Mart Nikluse mälestuseks

Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus

✸ 22. Ⅸ 1934

† 25. Ⅻ 2025

Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.* 


PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.

Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı

… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.

Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud — 

45 EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKU MÄRGUKIRI

… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979) 

Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.

Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979

Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.

Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.

Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:

Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)

Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.

Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.

Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.

Sovetistoori: Eesti (moodi) esilinastus

Salaseanss EKP Keskkomitees Välisministeeriumi suures saalis on täna, 17. X 2008 kl 11 ajaloolise aimefilmi “The Soviet Story” Eesti-esilinastus. Skandaalne esilinastus, ei saa salata.

Lätlase Edvīns Šņore (parempoolsel pildil) vaimustava teose maailma-esilinastus leidis aset Europarlamendis, seda juba mais. Juunis jõudis see Läti kinolevisse. Augustis Läti TV-sse. Nüüd lõpuks jõuab ülioluline film ka Eesti ekraanidele.

Kohalik esilinastus toimub kommunismi kuritegude rahvusvahelise ajalookonverentsi raames, mille korraldajaiks pressiteate järgi on EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Välisministeerium, S-Keskus, Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus ja Eesti Ajalooõpetajate Selts (EAS). Viimse rolliks on ka publikut valida, väidetavalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seast.

Paraku on sellele esilinastusele osaks langenud korraldus võimalikest halvim: väiksevõitu saal, 180 kohta vaid valitud publikule ja kunagist parteimaja igati väärivalt ületurvatud ligipääs. Ühesõnaga ka see...

“Sovetiloo” kinnine seanss on üks tõeline sovetistoori...

Sest nagu kinnitab eile, 16. X 2008 Eesti Ekspressi jõudnud sõnum: Eesti tuntuimat... “Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude konverentsile”
Teda ei soovitud ei esinejaks ega isegi pealtvaatajaks. Jutt on Mart-Olav Niklusest, kellele ürituse korraldaja EAS-i juhatuse liige + EV riigiametnik + kaasaegse ühiskonnaõpetuse asjatundja Mare Oja (pahempoolsel pildil) ütles lihtsalt “Ei”. Kas teadmatusest?

Persona grata Mare Oja (*1960) on jah - õpetaja! Eriala poolest ajalooõpetaja. Töökohaks Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ametiks sotsiaalainete peaekspert, ajaloo peaspetsialist. Seltsitegevusse haaratud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi juhatuse liikmena (välissuhted) ja endise esinaisena, samuti ajaloo riigieksami komisjoni liikmena (2000...) Tema hiljutisi publikatsioone koostaja, kaasautori ja autorina: "Eesti Vabariik 90: konverentsi kogumik" (2008), "Holokaust: õppematerjal" (2007), "Filosoofia õpetamisest" (2006), "Inimene ja ühiskond: ühiskonnaõpetuse õppematerjal" (2006)...

Täiesti mõistetav reaktsioon kaua aktiivse inimõiguslasena tegutsenud praost Thomas Vagalt:

Minu arvates on see tegu kas rumal või alatu (inglise keeles on ütlus, et isiku tegu on tingitud kas sellest, et ta on petis või siis tola — rogue or a fool) mitte seada Mart Niklust Eesti-poolseks asjatundjaks selle filmi esmaesitusele.
Mart Niklus oli Eesti dissidentidest kõige kuulsam. Ta oli Amnesty Internationali featured prisoner — tähelepandav poliitvang! Viisin ta ise New Yorgis rahvusvahelisele süümevangide õiguste esiletoomise pressikonverentsile, kus osales mh Hollywoodi täht Richard Gere, kes rääkis väga hästi Tiibeti rahva ja dalai Lama õiguste ja vabaduse poolt. Seal oli ka USA endine (1967-1969) kohtuminister Ramsey Clark, kes pärast kohtuministri ametit oli aastate jooksul mitmete inimõigus-kampaaniatega seotud. Ta oli muide viimane, kes kaitses Karl Linnast, enne väljasaatmist Nõukogude venelaste, KGB kätte ja surma.

Niklus on rahvusvaheliselt väga tuntud endine (1958... 1988) poliitvang ning võimekas inimõiguste ja vabaduse nõudleja ning eestvõitleja. Kuidas saab olla, et üks bürokraat, kel väga võimalik et polegi teadmisi sellest, mis 20-30 aastat tagasi Eestis ja maailmas aset leidis, on otsustaja – ja veel Mart Nikluse vastu?!

Väga võimalikult on asjasse segatud suuremad isiksused, kes võib-olla tahavad ise särada. Meil ei ole rahvusvaheliselt paremat kui Niklus välja panna – kuigi tean nimesid, kes istusid Siberis samuti kui Niklus ja on vahvad mehed—naised: Enn Tarto, Lagle Parek, Kaljo Mätik, dr Heino Noor, Ain Kaalep, Heli Susi jt. Õige oleks kõik endised veel elus olevad poliitvangid ja küüditatud kohale kutsuda ja filmi näitamiseks hiigelsuur kinoteater muretseda.

Soovitan, et ühtegi endist komparteilast ja čekisti (KGB-last) ei lastaks selle filmi esietendusele Eestis. Meie rahva kannatused ja piina pigistused on liiga pühad, et mõni pahupidi pööratud bolševik või apparatšik saaks selle näitamisel esineda, kui normaalne riigitegelane, poliitik või akadeemik, ärimees või mis iganes neist nüüd ka pole saanud.

Meil tuleb see film näitamisele New Yorgis ühes Manhattani kinos Village East Cinema, kus “Laulev revolutsioon” jooksis korduvalt ja väga edukalt 24. - 30. oktoobril (2007). Eestlased New Yorgis ja New Jerseys lähevad seda vaatama truuduse ja armastuse meeles, ning et seda teha menukaks, mis tähendab näitamise pikendamist ja kuulsuse kasvu, seega majanduslikku õnnestumist, mis siin Ameerikas on ühe filmi edu pant.

MART NIKLUS esikohale esilinastamise puhul Eestis!

Thomas Vaga

Skandaali lahvatamise järel võeti Mart Niklus ürituse eelõhtul osalejate nimekirja. Kahjuks oli ta tolleks ajaks oma tänase kava juba teisiti seadnud. Õnneks on ta filmi juba näinud — välismaistel konverentsidel.

Samas oli eilsegi seisuga välisministeeriumi suurde saali konverentsile registreerituid alla 180, nii et vähemalt kaheksa kohta oli eile hilisõhtul sellele konverentsile täiesti vaba (vt registreeritute nimistut EAS-i veebis). Ka polnud kõik valitud publiku hulgast sugugi õpetajad, nagu väitsid äraütlejad mitte ainult Mart Niklusele, ka teistele väärikatele ühiskonnategelastele.

Niisiis, vastates Thomas Vaga küsimusele, tegu oli alatuse, mitte rumalusega. Ent mida siis arvata lähiajaloo- ja ühsikonnaõpetusest Eesti koolides?! Ega EAS küll nüüd mingi sovetiaegne moodustis ole, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist asutatud, tänavu oma 15 tegevusaasta saavutusi tähistav selts.

Kuna juba homme tuleb Tallinna Maarjmäe lossis kokku Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aastakoosolek, peaks kogunenutel olema kui mitte arutlus- siis mõtteainet piisavalt.

Millest räägib “The Soviet Story”? Millest räägib filmi ümber Eestis arenev sovetistoori? Kas siin seda filmi laiemale publikule ka kunagi näidatakse?

Sestap olgu siin ise veebist filme allalaadivale huvilisele portaali Minut.ee vahendatud kvaliteetne filmilink.

NB! Faili suurus on 822MB (862 320 004 bytes) ja formaat .avi. Kuid p2p-võrkudes (e-mule) on sama nime all üks ca 380MB jupp, mida alla tirida ei maksa - so võltsing, üles pandud eksitamiseks ega ole raske ära arvata, kelle poolt.

Täiendus 5. XII 2008:

Ametlikult Pimedate Ööde Filmifestivali ehk PÖFF-i (vt festivali kava ja tulemusi) väisanud läti reissöör Edvīns Šņore kohtus 2. XII Tallinnas meie vastupanuveterani Mart Nikluse, tema sõprade ja kaasvõitlejatega. Šņore palvel külastati üheskoos ka pronkssõdurit ehk nn vabastajate monumenti tolle nüüdses asukohas Tallinna Sõjaväekalmistul, samuti Vabadusvõitluse Muusemit Lagedil.

Filmi nägi eelmisel õhtul PÖFF-i raames “Nõukogude loo” nime all 170-päine publik varakult väljamüüdud seanil Kinomajas. Tegu oli The Soviet Story teise avaliku linastusega Eestis, kui mitte arvestada skandaali tekitanud poolkinnist esilinastust EV Välisministeeriumis 17. X 2008.

Šņore kinnitusel on tema filmi näitamise õiguse viimaks omandanud ka Eesti TV (ERR), kes toob selle ootuste kohaselt tuleva aasta algul teleekraanile — meiegi rahvale vabalt vaadata + loodetavasti vene tõlkega.

Lätlaste kuulsat dokumentaalfilmi näitab PÖFF ka tänaseks kavandatud lisaseansil.

NB! The Soviet Story lisaseanss on 5. XII 14:00: ajaloodokumentaal “Nõukogude lugu” /seansi kood PÖFF-i võistlusel 0531/ kinos Sõprus (kohtade arv 280)

Langenud Vabadusvõitleja 75

Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntuim eesti kommunismivang ja märter. Ta elu ja surm on sümboolsed. Just enne Eesti anastamist sündinud, tegi ta läbi eestlaste sovetiaja põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli. Tema valis oma kogemuste mõjul vastupanu-tee, tegi seda sügavaima stagnatsiooni ajal ning hukkus poliitvangina kõigest 40-aastaselt.

Jüri Kuke album

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja  Jüri Kukk  ( 1. V 1940 — 27. III 1981 )  ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.

Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.

Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.

• ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—


• AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»

• FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»

Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*

Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»

(Jüri Kuke 5. IX 1958 kirjast oma kunagisele keemiaõpetajale Salme Kartaule — kirjad on tallel Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muusemis)

• TÜTREGA. Isa teeb Liisile “õpa” 15. V 1973.

Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.

PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976

Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.

Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979

Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.

EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Artur Rinne soovikontsert

Eesti ringhäälingu aastasaja-juubeliga lõimuv eetrifenomenide paar — Artur Rinne ➕ soovikontsert — on väärt senisest sügavamat käsitlust

BARITON ARTUR RINNE — ✶1910 Nrv †1984 Tln (edaspidi AR) — täht tõusis, kui ta oli vaevu täismees.

Teabevälja tungis ta nimi kõige südimalt detsembris 1934 osatäitmiste tõttu mitmes Estonia muusikalavastuses. Tol aastal oli AR-i nimi massimeedias 298× — vrd järgmise veel suurema näitajaga AD 1935, mil tollased 425× jagunesid ajaühikuti aga hajusamalt.

Tema plaadiesituste lohutu rekordi tegi Riigiringhääling muide vaikse puna☭anastuse tundidel 17.–23. Ⅵ 1940.

Rinne arvel on üksnes plaadilaule 310, neist eestiaegseid plaadistusi üle poole… Ja levi tipu saavutas siis vaid 18-aastase* AR-i esmasalvestis — valss »Mets mühiseb« (Max Oscheit — Sergius Lipp — katkend youtu.be/cQX8jwqC4q8)

Ka eetrimenu startis 21-aastase sõdurpoisi jaoks murranguliselt. See oli ühtlasi AR-i esimene "soovikontsert" raadio otsesaates, kuna kavas olnud kahe laulu asemel tuli tal kuulajate nõudmisel laulda viis korda. Tolleks saateks oli…

Verinoor heliplaadilaulja Artur Rinne aasta enne läbimurret ringhäälingus

XⅫ AVALIK RAADIOÕHTU Estonia sinisest saalist 12. Ⅻ 1931 kl 19:35, nagu teatati ajalehtedes…

Kavas orkestri-ettekandeid, instrumentaal- ja vokaalsoolot, duette, retsitatsiooni, koorilaulu…
Esinevad ringhäälinguorkester Arkadius Krulli juhatusel, TKMÜ (Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu) segakoor Verner Nerepi juhatusel, Mizzi Möller (m.n. Mari Möldre) ja Felix Moor.
Klaveripaladega — professor Theodor Lemba.
Soololaule: Ida Aav-Loo, Artur Rinne.
Ksülofon — Wolfgang Pachla.

💬 Felix Moor kutsus mind esinema avalikule raadioõhtule (…) Estonia sinises saalis, mis oli viimase kohani välja müüdud. Vastuvõtt oli soe. Peo peaperemeheks oli radioonu Felix. Tema tulekut ja minekut tähistas publiku elav aplaus. (…) Minu esinemine tollel raadioõhtul osutus menukamaks kui olin lootnud. Esitasin (Mihhail) Rečkunovi kaks laulu — "Mere" ja "Hispaania serenaadi". Publik nõudis lisa. Laulsin "Kodukotust". Käisin mitu korda kummardamas. Felix Moor tahtis juba teadustada järgmist numbrit, ent rahvas lämmatas ta hääle aplausiga. Selge. Pidin laulma veel ühe laulu. Valisin rahvaviisi "Mind kutsuti pulma". Rahvas rahunes alles siis, kui olin selle loo esitanud kaks korda. Sooviti õnne, suruti kätt. Karl Ots arvas, et narvakatele ma juba häbi ei tee. Vahva poiss! (…) Tänu temale (Felix Moorile) laulsin ma kõigil raadio-pidupäevadel, nagu Eesti Ringhäälingu aastapäeval, vana-aasta õhtul, avatud mikrofonide päeval jne. Peale selle võisin raadios end heliplaatide vahendusel kuulata vanatantsumuusika või soovikontsertide saadetes. Nii aitas onu Felix tugevasti tõsta minu populaarsust maarahva hulgas. Ja nii saigi minust "kuulus raadio- ja grammofonilaulja".

— Artur Rinne, Laulud ja aastad. Tln, 1973 (2.tr) lk 44, 77; (EPL) 2010, lk 116, 137.

Esmakordselt tõi ta baritoni eetrisse 11. Ⅱ 1930 "Boriss Godunovi" ooperi otseülekanne, kui AR-i roll ühena "Jesuiitide kooris" siiski nimelise tutvustusega ka saatekavva jõudis.

Rinne oli esimest korda raadiokontserdi solistiks 25. I 1931:

TALLINN (296,1m, 10kW) kl 13 Lõunane kontsert orkestriga Arkadius Kulli juhatusel… Soololaule bariton Artur Rinne ettekandes ("Kuula", "Sügisunelm", "Kodukotus" — eesti rahvaviis, Ritshkunoff "Hispaania serenaad")

Kuni sinise saali tormilise vastuvõtuni jõudis AR ringhäälingu otsesaates veel korra esineda 19. XI 1931 kl 20:05 alanud stuudiokontserdiga sama orkestri saatel, siis muidugi uue kavaga.

RINNE KUULSUSE VERSTAPOSTID olid tõepoolest (ı.) üks erakordse läbimüügiga 10 tuhat ≈ 60.000kr käibega rahvaliku valsi grammofoni-plaat AD 1930 ning (ıı.) eelnevaga statistiliselt juba järgmisest aastast täiesti võrreldav populaarsus ringhäälingus. Tallinna + Tartu lainel oli sellal ≈ 16 tuhat tavakuulajat. Raadiokuulaja — oli ta siis Rinne-austaja või mitte — sai seejuures mitmekordse hüvitise… Aastast 1934 lisandusid (ııı.) otseülekanded Estonia muusikalavastusilt, milles AR sageli osales.

Plaati eetrisse lasta on alati hõlpsam kui muusika elavat esitust üle kanda. Ka raadiomaksu tasudes (aastas 10… 15kr = paari heliplaadi hind) oli too harrastus melomaanile plaadikogumisest palju odavam. Tavaline ooper kaalus plaadikoguna tosin kilo! Raadio kesklaine kuulaja võis vahel valida korraga mitme muusikateatri ülekande seast.

Rinne uuele (ıv.) elupöörakule aitasid ühelt poolt kaasa intriigid Estonia teatris ja teiselt ajakirjanikust endine lavastaja Harald Vallner, kes "populaarse ooperilaulja" suvel 1938 kutsus muusikapoe Viru tn 2 heliplaadi-osakonna müüjaks. See oli sisuliselt »Esto-Muusika« poevõrgu reklaamitrikk…

Ent samas sai siis 27-aastane AR täielikumalt pühenduda oma eluülesandele — põlistada ja õgvendada eestlusse kodeeritud pürgimust laulurahvaks just selle rahvalaulikuna, kelleks ta oli sündinud. Mis kujunes algusest peale erandlikuks hääletämbri täiuslikkuse, muutumatult individuaalse viba ja vibrato püsivuse tõttu ajas — «Elu kui üks suur laul…» milles ta ilmasõja, võimupöörete jm eluvintsutuse kaudu äratundmiseni jõudis alles (v.) Kadrioru pargi vabaõhukontserdil 25. VI 1956… Rinne oma sõnadega —

💬 "sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks."

(Pikem viiteiga osundus allpool)

EESTI RINGHÄÄLINGU ESIMENE SOOVIKONTSERT läks eetrisse pühapäeval, 4. XI 1934.** Samal kuul kõlas see 2×, järgmisel detsembrikuul juba 4×. Soovikontsert oli siis reeglina ½-tunnine ja pakkus muusikat vaid heliplaatidelt. Eeskujuks võis olla Preisimaa ringhääling ning võistlust pakkus ka Leningradi Raadio oma eestikeelseis saateis, kus musitseeriti stuudios. Eestiaegsete soovikontsertide lemmik-meeslaulja oli Artur Rinne ja -naislaulja Miliza Korjus (seiuga 26. I 1940 — vt RR-i soovikontsert. Raadioleht, 1940 nr 4 lk 51!)

Soovikontserdid Tallinnast, ehkki väga ebakorrapäraselt ja harva jätkusid Stalini-aegses ringhäälinguski, kus teadustati muide kahes keeles vaheldumisi. Need olid venemoodi otsesaated, kuna heliplaate oli vähe, seevastu oli esinejate repertuaar niikuinii piiritletum. Raadiokuulajate kirjapaunast nopit soovipalu kandis ette nüüd ka AR, tollase saatekava järgi nt:

• neljapäeval, 7. Ⅷ 1947 kl 22:15 Soovikontsert (kaastegevad Ringhäälingu džässorkester, Uno Elts ja Artur Rinne)
• pühapäeval, 19. X 1947 kl 19:30 Artur Rinne ja Uno Elts vastavad soovidele.

Sarnaseid soovikontserte võis Tallinna raadios olla ka AD 1946, neist pole aga sarnast jälge lehesaatekavade kujul, kuna muusikasaadete sisu valmistati kõigest kuni kolme päevani ette. Nii sai AR-i 16a tagune impromtu soovikontsert otse-eetris jätku.

Soovikontsertide kuldaeg saabus (tänu ER-i I pr muusikalise tunni stardile) aastail 1972-88. Siinne kordussagedus pakkus Eestis menuka muusika + muusikute pingerea suisa statistilist tuvastit. Nii oli AD 1983 selliseiks Mozarti helilooming ja levilaulja Leila Miller.*** Viimane järgmisel aastal küll sürjutati saatekavast abikaasaga Läände-mineku tõttu — ja kui palju kuulaja ka ei kirjuta, tema "Kodu" ega "Pühajärve" laule soovikontserti ei jõua. Käe panid ette E(R)R-i ülemused, toimetajad ja Glavlit niimoodi muidu vahest võimaliku pingerea ausust rikkudes.

Narva poisist AR-i ajaliku maailma viimne kontsert oli samal aastal — 19. Ⅷ 1983 Hans Hindpere klaverisaatel Iisakus. Ei näe ta enam uut kevadet.

Nagu »Meie Arturi« tõsielufilmi autori surma puhul mõni kuu hiljem osutas filmimehest publitsist VGKO, oli AR-i vaibumatu menu eesti aja kustumatu tähis.**** Jah, eestlastel vene ajal sisimas hõllanduv omariigi igatus ja tung olid võrdsuhtes Rinne kui rahvalauliku püsiva populaarsusega, mille algus, tipp ja EW lõpp kuldlõikes ühtisid…

RINNE JA PÖÖRDED. Aastail 1944-49 töötas AR Vanemuise solistina, olles 1945-49 samas ka ooperilavastaja. Jaanuaris 1941 oli ta naasnud solistiks Estonias ja sõja ajal viimati Eesti avalikkuse ees oli AR 13. Ⅸ 1944 Tallinna LSR-i (Landessender Revali) raadios esinedes. Vene aja uue saabumisega ja pärast 6-nädalast pausi ilmus AR rahva ette jälle 7. XI 1944 kl 19 Riikliku Teatri Vanemuine vanas majas Aia tn 45 peetaval Oktoobri-revolutsiooni-aastapäeva kontserdil.

Et AR enne seda Estonia teatris oli lavastanud saksa sõdureile paarkümmend korda eduga läinud, k.a LSR-is korra otse ja paar salvestuses edastet »Kirevat kava« ning veebruarist 1944 läks vabatahtlikuna reameheks Eesti Leegioni, mille propagandakompanii SS-sõjakirjasaatjana ta 5 elulise olukirjeldusega✸ Eesti tagalale avas sõjolusid ning teisalt sellal oma hääle + akordioniga rindemehi innustas, siis jäid ta esinemised raadios sõjajärgse aastatosina kestel tavatult hõredaks. Vaid 1947. a oli erandlikult eetritöine paarikümne kontserdiga Tallinna raadio otse‐eetris.

VEAD ELULOOKIRJEIS. Aasta 1946 algusest ja kuni sügiseni 1947 oli AR-i kolmandaks ametiks "raadiokomitee koosseisuline solist". Viimast niisiis lisaks teatrileivatöö 2 ametile (milliseid ta elulugudes toonast ainsana märgitakse)

Nii oli AR pea kogu oma lauljakarjääri ühtlasi + vahel lausa ameti poolest alaline raadioesineja (1930… 1984) Kui vaid välja arvata 7 aastat kevadest 1949 sügiseni 1956 (TV-sse ilmus AR samal ajal) Sõjajärgse laulutöö otse-eetris asendasid hilisemal ajal muidugi salvestised mitut sorti helikandjail, filmi ja videolindil. Otse anti eetrisse AR-i 50- ja 60a juubelikontserdid.

SELETUS PAUSILE EETRIS. Tõenäoselt oli AR hiljemalt aastast 1948 MGB teravama tähelepanu objekt. Kevadel 1948 heideti talle ajakirjanduses ette apoliitilisust.

💬 Mõnedel saksa šlaagritel Artur Rinne repertuaaris on muudetud sõnad ning Artur Rinne arvab, et sellest peaks piisama (…) publik nõuab Artur Rinnelt, et ta õpiks ära Nõukogude laulud.

— ÕL 3. Ⅳ 1948 — Sakala 25. Ⅲ 1948.

Paar soliidsematki autorit, nagu Rutt Hinrikus ja Valter Ojakäär, on tema biograafias maininud järgnevat "Siberisse saatmist", ent AR saadeti karistust kandma hoopis N Liidu Euroopa-ossa.

Rinne võeti 19. Ⅶ 1950 kinni oma Tallinna kodus. Talle määrati 16. XI 1950 sõjatribunaliga Vene NFSV KrK §58¹ª alusel teenistuse pärast ⅢR-sõjaväe koosseisus ja siis tehtud antisovetliku agitatsiooni + propaganda süüdistusil 25a vabaduskaotust, mis kärbiti 10a-ni ja millest AR põhiliselt Arhangelski oblasti Kargopollagis kandis ära 5a+2½k. Saanud vangistuses 43-aastaseks, kirjutas ta abikaasale, et talle näib…

💬 "uskumatuna, et ka mina (AR) kunagi mängisin kodumaa teatri- ja muusikavallas osa. Praegu ei oskaks end kujutleda ooperit laulmas (…) või esinemas kontsertidel või raadios (…) Kõik mis oli, on mulle kuidagi kaugeks jäänud."

(Kiri Ercevo laagrist 14. IX 1953)

Ta vabanes toonasest — AR-i enda sõnutsi — "ülekohtu raevust" alles 2a pärast 3. X 1955.

Küllap kaikus AR-i leevas heliviljes ja eestlase hinges helises ka vastu laulja isiklike kannatuste arve aastaist 1950-55.

REŽIIMI-LÕIV. Eks või aga sama karistuse + patukoorma jätkuva lunastamise hulka lugeda ka AR-i saatmise 1962./63. a kontserdituurile mööda N Liidu vangilaagreid ENSV agitprop-trupi koosseisus (eesotsas oli gebistid Julius Kell ja Uno Laht), miska rikuti laulja au ja väärikust endiste Gulagi-kaaslaste ringkonnas.

Samuti sai AR ilmset mainekahju väliseesti avalikkuse ees, kui ta lülitati aastal 1960 ja 1966 Rootsi ning 1965 Kanadasse n-ö rahuvõitluse ja kojukutsumise turneesid sooritavaisse eriturismi‐rühmesse (milliseid juhtisid vastavalt gebistid Reginald Kallas ja Randar Hiir)*****

Reisirühma ühes peatuspaigas Toronto Lord Simcoe hotelli fuajees usutles teda kohalik eestlane Leonhard Paap. Selle salvestise kohta kirjutas Toronto eesti päevalehe Vaba Eestlane toimetaja Ilmar Külvet:

💬 […] huumorisoont paistis olevat lauljal Artur Rinnel, kes püüdis kuuldavasti tulemuseta kontakti saada oma siin [Torontos] elavate endiste kolleegidega. Ta avaldas [intervjuus Paabile] väga veriseid ähvardusi [isikuile], kes peaksid siit kunagi kodumaad külastama, kuid [AR] tegi seda humoristlik-satiirilise tooniga. Rinne oli sakslaste ajal SS-sõjakirjasaatjate rühma liige ja istus hiljem Patarei vanglas kinni. […]

… [H]elilindilt võib kuulda veel selliseid… [jutupunkte] nagu: küüditatud on kõik Siberist tagasi toodud — Konstantin Päts oli Eestis ja suri seal — teie võite siin ehitada endile maju, aga meie ehitame Eestit! — teie ei oska 10a pärast võib-olla üldse enam eesti keelt, aga Eestis kõlab see edasi.

— Punategelased lahkusid Torontost. Vaba Eestlane 29. Ⅸ 1965.

ARTUR RINNE ISE täheldas KGB varilehe Kodumaa toimetuses pärast reisi toimunud vestlusringis muu seas, et…

💬 "ajaviite‐muusikas ei ole USA halva, kakofoonilise jazzi mõju Kanadas kuigi tugev. Eelistatakse vanu, meloodilisi palu [XX sajandi] kolmekümnendaist aastaist. […]

Lugesin Toronto eestikeelsest ajalehest, et enne meie [KGB ohjatava] turismigrupi kohalesaabumist oli seal toimunud endiste võmmide ja gestaapolaste koosolek, kus oli jõutud otsusele, et Artur Rinne, Agu Aarna, Vambola Põdra, Georg Suurmetsa, Gustav Tedre, Voldemar Panso, Eduard Inti, Johannes Seilenthali, Mari Adamsoni, Elgi Reemetsa jt meie turismigrupi liikmete ilmumine Torontosse kujutavat endast suurt hädaohtu gestaapolaste rahvusterviklusele. […] Gestaapolased leidsid, et meie olla neid lõhkunud ja killustanud. Igatahes paanika oli nende keskel väga suur. Saadeti laiali igasuguseid ringkirju ja võeti vastu ähvardustest kubisev resolutsioon. Selles ajaloolises rahvustervikluse dokumendis öeldi, et Toronto eestlased peavad uksed kinni hoidma. […]

Vana Maurus ajas vene seltsis saksa keeles eesti asju. Torontos ajab eesti asju baltisakslane Eerik Heine, kes [NB! Neli aastat oli AR-i saatusekaaslane Kargopollagis ning nüüd] raiskas ka minu tagasihoidlikule isikule palju oma ajast [osales protestipiketil jämedat silmusega köit viibutades]. Harjusin temaga varsti nii ära, et kui teda Torontos meie läheduses näha ei olnud, siis tundus see juba solvamisena." — Kaks kontinenti… Kodumaa 20. X 1965.

ARTUR RINNE 5 TEENET:
1. Eesti saja-aastase ringhäälingu oluliseks muusikaliseks tunnuseks esimese poolsajandi kestel osutub Artur Rinne bariton.

2. Vanu moode, maitseid ja ühiskonna meelsust, koguni vene—saksa—eesti aja käsituste teisenemist XX sajandi Eestis selgitab Artur Rinne lauljamenu konstant. Püsiva menu aluseks on eestlaste kui laulupeorahva traditsioon.

3. Peale rahvalähedase lüürika ja simmanivaimu heiastus AR-i levilaulus EW kuldset kaduvikku. Tänaseks on see juba postulaat. Patriotism pole ta lauluviljes aga niivõrd poliitiline, kuid rahvalik ja juurdub eesti koduülistuslaulu pikemas traditsioonis, mis tipnes Priidik Paciuse kuulsa isamaa-laulu rahvushümniks evitamisega XⅨ sajandil✸✸

4. Rinne lähe levimuusikas ühtis kummati menutipuga veel tema noorpõlve EW-s ning hilisemaski viljes kodumaastikust ega tanumalt ta kõrvale ei hälbi. Tema kui rahvalauliku kõrget mainet ei suuda kahjustada ka ükski AR-i valikuist ENSV-päevil…

5. Rinne kodulaulude naas AD 1956 ringlevvi, Melodija Riia heliplaadi-tehase toodangusse ja estraadile pani publiku südame taas tuikama, andis eestimeelsusele kinnitust ja tõi hingekosutavat vaheldust sovetiaja argihalli. Kuigi AR-i põlvkond ise sovetiaega üle ei ela, jääb rinnelik levilaul praktiliseks kultuuripidemeks kuni siirdeni 1980-ndi lõpu nn laulvasse revolutsiooni.

Nii saab Artur Rinne fenomen tähenduse eheda panusena kahe ärkamisaja vahelises ajasillas.

RINNE TAGASITULEK. Esimest korda pääses Kargopollagist sügisel 1955 naasnud AR taas suurele lavale järgmise aasta 1. mai pidupäeva-kontserdil Estonias; aga esimene soolokontsert Arne Oidi ansambliga oli 25. Ⅵ 1956 Kadrioru kõlakojas.

Plats olnud rahvast täis, inimesed lehvitanud heldinult AR-ile, kelle kuulamise kogemus sarnanenud leeva laulva revolutsiooni aegsega. Ühe kohalolnu meenutus:

💬 (K)ananahk jäi kauaks ihule (…) tekkis uus lootus. Nagu eesti aeg oleks tagasi tulnud (…)

— Mati Põldre, Mu armas väike. Tln, 2010, lk 9, 118.

Seda kontserti pidas ka AR oma "elu suurimaks ja kõige erutavamaks sündmuseks"…

💬 Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Tundsin, et seisan oma elu pöördepunktis, et olen üks tühipaljas, ent ometi õnnelik killuke sellest rahvamassist ja tihedalt seotud selle maakamaraga, kus me oleme sündinud, elame, unistame, töötame, armastame ja kord sureme… Pühalik hetk!

Püüdsin meeleheitlikult end kokku võtta, meeleliigutus oli liiga suur (…) Õnneks kestis aplaus kaua ja suurivaevu suutsin end teisele lainele ümber lülitada, so sain teadlikuks sellest, kus ma asun ja milleks. Algasin, ega jõudnud ära imestada, et hääl kõlas vabalt, kuigi mu sisemuses tulvas isesugune värin. Ka ettekandes oli seda tunda ja see kandus publikusse. Ise aga tundsin, et nii jäägitult pole ma elus veel kunagi laulnud.

— Ja kägu kukub raal. Tln, 1980, lk 17-18; (EPL) 2010, lk 194.

"TEENELINE". Va ENSVenkulik kava sabariikliku aunimetuse omistamisega AR-ile kas just ta eestimeelset, aga ambivalentset mainet kalibreerida sündis KGB-ringis. Võimaliku algtõuke andis N Liidu Stockholmi-saatkonnas salaluurajana töötava Enno-Lembit Mikkelsaare (agendinimi Kedrov ENSV KGB-s) soovitus ENSV välisministri asemikule Eero-Lembit Toomarule…

💬 Arvestades AR-i "üle ootuste tublit esinemist emigrantlike tegelaste vastu, tema populaarsust nii välis- kui kodueestlaste hulgas ning talle veelgi suurema hoo andmiseks rahva kasuks töötamisel ja oma veel mõnevõrra negatiivsete joonte ületamiseks”, soovitas Mikkelsaar kaaluda võimalust anda AR-ile ENSV XX aastapäeva tähistamise raames ENSV rahvakunstniku aunimetus. „See samm avaldaks suurt mõju paljudele välismaal elavatele eestlastele nende vaadete ümberkujundamisel kodumaale siirama lähenemise [loe: võõrrežiimi jaoks sobivas] suunas ja oleks järjekordseks valusaks hoobiks emigrantlikele tegelastele, kes on püüdnud spekuleerida Artur Rinne nimega.”

— RA/ERA—R-1970—1—137—17–18. — Aigi Rahi-Tamm, 1960. aasta laulupidu Kodu- ja Välis-Eesti lähendaja ja lõhestajana. KjK, 2023 (jaanuar) nr 1-2, lk 224jj.

Välismaal "spekuleeriti" heal juhul AR-i heliplaatide, mitte tema nimega. Rinne oma viie sohilapse ja poliitilise kirjaoskamatusega võis ju moraalselt mõnevõrra ebakindel olla, aga vast kõige "negatiivsem joon" tema juures oli täieliku alistumise vältimine nt KGB agendiks mandudes. Küll lülitus ta VE(K)SA-komitee stardist tolle tegevusse***** ning lasi tol KGB variasutusel kirjastada oma mälestuste kõik 3 menukit, mida saab lugeda kärbitult sarja «Eesti mälu» V raamatuna (Tln, 2010, 320lk) Eesti Päevalehe kirjastuse väljaandes.

Nukuvõim ei malla ent kümnendi ja poole eest vabatahtlikult SS-i "eesti leegioniga" liitunule kõrgeimat kohalikku aunimetust anda, selmet AR-i teeneliseks kunstnikuks tituleerimisega leppides.

💬 EESTI NSV TEENELINE KUNSTNIK — ЗАСЛУЖЕННЫЙ АРТИСТ (…) Artur Karli p Rinne — estraadisolist, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee TTS-i vanem näitejuht. (…)

— Eesti NSV Ün Pr em J(ohan) Eichfeld, Eesti NSV Ün Pr sekr A(ugust) Kründel, Tallinn, 30. Ⅶ 1960.

KOLLABORANTLIK "hoog rahva kasuks töötamisel" (↑fotol) on jäädvustet Mordvamaa vangilaagri söögisaali kogunenud saatuse endisile kaaslasile lauldes sündmuse ambivalentsuse mõttes ilmekalt ennatliku punaloosungi all, millega Nikita Hruščov tõotas kommunismi saabumist juba 1980. a.

Üht Mordva vangilaagris ENSV kunstimeistrite esinemisele järgnenud kõmulist intsidenti on esimesena valgustanud AD 1984 Gulagiveteran Eduard Kuznetsov RL-i venekeelses saates. Hiljem on sellest jutustanud ka N Liidu eestlasist poliitvangid. Rinne on neis mälestusis enamasti antagonisti rollis. Nimelt käisid 1960-ndil AR jmt noil agitprop-tuuridel ja paari nende laagrikontserti on meenutanud muist tunnistajaist üksikasjalikumalt vabadusvõitleja Valdur Raudvassar.

💬 Tollal olid parteiideoloogid Baltimail leiutanud poliitvangide ümberkasvatuseks uue relva. Suvel 1963 saabus Mordva 7. laagrisse ENSV kultuuridelegatsioon… (kuhu) kuulusid 2 nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja (…) rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major (Julius) Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli (…) metsa- ja põllulilledega ehitud. (…) Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi… (…) Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat! Seejärel jäid lavale (…) laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem plk Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud Nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10% eestlasi, kelle töö on hinnatud. Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem.

Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

”Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostes okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

— Valdur Raudvassar, Mälestades Mart Niklust. Lõunaleht.EE 15.1.2026.

Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon … (k.a) vangilaagriski olnud (…) Artur Rinne (…) kirjanik (Osvald) Tooming, (kes oli) mõne kuu saksa ja mõned aastad vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: "Halb oli siis, halb on ka nüüd.” Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.

Delegatsiooni saadeti nüüdki (laagri) väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” — Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “Kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

— Valdur Raudvassar, Mordva traataia taga 1962-67, Ⅳ. K&E, 2022 nr 1 (märts) lk 24jj.

MÄRKUSI JA VIITEID

* Heino Pedusaar, Tardunud helide maailm. Tln, 2007, lk 102, 187.

** Teabelätteks siin on seni põhjalikuim uurimus eesti ringhäälinguloo alal — Vello Lään, Ringhääling kodanlikus Eestis 1924-40 (väitekiri filoloogiakandidaadi teaduskraadi taotlemiseks TRÜ-s — Trt, 1967, lk 146-7) Lääne teoseid soovikontserdist jms: Ilmateatest RAMETO-ni. Edasi 17. Ⅻ 1966. — Mõnda ER-i ajaloost. — Raadioleht 25. I 1990. — Esimesed 70. Tln-Trt, 1996, lk 199.

*** Soovikontserdi interpreetidest oli Leila Miller 1983. a (I koht) 12× soovitum kui AR (XI koht) — vt ER-1 soovikontserdi solistide 1983. a kogu pingerivi!

**** Tõsielufilmist »Meie Artur« (rež Grigori Kromanov, 1968, 55') — Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare järelehüüdes Griša Kromanovile RFE—RL-is 1. Ⅷ 1984.

***** Rinne osales toetuskõnega KGB variorganisatsiooni VE(K)SA-komitee 15. Ⅳ 1960 Tombi-nim kultuuripalees (Salme Kultuurikeskus) toimunud asutamiskoosolekul ning alates 5. Ⅵ 1964 kuulus AR ka VEKSA juhtiv-organeisse.

✸ Need kirjatööd on tema n-ö viis saksaaegset sohilast ja algasid proovitööga Tallinna märtsipommitamise ülevaatest Landessender Revalis e Tln raadios 10. Ⅲ 1944. Vt nt Artur Rinne, Ideeline alus. Rindeleht 26. Ⅷ 1944; VT 29. Ⅷ 1944 v Artur Rinne, Rahu! VT 3. Ⅷ 1944!

✸✸ "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — esmakordselt Ⅵ üldlaulupeo kavas AD 1896 — oli ühe tuntuma kodukoha-hümnina popp ka kümnendeid varem. NB! 'Isamaa' tähendas toona kodupaika. — Herbert Salu VoA-s 23. Ⅳ 1978; vrd Herbert Salu, Isamaalaul. — Rmt: Salu, Posthobusel Jõhvist Rooma. Lund, 1974, lk 245-276.

ILLUSTRATSIOONID • Artur Rinne aastal 1930 • Kuulutus Revaler Zeitungis 3. Ⅻ 1942 • Atributeerimata foto Eesti TMM-i sarjast »Elavik« (Ⅻ rmt: Mu armas väike. Tln, 2010, lk 120)

Võõpame pronkssõduri vapsisambaks?

Aktuelle Kamera — uudistesaade DDR-is ja E(NS)V-s, edaspidi AK — keerutab jälle tolmu pronkssõduri ümber

Hobusepea galerii näituse avamist skulptor Roosi 100. sünniaastapäevaks kommenteeris AK 14. XI 2008 sõnadega:

Skulptor Roosi tütarde sõnul oli pronkssõduri kipskavand valmis veel enne sõda ja mõeldud Vabadussõja mälestisele...

 

Kelle käsul või soovil niisugune ajaloputus käib, on võib-olla ülearu küsida, kuid ikkagi... Delfi kommentaariruumis tabas vastupanuveteran Mart Niklus täkkesse:

Tagantjärgi tarku palju. Võib-olla leitakse ühel päeval isegi Kalevipoja parteipilet üles!

 

Nikluse meenutet veneaegne anekdoot Kalevipoja parteipileti otsimisest sobib muide ka Vabadusplatsi tänavuste kaevetööde kommentaariks keskerakondlikus Tallinnas.

 

Ja skulptor Roosi — muuseas Eesti NSV teenelise kunstitegelase — pärandist rääkides... Intervjuus Kadi Alatalule rääkisid kujumeistri kunstnikest tütred Aino Saan ja Linda Himma asjast enam kui umbmääraselt, kolmandas isikus, nagu polekski allikaks oma isa. Too aga avanes nende jutust liiga ara mehena isegi selleks, et oma lähikondsetelegi pronkssõduri tausta valgustada. Isa kartnud nimelt Siberisse saatmist — NB! — Ka enne oma surma — aastal 1990! Aga kes siis sellest Roosi peretütreile rääkis? Ja üsna hiljuti, sest varemais usuteludes ei ole kujumeistri tütred sellest õhanudki (vt näiteks 14. IX 2004 Eesti Päevalehte) Vahest rääkis pronkssõduri monumendiansambli kolmas autor, praegune emeriitprofessor Arseni Mölder (*1919) ??? Ja siiski on midagi viltu ses loos, kui mees jutuga ise esineda häbeneb.

 

Seevastu intervjuus, mis sai 4 aasta eest antud, tuletasid kujumeistri tütred meelde, et pronkssõdur oli nende isa jaoks esimesi suuri tellimusi... Ei mingit juttu sõja eel koos Arnold Alasega alustet vapsisamba kavandist, mida AK nüüd — AD2008 — usaldusväärse tõdemusena lansseerib.

Kas Roos ja Alas ikka olid juba toona loomepartnerid? Või said siiski Moskva tahtel kokku — alles nn riiklikes kunstiansamblites (ERKA), mis baseerusid Jaroslavlis. Sest nagu Enn Roos (1908-1990), nii pühkus ka Arnold Hoffart-Alas (1911-1990) sõja ajal punapagulusse ja oli sestpeale Kremli poolt pukki pandud nukuvalitsuse pajukil.

 

Alas sattus 1941 Punaarmeesse ja kuulus 1943-1944 Jaroslavli-punti nagu Rooski. Pärast II maailmasõda osales Alas tõesti mälestussammaste loomises, kavandades nende arhitektuurseid osi. Varem, enne sovettide saabumist oli Alas puutes vaid pargi- ja aiakujundusega, mitte ausammastega.

Reporter Kadi Alatalu ja AK vahendatud väide kahe mehe varasemast koostööst on niisiis samuti ülimalt küsitav.

 

Vahepalaks teine, seekord anonüümne, kuid mõttekas kommentaar samast Delfist:

Hindan pigem Roosi loomakujusid. Paraku saab enim tähelepanu ikka see solbakas, mis ometi on saanud [sõjaväekalmistul] õigema asukoha. Ja ammu pole küsimus kunstis, kõik on ära solkinud ideoloogia. Pole oluline, mida kunagi kuhugi on kavandatud, kui sellest on saanud võõrrežiimi propagandariist. Kui asi oleks olnud nii sini-must-valge ja eestimeelne, oleks [kujuri tütrepoeg] Ken Saan sellest koos asjaosaliste pajatustega ammu filmi teinud. Miks ta vaikib?

Põhjus on lihtne, see pronkslooke vabadussõjalase kipskujust on tõest kaugel.

Kui alasti tõde jääb nigelaks, siis tuleb legende üha lisada.

Ja Eesti TV (ERR) on millegipärast vale ülespuhujatega sama teed läind. Miks? Sõjaaja punapagulasena Venemaalt naasnud Enn Roosi (ja K^o) sõdurikuju on tõesti üks ta vähem õnnestunud taieseid.

Sovetiajal, kui autor veel elas, ei meenutatud tema auks juubeldav ensvenkulik ajakirjandus pronkssõdurit Roosi tippsaavutuste seas kunagi.

Vt ülevaateintervjuud Roosiga “Sirbist ja Vasarast” (AD1973), kus elutööst ja loomingust juttu pikalt ja laialt, aga mitte “vabastaja” kujust, millest nüüd suisa vapsisammast proovitakse teha.

Kas Kristjan Palusalu modelleerimise müüt on juba liiga kulunud?

Või on ajad punasemaks läinud? Enn Roos võis, jah, oma teenelise tegelase tiitli nukuvalitsuselt saada pronkssõduri eest, aga ega tollane kultuuriajakirjandus koos kriitikutega teda siis s e l l e pärast kilbile tõstnud! Vene aeg kaasneva vastupanumoraaliga ehk polnudki nii hull kui praegune — n i i ü t e l d a — e e s t i — a e g

 

Nagu ikka veel elujõus AK meile tõestab, võib kommunistide roimade mahavaikimine (k. a ajuloputus) veel kaua mõrusid vilju pakkuda.

Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis

Sõjajärgse Baltikumi esimene organiseeritud vabadusmeelne ( loe: antisovetlik ) massimiiting toimus juunis 1987 Riias.

Üksteist kuud varem oli kolm töölist — Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss — Liepājas asutanud grupi Helsinki '86, mis nimeliselt viitas läinud kümnendil Soome pealinnas sobitatud CSCE leppimusele rahvusvahelise julgeoleku, koostöö ja inimõiguste alal. Asutajate sihiseade, nagu ka nende tegevuse kõrvaltkäsitlejad, kõnelesid inimõiguste kaitse rühmitusest — läti keeles cilvēktiesību aizstāvības grupa — kelle taotluseks oli:

«… jälgida, kuidas peetakse kinni meie [Läti] rahva majandus-, kultuuri- ja individuaalsetest õigustest […] teavitada rahvusvahelisi organisatsioone rikkumistest, mis leiavad aset meie rahva materiaalsete ja vaimsete väärtuste ning meie rahvuse vastu…»

Tsitaadid H'86 asutamisteatest

Objektiivselt järgisid helsinkilised üldinimlikku õiglus- ja priiusaadet, ent oma tegevuses ühitasid nad õiglustunnet nii isikuti kui kollektiivina ka muinuskaitselise, rohelise, demokraatliku ja rahvusliku meelsuse + poliitika/ teemade/ ülesannetega. Tegemist oli tavatust ringkonnast tuleva, ent seda mõistetavama meeleheite-väljendusega, mis kõlapinda leidmata võinuks lõppeda totalitarismi tingimusis tavaliselt ﹦ täbarasti. Mistap kerkis küsimus…

Jüri Kukk ja olümpiaboikott

Hiina olümpiaboikoti-vaidluse taustal tasub meenutada Moskva'80 vastast boikotti. Eestile mõjus olümpiaboikott seeläbi, et Tallinna olümpiaregatile saabus kõigest 23 riigi purjetajaid, neli aastat varem Montreali OM-i purjeregatil oli osalenud 40 riiki.

Jüri Kukk 1940-1981

Peale vaba maailma riikide toetasid Moskva mängude boikotti ka Eesti jt anastatud Balti riikide erimeelsed. Seda deklareeriti 28. jaanuaril 1980 Moskvas akrediteeritud välis-ajakirjanikele edastatud memodes, millest üks vastustas sovetlikku sissetungi Afganistani ja teine olümpiaregati pidamist Tallinnas.

Viimast selgitab katke Vabadusraadio eesti toimetuse uudistest 30. jaanuaril 1980:

... Selles läkituses rõhutatakse, et ükski sõdiv riik ei tohi olla OM-de korraldajaks, kuna olümpia sümboliseerib rahuüritust. Samas läkituses nõutakse OM-de üleviimist kuhugi mujale ning protesteeritakse olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Siiani ei ole paljud lääneriigid tunnustanud Balti riike N Liidu koosseisus. Olümpiaregatt Tallinnas võib aga olla N [Liidu] okupatsioonile kaudseks tunnustuseks. Balti dissidentide mõlemad läkitused andis Lääne ajakirjanikele üle eesti teadlane Jüri Kukk.

― Radio Liberty 30. jaanuaril 1980.

Aasta ja kaks kuud hiljem langes TÜ dotsent Jüri Kukk justiitsmõrva ohvriks.

Langenud Vabadusvõitleja Päev 2008 Tartu Ülikoolis

Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslase, keemiateadlase Jüri Kuke traditsiooniline mälestuskonverents toimub tänavu 29. märtsil kl 12-18 TÜ aulas. Teemaks on “Ajalugu ja poliitika. Ajalookäsitlus, mis toetaks (väike)riigi arengut ja ohustatud (väike)rahva püsimajäämist.”

Vabadusvõitleja Jüri Kuke elukäigust:

Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940, õppis ja töötas keemikuna TÜ-s 1958-79, stažeeris erialaselt Prantsusmaal Bellevue's 1975-76. Rahvusliku meelsuse ja okupatsioonivastaste väljaastumiste eest vallandati ta 1979. aastal oma seniselt töökohalt TÜ-s kohalike KGB-laste, tolleaegsete kolleegide ja isegi mõnede üliõpilaste abi ja koostöö tulemusena. Seejärel arreteeriti ta 13. märtsil 1980. Järgmise aasta 5.-8. jaanuaril Tallinnas ENSV Ülemkohtus toimuva justiits-arveteõienduse käigus mõisteti talle 2-aastane vabaduskaotuslik karistus.

Nagu sovetlikus kohtupraktikas tavaks, polnud poliitprotsessidel jälgegi objektiivsusest, iga kohtuotsus oli poliitiliselt dikteeritud ja/või ette ära otsustatud. Protestiks kohtulavastuse vastu pidas Jüri Kukk koos oma protsessi kaasosalise Mart Niklusega näljastreiki. Ühtlasi lugesid nad endile alandavaks justiitsparoodias osaleda.

Aasta 1981 algul küüditati Kukk karistuse kandmiseks Tallinnast Venemaale. Jüri Kuke surm saabus Vologda tapivanglas sama aasta 27. märtsil kl 2.20 ― põhjuseks eluohtlikus seisundis viibiva vangi ebainimlik kohtlemine, ta lämbus tõenäoliselt ebaprofessionaalse sundtoitmise tagajärjel.

Jüri Kuke represseerimise vastu protesteerisid teiste hulgas ta endised kolleegid ― Prantsusmaa keemikud, samuti vene dissidendid ja vaba maailma ajakirjandus. Aasta hiljem tegi VGKO Vabadusraadios eete tähistada 27. märtsi Langenud Vabadusvõitleja Päevana (LVP).

Süngelt reaktsioonilisest ajajärgust hoolimata astusid julgemad ja teadlikumad kodanikud Eestis ka siis otsustavalt vastu punavõimule.

Ükskõikseks võimu-vägivalla ja inimkannatuste vastu ei lubanud neid jääda ei rahvustunne, inimväärikus ega kodanikuau. Väikerahvas, kelle geograafiline asend vastandab neid paljukordses ülekaalus olevate sissetungijatega (nn vabastajatega), poleks kunagi saavutanud ei vabadust ega ellujäämist, kui tal poleks jagunud tarkust ja visadust rahvusliku kestmise, iseseisvuse ja omariikluse eest välja astuda.

Teatud ringkonnad levitavad Eestis pidevalt müüti, nagu oleks meie iseseisvus taastatud veretult, kuna eesti rahvas olla lihtsalt end vabaks laulnud. Mälestuskonverentsi korraldajad usuvad siiski, et LVP riiklik tunnustamine pole oma aktuaalsust kaotanud ning millalgi saab see teoks.

Aulakonverentsil esinevad TÜ endine rektor prof Peeter Tulviste, emeriitprofessor Helmut Piirimäe, endised kommunismivangid Veljo Kalep (Kanada), Kalju Mätik, Mart Niklus, Heino Noor, Priit Silla, Enn Tarto, ajaloolased dr Olaf Mertelsmann (Saksamaa), Olev Ott (Rootsi), Rünno Vissak, suursaadik Mart Helme, kodanikualgatuse aktivist Ain Saar jt.

Akadeemiline mälestuskeskus HEREDITAS

Vt ka Indrek Schwede “Peaaegu rüvetatud lipu lugu” allikas: 25. XI 2003 Eesti Päevaleht (Tln)

Dorpati diskussioon dissidentlusest

Tartus Dorpati-keskuses on kolmapäeva, 22. veebruari keskpäeval kavas avalik diskussioon sovetliku dissidentluse ajaloost

Peaesineja on N Liidu dissident, inimõiguslane, Moskva Helsingi-grupi juht Ljudmilla Aleksejeva (pildil), võõrustaja Eesti antisovetliku vastupanu-liikumise veteran Mart Niklus…

Vene piirivalvekindral Kortelainen siin ja mujal

MART NIKLUS:

Küllap aitas KGB endine pealik Eesti NSV-s Karl Kortelainen oma tegevusega kaasa nn laulvale revolutsioonile ja "iseseisvuse taastamisele" Eestis. Samuti, Enn Tarto, Lagle Pareki jt arreteerimisega hoidis siin ära "äärmuslikke väljaastumisi" ja "natsionalistlikke provokatsioone". Ega jäägi GULAGi endisele kommunismivangile nüüd üle muud kui ära oodata, missuguse sisuga tulevad järgmised eestikeelsed nekroloogid Moskvas teise ilma läinud "prominendile".

EESTI GEBISTE… 

____________________

Kortelainen, Karl Erkki/Eriku/Efremi/Jefremi poeg — edaspidi KEK 

— KGB piirivalvevägede knd-ltn, ENSV KGB em 15. 6. 1982 — 17. 3. 1990; teeninud MGB/KGB-s alates 1948. Aukraadijada: ltn 1951, vn-ltn 1954, kpt 1957, mjr 1963, al-plk 1968, plk 1972, knd-mjr 1977, knd-ltn 1982. NLKP liige 1953-1991.

____________________

ELUTÄRMINID: 
* 1.4.1930 Malaja Estonija/Nikolaevka k Lääne-Siberi krais, praeguse Kemerovo obl Leninsk-Kuznecki raj-s;
† 3.5.2020 Moskva.

PÄRITOLU: eesti—soome; ema Ella/Elena/Jelena; isa Kotkast pärit kommunist, kes Soome kodusõja järel pages Siberisse, kus ta abiellus eesti tüdrukuga; nende poeg sai eesnime Karl Marxi järgi /Vanemad venestuina: Кортелайнен Эрик Андреевич, Елена Густавовна (Irina Pavljutkina, Veroj i pravdoj. Krasnaja zvezda, 24.3.2010)

KEK & KÜLM SÕDA. Oma esimesel (ja viimasel piirivalve-romantikasse puutuval) lahinguretkel osales KEK MGB Mahhačkala piirivalvekooli õppurina 1950 Novorossiiski kandis, kus ta piirivalve kursantide kolmikus ja kohalike pidalitõbiste abil jälitas Türgist kiirkaatriga (üle Musta mere) tulnud diversandipaari. (Allikas: Pavljutkina) Tema piirivalve-teenistus algas Soome piiril, kordonitöö ulatus Soome lahe kummalegi kaldale, nii Karjalasse kui ka Leningradi oblasti Kingissepa/Jamburi rajooni; ning hiljem karjääri edenedes jätkus N Liidu mitme piiriringkonna staapides.

Enne suunamist ENSV MN-i j.a KGB ülemaks sattus KEK polkovnikuna taas külma sõja eesliinile, seekord nimelt HRV ja NSVL-i piirile naabermaade vastastikuste hõõrdumiste lõppetapis, so sügisest 1975 kuni kevadeni 1982.

 

“Tema piirivalvuri-ellu jäävad pingeline teenistus Hiina Rahvavabariigi piiril, kus relvastet vastasseis Damani saare konfliktiga ei hääbunud, vaid võttis uusi plahvatusohtlikke vorme. Kõik siin oli kui rindel. Neis oludes teenis kindral ligi 8 aastat — staabiülema ning siis Taga-Baikali ja Kaug-Ida piiri-ringkonna ülemana. Ta rinda ehivad Punatähe ja Oktoobri-revolutsiooni ordenid ja armistunud süda, mis tänaseni end meelde tuletab.” (Boris Sergeev, Čest' generala. Pravda, 29.5.2009)

 

Täpsemalt 1974-1975 oli KGB pv-vägede Punalipulise Looderingkonna staabi ülema at ja hiljem KGB pv-vägede Punalipulise Kaug-Ida ringkonna ülema I at; juulist 1979 septembrini 1981 KGB pv-vägede Punalipulise Taga-Baikali piiriringkonna ülem. 

 

Maist juunini 1982 viibis KEK üleliidulises kaadrireservis Moskvas.

KEK & EESTI

 

“Aastal 1982 sai Kortelainen paljudele ootamatult uue määramise — Eesti [NSV] KGB esimeheks. See on ainulaadne juhtum, kui liiduvabariigi julgeolekut juhatas piirivalvur.”

Ta oli KGB esimees Eestis 1982-1990; enne teda, kuni 15.6.1982 oli kohaliku KGB esimeheks knd August Pork; pärast teda, alates 17.3.1990 oli KGB esimeheks knd Rein Sillar. Kortelainenil ei õnnestunud tõkestada eestlaste pagemist NSVL-ist Läände, milleks ta ilmselt oli seatud, selmet kasvas põgenenike hulk tema ametiaastail rekordiliseks. Kortelainen haldas erimeelsete “lõplikku” vaigistamist mh Lagle Parekit, Enn Tartot jt vangistades; 1988-1989 kaitses KGB üleliidulise alluvuse prioriteeti ENSV-liku suvereniteedi ideoloogia pealetungi eest; samuti korraldas Eestis paikneva KGB-arhiivi põhiosa toimetamise NSVL-i kindlustamaks võõrvõimu salateenistuse dokumentivaramut vastupanuliikumise ja rahvusluse tõusulaine võimalike järelmite vastu. 

 

“Kindral K.E. Kortelainen saatis enamiku neist [arhiividest] kindlasse kohta.” (Allikas: Sergeev)

Teenistuse eest ENSV MN-i j.a KGB juhina 1982-1985 sai Oktoobrirevolutsiooni ordeni, mis oli N Liidus tähtsuselt II aumärk. Eemaldati julgeolekukomitee kohaliku ülema kohalt samamoodi ja -aegselt KGB juhtivkaadri uutmisega Läti ja Leedu NSV-des.

MOSKVA TAGURLASED. Pärast lahkumist ENSV-st märtsi keskel 1990 kuni augusti lõpuni 1990 oli KEK taas KGB kaadrireservis Moskvas; seejärel ligemale aasta NSVL-i pv-vägede peavalitsuse ülema I at, ent tagandati, kuna 19. 8. 1991 oli KEK putšistide poolele asunud; järelmina saadeti teda septembris 1991 reservi ja aprillis 1992 erru, ametliku formuleeringu kohaselt seoses haigusega, ka säilitas ta õiguse kanda kindralivormi; hiljem oli KEK personaalpensionär Moskvas; vahepeal -1995- ZIL-i turvavalitsuse ülema at; alates 2000 Föderaalse Piirivalveteenistuse direktori konsultant; kuulus Venemaa veteranide–kindralite aktiivi, mh osalenud Eesti-vastases propagandas — vt avalikku kirja Venemaa presidendile jt (ajaleht Patriot 2002)!

JA VEEL… Teise maailmasõja ajal oli Karl koos ema ja õe Helmi/Veraga elanud Kubanimaal, mis vahepeal, 1942-1943 jäi sakslaste—rumeenlaste okupatsiooni alla; KEK-o abikaasa oli Ekaterina/Jekaterina, tütar Natalja, pojad Feliks ja Oleg; viimane on FSB kindral, seega jätkamas piirivalve-dünastilisi traditsioone.

 

____________________

Kortelainen, Oleg Karli p (*17.2.1955 Zelenogorsk Lng obl Viiburi rajoonis) 

— septembrist 2007 Venemaa FSB piiriteenistuse piirivalve-departemangu analüüsi- ja koordineerimisvalitsuse juhataja; knd-mjr. Vt Kortelainen, Karl juures…

____________________

ISEKIRJA KOMMENTAAR: Kortelaineni aeg ENSV MN-i j.a KGB ülemusena oli fataalne läbikukk… 

Selles ja üksnes selles mõttes aitas KEK kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. 

Töötamaks Eestis vaenulikku võõrvõimu tagavas struktuuris puudus KEK-ol nii isiklik tahe kui ka missioonlik kutsumus, oli varuks küll kuulekus, ilmselt koos truu valmisolekuga täita keskuse iga käsku. 

Kortelaineni etniline taust oli eelise asemel pigem nõrkuseks: soome kommust isa tõenäoline mõrvamine stalinlike “etnotsiidide” raames — ja küllap sestsamast johtuv ema + kahe lapse elukoha-vahetus — Siberi eesti külast Kubanimaale — rahvuse salgamine ja perekondlik kiiks oma läänemeresoome nimesid venestada — need peegeldasid sovetivõimu survel kõigile Kortelaisile sisekõrvast sabakondini juurutet enese-alalhoiu-instinkti, mis tagas ka KEK-o kandidatuuri sobimatuse julgeoleku-komitee-juhiks ENSV-s.

Moskva ülemuste argumentatsioonis tema Eestisse määramisel on aimata pealiskaudsust: küll formaalselt (paberil, mitte suus) oli KEK-ol tulevasele ametikohale kasuks tulev emakeel justkui plussina olemas. Teisalt võiks mõistlikuks pidada Moskva peamaja kaadriosakonna valiku juures otsuse langetamist täisverelise piirivalvekoera kasuks… Kui päriselu poleks tõestanud vastupidist. 

Eesti NSV elanike pagemine välismaale oli ammu silmatorkavaks teguriks — pelga piiririkkumise asemel suisa üleliidulise KGB (piiriväe) mundriau pihta käiv antisovetlik ilming. Aga piirivalve-kindrali seadmisega ENSV MN-i j.a KGB ülemuseks sai see KEK-o teisel ENSV-aastal (1984) sootuks soovimatu ulatusega taudiks — oli juba nagu mingi antisovetlik rutiin. 

Probleemi tausta avavaks selgituseks sobib üks 1980-kümnendi algupoolel KGB-andmestiku najal Läände-pagemist vaaginud uurimus, milles tuvastati sovetirežiimile truudusetuima rahvusena… eestlased.

Vt tabelit!

Vladislav Krasnovi teose “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) Eesti-keskset vahendust saab lugeda Riho Mesilase blogis "Leerivahetuse taud” ( I osa ja II osa )