…
Ameerika ja Briti armeed taandusid võitluste lõpuks mullu juunis läände — oma 150 miili sügavusele pea neljasajamiilisel rindel, jättes varasema kokkuleppe järgi meie liitlastele Venemaalt selle tohutu territooriumi, mille Lääne demokraatiad olid vallutanud.
Kui Nõukogude valitsus nüüd püüab separaatselt oma aladel ehitada üles prokommunistlikku Saksamaad, tekitab see uusi tõsiseid raskusi USA ja Briti tsoonides ning laseb kaotanud saksa rahval end enampakkumisele panna N Liidu ja Lääne demokraatiate vahel. Mis ka järeldu neist tõsiasjust – ja seda need ilmselgelt on – siin pole kindlasti tegu tolle vaba Euroopaga, mille rajamise nimel me võitlesime. Samuti puudub siin püsiva rahu jaoks hädatarvilik pinnas.
Maailma turvalisus, mu daamid ja härrad, nõuab Euroopa uut ühtsust, kust püsivalt kõrvale jääda ei tohiks ükski rahvas. Just Euroopa tugevate põlisrahvaste tülid on ärgitanud üleilmseid sõdu me silme all või siis varem. Kaks korda oma eluajal oleme näinud Ühendriike, vastu oma tahtmist ja tavu, vastuseisu kiuste, mille jõudu oleks võimatu mitte hoomata — kaks korda oleme näinud vastupandamatut jõudu neid sõtta tõmbamas — õigel hetkel selleks, et õige asja eest võitu tagada, ehkki seda kohutavate tapatalgute ja hävingu hinnaga. Kaks korda on Ühendriikidel tulnud saata miljoneid oma noori mehi sõjateele üle Atlandi; aga nüüd võib sõja teele jääda iga rahvas, kus tahes hämaruse ja koidiku vahel ta ei eluneks. Kahtlemata peaksime töötama Euroopa ülima rahustamise teadlikul sihil ÜRO struktuuri ja põhikirjaga kooskõlas. See on suunaseadena minu meelest ülioluline.
(●●●)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar