhjusi, miks me ei peaks kasutama mõistet 'dissident', on — kuna see legitimiseerib Vene impeeriumi. See tähendab kui olen Venemaal või Birmas ja venelane või birma subjekt, on mul tõesti õigus ja kohustus olla vastuolus oma riigi režiimiga, kui see on paha. Dissident on piltlikult öeldes selle süsteemi koostisosa, mille vastu ta protestib või sõdib.

Kui sakslased tulevad Taani, nagu juhtus 1940-1945, pole taanlased dissidendid, kuna see, mis neile tulnud on, on tulnud väljaspoolt — see on okupatsioon. Taanlased pole sel juhul sama mis saksa dissidendid. Taani vastupanuliikumise liige tahab, et okupant ära läheks, saksa dissident soovib, et tema ühiskonna süsteemi reformitaks.

Miks ikkagi dissidentlik? Ajaloolasest Pesti-juunioril on võõrandamatu või ehk enamgi — pärusõigus pidada end dissideniks, aga eesti erimeelsed üldiselt ei olnud sõnaselgelt dissidendid. Nagu teine asjatundja Viktor Niitsoo (*1952) on öelnud,* olid nad hoopis rahva esindajad. Parafraseerides vastupanukäsituse käibetõdesid:

Need mehed ja naised olid legitiimse opositsiooni ruuporid — imeline protsent aktiivseid indiviide ja poliitilisi subjekte totalitaarsetes oludes passiivseks surutud massi taustal.

DISSENT anglo-ameerikaliku mõiste toorlaenuna tähisab põhiliselt sellise meelelaadi kandjaid, mis siinses kultuuriruumis on — ja so I dissidentluse üldtunnus — ketserid, antud juhul kommunistlikud usu-taganejad (kes taganevad mitte usu kõrvalvooludesse nagu rahvuskommunism, vaid täielikult pöörduvad). Pealeselle on dissidendid tihtilugu — so II oluline tunnus — n-ö veri-verest poliitilise (või ühiskondliku) ladviku võsukesed, kännust kaugele kukkunud käbid. Nagu vaadeldava teose autor kahtlemata on.

Kogu aupaklikkuse juures Arvo Pesti sangarliku panuse ja kaaluka raamatu vastu oli tema isa seesama sm Madis Pesti (1917-69), kes mälus elustub kompartei ajaloo kandidaadina (usuilmas = ülempreestriga) ja tippnomenklatuuri esindajana, aga peale ühiskondliku ülemkasti oli Pesti-seenior ka nukuvalitsuse tegelane, täpsemalt keskerihariduse komitee esimees ning kõrg- ja kutsehariduse minister (palun andestust, kui panen mööda, aga sugulussuhteta ei oleks Pestil praegu küll mõistlikku alust "eesti dissidentlikust liikumisest" kirjutada; loodan ometi et ei eksi uskudes, et Arvo Pesti ideeliselt eelistab end näha ennemini tubli eesti rahva poja kui isa vaimse järglasena)

Kui Venemaal lahatakse N Liidu dissidentlust tavaliselt arusaadavalt ja õiges kontekstis, siis eesti politoloogid jm autorid osundavad neid idanaabri poliitilise opositsiooni teooriaid vääralt, vahel ehk meelega, tahavad võib-olla jälgi segada või enda huvides asju ähmastada.

Eesti antisovetlikku osadusse kuulunuist — vaatamata sellele, kas need inimesed nt Ameerika Hääle eesti või vene teenistuse (Golos Ameriki) eeskujul võisid end ise dissidentideks nimetada — neist saaks dissidentide nimesid üles lugeda ainult ühe käe sõrmedel. Meenuvad vaid — NB! — vangistuses hukkunud aatemeeste Sven Kreegi (1930-75), Jüri Kuke (1940-81) ja Johannes Hindi (1914-85) traagilised näited. Kuigi kõik olid kord kommunistliku partei suhteliselt tähtsusetud liikmed või kaasajooksikud, ei lasknud punarežiim enam kedagi neist pärast nende poliitilise meelemuutuse ilmsiks tulekut edasi elada. Sisuliselt sooritasid Eesti NSV kommunistid siin koos KGB-ga poliitilisi mõrvu. Riigiusust taganejal puudus Nõukogude Eestis sovetliku režiimi õitseajal (Rein Taagepera määratluses — ilma pehmumiseta liberaliseerumise ajal) õigus elule.

Eestis poliitiliste kollaborantide (punausu-rituaali) ohvriks langenud 3 mehest on ses raamatus käsitletud 2 juhtumit: Sven Kreegi ja Jüri Kuke oma.

Tehnikateaduste dr Hindi tõrjumine Pesti-juuniori dissidentlusteooriast ja vastavalt ka «Dissidentlikust liikumisest...» on selle teose vahest skandaalseim puudujääk.

VEEL ÜKS RAHVUSLIK DISSIDENTLUSE TEOORIA, mis samavõrra on sädelev kui arendamata ja erilise levikuta. Olen must-valgel vihjet sellele kohanud juhuslikult Priit Põikliku bakalaureusetöös "Muutused ER-i saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid" ja seal leidub järgmine dissidentide käsitus:

Paljuski andis ER-i saadetele [1988. jj aastail] näo dissidentide ja seni ebasoovitavate isikute esinemine. Näiteks hakkasid sellel perioodil ER-i saadetes esinema Lennart Meri ja Enn Põldroos.**

Ilma igasuguse irveta on selle vähemasti mõisteliselt paikapidava teooria järgi Eesti dissidentide sädelevamaid näiteid riigireeturite Olga ja Johannese tütar Marjustin jpt n-ö kuldsete kuuekümnendate komsomoliopositsiooni tegelased, kelle tähetund tuli koos liidulepingu jms sovetiimpeeriumi reformivate projektidega...

Kui dissidendid soovisid süsteemi parandada, klammerdudes sovetlikku paradigmasse, siis vastupanuliikumisele, eriti Balti riikides, dissidentlus kohe mitte kuidagi ei sobinud.

* Dissidentlus ja Niitsoo. Tema on selle küsimuse lahti kirjutanud põhjapanevas raamatus Vastupanu 1955-1985, aga ka mujal: "...Eesti vastupanuliikumise eesmärgiks [on] olnud läbi aegade Eesti iseseisvuse taastamine ja demokraatliku riigikorra kehtestamine. Ka ei ole Eesti vastupanuliikumise suhtes õige kasutada mõistet dissidentlus põhjusel, et vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike." - Viktor Niitsoo, Vastasseis iseeneses [arvustatav rmt: Tiit Madisson, Vastasseis. Tallinn 1996] — Eesti Päevaleht (Tln), 9. september 1996.
** Priit Põiklik, Muutused Eesti Raadio saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid (diplomitöö Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, Tartu, 1996, lk 37)

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:

… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.

Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:

50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"

Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.

Siirdeaja Eesti & KGB metastaas

ENSV KGB tegevuse lõpetamise
protagonist Hardo Aasmäe

MÕNED SENI VASTAMATA KÜSIMUSED: Miks E(NS)V-s tegutseva Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) likvideerimise komisjon ei võtnud üle Eestile olulisi arhiive? Miks meil tänini puudub korralik ülevaade KGB ja selle asutuse eelkäijate anastustegevusest Eestis? Mõneti selgema vastuse saavad need küsimused KGB Eesti-pärandi menetlemist uurinud riigikogu erikomisjonide nõunik psühholoog Harri Mägi (1955-2012) postuumselt ilmunud uurimuses «ENSV KGB tegevuse lõpetamine» (Tln, 2012, 198lk; hind 17,2… 20,5€; ESTER.EE püsilink) ⍟⍟⍟⍟⍟

Harri Mäe kevadel 2012 üllitet uurimus on sisutihe tekst, kirjutatud peagu konspektiivses laadis, kasutades seejuures silmatorkavalt kaunist, voolujoonelist keelt. Oma õige väheste puuduste paitsi on tegu seni kõige terviklikuma ülevaatega KGB Eesti-struktuuri likvideerimise üritusest, mida on uurinud juba 3 parlamendikomisjoni ja mõnevõrra kirjeldanud siinne peavoolumeedia. «ENSV KGB…» on vabameelsete eestlaste ja kõigi teiste Eesti riikluse taastamise ja KGB-huviliste jaoks väärtuslik raamat, tõsiselt mõtlemapanev, kvaliteetne lugemisvara, mis on vaba propagandast ja informatiivsem kui kaitsepolitsei kõik aastaraamatud kokku… Allpool raamatust põhjalikumalt.

Made annab vastulöögi

Võib kindel olla järgmises: tal on 1 abikaasa, ta on olnud 6 parteis, ta kontos on paar tuhat raadio- ja TV-kommentaari. Kindlus aga puudub tema teoste arvus — osa on tõlked või kompilatsioonid ning ühe raamatu puhul otsustas 6.10.1987 kohus, et autor ei olegi tema.


GEBIST GRIGORJEV ( *1942 ) kirjutas oma memuaarides 15 aasta eest, et Rootsis aastal 1977 lähemalt tundma õpitud kolleegiga Tiit "Made-in-Estonia"ga tema kunagi luurele ei läheks, kuna Made oli saatkonnas tuntud antisovett ja kõige veneliku vihkaja…

Väga kummaline, et keskkomitee väljasõidu-komisjon sellise inimese üldse välismaale lasi ja et teda pealegi taluti nii pikalt saatkonnas, kus igaüks — residendist ja suursaadikust kõige väiksema asjapulgani — kõik teadsid, kui riknenud puuviljaga on Made puhul tegu.

Boris Grigor'ev «Povsednevnaja žizn' sovetskogo rasvedčika ili Skandinavija s černogo vhoda: Zapiski razvedčika» (M, 2004, lk 238; ek: Tagauksest Skandinaaviasse: salaluuraja tähelepanekuid)

Seda ühemõttelist hinnangut on püütud siin—seal tõlgendada kummati Made kasuks ja vähe sellest — ka N Liidu salavõrgustikku kuuluvuse eitusena — mida Grigorjev otseselt küll ei kinnita. Kõige üldisemalt destilleerub Grigorjevi mälestusi lugedes mulje Madest kui omapäi käivast kassist. Aga sovetliku salateenistuse veteranide kirjutisi ei saa kunagi puhta kullana võtta. Sestap tohib Grigorjevi-taolistelt tõe t r u u d u s t  oodata ainult erandjuhul ja parimal juhul arvestada prosovetliku memuaristika tõe p ä r a s u s e g a .  Ehk saab TM-ilt endalt nüüd usaldusväärse(ma) vastuse?