USAlatsionism & EURossija väljavaated

Maakera poliitiline depolariseerumine on Euraasia virtuaalse malelaua äärde taas toonud Venemaa. Kui kauaks? Alberta ülikooli Venemaa ja Ida-Euroopa ajaloo professor David R Marplesi arutlus:

VENE OHT KASVAB! Analüütik Paul Goble'i osundusel on Moskva ja Kiiev löönud ilmselt käed Transnistria (Stînga Nistrului/PMR-i) viimiseks Moldova küljest Ukraina alla.

Nii on saanud Venemaast Euroopa väljaku esimängija, kes on teostamas oma 2 aasta tagust visandplaani — anda tagasikäik viimase 2 kümnendi ebasoodsaile arenguile ja kinnistada taas oma mõjuvõimu lähinaabreile.

Seda lubab mitu Moskvast sõltumatut tegurit. Märkimisväärseim on seejuures USA metamorfoos. Ühendriikide senise taotluse — levitada demokraatiat ähvarduste või sõjajõuga — hülgas Valge Maja seks, et liitlased teda ei võõristaks ja Venemaa ärevile ei läheks. Kuid välispoliitika arsenalist kõrvale heidetud kurjustelje asemele uusi mõjujooni visandamata langeb USA sama hästi kui isolatsionismi. Ning juba ongi tekkinud globaalvaakum, mida Moskva innuga Euroopas püüab täita.

OHUKOLDED EUROOPA—AASIA RAJAJOONEL. Ühendriikide inertsist kammitset Euroopa on läänedemokraatia levitamisega kimpus Afganistanis. Moskvale on selged nii talibitega sõdimise hädad kui ka väljavaate tõenäosus, et Afganistani anastajat tabab lõpuks läbikukk. Venemaa huviks on jätta NATO väed sinna nii kauaks kui võimalik.

Ukraina on valmis täitma Väikese Peetri rolli, samas kui Suur Peeter ta leivakotti noolib. Venemaa kasutab noorema velje sisevastuolud viimseni ära, et saada soodustusi, nagu laevastiku ankurdamine Sevastoopolisse kuni AD2042 + FSB julgeolekumuskli Krimmi naasmine + Naftohazi allaneelamine. Kelle omaks Krimm ka ei saa, on see poolsaar pea sama turvaline kui püssirohuvaat.

Valgevene (diktaatori) pisihõõrdumised VF-i(hunta)ga ei riku nende strateegilisi ühishuve ega partnerlust (...)

Venemaa läinudaastane sõjaväeõppus Zapad simuleeris vastulööki NATO rünnakule Ida-Preisimaa suunal ja väidetava agressori tõrjet Läti pinnale. Baltimaid see loomulikult ei lohuta (...)

Mida aga ähvarduse või jõuga ei tee, seda saavutab mõjusa gaasisurvega riikliku hiigelettevõtte Gazprom abil.

VASTUNÄIDUSTUSED: Moskva peab jälgima, et ta väärasse kaaluklassi ei satuks. Isegi piirkonna suurvõimuna ei tohi ta end sõjaliselt üle pingutada. Vene Föderatsiooni üksused suutsid rahustada AD2008 Georgiat (Gruusiat), ent mõnel suuremal maal nad ennast konflikti mässida ei saa. Pealegi paistab Venemaa võimurite uuem snitt nii jõhkralt läbi, et kõigil naabreil — isegi venemeelseimal Ukrainal — jääb vaevu üle muud kui olla ettevaatlik.

Kaks lisategurit mõjutab Venemaa välispoliitilisi taotlusi veel. Esiteks, kuigi tema majandus on langusest väljumas, püsib väljaravimata nafta- ja gaasisõltuvus ning järelmina — Venemaa abitus maailmaturu hinnakõikumiste ees. Teiseks — vene rahva kahanemine murettekitava hooga alates AD1991 + madal eeldatav eluiga + kehv tervishoid + nõrk sotsiaalstruktuur. Aastal 2009 küll napilt, aga rahvastikku lisandus, kuid kaotust piirkonna suuremate riikide, nagu Hiina ja India populatsioonile, korvata ei õnnestu.

JÄRELDUS:

Venemaa sotsiaalprobleemide sügavus hoiab lähitulevikus ära enda seisundi taastamise suurriigina, aga ei välista endiselt sügavat rahulolematust status quoga.

Allikas: David Marples «Venemaa täidab varmalt USA jäetud võimuvaakumit» — Russia moving quickly to fill power vacuum left by US — Edmonton Journal, 2. VI 2010