Sügisel 2013 puhkenud rahvuslik revolutsioon on Ukraina kevadeks 2014 võidule viinud. Ehkki hulgaliselt ohvreid on kantud — paarisaja hukkunu või teadmata kadunu ja kümme korda suurema arvu haavatutega — võib ukrainlaste vabadussõda ometi alles ees olla.
Nüüd juba rahvuslikuks revolutsiooniks paisund sündmustik algas protesti-meeleavaldusena Ukraina valitsuse ja presidendi Viktor Janukovõtši 21. novembri otsuse vastu loobuda strateegilise orientatsiooni priiusest ja läheneda Moskvale või teisisõnu — alluda Kremli geopoliitilisele šanataažile ja impeeriumi-ihalusele. Lühidalt, käik vene kaardiga eiras tsiviil-ühiskonda, mis Ukrainas on jõulisem kui Venemaal.
Sündmuste kroonikat ja kommentaari vt allpool rubriigis "Veel..."
Kuidas Tallinnas poolsajandi eest Ameerika Häält (VoA) püüti… veristada.
EETRITÕKKED JA -SILLAD. Eestlaste globaalkommunikatsiooni suurüritusteks 1950.-1980. aastail said need ainulaadsed USA valitsuse välisraadio toel loodud eetrisillad, millel kohtusid eestlased kummaltki poolt raudrimpa. Kui palju seejuures oli tegu peene kihutustöö või teabevoolu vabaduse aatega, selle üle võib igaüks ise otsustada. Kas või täna ja siin pakutavate viidete abil neid 50 aasta vanuseid helisalvestusi järelkuulates, mis viimatise aastapaariga Arhiiv.ERR.EE koduküljele on lisatud.
Vast võiks ERR-i kuidagi VoA salvestiste ladustamise eest digitaalarhiivi kiitagi, kui tol 1963. ja 1964. aasta audiodokumentide varamul ei oleks juures roima paakund hõngu. Uhkeldada oleks siin autum veel kui uppuda omaenda ropagandaali. Kollaborantlik Kremli-ülistus ja tulejuhtimine omade pihta… Analoogseid moraalivabu sooritusi ei lunasta kui tahes kirev digitulevik, sest E(R)R-i jaoks on VoA eetrisalvestis täpselt sama haiglane trofee, nagu Miami kondomiiniumi kliimaseadmes peidet vereslaidid sarimõrvar Dexter Morganile. Jääb üle ainult kurvalt kaasa elada.
Täna varahommikul, kui Čehhoslovakkia anastamisest möödus täpselt 45 aastat, värviti sovetiarmeele pühendet monument Sofias jällegi üle. Seekord roosaks. Lisatud oli sama värvi čehhikeelne loosung:
Bulgaaria palus andeks!
Kommentaatorid tõlgendavad seda üksmeelselt Praha Kevade mahasurumise ümara tähtpäeva tähistamisena ja näevad vihjet sellele, et Bulgaaria osales 1968. aasta 21. augusti koidikul alanud Varssavi pakti kollektiivses ivasioonis kõigest Kremli käsualusena.
Bulgaaria riik esitas Prahale ametliku vabanduse juba aastal 1990.
Eelmine kord juhtus midagi üsna sarnast Punaarmeele kui Bulgaaria vabastajale pühendatud memoriaaliga paari aasta eest. Siis värvis kunstnik vabastajad ameerika ülikangelasteks.
Bulgaaria roosad vabastajad. FOTO: AP/Valentina Petrova, 2013
ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud T o i v o K u r m e t ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.
INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.
Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?
Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.
Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?
… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.
JAANUAR 2016 — suurmees Poska kuju (autor Elo Liiv poseerib ⬉ videos) avamine Kadrioru pargis kunagise Liiva, praeguse Poska tänava vana tiigi ääres…
VEEBRUAR 1920 — kahekuiste läbirääkimiste tulemusel sõlmisid Eesti poolt Jaan Poska, Ants Piip, Jaan Soots, Mait Püüman ja Julius Seljamaa ning Venemaa poolt Adolf Joffe ja Isidor Gukovski 2. II 1920 Tartus Rahulepingu Eesti ja Venemaa vahel ehk Tartu rahu, mis lõpetas Vabadussõja, andis vastastikku rahvusvahelise ja Eestile riikliku sõltumatuse tunnustuse, määratles riigipiiri ja kummagi maa julgeolekut, kodakondsust ja opteerimist puudutavad tingimused, tühistas 1721. aasta Uusikaupunki rahu Eestit puudutavad sätted jne. Rahulepingu goestrateegiline tähtus seisnes EV võetud vastutuses enamliku (kommunistliku) Venemaa tunnustajana ja lepingu panuseks rahvusvahelisse õigusse oli enesemääramise tähistamine positiivse normina. Leping ratifitseeriti Venemaal 4. ja Eestis 13. veebruaril ning jõustus 14. II 1920. Lepingu riigipiiri ja sõjalisi tingimusi täitsid täpselt mõlemad osapooled.
MAI 1932 — Moskvas sõlmitud EV ja NSVL-i mittekallaletungi ja tülide rahuliku lahendamise lepingu preambuli kolmas lõik luges Tartu rahulepingut jätkuvalt «vastastikuste suhete ja kohustuste vankumatuks aluseks» ja sisaldas artiklit 1, millega osapooled kinnitasid järgmist:
"Mõlemad Kõrged Lepinguosalised tagavad vastastikku nende vahel olevate piiride puutumatust sel kujul, nagu need kindlaks on määratud 2. II 1920. aastal alla kirjutatud Rahulepingus, ja kohustuvad hoiduma igast kallaletungi aktist üksteise vastu ja igasugustest vägivaldsetest tegudest, mis on sihitud teise Lepingosalise territooriumi tervuse* ja puutumatuse või tema poliitilise iseseisvuse vastu, vaatamata sellele, kas on sarnane kallaletung või sarnased teod ette võetud üksikult või ühiselt teiste riikidega, sõjakuulutamisega või ilma."
Välisasjade rahvakomissar Maksim Livinoffi ja riigivanem Julius Seljamaa 4. V 1932 allkirjastatud Leping mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise kohta NSVL-i ja Eesti vahel, art 1.
LOOTUS TARTU RAHULE 1939 — 1994
SEPTEMBER 1939 — EV ja NSVL kinnitasid Vastastikuse abistamise pakti ehk baaside lepingu preambulis oma sõbralikku vahekorda, mis on rajatud Tartu rahulepingule … … …
JUULI 1985 — Balti Maailmanõukogu (BWC) esitas Taanis toimuval nn Balti Tribunalil NSVL-ile mh süüdistuse, mille järgi ka…
Nõukogulikud territoriaalse terviklikkuse rikkumised II maailmasõja aegu ning järel on tähelepanu väärt. Nõukogude Liidu nõudel oli kohalik nukurežiim Eesti NSV-s sunnitud loovutama 2 maa-ala, mis annekteeriti Vene NFSV haldusse: esimene asub ida pool Narva linna; teine ümbritseb Petseri linna. Praegu N Liidus avaldatud kaardid näitavad "uusi piire" ja annekteeritud ala seejuures Venemaa liiduvabariigi lahutamatu osana. Samamoodi pidi Läti NSV loovutama Vene NFSV-le üle 1200km². Niisugune omavoli on otseses vastuolus rahvusvahelise õigusega. Osa Leedu territooriumi on samuti hõivatud, kuna N Liit pärast Poola kokkuvarisemist okupeeris Vilniuse ja ümbritseva ala, mis Leedu Vabariigi ja Vene FNSV 1920. aasta rahulepinguga olid tunnistatud Leedu territooriumi osaks. Leedule tagastas N Liit 10. X 1939 vaid Vilniuse ja seda ümbritseva pisema ala 6880km², kuid lõviosa sellest 25561km² määrati Valgevenemaale.
Balti Manifestina 26. VII 1985 väljendatud otsuses kuulutas tribunal NSVL-i teod Eesti, Läti ja Leedu «okupeerimisel ja annekteerimisel [---] Nõukogude Liidu ratifitseeritud lepingute ja rahvusvahelise avaliku õiguse lausrikkumise näideteks [---] Balti rahvaste õigus enesemääramisele, võrdsele kohtlemisele ja puutumatusele oma esivanemate maal tuleb taas kehtestada.»
VEEBRUAR 1988 — Tartu rahu LXVIII aastapäeva meeleavaldused Tartus ja Võrus; Tartus tänavamiitinguks luba ei antud, vaid rahvahulka tõrjuti Indrek Toome juhtimisel ja pealinnast toodud miilitaspataljoni + konvoikoerte jõul Vanemuise tänavalt — rahulepingu sõlmimispaigast — eemale, vahistati 25 inimest, huligaanitsemise süüdistusel vangistati osa neist 7–15 ööpäevaks.
MAI 1990 — poolteist aastat varem võetud "suveräänsuse" kursist lähtuva E(NS)V ülemnõukogu otsustas Eesti valitsemise ajutise korra aluste seadusega, mis jõustus 16. V 1990, rajada suhted N Liidu [keskvõimu] -ga Tartu rahulepingu kehtivusele.
SEPTEMBER 1990 — kaitseliitlased üritasid püstitada 1.-2. IX 1990 staabiõppuse raames Virumaal Risuküla (Komarovka) kanti Narva jõe ja Laura valla taha Petserimaal mitu EV piiritulpa ja korraldada sümboolse vahikorra, mis õnnestus vaid Risukülas; selle peale teatas E(NS)V valitsus, et üritus pole ametlik, ja taunis Kaitseliidu piiriaktsioone. Kaitseliidu ülem kolonel Kalle Eller teatas ETA vahendusel, et
… 1. ja 2. septembril toimus EKL-i laiendatud staabiõppus Riigipiir'90 viimistlemaks juhtimistegevust olukorras, kus Kaitseliit peab kiires korras riigipiiril tegevusse astuma. Põhiline õppustel saavutati. Ülesande täitmine oli raskem Kagu-Eesti piirilõigus. Kaitseliidu valiksalkade teed olid seal toodud tõkestama suhteliselt arvestatavad vastasjõud Pihkva miilitsast ja [NSVL-i relvajõudude] spordirõivais sõjaväelastest. Kuna õppuste mõte polnud algatada vaenutegevust, siis suurem osa meeskondi riigipiirile ei jõudnud, seal olid ainult luurajad. Mis puudutab piiripostide paigaldamist, siis lähtudes EV õiguslikust järjepidevusest, ei pea EKL oma tegevust EV territooriumil kellegagi kooskõlastama.
NOVEMBER 1991 — presidendid Arnold Rüütel ja Boris Jeltsin leppisid kokku piirikõneluste alustamise asjus.
APRILL 1992 — piirikõnelused olid ühena neljast punktist EV—VF-i läbirääkimiste avavooru päevakorras 14.-16. IV Pärnus; EV delegatsiooni juhtis Uno Veering, vastaspoolt — Vassili Svirin. Piiri osas jäi EV seisukohaks läbirääkimiste sel ja järgmistel voorudel rahuleping veebruarist 1920, VF-i seisukohaks aga jaanuar 1991 siis sõlmitud E(NS)V ja VNFSV riikidevaheliste suhete aluste lepinguga.
JUUNI 1992 — Eestis toimus 28. VI 1992 kooskõlas 1938 jõustunud põhiseaduse §-le 1 uue põhiseaduse ja selle rakendusseaduse rahvahääletus; osales 446708 kodanikku, kellest põhiseaduse ja rakendusseaduse eelnõude poolt hääletas 407867 (92%), vastu 36147 (8%).
JUULI 1992 — jõustus uus põhiseadus ja selle §122:
(1) Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
(2) Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.
NOVEMBER 1992 — Venemaa ülemnõukogu muutis VF-i halduspiirid Eesti, Läti ja Leedu Vabariigiga seaduslikuks riigipiiriks.
MAI 1993 — VF-i piirivalve ja OMON tõkestasid tee tuhatkonnale eesti noorele, kes osalesid rattamatkal "Kuidas elad, Petserimaa?"
VEEBRUAR 1994 — Petseri kandis toimus VF-i väitel piiri-vahejuhtum, milles EV relvis ametiisikud olla vahistanud ja nädala kinni pidanud kaht vene metsatöölist — vahejuhtumi puhul esitas VF diplomaatilise protesti, sellest teatas ITAR-TASS ja seda kommenteeris põhjalikult kui inimõigusterikkumist ja osa territoriaaldispuudist venekeelne Vabadusraadio…
MÄRTS 1994 — järjekordne piiri-vahejuhtum Petseri kandis, kui dokumendikontrolli ajal puhkenud tulevahetuse käigus sai VF-i väitel viga kolm VF-i piirivalvurit, kellest üks hiljem suri. Vahejuhtumi järel algas EV territooriumil kahe vene rahvusest roimari otsing, vastava operatsiooni käivitasid nii EV kui ka VF-i eriteenistus, kumbki oma tegevusalal. Vahejuhtumi uudis ja kommentaar jõudsid RL-i sama päeva saateisse:
NOVEMBER 1994 — president Boriss Jeltsin peatus 23. XI 1994 Petserimaad väisates EV—VF-i kontrolljoone juures ja teatas telekaamerate ees, et Venemaa ei loobu jalatäiestki oma praegusest territooriumist. Nädal varem oli vastne peaminister Andres Tarand öelnud Postimehele:
"Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piiriküsimuses hakkab lõppema."
TAGANEMINE TARTU RAHUST 1994 …
DETSEMBER 1994 — peaminister Andres Tarand pakkus 16. XII 1994 Helsingis viibides kompromissina loobumist Tartu rahu järgse piiri taastamisest. Eesti välispoliitikat valdas nüüdsest n-ö Tarandi doktriin.
JAANUAR 1996 — mehitati piiriläbirääkimiste delegatsioonid, Eesti poole juhiks sai Raul Mälk, vastaspoolel jätkas Vassili Svirin; Eesti taotles Tartu rahuga järjepidevuse tunnustamist leeva leppe tekstis, Venemaa — sellise viite hülgamist.
OKTOOBER 1996 — delegatsioonide asejuhid Kalev Stoicescu ja Sergei Lazarev allkirjastasid piirilepingu projekti, Eesti loobus mõlemale sobiva sõnastuse nimel Tartu rahu mainimise nõudest lepingu preambulis.
NOVEMBER 1996 — välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov kohtusid 5. XI 1996 Petroskois, Eesti pakkus n-ö tehnilist lepet; Venemaa keeldus nüüd ka sellest ja hakkas lisaks taotlema mittekodanike poliitiliste õiguste laiendamist Eestis jm järeleandmisi.
AUGUST 1998 — Raul Mälk kohtus 18. ja 19. augustil Moskvas VF-i delegatsiooni uue juhi Ludvig Tšižoviga, pooled protokollisid esimest korda valmiduse viia leping sõlmimiseni ilma täiendavate tingimusteta, st vähimagi vihjeta Tartu rahule.
MÄRTS 1999 — piirikõneluse delegatsioonide juhid viseerisid 5. III 1999 Peterburis piirileppe teksti, piirikirjelduse ja -kaardid. Kuid Moskva mitmesugused ettekäänded ja soov takistada EV tihedamat lõimumist läänemaailmaga pühkisid piirimuutuse kavandi järgnevaiks aastaiks sahtlisse.
Andrus Ansip, Urmas Paet, Jüri Luik, Marko Mihkelson on sooritamas riigivastast kuritegu.
Karistusseadustiku §232:
«Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamise eest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või t e r r i t o r i a a l s e t e r v i k l i k k u s e vastu suunatud vägivallata tegevuses [---] — karistatakse 3- kuni 15-aastase vangistusega.»
Langenud Vabadusvõitleja Päeva 2013. aasta konverentsil (LVP XVII) Tartus tutvustas Mart Niklus fotokogu, millel on talletatud tema kaasvõitleja Jüri Kukk( 1. V 1940 — 27. III 1981 ) ja viimase lähedased. Osa neist piltidest on siin. Lisaks elavdame langenud vabadusvõitleja mälestust läbi ta läkituste oma kirjasõpradele.
Mart Niklus LVP XVII konverentsil
FOTO: Andres Tennus, TÜ, 2013.
Album sündis tänu JK ja ta lähikonna kirjadele. Need on aastakümnete eest Mõisakülast, Tartust ja Prantsusmaalt postitatud ning jõudnud Connecticuti osariiki peretuttavaini, kes ongi selle pildikogu koostajad. Pildiallkirjad on laenatud Jüri ja Meeta Kuke kirjadest ja kirjutil ümber pandud USA-s.
• ENNE ABIELLUMIST. Siin pildil on Silvi hästi loomutruu, Jüri on jäänud tumeda varju sisse, 1. jaanuar 1967. «—
• AASTAVAHETUS. Nii võttis meie pere vastu uut aastat 1962. Jüri tuli, nagu tavaliselt, klubist nääriballilt 15 minutit enne keskööd koju, süütas küünlad kuusel, ja kui kell sai 12, soovisime üksteisele õnne uueks aastaks. Siis veel pildistasime ja sõime verivorsti, kuni Jüri läks tagasi tantsima. Sellepärast on Jüri pildil kuuega. Meie jäime kolmekesi koju mõnulema… —»
• FOTOMEENE AMEERIKASSE PARIISLASELT. Hilda ja Heino Karistele mälestuseks minu [JK] argipäevast Pariisis. Notre-Dame de Paris, suvi 1976. —»
Jüri oli kooliõpetajaist vanemate noorem poeg. Vanem veli Ants Kukk (*1936) sai õpingutega Leningradis (SPb) ja Riias raadioinseneriks. Isa Albert oli Mõisaküla kooli esimene sõjajärgne direktor, kuid kõrvaldati 1946 kooli- ning hiljem ka klassijuhataja kohalt antisovetliku käitumise pärast. Nii Jüri isa kui tema ema Meeta lasti 1950-ndi algul Mõisaküla koolist lahti.*
Jüri Kukk: «… Olin siis kas IV või V klassis, [kui] isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada töökohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta pärast 24-aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan.»
Kuke kirjavahetuse sisu on vahendanud ka teised tema korrespondendid. Nii on malepartner, kursusevend, hilisem filosoof Rein Vihalemm osundatud kuut JK poliitilisema sisuga isiklikku läkitust aastaist 1964-1965. Neist on tsitaate ja juttu allpool.Peale muu näitab korrespondents Jüri filmikunsti ja ilukirjanduse (eriti Fjodor Dostojevski) suure huvilisena.
PARIIS. Jüri Kukk Montmartre'il — suvi 1976
Pärast tagasitulekut Prantsusmaa-lähetuselt astus JK võimuparteist välja. Töökohast ilmajätmise ähvardused viidi sügiseks 1979 lõplikult täide. Kui teda anorgaanilise keemia dotsendi kohalt taandati, hakkas ta taotlema enda töötuks tunnistamist, lisaks nii enda kui oma perekonna vabastamist N Liidu kodakondsusest ja õigust perekonna emigreerimiseks Rootsi.
Jüri ja Silvi Kukk suvel 1979
Kukk suruti nurka. Tartu Riikliku Ülikooli endine õppejõud vangistati 13. III 1980 antisovetlikus vastupanuliikumisse lülitumise pärast. Viimasega oli ta liitunud mitte rohkem kui pool aastat enne saatuslikku vahistamist. Saatuslikku seetõttu, et Kukk talle kohtuga määratud 2-aastast karistust ära ei kandnud — ta suri 40-aastasena Vologda laagrihaiglas ning maeti 30. III 1981 sealsesse surnuaeda. Nimetusse vangihauda nr 23781 jäi ta sügiseni 1989, mil JK põrm toodi ülikooli abiga Eestisse ja sängitati Kursi kalmistule.
EMA—ISA Meeta ja Albert Kukk oma Mõisaküla koduaias sügisel 1966
Nüüd juba rahvuslikuks revolutsiooniks paisund sündmustik algas protesti-meeleavaldusena Ukraina valitsuse ja presidendi Viktor Janukovõtši 21. novembri otsuse vastu loobuda strateegilise orientatsiooni priiusest ja läheneda Moskvale või teisisõnu — alluda Kremli geopoliitilisele šanataažile ja impeeriumi-ihalusele. Lühidalt, käik vene kaardiga eiras tsiviil-ühiskonda, mis Ukrainas on jõulisem kui Venemaal.
Sündmuste kroonikat ja kommentaari vt allpool rubriigis "Veel..."
Nüüd juba rahvuslikuks revolutsiooniks paisund sündmustik algas protesti-meeleavaldusena Ukraina valitsuse ja presidendi Viktor Janukovõtši 21. novembri otsuse vastu loobuda strateegilise orientatsiooni priiusest ja läheneda Moskvale või teisisõnu — alluda Kremli geopoliitilisele šanataažile ja impeeriumi-ihalusele. Lühidalt, käik vene kaardiga eiras tsiviil-ühiskonda, mis Ukrainas on jõulisem kui Venemaal.
