Presidendikõne varjuderiigis

RAHUTU MAAPÕU ON EUROOPA LEINALOORI MÄHKINUD. Taevalaotus Prantsusmaast Venemaani ei ole nii õnnist vaikust hoidnud ammu, ju vist Graf Zeppelini aegadest. Islandi tulemägede tuhaheide on sundinud 23 riiki sulgema oma õhuruumi, taastades Vanas Maailmas ilmasõdade-eelset Kuldajastu-tunnet, kui liikumisvabaduse ülima rahulduse sai sõidust Idaekspressiga (mis nüüdseks on Agatha Christie sule alt AD1934 igavikku kihutanud) ning ideoloogia-tõdede kriteeriume ei kaalutud genotsiidi-praktika ulatusega.

Veel langeb tänasele 17. aprillile võimuajaloo meenutusväärne fakt — Sigade lahe invasioon AD1961, kui rünnakule viskus pagulaskuuba tuhatkond ja algas punadiktatuuri kukutamise katastroofiline katse Vabaduse saarel, kus kommud paljude USA presidentide kiuste vägivallatsevad tänini. Nii seostab see kalendripäev enneaegu lahkunud riigipäid Kennedyt & Kaczyńskit, tuues meid tagasi Poola tänasse leinapäeva mälestama nii 7 päeva kui 7 kümnendi eest Smolenski all juhtunut, kus ohvrivere-janus pind 96 järjekordset elu võttis... Laastates neid, kes lootsid leina leevendada... Kellelt 70 aastat salatud massiroim oli juba röövinud perekondade pead ja rahvuse ladviku.

VALE VÕIM VAOB VALURIKKALT. Lause Lech A Kaczyński pidamatajäänud ja praegu nii sageli osundet Katõni-kõnest:

Kuriteo kavandanute otsuse tulemusest, milleks oli püüd Katõni tõde varjata, kujunes kommunistide võimupüüdluse üks alustala — sõjajärgset Rahva-Poolat põhistav vale.

"Poola Kolgata kõige troostitum jaam — Katõn" vt Rzeczpospolita 11. IV 2010 poola ja inglise keeles

Smolenski sõjaväelennuvälja taga metsas laupäeva, 10. IV 2010 hommikul kl 9:56 juhtunu võttis Poolalt presidendipaari, riigipangajuhi, peastaabi ülema jpt võimu- ja sõjaväeladviku liikmeid. See veresaun jäi groteskselt lähedale paigale, kus 70 aastat varem leidis oma sünge lõpu 21 tuhat poola ohvitseri. Poolat painavad emotsioonid: Kas püsib siin ammuse needuse vägi? Pime juhus? Praeguste võimurite totrus? Nii ei soovita näiteks psühholoog Wojciech Eichelberger segi ajada kangelaslikkust ja rumalust:

Kuidas võis [Poola] riik lubada nii suure hulga oluliste isikute nii rumalat hukku? Ei maksa seda tragöödiat leevendada sangarluse sildiga, mis meie rahva martüroloogiasse kuulub. Sangarluse kuritarvitamine kahandaks möödanikukangelaste au.

Wojciech Eichelberger "Stracimy ważne sanktuarium (ek: Pühamu minetamine)" Rzeczpospolita, 15. IV 2010

Eichelberger on Poolas hästi tuntud ka följetonistina, kelle arvamuslugu, niisiis, mõjub inetuvõitu vihjena lahkunud presidendi intellektile... Postuumsest presidendikõnest nähtub siiski soov stalinistlikule valele punkti panna. Kuid katastroof muutis punkti hüüumärgiks.

Katkeid hukkunud presidendi kavatsetud kõnest:

... tapetute omaksed jt julged inimesed talletasid, kaitsesid ja pärandasid [tõe Katõnist] oma järeltulijaile. Nad suutsid Katõni mälestuse läbi kommunismi-aja kanda [---] Sestap oleme nende kõigi ja eriti Katõni Perede au- ja tänuvõlglased. [---] Katõn sai Poola ajaloo valulikuks haavaks, mis mürgitas pikkadeks kümnenditeks poolakate vahekorra venelastega. Laseme sel haaval siis paraneda ja armistuda. [---] Hindame, mida venelased on viimsed aastad teinud. Me peame selle 2 riiki lähendava tee käima lõpuni — kõik Katõni kuriteo asjaolud tuleb välja selgitada. Et vale vaoks igavikku, tuleb saavutada ohvrite süütuse ametlik kinnitus ja teha kuritööga seotud dokumendid kättesaadavaks. Me nõuame seda austusest ohvrite mälestuse ja nende perede kannatuste vastu. Nõuame seda ka ühisväärtuste nimel, mis terves Euroopas looks pinnast heanaaberlikule usaldusele ja partnerlusele. [---]

Vrd Lech Kaczyński 10. IV 2010 pidamata jäänud kõne tõlkega 12.-13. IV 2010 Postimehes

PRESIDENDI SURM võib varjutada ametiaja võimalikud vead, ent kujundab kindlasti silmipimestava presidendilegendi. Tõelised tragöödiad kätkevad tegelikkust muutvat maagiat, viimane heidab lootusekiire tulevikku. Poola rahva ränk kaotus võib anda väljavaateid nii kommunismi (stalinismi) Vale lõplikuks hülgamiseks kui ka ajalooliseks leppimiseks Venemaaga. Midagi sarnast juhtus John F Kennedy surmaga, mis lasi karismaatilist presidenti paista kõikvõimalike (mh perekondlikust kaetusest Kuuba-needuseni ulatuvate) vandenõude märtrina. President Kennedy justkui ei vastuta Külma sõja positsioonide osava kaitsestrateegia või seda vähem salajase poliitilise sõja süvenemise eest, milles ta oli päriselt väga osav. Nii jäi Vietnami eskalatsioon hoopis tapetud presidendi antipoodiks peetava (ja sestap koguni vanenõus kahtlustava) Lyndon B Johnsoni pärandiks. Kuigi Kennedy mõrva tõttu Dallases ära jäänud kõne teinuks temast enda järelkäijaga vähemalt võrdväärse konfliktiarhitekti.

JOHN F KENNEDY MÕRV JA ENNATLIK AMEERIKA HÄÄL. President sai kuulitabamuse reede, 22. novembri õhtul kell pool kümme Eesti aja järgi. Juba 21.57 Eaj, vaid minuti enne eestikeelse saate lõppu teatas Ameerika Hääl (VoA):

“Lõpuks eriteade. Täna tulistati president Kennedyt, kui ta sõitis lahtises autos läbi Texase linna Dallase. Kennedy toimetati kohe haiglasse ja praegu puuduvad teated tema ellujäämise kohta.”

President suri mõni minut hiljem, kell 22, kui kõik katsed tema elu päästa nurjusid. Veidi varem oli VoA samas eesti saates vahendanud aga presidendi päevakavas olnud kõne, mille esitamisele Kennedy oli just teel, kui teda tulistati. Kõne pidanuks ta Dallase seltskonna ja äritegelasile kohalikus Trade Marti kaubandkeskuses. Nii said eestlased tänu eelteavet post-factum-tegelikkusena pakkunud VoA-le tutvuda selle õigupoolest pidamata jäänud kõne tekstis leidunud mõtetega:

“President Kennedy tänase kõne tuumaks” — nii nagu VOA seda esitas — “oli tõotus, et USA üha kasvav võimsus on pühendatud rahu ja vabaduse teenimisele. [---] Vaatamata USA kasvavale võimsusele ei ole need, kes tema vastas seisavad, loobunud oma ihadest. Ohud ei ole vähenenud, valvsust ei saa kahandada. [---] President meenutas, et tema ametisoleku 3 aasta jooskul on vahel olnud vajadus anda konkreetseid hoiatusi. Nende hoiatustega tehti selgeks, et USA ei jääks kõrvalseisjaks, kui kommunistid asuksid väevõimuga ka Laost üle võtma, Kongosse sekkuma, Berliini neelama või Kuubasse lendrelvi vedama.

«Rahu kaitsmine oli edukas, kuid mitte sõnade pärast, mida ütlesime, vaid meie valvsuse pärast, mida olime valmis kasutama nende põhimõtete nimel, mida oleme valmis kaitsma.»

[---]
Ta andis oma kuulajaile Dallases ka hoiatuse, et ükski riik ei saa olla välismail tugevam, kui ta on kodus. Kennedy märkis sel puhul USA majanduslikke saavutusi. Esmakordselt on vabrikutöölise palk ületanud 100$ nädalas... [---]”

Eestikeelne VoA saade 22. XI 1963

FOTO: Düsseldorfi lennuväli tänavu 17. aprillil (Oliver Berg/DPA/Spiegel)

Vabaduse eetrisild ja piiristajad AD1963

Kuidas Tallinnas poolsajandi eest Ameerika Häält (VoA) püüti… veristada.

EETRITÕKKED JA -SILLAD. Eestlaste globaalkommunikatsiooni suurüritusteks 1950.-1980. aastail said need ainulaadsed USA valitsuse välisraadio toel loodud eetrisillad, millel kohtusid eestlased kummaltki poolt raudrimpa. Kui palju seejuures oli tegu peene kihutustöö või teabevoolu vabaduse aatega, selle üle võib igaüks ise otsustada. Kas või täna ja siin pakutavate viidete abil neid 50 aasta vanuseid helisalvestusi järelkuulates, mis viimatise aastapaariga Arhiiv.ERR.EE koduküljele on lisatud.

Vast võiks ERR-i kuidagi VoA salvestiste ladustamise eest digitaalarhiivi kiitagi, kui tol 1963. ja 1964. aasta audiodokumentide varamul ei oleks juures roima paakund hõngu. Uhkeldada oleks siin autum veel kui uppuda omaenda ropagandaali. Kollaborantlik Kremli-ülistus ja tulejuhtimine omade pihta… Analoogseid moraalivabu sooritusi ei lunasta kui tahes kirev digitulevik, sest E(R)R-i jaoks on VoA eetrisalvestis täpselt sama haiglane trofee, nagu Miami kondomiiniumi kliimaseadmes peidet vereslaidid sarimõrvar Dexter Morganile. Jääb üle ainult kurvalt kaasa elada.

Balti küsimus Vaikuse meres

Inimesed jälgivad Florida osariigi Titusville'is Apollo-11 starti. Foto autor: David Burnett (Contact Press Images/New York Times) 

Ameerika Hääl 29. juulil:

Ühe ameerika lehe kaastööline jutustas Apollo-11 väljasaatmise reportaažis eestlasest, kes seda jälgis.

Meie seljataga oli keskealine daam, kelle käed olid nii kõvasti ristis, et need olid vere eemaldumise tõttu valged. See oli Meeri Lahesalu, pärit Eestist, kes oli kohale tulnud koos teiste endiste Eesti kodanikega oma elukohast Montrealist. Vaadates üksisilmi leegitsevat imet, jälgides selle kadumist päiksepaistelisse taevasse, seisis proua Lahesalu nagu kivistunult. Siis ütles ta ikka veel tühjaks muutnud taeva poole vaadates: “Jumal kaitsku...”

Need sõnad on ameerika ajalehes ära toodud eesti keeles, juures on seletus, mida need tähendavad.

— VoA 29. VII 1969

Niisiis oldi 16. juulil 50 aasta eest ajaloolist sündmust Floridasse tunnistama tuldud üsna kaugelt, et leegitsev ime Saturn V rakett Apollo-11 missiooniga Kennedy tähelinnakust stardiplatvormilt 39A Kuu poole läkitada.

Moodul «Kotkas» (Eagle) kuundus 1969. aasta 20. juulil Vaikuse meres (Mare Tranquillitatis) hetkel, kui Tallinnas näitas kell 23:18 Moskva aja järgi (Maj)

Vaid 5 ja ½ tundi pärast laskumist avas astronaut Neil Armstrong Kuu-mooduli luugi, pöördus näoga «Kotka» poole ning laskus redelit pidi aegamisi allapoole. Kuust lahutas teda 9 astet. Telekaamera oli teise kuureisija Buzz Aldrini käes.

“Viis, neli, kolm, kaks...” luges Armstrong ning sirutas vasaku jala Kuu pinna poole. Eestis oli esmaspäeva, 21. VII 2009 varahommik veidi enne viit (Eaj), kui esimene maalane lõpuks mõlema jalaga Kuul seisis. Äsja olid üle maailma otseülekandes (v.a küll ETV ja ER) laiali kantud varem kokkulepitud sõnad:

“See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.”

Armstrong oli Kuu-mooduli pilooti Aldrinit ette hoiatanud, et “väike samm” on tegelikult enam kui meetrine ning teine mees ronis trepist alla paarkümmend minutit hiljem. Nad jäid oma jalul Kuu pinnale paariks tunniks. Öö veetsid mõlemad Vaikuse merre pargitud kuundumismoodulis.

Esimesed inimesed — Buzz Aldrin (39a) ja Neil Armstrong (38a) — lahkusid Kuult umbes ööpäev pärast saabumist ja ühinesid «Columbia» emalaeva piloteerinud Mike Collinsiga, et selsamal 21. juulil (Eaj) ühiselt Maale lennata.

Apollo-11 Kuu-retk kestis 8 päeva 3 tundi 18 minutit 35 sekundit.

Kaks päeva pärast kolme mehe tagasitulekut, kolmapäeval 23. juulil üllatas Ameerika Hääl kuulajaid Eestis teatega, et Kuu pinnale oli paigutatud ühes teiste riikide tervitustega ka Eesti rahva nimel tehtud läkitus Eesti Vabariigi esindajalt USA-s Ernst Jaaksonilt. Washingtoni saade avaldas samas ka läkituse eestinduse:

“Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabadusele ning paremale maailmale.”

— VoA 23. VII 1969

Käär kosmilist ropagandaali!

Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?

Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:

… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.

Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:

50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"

Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.

Sadu. Mitte tuhandeid...

Mitu rahulikku elanikku suri Pekingi 1989. aasta tapatalguil?

Täpse vastuse asemel kaigub kõrvus ikka Ameerika Hääle (VoA) kunagine määratlus…

SADU, KUI MITTE TUHANDEID, mis on tänaseni pädev. Sest nagu Õhtuleht ütles 4. VI 2009 BNS-i abil Reutersit vahendades:

Toonastes sündmustes hukkunute ametlikku arvu pole tänini avaldatud, kuid neid võis kardetavasti olla üle tuhande...

Ja lisas teisal enamgi tagasi tõmbudes...

Tiananmeni meeleavaldusele järgnenud veresaunas hukkus üle 240 inimese, haavata sai umbes 7000.

Õhtulehele on küllalt kindel üks — et tegu oli veresaunaga, ehkki kindlus ohvrite arvu alampiiri määratledes lõppes. Postimehe välisuudiste toimetaja Hendrik Vosman aga kasutas viimati sama määratlust kui VoA omaaegne saade, kirjutades 4. VI 2009 Postimehes:

... sajad, kui mitte tuhanded meelt avaldanud hiinlased kaotasid pärast sõjaseisukorra väljakuulutamist ja väljaku “vabastamist” Pekingi tänavatel oma elu.

Küllap kordas ta 3 päeva varem AFP-lt oma käega PM-i veergudele toimetatud uudise (Hiina tõkestab Tiananmeni...) sõnastust:

... 3.-4. VI 1989 hukkusid võimupoolsetes repressioonides sajad, kui mitte tuhanded inimesed.

PIGEM SAJAD? Õhtulehe mainitud miinimum 240 — õiegmini 241 surnut — ja 7 tuhat haavatut on tegelikult ainsad 1989. aasta verevalamise kohta nn rahvavabariigi võimudelt üldsuse ette libistet arvud, millega muu maailm pigem ei soostu, panemata noid numbreid tähelegi. Ehk nagu 10 aasta eest kirjutas New York Times:

The number of people who died in the crackdown has never been disclosed, but it is believed to total several hundred at least.

Seega oli rahvavabastusarmee relvade läbi nn Taevaliku Rahu (õiemini: Pekingi) veresaunas surnute miinimumgi usutavasti kahesaja neljakümne ühest paar korda suurem, mille kinnituseks NYT toona märkis:

Ohvrite uus — ja kaugeltki mittetäielik — nimekiri on pikem kõikidest, mis kunagi avalikult koostatud.

Nimestiku jätsid NYT ajakirjanikud avalikustamata, n-ö taustateabeks, nii pole siinkirjutajal õnnestunud sellist nimestikku ka kusagil mujal leida.

Sadade surma saanute tõigale lisas aktuaalpoliitilist kaalu USA ametlik hinnang — et Pekingis sai 4. VI 1989 «traagiliselt hukka sadu süütuid elusid» — mida kuulsime praeguse USA välisministri HRC suust.

On this the 20th anniversary of the violent suppression of demonstrations in Tiananmen Square by Chinese authorities, we should remember the tragic loss of hundreds of innocent lives and reflect upon the meaning of the events that preceded that day…

«Sadu surma ja haavata saanuid» meenutas seevastu Rahvusvaheline Amnestia (AI) «rahulike meeleavaldajate militaarterroriga mahasurumise» 20. aastapäeva puhul:

Hundreds of civilians were killed and injured 20 years ago during the violent military crackdown on peaceful demonstrators in and around Beijing’s Tiananmen Square on 3 and 4 June 1989.

Valitsusväline AI on Pekingit arvustades niisiis tagasihodlikum USA valitsusest, kes kasutab määratlust 'sajad' eksplitseerivalt, ainuüksi surnute kohta.

PIGEM TUHANDED? Üllatavalt näib olevat järgu võrra suurema ohvrite arvu tunnustamise poole pöördunud nüüd Peking ise. Jutt on täpsemini ühest Hiina RV pool- või mitteametlikust suuvoodrist Raadio-86, mis hiljuti eestikeelseid kesklaine-saateid alustas. Nimelt valis Radio86 Baltimaade toimetus 20. V 2009 eesti saate päevateemaks 20 aasta eest veresaunaga lõppenud tudengirahutuste liidri vahistamise loo, kus üteldi selge sõnaga, et...

... 1989. aasta juuni alguses surus (...) sõjavägi Pekingi südameks oleval Tiananmeni ehk Taevase Rahu väljakul (ja selle ümbruses toimunud) meeleavaldused jõuga maha. Selles veresaunas hukkus ametlikel andmetel sadu, kinnitamata info kohaselt aga isegi tuhandeid inimesi.

Ometi ei tasu siit välja lugeda Hiina RV ametlike andmete või seisukoha muutust. Tegemist on hallivõitu tausta ja olemuga surrogaatraadioga, kes eelosundatud sõnumi võttis 1:1 üle mitte Rahva Päevalehest (Renmin Ribao), vaid… Postimees-Online'ist. Kusjuures Postimees on uudist vahendades omakorda liialdanud ja Reutersi arusaama 'sadadest' surnutest kohendanud 10x suuremaks. Reutersi moonutamata originaal (China arrests returned Tiananmen student leader) märkis 12. V 2009 'tuhandete' asemel ikkagi vaid 'sadu':

Hundreds died in the crackdown.

… JA PUNKT. Reutersil on hukkunute maksimum niisiis pigem 1½ kui 3 tuhat, samas kui Postimehe 13. V 2009 väide tuhandete hukkunute kohta lubaks kukkunuid lugema hakata alates alles 3 tuhandest.

Kui Peking kangelaslikult nn Tiananmeni massimõrva ohvrite tuvastamise vastu ei tegutseks, saaksime toetuda täna kindlama pinnale kui too Hiina Punase Risti ebakindel teade, mis algselt 2600 surnust rääkis, mis valitsusvõimude survel aga rutuga tagasi võeti ja kuulutati ennatlikuks väärteabeks.

Teadet peetakse 3.-4. VI 1989 inimkaotuste näitajana siiski väärtuslikuks ja nii on Lääne usaldusväärsemad teabeallikad selle ka talletanud — nt Andrew J. Nathani ja Perry Linki üllitet dokumendikogu The Tiananmen Papers (2001) või Carma Hintoni ja Richard Gordoni 3-tunnine uurimusfilm Gate of Heavenly Peace (Taevase rahu värav, 1995), mis jõudis ameeriklaste PBS-televõrku juunis 1996. 

Aasta 2017 lõpus avalikus Suurbritannia valitsus nende suursaadiku Alan Donaldi Pekingist HRV usaldusväärseist allikaist vahendet märkus 10 tuhandest ohvrist — vt AFP/BNS, Salajane Briti telegramm: Tiananmeni veresaunas hukkus 10000 inimest, PM, 23. XII 2017; vrd Philip J Cunningham, Is 10,000 dead the truth about Tiananmen/ Kas Taevaliku Rahu tõde ongi 10 tuhat surnut?/ SCMP, 28. XII 2017

Ajaloolase Jean-Louis Margolini järgi tõi rahumeelselt Tiananmenil demokraatiat nõudnud noorte mahasurumine juunis 1989 kaasa järgmisi ohvreid:

Pekingis oli tuhat surmasaanut ja umbes 10 tuhat haavatut, provintsides sadu hukkamisi, mida sageli hoiti salajas või serveeriti kriminaalkaristusena. Pekingis oli umbes 10 tuhat arreteeritut ja kogu Hiinas 30 tuhat. Vanglakaristusi loeti tuhandeis ja demokraatliku liikumise juhid, kes pattu ei kahetsenud, mõisteti kuni 13 aastaks vangi.

Kommunismi Must Raamat (Tallinn, 2000, lk 538)

Lisaks ajaloolase Julia Lovelli kirjeldus:

Relvad ei vaikinud mitu päeva...

Suure müüri taga (Tallinn, 2008, lk 294)

Suurt Hiinat võivad Tiananmeni meeleavalduste mahasurumise ohvrid kõnetada vähem kui muud maailma. Nagu verine rünnak leedulasi ja lätlasi jaanuaris 1991 tabas märksa rängema löögina. Suhtearvult ületas see mõneteist inimese kaotus Baltimaile ometi sadu, kui mitte tuhandeid Hiinale. See on aga statistika, mis jätab universumi & inimese ükskõikseks.


On see inimkonna tragöödia või ☭ kommunismi must statistika?


Tiananmeni ja selle lähiümbrust tabanud mahtrast võib aimu saada reporter Tom Kennedy ja Kanada avalik-õigusliku telekompanii CBC 4. VI 1989 reportaažist...

«Ära kaota kaamerat! Las maailm näeb.»