Süüme ja õiguslik nihilism

Langenud Vabadusvõitleja Päeval 27. III 2007

Ⅰ. Täna siin (TrtÜ aulas) süümeteemat käsitleda on ühtaegu keeruline ja lihtne. Lihtne, sest meil on südametunnistuse etalon käepärast mehe näol, keda meenutades ja kelle nimel siin auväärses saalis iga aasta 27. märtsi aegu kokku saame. Keeruline, sest süüme piiritlemine on enam-vähem võimatu.

Eesti Entsüklopeedia (1936) alustabki definitsiooni nentimisest, et tegu on mõistega, millel objektiivset määratlust ei ole:

"Südametunnistus ehk sisetunne, ka süüme, subjektiivne ebamäärane tunne või selge teadmus sellest, mis on õige või ebaõige, pahe või hüve, kuidas peab toimima või mida vältima..."

Niisiis kellele tunne, kellele teadmine, aga ta on olemas. Sõjajärgsed entsüklopeediad kinnitavad kõik üksteise kannul, et tegemist on hoopis ühe iseloomujoonega, mis võib samahästi olla kui ka puududa:

"Südametunnistus on isiksuse omadus, millest sõltub kõlbeline enesehinnang ja enesekontroll."

Mis siis rääkida süümevandest, kui süümetki ei pruugi igal inimesel olla?

Ⅱ. Eesti keeles on üle saja südamega seotud sõna, neist kuidagipidi süümega seotuid on neljandiku ringis. Johannes Aaviku neologism süüme avardas südametunnistuse tähendust kõlaliselt ja sidus selle minu arust õnnestunult süü-mõistega; südametunnistus ehk süüme kuuluvad Andrus Saareste eesti keele mõistelise sõnastiku järgi tundeellu.

Inglise keeles seostub süüme – conscience – jällegi pigem teadvusega (conscious) ja tähendab inglise keeles mõtlejatele – niisiis ka meie praegusele presidendile – eeskätt arusaama heast ja kurjast; samuti kohusetunnet õigesti toimida või olla hea.

Lisaks väidavad filosoofid, et süümel on sotsiaalne ja jumalik mõõde. Massimeedia lisab mõõtmeid veel... Vaadake – kes ajalehtede vahendusel meile kõige sagedamini kinnitavad, et tema südametunnistus on puhas?

Esimesel kohal on poliitikud, teisel sportlased. Kinnitused puhta südametunnistuse kohta tulevad ikka pärast mingeid väärituid skandaale. On siis süümel ka poliitiline ja ehk isegi sportlik mõõde?

Südametunnistus on sotsiaalne tunne, mis avaldub üksikinimeses, tõstes isiksuse eneseväärtust ning sidudes isiksust kogu vaimse maailmaga, aga tihti viies ka vastuolusse kaasajal kehtivate sotsiaalsete oludega – näiteks Sokratese (469-399 eKr) või Jeesuse südametunnistus! Skolastikuil oli südametunnistus Jumala poolt inimesele antud otsustus õigest või ebaõigest. Saksa filosoofidest Immanuel Kanti (1724-1802) järgi on südametunnistus kõlbla tahte väljendumine kohusetundes ja filosoof–antropoloog Max Scheler (1874-1928) nägi süümes üldkehtivat arusaama hüvest. Kristlik eetika käsitleb südametunnistust kui Jumala tahte sissetungi inimesse.

Ⅲ. Nende inimeste kõrval, kelle südametunnistus on puhas, on aga kummalisel kombel mõni selline, keda süümepiinad vaevavad.

"Selle eest, mida ma olen teinud N Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule."

Nii kirjutas oma vangistuse kolmandal aastal tehnikateaduste dr Johannes Hint.

Vahest oligi hea, et kompartei talle varem omistatud autasud ära võttis ja kui mitte südametunnistust, siis võib-olla nime võõrvõimu tiitlitilinaist puhastas

Kuidas on lood Jüri Kuke, Johannes Hindi ja teiste süümevangidena surma saadetute omaaegsete represseerijate südametunnistusega?

Neid see ei vaeva. Nii mõnigi jätkab õigusemõistmist vabas Eestis, mõni lausa juhib kohtupidamist, nagu Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi juhiks olev Malle Seppik, kes osales võõrvõimu teenrina justiitsroimas, lõi kaasa kurikuulsas uurimisgrupis, mis 1981-1983 klopsis kokku kriminaalasja doktor Johannes Hindi vastu. Vähe sellest, nad võtavad silma pilgutamata vastu Eesti Vabariigi aumärke ja seni ainult ühel korral on õnnestunud südametunnistusega inimestel presidenti aumärkide jagamise meeletus tuhinas peatada.

Loodetavasti juurdub selle pretsedendiga arusaam, et...

SOVETIAJAL Eestit ja ta kodanikke anastanud võõrvõimu huvides ja ENSV nukuriigi nimel ÕIGUSEMÕISTJAID MÄNGINUD, õig(l)ust väänanud ja teotanud isikud EI SAA põhimõtteliselt pälvida TUNNUSTUST vaba Eesti käest.

Et seda veel juhtub, siis peale poliitiline tahtejõetuse on selles süüdi ka lähiajaloo uurimise kehvad tulemused.

Ⅳ. Endiste süümevangide represseerimislugude päevavalgele tulek on siiski toonud värskeid tuulepuhanguid poliitilisele maastikule, puhastades Eesti moraalset õhkkonda. Johannes Hindi vaenamisel osalenud president ja teda soosinud parteid on võimult (mõneks ajaks?) kõrvale tõrjutud. Kuid veel olulisem tulemus seostub Hindi looga – tänu sellele sai testitud kompartei kõrgete funktsionääride süümetus. Presidendivalimiste eel leidis lõviosa rahvast (2300 inimesest) ühele on-line-küsitlusele vastates, et istuv president, endine kompartei tippametnik ja nukuvalitsuse liige on süümevannet andes valetanud. Ainult 11% vastanuist oli kindel, et ta pole presidendiks püüeldes valet vandunud.

V. Süümevande õiguslikku tähendust on üldsuse silmis peetud tühiseks, kuna selle vaidlustamise tõestamist takistavat justkui asjakohaste arhiivide puudumine või kättesaamatus. Tegelikkuses tähendab see arhiivide tolmumist, ajaloouurijate ignorantsust või aatelist passiivsust.

Süümevande andmise korra seadus on viinud ühe juhtumi ka õiguspraktikasse. See puudutas Narva linnavolinikuks kandideerinud Valdek Lansi, kes varjas ta oma KGB-minevikku ja seetõttu visati oma ajal välja erakonnast ja ta jäi ajutiselt rahvasaadiku mandaadita, kuid pääses pärast süümevande nõude lõppu 2002 uuesti oma parteisse – Keskerakonda ja taas kandideeris valimistel.

Me ei saa kunagi kindlalt teada, kui palju on neid inimesi, kes süümevande kohustust kartes oma võimuambitsioone on vältinud või ajatanud. Lepime oletusega, et neil on süüme vähemasti olemas.

Ka must südametunnistus on parem kui südametus.

Praegu lahkuvas valitsuses näiteks on ja ilmselt jääb ka uude valitsusse isik, kes süümevande kohustuse lõppemise järel vahetas oma senise meediamoguli seisuse poliitiku oma vastu. Kahjuks ei või Eesti poliitilise süsteemi puhul kindel olla, et sellistest meestest ja naistest ei sõltu igapäevane õigusmõistmine ja praegune kontroll seaduslikkuse üle.

Ⅵ. Süümevanne oli sisuliselt, Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi tsensus, st võimutõke nende vastu, kes end oma ajal määris koostööga Eestit anastanud repressiivinstantsidega.

Igasugune vanne saab toimida ainult vande tõesuse kontrollitavuse ja selleks võimaluse loomise puhul. Vanne omandab mõtte, kui sellega kaasneb karistuse ähvardus vande rikkumise või valeks osutumise puhul. Niisiis, kui kaua kestab süümevanne? Et seda ümberlükkavad asjaolud on teada ainult vandujale, kel nagu teame, süüme võib olla, aga seda võib tal ka mitte olla, ning need asjaolud võivad selguda teistele alles aastaid hiljem, järelikult – vanne peab püsima vähemalt sama kaua, kui see ametikoht, mille saavutamiseks vanne anti.

Süümevande pidid peale valitava Vabariigi Presidendi, samuti Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerijate, andma ka kõik isikud, kes taotlesid peaministri, ministri, Riigikohtu esimehe, Riigikohtu liikme, kohtuniku, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi- või kohaliku omavalitsuse organis. Ka prokurörid pidid andma süümevande. Neist inimestest paljud jäävad üsna kauaks süümevande alusel saadud kohale.

Veel enam, süümevanne peaks siinkõneleja arust kestma sama kaua kui vande andnud inimene, st süümevande andnud inimese surmani, kui seadust vahepeal muidugi ei tühistata. Küsimus on loomulikult selles, kas seadust täidetakse. Tõenäoliselt puudub Eestis selline süümevande-register, kus peetakse arvestust kõigi üle, kes selle kunagi andis ja kus võetakse arvele ka vaideid ühe või teise vande tõesuse kohta. Asja lihtsustamiseks oleks võinud seaduses seista eritärmin, näiteks 50 aastat, mille saabudes süümevande registri täiendamine lõpeb. Süümevande andmise korra seaduses on palju normitehnilisi puudusi, kuid suurim puudus on hoopis õiguslik nihilism, mis varjutab seaduse käsitust ja suhtumist seadusse samamoodi, kui paljudesse teistesse juriidilistesse normidesse, Põhiseadus kaasa arvatud.

Ⅶ. Õiguslik nihilism ei ole lihtlabane seadusekuulmatus, vaid normide mittetunnustamine õiguslikus praktikas ja teoorias.

Õiguslik nihilism saab alguse mitte rohujuure, vaid ladviku tasandilt:

seaduseandjate, justiitsametnike ja korravalvurite pärusmaal, mitte õigusloomest ja -praktikast eemal seisvate reakodanike keskel. Reakodanik võib olla seadusekuulekas või mitte. Ent ka viimasel juhul ei ole häda suur, sest tegu on ikkagi üksikjuhuga. Õiguslik nihilism on reeglina massiroim, mis hävitab esiteks terve ühiskonna ja järelmina nullib õigusriigi.

Minu näide õiguslikust nihilismist on seotud just süümevande vaidlustamise juhtumiga, mis Eestis kuulub teatavasti Riigiprokuratuuri pädevusse. Mis arvasid siis nemad Arnold Rüütli juhtumist?

Ⅷ. Süümevande vaidlustamise võimalus Riigiprokuratuuril puuduvat. Kuidas nii? Vaat sellepärast, et süümevande andmise kohustus kestis kuni 31. detsembrini 2000, nagu kirjutab Riigiprokurör Jaan Naaber...

"Järelikult muutus (...) seadus süümevande andmise korra kohta alates 1. jaanuarist 2001 sisuliselt kehtetuks ning Riigiprokuratuuril puudub käesoleval ajal igasugune seaduslik alus kontrollida või anda hinnanguid ükskõik kelle võimaliku süümevande andmise korra rikkumise kohta."

Selline avaldus on karjuv rumalus. Või laiskus, pluss rumalus. Kas süümevande seadused ei kehti enam? Kehtivad. Keegi ei ole neid tühistanud. Ja selle §11 paneb Riigiprokuratuuri kohustuseks arvestuse pidamine isikute kohta, kes on süümevannet andes vale vandunud. See tähendab registrit, mille koostaja, hoidja ning kasutaja on Riigiprokuratuur. Juristi erikohustus on teenida õigust. Ta on peab muutma asjade seise tegelikkuseks vastavalt õiguskorras kehastatud ideedele. Õiguslike probleemide lahendamiseks ning õiguse rakendamise tagamiseks peab juristil olema silmapaistvaid intellektuaalseid omadusi. Neist on Riigiprokuratuuris vajaka.

Holger Kaljulaiu LVP2007 ettekanne

süümest ja õiguslikust nihilismist XXI sajandi alguse Eestis

VENEKEELNE TEKST PUNAPLAKATIL:

• Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
• Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
• Plekita süümega elada ja töötada on kommunisti ülim kohus!

Reaktsiooniaja algus Venemaal?

Venemaa salapolitsei võtab käsile inimese
Venemaa parlamendis on USA infoagentuuri AP kinnitusel kaalumisel seaduseelnõu, millega valitsus Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) võimutäiust kasvatab ja talle ühtlasi sovetiaegse eelkäija KGB ülesandeid lisab. Venemaa valitsus esitas eelnõu 24. IV 2010 ja salateenistus teavitas sest samal päeval ka avalikkust. Sedusandlikku kavandit on juba arvustanud nii opositsioon kui Moskva päevaleht Kommersant'' (vt 26. IV 2010 lehte või Paul Goble'i ingliskeelset ülevaadet WindowonEurasia-blogis)

Parlamendi heakskiidu korral, mis putinismi oludes on väljaspool kahtlust, võimalavad õigusaktist tulenevad seadusparandused julgeolekuohvitseridel taas AP sõnul...

... üksikisikuid mitteametlikule vestlusele kutsuda ja neile kirjalikke hoiatusi teha n-ö "lubamatu" valitsusvastase tegevuse nagu meeleavalduste eest. Ilmselt taotleb eelnõu karmimat kontrolli ka ajakirjanike üle. (...) Nagu tervet rida varasemaidki piiranguid peetakse kavas olevaid meetmeid äärmuslusega võitluse osaks.

Vt 27. IV 2010 Associated Press—Boston Globe—Google—Yahoo—Washington Post

Eelnõu seletuskirja kohaselt olla mõned ajakirjanduslõidad juba liiale läinud levitades...

... individualismikultust, vägivalda ja usaldamatust valitsuse võimekuse vastu oma kodanikke kaitsta, tõugates noorsugu niimoodi sisuliselt ekstremismile.

Seekord seaduste muudatustes teraselt silmas peetud ametlike hoiatuste väljastamise õigus kulub Andropovi-aegse KGB praktikasse. Tegemist võib olla katsega praegusele salapolitseile samasuguseid nn profülaktilisi volitusi anda. Need aga vähendaksid kohtute ja avaliku õigusmõistmise osatähtsust VF-is veelgi. See teeks FSB jt jõuametkondade elu samas ka märksa mugavamaks, eriti juhtudel, kui režiimi vastasrindlastele süüdistuse esitamiseks piisavat materjali napib, ning aitab tasalülitada kodanikuühiskonda niihästi poliitiliste vaenuaktide kui ka terrorismi ennetamise lipu all.

Seesugune õiguslik areng Venemaal ei osuta siiski ühemõttelise suunaga edasi- või tagasiminekut. Ühelt poolt tähistas samasugune võttestik N Liidu täielikku loobumist kolossaalsest orjalaagritesüsteemist (GuLag), samuti salateenistuste lõplikku destaliniseerimist, st massirepressioonide asendamist individuaalsetega ja justiitsorganite terroristliku omavoli seaduspärastamist. Kuid teisalt aitas seesama võttestik kujundada 1970-kümnendi brežnevlikku stagnatsiooni ning 1980-kümnendi kvaasistalinistlikku reaktsooni ajastut. Tasub meenutada, et viimase käigus suruti muuseas ka anastatud Balti riikides maha avalik inimõigusliikumine ja (justiits-) mõrvati Eesti tuntumaid vangis olevaid erimeelseid nagu Jüri Kukk († 27. III 1981) ja Johannes Hint († 5. IX 1985)

Kapo presidendi seljatagust kindlustamas?

Miks peaks president autasustama kedagi EV tegevjuristide seast? Eriti veel inimesi, kes tegutsevad kohtu- ja repressiivorganeis? Seekord said temalt Kotkaristi V klassi teiste seas kaks kaitsepolitseiametnikku:

• Indrek Saaremäel (*1974), kes on lõpetanud SKA 2002 ja kirjutanud sel puhul n-ö diplomitöö "Kahtlustatava ülekuulamismeetodid", samuti...
• Rein-Eerik Savi, kes TÜ õigusteaduskonna lõpetamise eel (2005) valis oma teadustöö teemaks "Teabe varjatud kogumine ja inimõigused" (2004).

Kaitseliidu asutatud Kotkaristi teenetemärki on jagatud ikka riigikaitselise ja sõjalise aumärgina. Kotkarist muudeti riiklikuks oktoobris 1936. Ajaloolane Ott Sandrak, kes 3 aastat tagasi nimetatud aumärgist isiklikult loobus, selgitas ajalehele Postimees (11. II 2006) oma sammu sellega, et orden tuleks anda konkreetse sõjalise vms sangari- või heateo eest. Eestis oli seks ajaks riikliku tunnustuse jagamise idee tema meelest aga liiga devalveerunud.

Ott Sandrak: «Ordenit ei pea andma inimesele, kes on töötanud mõnda aega nähtaval kohal, saanud kõrget palka või ajanud äri. See inimene on oma tasu juba saanud.»

Tänavu oli medalisadu tagasihoidlikum kui mullu ja kordi väiksem kui eelmise presidendi ametitegevuse ajal.

Puna-Rüütel oli muidugi huvitatud n-ö juriidilise tagala kindlustamisest, mis igati seletas väärismetalliannetusi tegevjuristide leerile. See andis ju kindlust tulevikuks. Mõelda vaid, mis oleks juhtunud, kui meie õiguskaitsesüsteem oleks aus, juriidiliselt korrektne ja apoliitiline... Siis oleks teda KGB Eesti-struktuuri omaaegse juhina, kes muuseas tegi korralduse represseerida dr Johannes Hint (1914-85), ilmselgelt ähvardanud protsess kui mitte muul põhjusel, siis vähemasti valevandumise eest süümevande esitamise ajal.

Kaitsepolitseinikud Savi ja Saaremäel ei olnud seekord aga ainsad autasustatud tegevjuristid. Tsiviilteenete eest omistatava Valgetähe IV klassi sai Viru Maakohtu Rakvere Kohtumaja kohtunik Sirja Tooming. Tema puhul õnneks saab midagi neutraalset oletada: et siin võib olla tegu pidevalt tsiviilasjadele spetsialiseerunud kohtunikuga, siis puudub tal ehk sovetiaegsete repressioonide taak. Ta on juristidiplomi saanud 1977 lõputööga "Vastutus mittekvaliteetse toodangu hankimise eest", mis on kaitstud TRÜ tsiviilõiguse ja -protsessi kateedris. Lisaks on ta 1987 sama kooli lõpetanud (eesti?) filoloogina. Siit veel üks +märgiline oletus: et ta kohtuotsused pole ehk niivõrd hullus eesti keeles kirjutatud, kui käesoleva aasta algul laineid löönud aprillirahutuste juhtneliku asjas Harju Maakohtus langetatud giperaktiivne (kohtunik Violetta Kõvaski russitsism) kohtuotsus. Sama teenetemärgi sai viimati ka Põhja Ringkonna-prokuratuuri I osakonna vanemprokurör (narko- ja isikuvastaste kuritegude osakonna ülem Tallinna aadressil Tatari 39), ühtlasi endine Põhja ringkonna-prokurör ja kunagine Tallinna abiprokurör Natalja Vester, kes on TÜ õigusteadusekonna lõpetanud 1992, seega n-ö punarepressioonide taagata. Prokuröri tunnustamise motiivi ühiskondlik ja inimlik mõõt on peagu selge: tapa- ja mõrvaasjade menetluse juhtimine ja vastava süüdistuse toetamine kohtus on naisterahva psüühika tõsine proovilepanek. Nii et midagi head on eelmainitud naisjuristid vist ikkagi teinud. Mis 2 kapolase teenetesse puutub, siis sellest on teave rohkem kui napp. Must-valgel seisab ametlikus presidendiveebis vaid:

Eesti Vabariigi 91. aastapäeva eel tänab ja tunnustab meie riik oma teenetemärkidega inimesi, kes on hoidnud, edendanud ja kindlustanud Eesti iseseisvust.

… Ja jokk. Kas auväärt salapolitseinike teeneks saab alla näiteks edukas menetlus riigireetmises süüdistatava Herman Simmi, samuti ühe riikliku teenetemärgi kavaleri asjas? Valgetähe IV klassi pälvis Simm 3 aastat tagasi kui...

riigiametnik, kes korraldas Eesti NATO-ga liitumist...

Tema spiooniafäär oli autasu kätteandmise ajaks samuti lõppenud. Niisiis on põhjust üle küsida:

Mille eest teda õieti autasustati?

Kas niisugune aumärgistamine ei sarnane mistahes taseme poliitikute suval ajakirjanikele jagatud hüvistega. Istuv president näib praeguseks olevat aru saanud, et tegevajakirjanikke teenetemärkidega üle külvata ei sobi. Ehk saab see edaspidi kirjutamata seaduseks. Veel lihtsam peaks olema mõista, et mingi kohaliku (mitte välismaise) tegevjuristi autasustamine ei sobi kokku presidendi ametiga. See pole kooskõlas ei Eesti põhiseaduse vaimuga ega seal võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet kirjeldava §-ga 4, nagu ka ametisse nimetamisi puudutavate (§78 p11 ja p13) sätetega.

Aumärkide läbipaistmatu jagamine soodustab poliitilist korruptsiooni.

Dissidendi tung eesti teabevälja

Komar & Melamid Mis teha?

Maailm nägi sovetiimpeeriumi kuulsaima dissidendi sündi aastal 1968.

Andrei Sahharov — ennekuulmatu juhtum! Kujutada vaid, vene tuumafüüsik, mitmekordne sotsialistliku töö kangelane, N Liidu vesinikupommi isa võttis kätte ja esitles üldsusele oma erimeelsust — mõtteid, mis vapustasid nii Kremlit kui Läänt, kumbagi oma sügavalt erineval moel.
Akadeemik kutsus üles oma kaasaegseid arvestama üleilmastumise ja sotsialismi—kapitalismi konvergentsi võimalikkusega ja kinnitas koguni, et N Liit põhilises USA-st või muust maailmast ei erinegi ega ole — sovetliku enesereklaami kiuste — sugugi eesrindlik ehk progressiivne.

Sestap kõrvaldati ta juba augustis 1968 N Liidu tuumaprogrammist. See aga ei pidurdanud Sahharovi ühiskondlikku tegevust, vastupidi... Salajase kroonutöö lõpuga söandas ta oma tutvusringi laiendada...

Millal ja kuidas see dissidentluse musternäide, ehk eeskujugi eestlasteni ulatus?

Sahharovi tegi dissidendina tuntuks niisiis just see rohkem kui tuhat sõna sisaldav traktaat — “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” (teisal tõlgitud ka pealkirjaga “Arutlused progressist, rahulikust kooseksistentsist ja intellektuaalsest vabadusest”) Autor ja tema vabatahtlikud, reeglina anonüümsed abilised, ühesõnaga omakirjastus ehk samizdat levitasid teost alul käsikirjana, hiljem tegid seda juba vaba maailma meediumid.

Eesti keeli leidis Sahharovi juhtum populaarselt käsitlust Ameerika Hääle saateis juulikuul 1968. Esiteks 12. juulil New York Timesi (Raymond H Anderson, Soviet Expert Asks Intellectual Liberty. NYT, 11. juuli 1968) vahendusel:

Tsivilisatsioon on tuumahävingu, nälja ning ideoloogiliste müütide ohus. Need jätavad maailma rahvad karmide ja riiklike ideoloogide meelevalda. Sestap nõuab inimkonna püsimine intellektuaalset vabadust saamaks ise ja edastamaks teistele informatsiooni (...) Selline vabadus on ainus kaitse ohtlike müütide eest, millest kasvavad välja diktatuurid. Ühteaegu on see ainus garantii teaduslikuks (ja) demokraatlikuks lähenemiseks poliitikale, majandusarengule ja kultuurile. Sahharov ennustas samas kirjutises mitmeparteilise süsteemi tulekut N Liidus ja evolutsiooni sotsialismi suunas USA-s ja teistes kapitalistlikes maades. Ta lükkas samas tagasi marksistliku idee, et kapitalistlik kord varisevat kokku.

- eestikeelne VoA 12. juulil 1968.

Samuti Ameerika Hääle 14. juuli kommentaaris:

Kerkib küsimus, kas teadusliku uurimise vabadust saab eraldada intellektuaalsest vabadusest, teiste sõnadega — kas saab füüsik olla vaba, kui poeet, romaanikirjanik või ajaloolane ei või olla vaba? See on üks peaküsimusi, mida professor Sahharov kergitab oma töös. Sest kuigi leninlik—stalinlik vanausklikkus on kaotanud teataval määral toetuspinda teadlaste seas, võitleb see ikka veel visalt teiste intellektuaalide vastu...

- eestikeelne VoA 14. juulil 1968.

Kaks nädalat hiljem, 28. juulil osundas Ameerika Hääl New York Timesis 22. juulil avaldatud sõnasõnalist “Mõtiskluste...” tõlget (Text of Essay by Russian Nuclear Physicist Urging Soviet—American Cooperation), loetledes mh perspektiive kuni aastani 2000 ja lugedes kaasajal Čehhoslovakkias toimuva liberaliseerimise tähtsaks sammuks kapitalismi ja kommunismi vahelise ühisaluse loomisel. Nõudes täit vaimset vabadust, ütles Sahharov Ameerika Hääle sõnul, et haritlased ja töölised on ühiselt vastu sellele, mida ta nimetas “bürokraatliku oligarhia lubjastunud dogmatismiks” ja selle lemmikrelvaks olevaks “ideoloogiliseks tsensuuriks”...

“Mingit põhjendust ei leidu väitele, et haritlased peaksid oma tahte ja huvi allutama töölisklassi omadele, kuna erinevust ei ole. Tegelikult nõutavat alistumist partei tahtele ja täpsemalt — partei keskaparaadile ja selle ametikandjatele,” ütleb Sahharov. Seesugune olukord valitseb Sahharovi arvates N Liidus, Poolas ja teistes nn sotsialistlikes maades. Ühenduses sellega hoiatab ta uusstalinismi ohtliku visaduse eest. Ta ütleb, et Mordva Nõukogude Autonoomses Vabariigis on ikka veel sadu vangilaagreid, kus kinni peetakse ligikaudu 50 tuhat inimest, peamiselt poliitilist vangi. Sahharov mõistab hukka kõvemat tsensuuri, mis halvab N Liidus kunsti ja kirjandust ning avaldab protesti üha tihenevate katsete vastu rehabiliteerida Stalinit ja ta kaaslasi. Akadeemik Sahharov nõuab, et riigikorda progressiivselt ümber kujundataks vaimse vabaduse alusel. Tema arvates võib see teed sillutada tihedale koostööle kahe süsteemi vahel, mis võivad lähemail aastakümneil teineteisele läheneda...

- eestikeelne VoA 28. juulil 1968.

VÄLISSAATEIST JA ANGLOAMEERIKA AJAKIRJANDUSE TOORTÕLKENA kleepus dissidentluse, etemal juhul teisitimõtlemise silt ka eesti rahumeelsele vastupanuliikumise külge. Aga kuna Lääne välisringhäälingu kõrval jõudsid Sahharovi “Mõtisklused...” meieni ka otseteed Moskvast, venekeelse käsikirja kaudu, ei olnud Lääne mõju siin primaarne. Sahharovi töö eestindati 1968. aasta suve lõpuks Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) poolt ja liikus siin nii ka terviktekstina, ehkki salamisi käest kätte... Mitte ainult kriitikavaba heakskiitu, vaid kohati oma saades osaks ka pettumust autori režiimimeelsuse üle. Sel pinnal tekkinud diskussioon vene dissidentlusega kandus omakorda üle piiri, peale Venemaa ka Läände, nii eta Sahharovi “Mõtisklusi...” vaidlustav vastukaja ühe Eesti haritlaste kirjaga juba 1968. aasta lõpus ulatus ka Lääne-Saksamaa trükiajakirjandusse ja Vabadusraadio vene saateisse.

Lääne siiras vaimustus dissidentide üle sundis Kremlit koos oma käealuse KGB-ga uut rahvavaenlase kuju looma ja see oli nüüd lihtsamgi, sest teda ei tulnud enam välja mõelda.

Sovetlik vastupropaganda soodustas seega iseendast dissidentluse retseptsiooni. Seda eriti 1970. aastate algul sagenenud ropagandaalsete rünnetega N Liidu dissidentide pihta. Seejuures ei teinud kihutustöölised oma publikus vahet matsidel ja vurledel. Nii pidi ka teadusteakadeemia oma allasutustes kollektiivset hukkamõistu kehutama, et EKP KK-le pärast aru anda koosolekuist, kus teadlasi oli sunnitud Andrei Sahharovi tegevust taunima — Tallinnas oli üksikuid keeldujaid!

Eesti ametlik ajakirjandus õhutas rahvaviha, kopeerides dissidentide antireklaami enamasti nn kesk-ajalehtedest Moskvas. Sõimu, mida suunati alati miskipärast just “müüdavate” Vladimir Bukovski, Andrei Amalriki jt erimeelsete vastu, tõlgiti eesti keelde. Tallinna Raadiomajas eestindet ja 11. jaanuaril 1971 ER-i I programmis edastet artiklis oldi nõnda siis suisa nördinud, mis pagana pärast pääsevad N Liidu erimeelsed üldse üle vaba maailma uudiste künnise; vene romaani suursuguse traditsiooni ülesäratuse tunnustuseks äsja Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Aleksandr Solženicõnit nimetati samas saates vaimseks emigrandiks jne jms.

Teises kodueetrist pärit näites võttis dissidendid rooskamiseks ette harduspublitsist Ivar Trikkel — ühtlasi üks sovetiaja kohalikke meediateoreetikuid ja muuseas ka ülihästi tasustatud raadiomees, kes selle sama osundatud 9-minutise saate pealt sai lisatasuks honorari 33rbl = kuupalgale enam kui 20% juurde!

Viimastel nädalatel oleme pidanud taas eriti teravalt tunnetama, kui suur on iga kodaniku vastutus oma maa ja rahva, temale kalli ühiskondliku korra eest. Meenutagem akadeemik Sahharovi käitumist, kelle mõistsid hukka mitte ainult Nõukogude inimesed, vaid ka kogu muu maailma progressiivne avalikkus.

- Ivar Trikkel ER-i I pr saates “Reporteriminutid” 8. septembril 1973.

Seejuures taevani kodumaist ajakirjandusvabadust ülistades tõi Trikkel tõestuseks toonases Eestiski naeruväärse väite — et tallinlane saab ju kohalikust raadiost kuulda menusaadet “Päevakaja”, ja kui sellest vähe, osta lehekioskist briti ajalehte Morning Star. Ta jättis targu enda teada, et too päevaleht on kohaliku kompartei üllitis ja et leivaisa mõlemal, nii siinse lehekioski hommiku- kui kohalik eetri õhtutähel on ikkagi sama — ЦК КПCC Moskvas.


SIIN TALLINN = GAVARIIT MASKVAA! Psühholoogiline sõda hoogustus. See toimus käsikäes KGB võimukindluse kasvuga ja selle V (dissidentlusega võitleva) osakonna tahte üha enam tõhusa surumisega ametlikku ideoloogiasse.

Kui 1970. aastate algul süüdistas sovetlik propaganda CIA-d ainult kaudses kaasaaitamises dissidentidele, siis kümnendi lõpuks süüdistati Lääne salateenistusi juba dissidentluse mahitamises.

Nii väitis Pravda 17. septembril 1973, et põhjus, miks välismaal N Liidu erimeelsete vastu osavõtlikkust üldse ilmneb, on tervenisti osavalt organiseeritud üritus, mille taga on CIA inimesed ja avaliku arvamise seadmise kunsti eriteadlased, st Lääne valitsusvõimude ideoloogilisi huve teenivad piiarid. Tolles väites ühines selgelt bolševistlik antiamerikanism ja salateenistuste abiga ammu tasalülitet masside omaksvõetud kollektiivne luul, justkui polekski kodanikujulguse sõltumatud aktid sotsialistlikus ühiskonnas (loe: totalitaarses keskkonnas) võimalikud.

Seitsmekümnendate õitsva sotsialismi apologeedid ei tahtnud siis ega taha nüüdki mõista, et erimeelsete ja dissidentluse teke sovetiimpeeriumis oli rahva süveneva massistumise, sotsiaal-majandusliku ja kultuurilise tasalülituse ning lõpuks ka sotsialistliku massikultuuri leviku loomulik järelm. Elava vaimu vastuhakk. Sest massile suunatud ideoloogia kipub teisitimõtlejaid ka ise looma ja esile tooma, kuna mass on agressiivne kõige vastu, mis tast erineb.

Stagnatsiooniga hoo sisse saanud rünnak erimeelsete ja dissidentide vastu kordas miniskaalal stalinistlikku sõda rahvavaenlastega. Sellistel puhkudel ei kujune massist pelgalt manipuleeritav ohver, pigem kaasosaline, unifitseeriva massiteadvuse kandja, kelle tahe teostub tõhusamalt niisuguse valitsusvõimu või valitseja käes, kes parima meelega karistaks karmilt iga kiilulööjat—kõrvalekaldujat. Seejuures tuleb massi all silmas pidada rahva hädaseisundit ajalooliselt uutes oludes, kollektivistliku ideoloogia pealetungi all, mis täiseverelist inimisiksust eitab ja halli massiinimest paljundab, sest... “Massiks on” — José Ortega y Gasset järgi — “iga säärane inimene, kes ei väärtusta ennast (...) eripära alusel, vaid tunneb end 'nagu kõik' ega valuta sellest hoolimata südant; kes tunneb end mõnusasti, kogedes, et on teistega ühesugune.” (Masside mäss. Tln, 2002, lk 15) Rahvas massist aga sellega erinebki, et ta pole ühenäoline, vaid moodustub paljudest eripalgelistest, elavatest ja seega arenguvõimekatest isiksustest.

Letargiasse suletud sovetisootsiumis sai erimeelsete rolliks elus hoida kollektiivset süümet, hoida ühiskonna jätkusuutlikkust ja olla ühiskondliku taassünni korral rahva algosaks. Ega muidu oleks akadeemik Sahharovis nähtud sovetiimpeeriumi südametunnistust.

Eestis dissidentlus kas sootuks puudus või oli vaguram kui naabermaal N Liidus, hingitsedes sel juhul loomeharitlaste ja teise ešeloni kommunistide seas, kes leidsid ühiskondliku väljundi viimaks AD1988 — loomeliitude pleenumil ja Eestimaa Rahvarindes perestrojka toetuseks (ERR-is)

Tehnikadoktor Johannes Hint võinuks n-ö eesti sahharoviks saada — sobida dissidendiks, kui ta antisovetlik tegevus enne saatuslikke repressioone 1981-1985 oleks olnud pisut poliitilisem ja märksa avalikum. Eesti vastupanuliikumist uuriva ajaloolase Viktor Niitsoo sõnul ei olegi meie vastupanuliikumise puhul õige kasutada mõistet dissidentlus kuna “vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike.” (vt Eesti Päevaleht - Tln, 9. september 1996)

Sõnum akadeemik Sahharovi dissidentlusest jõudis eestlasteni pea viivituseta, juba aasta 1968 teisel poolel. Laiem avalikkus kuulis temast kõigepealt Ameerika Hääle vahendatud New York Timesi ülevaateist. Kitsam ja vastupanuga lähemalt seotud ringkond teadis Sahharovi läbimurdelist esseed tänu EDL-i valgustustööle. Hoolimata dissidendi imetlust väärivast julgusest ja eestlaste koostööst temaga inimõiguste alal hiljem, Sahharovi dissidentlus Eestit anastava võõrvõimu vastasrinna jaoks järgimisväärset malli ei pakkunud.

Illustratsioon: Vitaly Komar & Alex Melamid “Mis teha?” (1978)