«Kahepalgeline Impressum: Tillukese teabesõja anatoomia» ( Tln, 2011,264lk; vk, pehmed kaaned, fotodega; hind 7€ ) ⍟⍟♾
Variasutus Impressumi seni vankumata rivist on lõpuks astunud kõrvale üks dissident — Oleg Samorodni ( *5. XI 1961 ) keskerakondlane,* praegu vabakutseline ning endine N Liidu diplomaat ja Komsomolka Põhjala-regiooni toimetaja 2007-2010
Variasutus Impressumi seni vankumata rivist on lõpuks astunud kõrvale üks dissident — Oleg Samorodni ( *5. XI 1961 ) keskerakondlane,* praegu vabakutseline ning endine N Liidu diplomaat ja Komsomolka Põhjala-regiooni toimetaja 2007-2010
Российские медиапосредники активно пытаются вербовать наемников этой информационной войны среди русскоязычных журналистов Эстонии. С эстонцами этот номер не проходит, за очень редкими исключениями. Методы вербовки грязные, как и всегда в деятельности подобного рода, — подкуп, посулы, обман, психическое давление, игра на низменных инстинктах и на патриотических чувствах, всевозможные сладкие ловушки отложенного вознаграждения (мол, когда-нибудь мы поможем тебе стать звездой российской журналистики) и т.п. Было бы неверно утверждать, что подобная вербовочная активность не приносит никаких результатов. Желающие продаться, то есть пойти в услужение российским информационно-пропагандистским структурам, имеются. Но, как правило, это люди бездарные, глупые, неинтеллигентные, которых и журналистами-то назвать язык не поворачивается. Толку от них мало, но за неимением лучшего материала российские вербовщики информационной войны вынуждены довольствоваться отбросами.«Двуликий "Импрессум": Анатомия маленькой информационной войны» стр 264 — tsit RUS.Delfi.EEd ja KavkazCenter.Comi
Samorodni veel Impressumi rivis |
ESIMESED VASTULÖÖGID. Ella Agranovskaja manas 3. X 2011 Evro FM-is nädalat kokkuvõtvas saates «Vse my ljudi» kohalikku venemeediat, et see malakat kätte pole veel võtnud ega materda OS-i läinud nädalõpul esitletud raamatu eest, milles vene ajakirjandus olevat tervikuna "sopaga üle valatud". Selmet nimetada teda viisakalt "angažeeritud publitsistiks", võinuks kolleegid otse öelda seda, mis Agranovskaja meelest niigi ilmselge — et so Kapo tellimus ja oma kolleegide ülesandmine. Agranovskaja väitis, et ka raamatu trükikiri olla valitud täpselt samasugune (courier — vt tsitaate), nagu olnud tavaks NKVD kaebekirjades (?!)
Üksi Komsoml'skaja pravda (KP — 30. IX 2011), mida raamatu autor peab üheks Kremli kihutustöö elluviijaks ja mille kaastöötaja on seesama Agranovskaja, tembeldas OS-i välkkiires vastulöögis "vargaks", "provokaatoriks", "öördajaks" ja "poliitilise salapolitsei käsilaseks". Puudu jäi vaid küsimus: kui kaua juba OS Kapost palka saab?
«Kahepalgelise…» kaitseks tuleks siiski öelda, et sopp ta teoses puudub, ehkki tönkavat stiili tuleb ette ja kahtlemata on ta publitsistina tuntavalt andekam ja sõnaahtram kui Kaitsepolitseiameti annaalide kõik autorid järjepanu kokku.
KES ON SAMORODNI? Ta räägib kerge, vist karpaadi aktsendiga vene keelt. Õieti ta päritolust midagi teadmata võiks osutada perekonnanime tähenduslikkusele eeskätt lõuna- ja lääneslaavi keeltes: samorodni tähendab 'kohalikku' ja 'pärismaist' (horvaadi—serbia), isegi 'emakeelt' (bulgaaria), 'omaalgatuslikku', 'iseeneslikku' (poola), aga samuti 'vahetut' ja 'loomulikku' (vk). Selle raamatu sünni tagamaist on teada, et aasta 2010 juunis läks OS oma leivaisade juurest, so KP-st pikale puhkusele ning sealt enda sõnul "ei mallanud enam naasta", vaid kirjutas järgmisel aastal oma teise raamatu. Enne seda oli ta üllitanud Pol Potist, punakhmeeridest ja diplomaatiast kõneleva «Tajny diplomatii Pol Pota» (vk: Pol Poti diplomaatia saladused — Tln, 2009, 319lk)
RAAMAT toetub arvatagi OS-i isiklikule kogemusele Impressumi meediakeskuses, mis asutati 3 aasta eest edendamaks Kremli-meelset mõjutegevust Eestis. See ajupesumaja on üllitanud Eestis ka 5 eesti- ja venekeelset raamatut, mis on OS-i väitel "viitsütikuga", so plahvatusohtlikud. Samuti korraldab Impressum tuntud venemaalaste esinemisreise Tallinna, Narva ja Tartusse. Võõrustatute rivis on igati ausaid ja mõistlikke filmi- ja kirjamehi, ühiskonna-eritlejaid, ent tihti ka ägedaid šoviniste või hüsteerilisi ksenofoobe, kelle siinsete ülesastutmiste mõte näikse olevat kui mitte EV saavutusi, väärtusi ja valikuid alavääristada, siis raudselt Lääne-orientatsiooni vastustada. Autor ise otsehinnanguid ei jaga ega laota laiali sensatsiooniliste spekulatsioonide liimi. Ta piirdub faktuaalse analüüsi ja osundustega, nii et otsustused on paljuski lugeja hooleks jäetud. Järgnevad näited.
Impressumi aukülalise viimaseks näiteks on Vitali Tretjakov, žurnalistikarjääri APN-is alustanud, praegu MGU teledekaanina töötav mees, kelle Eestis tehtud "poliitilise demarši" kohta saab lk-l 150 lugeda järgmist:
Nii käibki autor ridamisi üle kõik Impressumi väisurid, keda septembrini 2011 selle teose järgi otsustades oli 35. Kedagi neist võttis ta ise vastu ja propageeris ajalehes — vt OS-i kirjutisi KP-s 2008-2010. Kummati väldib OS siin ja mujalgi isiklike tähelepanekute ja muljete esitamist ning lugeja ei saagi teada, kuis autor suhtub omaenda rolli venemeelses mõjutöös. Eks ta ole toimetanud kohalikus vene meedias piisavalt mõjukal vastutava toimetaja kohal ning seda aastaid, kuid ainus, mis ta sellest oma raamatusse poetab, on hädine vabandus, et teda hoiti teadmatuses ja kasutati "pimesi". Kuigivõrd usutav pole, et ta silmad läksid lahti alles tavakohast puhkust ja kihutustööst hingetõmbeaega saades, nagu kujutas seda ERR-i kommentaator Makarov:Tretjakov kuulutas, et Eesti viib "Euroopa tsivilsatsiooni hukuni" ja siis asustavad selle inimesed "Aasiast, Antarktikast, Aafrikast" ning üle-üldse tõukab Eesti inimkonda III maailmasõja poole, kuna "Eesti provotseerib tüli", "tülid provotseerivad konflikte" ja "konfliktid provotseerivad sõdu". Hiljem patras ta Eestist edasi ka oma blogis. Puudutades näiteks "järjekordset skandaali" pronkssõduriga, kirjutas Tretjakov, et kohalikud võimud kruvisid mälestusmärgile teabetahvli seletusega, et see on "sõdur—okupant". Kuigi mingit silti pronkssõduri külge tegelikult pole kruvitud. **
Mis aga puutub Samorodnijsse, siis on see mees ise töötanud KP-s küllaltki tähtsal ametikohal, osalenud paljudes nende informatsioonilistes sigadustes ja tootnud neid isegi. Nägijaks saamiseks oli tal vaja saada kinga ja solvuda tööandja peale. Aga tänu kättemaksuhimule tuli välja ka palju uusi üksikasju selle kohta, kuidas õõnestatakse Eesti riiki seestpoolt, meedia kaudu, päevast päeva. Mingi avastus see nüüd küll ei ole!
(Vt Ivan Makarov 5. X 2011 Radiuses v ERR-1.mp3-na)
VÕÕRHUVID JA -KÄSITUSED. Niisiis, kas OS on toiminud oma meediatöös alati eetiliselt—paslikult? Vahest on temagi enne propagandist ja alles seejärel ajakirjanik, kes on langenud paraku desinformatsiooni + fabrikatsioonideni.
① Suvel 1996, kui VF-i diplomaatia püüdis oma kodanikke EV muulaskonnas meeleheitlikult paisutada — ka ukrainlaste arvel — avaldas EV välisministeerium teadaande nr 111-E «Desinformatsioon Večernije vestis» — Ukraina Tallinna saatkonna palvel edastame teile avaldamiseks järgmise teate:Nagu öeldud, enne Eestisse tulekut AD1988 tegutses OS kolm aastat sovetidiplomaatias, tõsi küll, peaasjalikult tehnilisel tööl, esiteks lühidalt NSVL-i välisministeeriumi Kagu-Aasia osakonnas, seejärel prantsuse ja khmeeri keele asjatundjana, Kampuchea Rahvavabariigis resideeruva N Liidu saadiku tõlk—tõlkija—referendina, nähes sellal omaenda silmaga ka salaluure töömeetodeid. Diplomieelse praktika läbis OS muide NLKP KK rahvusvaheliste suhete osakonnas, kust kontrolliti sovetiimpeeriumi kogu välispoliitikat jm üleilmset mõjutegevust. Tema iseloomustus N Liidu välisteenistusele toetab toonase väliministri Eduard Ševardnadze väidet, kelle järgi välisministeeriumi teenistujatest oli gebiste tervelt kolmandik.
Ajaleht Večernije vesti avaldas 5. juulil Oleg Samorodni kirjutise “Omada või mitte omada”, milles mh väidetakse, et Ukraina saatkond Eestis väljastab üksnes Ukraina sisepasse, mistõttu Ukraina kodanikud ei saa Eestis elamisluba. Ukraina saatkonna teatel ei vasta see väide tõele. Ukraina saatkond pole riigi sisepasse kunagi väljastanud, küll aga on väljastanud ja väljastab Ukraina välispasse, mida tunnustavad kõik maailma riigid. Seega on Večernije vesti kirjutises esitatud väite puhul tegemist desinformatsiooniga. (EE.POL 8.7.1996 ETA-25 Vetshernije vesti desinformeerib lugejaid)② Aprillirahutuse kontekstis on OS rääkinud…
Eesti fašistlikest okupantidest vabastajate mälestiste lammutamisest…⓷ Ühes KP-s ilmunud kirjutises võrdles OS Eesti “politsei omavoli” Lavrenti Beria vastuluure-organisatsiooni omaga…
SMERŠI VÕTTED. Eesti teabeväli lausa kiirgas neil [2007. a aprilli lõpu] päevil totalitaarsust. Pressi jõudis enamasti ühepoolne jutt valitsuse ja politsei sangarlikust võitlusest vandaalidega kaitsmaks eesti rahvast pead tõstnud sisevaenlase eest. Ei olnud mitte mingeid andmeid, kus ja mis asjaoludel on kinni peetud sadu inimesi. Kui sellist teavet siia imbus aga Venemaalt, kuulutati see viivitamata valeks ja insinuatsioonideks... (См. Олег Самородний, Игорь Тетерин, Памятник убрали, страну раскололи. Комсомольская правда — Северная Европа, 5. V 2007 + RUS.Delfi.EE)
Samorodni:Märguandeks Venemaa teabelõitade Eesti-vastase löögijõu tihendamisest oli KP peakorteri 2006. aasta novembris päevavalgele tulnud korraldus tuua regionaalse KP väljaandmine Riiast üle Tallinna ja anda see Igor Teterini, alias Egor Vasil'evi, riiulifirmale SKP Media (lk 21-22) Autoril on hulgaliselt andmeid Savisaarest, mis veel üllitamata, ja Pirmais Baltijas kanālsi poliitilisest mõjust Lätis ja Eestis, kus see vene keele oskajate keskkonnas on menu poolest telekanal nr 1, kuna nt Leedus on see vaid neljas. Mõjuisikute õnnestunud hankimise kõrval on ka ebaõnnestunud värbekatseid Eesti ajakirjanike seas, nt Jaanus Piirsalu, kes on ise juhtunu asjaolusid kirjeldanud oma veebipäevikus AD2008 Moskvas Läti Vabariigi iseiseisvuspäeva kontserdil ja banketil:
Saatkonna inimestest oli kolmandik KGB-st, kolmandik GRU-st ja kolmandik puhtalt instituudi diplomiga.
Tsitaat 29. IX 2011 EE usutlusest
Kohal oli ka Galina Sapožnikova, Eesti elamisloaga Vene kõmulehe Komsomolskaja pravda ajakirjanik, kelle artiklid Eesti kohta – ütleme nii – just eriti ei meeldi Eesti saatkonnale ega Eesti võimudele. Ta pakkus kohe välja idee, et korraldaks mingeid ühised üritusi Eesti ajakirjanike (nüüd on meid ju Moskvas juba mitu – mina, Krister [Paris] ERR-ile ja Anton [Aleksejev] Raadio-4 ja vene AK-le) ja Eestist kirjutavate Vene ajakirjanike vahel. Ütlesin, et eks kutsugu. Inimestega on alati tore suhelda, isegi kui nad sinust teistmoodi arvavad…«Kahepalgelise Impressumi: Tillukese teabesõja anatoomia» sisu jaotub taolisteks peatükkideks:
- Kombinaatorist kirjamees (KP peatoimetaja Teterin) lk 10…
- Tääk-sulega naine (KP vaatleja Sapožnikova) lk 60…
- Agitpropi klubi (Impressumist) lk 120…
- Viitsütikuga raamatud, lk 160…
- Samas formaadis, lk 190…
- Vari vene meedia kohal, lk 218…
Nüüdseks olla Sapožnikova OS-i järgi lugeja usalduse minetanud propagandist ja suisa provokaator, kes oma ässitustööga AD2007 aprillirahutuste aegu, on igal juhul "kaotanud vähimagi õiguse pidada end ajakirjanikuks" (lk 101) Mis on üllas, ent huupi heidetud väide. Väitja justkui ei näeks, kellega ta räägib.Tead, Ivari, kus mina iga päev saan ehedat integratsiooni jälgida? Oma [Tallinna korteri] aknast. Prügikastide juurde koguneb hommikuti täiesti internatsionaalne seltskond. Tervitavad üksteist, suhtlevad ja kaklevad, kui territooriumi jagatud ei saa. Kui aga toidujätteid leiavad, istuvad sööma […] Kusjuures tundub, et veel aasta eest oli neil olemas nii töö kui kodu. Nad ei ole põhjajoonud pätid, vaid küllalt noored ja korralikus rõivas mehed. Olen läbi sõitnud pool ilma, rääkimata Venemaast, ent pole kuskil näinud, et kodutu sööks prügikastist — et seda näha, pean tulema Eestisse ja oma korteri aknast välja vaatama.Intervjuust Ivari Veele «Milleks petta oma rahvast» 14. VII 2010 KN
Sovetiaja agitpropi lööktööliste omaalgatuslik siire ja/või mõistev kaasamine vabasse ajakirjandusse diskrediteerib viimast mitte ainult nõukaroppa pinnal hoides… Hullem on kollaborantliku ajuloputuse uus väärtustamine, sisendus et agitprop oli ja ongi OK.
② Autor ei raatsi tunnistada, et selle raamatu üllitamise järel ei kuulu ta enam üheski ringkonnas n-ö peavoolu, vaid on sattunud kohaliku venemeedia teisitimõtlejate kilda. Impressumi tekitatud ajakirjandusliku melu, bankettide jms kooskäimiste osalised on keskerakonna oma avaõigusliku (TTV jms lokaalmeediumid) + parteimeedia võitlus-ajakirjanduse palgalised. Nende vastu tegutseb, nagu OS väidab, ju peaaegu üksipäi Kaitsepolitseiamet. Kas Kapo toetus, olgu jõu või nõuga, tõstab abi vastuvõtja staatust?
KES ON IMPRESSUMI SPONSOR? Autor ise peab võimalikuks, et vähemalt osa raha tuleb Kremli ajaloo-võltsimis-vastasest komisjonist, mille "ühe kõige märkimisväärsema liikme Vladimir Medinskiga" on Galina Sapožnikova "kujunenud üsna lähedased suhted" (lk 221) Kas tuleneb see autori taustast või muust, kuid temagi teos sobitub avaliku diplomaatia valdkonda, ühtlasi külma sõja ja Eesti—Venemaa suhete paradigmasse. Selle suurem taust avaneb alles koosmõjus, nt Edward Lucase raamatuga «Uus külm sõda: Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal»
- Kas järelmina leeb ka mõni "tõe" jalule seadmist nõudev kohtusasi? — Kahtlane. Ja kui autori hageijaid ei leidu, oleks see siis tema tõetruudususe tõhusaim kinnitus? — Küllap.
- Kas ja mida võetakse ette tema senises võimukodukotuses — keskerakonnas? — Hoiab 95% tõenäosusega autorit liikmeskonnas edasi. Ja kui OS ise parteist* ei lahku, ei saa välistada ka, et sissevaadet erakonda Moskva mõjuaparteina ja/või parteijuht Savisaare publitsistlikku sättimist rahvusvahelisse, Kremli lähivälismaa-poliitika konteksti loodetakse/oodatakse/tellitakse OS-ilt.
MÄRKUSED:Venemaa massiteabe vahetalitajad püüavad innukalt oma teabesõtta värvata palgasõdureid Eesti vene ajakirjanike seast. Eestlastega see, peale mõne harva erandi, läbi ei lähe. Värbevõtted on närused, nagu taolistel puhkudel ikka: äraostmine, lubadused, pettused, vaimne surve, panus madalaile instinktidele ja patriotismile, igasugu magusad püünised ees ootavate hüvedega — näiteks, et ükskord aitame teil saada meediatäheks Venemaal — jne. Oleks vist väär väita, et toimekal värbetööl ei ole tulemusi. Venemaa kihutustöö—infostruktuuride teenistusse end müüa soovijaid leidub. Ent reeglina on need inimesed nii andetud, rumalad, harimatud, et neid ei julge ajakirjanikukski lugeda. Abi neist on vähe, kui aga paremat pole võtta, tuleb teabesõdurite värbajail Venemaalt rahulduda heitmetega.
* Oleg Samorodni oli 1990-kümnendi keskel siinseis vene lehtedes Eesti Keskerakonna piiariks ja valiti märtsis 1996 keskerakonna juhatusse… Kaldus vahepeal "mõõdukate" SDE kilda… Ent jaanuaris 2002 liitus Äriregistri järgi taas keskerakonnaga; on parteinimistuis korduvalt osalenud Tallinna volikogu valimisil ja kuulunud Lasnamäe halduskokku.
** Jutt keerleb siin 2011 Tallinna kaitseväe-kalmistu väravale paigutatud mitmekeelse teabetahvli ümber, kus mainiti EV pealinna 'okupeerimist' 1944 ja mille vandaalid aprillis lõhkusid; tänaseks üles pandud uuel tahvlil on sõnastus teine: 'okupatsiooni' asemel on 'vallutus' (vk: zahvat) Algupärase, st hävinud teksti lõpulause oli: “2007. a apr-s toodi siia Tõnismäelt monument 1944. a 22. sept-il Tallinna okupeerinud N-de Armee võitlejatele.”
LISALUGEMIST: Samarodni järgmise raamatu arvustus EestiMeel: Poluveera, veremix ja K⁰
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar