teisipäev, 27. september 2011

Vene saar või vahejaam?

Ideoloogiavaba vene kultuuri poliitilisest retseptsioonist sovetiseeritud Eestis — Isekirja tagasivaade rõhuga neile vene ilmakuulsaile kirjanikele, kelle viljest leiab Eesti jälgi

Augustis 2011 presidendidebati käigus kasutas THI korduvalt metafoori Krimmi saarest — ehk Eestist kui…
… hiilgavast kohast kusagil Monaco ja LA vahel… kus inimene võib elada, saada haridust ja ajada asju vene keeles… sõnavabaduse ja õigusriigi tingimustes… Palun, siin saab elada! (ERR-1 ek 19. VIII, ERR-4 vk 23. VIII, vt vk stenogrammi postituse lõpus, vrd ETV-1 26. VIII 2011 vaidlussaatega)
Vene folkloor ning kirjandus tunnevad mõndagi fantastilist saart, alates igavesti pulbitseva elu saarest (ostrov bujan) ja lõpetades «Ostrov Krymiga» — mis pärit 1977-1979 N Liidus valminud ja USA-s ilmunud Vassili Aksjonovi raamatust ('Krimmi saar' vk— NY, 1981, 324lk). Viimast kasutaski EV president Eesti turundamiseks venelasile, ehkki kujund on küsitav juba seetõttu, et saarelise eksistentsi tähendus on suurte mandrirahvaste ja pisirahvaste jaoks fundamentaalselt erinev.

Vasilij Aksёnov
«KRIMMI SAAR» on satiiriline utoopia punaste ja valgete kodusõja tulemusel XX saj algupoole sündinud "vene Taiwanist", mis pidas vastu Vene Vabariigina valge-sini-punase trikoloori all. Pidas sama hulga inimpõlvi kui tegelik soveti-impeerium, ent romaani lõpus jõuga hõivati ja sovetiseeriti. Saarelt pääses invasiooni käigus priiusse vaid üks päramootoriga paat. Teose moraal on heidutav: vabaduse saart ei avita ei krimmilaste venesõbralikkus ega nende samaaegne USA-meelsus. 'Krimmilased' pole siiski päris kohane nimi saare asurkonnale, kes läänevaimustuses pigem amerikaniseerub kui laseb end lõimida uue jaki-rahvusliku liikumisega, mis lähtub inglise—krimmitatari elementidega vene argoost ja hoiab leel etnogeneetilisi tulevikusihte uue rahvuse tekke mõttes.

"Krimmi saar" mõistena koidab sootuks teises — ohtliku ja vaenuliku naabri tähenduses — meie suure naabri diplomaatidele — vt suursaadik Gluhhovi avalikku kirja Eestist kui Krimmi saarest — «Venemaa tahab heanaaberlikke suhteid» (ÕL 8. XI 1997) — mis ennustaks nagu mingit uut invasiooni, vene-šovinistliku mässu õhutamist või sõjalist hõivamist nagu kirjeldatud ka Aksjonovi teoses (vt Aavo Kokk «Sametrevolutsioonist kristallööni» EPL, Tln, 2. V 2007) Seega pole Eesti kaugelt kõigile imetlusväärne saareke, nagu tahaks kujutada nii mõnigi me võimuladvikus.
Eesti on imetlusväärne stabiilsuse saar keset mäslevat maailmamerd. (EV peaminister 23. II 2011)
Mis on vägagi mõistetav! Kui eestlastele jt mererahvastele on saared kõigepealt vabaduse, turvalisuse ja sõltumatuse abstraktseks sümboliks, siis venelasile seostub 'saar' väljapääsmatu üksinduse ja vangistusega. Teisisõnu, lükates Musta ja Valge mere priiusesaared kui utapistlikud kõrvale, jääb ainsa realistliku metafoorina üle Aleksandr Solženicõni GULagi saarestik. Ja tõtt tunnistades oli Eesti selle saarestiku osa. Ideoloogia-kammitsaist vabam, aga kaugeltki mitte paradiisisaar. Siia ongi peidetud kõik meid huvitavad vastused ja nimelt:
  • (I) seletus, mispärast reavenelane ei saa eluga pisikeses Eestis rahul olla, ning…
  • (II) seletus, miks eestlane ei mõista venelase soovimatust naasta siis Venemaale.
VÄRVILINE UNISTUS. Eesti konsultantide, balletikooli õppurite ja musta-valge-kirju karja kaasalöömisel toodetud perestroikaeelne, aga juba ka posttotalitaarse ilmega muusikaline telemängufilm, mille lõpp lillelisel moel ütleb tõtt Venemaa kohta: et siin isegi raudtee-äärne  r o h u l i b l e  unistab emamaast eemal asuvast saarest… Kummaline — miks mitte Emakesel-Venemaal juurduda?

Dmitri Marjanov/Vladimir Presnjakov-juunior lauluga Ostrava (Saared, 1985) filmis Vyše Radugi (Üle Vikerkaare, Odessa—Tallinn, 1986; vrd lauluga Zurbagan samas filmis)

Seks ulmasaareks kehastus teleekraanil muidugi Eesti… Maa, mille pärismaalastele raudtee (poetess Alveri järgi) samuti sümboliseerib Venemaad ja Ida-totalitarismi.

Raudteelill,
R a u d t e e l i l l !
Asukoht  kui  alasil,
Lehed liipri lähedal,
Lisajuured liipri all,
Õied   õhus   õrevil,
Varred maani marraskil.
R a u d  t e e  l i l l  !

Betti Alver «Jõgeva ja Pedja vahel» Looming 1966, nr 11, lk 1736, 1739.
Kui Venemaa üldse on mõne indogeense saarlase sünnitanud, siis on see Joseph Brodsky, sest tema armastatud Peterburi on praktiliselt saar või täpsemalt 101 saart, aga priiust tuli temalgi rohuliblena mujalt otsida. Pagu ja asu leidis ta teistel saartel, nagu ManhattanVeneziaSan Michele. Muidugi oli ka juhureise, ent olulisem element, mis Joseph Brodskyt Eestiga ühendas, oli kirjaniku mõtet alatasa erutav vesi:
Sündisin ja kasvasin Balti soodes. Hallide
tinaste lainete juures, alati sööstmas kahekaupa,
siit ka kõik riimid, siit pleekinud hääl,
keerdumas nende vahel kui märg juus.
(Mihhail Lotmani eestindus vene keelest)
TERETULEMAST! EHK KUIDAS EESTI VENELASSE SUHTUB? Selle küsimuse püstitas oma kostitajatele hiljuti Olde Hansa restoranis ka välisvene literaat Aleksandr Genis, ning leidis vastuse KuMu skulptuuride juures:
Pärast 3 eelmist meeldis mulle kõige rohkem skulptuurisaal. Siia olid korjatud kõigi Eestis oma jälje jätnute büstid. Saali jagasid vennalikult Kirov, Kristus, Karl XII, pühakud, eesrindlased, ristisõdijad, lööktöölised. Läbisegi tegid nad ajaloost sumbuuri ja segapudru, mis Baltikumis, tuleb öelda, tõest kaugel ei ole. Lõpuks pole see kõik kuigi oluline. Minevik läbib tänapäeva-nõelasilma üleslöödud ja õilistatud kujul. Venelasist, näiteks, on tallel vaid parimad — Solženicõn, Dovlatov ja Tarkovski, sest "Stalker" on filmitud Tallinnas. Mulle näidati isegi kõmavat vabrikuhoonet, mis oli filmis Tsooniks. Nüüd asub seal teater. (Aleksandr Genis kirjutis «Tallin(n)» 16. IX Novaja gazetas v katkend 23. IX 2011 vk Postimehes)
MUST-VALGE TÕELUS… On tähelepuväärne, et selle maaga viljakalt kokku puutunud vene suurmehed, nagu Andrei Tarkovski, Joseph Brodsky jmt, viimaks maabusid hoopis Uues Maailmas ja lõid oma vene saare, geokultuurilise ühtsuse mõttes, samuti seal, üle Atlandi. Siin ei olnud sovetiseeritud Eesti neilegi enamaks kui lukuauguks Läände. Sama Eesti-käsituse säilitas ka tänavusuvine festival, mis pühendati mõne aasta siin elanud Sergei Dovlatovi 70. sünniaastapäevale. Endiselt lukuauk, kuid Venemaale piilumiseks. Kirjandusfestivali algtõuge oli üsagi piiarlik, nagu intervjuus Doris Karevale tunnistas Eesti esimeste Dovlatovi Päevade korraldaja Oliver Loode:
"Dovlatovi Päevade… kultuuridiplomaatiline mõõde Eesti—Venemaa suhete kontekstis… Dovlatovi kirjaniku ja isiksuse kaudu tõmmata tähelepanu sümbolitele ja väärtustele, mis ühendavad." Eeskätt pidanuks päevad meelitama peterburilasi, aga — "… huvi Dovlatovi ja Tallinna vastu ületas… ootused… päevi on märgatud ka väljaspool Eestit ja Venemaad: USA-s, Suurbritannias, Armeenias, Poolas jm…" (Pealelend — Sirp, 26. VIII 2011)
Dovlatovi Päevade parim osa oli filmiõhtu, kus linastati SD pärandit kirjeldada püüdvaid dokumentaale: «Intiimne linn» (2003) režii Kristiina Davidjants; «Elav ajalugu — Dovlatov» (2007 — Peterburi V Kanal) režii Lev Lurje; «Entusiasti demaršš/ Ušel, čtoby ostat’sja» (2011 — Rossija Kul’tura) rež Sergei Kakovkin; «Te saate mu üle uhkust tunda — Dovlatov» (2011) autorid Ella Agranovskaja ja Nikolai Šarubin. Venemaa riigi-TV, muide, kärpis ja moonutas Kakovkini filmi, lõigates mh välja meenutused Sergei Dovlatovi vanavanemate tapmisest Stalini ajal… Dovlatovi Päevade üsna dovlatovliku kommentaari tegi ajakirjanik Nikolai Karajev 2. IX 2011 DzD-s:
… müüdid elavad kuni paljuneda ja muutuda suudavad. Sama kaua elab ka nende müütide kangelane. Iseasi, et Dovlatov… ei ole legendide ega üritustega hoomatav. Ega ta siis ise ole Dolvatovi Päevade tegelane, vastupidi — tema tegelased ongi Dovlatovi Päevadel osalejad. Seda tasub hoida kõrva taga, et mitte argitõsidusse vajuda.

Näiteks ilmus sümpoosiumile eesti poliitik Trivimi Velliste, kes on SS-i veteranide kokkutulekute tuntud kõnemees. On huvitav, et aastail 1971-1976, siis kui Dovlatov elas Tallinnas, täitis Velliste Eesti NSV Riikliku Kirjastuskomitee kirjanduse
[õieti: kirjastuste] osakonna juhataja asetäitja kohta. Ehk otsesõnu — oli läbi ja lõhki kirjanduslik funktsionäär. Mituteist aastat hiljem esineb see inimene Dovlatovi-sümpoosiumil, tõsi, mitte Dovlatovi pärast. Velliste tuli andma medalit sümpoosiumi moderaatorile Ülo Tuulikule maletaja Paul Kerese mälestuse jäädvustamise eest. Absurd? Ja milline veel, kui silmas pidada, et Dovlatov ei sallinud malet silmaotsaski! Eks seegi lugu vääriks Dovlatovi sulge. (Nikolaj Karaev «Bronzovyj Dovlat» Den' za Dnёm, 2. IX 2011, lk 22)
Ei saa jätta lisamata, et ükski siinpool ookeani tehtud film ei ole näidanud SD menukuse tegelikku tagamaad, teda kui intonatsioonilist kirjanikku, ehedat raadiohäält, kes lennutas oma teoseid siiapoole Lääne eetrist. Mida ei suutnud ükski tõsielufilm, seda suutis ometi lühike saatekatkend, mis siinkirjutajale külmajudinad selga tõi. Nimelt siis, kui SD Vabadusraadio-kolleeg veenis tänast raadiokuulajat vana heliplaati ette mängides, justkui oleks saalis ka vaimustunud SD ise ühel Tallinna jazzikontserdil kaasa plaksutamas — Aleksandr Genise ja Solomon Volkovi saade Poverh bar'erov — Amerikanckij Čas (Barjääridest kõrgemal — Ameerika tund) kontserdisalvestusega 17. XI 1974 Tallinnast, klaveril Oscar Peterson — vk RL-is 5. IX 2011, vt 16'… 18'. Ent kuulata võiks ka Dovlatovit ennast. Tema madal, vägijookidest pargitud hääl ülevaatega 1986. aastal ilmunud sovetianekdootide kogumikust kõlas vk RL-is 1986 + kordus 22. III 2011 vt 41'… 45'25".

Kolleegid 1980 New Yorgis: Pёtr Vail, Sergei Dovlatov, Viktor Nekrassov ja Alexander Genis
TULIHÄND DOVLATOV. Dovlatovi tänavuse juubelipidamise mõtte Eesti-kontekst ühtlasi toetas ja lammutas metafoori "vene saarest" Eestis. Eesti võib olla üksnes taoline saar, mis passib ajutiseks asukohaks. Umbes samamoodi, nagu kunagi Ellis Island oli enne jõudmist Brighton Beachi. Ja punkt.
DOVLATOVI LENDLAUSED
Где водка, там и родина!
(Viin = kodumaa)
Деньги хорошие, но мало.
(Kena summake, aga vähevõitu)
Что приуныли, трубадуры режима?
(Mis norutate, korra trubaduurid?)
Сильнее коммунистов ненавижу только антикоммунистов.
(Kommunistidest põlgan enam vaid antikommuniste)
Храню утраченный секрет изготовления тульских пряников.
(Hoian alal tuula präänikute kaotsiläinud retsepti)
ILVESE MATUS. Dovlatovi teed kuulsusele Ühendriikides tähistavad mõned Eestiga seotud jutustused, mis on tavalugeja arusaamu orienteerinud enne ikka (sovetliku) Venemaa kui millegi eestiliku poole.
Dovlatovi teine New Yorkeris ilmunud pala «Kellegi surm» [Somebody's DeathThe New Yorker, 19. X 1981] on laadilt följetonlik. Selles leiame üllatusena mitmeid tallinlasi nende õigete nimede all. Lugu algab sellest, et Sovetskaja Èstonija toimetaja Genrihh Turonok saadab toimetusliikme Sergei Dovlatovi lehe esindajana tähtsa mehe matusele — surnud on telejaama direktor Ilves.

Tegelastena esinevad peale Dovlatovi juudi soost ajakirjanikud Šablinski ja Bõkover, eestlasest raadiomees Altmäe ning SÈ-s töötav keskealine venelanna Marina, kes on valmis kõigi ajakirjanikega voodisse minema ja kelle pool Dovlatov terve öö enne matuseid veedab. Matustel on üheks kõnepidajaks kirjanik Uno Laht, kel olevat kombeks kõne järel teha ettepanek ühiselt laulda sõduripäevade laulu lendavatest luikedest. Tähelepanu tõmbavalt kriiskava häälega laulab seda teiste seas Ljuba Torševa SÈ toimetusest.

Direktor Ilves maetakse Metsakalmistule. Teel matusele juhtub Dovlatovi ja ta sõbra Bõkoveriga mitmeid koomilisi seiku. Tagasivaatena antakse Fima Bõkoveri ja Miša Šablinski elulugu: mõlemad on Stalini ajal olnud sunnitöölaagris, mille tõttu Bõkover ikka veel töötab väikesel kohal, Šablinski on aga trüginud üles heale positsioonile ja elab laia elu.

Matusetalitusel avastavad Bõkover ja Altmäe, et kirstus ei olegi telejaama direktor Ilves, vaid keegi nendele tundmatu isik, aga kuna tegemist on riiklike matustega, millest tehakse jooksvalt raadioreportaaži, siis viiakse tseremoonia kavakohaselt lõpule, vaatamata raskele eksitusele. Dovlatov peab ära talle ettenähtud kõne SÈ nimel, mis olukorda arvestades ja sellepärast, et ta on end vahepeal purju joonud, kukub välja väga segaselt.

Lõpuks selgub, et samal ajal maeti Ilves hoopis kellegi teise pähe Merivälja surnuaiale. Paari päeva pärast kaevatakse hauad lahti ja surnud maetakse ümber.

Dovlatovi jutt meenutab Paul Kuusbergi novelli «Võõras või õige mees» [Looming, 1977, nr 9, lk 1445-1476 + Eesti Raamat 1981], mis on terves ulatuses üles ehitatud sarnasele situatsioonile. Ka Kuusbergi loos leitakse matusetseremoonia ajal, et kirstus on hoopis keegi teine, aga avaliku skandaali vältimiseks ei taha matuste korraldajad seda uskuda või sellest välja teha ning viivad kõigele vaatamata vale mehe kalmistule.

Kas emigrant Dovlatov on oma jutu põhimotiivi Kuusbergi pealt maha kirjutanud ja New Yorker sellega langenud plagiaadi ohvriks? Või leidis Eestis tõesti aset selletaoline võltsmatus,* mida mõlemad kirjanikud on iseseisvalt inspiratsiooni allikana kasutanud? Huvitav oleks teada saada. (Vt Hellar Grabbi «Dovlatov ja Kuusberg» — Rmt: Tulgu uus taevas. Tln, 1999, lk 212-213 — ek RL jaanuaris 1982)
• • •
MÄRKUS JA LISA:
--------------------------------------------------------------------------------
* See polnud kirjanduslik võltsing, vaid reaalne võltsmatus, kunagise ER-i režissööri ning kaduvikku varisemise eel ETV pearežissööriks olnud Leo Martini (1911-1973) ärasaatmine detsembris 1973, kui tõepoolest oli kirstus vale kadunuke ja peieliste seas võisid olla mõlemad, nii Paul Kuusberg (1916-2003) kui Sergei Dovlatov isiklikult; viimasel oli kadunukeseks direktor Ilves, esimesel Naathan Grünberg. Kuusberg sai novelli eest 1978 Tukla-nimelise žanriauhinna, vt Friedebert Tuglase novelliauhinnaga premeeritud töid. Tln, 1981, lk 186-240.
--------------------------------------------------------------------------------
• • •

Eesti presidendi saarevõrdluse tagasipeegeldus on tüüne nagu Peipsi pind. Venekeelne veebiotsing THI sõnumi kohta "Krimmi saare" moodi Eestist tõi kuu ajaga 343 tulemust, millest 300 on teabemüra, 18 aktuaalse sõnumiga seotut ja neist omakorda vaid 2 Venemaal ilmunud lühisõnumit:
• • •
Отрывок из пространной радиоверсии выступления президента Ильвеса сравнивающий Эстонию с русским островом:

Žurnalist EN (ERR): По понятным причинам, у живущих в Эстонии неэстонцев есть семейные, культурные и эмоциональные связи с Россией. Есть ли у вас какие-нибудь пожелания этим людям, как жить в Эстонской Республике так, чтобы тебя не обвиняли в лояльности российскому, а не эстонскому государству?
President THI: Ну, по-моему, в Эстонии есть большая возможность, о которой мне говорили живущие в Москве российские либералы. А в качестве метафоры я бы привел книгу, которая вышла лет 30 назад — это «Остров Крым» Василия Аксёнова. И она построена на том, что Крым — это не полуостров, а остров, и он был единственным местом, где на протяжение всего советского периода была либеральная демократия, рыночная экономика, в общем, прекрасное место, нечто среднее между Монако и Лос-Анджелесом. Эстония — место, где человек может жить, получая образование на русском языке, вести дела на русском языке и жить в условиях свободы слова и правового государства. И это — великолепная возможность, которой завидуют московские интеллигенты, петербургские интеллигенты, либералы. Это как замечательная история, которая была напечатана в New York Times месяца три назад [NYT 30. IV 2011, vk vt «Писатель устраивает России-матушке шоковую терапию»]. Выдающийся русский писатель [Владимир] Сорокин, которого «нашисты», и правительство, и прокурор, в общем, все донимали… В конце концов его терпение лопнуло… там такой интересный эпизод, например, что в его дверь постучали и рабочий спросил, куда мне установить эти оконные решётки. Это было устроено нашистами, этими самыми «нашими друзьями» нашистами. Что он сделал? Он говорит — в конце концов у меня терпение лопнуло, посадил жену в машину и поехал в Эстонию, и просто пробыл там пару месяцев.
It became harder and harder for him to write. “In the end,” he [Vladimir Sorokin] said, “I got in the car with my wife and drove north” to Estonia, where he lived in the woods for a month. (Ellen Barry «From a Novelist, Shock Treatment for Mother Russia» NYT, 30. IV 2011, C1)
Вот что Эстония предлагает неэстонцам, по крайней мере, русскоязычным… Здесь надо скорее наслаждаться тем, что это место, где русская культура, русская жизнь… Отрицать эту ложь, которую мы слышим из уст российских руководителей, что, мол, у нашего народа демократия не такая, как на Западе, — я совершенно с этим не согласен. По-моему, это не так, что если для тебя родной язык русский, то у тебя не может быть правового государства, то у тебя нет свободы слова. И это принцип, которым, по моему, эстонское государство должно руководствоваться. […] (THI ja IT debatt, ERR-1, 19. VIII — ERR-4 tõlge 23. VIII 2011 — I osa vk .mp3 — II osa vk .mp3, vt 17'50"… 20'30")

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

24.-25. augustini toimuvad järjekordsed, II Dovlatovi Päevad Tallinnas. Suuresti publiku soojast vastuvõtust läinud aastal küpses idee Dovlatovi Päevadest igal aastal. Selline kirjandus- ja kultuurifestival on reaalsuseks saamas.

Peakorraldaja Oliver Loode: II Dovlatovi Päevad Tallinnas:

Дорогой участник «Дней Довлатова в Таллинне»!

Я очень рад Вам сообщить о том, что 24-25 августа 2012 пройдут II Дни Довлатова в Таллинне! Идея ежегодного проведения «Дней Довлатова в Таллинне» появилась во многом благодаря тёплому приему публики фестиваля в прошлом году. Сегодня эта идея становится реальностью.

Программу II «Дней Довлатова в Таллинне» Вы найдете на домашней странице www.dovlatov.ee, а также приглашаю Вас присоединиться к нам на Facebook https://www.facebook.com/Dovlatovi.Paevad . В приложении вы найдете сообщения для прессы на эстонском и русском языках.

До следующей встречи на II «Днях Довлатова в Таллинне»!