Külm sõda hiina moodi

Kommentaar Postimehe Puna-Hiina vahelehe auks

Euroopa jäävat hiinlase ilmapildi servale. Ometi on Puna-Hiina täna eesti teabevälja hõlvates edukam kui "meie vana sõber" Venemaa. Ei ole see hiina kommule ka suur kunst, sest ta on venelasest südim. Ja teisalt — erilist hiina ohtu me enamasti ei adu. Ja kui asi jõuab Eesti välispoliitika mõjutamiseni, peab Peking võistlema enne Washingtoni kui Moskvaga. Ei saa ka hetkekski välistada, et punapiludel on siin ka oma mõjuisikud, mõjupartei(d) ja mõjumeedia.

LÕIMUNG HIINA MEEDIAGA? Eesti Meedia AS-i pealõit Postimees pole punapilude esimene ega viimane vabatahtlik piiar. Ka meie kolka-ringhääling, üks raadioke Viru-, teine Pärnumaal, on edastanud kord—paar nädalas punapilude PR-saateid Radio86-lt. Neid paiskavad "päris priilt" eetrisse aga meie kallid — või ikkagi odavad? — põhjanaabrid Pori kesklainesaatja ja Tamperes toimetava FutuVision Media Oy kaudu. Seal tehakse saateid maakeeli Maarjamaale juba 2 ja pool aastat, kevadest 2009, mil eesti- ja leedukeelse programmi tarvis avati Raadio-86 Baltimaade toimetus.

MÄRKUS AD2013. Puna-Hiina spondeeritud eestikeelsed saated Soome kesklaine-raadiojaama Poris lõppesid hiljemalt juunis 2011.

Balti ühtsust siiski ei järgitud ja läti keel jäeti kõrvale, mis näitab, et Läti ei ole punapiludele sama tähtis kui Eesti. Küllap on saldējumsid arvatud karusfääri. Ja maarahvas on õnnega koos — uus Veneohust-Päästja olemas, ju siis jüngreidki leidub!

Ehk võtab eesti—prantsuse poolriiklik Levira AS vmt levifirma edastada ka Hiina TV-d? Iga jüaan on masu aegu teretulnud, vabalevi digikanalid alles pooleldi tühjad ja dalai-laama korduva vastuvõtu eest tuleks kah tasuda. Saame näha…

Tänavu (AD2011) oktoobris saabub Eesti-visiidile Hiina (RV) delegatsioon, mille ülesandeks on mh uurida Hiina telekanalite transleerimise võimalusi Eestis.

Kuueliikmelist delegatsiooni juhib riikliku ringlevi- ja filmiameti asedirektor Li Wei. Hiina saatkonna andmeil on visiidi eesmärk Hiina—Eesti koostöö arendamine ringhäälingu, TV ja filminduse alal, kavas on sõlmida sellealane koostööleping.

Delegatsioon soovib külastada raadio- ja telejaamu ning uurida võimalusi Hiina Kesk-TV (CCTV) rahvusvahelise ja dokumentaalfilmi-kanali edastamiseks Eestis. Visiit on kavandatud oktoobri keskpaika. (BNS, 8. V 2011)

PARTEILIK TURUMAJANDUS. Ideoloogilist ettevalmistust on igatahes tunda. Pangem tähele, mis noodist laulavad meie kõigetargemad ministrid! Nimeliselt Juhan Parts (ETV-s kevadel 2011) ja Rein Lang (Kuku-raadio 21. VIII 2011), kes väidavad silmi pungitades, et kommunismi polevat Hiinas kusagil näha… Nemad on juuraharidusega, Marxi ja Leninit õppinud mehed! Teavad paremini… Ehkki kommunism torkab kui mitte kogu alastuses, siis sündsal moel, aga ikka lausa silma HRV konstitutsioonis:

“Hiina RV on rahvademokraatliku diktatuuri sotsialistlik riik, mida juhib töölisklass ja mis põhineb tööliste ja talupoegade liidul; Hiina RV toetub sotsialistlikule korrale.” Nõnda kordab Hiina RV põhiseaduse §1 kustumatu kajana viimse sovetliku põhiseaduse §1, mille kohaselt ka NSV Liit oli “üldrahvalik sotsialistlik riik, mis väljendab tööliste, talurahva, intelligentsi ja töötajate tahet ning huve…”Jne.

Kes ei näe siin kommunismi, peaks olema pimedusega löödud või ahistatud ajuga mankurt, mitte TRÜ diplomiga jurist, nagu Parts või Lang. Aga nad ei paista välja kui nupust nikastatud! Tuleks pidada neid siis rafineeritud mõjuisikuiks? Või lihtsalt silmakirjalikuks? Nad ei esita isiklikke vaateid, vaid oma partokraatia, IRL-i, Reformierakonna ja valitsuse, EV ametlikku seisukohta?

Ei saa pidada võimatuks, et Eesti valitsusvõimud ongi käsist seotud, ning hakates HRV otseseks ruuporiks, peegeldas Postimeeski vaid (geopoliitilise) olukorra paratamatust. Miks muidu siin, vabas maailmas käiata valet hiina kommunismi süütust olemusest?!

Vastus võib peituda ka Hiina välisraadio CRI hiljutises sõnumis, et Londonis võtsid HRV riiginõunik ja ÜK rahandusminister 8. septembril vastu 7-punktise koosmeele-kommünikee, mille 4. punkti järgi olla Hiinas "täielik turumajandus" (ingk full market economy). Täielik on seejuures muidugi hämasõna, mis peaks varjama vabaturumajanduse puudumist.

"… IV. Briti pool kinnitas taas oma toetust Hiina täieliku turumajandusliku staatuse kiireks tunnustamiseks EL-i poolt." (Vt 9. IX. 2011 CRI vk saadet või Xinhua ingk uudist «China, Britain reach extensive consensus at forum»)

Üks eesmärke on siis Brüsselit mõjutada ja sel sihil — HRV kapitalistliku kuvandi kinnistamiseks — on britid juba värvatud. Sestap võib Euroopa jäädagi punapilu-ilmapildi kaugeimale servale, meie pildil seevastu punalaigud muudkui paisuvad.

SAMAL TEEMAL: Isekiri: Külmas sõjas Eestiga… — Hiina kapitalism on kamuflaaž — Puna-Hiina ründab Eestit — Eesti Meedia hiina õppetund — Hiina Päev Pärnus

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib Putin (post)sovetlikku traditsiooni.

Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič Putin ( WP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:

Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!

Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

Krimisläng — VVP relv Läti vastu

 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»

 》 EestiMeel: Peninukk Putin ja pühad piirid 《

Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:

• Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendiku …
• Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
• Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis, 2016. aasta juunis ja juulis 2017…
• …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas kuni ( 24. Ⅱ 2022 hübriid- ) sõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  20%  Ukrainast, sh Krimm.

«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.

 》 Fjodor Korsakov Valge mehe verisest võitlusest, mille tagajärjel võõras lipp Hiinasse kanti PM-is 1927 《

Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOON ( Русский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude üleilmses revolutsiooni-võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.

… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…

( Hiina pilk Venemaale )

KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri

Hiina kommunismi väljavaatest

Hiina kommunism on poliitilist ja ühiskonna-korda õigustava utoopiana oma õitsengu tipus. Seni on komparteid järjel hoidnud oma ainuvõimu täiendamine eraomandi- ja majandusliku algatuse voliga. Kuid liberaliseerimiseta ei saa Hiina majanduse edulugu olla lõputu. Mis saab edasi?

LOOTUS ROOMIKU ALL. Kui Taevase Rahu väljaku (Tiananmen, TRV) demokraatianõuded ööl vastu 4. VI 1989 lömastati tankiroomikute all, siis veresauna XXI aastapäeva avalik tähistamine, meenutused ja arutelu tallati "rahva huvides" punavõimude ennetavate sammude alla. Nii pani politsei Hiina pealinnas juba tärminieelsel päeval kinni 6 kunstnikku, kes Kaunite Kunstide Muuseumi ees olid oma eelkäijate, TRV meeleavaldajaist ohvrite mälestamiseks väikese istumistunni korraldanud. (RFA—Zhu Yanguangi foto 3. VI 2010)

Samal 3. juuni õhtul läks rühmituse Tiananmeni Emad 73-aastane esinaine AP uudisteagentuuri teatel oma iga-aastasele küünlasüütamise tseremooniale Beijingi lääneosas, ikka samas paigas, kus hukkus ta poeg, üks 1989. aasta veresauna sadadest ohvritest. Kuid ka see leinahetk oli võimureile liiast.

Politseivöönd hoidis meedia esindajaid kinni eemal, samas kui hukkunud tudengi vanemad Ding Zilin abikaasaga piirati erariides võhivõõraste tihedasse ringi, nagu ilmnes, tõkestamaks sündmuse filmimist.

Associated Press 4. VI 2010: 21 years later, quiet day on Tiananmen Square

Mullu katsid erariides salapolitseinikud vihmavarjudega operatiivselt ära kõik TVR-il vilkuvad kaamerasilmad. Tänavu 4. juunil lubati TVR-ile aga filmima isegi välisajakirjanikke, sest proteste polnud karta — vastupanu tasalülitamise ja ennetustegevus kannab Beijingis oma vilju.

Idatotalitarismi hiina haru on vene omast elujõulisem. Erinevalt N Liidu komparteist (NLKP—KPSS) on hiina kommunism ajapikku taganud suhtelise ettevõtlusvabaduse ja avarama privaatsfääri. Kommunismiehituse ametlikku sihti ja ainupartei poliitmonopoli siiski silmist pole lastud.

Verised sündmused Tiananmeni ümber ühes paar kümnendit kestva ametliku mahavaikimisega näitavad püsivat totalitarismi-kurssi, samuti kommunismi ja inimõiguste jätkuvat ühitamatust.

KIUSLIK INIMTEGUR. Nõukogude eksperiment homo soveticusega kukkus läbi, olgu siis sobimatuma algmaterjali või põhiolemuselt tõrksa inimloomuse tõttu. Ent katsed uut inimest luua pole ilmselt läbi. Need võivad Hiinas biotehnoloogia ja bioloogilise küberneetika edusammudega hoopis hoogu juurde saada.

Midagi tuleb punavõimureil igal juhul lähikümnendeil ette võtta, sest üleilmastumisel trügib esile majandusliku kasuteguri teine tahk. See on moodne inimene oma elukvaliteedi parendamise jm eravajaduste kasvuga. Miljardilise riigi kommueliidile on individualismi vohamine aga õudusunenägu.

Praegu kommuvõimurid veel saavad ennast töörahva kaitsjana näidata. Nagu juhtus Longhuas mõnesaja tuhande töölisega elektroonikatehases, mille emafirma Hon Hai Precision Industry peakorter asub üle Formoosa väina kapitalistlikul Taiwanil, kuna lõviosa tööd vihutakse ära Hiina RV-s. Noored 17... 28-aastased Longhua elektroonikatarvikute tootjad on viimseil kuil sooritanud iga paari nädala järel jälle uue enesetapu või paremal juhul -katse.

See ettevõte aga pole taivanlasest asutaja Terry Gou (* 8. X 1950) sõnul varakapitalistlik "vere & higi vabrik", vaid ajakohaselt peen, kiiresti laienev, särava kultuuri ja läbimõeldud olmega kombinaat. Ometi kaldusid suitsiidivastased abinõud osalt müstikasse. Enesetapu-needusele Foxconni kaubamärgi all — kus teatavasti täituvad Sony Ericssoni, Motorola, Apple'i, Nokia, HP jt kuulsate nutifirmade hiigeltellimused — otsiti avitust isegi kurjade vaimude väljaajajailt! Peale Buddha-munkade kümnete palvetundide, saja sotsiaaltöötaja värbamise jpt Longhuas evitet lisameetmete proovimist saabus siia mai lõpus ka Hiina Kommunistliku Partei provintsijuht, et ekspluataatorlike omanike mahitusel laokil Foxconn karmil pilgul üle vaadata. Ning Guangdongi provintsi parteijuht...

... kutsus firmat — Hiina riigimeedia teatel — looma oma enamasti noortele töötajatele "paremat, inimlikumat töökeskkonda"...

Ometi jõudsid Hiina riigitelevisiooni uurivad ajakirjanikud juba nädal varem teistlaadi järeldusi teha: asi pole niivõrd töökeskkonnas kui edasipüüdlike noorte purunevates lootustes. Need ei ole enam maalt linna pagenud ennastsalgavalt töökad ja leplikud talupojad, vaid uus linnastunud trenditeadlik põlvkond, kes loodab kiiresti järjele saada jm edasi minna...

Aga masendus algab alla ootuste palgast ja seda veelgi kärpivast trahvikorrast (vt RFA 28. V 2010). Välisfirma alampiiril töötasu peab nüüd enesetappude ahela tagajärjel kerkima. Foxconn hõlmab paarikümmet tehast kokku 820 tuhande töölisega, kelle senine kuuteenistus oli 700... 2000 jüaani (90... 300$) vahel. Nüüd on seda Foxconnis lõpuks otsustatud tõsta 20...70%, oktoobrist 2010 aga 100% praegusest kõrgemaks.

PÕIGE PRANTSUSMAALE. Suitsiidseid suurfirmasid leidub ka mujal maailmas. France Télécomi 180-tuhandelist töötajaskonda tabas 2008-2009 tervelt 35 endamõrva-juhtu ning tänavu on vabasurma läinud veel vähemalt 13 selle sideettevõtte teenistujat. Seega sama palju, kui on Foxconnis tänavu olnud endamõrvade õnnestunud ja ebaõnnestunud katseid. Kuid kommunistlik Hiina on teine tubakas.

Foxconni juhtumile leitud lahenduse paistel mandub Hiina piiramatu odava tööjõu reservi legend peagi müüdiks ning see viib kasvumeistrist rahvamajanduse vältimatult jahtumisele.

Maailma nutifirmade kulutused ainuüksi ses ettevõttes kasvavad juba 2010 poole miljardi dollari võrra. Inimtöö järsu kallinemise probleem ei piirdu ilmselt Shenzheni majanduspiirkonnaga.

Võib arvata, et Hiina RV kapitalimagnet kuhtub, kuna miljardiriigi tööjõu maksumus kibeleb tõusule ja järgnevate aastate lõikes seda ehk isegi 100 miljardi dollariste hüpetega. Viimaks tekib siin aga globaalse vabaturumajanduse antitsüklon, mis on samavõrra oluline Lääne hemisfääri tööliskvantiteedi taastumise eeldus kui kapitalismi umbtee eest hoiatav liiklusmärk hiina kommunismi teel.


Foxconni suitsiidilainet uuriv reportaaž (6-minutine I osa) Hiina Kesk-TV-s, inglise subtiitritega (lisaks vt II osa 9' ja III osa 4')

Ameerika Hääl ja Hiina e-Müür

Ameerika Hääle Hiina-teenistus jääb oktoobrist suure tõenäosusega vait, kuna USA ametlik välisringlevi tahab sinna suunatud eetrilõitadest loobuda ja suubuda täielikult internetti.

Eesti Meedia hiina õppetund

Täna esitles Eesti Meedia oma lõitade kaudu (Elu24.EE, Kuku-raadio) ning kordas Teavameedia (Raadio Sky+) ja Õhtuleht värske uudisena u 9 kuu tagust sündmust — nagu oleks Pekingi raadio (China Radio International, CRI) täna (8. II 2010) avanud eesti- ja leedukeelse veebivärava. Mis on mitmeti eksitav sõnum.

• Esiteks pole tegu mitte Hiina välisraadio CRI-ga, vaid surrogaatse Pori KL-saatjat kasutava Soome — Hiina RV segaettevõtte FutuVision Media Oy Raadio86-ga, mis nimetab oma saateid eesti keeli "Hiina tunniks". Toimetusega mitte Beijingis, vaid Tamperes ja saadete koostajaiks Soomest värvatud eesti keelt oskavad robot-ajakirjanikud (Taavi Niinimaa, Agneta Land-Koskinen, Anu Lohk, Riho Laurisaar jmt), kelle töö piirdub teiste ja mujal koostatud Hiina RV-d puudutavate sõnumite raadio- ja veebivahendusega.
• Teiseks on kõne all mullune fakt, mainitud eestikeelne raadio+veeb toimib ammu, hiljemalt 15. aprillist ja nt World Radio & TV Handbook avaldas teate uuest eestikeelsest välissaatest läinud aasta maikuises lisas (PDF) Isekiri on samuti sest rääkinud mitu korda. Näiteks kommentaaris Taevase rahu väljaku veresauna meenutuseks. Ka Raadio-86 eesti+leedu toimetuse ametlik avamine 4. VI 2009 — seni käis katsesaade — ühitati kurikuulsa verevalamise aastapäevaga.

Miskipärast magas nii suure kui väikese algustähega (E)esti (M)eedia selle märkimisväärt sündmuse õigel ajal maha ja vist püüab nüüd toda mullukevadist lund pakkudes tasa teha, võttes lätteks vahepeal varjusurmas suikunud Sõltumatu Infokeskuse teabe:

Esmaspäeval, 8. veebruaril avati Pekingis eesti- ja leedukeelsed internetiportaalid http://ee.radio86.com ja http://lt.radio86.com...

Ega keegi eeldagi, et Elu-24 ajakirjanik peaks neid varahommikuti üle lahe kostvaid saateid kuulnud olema. Ju võinuks aga seda, kas portaal oli tõesti sünnitatud täna või 9 kuud varem, tuvastada portaalinuppude sisust ja avaldamisajast. Viimati eesti teabevälja täiendanud välismaiste ringhäälingusaadete auks võib küll märkida, et need on vahepeal kulunud kuudega parenenud, nn päevauudiste vanus "Hiina tunni" saateis on pisut kahanenud, nii et viivitus on praegu keskmiselt 8 päeva. Ent kordussaadete osa on ikka kolossaalne. Eesti ringhäälingu ajaloos ei ole nii veidraid välissaateid veel kunagi varem olnud.

Siit võiks jätkata irooniliselt nii hiina alahoidlikkuse teemal kui ka selle mõjudest Eesti Meedia AS-ile. Ennekõike teeb Isekiri aga tõsiselt 3 olulist järeldust nn uudisloome toimisest eesti teabelevis.

Isegi juhtivad massimeediumid Eestis...

1. EI OLE TUNDLIKUD piisavalt märkamaks olulisi uudiseid nende toimumishetkel...
2. EI KONTROLLI enda vahendatud sõnumite sisu tõelevastavsut...
3. EI OTSI KINNITUST neile sõltumatu(i)st allika(i)st.

Radio86 eesti—leedu toimetuse avamispidu peeti niisiis mullu 4. juunil Helsingis. Selle leedu- ja eestikeelne nn Balti toimetus asutati juba 2009. aasta aprilli algul. FutuVision Radio86-l Tamperes Pinninkatul on praegu audiovisuaalne väljund, sh ring- või taskuhääling (CRI v Radio86) olemas 7 keeles: soome, rootsi, inglise, prantsuse, taani, leedu, eesti keel. Lisaks mõnesugune veebitoodang veel kolmes (norra, hollandi, islandi) keeles.

Balti toimetus avati Taevase rahu meeleavalduste verise mahasurumise XX aastapäeval väga pidulikult — Hiina suursaadiku jm VIP-ide osalusel ja eestlasest laulja (+robotreporteri) etendatud eeskavaga — tsitaat mullusest pressiteatest (vt siit):

The celebration culminated in the performance of "One World, One Dream," a theme song from the Beijing Olympics, by Radio86 journalist Taavi Niinimaa. After his performance, the Estonian opera singer (!?) received accolades for his pronunciation of the Chinese language.

News source: Radio86 celebrates start of medium wave transmissions in Baltic region

FutuVision Media Oy:n toimitusjohtaja Zhao Yinong oli varem 11. V 2009 teatanud aga järgmist:

Radio86 on aloittanut kiinalaiseen kulttuuriin keskittyvän radiokanavan lähetykset. Lähetykset kuuluvat keskiaaltotaajuudella 963kHz. Ohjelmaa lähetetään päivittäin aamulla klo 5.00-9.00 sekä illalla klo 18.00-01.00 välisenä aikana. Digita toimittaa palvelun Porin keskiaaltoasemalta. Uuden radiokanavan ansiosta keskiaaltoradiolähetykset alkavat jälleen Suomessa.

Radio86 Tampereen keskustassa rautatieaseman tuntumassa...

...is made up of a multinational team of media professionals who strive to stay on top of latest events in China and who chart what the Western audience wants to know about China...

...Tuotanto alkoi vaatimattomasti Suomesta, ja nyt meillä on viikoittaiset ohjelmat Ranskassa, Ruotsissa, Tanskassa ja Belgiassa. Radio-ohjelmat ja nettisivut on tehty yksilöllisesti kunkin maan kohdeyleisön mukaan.

”The aim of Radio86 is to provide ample and diverse information on China and its culture to our audiences in the Nordic and Baltic countries. We are committed to this mission in the long-term," Zhao Yinong, Managing Director of FutuVision Media Ltd. says. The shows, presented in a Estonian, Lithuanian, Russian, Polish and German, all focus on China. The Estonian and Lithuanian radio programs are produced by Radio86 in Finland, and additional content is provided by China Radio International.

All the programs and websites are tailor-made to suit the interests of the target groups in each country.

The content of the websites and radio shows consists not only of the efforts of our European journalists, but also of material we receive from our corresponding journalists in China.

Kvaliteetmeedia häbimärgid
Ülatoodud katkeist FutuVision Media Oy soome- ja ingliskeelseist pressiteateist piisab küllaga, et Eesti peavoolumeedia kesksemad "uudiste"-vabrikud lohakuse ja kergeusklikkuse eest häbiposti naelutada. Kvaliteetmeedia mandumine annab võimaluse teistelegi, võib-olla sootuks uutele vaenlastele, sarnaste või hullemate psühholoogiliste operatsioonide korraldamiseks. Kui punahiinlased ja nende (roosa)soomlasist uimasevõitu käsikud on jala meie erameedia ukse vahele saadud, siis on Kremlil see korda läinud ammugi.

Täiendus 9. II 2010 Tähelepanuväärse aegumise + punahiinalikku (Xinhua) näivtõelust tekitava sisu kiuste avaldasid selle nn uudise eilset BNS-i tsiteerides ka luterlik uudisteportaal Uus Eesti ning Eesti Meedia AS-i tütarettevõtte Ühinenud Ajalehed maakondlikud lõidad:

• pealkirjaga "Hiina riiklik rahvusvaheline raadiojaam CRI avas esmaspäeval eesti- ja leedukeelsed veebiküljed..." kirjutas mullusest sündmusest tänane Pärnu Postimees ja...
• pealkirja all "Hiina riigiraadio avas eestikeelse veebikülje" ka tänane Järva Teataja.

Ja täiendus 10. II 2010 Eesti Rahvusringhääling ja ETV-1 saade "Terevisioon" lisasid täna oma poolt:

Esmaspäeval (õieti: aprillis 2009) avati Pekingis (loe: Tamperes) eesti- ja leedukeelne internetiportaal ee.radio86.com ja lt.radio86.com, mis pakuvad Hiina (RV) temaatikale keskendunud infomaterjali. China Radio Internationali ametlik portaal CRI-Online on alates 1998 avanud eri keeltes 61 veebilehte ja 18 online-raadiot. Juba pealiskaudsel vaatlusel on selge, et tegemist on Hiina riikliku propagandakanaliga.

(Mart Nutt: eestikeelne portaal aitab Hiinal EL-is kanda kinnitada ERR-i uudised 10. II 2010 07:42)

Surve Puna-Hiinale paisub

Hiina võimureilt inimõigusi ja vabadust nõudlev välispoliitiline surve leiab mõjukaid liitlasi sisemaal?

RÜHM ENDISI PARTOKRAATE kutsub avaliku kirjaga üles Puna-Hiinas tsensuuri kõrvaldama, k. a internetis, ja tagama ausat väljendusvabadust.

Hiina rahvuslike sugemetega “sotsialistliku demokraatia” propaganda on piinlik pettus. [---] Isegi peaministril* puudub sõna- või pressivabadus. [---] Soovitame Rahvakongressil viivitamata välmida Ajakirjandusseadus ning tühistada ajakirjanduse ja kirjastamise valdkonna kõik [üldriiklikud ja kohalikud] piirangud.

Kirja järgi piirab Hiina Rahvavabariigis (HRV) sõnavabadust —

“nähtamatu must käsi” **

— mis telefoniõigust rakendades ja konstitutsiooni rikkudes isegi peaminister Weni avaldusi tsenseerib.

Hiina vanakommude avalik kiri kannab 1. oktoobri kuupäeva, kuid valmis ilmselt alles veidi enne internetti ilmumist (11. X 2010). Selle adressaat on Hiina Rahvakongressi alaline komitee (seadusandliku kogu presiidium) ja peanõudeks järgida HRV-s aastast 1982 kehtiva põhiseaduse §35 kohast sõna-, trüki-, ühinemise ja koosoleku-vabadust. Põhiseaduse sätteid nende vabaduste osas piiravad kirjutajate kinnitusel mitmed madalama taseme seadused ja määrused, mis kirja autorite meelest tuleks hüljata vaba teabevoolu huvides. Vanakommud tuletavad ühtlasi meelde, et Suurbritannias loobuti ajakirjanduse tsenseerimisest juba 315 ja Prantsusmaal 129 aasta eest.

/NB! Avaliku kirja täisteksti inglise tõlkes vt postituse lõpus: Open Letter from Party Elders Concerning the Current State of Freedom of Speech in Communist China/

Häda HiinaMAAga

Lõppev aasta kinnitas taas, et Mandri-Hiina pole ei iseäralik kapitalismi- ega sotsiaalselt harmooniline sotsialismimaa. Ent seal võib leiduda kodanike-ühiskonna ja vastupanu algeid suhteliselt enamgi kui näiteks tänasel Venemaal.

Eesti spordipordikud ja hiina olümpia

Ettevalmistused Pekingi olümpiaks on jõudnud Tiibetisse. Nagu sovetivõimurid Moskva'80 OM-i eel, nii on ka hiina kommunistid valmis kõigeks, et kas või vere hinnaga üleilmseks spordipeoks tasalülitada nii vastasrindlased kui tõrges Tiibet. Kas pole erimeelsete verega immutatud ka Beijing'08 olümpialogo? Küllap on.

Tiibetlased on üle poole sajandi talunud võõrast iket ja on viimaks tänavale tulnud nõudmaks sama, mis meiegi paari kümnendi eest:

Vabadust! ― Vabastage meie rahvas!

Sellised loosungid Eesti reaalpoliitikuile ega mõistagi Mart Siimanni ja Raul Mälgi taolistele spordipoliitika ja diplomaatia kujundajaile ei meeldi. Ei saa ju mingite – “VABADUST!” – hüüetega kaasa aidata Tiibeti probleemide lahendamisele! Oleme targalt vakka ja parem kiidame punavõimule takka.

Esmaspäevast, 10. märtsist Lhasas kestvad protestid olid kandunud reedeks veel vähemalt nelja linna. Sündmused algasid Tiibeti pealinna kloostreist turistimagnetite poole vanalinna ja dalai-laama Potala palee juurde suundund Buddha-munkade rahumeelseist rongkäikudest, ent on nüüdseks paisunud veristeks, kümnete kui mitte sadade ohvritega rahutusteks. Eilseks olid need laienenud muisse kloostritesse üle ajaloolise Tiibeti.

Aastal 1959 Tiibetis verre uputatud ülestõusu aastapäeva tõttu lahvatanud arenguid, samuti piirkonna muid värskemaid uudiseid võib jälgida alati Vaba Aasia Raadio (RFA) ingliskeelselt veebiküljelt, kust on pärit ka siinolevad fotod.

Seega on maailmas endiselt päevakorras küsimus:

“Kas boikoteerida Hiina olümpiamänge?” nagu julges mullu septembris–oktoobris küsida ka üks (ja tollal ainus) tegevpoliitik Eestis, kes ette ära arvas ka selle peale kostva vastuse:

“Pigem tunneme rõõmu, kui järjekordne tubli eesti sportlane on võidelnud välja Hiina-sõidu, ja kujutame uhkusega ette, kuidas sini-must-valge avatseremoonial staadionile marsib ja sportlased Montoni kenas olümpiakollektsioonis maailmale lehvitavad. Soovime Hiinast koju tuua hõbedat ja kulda ning nende säras ei paista pisike inimõigusterikkumine väljagi.”

Järgnes napp arutelu. Spordiajakirjanik Raul Rebane, üks loodetavasti moodsa aja viimse orjapidajaklanni esindajaist, mis hiljuti TV-1 töötajaile palga asemel määris pähe võlaleppeid, ei leidnud paremat kui heita olümpiaboikoti vaidluse ärgitajale ette tolle noorust (29a) ja soovitada jäämist oma liistude juurde.

Rebane võttis lipukirjaks niisiis vana loosungi, mille tõstatas juba Berliin'36 ja hiljem Moskva'80 kriitikute vastu, kes miksivat poliitikat spordiga. Mis õigupoolest tähendas, et keegi muu peale nende endi ei tohi sporti politiseerida, nagu natsid ja nende sabas kommud suure eduga ise tegid ja Hiina kommunistlik võim praegu veelgi tõhusamalt teeb.

Eesti spordipersoonidel õnneks ei saa olla liistudega muret. Nii et, kallid, pidage parem Eestis oma orje, proste või mida te veel oma liistuks loete. Aga Puna-Hiina OM-ile lendamine oleks moraalitu kaasaponnistus kommunismi Suurele Valele.

Täiendus 16. märtsil 2008: Põhjust mureks toob ka tulev nädal. Viimase 20 aasta tõsisemad rahutused Tiibetis on laupäevase seisuga ulatumas ka Qinghai ja Sichuani provintsi, märgib RFA. Hong Kongi kaabel-TV (HKT) andmeil oli pühapäevaks anastatud Tiibeti pealinna toodud lisavägesid paarisaja sõjaväetransportööriga, igas 40-60 relvakandjat, vt HKT 3-minutist videot (jt CNN-i videouudiseid). 

Vahepeal on Eestis veel üks poliitik arvustanud hiina olümpiat, toetades Beijing'08 häbimärgistust genotsiidiolümpiana ― korraldajamaa valitsuse Tiibeti-poliitika, samuti inimõigusrikkumiste eest. Aga dalai-laama kombel ei kutsu ka tema üles tänavuse suveolümpia boikottimisele, vaid nendib oma veebiküljel eile ilmunud kirjutises “Hiina genotsiidiolümpia ja Tiibet”:

“Öelda, et inimõigused on poliitika ja sellepärast me sellega ei tegele, on alatu. Lisaks on tiibetlaste ja nende vana budistliku kultuuri eluõigus midagi enamat kui poliitika. See on humanismi küsimus. Kui olümpialiikumine end sellest distantseerib, ei saa seda humanistlikuks pidada ega olümpiahartas kirjutatut tõsiselt võtta.”

Jõesaare juhtumi hiina variant

Liiklusroimar Li

HIINA KUULSATE LIIKLUSROIMARITE ELU
Temagi süü oli nii ilmne, et katsed seda kinni mätsida tekitasid üldist pahameeletormi. Joobes 22-aastane nooruk, kes oli oma WV-sedaaniga kimanud 5km/h-tsoonis pealtnägijate sõnul vähemalt 40km tunnikiirusega, ajas alla kaks rulluiskudel tütarlast. Üks neist, Chen Xiaofeng, suri järgmine päev, teine pääses püsiva jalavigastusega. Tragöödia juhtus Kesk-Hiina Hebei provitnsis Baodingis 16. X 2010 kl 21:40 otse Hebei ülikooli juures. Tüdrukud olid parasjagu koolilinnaku toidupoe ees, kui Volkswagen nad pikali paiskas.

Hukkunud Chen Xiaofeng oli pärti vaesest talust. Süüdlane Li Qiming (pildil) aga Baodingi kõrge politseiametniku poeg, kes kinnipidamise hetkel püüdis oma isa nime kilbiks kasutada.

"Minu isa on Li Gang!"

— just nii röökis roolis istuv Qiming, kui oli sündmuskohalt esiteks minema kihutanud ja siis hooletult tagasi sõitnud, nii et ta ülikooli lähedal turvameeste poolt viimaks kätte saadi.

Õnnetus lõi kõmu lahti nagu iga haarav sotsiaaldraama. Kui ülekohtu ohver on lihtinimene ja vastas — privilegeeritud üleastuja, kes võimuhoobe ja positsiooni kasutes süü ja karistuse eest pageb.

KARTUS MÕJUVA DRAAMA EES…
Seesama pani ka võimupartei büroode ja tsensuuriametkonna häirekellad helisema. Õieti võtsid parteiametnikud õnnetuse järel kiirelt tarvitusele viimsegi meetme, et lugu üldse ära sumbuks. Kuid jultunud liiklusroima ümbritsev kaitsevall langes uue meedia mõjul kui liivast kindlus. Selle vastu avaldati meelt mitmel moel nii virtuaal- kui ka füüsilises maailmas (nt alloleva installatsiooniga), kirjutati parteiluule paroodiaid, protestilaule ja kartmatult avalikke kirju. Ehkki süüdlane oli ilmselt niigi vahi all ja ka ekspertiisid ei veninud (nagu siintuntud juhtumil), oli meediavaikus avaliku kõmu taustal läbipaistvalt teesklev ja masendav oma häbituses.

Mõistes kui piinlik asi õieti on, asusid valitsusvõimud avalikkuse reaktsiooni kujundama muul moel kui lihtsalt selle kajastust piirates. Nädal aega internetis kestnud pahameele-sumina peale tõi Hiina Kesktelevisioon (CCTV) 22. oktoobril eetrisse intervjuu Li Gangi ja ta pojaga. Viieminutine saade oli tundelisi vabandusi tulvil.

Kesk-TV 22. X 2010 "uudislõik" + esinejate kehakeele arvustusega sildid YouTube'is

Hiina üks veebikolumnist (Hexun) kommenteeris muutust riigitelevisiooni suhtumises:

Ausalt, ma mõistan, miks CCTV toimetajad tegid kannapöörde ja asusid jahutama ühiskondlikku raevu riigiametnike tõesti ülbete võsukeste vastu. Nad pühendasid oma kallid eetriminutid, et näidata Li isa ja poja pisarid, nuttu ja kahetsust. Aga samas tegi CCTV ka saatusliku vea, jättes täiesti tähelepanuta ohvrite pereliikmete vajaduse omi tundeid väljendada, kaasa arvatud võimalus, et nad oleks võinud teo sooritaja ning tolle isa siirad vabandused vastu võtta. See oli lühinägelik ja rumal, sest loo ohvritepoolne vaatepunkt on nüüd inimõiguslaste ja erimeelsete, aga mitte ametliku meedia päralt. Nii minetas CCTV pea täielikult oma usaldusväärsuse ja aususe juhtunu kajastamisel.

Kunstnik Ai Weiwei tegigi selle vastaspoole kajastustöö ära, kui avaldas oma veebiküljel intervjuu hukkunu isa ja vennaga, kes nüüd kinnitasid, et on lükanud tagasi kõik ettepanekud süüasja ning pretensioonide üle läbi rääkida. Teised blogijad seavad kahtluse alla kõigi Kesk-TV "reality show" osaliste siirust. Mõni osundab seerjuures ameerika telesarja miimikaspetsi Dr Cal Lightmani märkusi nagu:

"… Inimene kasutab niisugust ilmet, olles kurb, pettunud, tusane ja süüdi, alla 15% isikuid suudab seda võltsida. Kui selline väljendus püsib näol aga üle 5... 10 sekundi, siis on see tõenäoselt teeseldud. (...) Li Gangi poeg kortsutab videos oma kulmu mitu korda — vahel pikemaltki kui 10 sekundit! On lausa tunne, et ta püüdis seda ilmet hoida, et demonstreerida nõnda oma "valu" ja "enesesüüdistust". Inimene, kes tunneb tõelist valu ja süütunnet, võib loomulikult kortsutada oma kulme, ent Li Gangi pojal läks selle ilme saavutamiseks vaja ka muid näolihaseid..."

"MINU ISA ON LI GANG!" — samad sõnad on Kagu-Hiina Chongqingis püstitatud monumendil (AP foto) Ta isa on ühiskondliku julgeoleku linnaülema asetäitja. New York Times märgib 18. XI 2010, et...

Kuu pärast õnnetust teab lugu kogu Hiina ja lausung "Mu isa on Li Gang" on saanud mõruks naljaks. See on lööklause igaks puhuks, kui püütakse vastutuse eest luusida, olgu nõusid pesemast või pruudile karistamatult truudust murdes… Isegi valitsuse kohmakad üritused lugu kontrolli all hoida on noorte ja teadlikumate hiinlaste põlguse sihtmärgiks muutunud.

TÄIENDUS 31. I 2011: Kohaliku politseijuhi Li Gangi poeg, 23a Li Qiming tunnistas end Xinhua—VoA—RFA teatel 30. I süüdi ja pandi 6a vangi. Hebei provintsi kohus arutas 5 päeva kriminaalasja, mis hõlmas purjuspäi sõidukijuhtimist ja tapmist. Li sõitis läinud aasta 16. oktoobril üliõpilaskülas otsa 2 naisüliõpilasele, tappes neist ühe Chen Xiaofengi ja vigastades teist, Zhang Jingjingi, mõlemad ohvrid olid sellal 20a-sed. Tunnistuste järgi karjus süüalune tabajatele: «Las käia, kaeba mu peale! Mu isa on Li Gang!» Vahejuhtumit kogeti kompartei-ametnike ja võimuladviku erikohtlemise näitena, mis interneti vahendusel tekitas üle Hiina rulluva pahameele-laine.

LISAKS: Kommunistlikud zombid — Isekiri: Andres Jõesaare reality show jätkub…

Tibetan Protests 2009

Tiibeti kevadine protestilaine

(eestikeeli loe edasi allpool)
Hiina rahvamiilitsa patrull Potala ees

(AFP-RFA mullusuvine foto)

Tibetans stage protests as Tibetan New Year and key anniversaries approach. As Radio Free Asia reports new protests erupting in Tibet and nearby regions, China increased it's security forces across Tibet, according to New York Times.

On February 16, according to one Tibetan source, police cracked down on a group of Tibetans after the detention a day earlier of a solitary protester in Lithang, in the Kardze (in Chinese, Ganzi) Tibetan Autonomous Prefecture of China’s Sichuan province. Armed police used force to disperse demonstrators and detaining at least 13 people.

The campaign for the boycott of Losar, the Tibetan New Year, has spread via text and e-mail messages and fliers. The holiday begins next Wednesday (February 25, 2009). Crucial areas are Tibetan capital Lhasa, Xiahe in Gansu Province that is home to a large and restive monastery, Tongren in Qinghai Province and Lithang in Sichuan Province that has been locked down this week. Local officials last week confirmed that Western parts of Gansu, Sichuan, and Qinghai provinces, which have large Tibetan communities, are again closed to foreign travelers.

There, the call for a boycott on festivities not only pertains to Losar, but also included the recent Chinese New Year, which many Tibetans in Rebkong celebrated in past years. Normally, the town would convulse in singing, dancing and pyrotechnics during the two-week holiday. But this year, few Tibetans participated.

The boycott aims to use the holiday period to mourn Tibetans who were killed during the government crackdown last March and express concern for those arrested or tortured. These are the first significant protests reported in the run-up to two politically sensitive anniversaries next month in the Himalayan region—of a failed 1959 Tibetan uprising against Chinese rule and of protests in the Tibetan capital, Lhasa, in 2008 that quickly spread throughout several provinces in western China.

Update on Febrary 28, 2009: The monk, identified as Tapey, was shot 27/2/2009, Friday afternoon in the Tibetan county of Aba in Sichuan province, after a thousand monks gathered at a local monastery to protest a ban on celebrating a traditional prayer festival called Monlam. One monk doused himself with gasoline and set himself ablaze, and security forces shot him, international Tibetan advocacy groups and AP reported Saturday, 27/2. (See videos)

* * *

Uusi rahutusi on täheldatud juba neljas tiibeti asumis praeguse Puna-Hiina alal. Sichuani provintsi Tiibeti autonoomses Kardze (Ganzi) ringkonnas nädala algul aset leidnud üksikprotesti järel vahistati Vaba Aasia Raadio (RFA) andmeil vähemalt 13 tiibetlast.

Punavõimude närvid on pingul, kuna New Yorgi Timesi teatel levivad ka üleskutsed boikottida läheneva aastavahetuse ametlikke pidustusi.

Boikotti õhutavad radikaliseeruvad noortiibetlased, kelle kannatus hiina surve ja ühteaegu ka dalai laama nn keskteepoliitika pärast on viimsel piiril, kui mitte katkemas.

Eksiilis viibiv laama on valmis mõõdukaks piirkonna ja kultuuriautonoomiaks — Tiibeti suveräänsuse loovutamise hinnaga, kuid Puna-Hiina pole valmis temaga sellegi üle läbi rääkima. Ilmselt püütakse nii elustada mulluseid proteste, nagu ka mälestust 1959. aasta ülestõusu julmast mahasurumisest hiina kommunistide poolt.

Hiina salapolitsei jälgimas tiibeti munki (foto: KyodoNews-AP-NYT) Vt ka Hiinas tehtud videot

Käesolevate arengute tõttu on võimud kohati taas sulgemas ajaloolise Tiibeti alasid välisturistidele ja karmistuvad seal politseijärelevalvet. Sündmuste kõrghetk võib leeda saabuval aastavahetusel (tiibeti keeles 'losar'). Kohaliku kalendri järgi saabub uus aasta talvise pööripäeva kannul teise kuuloomisega, so jaanuari lõpus või veebruaris (loe siit tiibeti kalendrist lähemalt)

Tiibeti järgmine, 2135. aasta saabub seekord 25. II 2009 hommikul, kuuloomise hetkel, so kl 3:35 Eaj.

Juhtumisi kattub aastalõpp Tiibetis tänavu eestlaste iseseisvuspäeva ja liugu- ehk vastlapäevaga.

More reports on Tibet (RFA)

Estofiilne unenägu

See pole unenäo-päevik. Kuid vahel on unes nähtu nii selge, et visiooni eest tuleb taevani tänulik olla. Oma ajal sain niimoodi ilmutuse tuumalöögist ― asendamatu kogemus mõistagi. Kuigi allkirjeldatud une vaatasin ära juba aastavahetuse eel, on 24. II just paras hetk see kirja panna.

Teen lühidalt ja piirdun vaid sobiva, seega unenäo filoloogilis-geopoliitilise küljega... Uni viis tulevikku, kolmveerand sajandit edasi ning kuna ma ise, nagu enamus kaasaegseist vaevu nii kauget aega ilmsi näeb, siis meeleldi jagan ilmutust kõigiga ja kinnitan kõigepealt, et mu süda nähtuga ülimalt rahule jäi ja ― mis eriti tähtis ― käesolev sajand kulgeb ilma maailmasõja-taolise mullistuseta.

Sattusin 2080. aastate Venemaale, kus riigipea hr Prussakov parajasti kuulutas välja oma maa ametliku kirjaviisi üleviimise hieroglüüfidele. Lõplikult.

Vahepeal oli riigis aga nii läinud, et seitsme või kaheksa riigijuhi nimi oli järjest seotud faunaga. Suurest kiskjast alates ja siis üha väiksemate poole kahanedes. Ja üks Prussakovi eelkäijaid oli Kilkini-nimeline ja see oli hiinlastega sõbrustamisest teinud pragmaatilise rahvusidee.

Sajandi kolmandal veerandil oli rahval lastud hiina keelt kirjutada üsna vabalt, ka slaavi tähtedega. Kuna paar viimast kümnendit, Hiina sõprusdekaad ja uus populatsioon olid teinud elanikkonnaga tubli töö, siis loeti enamikku venemaalastest Prussakovi ajal juba piisavalt küpseks hiina keelt lugema―kirjutama hiinlaste moodi, seda enam et oma kümnendik kuni veerand hiinlasi oli endiselt kodumaalt seks ajaks kah põhja poole ümber asunud.

Siin―seal oli mitmesugustel põhjustel, vaatamata majandusõitsengule, põlisrahva seas ikkagi trotsi tekkinud ja tõsiste rahutuste tulemusel oli mitu tükikest Venemaad vabal tahtel lähivälismaadega liidendunud. Nii veider kui see ka praegu ei tunduks, aga Eestiga oli ühinenud hea lahmakas Peipsi-tagust. Pihkvast Palolinnani. Viimane osutus olema endine Jamburg―Kingisepp ja oli ümber nimetatud tuntud Eesti ministri auks, kelle teened seisnesid venekeelse kooli säilitamises. Nii oli tekkinud just Eestis tolle aja maailma jaoks nii haruldasi puhtveneliku kultuuri saarekesi ning just seda olid palolinlased nõnda kõrgelt hinnata tahtnud...

Selline kokkuvõttes oli minule ööl vastu 28. XII 2007 ilmunud une poliitiline lõim.

Viimaks paar õiendust veel: See pole küll mingi näivtõelus, aga unenäo-rubriiki ma siin ka juurutada ei kavatse. Pealkirjaks sobiks ka “Russofiilne unenägu” ja kui nähtu ongi prohvetlik, ei välistaks ma tuleviku muidki variante. Pildil on hiina kujuri Ma Han'i “Hiina unistus”, portselanist ja vist sots-sürrealism. Head und!

Sadu. Mitte tuhandeid...

Mitu rahulikku elanikku suri Pekingi 1989. aasta tapatalguil?

Täpse vastuse asemel kaigub kõrvus ikka Ameerika Hääle (VoA) kunagine määratlus…

SADU, KUI MITTE TUHANDEID, mis on tänaseni pädev. Sest nagu Õhtuleht ütles 4. VI 2009 BNS-i abil Reutersit vahendades:

Toonastes sündmustes hukkunute ametlikku arvu pole tänini avaldatud, kuid neid võis kardetavasti olla üle tuhande...

Ja lisas teisal enamgi tagasi tõmbudes...

Tiananmeni meeleavaldusele järgnenud veresaunas hukkus üle 240 inimese, haavata sai umbes 7000.

Õhtulehele on küllalt kindel üks — et tegu oli veresaunaga, ehkki kindlus ohvrite arvu alampiiri määratledes lõppes. Postimehe välisuudiste toimetaja Hendrik Vosman aga kasutas viimati sama määratlust kui VoA omaaegne saade, kirjutades 4. VI 2009 Postimehes:

... sajad, kui mitte tuhanded meelt avaldanud hiinlased kaotasid pärast sõjaseisukorra väljakuulutamist ja väljaku “vabastamist” Pekingi tänavatel oma elu.

Küllap kordas ta 3 päeva varem AFP-lt oma käega PM-i veergudele toimetatud uudise (Hiina tõkestab Tiananmeni...) sõnastust:

... 3.-4. VI 1989 hukkusid võimupoolsetes repressioonides sajad, kui mitte tuhanded inimesed.

PIGEM SAJAD? Õhtulehe mainitud miinimum 240 — õiegmini 241 surnut — ja 7 tuhat haavatut on tegelikult ainsad 1989. aasta verevalamise kohta nn rahvavabariigi võimudelt üldsuse ette libistet arvud, millega muu maailm pigem ei soostu, panemata noid numbreid tähelegi. Ehk nagu 10 aasta eest kirjutas New York Times:

The number of people who died in the crackdown has never been disclosed, but it is believed to total several hundred at least.

Seega oli rahvavabastusarmee relvade läbi nn Taevaliku Rahu (õiemini: Pekingi) veresaunas surnute miinimumgi usutavasti kahesaja neljakümne ühest paar korda suurem, mille kinnituseks NYT toona märkis:

Ohvrite uus — ja kaugeltki mittetäielik — nimekiri on pikem kõikidest, mis kunagi avalikult koostatud.

Nimestiku jätsid NYT ajakirjanikud avalikustamata, n-ö taustateabeks, nii pole siinkirjutajal õnnestunud sellist nimestikku ka kusagil mujal leida.

Sadade surma saanute tõigale lisas aktuaalpoliitilist kaalu USA ametlik hinnang — et Pekingis sai 4. VI 1989 «traagiliselt hukka sadu süütuid elusid» — mida kuulsime praeguse USA välisministri HRC suust.

On this the 20th anniversary of the violent suppression of demonstrations in Tiananmen Square by Chinese authorities, we should remember the tragic loss of hundreds of innocent lives and reflect upon the meaning of the events that preceded that day…

«Sadu surma ja haavata saanuid» meenutas seevastu Rahvusvaheline Amnestia (AI) «rahulike meeleavaldajate militaarterroriga mahasurumise» 20. aastapäeva puhul:

Hundreds of civilians were killed and injured 20 years ago during the violent military crackdown on peaceful demonstrators in and around Beijing’s Tiananmen Square on 3 and 4 June 1989.

Valitsusväline AI on Pekingit arvustades niisiis tagasihodlikum USA valitsusest, kes kasutab määratlust 'sajad' eksplitseerivalt, ainuüksi surnute kohta.

PIGEM TUHANDED? Üllatavalt näib olevat järgu võrra suurema ohvrite arvu tunnustamise poole pöördunud nüüd Peking ise. Jutt on täpsemini ühest Hiina RV pool- või mitteametlikust suuvoodrist Raadio-86, mis hiljuti eestikeelseid kesklaine-saateid alustas. Nimelt valis Radio86 Baltimaade toimetus 20. V 2009 eesti saate päevateemaks 20 aasta eest veresaunaga lõppenud tudengirahutuste liidri vahistamise loo, kus üteldi selge sõnaga, et...

... 1989. aasta juuni alguses surus (...) sõjavägi Pekingi südameks oleval Tiananmeni ehk Taevase Rahu väljakul (ja selle ümbruses toimunud) meeleavaldused jõuga maha. Selles veresaunas hukkus ametlikel andmetel sadu, kinnitamata info kohaselt aga isegi tuhandeid inimesi.

Ometi ei tasu siit välja lugeda Hiina RV ametlike andmete või seisukoha muutust. Tegemist on hallivõitu tausta ja olemuga surrogaatraadioga, kes eelosundatud sõnumi võttis 1:1 üle mitte Rahva Päevalehest (Renmin Ribao), vaid… Postimees-Online'ist. Kusjuures Postimees on uudist vahendades omakorda liialdanud ja Reutersi arusaama 'sadadest' surnutest kohendanud 10x suuremaks. Reutersi moonutamata originaal (China arrests returned Tiananmen student leader) märkis 12. V 2009 'tuhandete' asemel ikkagi vaid 'sadu':

Hundreds died in the crackdown.

… JA PUNKT. Reutersil on hukkunute maksimum niisiis pigem 1½ kui 3 tuhat, samas kui Postimehe 13. V 2009 väide tuhandete hukkunute kohta lubaks kukkunuid lugema hakata alates alles 3 tuhandest.

Kui Peking kangelaslikult nn Tiananmeni massimõrva ohvrite tuvastamise vastu ei tegutseks, saaksime toetuda täna kindlama pinnale kui too Hiina Punase Risti ebakindel teade, mis algselt 2600 surnust rääkis, mis valitsusvõimude survel aga rutuga tagasi võeti ja kuulutati ennatlikuks väärteabeks.

Teadet peetakse 3.-4. VI 1989 inimkaotuste näitajana siiski väärtuslikuks ja nii on Lääne usaldusväärsemad teabeallikad selle ka talletanud — nt Andrew J. Nathani ja Perry Linki üllitet dokumendikogu The Tiananmen Papers (2001) või Carma Hintoni ja Richard Gordoni 3-tunnine uurimusfilm Gate of Heavenly Peace (Taevase rahu värav, 1995), mis jõudis ameeriklaste PBS-televõrku juunis 1996. 

Aasta 2017 lõpus avalikus Suurbritannia valitsus nende suursaadiku Alan Donaldi Pekingist HRV usaldusväärseist allikaist vahendet märkus 10 tuhandest ohvrist — vt AFP/BNS, Salajane Briti telegramm: Tiananmeni veresaunas hukkus 10000 inimest, PM, 23. XII 2017; vrd Philip J Cunningham, Is 10,000 dead the truth about Tiananmen/ Kas Taevaliku Rahu tõde ongi 10 tuhat surnut?/ SCMP, 28. XII 2017

Ajaloolase Jean-Louis Margolini järgi tõi rahumeelselt Tiananmenil demokraatiat nõudnud noorte mahasurumine juunis 1989 kaasa järgmisi ohvreid:

Pekingis oli tuhat surmasaanut ja umbes 10 tuhat haavatut, provintsides sadu hukkamisi, mida sageli hoiti salajas või serveeriti kriminaalkaristusena. Pekingis oli umbes 10 tuhat arreteeritut ja kogu Hiinas 30 tuhat. Vanglakaristusi loeti tuhandeis ja demokraatliku liikumise juhid, kes pattu ei kahetsenud, mõisteti kuni 13 aastaks vangi.

Kommunismi Must Raamat (Tallinn, 2000, lk 538)

Lisaks ajaloolase Julia Lovelli kirjeldus:

Relvad ei vaikinud mitu päeva...

Suure müüri taga (Tallinn, 2008, lk 294)

Suurt Hiinat võivad Tiananmeni meeleavalduste mahasurumise ohvrid kõnetada vähem kui muud maailma. Nagu verine rünnak leedulasi ja lätlasi jaanuaris 1991 tabas märksa rängema löögina. Suhtearvult ületas see mõneteist inimese kaotus Baltimaile ometi sadu, kui mitte tuhandeid Hiinale. See on aga statistika, mis jätab universumi & inimese ükskõikseks.


On see inimkonna tragöödia või ☭ kommunismi must statistika?


Tiananmeni ja selle lähiümbrust tabanud mahtrast võib aimu saada reporter Tom Kennedy ja Kanada avalik-õigusliku telekompanii CBC 4. VI 1989 reportaažist...

«Ära kaota kaamerat! Las maailm näeb.»

Hiina päev Pärnus

Aasta eest Hiina RV — Soome ühisettevõtte FutuVision Media käe all Tamperest eesti saateid alustanud uus ringhäälingujaam üritas astuda paar sammukest publikule lähemale.

Jaanuaris 2010 tegi nende eestikeelsete saadete ülekannetega algust üks kohalik raadio Virumaal. Nüüd, juunis 2010 leidis Pärnus aset "Hiina pühapäev" avapauguga Pärnu kontserdimaja kammersaalis 13. VI 2010 kl 13. Nende tunnipikkune "Hiina tunni" saade oli 2009-2011 kuulatav hommikuti kl 7:00 Eaj kesklainel 312m ehk 963kHz ja osaliselt järelkuulatav veebi kaudu.

Pekingi põluallapanek on paratamatu

Kas boikott tuleb, pole enam küsimus. Küsimuseks on, kes ja kuis selles osalevad.

Ennustus: tulemas keskmise suurusega olümpiaboikott, mis jääb küll alla Moskva'80-st, ent ületab Los Angelese OM-i 1984. Vaidlused keskenduvad peamiselt boikoti vormile.

Kindel on sportlaste osalus oma rahvuslipu all riikidest, nagu Hiina RV, Kuuba, Vietnam, Birma, Kasahstan... Teisisõnu seisavad Beijingi avatseremoonial esireas delegatsioonid sealt, kus sportlaste kahurilihana kasutamine ametlikku taunimist ei pälvi.

Vähe saab boikott toetust ka Ida-Euroopa mail (kaasa arvatud Eestis), kus rahvuslikud olümpiakomiteed on endiste kommunistide ja pahempoolsete poliitikute mõju all.

Moraalseid väärtusi minetab olümpialiikumine ka vabas maailmas. Miks? Esiteks ärikaalutlustel — võistlusspordi/sportlaste korrumpeerumine on fakt (on ju näiteid Eestistki). Teiseks üldise eksiarvamuse tõttu, mis seostab olümpiaboikotti Ida—Lääne poliitilise vastuseisuga (Külm sõda). Kolmandaks on Beijingi-sõidust raske loobuda just suure medaliootusega võistlejail, keda demokraatiamail on keskmisest enam.

Juuresolev (pisut vananenud) kaart eristab suhtelise medalisaagi poolest edukamaid soojade ja edutumaid maid jahedate värvidega. Et viimastel on boikotiotsust kergem langetada, peaks täiesti ilmne olema. Ja ka boikotiajalugu arvestades on genotsiidiolümpia põlustamist oodata eeskätt Aafrikast.

Olümpiaboikottides pole aga midagi uut. Eriti vale oleks näha neis Külma sõja jäänukit. Olümpiaboikotid algasid muinas-Kreekas ning jätkusid moodsate OM-ide ajaloos 1956… 1984.


Olümpiaboikoti kronoloogia XX sajandil:


I. Melbourne OM-il 1956 oli boikoteerivaid maid 6 ja ühteaegu toimus 3 eri suunitlusega boikotti: kolm maad vastustas N Liidu veretööd rahvarevolutsiooni vaigistamisel Ungaris, kaks maad — Prantsusmaa, Suurbritannia ning Iisraeli sõjalisi aktsioone Egiptuses ja Hiina RV vastustas Taiwani pääsu olümpiale.

II. Müncheni OM-il 1972 oli 2 boikotimaad: Iisrael ja Egiptus lahkusid OM-ilt pärast verist terrorirünnakut Iisraeli meeskonna vastu.

III. Montreali OM-il 1976 oli 23 boikotimaad ja toimus ühteaegu 2 boikotti: kakskümmend kaks maad vastustas ragbiturniiri korraldamist Lõuna-Aafrika Vabariigis ja sel osalenud Uus-Meremaa pääsu OM-ile ning Taiwan polnud rahul enda iseseisva võistkonnana mittetunnustamisega sel OM-il.

IV. Moskva OM-i 1980 vastustas 65 maad N Liidu sissetungi pärast Afganistani, kampaania tasase ülemtoonina kõlas ka inimõigusteteema, samuti olümpiaregati korraldamine õigusvastaselt N Liiduga liidendatud Eesti pealinnas.

V. Los Angelese OM-il 1984 oli boikotimaid 11, need olid nimelt idablokimaad, kes tasusid kätte 1980. a boikoti eest.


Kokkuvõtteks märkigem moodsa olümpia boikotiürituste olulist püüdu olümpiavaimu järgida. Seda ka Külma sõja ajal. Nii rakendati boikotti enamusel (5) juhtudest sõjajõu vastustamiseks, st olümpiavaimu hüvaks. Kõigest kolm suveolümpiat (1956, 1976, 1984) koges poliitiliselt motiveeritud demarše. Puhtpoliitilisi aktsioone olümpialiikumise vastu on võtnud ette Hiina RV + enamus Ida-Euroopa (kommunistlikke) ja Aafrika maid.

Aasta 2007-2008 arengud näitavad, et kommunistlike võimurite külm sõda oma rahva vastu eskaleerub üha ja seda on teabeajastul raskem varjata kui N Liidul 1980. aasta olümpiaadi eel.

Aga totalitarismigrimass Puna-Hiina palgel leebumist ei näita, hoolimata verisest peegelpildist maailmameedias. Nii et — Beijingi-boikott tuleb niikuinii.

Veto kui agressiivsuse näitaja ehk miks ÜRO-ajastu ei ole läbi

Suure sõja veerel värelev maailmakord ja seda kehastav  Ü R O  võivad toimida kauem kui kestab neid algatanud N Liit/Venemaa

KAS VÕI KUIVÕRD TOIMIB ÜRO? Kriitikud on pidanud igandlikuks, ebaõiglaseks ja kahjulikuks vetoõigust, millise ÜRO põhikiri annab vaid julgeoleku-nõukogu ( JN ) alaliste liikmete viisikule. Vähe sellest — kogu ÜRO eesotsas JN-iga olla maailmaesinduse vormina anakronistlik. Sest see ju väljendab IIMS-i võitjamaade käputäie Jalta ja Potsdami leppimusile rajanevat rahvusvahelist (eba)õig(l)ust ja juba seetõttu nõuab kui mitte lausa uue organisatsiooniga asendamist, siis reformimist. 

Seniste parenduseedete seas domineerib JN-i alalise liikmeskonna revisjon. Ühe tõhusama ettepaneku järgi võiks laiendada JN-i alalist liikmeskonda IIMS-i kaotajamaade Jaapani ja/või Saksamaaga; teise vähegi teostatava ettepaneku järgi võiks kaotada oma alalise koha Moskva ning ebatõenäose variandi kohaselt saaks selle endale EU.

Sovetlik õigusjärglus ⁑ ei pruugi vastata rahvusvahelise õiguse normidele ja see võibki saada probleemiks Venemaa ( РФ ) alalise/ asutajaliikme seisusele ÜRO-s. Tuleviku võimalikke variante vaagides joonistub sellele liikmesusele kaks tõsisema — üks lähema ja teine kaugema perspektiiviga — ohu stsenaariumi. Moskva võiks suurima tõenäosusega kaotada oma alalise koha JN-is koos veto-õigusega mingi tuuma- vms rahvusvahelise ulatusega katastroofi korraldamise süü… Või siis vene riikluse hääbumise järelmina. Esimene ähvardab saada teoks juba toimuvas Ukraina sõjas, teisega võib minna paar sajandit.

VENEMAA ÜLEVÕIM JA JULGEOLEKU-HUVID. Rahvusvahelise üldsuse süveneva pahameele ära teeninud Moskva on tõesti massiivselt vetostamist praktiseerinud ja (kuri)tarvitanud seda peamiselt 3 ajendil:

⑴ ÜRO uute liikmete vastuvõttu takistades ( 51⨉ ) — miska välisministrid Vjačeslav Molotov ja Andrei Gromõko vastavalt teenisid endale hüüdnime Mr Veto ja Mr Net — ja
⑵ kaitstes oma anastuslikku poliitikat —
Süürias ( 5⨉ ),
Čehhoslovakkias ( 3⨉ ),
Ukrainas,
Gruusias,
Afganistanis,
Ungaris — ja
⑶ kaitstes enda agressiivset käitumist välismaa lennukite allatulistamisel.

Vetot kasutasid oktoobris 1956 esmakordselt ka lääneriigid, nimelt Suurbritannia ( UK ) ja Prantsusmaa ( F ), vetostades ÜRO JN-i presidendile saadetud USA kirja Palestiina asjus. Prantsusmaa on üldiselt vältinud veto ühepoolset rakendamist, erinevalt UK-st, kes on seda siiski teinud korduvalt nt Rodeesia küsimuses. Viimati kasutas nii F kui ka UK oma vetoõigust detsembris 1989, kui UK, F ja USA vetostasid ühiselt viimase Panama-invasiooni tauniva resolutsiooni eelnõu. Silma on torganud USA veto-rakendajana Iisraeli kaitseks.

Lähtudes JN-i alaliste liikmete vetoõiguse kui sellise rakendamisest ÜRO-s, taandub viie suurriigi reaalpoliitiline vahekord valemiks 10:7:3:2:2 — selle valemi järgi on vetode poolest täiskümnega esikohal venelased ja enam-vähem võrdselt lõppu jäävad hiinlased prantslasiga — vt tabelit ülal!


MIDA SEE NÄITAB? Et ÜRO JN-i alalised liikmed alates aastast 1971 on kõik vastavat relvastust omavad tuumariigid, võib vetot maailma-organisatsiooni julgeolekunõukogus vaadelda tuumarünnaku alternatiivi, selle tsiviliseeritud aseainena ehk vahendina agressiivse endakehtestuse sublimeerimiseks sellise ultimatiiv-diplomaatilise sammuga, nagu just vetoõigus seda on. Teisisõnu on vetoõigus ÜRO JN-is kujunenud klassikalise külma sõja üheks edukaks rakenduseks. Edukas on see muidugi tähenduses, et tuumakonflikti kõnealuste maailmariikide vahel ei ole seni juhtunud.

Selles paradimas on tuumavõimekusel põhineva löögivalmiduse etaloni — olgu protsentuaalselt 100%-ga või 10 palli-süsteemis — näidanud kõigist muist JN-liikmeist vetot enim rakendanud CCCP/РФ. Mõneti Moskva eeskujule varju jääva Washingtoni globaalse löögivalmiduse ( diplomaatiaks ülendatud sõjakuse ) määr oleks sel juhul 68% ( 7 palli 10 võimalikust ), Londonil — 26% ( 3 ) ja leebeima loomuga ÜRO JN-i alalise koha omanikuks osutuks aga Pariis — 13%-iga ( 2 ), kusjuures F-i paarisaja lõhkepeaga tuumapotentsiaal ongi veto- ehk eesõiguslike tuumariikide seltskonna väikseim.


TUUMARSENAL & VETO. Kui seda valemit laiendada väljapoole JN-i alalist liikmeskonda ja pikendada valemi lõppu nii 10:7:3:2:2(:1), siis võiks viimane number esindada ülejäänud, eliitklubi-pääseta tuumariike. Sest otseselt veto rakendamist kajastavad numbrid ses valemis peegeldavad kaudselt tuumaarsenali globaalset vahekorda. Numbriliselt on NATO-l + ОДКБ-l tuumarelvi kummagi lõhkepäid kokku lugedes pariteeselt ≅ 7000… 9000. Lisagem neile Hiina 350 tuuma-lõhkepead. Samas on JN-i alaliste liikmete ringist välja jäävail tuumariikidel — Põhja-Koreal, Iisraelil, Indial ja Pakistanil — vastavalt 5… 95… 160… 200 ≅ 4 ½-sada tuumalõhkepead — seega JN-i alaliste liikmete arsenalist paarkümmend korda vähem.

See võib tunduda ebaõiglane, kuid kokkuvõttes on praeguse maailmakorralduse ja nii ka ÜRO kestlikkuse paremini toimivaks argumendiks kujunenud suurriikide agressiivsust sublimeeriv vetoõigus JN-is. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija Rahvasteliidu sünnitas teatavasti IMS ning lõpetas IIMS. Viimase tulemuseks oli uue, vaba maailma paleusele rajatud ÜRO. Ja küllap tabaks lõpp ÜRO-dki alles järgmise maailmasõjaga, mis väga suure tõenäosusega oleks tuumasõda.

Teisalt kuulub praeguse maailma-organisatsiooni südamikku vähemalt üks loomult agressiivne ( endine üli- ) riik РФ, kes ise sellesinase maailma-korralduse peamiseks tulusaajaks on osutunud. Siin jääb vastamata, kas mõistab seda ka Vladimir Putin.



MÄRKUSED
 *   Peale avalike vetode on ÜRO JN-is kasutatud salajast vetostamist, eeskätt ÜRO peasekretäri valimisel.
 ⁑   Maailmaorganisatsiooni asutajaliikme NSV Liidu ( CCCP ) koha JN-is päris 1992 formaal-juriidiliselt ebamäärasel moel Vene Föderatsioon ( РФ )
⁂  Hiina Vabariigi ( ajutine pealinn Taipei ) kui ÜRO asutajaliikme koha JN-is vahetas välja Hiina Rahvavabariik ( Peking ) 1971; siis heideti HV välja ka ÜRO-st.