pühapäev, 3. aprill 2011

Külma sõja portree


Rodney Castleden (*1945) ajaloolise aimekirjanduse viljakas autor Suurbritanniast, jah, oleks seekord paremini teinud tõsiasju säästes ja need ideoloogia-mikserist läbi laskmata jättes. Ent faktegi on Castledeni kofliktoloogia-kokteili puistatud kontrollimatult. Nii on see raamat vist üle hinnatud ja kindlasti on kallivõitu eestikeelne väljaanne.

KONFLIKTID, MIS MUUTSID MAAILMA. Tallinn, 2011, 454lk. Kirjastus Tänapäev võib ja võib ka mitte olla üks Eesti nooblimaid kirjastusi. Siinkirjutaja ei tea, kas Tänapäev on kaartide, registrite ja allikaviidete väljajätu taga, millele vihjab nt EE nädala raamatu arvustaja, kuid Eesti kirjastused on väärtuslikke tõlketeoseid makulatuuriks moondanud ka varem.

Drastilisem teosetapp korraldati «Mitrohhini arhiivile» (I kd, 2002, 766lk), mis vägistati—kägistati Sinisuka abil nii ära, et ohvrilt muuseas riisuti ka eesti lugejale üliolulised lõppmärkused ja viited Estonicale, k. a USA-s tegutsenud eesti päritolu KGB agendid. Siin arvustatav, vähimagi Eesti-seoseta raamatu väljaandja aga intellektuaalset tarbijat peibutabki, sest algne kommertslik-tabloidilik klantskaas on asendatud igavavõitu akadeemilise kujundusega — Tänapäeva maailma-muutjate-sarja kunstnik on Villu Koskaru. See kamuflaaž tuleb kartagi kahjuks, kuivõrd uinutab valvsust… Või ehk kasuks, kuna ei meelita vähenõudlikku, kriitilise meeleta lugejat?

Alates 2008 on Tänapäeva-kirjastuse kaudu samalt autorilt ilmunud järgmised eestindused: «Sündmused, mis muutsid maailma» (2008, 448lk) + «Inimesed, kes muutsid maailma» (2009, 360lk) + käesolev «Konfliktid, mis muutsid maailma» (2011, 454lk) Viimatise jaehind on tervelt 19€, kusjuures ingliskeelset originaali (2008, 512lk) saab osta pool kuni 2x odavamalt (7€13€)

LAHKHELIDE GLOBAALGALERII. Raamat ulatub Kadeši lahingust (rmt-s 1274. a eKr, teistel andmetel 1286 eKr, vt Hetiidi riik) kuni kõige moodsama sõjani terrorismi vastu (AD2001…) Siin lahkamisele tulev Külma sõja ülevaade (lk 367-375) on tavatult asjalik faktoloogiliselt, kuid hinnanguliselt hädavaevu õigustatav. Autor ei peida oma üldiselt patsifistlikku suhtumist ja väljendab algusest peale põlgust vägivalla ja inimohvrite vastu. Ometi jagub tal kiidusõnu ka juhi-isiksustele nende osavuse või militaarsete annete tunnustuseks.

Raamatust võiks saada hea tasakaalustatud lugemiselamus, kui seda ei rikuks autori ränk järjekindlusetus ja häiriv valikulisus. Viimane on liigagi ilmne Castledeni lõikavas religioonikriitikas — "püha viha" peamine sihtmärk on islamiusk. Mis võiks ju olla kohane, õiglane ja talutav, kui see ei muutuks tüütuks, segunedes ajalooliste ebatäpsuste ja meelsasti korratud solvavate kirjeldustega. Säärane "ärapanemine" istuks kollameediale, kuid aimekirjandus peab ideoloogilise sümpaatia asemel põhinema uurimustele. Nii osutub Rodney Castleden ebasiiraks ka raamatu sissejuhatuses (lk 13-14) ideoloogiate pealesurumist vastustades.

Mis on siis selle raamatu järgi Külm sõda? See ei olnud avalik ega päris relvakonflikt, vaid…
"äärmiselt pingeline periood (…) peaaegu pool sajandit (…) kestev ja destruktiivne (…) konflikt kommunismi ja kapitalismi, Ida ja Lääne ning üle kõige kahe üleilmse üliriigi Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel (…) justkui [varjatud] III maailmasõda, mille puhkemiseks paljud inimesed igal hetkel valmis olid (…) niisiis oli Külm sõda igatahes sama palju maailmasõda kui aastatel 1914-1918 või 1939-1945 toimunud sõjad."
Külma sõda saatsid pingeid üles kruvivad kriisid ja autori järgi enamasti mõttetud…
"… puhversõjad, kus üks üliriik toetas mõnd väiksema tähtsusega riiki ning teine tolle vaenlast (…) Korduvalt leidsid aset poliitilised ja sõjalised kriisid, mis ähvardasid kasvada avalikuks III maailmasõjaks, kuna mõlemad üliriigid sekkusid neisse jõuliselt: Korea sõda 1950-1953, Vietnami sõda 1959-1975, Kuuba raketikriis 1962 ja Nõukogude—Afganistani sõda 1979-1989. Õnneks seda siiski ei juhtunud."
Rodney Castleden läheneb sõja—rahu küsimustele nagu roosade prillidega sotsiaalpsühholoog, geostrateegiline kullipilk paraku puudub. Nii on ka vajaka arusaamast perifeerse(te) konflikti(de) — puhversõja (ingl proxy war) kui Külma sõja üleilmse vastasseisu võimaliku või isegi paratamatu pingelahenduse kohta, rääkimata puhversõjast lokaalse alternatiivina globaalsele eskalatsioonile ja halvimal=võimatuimal juhtumil termotuuma-konflikti vallandumisele. Ärahoitud tuumarünnakuid võiks lugeda Külma sõja paradoksaalselt suurimaks plussiks. Mida autor ei taipa aga sedastada.

IGI-IIDNE KÜLM SÕDA. Raamat peab külma sõja väljendi esmkordseks kasutajaks George Orwelli ja tähistab mõiste välmimisajana hilissuve 1945, ehkki lisab, et mõte külmast sõjast…
"… liikus ringi juba varem — XIX sajandil kasutas don Juan Manuel hispaaniakeelset fraasi guerra fría ehk 'külm sõda', kirjeldamaks ideoloogilisi pingeid kristluse ja islami vahel keskaegses Hispaanias."
Liiga jäme eksitus muude lohakuste reas: see don Juan oli XIII-XIV sajandi kirjanikust sõja- ja võimumees. Ja ka XX sajandi ajakirjandusse ilmus Külma sõja termin kaugelt enne ning ilma aatomipommi plahvatustest kerkinud pilveseenteta — vähemalt seitse aastat varem ja nimelt siis, kui New Yorgi nädalakiri The Nation 26. III 1938 üllitas juhtkirja «Hitler's Cold War» (Hitleri külm sõda) Mõiste tekkelugu ei ole ammu salateadus, pigem üldtuntud fakt (vt entsüklopeedilisi veebiartikleid, nt türgi-inglise õpiveebis: märksõna Cold War)

Kuid mõiste vanim otseselt teada olev pärimus ulatub tõepoolest keskaega — Kastiilia tollase vastasseisuni mauridega. See oli pikk ja püsiv, nii et Ibeeria poolsaare asukail pidi kauakesti jaguma mõtteainet kohalike kristlaste ja moslemite vaenu iseloomu üle.

PINGELINE RAHU VÕI LEIGE SÕDA? Seda ebamäärast — ühitamatute usuvaadete taustal aeg-ajalt puhkevate jageluste, sõjakäikude ja muutlike rinnetega kulgevat — vahekorda analüüsiski sõjamees, riigitegelane ja kirjanik don Juan Manuel (1282-1348), kes selle külmaks sõjaks nimetas. Tema eluajal valitses Kastiilia monarhi ja teisalt Granada emiiri vahel pingeline rahu, mida aadel ja sõjapealikud aeg-ajalt äärealade piirikokkupõrkeis rikkusid, et siis jälle mõõdukalt sõbralikku sallivust arendada. Päris (n-ö kuuma) sõja pidamiseks emiraadiga ei oleks suutnud Kastiilia jõudusid piisavalt koondada, lihtsam oli toetada mauride üht siseleeri teise vastu. Ja ega's maurid kristlastega avalamad polnud. Sellise leige vahekorra, mis kummagi poole valitsejaile au ega rahvale rahu ei toonud, nimetas külmaks sõjaks niisiis Kastiilia protopolitoloog ja ilmselgelt avara silmaringiga mees, kelle looming sisaldas võrdselt õhtu- ja idamaise folkloori motiive ning kes muuseas pani aluse hispaania novellile.

Eelnev ajalooline tagasihüpe oli vajalik rõhutamaks, et külm sõda pärissõda luutva nähtusena (sõja alternatiivina) ei alanud ega lõppenud XX sajandil. Sedastus, mida sarnasest ajaloo-ülevaatest võiks ju oodata. Rodney Castleden selleni kahjuks ei jõua.

LISANDUSI KONFLIKTI-RAAMATULE. Uusima aja külm sõda astus täishiilguses globaalareenile tänu kommunistidele. Sealt ei olnud pikk samm Adolf Hitleri kärarikka propaganda-kampaaniani — saavutamaks hegemooniat ilma sõjalise tegevuseta. Millele muuilm brittidega eestotsas vastas tulutu rahustamis-(appeasement)-poliitikaga. Tulutu oli see rahustamine ses mõttes, et arglikud järeleandmised ähvardajale mitte kellelegi osapooltest kestvat rahu ei toonud. Õppetund? — — — Läks ligemale kümnend veel, kuni anglo-ameerika poliitikud, ajakirjanikud ja teadurid piiritlesid (taas) külma sõja mõiste, ristisid selle leppenimega ja leiutasid teooria ning metodoloogia.

Tähtis ei ole mõistagi nimetus, mis niikuinii on kaudne, paljus eksitav ja lõpuks ikka vaid ümberütlemine — "sõda", st ainult ülekantud, pingelise rahu tähenduses. Seda enamasti rahvusvahelist seisundit, pinevust või lahkheli on kirjeldatud ka 'sõjast' täpsemate sõnadega. Mõned näited:
  • permanentne globaalrevolutsioon/+klassivõitlus või
  • agitprop /+ rahva kommunistlik kasvatustöö või
  • ideoloogiline/+poliitiline/+diplomaatiline/+majanduslik või(s)tlus, või
  • rahuvõitlus/ sõda sõdadele või
  • salasõda või
  • hübriidsõda või
  • külmutatud konflikt või
  • info-/+küber-konflikt või
  • veretu sõda…
— nii nagu on lugeda allpool ühe aasta 1939 algupoole uudise pealkirjas. Eesti Telegraafiagentuuri 22. II 1939 ja Uus Eesti 23. veebruari sõnum räägib Suurbritannia parlamendi alamkoja vaidlustest sõjaliste kulutuste tõstmise vajaduse üle. Eks kuma juba sellestki Winston Churchilli osundusest leeva Külma sõja universaalne piiritlus:
See veretu sõda on muutumas üha intensiivsemaks. Pinevus ja mitmesugused pingutused panevad proovile peale riikide majandusliku ja rahandusliku võimekuse ka nende institutsioone ja tsivilisatsiooni sotsiaalse struktuuri. / Originaalis: Moreover, the bloodless war is becoming intensified. There is hardly a day when the papers do not show that it is becoming intensified. The strains resulting form it will in this year, still more if it is prolonged, test not only the financial and economic strength of nations but the health of their institutions and the social stucture of their civilisations. (Vt ETA «Veretu sõjaperiood» 23. II 1939 Uus Eesti, nr 53, lk 23; vrd Winston Churchilli 21. II 1939 kõne Suurbritannia parlamendi alamkojas)
VEIDRAID VÄITEID: Detsembris 1991 Nõukogude Liit nüüd küll ei lagunenud 15 iseseisvaks riigiks, nagu väidetakse ses raamatus (lk 375). Kõhelust tekitavad mõnele Külma sõja lokaalkonfliktile pillatud hinnangud või kirjeldused, nagu "põgus revolutsioon Ungaris" 1956 või "Nõukogude sekkumine Afganistani sõtta" 1979. Siin ja seal paljastub, et Rodney Castleden ajaloolasena ei märka või ei taju sündmuste põhjuslikku seost. Segaseks jääb, kas Külm sõda jõudis lõpule…
"vähehaaval 1980. aastate lõpul" või "ootamatu rutuga", nagu loeme 3 lõiku hiljem. Selge on, kellele jääb Külma sõja lõpetamise au. Muidugi Gorbačovile, kes aastail 1985-1988 "tegi mitmeid suuri sõjalisi ja poliitilisi järjeleandmisi ning Reagan nõustus võidurelvastumise pidurdamist arutama" (lk 374-375)
Süüdistavad vihjed tabavad eeskätt USA juhte alates Harry Trumanist ja lõpetades Ronald Reaganiga, kes alatasa pingelõdvendusse aktiivselt sekkuvad või heal juhul passiivselt pealt vaatavad, kui N Liit teeb suuri rahužeste. Sestap jäid selle globaalse lahkheli — Külma sõja — peakulud autori väitel USA kanda. Külm sõda on läinud ameeriklastele…
"… maksma 100 tuhat elu Koreas ja Vietnamis ning ligikaudu 8 triljonit dollarit" (lk 375)
Ja ihujudinaid tekitab tuvastuv alatoon — vaat, kui NSV Liit oleks USA-le enam-vähem sama mõõduga, ütleme, 13 triljoni rubla eest vastu andnud… Siit jääb ülimalt petlik mulje justkui hoomaks autor Külma sõja ulatust. Kas see füüsiliselt üldse mõõdetav oli!?

KAS IDA—LÄÄNE KÜLM SÕDA KEERASKI MAAILMA KIHVA? Jah, sedapsi see paistab. Külma sõja tagajärgede alalõiku on Castleden mahutanud ridamisi miinuseid. Need on: Külma sõja (a) kulukus "tervele maailmale" nii rahalises vääringus kui ka (b) inimelude poolest; (c) N Liidu "kokkukukkumine" ning selle XX sajandi suursündmuse miskipärast eranditult negatiivsed järelmid: (d) "poliitiline vaakum mitmetes Euroopa ja Aasia osades", (e) sõjatööstuse kokkuvarisemine, mis jättis 20% endise N Liidu kodanikest "tööta ning põhjustas (f) tohutu majanduslanguse", tõi kaasa (g) "tõsist [sotsiaalset?] ebakindlust, (h) ümberrühmitumist", samuti (i) "rehabiliteerimise ja (j) uute suundade otsimise perioodi". Kaht viimast i- ja j-tagajärge võiks ju ometi +märgistada, kui aga Castleden viimaks ei leiaks:
Külma sõja lõpuga käib kaasas üks positiivne moment. Tuumapommi vari, hirm kõikepurustava tuumasõja ees taandus samal hetkel, kui Külm sõda lõppes
See on kahtlemata tõsi. Aga teisalt, kui Külm sõda niivõrd hirmus oli, siis vähemalt võiks selle otsasaamisest tulenevaid plusse märgata enam kui seda üht ja ainukest.

Artikkel ajalehest Uus Eesti, 23. II 1939
(suureneb pildile vajutades)


Kommentaare ei ole: