Tema oli see mees

Kes oli see Virumaalt pärit eestivenelane, kes sügisest 1966 kujunes Eesti vastupanu üheks jõulisemaks kujuks ja mõjutas Brežnevi-aja vabameelseid ringkondi ka N Liidus?

Jaanipäeval saanuks 75-aastaseks vabadusvõitleja Sergei Soldatov. Ta sündis 24. VI 1933 Narvas ja suri 24. I 2003 Tallinnas. Tehnilise kõrghariduse oli ta omandanud Piiteris, töötanud Tallinna tehastes masinaehituse alal ning enne n-ö põranda alla siirdumist olnud viimati TPI õppejõud.

TEMA OLIGI SEE… Vaivarast pärit Sergei, kes ühitas vaba vaimu radikaalsusega, eestiliku jonni venevihaga ja dissidentluse vastupanuliikumisega, miska vapustas idatotalitarismi = puna+šovinistliku imperialismi ⒜moraalseid alustugesid.

Kuuekümnendail organiseeris ja toimetas ta omakirjastust (vk samizdat), oli 1969 välmitud N Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL/ДДСС) programmi üks autoreid ja 1970-kümnendil selle eesti harukoondise Eesti Demokraatliku Liikumise juhte, samuti osaline läkituste koostamisel maailma üldsusele. Laialdast tähelepanu pälviud traktaadis «Loota või tegutseda?» polemiseeris ta 1968. aastal toona sovetliku dissidentluse käilakujuks tõusva akadeemiku Andrei Sahharoviga ning paar aastat hiljem lõi Moraal-Poliitiline Taassünni rühmituse ja oli selle häälekandja Luč Svobody (Vabaduse kiir) üllitaja.

KOOS EESTI VÕITLUSKAASLASTEGA Kalju Mätikuga, Mati Kiirendiga ja Artjom Juskevičiga arreteeriti ta 1975 antisovetliku tegevuse eest ning saadeti seejärel range režiimiga laagreisse, ent sealgi trotsis ta režiimi, otsis ja leidis võimalusi jätkata vastupanu-tegevust, mh samizdat+tamizdat-kirjutiste autorina.

Mais 1981, pärast 6-aastase karistuse ärakandmist Mordvas ja lühiajalist nn administratiiv-järelevalvet Tallinnas saadeti ta koos abikaasa Ludmilla Grünbergiga sovetiimpeeriumist välja. Esmalt võttis neid vastu ja majutas Arvo Pärdi pere Viinis.

KAKS KÜMNENDIT EKSIILIS… Hiljem Müncheni siirdunud, sai Soldatovist algul RL-i = Vabadusraadio (aastast 1984 RFE = Raadio Vaba Euroopa) eesti toimetuse mittekoosseisuline ja aastail 1983-1988 koosseisuline tööline. Igapäevase raadiotöö kõrval tegi ta RFE-RL-ile pikema saatesarja sovetlikust karistuspoliitikast ja vaenamisvõtteist, mida Soldatov endagi nahal tundis.

Soldatovi tegevus Läänes algas inglise keele õpingutega Suurbritannias ning järgnenud ringreisiga Lääne-Euroopas ja USA-s. Washingtonis esines ta intervjuudega VoA-s ja tunnistustega USA Kongressi Helsingi-komisjoni ees. Paralleelselt raadiotööga RFE—RL-i eesti toimetuses esines jätkuvalt lähiajaloo—ühiskonna–poliitika–moraali teemadel RL-i vene teenistuses ja eksiilperioodikas Russkaja mysl’, Possev (NTS-i ajakirja Посев veebiarhiiv), aga ka saksa, inglise, ameerika, rootsi, itaalia jm ajakirjanduses. Ta sõpradeks olid vabadusvõitlejad, kirja- ning usumehed, keda raadios muide peagu polnudki…

SIIN saab kuulata Sergei Soldatovi…
• 📻 enda häält venekeelses RL-is 28. IV 1983 erisaade Stalini välispoliitika tagajärgedest Eestis ja
• 📻 tema Läände-jõudmise tervituseks RL-is 23.-29. V 1981 eetrisse antud saatesarja vene literatuurirubriigist S drugogo berega, kus loeti lühendatult + autori intervjuu + SS-i elulugu + SS-i loomingut tutvustavate märkustega ette Mihail Hejfeci «Nadejat'sja ili deistvovat': Demokrat Sergej Soldatov» peatükk ajakirjast Tret'ja volna (hiljem ilmunud teose «Russkoe pole» 1. ptk-na: Демократ Сергей Солдатов. — Rmt-s: Михаил Хейфец, Русское поле. Избранное в трёх томах, I. (Har'kov, 2000, lk 120-176)

Глава 1. Демократ Сергей Солдатов   1. Исток ... (стр. 120)   2. Смерть и школа ... (стр. 121)   3. Первая развилка в пути ... (стр. 123)   4. Письмо в ЦК ... (стр. 124)   5. Подручный Сателя ... (стр. 127)   6. Вторая развилка судьбы ... (стр. 128)   7. "Расскажу тебе компромат..." ... (стр. 129)   8. Квартира на улице Рустику ... (стр. 131)   9. "Кадровка" и мораль ... (стр. 133)   10. Ханжество? ... (стр. 138)   11. Провинциальная трагедия ... (стр. 139)   12. Выход на Якира ... (стр. 139)   13. Предатель или ренегат ... (стр. 141)   14.Надеяться? Действовать! ... (стр. 144)   15. КГБ теряет след ... (стр. 145)   16. Раскол ... (стр. 151)   17.Провал ... (стр. 155)   18.Спецпсих, Лефортово, бытовики ... (стр. 159)   19. Приговор ... (стр. 164)   Приложение. 12 тезисов Сергея Солдатова ... (стр. 165)   Примечание Михаила Хейфеца в 1999 году ... (стр. 176)

Aasta 1984 lõpus Soldatovit kimbutama hakanud tervisemurede tõttu ja kümnendi teisel poolel RFE eesti toimetuses puhkenud lahkhelide järelmina jätkas Soldatov 1988-1992 tööd eetrivälise toimetajana RL-is. Raadiotööst eemaldunud, asus ta abikaasaga 1993 Wiesbadeni lähedal tallu ja pühendus vabakutselisena kirjanduslikule viljele, mis oli tema põhihuviks olnud juba aastast 1987. Aastal 1998 asutas Soldatov Frankfurt am Mainis ajaloo ja filosoofia uurimisekeskuse Katharsis.

TAGASI SÜNNIMAAL AD2000, osales ta siin endiste võitluskaaslaste, kommunismivangide ja vastupanuliikujate konverentsidel, kokkutulekuil. Üritas jätkata kirjastustegevust.

Soldatov on avaldanud publitsistikat, raamatuid ja kogumikke vene, saksa ja eesti keeles, viimaste seas ilmusid ta eluajal Eestis 2001-2002 autobiograafilised “Sinimägede taustal”, “Eesti saatuse keerdsõlmes” ja “Loojuva päikese kiirtes”. Soldatovi maailma-tunnetusliku pärandi koondas tema lesk Ludmilla 15+3-köitelisse sarja “Nasledie i arhiv Soldatova” (Tallinn 2004-2007), mida veebis ülevaatlikult tutvustab ka Soldatovi Instituudi eesti- ja venekeelne kodukülg.

Soldatov on maetud Tallinna Nevski-koguduse kalmistule.

Loe ka SS-i pihtimust oma päritolu ja pärandi teemal. Samuti Soldatovi arhiivi (F. 32) : aastal 2006 Rahvusraamatukokku ostetud mahukas kogu sisaldab Soldatovi kirjavahetust ja käsikirju, Vabadusraadio ja Raadio Vaba Euroopa dokumentide koopiaid, kaasvõitlejate ja vene dissidentide fotosid!

SAHHAROVI MÕTISKLUSED PROGRESSIST & EESTI JÄRELKAJA

Mais 40 aasta eest avaldas vene tuumafüüsik Andrei Sahharov (pildil) artikli “Mõtisklused progressist, rahulikust koeksistentsist ja vaimsest vabadusest” (vt siit Razmyšlenija o progresse, mirnom sosuščestvovanii i intellektual'noj svobode -I- ja -II- venekeelset täisteksti) 

“Mõtisklused...” tõstsid autori, N Liidu vesinikupommi looja, kõrgelt hinnatud ja korduvalt pärjatud sotsialismisangari, ent seni üldsusele tundmatu akadeemiku üleilma imetletud dissidendiks, andes vene rahva süümele ja kogu Ida hemisfääri vabadusvõitluse häälele mõjuka ja usaldusliku kõla.

Sahharov võttis teose käsile veebruaris 1968 ning sai valmis hiljemalt maikuu keskel. Seks ajaks oli Čehhoslovakkias kõrgpunktile lähenemas demokraatlik vabadusliikumine, mis taotles kommunistliku süsteemi reformimist. Nii kirjutas ka Sahharov, rõhutades vaimse vabaduse ülimat tähtsust sovetliku süsteemi inimlikustamisel, et vaimse vabaduse võtmerolli “on mõistetud muide Čehhoslovakkias...” ja samas kutsus sealset julget algatust toetama.

Akadeemik ise pooldas tuliselt konvergentsi ideed ja sisuliselt kutsus nii Ida kui Läänt lõpetama Külma sõda. Ta võttis kirjutise kokku tõdemusega, et sotsialismi sünd kapitalismist on olnud sama paratamatu kui see, et sotsialismimaailm ei tohi teda sünnitanud kapitalismi hävitada, sest... “See oleks enesetapp.”

Sahharovi 41-leheküljeline traktaat vallutas maailma juba lähema aasta jooksul, mil selle levi sammus üle 10 miljoni eksemplari piiri. Teeb vaid rõõmu, et see puudutas ka meid. Kevadel 1968 jõudis dokument ka Eestisse ja pälvis sama aasta suvest eestikeelse tõlkena n-ö põranda all levides nii poolehoiu kui tarmuka kriitika näol märkimisväärset tähelepanu...

Mida kinnistab ka alljärgnev Isekirjas nr 3 (1983) ilmunud ülevaade

Ülevaade Eesti haritlaste kirjast akadeemik Sahharovile     
Andrei Sahharovi “Mõtisklused...” (1968)

Sel aastal [1983] möödub poolteist kümnendit sellest, kui akadeemik Sahharovil valmis teos “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”. Brošüür on levinud N Liidus ja tähtsamais kultuurkeeltes laialdaselt ja enamasti mitmes trükis. Teos on suhteliselt ulatuslikult levinud Eestiski tänu Eesti Demokraatlikule Liikumisele (EDL), mille üks juhte, Sergei Soldatov, omandas teose ühe esimestest eksemplaridest, saades selle Andrei Sahharovi ühelt tuttavalt. Peagi organiseeris Artjom Juskevitš eestikeelse tõlke- ja paljundusgrupi ning mõne aja pärast levitati seda EDL-i poolt üle kogu Eesti.
Tänases Isekirjas “Mõtiskluste...” avaldamise aastapäeval püüame peegeldada selle teose tähendust eesti haritlaskonna kirja näol. Kiri, mille nagu kirjas seisab, on saatnud eesti tehnilise intelligentsi esindajad, on anonüümne ning esitatud polemiseerivas toonis.

Kirjas märgivad Eesti haritlased, et brošüüri põhiseisukohtadele kirjutaksid alla kõik meie ühiskonna ausad ja mõtlevad inimesed. Kuid loomulikult, nagu tõsiselt huvitatud lugejad ei piirdu ainult oma nõusoleku väljendamisega, kirjutavad nad ka sellest, milles nad autoriga nõustuda ei saa ja teevad vastavaid täiendusi.

Kõige olulisema täienduse tegid nad Sahharovi, N Liidu vesinikupommi isa esitatud ühiskonna-iseloomustusele. Nad kirjutavad:

“Meie ühiskonnas XX sajandil toimunud poliitilised vapustused viisid kristluse kui põhilise ideoloogilise jõu kõrvaletõukamisele ja ühiskonna elulaadi moraalsete väärtuste purustamisele. Uus materialistlik ideoloogia ei vahetanud ega olekski saanud välja vahetada kaotatud väärtusi.”

Autorid väidavad, et tekkis moraalne vaakum, mis kutsus ühiskonnas esile inimese moraalse kahestumise: ühest küljest näitlik, väline teesklev—kollektivistlik moraal, teisalt vajatud ürgkiskjalik, egositlik moraal. See sünnitas välise, mehaanilise solidarismiga ühiskonna, mis aga tegelikult on ehitatud ühiskonnast võõrdunud isiksusele, kes tunneb omasuguse ees hirmu ning ennast tühise ja üksikuna kohutava riigimasina ees. Autorid oletavad, et sellises seesmiselt lahutunud, osistund ühiskonnas on vältimatud need kurvad ilmingud, mille pärast Sahharov “Mõtisklustes...” õigustatult muret tunneb, veelgi enam – need ilmingud on taolise ühiskonna ehitusest tingitud.

Kirja autorid oletavad, et süü stalinismi ebardlikkuse eest langeb mitte ainult Stalinile ja tema usaldusväärsetele kaadritele, ühiskond tervikuna kannab nende ilmingute eest vastutust. Kirja autorid küsivad, kas ühiskond ise ei provotseerinud oma inertsuse, ükskõiksuse, orjameelsuse, harimatuse ja lihtsalt oma julmusega lõpuks kõiki neid isikukultuse ekstsesse. Ebajumal pole ju mõeldav ilma kummardajateta.

Autorid teevad järelduse, et säherduses ühiskonnas, nagu seda on Nõukogude ühiskond, võib välja ilmuda uus Stalin ning taaskord võib kõik algusest korduda. Ainult ühiskonna kõlbelise taseme ja tema kodanikuteadliku aktiivsuse tõstmisega võib tõhusalt vastu seista sellele verisele bakhanaalile. Et seda vältida, peaks Nõukogude ühiskond Eesti haritlaste arvates välja töötama või siis laenama, igal juhul otsima ning leidma uue kõlbelis-filosoofilise õpetuse.

Nad pöörduvad Sahharovi, ja nagu nad väljenduvad, teiste meie ühiskonna juhtivate peade poole üleskutsega mitte piirduda kriitikas ainult väliste teguritega, vaid uurida ka seesmisi vaimseid, poliitilisi, orgaanilisi probleeme ning soovitada uusi kõlbelisi väärtusi, ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke ideaale.

Nagu Sahharovilgi on autorite arvates neostalinismi vastumürgiks ühiskonna vabastamine kurnamisest, omavolist, kuid nad ei pea selle saavutamisel küllaldaseks üksnes intellektuaalse vabaduse saavutamist, mille vajadust Sahharov oma brošüüris “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” kirjutab. Nad väidavad, et N Liidu kodanikud vajavad kõiki poliitilisi vabadusi, vaimne vabadus ja kodanikuaktiivsus kaasa arvatud.
Nad kirjutavad:

“Meie ühiskond vajab kõige laiaulatuslikumat demokratiseerimist praegu nagu õhku.”

Selles mõttes on autorid mitte üksnes nõus akadeemik Sahharoviga, vaid temast tunduvalt järsemad. Eesti tehnilise intelligentsi esindajad kirjutavad:

“Asjata püütakse meid veenda, et poliitiliste vabaduste ideaalid on meie rahvastele võõrad, et neile on omased vaid materiaalsed huvid. Võimuorganite tegevus peab alluma ühiskondlikule kontrollile. Ülemnõukogu peab olema asjalikuks foorumiks, aga mitte ühehäälsuse mehhanismiks. Valimissüsteem peab olema rajatud mitmeparteilisusele. Rahvusküsimus peab alluma õiglasele regulatsioonile. Peab tagatama rahvaste õigus suveräänsele riigikorraldusele. Kõik ühiskonnakihid ja -seisused peavad saama võrdsed õigused.”

Edasi kirjutavad Eesti haritlased Sahharovile:

“Juba kakskümmend aastat, [N Liidu kompartei] XX kongressi aegadest peale ootame ja palume oma juhtkonnalt vabastuslikke reforme. Oleme nõus veel mõnda aega paluma, kuid lõppude lõpuks hakkame nõudma ning tegutsema. Ning siis tuleb tankidiviisid mitte enam Prahasse ja Bratislavi, vaid Moskvasse ja Leningradi viia.”

Kirja autorid pidasid silmas veidi aega pärast “Mõtiskluste...” ilmumist toimunud Nõukogude okupatsiooni Čehhoslovakkiasse, millega suruti maha Praha Kevadega alanud üldrahvalik demokratiseerumisprotsess.
Küsimustes, mis puudutavad rahvusvaheliste olude parandamise teid, on autorid Sahharoviga samuti nõus. Nad arvavad, et NSVL peab loobuma territooriumi mõttetust ahnitsemisest, suurriikliku võimuhaarde laiendamisest ning pealetungi-kursist, kuna sellise tegevusega tekitab just N Liit tänases maailmas pingeid.
Kiri Eestist lõpeb ettepanekuga täiendada akadeemik Sahharovi teese järgmiste mõtetega:

• mitte ainult vaenutsevate suurriikide vahelise eraldatuse kõrvaldamine, vaid ka nende otsene lähenemine;
• mitte ainult kooseksisteerimine ja koostöö, vaid ka otsene leppimine;
• mitte ainult võitlus füüsilise näljaga, vaid ka võitlus inimliku näljaga kõlbelis-moraalsete väärtuste puuduse vastu;
• mitte ainult seadus trükisõnast, vaid ka seadused, mis tagaksid inimeste poliitilised vabadused;
• mitte ainult poliitvangide amnestia, vaid ka täielik vabastamine ja tagatis, et veendumuste eest taga ei kiusataks;
• mitte ainult stalinismi tõkestamine ja paljastamine, vaid ka selle otsene likvideerimine;
• mitte ainult sabatu majandusreform, vaid põhjalikud majanduslikud ümberkorraldused; ning mis tähtsaim
• mitte ainult riikidevahelise eraldatuse ületamine, vaid ka sisemise isolatsiooni, ühiskonna osistumise ületamine.

Nagu näevad kõik, kes lugenud Sahharovi “Mõtisklusi progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, pole Eesti tehnilise intelligentsi kiri niivõrd täienduseks Sahharovi seisukohtadele, kuna need nõudmised seal juba esinevad või on niigi endastmõistetavad, kuivõrd samad soovid esitatuna teravamas, ägedamas ja veidi politiseeritumas vormis.

Allikas: Isekiri nr 3 (1983)

Veerand sajandit hiljem tuleks ajaloolisele Isekirjale lisada:
Eesti vastuse akadeemik Sahharovi "Mõtisklustele..." avaldas peale Venemaa omakirjastuse (samizdat) ka ajaleht Münchener Merkur (1968, nr 306) pealkirja all "Orjameelsuse asemel õigus opositsioonile" (Statt Kriecherei ein Recht auf Opposition). Saksa keelde tõlgitud kirja allkirjaks oli märgitud "Eesti NSV tehnilise intelligentsi arvukad esindajad".Eestist saabunud kirjas loetleti ka Sahharovi käsitlusaluses brošüüris esitatud (sovetliku süsteemi ja rahvusvaheliste suhete perestroika ettepanekutega, perspektiivis aastasse 2000 ulatuva) programmi puudusi, nagu teaduslik-tehnilise progressi kummardamine ja rahvusküsimuse mittemõistmine ning arvustati inimõiguslaste lootusi režiimi vabatahtlikule demokratiseerumisele.

Eesti kiri pakkus alternatiiviks panust rahva omaalgatusele, et suruda reforme valitsusvõimudele peale jõuga altpoolt, ning lõppes üleskutsega töötada välja selge tegevusprogramm ja selle alusel võitlust alustada.

Kes olid kirja autorid?Sergei Soldatov on oma mälestustes (Eesti saatuse keerdsõlmes. Tln, 2002, lk 47) tunnistanud, et tema see oligi, lisades:
Omakirjastuses pealkirja “Loota või tegutseda?” järgi tuntuks saand dokumendi ärasaatmise eel polnud teistel sellega tutvunud erimeelseil Soldatovi sõnutsi lisada ühtki täiendust.Nii tuleks "Eesti NSV tehnilise intelligentsi arvukate esindajate" nimel avaldatud vastukaja idee ja teostus omistada edaspidi Sergei Soldatovile.

Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu

Täna aastal 1956, umbes 10 kuud pärast NLKP ajaloolist XX kongressi, sai teoks N Liidu sõjakäik Ungarisse. Antikommunistlik ülestõus näitas veelkord, et Ida-totalitarismi ei õnnestu murda pelga jõuga.

Nõukogude-vastane liikumine Ungaris algas seltskondlikust üritusest — Petőfi-nimelisest ja diskussiooniklubi laadsest ringikesest, mis liikmeskonna poolest oli pealegi poolkommunistlik ja julges küsimuse alla seada esialgu vaid parteilisi printsiipe kunstielu juhtimises. Juuliks 1956 kujunes ringi tegevusest välja Ungari Kirjanike Liitu jpt ühiskonnasegmente haarav vastasseis režiimiga… Oktoobris 1956 oli Ungari valmis väljuma juba idablokist. Kõige taga olid venelaste endi arglikud katsed destaliniseerida sovetlikku režiimi.

Need katsed kulmineerusud 25. veebruaril 1965 Kremlis parteikongressi kinnisel istungil peetud parteijuhi kõnega, mida ei kavatsetudki avalikustada. Lekkeid siiski vältida ei saanud. Pealiskaudsed raadiosõnumid Läänest möönsid algul vaid seda, et Nikita Hruščovi kõne üksikasjad on veel saladuseks, ent kuuldused selle Stalini-vastasusest tugevnesid omasoodu ja elavdasid esmalt Poola töölisliikumist ning rikkusid võimuparteide mainet ja kergitasid reformiootusi mujalgi Ida-Euroopas. Märtsis parteiringkonnast üha hoogsamalt lekkiv ja Lääne ringhäälingu kaudu aina laiemini leviv teave tõi kõikjale idablokki ühiskondlikku elevust ja ootusi rehabiliteerimaks vähemalt neid eba—?—õiglaselt kannatanud kommusid, kes olid läbinud stalinliku puhastuse.

Ühe tormilise meeleavalduse korraldasid ungari tudengid 23. X 1956 Budapestis muide just Poola toetuseks. Sama päeva õhtul lahvatas juba relvaülestõus, sest Ungari salapolitsei ÁVH oli avanud tule relvastamata meeleavalduse pihta Raadiomaja ees just siis, kui tudengidelegatsioon oli seal oma nõuete edastamise üle läbi rääkimas, taotledes sarnaseid järeleandmisi, nagu oli saavutanud rahvas Poolas. Puhkes antikommunistlik rahvaülestõus, mille Moskva lämmatas alatult soomusüksuste roomikute ja sõjalennuväe pommitusreidide alla. Verevalamistes hukkus tuhandeid ungarlasi (vt ülestõusu kronoloogiat postituse lõpus)

Eesti rahvas Külmas sõjas

Autori-kuraatori Kristjan Lutsu

🀙 näitusest & 📘 raamatust: kriitikat ja lisandusi

Kes on Külma sõja veteran? Eesti riikliku sõjandumuuseumi kaks vaadeldavat projekti tõstatavad just sellise küsimuse nii külastaja kui ka lugeja jaoks. 

KOMMUDE ± RU KÜLM JÄTKUSÕDA. Kahetseb Sov-Armija (NA) sõdur ehk seda, et ta Külmast sõjast e’pääsend lööma tõelise ilmasõja = IIIMS-i pärislahinguid? Või miks muidu Johan Laidoneri nimelise Eesti riikliku sõjandusmuuseumi egiidi all on jõnga hoolimatusega usurpeeritud teema + pealkiri "Külm sõda ja Eesti" ‽ 

Ühes enda uuritava ainevaldkonna tutvustuses on Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadurist juhataja Kristjan Luts öelnud nii:

Eesti Sõjamuuseumi projekt "Eesti & külm sõda" käivitus rahvusvahelise teaduskonverentsiga "Eestlased külmas sõjas" (9.9.2005), mis loogiliselt jätkus ESM-i näitusega "Eesti & külm sõda" (11.11.2005) Selleks valmistumisel tekkis hulk teksti- ja pildimaterjali, mis […] jõudis […] raamatu "Eesti ja külm sõda" kaante vahele (Tln, 2007, 301lk — edaspidi E&KS)

Luts kipubki Külma sõja (KS) eesti-aspekti käsitama teemana — ta enda sõnastuses — "eestlased lääneriikide ja Nõukogude relvajõududes", mis paraku on õõnes ja eksitav kontsept, sest KS ei tähenda tingimata ega enamastigi sõda—relvi—kroonut. Suisa vastupidi! Külma sõja mõiste hõlmab pigem rahu ja tolle hoidmist ehk "rahuvõitlust", ennemini heidutust või sõjaseisundi vältimist, selmet külma sõja paradigmas suhteliselt marginaalseid asju—kehameid—nähtusi, nagu väekoondid, ohvitserkond, sõdurid, moon ja lahingutehnika — ühesõnaga mitte sõda relvakonflikti või ses osalemise mõttes. Pealegi vaadeldakse ses raamatus vaid üht paljudest külma sõja mitmekülgseist ilminguist, ühte tihedalt hõlmatud ajalõiku, mis on kõigile hästi tuntud ajaloosündmus (mida siin jj eristab suur algustäht)

Põhiliselt rakendabki Luts XX sajandi KS-i sündmustiku ajalist raamistut, mille ta siiski jätab piisava asjakohase ainesega sisustamata. Sestap on raamat E&KS lünkadest lüüme ja läbinisti logiseva kronoloogiaga. 

ESITEKS SÜNDMUSTIKUST. Nimelt jagab Luts oma KS-i vaegkäsituses laialt tunnustet ajalõigu (1945-91) omakorda "esimeseks …", "teiseks …" ja "kolmandaks külmaks sõjaks", tekitades nii KS-i ajajoonde paar "külma rahu" lünka: 1954-58 ja 1963-79. Kui esimese pimepunktidega Ungari ülestõusu ja Suessi-kriisi kohal AD 1956 veel võiks leppida, siis teine on arusaamatum KS-i vastasseisu ägenemise tõttu tollasel ajavahemikul. 

Nii koges kogu maailm, k.a Eesti 1960-ndil ühelt poolt kommunismi laialdast pealetungi kolonialismile ja kirikule, sovettide edemust "kosmose võidujooksu" stardis, "Praha kevade" lämmatamist; ent teisalt Lääne vastupanu KS-is, mh USA Rahukorpuse käivitamise, sotsiaalse propaganda evitamise, mehitet lendudega Kuule jm sarnasega. Eesti puhul võiks siia lisada Moskva ideoloogilist survet neutraliseerivate Soome TV ja Lääne—Ida sihil sugenenud turismi mõjusid. Samal ajal muutusid kompartei ja KGB tagurlikumaks just Tallinna olümpiaregatiks valmistumise ajal 1977-80 — massilise immigratsiooni — nn migratsioonipumba käivitamise, venekeelsuse ja sürdrahvustamise survega, noore põlvkonna ägeneva rahutuse, meeleavalduste ja ideoloogilise erimeelsuse mahasurumisega, sh uue aja vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Mart Niklust jt vangi pannes.

TEISEKS KRONOLOOGILISI VEAÕIENDUSI. Eesti rahvuslipp toodi üldsuse ette — tänavale ja rongkäikudele hiljemalt AD 1987, mitte aga aasta hiljem, nagu seisab E&KS-is (lk 259) Siis, juunis 1988 SMV-trikoloor legaliseeriti juba nukuvõimu‐tasandil… Ka KS-i kontekstis üliolulisi vaba teabevoolu ja inimõigusi soodustav Helsingi-protsess algas aasta—paari võrra varem kui augustis 1975, nagu väidab E&KS (lk 257) kuna siis sõlmiti pikema CSCE nõupidamiste protsessi järelmina juba pidulikul tippkohtumisel Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamise Helsingi lõppakt…

Juunis 1953 toimus hilisemat sündmustikku arvestades ülimalt õpetlik ülestõus Berliinis, mis nurjus ja mida E&KS pole tähelegi pannud…

Vaba Eesti Komitee olnuvat kaastegev (lk 148) veebruarist 1955 (nimelt kelle?) "kodumaale suuunatud eestikeelsete raadisaadete" juures. Raadio nimetust miskipärast ei ole. Jah, raamatus mainimata Eesti Vabaduse Hääl saatis Hispaaniast vahelduva eduga tõesti alates 1955… Lõpetas tegevuse AD 1975. Ent VEK-iga sel palju pistmist pole olnud…

Hirvepargi esimene kogunemine protestiks MRP vastu eelnes ERSP-algatusele ja mitte teisipidi, millele eksitavalt osutab E&KS (lk 142)

KÕIGE SISULISEM EKSIVÄIDE: Nihu läinud on ka võidurelvastumise tähenduse adumine — see oli tuumarelvastuse rakendamisest peale AD 1945 KS-i ilmet + sisu kujundav + põhjuslik + olemuslik nähtus, selmet "kõrvalnähe" (lk 246) ning SALT ehk Strateegilise Relvastuse Piiramise lepingud on Eestis tuntumad lühendiga: SRP (või vk OCB)

Ja lõpuks AD 1919 — Kominterni asutamine — ei tähistanud kurssi "sotsialismi ülesehitamisele ühes riigis" (lk 236) — vaid täiesti vastupidiselt: maailma-revolutsiooni! Ühtlasi oli see kommunismi-tondi + Moskva külma sõja globaalse avangu enim usutav tärmin. Kunas lõppes see sõda… Enam-vähem selge, et Eestile lõppes KS kui mitte augustis 1991… Siis Kristjan Lutsu moodi sõjaväe-keskselt võttes ehk 3 aastat hiljem — augustis 1994, kui siit viidi ära RU-väed.

Aga ärklevate neokommude üleilmse möllu kestlikku jätku kaedes… Mine tonti tea!

Eesti sõjamuuseumi (Knd Laidoneri M-i) püsiekspositsiooni kuraditosinast näitusest üht tähistab pealkiri  》Külm sõda: 1946-91《

LAIDONERI NIM ESM-i VÄLJAPANEKU TUTVUSTUSEST: Külma sõja näitusel vaadeldakse, kuidas kulges IIMS-i ekspositsioonist tuttavate meeste elusaatus pärast [kuuma] sõda. Kajastatakse eestlaste teenistust nii lääneriikide relvajõududes, sh [nii] Korea ja Vietnami sõdades kui ka NA-s, ja metsavendlust. Näituse osaks on ka metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia. Kaardi abil saab aimu Nõukogude vägede paiknemisest Eesti territooriumil. Samuti käsitletakse argielu militariseeritust [sovetliku/tsivii-] okupatsiooni ajal, nii saab tutvuda tollaste põlvkondade laste militaarsete mänguasjadega ja sõjalise algõpetuse tunniga üldhariduskoolis. Välja on pandud Ühendriikide kindralmajori Tiiu Kera ja kolonel Enn Tietenbergi vormid.

ISIKUD. KEHAMID. RIIGID. Raamatu ajajoon järgib läänelikku narratiivi Külmast sõjast XX saj ajaloosündmusena, mida alustasid ja mille võitsid valged jõud ehk Lääs eesotsas USA-ga. Ühendriike mainitakse raamatus täpselt sada korda, Saksamaad isegi paarikümne võrra enam. Nõukogude Liidu nimetus tuleb ette ligi sada, Hiina ja Suurbritannia ligi poolsada korda, Afganistan, Kuuba, Ungari ja Poola 25×, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia 20×. See peaks iseloomustama Külma sõja osalejaid ja tallermaad, kus Eestil polnud silmatorkavat rolli ega eestlasil palju kaasa rääkida. Isikuist on enim ära mainitud Henry A Kissinger tolle teoste sagedase osundamise tõttu. Teisel kohal on Stalin. 

Ent neid eestlasi, keda Kristjan Luts oma raamatus E&KS välja toob ja kes nende seas KS-i päevilt tõsist tähelepanu ja austust vääriksidki, on siinse arvustaja hinnangul kõigest kuus: Aleksander Einseln, August Rei, Edmund Valtman, Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Mark Enari. Samaväärselt Eesti lähiajaloos olulisemaid institutsioone, organisatsioone ja asutusi on esitlet peaaegu piisavalt. Aga Ameerika Hääle, BATUN-i, CIA, KGB, Kominterni, Raadio Vaba Euroopa, Vaba Eesti Komitee ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kõrvalt siiski on puudu, raamatus nimetamata või autori poolt tähelepanematult üle astutud ses kontekstis küllalt olulise tähenduse ja/või tähtsusega Eesti Vabaduse Häälest, Tallinna raadiost ehk nn E(R)R-ist, rahvusvahelisest usuringhäälingust eesotsas Vatikani Raadioga, samuti nagu legendaarseist Vabadusraadiost ja moskoviitlik-gebistliku KS-i panuses olulisest VEKSA-komitee/ühingust. 

Külma sõja eestimeelses ja -keelses käsituses sõjamuuseumi toimetiste sarjas №2 all ilmunud trükiteosest on välja jäänud ka mitu teistkümmet nii kaalukaid kujusid kui Aarand Roos,¹ Alfons Rebane,² Arthur Haman,³ Hellar Grabbi,⁴ Imre Lipping,⁵ Jaan Pennar,⁶ Kaarel R Pusta,⁷ Lennart Meri,⁸ Leo Park,⁹ Marju Lauristin,¹० Toomas H Ilves,¹¹ Tönu Parming,¹² Vaino Väljas,¹³ Vello Ederma,¹⁴ Vello Salo¹⁵… Tõsi, Parmingut, Pennarit ja Merd mainit on, aga kaht eespoolsemat vaid autoreina lähteainese loetelus ja kolmandat üksnes kindral Einselni USA-st EV teenistusse kutsujana. Ja kummati on Meri arusaamatult sattunud samma leotellu raamatu lõpus Virkko Lepassalu teose pealkirja "Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri…" (Tln, 2005, 232lk) tõttu, kuna E&KS siiski Georgist enam üldse ega Lennartist tolle vaatenurga alt mingit juttu ei tee.

Külma sõja teema lahkamine — lisaks puudulikule Estonicale — jääb Lutsul ka globaalselt ¾ osas ilma reemata. Seletus, mitte aga vabandus võib olla nii näituse kui ka raamatu kokkuklops Eesti sõjamuusemi (Vikipeedia: Eesti riiklik sõjandusmuuseum) sõduriköögis. Eks arvatagi lembi sõjamuuseum enne kuuma kui külma sõda.


EESTI KÜLMA SÕJA TANDRIL. Tuleks ent kiita 🀙 üht saali tervikuna hõlmavat KS-i näitust teavikuna, mis palju väärtuslikum ja mõjusam on sama ainesega raamatust. Loodan, et E&KS jäi puudulikuks ikkagi näituse proovitöö toortoote, pseudoteadusliku kirvetöö ja mitte pühkmeprügina.

Lutsu KS&E-trükise sedavõrd pretensioonikas pealkiri, mis ju peaks andma lugemisele ärgitamise ja sisukirjelduse lisaks — vähemalt ideaalis — ka teose sisu avava võtme, tõstab selle ülesande autori jaoks kahjuks kättesaamatuisse sfääridesse, kus liikumiseks ESM-i projektijuhil puuduvad niihästi keps kui ka tiivad. Eestil ja eestlasil on puna-Moskvaga esimese välislepingu (Tartu rahu) sõlminud riigi ja rahvana aga olemas oivaline kogemus ning seni kasutamata võimalused olla kommunistide külma sõja (üheks pea-) tunnistajaks. Need on seni, jah, lõpuni kasutamata, mida näitab ka…

Täiesti mannetu Eesti vastupanu‐liikumise käsitlus E&KS-is (lk 137, 142-3) Ometi vastustas sovetirežiimi Eestis…

• ≥6500 relvis partisani incl…

• 15-25 tuhat põrandaalust (nn illegaali) ning eelmistele lisaks…

• ≈300 erimeelset (sh ⅛ dissidente) stalinliku ning siirdeaja vahel.

Hulganisti oli 1968-85 sporaadilisi proteste, k.a meeleavaldusi, kuhu siirdeaeg AD 1990±3a nii massi kui organiseeritust lisas.

Külma sõja rindelõike küündis siiagi. Siingi sündis Külma sõja sangareid.

✸

¹ Aarand Roos (1940-2020) keeletadurist kirjanik, raadio-, usumees, diplomaat, kes 1975-78 tegutses Ameerika Hääle Eesti Osakonna (VoA EO) juures; oli EV konsul New-Yorgis 1982-95; 22 raamatu autor.

² Alfons Rebane, aka Alf (1908-76) sõjaväelane, kes KS-i ajal juba a-st 1946 tegutses mestis Lääne salatalitustega, sh ~15a koostöös UK-ga, a-st 1948 ka Rootsi salaluurega, üritas luua püristut ühenduseks metsavendadega anastet EV-s jm Baltimail, tuvastamaks NL-i sõjavalmidust ja mehitamaks antisovetlikku relvavastupanu, mistap Alfi osalusel BRD-s, UK-s, Rootsis valmistati ette 61 meest, nn rebasepoissi, kelle (lõviosas nuri)tegevuse kõrgaeg oli AD 1951±3a.

³ Arthur Johan Haman, aka Juhan Tuldava, KGB agendinimi Skvorcov (1922-2003) keeleteadurist spioon KS-i ajal KGB lähetusel Rootsis 1955-63; üritas infiltreeruda Vaba Euroopa Komiteesse (NCFE) USA-s; töötades USA teabetalituses AP ja osaledes Rootsi Eestlaste Esinduse tegevuses lõpetas Stockholmi ülikooli, läbikukkumise ohus pages tagasi NL-i.

⁴ Hellar Grabbi, aka Kalju Põder, aka Toomas Rand (1929-2018) keeleteadurist kriitik, kirjastaja, ajakirjanik, töötas USA Kongressi raamatukogus a-st 1959 Vaba Euroopa Komitee (NCFE) projekti raames; Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE—RL) ek saadete kaastööline USA-st 1975-89, poliitika ja spordi puhul K Põdra, kirjandust käsitledes T Ranna varjunime all, oma häälega ja nime all esines RFE-s a-st 1988; üllitas 1965-99 ajakirja Mana; 7 raamatu autor.

⁵ Imre Lipping (*1943) 3. põlve sõjaväelane. Tema isa Elmar Lipping (1906-94) oli EVabsÜ tegelane, kes töötas a-st 1957 Eesti Vabaduse Hääle NYC-büroos — CIA koodnimi AEBASIN-4. Vietnami sõjast naasis IL kapteni auastmes, viimati kol-lnt. Ta on saavutanud bakalaureuskraadi Virginia Militaarinstituudis, teinud magistri- 1967 Toronto ja doktoritöö 1980 Marylandi ülikooli juures — kõik ajaloo alal. Enne raadiotööd teenis IL 3a USA sõjaväes ja oli valdava osa teenistusajast eriülesandega Vietnamis (n-ö laipu lugemas) Varemgi VoA ja eesti pagulas-ajakirjanduse kaastööline, sai VoA koosseisuliseks sügisel 1970, tõusis lõpuks 1½ kuuks — kuni 12.8.1974 VoA EO juhataja kt kohale. Seejärel naasis teadustööle doktorandi ja õppejõuna eri ülikoolides, põhiteema Eesti XX saj ajalugu. Töötas 1980-81 USA Riigiarhiivi arhivaarina, 1981-85 Massachusettsi ülikooli sõjaajaloo õppejõuna. Asus 1985 USA konsulaar-teenistusse (LAV-is, DDR-is, Ukrainas jm), oli USA Ida-Berliini suursaatkonna esindajana 9.10.1989 Leipzigi rahu-meeleavalduste koldes, mille mullistusse kiirelt kadusid nii Berliini müür kui ka DDR; töötanud 1990-ndil ka USA Tln-saatkonnas.

⁶ Jaan Pennar (1924-99) USA politoloog, kes KS-i käigus on töötanud 1953 VoA uurimis-osk-s, jätkanud 1953-70 nõuniku jmt ametis Amcomlibis, mis ohjas mh Vabadusraadiot (RL); 1975-90 oli RL-i juhtivjõuks, mh 1975-76 RL-i EO p-toim ja 1. juh. Tema abikaasa oli RFE—RL-i EO 3. juh Eva Merike Kangro-Pennar (1950-97)

⁷ Karl, aka Kaarel Robert Pusta (1888-1964) juristist riigimees, diplomaat, ajakirjanik; Paneuroopa‐liikumise edendaja Eestis, silmapaistev rv-õiguse tundja, Rv Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige ja Haagi Rv Õiguse Akadeemia eluaegne liige. Külma sõja ajal EV New-Yorgi Peakonsulaadi eriesindaja, kes visalt, ent edutult taotles EV saatkonna avamist Washington DC-s; elas 1952-64 Madridis, kus temaga ajutiselt jagas korterit Eesti Vabaduse Hääle juh Villibald Raud (1898-1982)… Pusta poeg oli 1942 asutet VoA algrivist VoA EO juh-ks kerkinud Kaarel Robert Elias Pusta (1922-2000) aka Charles Elie Puusta, aka Pusta Jr, aka "Popi".

⁸ Lennart Georg Meri (1929-2006) kirjanik, filmimees ja riigitegelane (EV 2. president) Külma sõja ajal töötas Tln raadios = nn E(R)R-is; samuti oli NL-i, UK + USA + Rootsi mitmik‐agent.

⁹ Leo Park on Eesti NSV MN-i j.a KGB uurimis-osk ülema, Peipsi lääneranniku vene vanausulist päritolu Leonid Barkovi (1928-2020) varjunimi. Park—Barkov oli 1960-ndi keskel ENSV TA aspirandina Eesti sovetiseerimist õigustava kontsepti autoreid, kehtestajaid ja propagandiste. Ta töötas NKVD/MGB/KGB-s 1946-88, alustades hävituspataljonist Tartumaal, jätkas märtsi-küüditajana, sai 1958 kapteni pagunid, samal ajal juurdlus-osk ülema at-na uuris tudeng Mart Nikluse, hiljem rv-liselt tuntud inimõiguslase esimest süüasja (järelm MN-ile 8a#); taasalgatas + uuris teist korda varem sama roima eest juba karistet Verner Tomba (Omakaitse, järelm †) asja; uuris 1969 Balti Laevastiku ohvitseride, sh erimeelse Sergei Soldatovi süüasja. Hiljem, 1969-77 oli juhtiv uurija Leningradi obl KGB-s, knd-mjr… Viimati 1977-89 NL-i KGB uurimisvalitsuse ülema at ja dets-st 1986 ülem, knd-Itn. Barkov tegeles CCCP\VF-is mh nii Lng/SPb kui ka Moskva haritlaste vaenamisega, kevadel–suvel 1987 nn Kremli-piloodi Mathias Rusti kr-asjaga (NL-i ülemkohus mõistis MR-ile 4a#)

¹⁰ Marju Lauristin, aka Marjustin (*1940) poliitik, meediateadur ja teabur; karjäär algas 1962 Tallinnas E(R)R-i salajases eritoimetuses VoA EO saadete seirest. Marjustin lõi endast kommuna ja sovetliku nukurežiimi esi-kollaborantide Johannese (1899-­1941) ja Olga Lauristini (1903-2005) järglasena "Avaliku kirja Eesti NSV-st" allakirjutajate neljakümnega liitudes dissidendi musternäite…

¹¹ Toomas Hendrik Ilves (*1953) psühholoogist ajakirjanik, diplomaat ja riigitegelane (EV 4. president); RFE—RL-is oli THI teadur ja RFE EO 4. juh; Arvo Pärdi Keskuse (2010-18) rajatise algatajaid; kuulunud antiputinistliku Free Russia nõukokku; lisaks on THI 195 tuh jälgijaga Twitter\X-teabur.

¹² Tönu, aka Tõnu Parming (1941-99) sotsioloogist õpetlane, ajakirjanik, poliitik, sõjaväelane; 1962-67 ohvitserina USA sõjaväes, sh USA erivägede (US Army Special Forces) allüksuse ülem 1965-66 Vietnami sõjas. Parming oli VoA EO teadustaja 1973-86; oli 1988-91 RFE eesti saadete sage usuteldu ja kaasautor Kanadast; a-st 1990 oli ajalehe Meie Elu toimetaja.

¹³ Vaino Väljas (1931–2024) NL-i diplomaat, NLKP jt vasakkoondiste, samuti ideoloogilise võitluse = KS-i pomo E(NS)V-s; Gorbačovi lähiliitlane (tuttav a-st 1956); Väljase eriteeneid KS-is: Moskva huvide edendamine Ladina-Ameerikas (nt Nicaragua) ja siirdeaja Eestis nii kodu- (agitprop, ajakirjandus) kui välismaal (nt 20.2.1990 Sorbonne'is)

¹⁴ Vello Ederma (1934-2023) VoA ja USIA töötaja; eksiilpoliitik.

¹⁵ Vello Salo, aka Endel Vaher (1925-2019) sattus IIMS-i lõpus nn čehhi põrgu, kus ta andis end itaallasena üles ja jõudis nii Roomasse Püha Birgitta ordu (OSS) kloostrisse. Vatikani Raadio — IIMS-i järel esimesena Läänes regulaarsaateid Eestisse andva raadio eesti sektsiooni ainus töötaja = toimetaja + teadustaja 1948-52 ja 1961-65; "Maarjamaa" ühemehe-kirjastuse omanik ja katoliku-jesuiidist usumees.

Lennusangar Rust

Mathias Rust 50!

Kuulus video Cessna D-ECJB maanduskatseist ja piloot Rustist Punasel väljakul ( Guardian, 2012, 7' ) Filmija dr Robin Stott Inglismaalt oli parasjagu arstide üleilmsel rahukogul👽 Rossija hotellis. Ent tol päeval hülgas ta igava numbritoa ja läks argiõhtust süda-Moskvat jäädvustama. Hobioperaatorina seni vaid kodukandi Greenwichi loodusvõtteid teinu säärast üllatust nüüd küll ei oodand… Veel samal õhtul otsis dr Stotti hotellis üles ja ostis ülesvõtete esmaesituse õiguse meediakorporatsioon NBC.

PÄEVAKANGELANE MATHIAS RUST ( *1. Ⅵ 1968 ) sisenes N Liidu õhuruumi 1987. aasta 28. mai kolmandal lõunatunnil Virumaa kirderanniku kohal ja lendas üle Narva jõe ja Ilmeni järve otsejoones sovetiimpeeriumi südamesse. Punasel väljakul maandunud, rääkis Rust kogunenud uudishimulikele, et ta lend kestis 5 tundi.

ARD Rusti lennust

Helsingi Malmi lennuväljalt väike pettenõks Stockholmi poole — vastavalt Soome Lennuametile esitet lennuplaanile — ja edasi otse Viru rannalt Moskva Kremlini = pisut üle 1000㎞. Et jõuda pärale nii ruttu, on vaja 190-st tunnikiirust. Piloodi enda sõnul liikus ta 180-185㎞/h, hoides lennukit 600m kõrgusel. Tiibade jäätumise pärast laskus ta paar korda 300m allapoole.

Sel päeval valitses Läänemere õhustikku kõrgrõhkkond ja nähtavus oli väga hea. Ida-Euroopa lauskmaad kattis vahelduv pilvitus, mis tihenes lennu lõpupoole lausaliseks. Rusti lennu piirkonnas puhus kõikjal kerge ( <10㎧ ) külgtuul ja seda kirdest, mis võis pisut pärssida lennusihti, kindlasti mitte -kiirust. Cessna-172P oli liikunud seekord oma piirkiiruse ( 228㎞/h ) mõõduka varu piires. Täis kütusepaak tagas 8 lennutundi ≈ 1450㎞.

Otselend hobipiloodi valitud kursil asimuudiga 117° kulges üle maamärkide nagu põlevkivi-tööstuse korstnad, suuremad veekogud ( sh Narva veehoidla + Ilmeni jrv ) ja raudteed ( Kalinin/Tveri — Moskva trass )… Kõik vene jm massimeedia kõvera marsruudiga kaardid hämavad ega ole kooskõlas Rusti ühegi endapoolse lennukirjeldusega.

Siinkirjutaja enda mälestusi. Minu igapäevane bussitee tööle möödus samal ajal õhuvalve- ( ΠВO ) -jaamast Edisel. Sestap on tänaseni silme ees järsk muutus lokaatorite töörežiimis, täielik rahu enne ja meeletu agarus pärast Mathias Rusti ülelendu. Nimelt pöörlesid need Jõhvi lähedal Tallinna—Narva maanteel liikujaile silmatorkavad radarilokaatorid juba järgmine päev tõepoolest nagu hullud, kuna eelneva nädala oli enamik neist seisnud sõna otsetähenduses tööta. Lääne-vastane ultrastruktuur ( püristu ) Rusti-juhtumi eelses N Liidus toimis alarežiimis või oli kohati päris maas mingil meile seni tuvastamata, nt kokkuhoiu/tehnilisel põhjusel, või/ja ütles üles kogu toimeahelas inimtegur. Pole igatahes imestada, kui keegi N Liidu pagunikandja satub pärast kohtu alla.

KAOS NÕUKOGUDE ÕHURUUMIS. Rustil vedas ka seetõttu, et sovetisüsteem üldiselt puperdas. Süsteemi kõige olulisem lüli — inimtegur puksis aga katastroofiliselt ( Čornobyl ) ammugi sõjatööstus-kompleksi keerukate tarrustega ühtimata. Õhukaitse territoriaalseid vastutusalu, sh ka Rusti teekonda puutuvad Balti, Leningradi ja Moskva väeringkondi, eraldasid ilmsed koordinatsiooni-häired. Nähtavasti ei toiminud korralikult ka militaarraportide ahel ega käsuliinid. Vene sõjaajaloolase kindral Leonid Ivašovi järgi:

… hooletus ja ebakõla meie [CCCP] õhujõudude ja õhukaitse valvekorrapidajate töös, vastutuse selge reeglistiku puudumine, halb sõjaline koolitus, relvastuse ja tehnika ebatäiuslikkus…

Leonid Ivašov, Оt Junkersa 1941-го к Cеssnе 1987-го. Voenno-istoričеsкij žurnаl, 1990, N°6, lk 44.

… Poliitbüroo [arutas 30. V 1987] N Liidu kaitseministeeriumi ettekannet Saksamaa LV kodaniku Mathias Rusti juhitud lennuki poolt N Liidu õhupiiri rikkumise asjaolude kohta… [ja tegi kindlaks], et ühele Hamburgi lennuklubile kuuluva lennuki olid avastanud õhukaitse radariseadmed N Liidu riigipiirile lähenemisel. Nõukogude hävituslennukid lendasid 2 korda üle Lääne-Saksa lennuki.

NLKP KK Poliitbüroos. RH 2. Ⅵ 1987.

Poliitbüroo samas teadaandes loetleti riigikaitse nurjumise praktiliselt kõik subjektiivsed asjaolud, nagu «kaitseministeeriumi suured vead vägede juhtimisel», «lubamatu hooletus», «vajaliku valvsuse ja distsipliini puudumine», õhukaitseväe «lohakus ja organiseeriumatus», «küllaldase kontrolli puudumine õhukaitse tegevuse üle» ja «madal lahinguvalmidus»…

Rusti lennuplaan:
Malmi—Bromma

Pealeselle — ja need objektiivsed asjaolud jäeti mainimata — oli Rusti lennuruumis sama päeva ennelõunal Valdai kõrgustikul alla kukkunud raketikandja-pommituslennuk ning Kalinini/Tveri juures päev varem kokku põrganud kaks sõjaväe-lennukit ning nüüd käisid neis piirkonnis õhuliikluse argipäeva häirivad päästetööd. Sel päeval toimusid Kohtla-Järve rajoonis langevarjurite ja Pihkva oblastis õppurpilootide harjutused. Eesti õhuruumis oli Rustiga samal ajal kuni tosin ja Venemaa Euroopa osas sadu liiniväliseid tsiviil-õhulaevu… Üle Eesti kirdenuka lendas Rust kümmekonba minutiga.

Kõik aeroplaani päritoluga seotu — et tegemist oli Saksamaa ( BRD ) + Hamburgi klubi lennuki + piloot Rustiga, selgusid loomulikult pärast lendu, alles KGB juurdlusega. Poliitbüroo jättis oma 30. mai istungi avalikust kokkuvõttest välja kõige piinlikumad seigad: et riigipiiri rikkunud Cessna D-ECJB jälg nelja lennutunni ajaks kadus, et tuvastamine nurjus ja Cessnat näinud hävituslendurid või nende komandörid ei saanud sotti, kelle või millega on tegu.