PETERSONI TAGASITULEK

Oscar Petersoni Tallinna-kontserdi helilint jõuab täna 30-aastasest pagulusest tagasi Eesti Raadio helivaramusse

Kanada maailmakuulsa jazzpianisti ja helilooja Oscar Petersoni (1925–2007) Tallinna-kontserdi salvestus oli vahepeal Saksamaal elava ajakirjaniku, muusiku ja Oscar Petersoni sõbra Kristi Tammiku valduses. Nii toonasest kui edasisest on ta kirjutanud aastal 2012 ilmunud raamatus "Piirilkõndija tee" (Tln, Varrak, lk 68 jj)

Paraku on Oscar Emmanuel Petersoni surma (23. detsember 2007) järel mõned Eesti muusikaelus piisavalt tuntud isikud teinud oletusi Petersoni Tallinna-kontserdi salvestuse käekäigu kohta, mis pole objektiivsed, ei toetu faktidele ja vajaksid selgitusi, mis ei põhineks üksnes kuulujuttudel. Et parim vastus levima läinud ja juurduvale väärteabele oleks salvestiste naasmine sünnikoju, siis käesolevaga on Teie truul teenril, Holger Kaljulaiul meeldiv võimalus anda need helilindid Kristi Tammiku volitusel üle ERR-i heliarhiivi juhile Priit Kuulbergile.

LISAKS SELGITUSI. Neile lintidele salvestatud kontsert ja kogu tuur leidis aset tänu Helsingi protsessi raames lõdvenenud pingeile Ida—Lääne suhteis ja seega laienenud kultuurivahetusele, kuid Tallinna kontserdid iseenesest olid haruldased, kuna Petersoni trio tuur peagi nende Eestist lahkumise järel katkes, nii et kogu ringreis piirduski siinse kolme kontserdiga.

Oscar Peterson oli Tallinnas 1974. aasta novembri keskel vaid kolm päeva. Trio ametlikud etteasted leidsid aset Estonia kontserdisaalis ja Laevastikuohvitseride Majas (Vene kultuurikeskus). Ansamblis lõid Oscar Petersoni kõrval kaasa löökpillimängija Jake Hanna ja bassist Niels-Henning Ørsted Pedersen. Petersoni, ta abikaasa, samuti ansambliliikmete, mänedžeri jt auks oli hotelli "Tallinn" (Meriton Grand Hotel) varietees improviseeritud tervitusõhtu, mis sisaldas pidusööki eesti muusikute mängu saatel, kellega lõpuks jämmis ka Peterson. Lisaks toimus kitsama ringi kohtumine ühes Nõmme eramajas.

Petersoni N Liidu ringreisi kavas olnud etteasted mujal jättis trio ära Goskoncerti lohaka korraldustöö tõttu. Peterson teatas Kanada ajakirjandusele, et tema grupile ei tuldud esiteks Moskva lennujaama vastu, seejärel pandi neid aga viienda järgu hotelli ja pealegi haihtus neile määratud tõlk, nii et muusikuil ei õnnestunud endile korralikku söökigi tellida.

Oscar Petersoni järelehüüdes on Õhtuleht kirjutanud — ning sarnast juttu on hiljem korratud mujalgi — justkui oleks Oscar Petersoni Estonia kontserdi salvestus kuidagi helilooja Raivo Tammiku (tasuta) vahendusel ilmunud Läänes plaadina (tegelikult topelt-LP Pablo Records 2625-711), mille pealkiri olevat eri versioonides olnud "Oscar Peterson Nõukogude Liidus" või "Oscar Peterson in Russia" — vt Triin Tael, Valter Ojakäär… ÕL, 28.12.2007.

Selle luiskeloo hilisemaid korrutusi:
• aastal 2008 Valter Ojakääru raamatus "Sirp ja saksofon", kuid siin juba lisandusega, et tehing ei toimunud tasuta: “Arvatavasti maksis G midagi siiski ka…” (Tln, Ilo, lk 574, 361 ~ tõmmis)
• aastal 2013 kontserdisarjas "Pianisti portree: Oscar Peterson Tallinnas/Eestis1974" (~ reklaamvideo)
• aastal 2015 Paavo Kangru raamatus "Jaak Joala" (Tln, Kunst, lk 60 ~ vk lk 65)

SEEPÄRAST RÕHUTAGEM, Raivo Tammiku käed pole neid helilinte kunagi puudutanud. Kangru raamatus tsiteeritud muusiku Toivo Undi väiteil, nagu oleks Raivo Tammik Läände toonud Oscar Petersoni kontsertide originaallindi ning teinud need rahaks, puudub tõepõhi: helilindid tõi Saksamaale kümme aastat hiljem, pärast pikka KGB-vintsutust oma sakslasest mehe juurde pääsenud kunagine ERR-i töötaja Malle Tandre (m.n. M Simmon). Need lebasid Kristi Tammiku raamatukapi sahtlis aastaid, kuni ta sai neid juulis 1998 pakkuda insuldist paranenud ja Münchenis kontserdi andnud Oscar Petersonile. Kuid Peterson ei võtnud neid: “Keep it, it’s for you, from me.”

Lindid maandusid taas kapisahtlisse, kust Kristi Tammik need hiljuti pakendas ja saatis Tallinna, üleandmiseks ERR-i arhiivi.

LISAKS: KRISTI TAMMIK «PÕGUSAD PUUDUTUSED» (kärpimata tekst Kristi Tammiku meenutustega Jaak Joalast, mis on kommentaariks Paavo Kangru raamatule «Jaak Joala ► … ka unustuse jõel aeg kord silla loob…» ja mille varem lühendatult avaldas Margit Kilumets eluloo-raamatus «Jaak Joala ► Kuulsuse ahelad»)

Putin piirileppimusest Hiinaga | 1975 ÷ 2015

Peterburi majandusfoorumil, mis nägi välja kui alasti keisrite kokkutulek, kiitis Vladimir Putin pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust. 

《Venelasil läks Hiinaga piirileppeni jõudmiseks tervelt 40 aastat, samas kui mõne teise naaber-maaga kooskõla piiri üle puudub!》

Putin mõtles nende puuduliku riigipiiriga naabrite all selgelt Jaapanit ja Eestit ehk riike, kellega Moskval on ses küsimuses tänaseni nii- või naamoodi lahkhelisid, mille juured mõlemal juhul ühtmoodi on seitsme kümnendi taga.

Mida aga mõtles Putin vastse AD2015 leppimuse all, jääb segaseks, sest VF-i ja HRV piir sai maha märgitud juba 10 aastat tagasi. Samuti polnud olulist nihet Pekingi ja Moskva suhteis AD1975. Kahe maa külm sõda jätkus täpselt nagu ennegi… Ühesõnaga müstika, mille võti on Putini peas.

Juuresolev video toonitabki Putini rolli nüüd ning 40 aasta eest, mil ta Leningradi Ülikooli lõpetades alles KGB kaadrikoosseisu siirdus. Isekirja sügavam eritlus sellest, mida võis gebistliku hunta juht mõelda  》 Putini 3 vastust piiriküsimusele 《

Hiinlased Ussuuri jõe Aarde-/Damani/ saarel HRV—NSVL-i riigipiiri valvamas

Langenud Vabadusvõitleja 75

Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntuim eesti kommunismivang ja märter. Ta elu ja surm on sümboolsed. Just enne Eesti anastamist sündinud, tegi ta läbi eestlaste sovetiaja põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli. Tema valis oma kogemuste mõjul vastupanu-tee, tegi seda sügavaima stagnatsiooni ajal ning hukkus poliitvangina kõigest 40-aastaselt.

VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.

Üks legend ﹠ seitse müüti külmast sõjast

Ameerika kipub külma sõtta. Jälle. See pole aga XX sajandi stiilis Külm sõda, vaid klassikaline… Ja võib jääda kestma kauemaks kui eelmine — isegi mitmeiks—setmeiks kümnendeiks. Pikk ja nukker perspektiiv, mida asjaosalistel on raske tunnistada.

* * *

Sõda, mis pelgab oma nime, on pigemini külm sõda ( KS ), kuna ideoloogia sõjavahendina ehk see, kas sõjakäik rohelist, punast või muud värvi terrori vastu suunata, on igal juhtumil oluline, ent ei muuda sõja meetodeid.

KUUM SÕDA JAHENEB. President Barack Obama kuulutas septembris 2014 välja rahvusvahelise kampaania ( ISIL/داعش /Doaash/Daesh ) terrori vastu ja tegi seda peagu sama sõnastusega kui eelkäija president George Bush-juunior, kõneldes sõjast terrorismiga ( al-Kaida/القاعدة ‎) Nobeli rahupreemia krediidiga Obama on vargsi sõnast sõda küll hoidunud ning alul rakendab ilmselt ka sada korda väiksemaid väekoondisi kui Bush ning lõpuks saab hakkama viimasest paarkümmend korda odavamini, ent ta peaks taipama, et seda enam vajab USA ideoloogilisi liitlasi. Eestile on väga oluline seejuures tähele panna, et ameeriklaste põhiliste välishuvide algus ning ots suubuvad ka 13 aastat hiljem islami(stide) kantseldamisse. Me elame maailmas, mille targast ( lad: sapienti ) elanikkonnast kümnendik on sallimatud moslemid ☛ Ben Shapiro video: The Myth of the Tiny Radical Muslim Minority ☪ kuna arvamusuuringute kohaselt elab maailmas praegu 680 miljonit radikaalset islamisti. Just moslemeid kõnetasid ka Obama 4 sihiseadet ÜRO peaassambleel ( sama 24. IX 2014 kõne video —» ) ja Venemaad mainis ta rahvusvahelise õiguse barbaarse rikkumise kontekstis — “kel jõud, sel õigus” — vaatamata millele KS-i Moskvaga USA president enam ei kavanda.


USA president: “Me ei pea enam külma sõda.” ( We’re no longer in a Cold War. )

Viis välispoliitilist prioriteeti, mille vastu või poolt Washington nüüdsest võitleb, milleks ressursse ohjata ja maailma mobiliseerida püüab, reastas Obama nii:

1. ISIL ( vägistajate+kõrilõikajate "surmavõrgustik" )
2. Vene agressioon ( Ukrainas )
3. Ebola ( surmav viirus )
4. Süüria ( keemiarelvad — jm ??? )
5. Moslemite lootus sallivale tulevikule