Mart Nikluse mälestuseks

Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus

✸ 22. Ⅸ 1934

† 25. Ⅻ 2025

Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.* 


PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.

Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı

… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.

Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud — 

45 EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKU MÄRGUKIRI

… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979) 

Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.

Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979

Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.

Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.

Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:

Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)

Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.

Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.

Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.

Sovetistoori: Eesti (moodi) esilinastus

Salaseanss EKP Keskkomitees Välisministeeriumi suures saalis on täna, 17. X 2008 kl 11 ajaloolise aimefilmi “The Soviet Story” Eesti-esilinastus. Skandaalne esilinastus, ei saa salata.

Lätlase Edvīns Šņore (parempoolsel pildil) vaimustava teose maailma-esilinastus leidis aset Europarlamendis, seda juba mais. Juunis jõudis see Läti kinolevisse. Augustis Läti TV-sse. Nüüd lõpuks jõuab ülioluline film ka Eesti ekraanidele.

Kohalik esilinastus toimub kommunismi kuritegude rahvusvahelise ajalookonverentsi raames, mille korraldajaiks pressiteate järgi on EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Välisministeerium, S-Keskus, Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus ja Eesti Ajalooõpetajate Selts (EAS). Viimse rolliks on ka publikut valida, väidetavalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seast.

Paraku on sellele esilinastusele osaks langenud korraldus võimalikest halvim: väiksevõitu saal, 180 kohta vaid valitud publikule ja kunagist parteimaja igati väärivalt ületurvatud ligipääs. Ühesõnaga ka see...

“Sovetiloo” kinnine seanss on üks tõeline sovetistoori...

Sest nagu kinnitab eile, 16. X 2008 Eesti Ekspressi jõudnud sõnum: Eesti tuntuimat... “Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude konverentsile”
Teda ei soovitud ei esinejaks ega isegi pealtvaatajaks. Jutt on Mart-Olav Niklusest, kellele ürituse korraldaja EAS-i juhatuse liige + EV riigiametnik + kaasaegse ühiskonnaõpetuse asjatundja Mare Oja (pahempoolsel pildil) ütles lihtsalt “Ei”. Kas teadmatusest?

Persona grata Mare Oja (*1960) on jah - õpetaja! Eriala poolest ajalooõpetaja. Töökohaks Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ametiks sotsiaalainete peaekspert, ajaloo peaspetsialist. Seltsitegevusse haaratud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi juhatuse liikmena (välissuhted) ja endise esinaisena, samuti ajaloo riigieksami komisjoni liikmena (2000...) Tema hiljutisi publikatsioone koostaja, kaasautori ja autorina: "Eesti Vabariik 90: konverentsi kogumik" (2008), "Holokaust: õppematerjal" (2007), "Filosoofia õpetamisest" (2006), "Inimene ja ühiskond: ühiskonnaõpetuse õppematerjal" (2006)...

Täiesti mõistetav reaktsioon kaua aktiivse inimõiguslasena tegutsenud praost Thomas Vagalt:

Minu arvates on see tegu kas rumal või alatu (inglise keeles on ütlus, et isiku tegu on tingitud kas sellest, et ta on petis või siis tola — rogue or a fool) mitte seada Mart Niklust Eesti-poolseks asjatundjaks selle filmi esmaesitusele.
Mart Niklus oli Eesti dissidentidest kõige kuulsam. Ta oli Amnesty Internationali featured prisoner — tähelepandav poliitvang! Viisin ta ise New Yorgis rahvusvahelisele süümevangide õiguste esiletoomise pressikonverentsile, kus osales mh Hollywoodi täht Richard Gere, kes rääkis väga hästi Tiibeti rahva ja dalai Lama õiguste ja vabaduse poolt. Seal oli ka USA endine (1967-1969) kohtuminister Ramsey Clark, kes pärast kohtuministri ametit oli aastate jooksul mitmete inimõigus-kampaaniatega seotud. Ta oli muide viimane, kes kaitses Karl Linnast, enne väljasaatmist Nõukogude venelaste, KGB kätte ja surma.

Niklus on rahvusvaheliselt väga tuntud endine (1958... 1988) poliitvang ning võimekas inimõiguste ja vabaduse nõudleja ning eestvõitleja. Kuidas saab olla, et üks bürokraat, kel väga võimalik et polegi teadmisi sellest, mis 20-30 aastat tagasi Eestis ja maailmas aset leidis, on otsustaja – ja veel Mart Nikluse vastu?!

Väga võimalikult on asjasse segatud suuremad isiksused, kes võib-olla tahavad ise särada. Meil ei ole rahvusvaheliselt paremat kui Niklus välja panna – kuigi tean nimesid, kes istusid Siberis samuti kui Niklus ja on vahvad mehed—naised: Enn Tarto, Lagle Parek, Kaljo Mätik, dr Heino Noor, Ain Kaalep, Heli Susi jt. Õige oleks kõik endised veel elus olevad poliitvangid ja küüditatud kohale kutsuda ja filmi näitamiseks hiigelsuur kinoteater muretseda.

Soovitan, et ühtegi endist komparteilast ja čekisti (KGB-last) ei lastaks selle filmi esietendusele Eestis. Meie rahva kannatused ja piina pigistused on liiga pühad, et mõni pahupidi pööratud bolševik või apparatšik saaks selle näitamisel esineda, kui normaalne riigitegelane, poliitik või akadeemik, ärimees või mis iganes neist nüüd ka pole saanud.

Meil tuleb see film näitamisele New Yorgis ühes Manhattani kinos Village East Cinema, kus “Laulev revolutsioon” jooksis korduvalt ja väga edukalt 24. - 30. oktoobril (2007). Eestlased New Yorgis ja New Jerseys lähevad seda vaatama truuduse ja armastuse meeles, ning et seda teha menukaks, mis tähendab näitamise pikendamist ja kuulsuse kasvu, seega majanduslikku õnnestumist, mis siin Ameerikas on ühe filmi edu pant.

MART NIKLUS esikohale esilinastamise puhul Eestis!

Thomas Vaga

Skandaali lahvatamise järel võeti Mart Niklus ürituse eelõhtul osalejate nimekirja. Kahjuks oli ta tolleks ajaks oma tänase kava juba teisiti seadnud. Õnneks on ta filmi juba näinud — välismaistel konverentsidel.

Samas oli eilsegi seisuga välisministeeriumi suurde saali konverentsile registreerituid alla 180, nii et vähemalt kaheksa kohta oli eile hilisõhtul sellele konverentsile täiesti vaba (vt registreeritute nimistut EAS-i veebis). Ka polnud kõik valitud publiku hulgast sugugi õpetajad, nagu väitsid äraütlejad mitte ainult Mart Niklusele, ka teistele väärikatele ühiskonnategelastele.

Niisiis, vastates Thomas Vaga küsimusele, tegu oli alatuse, mitte rumalusega. Ent mida siis arvata lähiajaloo- ja ühsikonnaõpetusest Eesti koolides?! Ega EAS küll nüüd mingi sovetiaegne moodustis ole, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist asutatud, tänavu oma 15 tegevusaasta saavutusi tähistav selts.

Kuna juba homme tuleb Tallinna Maarjmäe lossis kokku Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aastakoosolek, peaks kogunenutel olema kui mitte arutlus- siis mõtteainet piisavalt.

Millest räägib “The Soviet Story”? Millest räägib filmi ümber Eestis arenev sovetistoori? Kas siin seda filmi laiemale publikule ka kunagi näidatakse?

Sestap olgu siin ise veebist filme allalaadivale huvilisele portaali Minut.ee vahendatud kvaliteetne filmilink.

NB! Faili suurus on 822MB (862 320 004 bytes) ja formaat .avi. Kuid p2p-võrkudes (e-mule) on sama nime all üks ca 380MB jupp, mida alla tirida ei maksa - so võltsing, üles pandud eksitamiseks ega ole raske ära arvata, kelle poolt.

Täiendus 5. XII 2008:

Ametlikult Pimedate Ööde Filmifestivali ehk PÖFF-i (vt festivali kava ja tulemusi) väisanud läti reissöör Edvīns Šņore kohtus 2. XII Tallinnas meie vastupanuveterani Mart Nikluse, tema sõprade ja kaasvõitlejatega. Šņore palvel külastati üheskoos ka pronkssõdurit ehk nn vabastajate monumenti tolle nüüdses asukohas Tallinna Sõjaväekalmistul, samuti Vabadusvõitluse Muusemit Lagedil.

Filmi nägi eelmisel õhtul PÖFF-i raames “Nõukogude loo” nime all 170-päine publik varakult väljamüüdud seanil Kinomajas. Tegu oli The Soviet Story teise avaliku linastusega Eestis, kui mitte arvestada skandaali tekitanud poolkinnist esilinastust EV Välisministeeriumis 17. X 2008.

Šņore kinnitusel on tema filmi näitamise õiguse viimaks omandanud ka Eesti TV (ERR), kes toob selle ootuste kohaselt tuleva aasta algul teleekraanile — meiegi rahvale vabalt vaadata + loodetavasti vene tõlkega.

Lätlaste kuulsat dokumentaalfilmi näitab PÖFF ka tänaseks kavandatud lisaseansil.

NB! The Soviet Story lisaseanss on 5. XII 14:00: ajaloodokumentaal “Nõukogude lugu” /seansi kood PÖFF-i võistlusel 0531/ kinos Sõprus (kohtade arv 280)

Langenud Vabadusvõitleja 75

Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntuim eesti kommunismivang ja märter. Ta elu ja surm on sümboolsed. Just enne Eesti anastamist sündinud, tegi ta läbi eestlaste sovetiaja põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli. Tema valis oma kogemuste mõjul vastupanu-tee, tegi seda sügavaima stagnatsiooni ajal ning hukkus poliitvangina kõigest 40-aastaselt.

Jüri Kuke album

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja  Jüri Kukk  ( 1. V 1940 — 27. III 1981 )  ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.

Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.

Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.

• ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—


• AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»

• FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»

Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*

Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»

(Jüri Kuke 5. IX 1958 kirjast oma kunagisele keemiaõpetajale Salme Kartaule — kirjad on tallel Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muusemis)

• TÜTREGA. Isa teeb Liisile “õpa” 15. V 1973.

Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.

PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976

Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.

Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979

Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.

EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Võõpame pronkssõduri vapsisambaks?

Aktuelle Kamera — uudistesaade DDR-is ja E(NS)V-s, edaspidi AK — keerutab jälle tolmu pronkssõduri ümber

Hobusepea galerii näituse avamist skulptor Roosi 100. sünniaastapäevaks kommenteeris AK 14. XI 2008 sõnadega:

Skulptor Roosi tütarde sõnul oli pronkssõduri kipskavand valmis veel enne sõda ja mõeldud Vabadussõja mälestisele...

 

Kelle käsul või soovil niisugune ajaloputus käib, on võib-olla ülearu küsida, kuid ikkagi... Delfi kommentaariruumis tabas vastupanuveteran Mart Niklus täkkesse:

Tagantjärgi tarku palju. Võib-olla leitakse ühel päeval isegi Kalevipoja parteipilet üles!

 

Nikluse meenutet veneaegne anekdoot Kalevipoja parteipileti otsimisest sobib muide ka Vabadusplatsi tänavuste kaevetööde kommentaariks keskerakondlikus Tallinnas.

 

Ja skulptor Roosi — muuseas Eesti NSV teenelise kunstitegelase — pärandist rääkides... Intervjuus Kadi Alatalule rääkisid kujumeistri kunstnikest tütred Aino Saan ja Linda Himma asjast enam kui umbmääraselt, kolmandas isikus, nagu polekski allikaks oma isa. Too aga avanes nende jutust liiga ara mehena isegi selleks, et oma lähikondsetelegi pronkssõduri tausta valgustada. Isa kartnud nimelt Siberisse saatmist — NB! — Ka enne oma surma — aastal 1990! Aga kes siis sellest Roosi peretütreile rääkis? Ja üsna hiljuti, sest varemais usuteludes ei ole kujumeistri tütred sellest õhanudki (vt näiteks 14. IX 2004 Eesti Päevalehte) Vahest rääkis pronkssõduri monumendiansambli kolmas autor, praegune emeriitprofessor Arseni Mölder (*1919) ??? Ja siiski on midagi viltu ses loos, kui mees jutuga ise esineda häbeneb.

 

Seevastu intervjuus, mis sai 4 aasta eest antud, tuletasid kujumeistri tütred meelde, et pronkssõdur oli nende isa jaoks esimesi suuri tellimusi... Ei mingit juttu sõja eel koos Arnold Alasega alustet vapsisamba kavandist, mida AK nüüd — AD2008 — usaldusväärse tõdemusena lansseerib.

Kas Roos ja Alas ikka olid juba toona loomepartnerid? Või said siiski Moskva tahtel kokku — alles nn riiklikes kunstiansamblites (ERKA), mis baseerusid Jaroslavlis. Sest nagu Enn Roos (1908-1990), nii pühkus ka Arnold Hoffart-Alas (1911-1990) sõja ajal punapagulusse ja oli sestpeale Kremli poolt pukki pandud nukuvalitsuse pajukil.

 

Alas sattus 1941 Punaarmeesse ja kuulus 1943-1944 Jaroslavli-punti nagu Rooski. Pärast II maailmasõda osales Alas tõesti mälestussammaste loomises, kavandades nende arhitektuurseid osi. Varem, enne sovettide saabumist oli Alas puutes vaid pargi- ja aiakujundusega, mitte ausammastega.

Reporter Kadi Alatalu ja AK vahendatud väide kahe mehe varasemast koostööst on niisiis samuti ülimalt küsitav.

 

Vahepalaks teine, seekord anonüümne, kuid mõttekas kommentaar samast Delfist:

Hindan pigem Roosi loomakujusid. Paraku saab enim tähelepanu ikka see solbakas, mis ometi on saanud [sõjaväekalmistul] õigema asukoha. Ja ammu pole küsimus kunstis, kõik on ära solkinud ideoloogia. Pole oluline, mida kunagi kuhugi on kavandatud, kui sellest on saanud võõrrežiimi propagandariist. Kui asi oleks olnud nii sini-must-valge ja eestimeelne, oleks [kujuri tütrepoeg] Ken Saan sellest koos asjaosaliste pajatustega ammu filmi teinud. Miks ta vaikib?

Põhjus on lihtne, see pronkslooke vabadussõjalase kipskujust on tõest kaugel.

Kui alasti tõde jääb nigelaks, siis tuleb legende üha lisada.

Ja Eesti TV (ERR) on millegipärast vale ülespuhujatega sama teed läind. Miks? Sõjaaja punapagulasena Venemaalt naasnud Enn Roosi (ja K^o) sõdurikuju on tõesti üks ta vähem õnnestunud taieseid.

Sovetiajal, kui autor veel elas, ei meenutatud tema auks juubeldav ensvenkulik ajakirjandus pronkssõdurit Roosi tippsaavutuste seas kunagi.

Vt ülevaateintervjuud Roosiga “Sirbist ja Vasarast” (AD1973), kus elutööst ja loomingust juttu pikalt ja laialt, aga mitte “vabastaja” kujust, millest nüüd suisa vapsisammast proovitakse teha.

Kas Kristjan Palusalu modelleerimise müüt on juba liiga kulunud?

Või on ajad punasemaks läinud? Enn Roos võis, jah, oma teenelise tegelase tiitli nukuvalitsuselt saada pronkssõduri eest, aga ega tollane kultuuriajakirjandus koos kriitikutega teda siis s e l l e pärast kilbile tõstnud! Vene aeg kaasneva vastupanumoraaliga ehk polnudki nii hull kui praegune — n i i ü t e l d a — e e s t i — a e g

 

Nagu ikka veel elujõus AK meile tõestab, võib kommunistide roimade mahavaikimine (k. a ajuloputus) veel kaua mõrusid vilju pakkuda.

Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis

Sõjajärgse Baltikumi esimene organiseeritud vabadusmeelne ( loe: antisovetlik ) massimiiting toimus juunis 1987 Riias.

Üksteist kuud varem oli kolm töölist — Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss — Liepājas asutanud grupi Helsinki '86, mis nimeliselt viitas läinud kümnendil Soome pealinnas sobitatud CSCE leppimusele rahvusvahelise julgeoleku, koostöö ja inimõiguste alal. Asutajate sihiseade, nagu ka nende tegevuse kõrvaltkäsitlejad, kõnelesid inimõiguste kaitse rühmitusest — läti keeles cilvēktiesību aizstāvības grupa — kelle taotluseks oli:

«… jälgida, kuidas peetakse kinni meie [Läti] rahva majandus-, kultuuri- ja individuaalsetest õigustest […] teavitada rahvusvahelisi organisatsioone rikkumistest, mis leiavad aset meie rahva materiaalsete ja vaimsete väärtuste ning meie rahvuse vastu…»

Tsitaadid H'86 asutamisteatest

Objektiivselt järgisid helsinkilised üldinimlikku õiglus- ja priiusaadet, ent oma tegevuses ühitasid nad õiglustunnet nii isikuti kui kollektiivina ka muinuskaitselise, rohelise, demokraatliku ja rahvusliku meelsuse + poliitika/ teemade/ ülesannetega. Tegemist oli tavatust ringkonnast tuleva, ent seda mõistetavama meeleheite-väljendusega, mis kõlapinda leidmata võinuks lõppeda totalitarismi tingimusis tavaliselt ﹦ täbarasti. Mistap kerkis küsimus…

Ülle Einasto LXXV sünniaastapäevaks

Ülle Einasto (Nigo)

Ülle Einasto 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021

Kui pealinnast kunstinstituudi paberitega provintsi suunat Ülle ( neiuna ) Nigo Taaralinna tuli ja abiellus siin Peetriga* — eesti teaduse mitmele harule au teinud Einasto-perekonda, siis sai nende imekaunist kodust Tartus Aardla tänav 3—2 peagi vastupanu vaimu pelgupaik ja õilis kants nii paljudele neist, kes võõrvõimu kiuste vabaduse aadet, üllaid ilu- ja eestimeelt säilitada üritades leidsid selles majas niihästi kauni kunsti, vaba teabevahetuse kui ka vaimsuse nimel läbikäimiseks turvalise koha ning mõned isegi said alalist peavarju.

Tartu Ropka funkelamu

Järgnev biogramm pärineb antisovetliku vastupanu kroonika autori ja Ülle Einasto võitluskaaslase Viktor Niitsoo kirjutisest.

Lõpetanud 1971 ERKI sisearhitektuuri erialal, elas Ülle Einasto pärast abiellumist Tartus ning töötas sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimis-valitsuses ( hilisem KRPI ), majaehitus-kombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Tema töist on tuntud ennistet Püssirohukeldri ja "Vanemuise" väikese maja sisekujundus pärast viimase põlengut.

Üldsusele aga teadmata jäi Ülle võrdlemisi kaalukas roll vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli puutunud kokku põrandaaluse demokraatliku liikumisega ning mitme selle osalise vahistamise järel andnud KGBle nii enda kui kaaslaste asjus ütlusi, mida saanuks kasutada eelseisval demokraatide kohtuprotsessil; ent Ülle mõjul ütles ta kohtus neist ohtlikest tunnistustest lahti.

Leivatöö ja kahe poja** kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse rikkumiste väljaselgitamise, võõrvõimurite poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega. Ka kujundas ta vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Ta osales poliitvangide [ sh Jüri Kukk, Mart Niklus ] ja nende perede abistamisel, edastades mh teavet Stockholmis tegutsevale EVVA-keskusele; samuti vahetas teavet Läti ja Leedu vabadusvõitlejate ning Moskva ja Leningradi inimõiguslastega.

Ülle panustas ka avalikku vastupanusse oma allkirjaga mitmel avalikul ühiskirjal [ 1981…1986 ] Kõik see tõi kaasa poliitilise ahistamise ja jälitamise läbiotsimiste, ülekuulamiste, ähvarduste näol, mis tipnesid 8. Ⅻ 1983 gebistide Antti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega antisovetliku tegevuse jätkamise eest. Lisaks lülitati välja Einasto telefon ja ta vallandati KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks…

Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenuile jäeti tedagi Eesti Vabariigi avaliku tunnustuse ja aurahata.

  * Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 ) oli Tartu koolijuhi Elmar Einasto ( m.n Eisenschmidt ) noorim poeg, tänaseks tuntud teadlaste Jaan ja Rein Einasto ja tulevase muusiku Kersti Sumera vend. Peeter oli hariduselt füüsik ja psühholoog, kes TRÜ sotsioloogia-labori teadurina mõisteti nn paranduslikele töile 1976-1979 kui sidemees EDLi ringkonna ja mainit labori vahel; Peeter Einasto oli muide ainuke TRÜ sotsioloogia-labori likvideerimise järelmina kohtulikku karistust pälvinu — vrd KGB Tartu ülikool puhastamas. Eesti Päevaleht ( Stk ) 3. Ⅷ 1977.  Peetri ja Ülle põrmud sängitati 7. Ⅷ 2021 ühise urnimatusega Tartu Pauluse kalmistule.
 ** Nende pojad on Allan ( *1973 ) ja Laur Einasto ( *1977 ) 

Lisandusi… kogumiku kordusüllitis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ( EVVA 1984 ) poolt kaanepildil "Eesti Helsingi kokkulepete täitmise järelevalve-gruppi kuuluvad vabadusvõitlejad" ja inimõiguslased: ülareas paremalt Ülle Einasto, Eva Ahonen, süümevangid Arvo Pesti ja Heiki Ahonen, keskmises reas Eve Pärnaste, Urmas ja Karin Inno, allreas süümevangid Olev Kiirend ja Allan Alajaan ning inimõiguslased Ilse Heinsalu ja Rein Arjukese.

Jüri Kukk ja olümpiaboikott

Hiina olümpiaboikoti-vaidluse taustal tasub meenutada Moskva'80 vastast boikotti. Eestile mõjus olümpiaboikott seeläbi, et Tallinna olümpiaregatile saabus kõigest 23 riigi purjetajaid, neli aastat varem Montreali OM-i purjeregatil oli osalenud 40 riiki.

Jüri Kukk 1940-1981

Peale vaba maailma riikide toetasid Moskva mängude boikotti ka Eesti jt anastatud Balti riikide erimeelsed. Seda deklareeriti 28. jaanuaril 1980 Moskvas akrediteeritud välis-ajakirjanikele edastatud memodes, millest üks vastustas sovetlikku sissetungi Afganistani ja teine olümpiaregati pidamist Tallinnas.

Viimast selgitab katke Vabadusraadio eesti toimetuse uudistest 30. jaanuaril 1980:

... Selles läkituses rõhutatakse, et ükski sõdiv riik ei tohi olla OM-de korraldajaks, kuna olümpia sümboliseerib rahuüritust. Samas läkituses nõutakse OM-de üleviimist kuhugi mujale ning protesteeritakse olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Siiani ei ole paljud lääneriigid tunnustanud Balti riike N Liidu koosseisus. Olümpiaregatt Tallinnas võib aga olla N [Liidu] okupatsioonile kaudseks tunnustuseks. Balti dissidentide mõlemad läkitused andis Lääne ajakirjanikele üle eesti teadlane Jüri Kukk.

― Radio Liberty 30. jaanuaril 1980.

Aasta ja kaks kuud hiljem langes TÜ dotsent Jüri Kukk justiitsmõrva ohvriks.

Langenud Vabadusvõitleja Päev 2008 Tartu Ülikoolis

Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslase, keemiateadlase Jüri Kuke traditsiooniline mälestuskonverents toimub tänavu 29. märtsil kl 12-18 TÜ aulas. Teemaks on “Ajalugu ja poliitika. Ajalookäsitlus, mis toetaks (väike)riigi arengut ja ohustatud (väike)rahva püsimajäämist.”

Vabadusvõitleja Jüri Kuke elukäigust:

Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940, õppis ja töötas keemikuna TÜ-s 1958-79, stažeeris erialaselt Prantsusmaal Bellevue's 1975-76. Rahvusliku meelsuse ja okupatsioonivastaste väljaastumiste eest vallandati ta 1979. aastal oma seniselt töökohalt TÜ-s kohalike KGB-laste, tolleaegsete kolleegide ja isegi mõnede üliõpilaste abi ja koostöö tulemusena. Seejärel arreteeriti ta 13. märtsil 1980. Järgmise aasta 5.-8. jaanuaril Tallinnas ENSV Ülemkohtus toimuva justiits-arveteõienduse käigus mõisteti talle 2-aastane vabaduskaotuslik karistus.

Nagu sovetlikus kohtupraktikas tavaks, polnud poliitprotsessidel jälgegi objektiivsusest, iga kohtuotsus oli poliitiliselt dikteeritud ja/või ette ära otsustatud. Protestiks kohtulavastuse vastu pidas Jüri Kukk koos oma protsessi kaasosalise Mart Niklusega näljastreiki. Ühtlasi lugesid nad endile alandavaks justiitsparoodias osaleda.

Aasta 1981 algul küüditati Kukk karistuse kandmiseks Tallinnast Venemaale. Jüri Kuke surm saabus Vologda tapivanglas sama aasta 27. märtsil kl 2.20 ― põhjuseks eluohtlikus seisundis viibiva vangi ebainimlik kohtlemine, ta lämbus tõenäoliselt ebaprofessionaalse sundtoitmise tagajärjel.

Jüri Kuke represseerimise vastu protesteerisid teiste hulgas ta endised kolleegid ― Prantsusmaa keemikud, samuti vene dissidendid ja vaba maailma ajakirjandus. Aasta hiljem tegi VGKO Vabadusraadios eete tähistada 27. märtsi Langenud Vabadusvõitleja Päevana (LVP).

Süngelt reaktsioonilisest ajajärgust hoolimata astusid julgemad ja teadlikumad kodanikud Eestis ka siis otsustavalt vastu punavõimule.

Ükskõikseks võimu-vägivalla ja inimkannatuste vastu ei lubanud neid jääda ei rahvustunne, inimväärikus ega kodanikuau. Väikerahvas, kelle geograafiline asend vastandab neid paljukordses ülekaalus olevate sissetungijatega (nn vabastajatega), poleks kunagi saavutanud ei vabadust ega ellujäämist, kui tal poleks jagunud tarkust ja visadust rahvusliku kestmise, iseseisvuse ja omariikluse eest välja astuda.

Teatud ringkonnad levitavad Eestis pidevalt müüti, nagu oleks meie iseseisvus taastatud veretult, kuna eesti rahvas olla lihtsalt end vabaks laulnud. Mälestuskonverentsi korraldajad usuvad siiski, et LVP riiklik tunnustamine pole oma aktuaalsust kaotanud ning millalgi saab see teoks.

Aulakonverentsil esinevad TÜ endine rektor prof Peeter Tulviste, emeriitprofessor Helmut Piirimäe, endised kommunismivangid Veljo Kalep (Kanada), Kalju Mätik, Mart Niklus, Heino Noor, Priit Silla, Enn Tarto, ajaloolased dr Olaf Mertelsmann (Saksamaa), Olev Ott (Rootsi), Rünno Vissak, suursaadik Mart Helme, kodanikualgatuse aktivist Ain Saar jt.

Akadeemiline mälestuskeskus HEREDITAS

Vt ka Indrek Schwede “Peaaegu rüvetatud lipu lugu” allikas: 25. XI 2003 Eesti Päevaleht (Tln)

Dorpati diskussioon dissidentlusest

Tartus Dorpati-keskuses on kolmapäeva, 22. veebruari keskpäeval kavas avalik diskussioon sovetliku dissidentluse ajaloost

Peaesineja on N Liidu dissident, inimõiguslane, Moskva Helsingi-grupi juht Ljudmilla Aleksejeva (pildil), võõrustaja Eesti antisovetliku vastupanu-liikumise veteran Mart Niklus…

Vene piirivalvekindral Kortelainen siin ja mujal

MART NIKLUS:

Küllap aitas KGB endine pealik Eesti NSV-s Karl Kortelainen oma tegevusega kaasa nn laulvale revolutsioonile ja "iseseisvuse taastamisele" Eestis. Samuti, Enn Tarto, Lagle Pareki jt arreteerimisega hoidis siin ära "äärmuslikke väljaastumisi" ja "natsionalistlikke provokatsioone". Ega jäägi GULAGi endisele kommunismivangile nüüd üle muud kui ära oodata, missuguse sisuga tulevad järgmised eestikeelsed nekroloogid Moskvas teise ilma läinud "prominendile".

EESTI GEBISTE… 

____________________

Kortelainen, Karl Erkki/Eriku/Efremi/Jefremi poeg — edaspidi KEK 

— KGB piirivalvevägede knd-ltn, ENSV KGB em 15. 6. 1982 — 17. 3. 1990; teeninud MGB/KGB-s alates 1948. Aukraadijada: ltn 1951, vn-ltn 1954, kpt 1957, mjr 1963, al-plk 1968, plk 1972, knd-mjr 1977, knd-ltn 1982. NLKP liige 1953-1991.

____________________

ELUTÄRMINID: 
* 1.4.1930 Malaja Estonija/Nikolaevka k Lääne-Siberi krais, praeguse Kemerovo obl Leninsk-Kuznecki raj-s;
† 3.5.2020 Moskva.

PÄRITOLU: eesti—soome; ema Ella/Elena/Jelena; isa Kotkast pärit kommunist, kes Soome kodusõja järel pages Siberisse, kus ta abiellus eesti tüdrukuga; nende poeg sai eesnime Karl Marxi järgi /Vanemad venestuina: Кортелайнен Эрик Андреевич, Елена Густавовна (Irina Pavljutkina, Veroj i pravdoj. Krasnaja zvezda, 24.3.2010)

KEK & KÜLM SÕDA. Oma esimesel (ja viimasel piirivalve-romantikasse puutuval) lahinguretkel osales KEK MGB Mahhačkala piirivalvekooli õppurina 1950 Novorossiiski kandis, kus ta piirivalve kursantide kolmikus ja kohalike pidalitõbiste abil jälitas Türgist kiirkaatriga (üle Musta mere) tulnud diversandipaari. (Allikas: Pavljutkina) Tema piirivalve-teenistus algas Soome piiril, kordonitöö ulatus Soome lahe kummalegi kaldale, nii Karjalasse kui ka Leningradi oblasti Kingissepa/Jamburi rajooni; ning hiljem karjääri edenedes jätkus N Liidu mitme piiriringkonna staapides.

Enne suunamist ENSV MN-i j.a KGB ülemaks sattus KEK polkovnikuna taas külma sõja eesliinile, seekord nimelt HRV ja NSVL-i piirile naabermaade vastastikuste hõõrdumiste lõppetapis, so sügisest 1975 kuni kevadeni 1982.

 

“Tema piirivalvuri-ellu jäävad pingeline teenistus Hiina Rahvavabariigi piiril, kus relvastet vastasseis Damani saare konfliktiga ei hääbunud, vaid võttis uusi plahvatusohtlikke vorme. Kõik siin oli kui rindel. Neis oludes teenis kindral ligi 8 aastat — staabiülema ning siis Taga-Baikali ja Kaug-Ida piiri-ringkonna ülemana. Ta rinda ehivad Punatähe ja Oktoobri-revolutsiooni ordenid ja armistunud süda, mis tänaseni end meelde tuletab.” (Boris Sergeev, Čest' generala. Pravda, 29.5.2009)

 

Täpsemalt 1974-1975 oli KGB pv-vägede Punalipulise Looderingkonna staabi ülema at ja hiljem KGB pv-vägede Punalipulise Kaug-Ida ringkonna ülema I at; juulist 1979 septembrini 1981 KGB pv-vägede Punalipulise Taga-Baikali piiriringkonna ülem. 

 

Maist juunini 1982 viibis KEK üleliidulises kaadrireservis Moskvas.

KEK & EESTI

 

“Aastal 1982 sai Kortelainen paljudele ootamatult uue määramise — Eesti [NSV] KGB esimeheks. See on ainulaadne juhtum, kui liiduvabariigi julgeolekut juhatas piirivalvur.”

Ta oli KGB esimees Eestis 1982-1990; enne teda, kuni 15.6.1982 oli kohaliku KGB esimeheks knd August Pork; pärast teda, alates 17.3.1990 oli KGB esimeheks knd Rein Sillar. Kortelainenil ei õnnestunud tõkestada eestlaste pagemist NSVL-ist Läände, milleks ta ilmselt oli seatud, selmet kasvas põgenenike hulk tema ametiaastail rekordiliseks. Kortelainen haldas erimeelsete “lõplikku” vaigistamist mh Lagle Parekit, Enn Tartot jt vangistades; 1988-1989 kaitses KGB üleliidulise alluvuse prioriteeti ENSV-liku suvereniteedi ideoloogia pealetungi eest; samuti korraldas Eestis paikneva KGB-arhiivi põhiosa toimetamise NSVL-i kindlustamaks võõrvõimu salateenistuse dokumentivaramut vastupanuliikumise ja rahvusluse tõusulaine võimalike järelmite vastu. 

 

“Kindral K.E. Kortelainen saatis enamiku neist [arhiividest] kindlasse kohta.” (Allikas: Sergeev)

Teenistuse eest ENSV MN-i j.a KGB juhina 1982-1985 sai Oktoobrirevolutsiooni ordeni, mis oli N Liidus tähtsuselt II aumärk. Eemaldati julgeolekukomitee kohaliku ülema kohalt samamoodi ja -aegselt KGB juhtivkaadri uutmisega Läti ja Leedu NSV-des.

MOSKVA TAGURLASED. Pärast lahkumist ENSV-st märtsi keskel 1990 kuni augusti lõpuni 1990 oli KEK taas KGB kaadrireservis Moskvas; seejärel ligemale aasta NSVL-i pv-vägede peavalitsuse ülema I at, ent tagandati, kuna 19. 8. 1991 oli KEK putšistide poolele asunud; järelmina saadeti teda septembris 1991 reservi ja aprillis 1992 erru, ametliku formuleeringu kohaselt seoses haigusega, ka säilitas ta õiguse kanda kindralivormi; hiljem oli KEK personaalpensionär Moskvas; vahepeal -1995- ZIL-i turvavalitsuse ülema at; alates 2000 Föderaalse Piirivalveteenistuse direktori konsultant; kuulus Venemaa veteranide–kindralite aktiivi, mh osalenud Eesti-vastases propagandas — vt avalikku kirja Venemaa presidendile jt (ajaleht Patriot 2002)!

JA VEEL… Teise maailmasõja ajal oli Karl koos ema ja õe Helmi/Veraga elanud Kubanimaal, mis vahepeal, 1942-1943 jäi sakslaste—rumeenlaste okupatsiooni alla; KEK-o abikaasa oli Ekaterina/Jekaterina, tütar Natalja, pojad Feliks ja Oleg; viimane on FSB kindral, seega jätkamas piirivalve-dünastilisi traditsioone.

 

____________________

Kortelainen, Oleg Karli p (*17.2.1955 Zelenogorsk Lng obl Viiburi rajoonis) 

— septembrist 2007 Venemaa FSB piiriteenistuse piirivalve-departemangu analüüsi- ja koordineerimisvalitsuse juhataja; knd-mjr. Vt Kortelainen, Karl juures…

____________________

ISEKIRJA KOMMENTAAR: Kortelaineni aeg ENSV MN-i j.a KGB ülemusena oli fataalne läbikukk… 

Selles ja üksnes selles mõttes aitas KEK kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. 

Töötamaks Eestis vaenulikku võõrvõimu tagavas struktuuris puudus KEK-ol nii isiklik tahe kui ka missioonlik kutsumus, oli varuks küll kuulekus, ilmselt koos truu valmisolekuga täita keskuse iga käsku. 

Kortelaineni etniline taust oli eelise asemel pigem nõrkuseks: soome kommust isa tõenäoline mõrvamine stalinlike “etnotsiidide” raames — ja küllap sestsamast johtuv ema + kahe lapse elukoha-vahetus — Siberi eesti külast Kubanimaale — rahvuse salgamine ja perekondlik kiiks oma läänemeresoome nimesid venestada — need peegeldasid sovetivõimu survel kõigile Kortelaisile sisekõrvast sabakondini juurutet enese-alalhoiu-instinkti, mis tagas ka KEK-o kandidatuuri sobimatuse julgeoleku-komitee-juhiks ENSV-s.

Moskva ülemuste argumentatsioonis tema Eestisse määramisel on aimata pealiskaudsust: küll formaalselt (paberil, mitte suus) oli KEK-ol tulevasele ametikohale kasuks tulev emakeel justkui plussina olemas. Teisalt võiks mõistlikuks pidada Moskva peamaja kaadriosakonna valiku juures otsuse langetamist täisverelise piirivalvekoera kasuks… Kui päriselu poleks tõestanud vastupidist. 

Eesti NSV elanike pagemine välismaale oli ammu silmatorkavaks teguriks — pelga piiririkkumise asemel suisa üleliidulise KGB (piiriväe) mundriau pihta käiv antisovetlik ilming. Aga piirivalve-kindrali seadmisega ENSV MN-i j.a KGB ülemuseks sai see KEK-o teisel ENSV-aastal (1984) sootuks soovimatu ulatusega taudiks — oli juba nagu mingi antisovetlik rutiin. 

Probleemi tausta avavaks selgituseks sobib üks 1980-kümnendi algupoolel KGB-andmestiku najal Läände-pagemist vaaginud uurimus, milles tuvastati sovetirežiimile truudusetuima rahvusena… eestlased.

Vt tabelit!

Vladislav Krasnovi teose “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) Eesti-keskset vahendust saab lugeda Riho Mesilase blogis "Leerivahetuse taud” ( I osa ja II osa )

Globaalmeedia & peeglitagune Eesti

Arvo Pärt (NYT 2010)

LÜHIDALT: Eestit on hoidnud maailmakaardil sõjad ja kultuur

Maailma juhtiv päevaleht tõi Eesti globaalmeedia fookusse täpselt 90 aasta eest. Jutt on loomulikult ajalehest New York Times (NYT), mis 27. VII 1918 pani Eestimaa (Esthonia) esimest korda ühe oma välisuudise pealkirja:

“Eestimaa tunneb rõõmu liitlaste edust (Esthonia Rejoices At Allied Success): Valitsuse läkitus Prantsusmaale väljendab Saksamaa ikke alt vabanemise lootust”

Parajasti käis ilmasõda, mida nüüd teataks IMS-ina. Eesti riigi-hakatisel polnud veel õiguslikku tunnustust, ajutise de facto tunnustuse oli Eesti Maanõukogu saanud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia käest. Eesti tunnustamiseni Ühendriikide poolt jäi täpselt neli aastat.

➤ Vt ülevaadet tunnustamisest ja USA—EV suhteist ja eesti pagulaste rollist

Seni oli NYT korra ja nimelt 23. V1915 avaldanud must-valge foto eesti trikoloori kandvast raskejõustiklasest Aleksander Abergist, kui too oli Manhattan Opera House'is algava maadlusturniiri osalejate rivis. Ent siis polnud laias ilmas veel aimatagi Eesti riigi leevat sündi ja 33 päeva väldanud turniiril 10000$-suuruse võidu pälviv Aberg esindas objektiivselt tsaaririiki. Sini-must-valge rahvuslipu riikluse sümbolina tunnustamiseni jäi 3½ aastat.

➤ Vt  WORLD'S GREATEST WRESTLERS HERE : All the Nations at War Represented in Manhattan Opera House Contests. NYT, 23. V 1915.

Ajalehe Pariisi korrespondendi reedel, 26. VII 1918 saadetud telegramm ilmus 80-sõnalise lühiuudisena laupäevase numbri kolmandal küljel. Sisuks keiserliku Saksamaa poolt okupeeritud Eesti algusjärgus diplomaatia. Tõenäoliselt oli Eesti välisdelegatsioon või selle liige Kaarel Robert Pusta seenior ajutise valitsuse nimel sõjalise võidu puhul Prantsusmaad õnnitlenud ja sealne välisminister Stéphen Pichon andis oma telegrammis Eesti Ajutisele Valitsuse juhile üle lubaduse, et Prantsusmaa ei unusta eestlaste vankumatut võitlust kolmel senisel sõja-aastal.

* * *

Tunnustades NYT-d XX sajandi kvaliteetmeediumi musternäitena ja võttes seal trükitut maailmaolude peeglina, võib rahuldusega tõdeda, et kümme aastaga kindlustas maa nimega Estonia endale koha tsiviliseeritud riikide kaardil. New York Timesis ilmus sellal Eestit positiivselt puudutavaid kirjutisi iga aasta kümneid. Ajakirjandusliku tunnustuse esirinnas olid laulupeod. Ja filoloogide vaidlus kohanime Esthonia/Estonia (≈ Eestimaa/Eesti) kirjapildi üle kevadel 1926 kajastus inglise toponüümide reformi toimudes NYT veergudel samuti. (Näiteks “Spell It 'Esthonia' Here: Geographic Board Will Not Drop the 'h' but British Board Does” NYT 17. IV 1926)

* * *

AGA IIMS-i tulemina sattusime Alice'i moodi peeglitagusse maailma. Olles taas ikkes,

Baltikumi sovetiseerimine
Stalini vilepilli järgi
NYT karikatuur 28. juulil 1940

nüüd vene omas + raudrimba taga, leidsime maailmalehelt tõsisemat poolehoidu vaid ajuti. Nii arvustas NYT 20. I 1952 juhtkirjas “Maps and Boundaries” maakaartide kirjastajaid selle eest, et need ei järgi mittetunnustuspoliitikat (MTP), kujutades Balti riike N Liidu osana. Ometi näis ajapikku NYT isegi leppivat Leedu, Läti ja Eesti sovetiseerimisega. Sovetlikku okupatsiooni meenutasid pigem NYT-le saadetud lugejakirjad kui toimetusartiklid. Nii osutus tollal Eesti-teemal sõna võtnud autoreist üheks enimavaldatuks New Yorgis EV esindustööd jätkav peakonsul Johannes Kaiv.

Sügisel 1970 tulid baltimaalased New Yorgis Timesi väljakule lausa NYT toimetust piketeerima, et nõuda leheruumi Balti riikide olukorra käsitlemiseks. Protesti ajendiks oli samas linnas 18. oktoobril ÜRO XXV aastapäeval toimund võimsa meeleavalduse täielik eiramine NYT poolt. Pagulased olid oma rekordmiitingu — 3000 osavõtjat! — maailmaorganisatsiooni juurde kutsunud loosungi all, mis kuulutas: 

Nõukogude Liidul pole mingit voli Balti riike esindada!

Piketi tulemusel saavutasid meeleavaldajad 28. X 1970 kohtumise toimetuse esindajatega eesotsas poliitilise osakonna toimetaja Clifton Danieliga arutamaks teabelünga täitmise võimalusi lehes. New York Timesi esindajad lubasid piketeerijaile, keda eestlaste poolt esindasid BATUN-iga seotud Heino Ainso ja Andres Jüriado (pildil), anda oma lehe Moskva-korrespondendile korralduse Baltimaid külastada.

Kuni 1980. aastateni mainiti Eestit sellegipoolest harva ja ka siis pigem mõne eestlase kui tema päritolumaa pärast. Sajandi eelviimase kümnendiga tuli murrang ja nii, et korra lõi selle lehe pealkirjade rivi segamini üks suisa eestikeelne lause — “Elagu vaba Eesti, Indeed” — see oli Eesti iseseisvuspäeva tähistamisest USA Kongressis kõneleva 300-sõnalise artikli tiitliks ja lugu ilmus 27. II 1986 NYT B-osa 10. küljel.

Kes siis esindas meie maad ses ingliskeelse teabevälja kvaliteetsegmendis nimega New York Times? Rohkem kui kümnel juhul märgiti 1980. aastate NYT-s järgmisi Eestiga seotud isikuid:

Edetabel (mitu korda NYT mainis seda isikut aastail 1980-89)

I — Arvo Pärt (63)
II — Neeme Järvi (54)
III — Vaino Väljas (15)
IV — Paul Keres (14)
V — Mart-Olav Niklus (11)

* * *

Kas aga pole Eesti praegu jälle NYT uudisteläve taha langemas? Kui mullu tõi NYT Eesti kohta eestkätt aprillimässu kajastusena kümmekond artiklit, siis tänavu praeguse seisuga vaid ühe — “Eesti keelustab Kremli noorsooliikumise reisid” (Estonia Bans Travel for Kremlin Youth Group, NYT 30. I 2008) + läinud nädala tantsukirjutis, kus Eestit mainimata vilksatab taas helilooja Pärt.

Värske NEW YORK TIMESi esikülg